2-24-105954/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Peeter Pällin, Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

19.11.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-105954

Tsiviilasi

Modena Eesti OÜ maksekäsu kiirmenetluse

avaldus C.Q vastu 517,16 euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 10.05.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Modena Eesti OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja Modena Eesti OÜ (registrikood 14820592),

lepinguline esindaja W.C

Võlgnik Vivian C.Q (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses avaldaja poolt esitatud

tõend.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 10.05.2024 määrus muutmata ja Modena Eesti OÜ

määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud Modena Eesti OÜ kanda. Menetluskulude puudumise tõttu

jätta nende suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse

esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Modena Estonia OÜ (avaldaja) esitas 10.02.2024 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale

maksekäsu kiirmenetluse avalduse C.Q (võlgnik) vastu 517,16 euro nõudes. Avalduse

kohaselt tuleneb avaldaja nõue kolmest ostuhinna osade kaupa tasumise kokkuleppest

(faktooringulepingust).

2. Kohus koostas 12.02.2024 võlgnikule makseettepaneku, mille võlgnik sai kätte 07.03.2024

e-posti vahendusel. Võlgnik vastuväidet maksettepanekule ei esitanud.

3. Kohus edastas 01.04.2024 võlgnikule kirja, milles märkis, et rahvastikuregistri andmete

kohaselt on võlgniku elukohaks XXX , Soome Vabariik ning palus võlgnikul hiljemalt

08.04.2024 teatada oma elukoha aadress ja seisukoht selle osas, kas ta nõustub avalduse

lahendamisega Eesti kohtus. Võlgnik kohtunõudele vastust ei esitanud.

4. Avaldaja teatas 16.04.2024 kohtule, et nõude aluseks olevate lepingute kohaselt on kokku

lepitud, et vaidluse korral lahendatakse vaidlus Eesti Vabariigi õiguse alusel Harju

Maakohtus.

Maakohtu määrus

5. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond jättis maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbi

vaatamata.

5.1. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal

võib asja menetleda Eesti kohus. Asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada

pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt (TsMS §

70 lg 2). TsMS-is rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse kohtualluvuse

määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole

reguleeritud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja

kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ehk Brüssel I määrusega (uuesti

sõnastatud).

5.2.

Avaldaja nõue tuleneb kolmepoolsest ostuhinna tasumise kokkuleppest

(faktooringuleping). Tegemist on Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) artikkel 17 lg 1 p c

tähenduses sõlmitud lepinguga. Artikkel 18 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada

menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

Eesti rahvastikuregistris on võlgniku kehtivaks elukohaks alates 31.12.2022 XXX , Soome

Vabariik. Võlgnik on 28.02.2024 kohtule seda aadressi oma elukohana kinnitanud. Soomes

erinevatel aadressidel on võlgniku elukoht olnud alates 2010. aastast ning Eestis tal kehtiv

elukoha aadress puudub. Maksu- ja Tolliameti andmetel sai võlgnik Eestis maksustatavat tulu

viimati 2010. aastal. Töötajate registris võlgniku kohta andmed puuduvad.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik

alaliselt või peamiselt elab. Alaline elukoht on koht, millega isik on isiklikult kõige enam

seotud. Eeltoodu alusel ei ole võlgniku alaline elukoht Eestis.

5.3. Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) artikkel 19 kohaselt võib artiklite 17 ja 18 sätetest

kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või mis

võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes või mille on

sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli

kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks

pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus

asjaomase liikmesriigi õigusega. Kohtualluvuse kokkulepe on kehtiv, kui see on sõlmitud

TsMS § 104 lg-s 3 sätestatud tingimustel. TsMS § 104 lg 3 p 2 kohaselt kehtib kohtualluvuse

kokkulepe ka juhul, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe

sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema

tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada.

Lepingu tingimustest ei nähtu, et kohtualluvuse kokkulepe oleks sõlmitud juhuks, kui võlgnik

asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki. Võlgniku elukoht on nii lepingu

sõlmimise kui kohtumenetluse läbiviimise ajal olnud Soomes. Tingimuste p-s 5 sisalduv

kokkulepe ei ole sõlmitud spetsiaalselt TsMS § 104 lg 3 p-s 2 nimetatud juhuks. Asjas ei

esine Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) artiklis 19 märgitud asjaolusid, mis võimaldaksid

kõrvale kalduda artiklite 17 ja 18 regulatsioonist.

5.4. Kui tekib küsimus, kas hagi allub Brüssel I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul

vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Asja on võimalik menetleda, kui kostja annab

selleks oma selgesõnalise või vaikiva nõustumise. Seega saab kohus hagi menetlusse

võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele

Eestis vastu või ei vasta kohtule (RKTKm 21.11.2012, 3-2-1-123-12, p 11).

Kuna võlgnik ei ole kohtule vastanud, ei ole ta kohtusse ilmunud Brüssel I määruse (uuesti

sõnastatud) artikkel 26 lg 1 mõttes. Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) artikkel 28 lg 1 näeb

ette, et kui kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu esitatakse hagi teise liikmesriigi

kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas

pädev.

5.5. Eeltoodu alusel ei ole Eesti kohus rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev asja

menetlema, mistõttu jääb avaldus TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.

Määruskaebus

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning anda asi

lahendamiseks Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale.

6.1. Avaldaja ja kauba müünud Weekend Eesti OÜ asu- ja tegevuskoht on Eesti Vabariik.

Võlgnik ostis Eesti veebipoest kolmel korral kaupa ning kohustus kauba eest tasuma alles kuu

aja pärast. Weekend Eesti OÜ loovutas nõuded võlgniku vastu avaldajale. Ostja jaoks oli

sisuliselt tegemist müügilepinguga, millest tulenevad rahalised kohustused tuli tasuda

faktooringlepingutes kokku lepitud kuupäeval. Avaldaja ega müüja ei tegele võlgniku alalise

elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega. Samuti ei ole avaldaja ega müüja suunanud

oma tegevust võlgniku alalise elukoha liikmesriiki. Seega ei ole tegemist Brüssel I määruse

(uuesti sõnastatud) artikkel 17 lg 1 p-ga c.

6.2. Avaldaja, Weekend Eesti OÜ ja võlgniku vahel on sõlmitud kolm faktooringulepingut,

milledes on kokku lepitud, et vaidluse korral lahendatakse vaidlus Eesti Vabariigi õiguse

alusel Harju Maakohtus. Seega on Eesti kohus pädev asja menetlema.

6.3. Kuna antud asjas pole kohaldatav Brüssel I määrus, pole ka asjakohased kohtu poolt

välja toodud muud määrusele viitavad põhjendused (nt kohtu viidatud võlgnikult nõusoleku

küsimine). Võlgnik teavitas 07.03.2024 kohut, et ta sai maksettepaneku kätte. Oma vastuses

pole võlgnik avaldanud, et ta ei soovi asja menetlemist Eesti kohtus.

6.4. Mõnes analoogses maksekäsu kiirmenetluse asjas (nt 2-23-140305), kus võlgniku

püsivaks elukohaks on Soome Vabariik, on kohus lugenud dokumendi kätte toimetatuks selle

edastamisega Soome Vabariigis asuvale politseijaoskonnale ning on teinud seejärel

maksekäsu.

6.5. Lisaks on võlgniku tellitud kaup saadetud talle Tallinna Magistrali Keskuse

pakiautomaati.

Menetluse edasine käik

7. Võlgnik määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud.

8. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond andis 20.06.2024 määrusega määruskaebuse üle

lahendamiseks kohtunikule.

9. Pärnu Maakohus jättis 25.06.2024 määrusega määruskaebuse rahuldamata ning edastas

selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

10. Ringkonnakohus andis 01.11.2024 avaldajale võimaluse esitada seisukoht selle osas, kas

nõude aluseks olevate lepingute näol võib olla tegemist järelmaksuga kaupade

müügilepinguga Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) artikkel 17 lg 1 p a tähenduses. Samuti

palus ringkonnakohus artikkel 17 lg 1 p c kohaldumise võimaluse osas täpsustada, kuhu

võlgnikule tellitud kaubad kätte toimetati ning kas lepingute sõlmimise ajal oli võimalik

Weekend Eesti OÜ veebipoes kaupa tellida ka väljaspoole Eestit.

11. Avaldaja esitas 08.11.2024 seisukoha, milles leiab, et kuna kaupade müügihinnale ei

lisandunud intressi ega muud tasu, ei saa tegemist olla järelmaksulepinguga. Avaldaja tõi

lisaks välja, et kahe lepingu alusel tellitud kaubad saadeti võlgnikule Soome ning ühe osas

Eestisse. Võlgnik sooritas ostud Weekend Eesti OÜ veebipoest ning ostjal oli võimalik kaupu

tellida ainult Eestisse ja Soome.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

muutmiseks alus puudub. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus TsMS §

657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata.

13. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid,

mistõttu võtab ringkonnakohus vastu avaldaja poolt määruskaebemenetluses esitatud tõendi.

14. Avaldaja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt võlgniku elukoha osas tuvastatut, sh seda, et

võlgniku alaline elukoht ei olnud lepingute sõlmimise ajal Eestis, vaid Soomes.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga võlgniku alalise elukoha osas.

15. Maakohus leidis õigesti, et kuna tegemist on piiriülese vaidlusega, kohalduvad Brüssel I

määruse (uuesti sõnastatud) 4. jaos sisalduvad tarbijalepingu sätted ning nõude aluseks olevad

lepingud kvalifitseeruvad artikkel 17 lg 1 p-s c nimetatud variandi alla. Viidatud sätte

kohaselt määratakse kohtualluvus kindlaks 4. jao alusel, kui tegemist on lepinguga, mis on

sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või

kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme

liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse

raamesse.

Avaldaja nõue tuleneb võlgniku, Weekend Eesti OÜ ja avaldaja poolt sõlmitud kolmest

erinevast lepingust, millega Weekend Eesti OÜ müüs võlgnikule kaupu ning võlgnik kohustus

nende eest avaldajale ehk faktoorile hiljemalt kuu aja pärast tasuma. Avaldaja kinnitusel on

lepingutest tulenevad nõuded talle loovutatud. Võlgnik on kolmepoolsed lepingud sõlminud

tarbijana. Kuigi avaldaja tõi määruskaebuses välja, et Weekend Eesti OÜ tegevuskoht asub

Eestis, esitas ta ringkonnakohtule andmed ja tõendid selle kohta, et kolmest lepingust kahe

alusel tellitud kaubad saadeti võlgnikule Soome (dtl 83). Olukorras, kus leping sõlmitakse

internetipoes ning ettevõtja on valmis tarnima kauba tarbija elukoha riiki, on ettevõtja tegevus

suunatud ka tarbija alalise elukoha riiki ning seega on tegemist Brüssel I määruse (uuesti

sõnastatud) artikkel 17 lg 1 p-s c nimetatud variandiga.

16. Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) artikkel 18 lg 2 näeb ette, et teine lepinguosaline

võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline

elukoht. Artiklist 19 tulenevalt saab mh artikli 18 sätetest kokkuleppe alusel kõrvale kalduda,

kuid see kokkulepe ei tohi olla vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Maakohus leidis

õigesti, et lepingutes sisalduvad kohtualluvuse kokkulepped on vastuolus TsMS § 104 lg-s 3

sätestatud põhimõtetega, s.t need ei ole sõlmitud juhuks, kui võlgnik asub pärast kokkuleppe

sõlmimist elama välisriiki või kui võlgniku elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Praegusel

juhul oli võlgniku alaline elukoht lepingute sõlmimise ajal Soomes ning on seda jätkuvalt.

Seega ei ole kohtualluvuse kokkulepped kehtivad.

17. Kuigi maakohtu viidatud Riigikohtu lahendi (RKTKm 21.11.2012, 3-2-1-123-12, p 11)

tegemise ajal kohaldus Euroopa Liidu Nõukogu 22. detsembri 2000. a määrus nr 44/2001 ehk

vana Brüssel I määrus, on selles esitatud seisukoht asjakohane ka kohtualluvuse

kindlaksmääramisel Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) alusel. Riigikohtu poolt viidatud

Brüssel I määruse artikkel 26 lg 1 sisaldub samas sõnastuses ka hetkel kehtiva määruse

artikkel 28 lg-s 1, mis ütleb, et kui kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu

esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal

algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb eelnimetatud

määruse sätetest.

Maakohus küsis võlgnikult oma 01.04.2024 kirjas, kas ta on nõus asja lahendamisega Eesti

kohtus. Kuna võlgnik kohtu määratud tähtajaks vastust ei esitanud, tuleb eelviidatud

Riigikohtu seisukoha ja Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) artikkel 28 lg 1 alusel asuda

seisukohale, et Eesti kohus ei ole pädev asja lahendama.

18. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et Eesti kohus ei ole rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi pädev asja menetlema ning esineb TsMS § 423 lg 1 p-s 13

sätestatud alus jätta avaldus läbi vaatamata.

19. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

avaldaja kanda. Võlgnik ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu jääb

menetluskulude suurus kindlaksmääramata.

20. Käesoleva määruse peale saab edasi kaevata TsMS § 427 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)