2-23-15974/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-15974

Kohtuasi

I.T hagi D.Q vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. märtsi 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

I.T apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 757,60 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: I.T (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Leon Glikman

Kostja: D.Q (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Maris Kure

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26. märtsi 2024 otsus muutmata.

2. Jätta I.T apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud I.T kanda.

4. Rahuldada D.Q taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja mõista

I.Tlt D.Q kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks välja 1610,40 eurot.

5. Mõista I.Tlt resolutsiooni punktis 4 temalt välja mõistetud menetluskuludelt D.Q

kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

2-23-15974

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. I.T (hageja) esitas 10.11.2023 Harju Maakohtule D.Q (kostja) vastu hagi, milles palus

kohustada kostjat tasuma hagejale 9605 eurot ja alates 13.11.2023 viivis 9205 eurolt ning

alates 11.01.2024 viivis 400 eurolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 sätestatud määras kuni

kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt tegi hageja kostjale 2020. a rahaülekandeid kokku 9220 eurot

järgmiselt: 11.11.2020 5000 eurot, 23.11.2020 250 eurot, 01.12.2020 2000 eurot, 14.12.2020

200 eurot, 15.12.2020 620 eurot, 21.12.2020 200 eurot, 23.12.2020 120 eurot ja 25.12.2020

160 eurot. Hageja tegi kostjale 2021. a rahaülekandeid kokku 670 eurot järgmiselt:

05.01.2021

50 eurot ja 18.01.2021 620 eurot. Kostja tagastas hagejale 15.01.2021 15 eurot. Hageja esitas

12.09.2023 laenulepingu ülesütlemise teate 9205 euro osas, nõudes raha tagastamist kahe kuu

jooksul.

3. Ülekandekorraldustel on märgitud „perevod“ (eesti keeles ülekanne). Selline selgitus on

tavapärane ka tähtajatu laenu puhul. Kostja avaldas hagejale, et ta vajab raha, eeskätt USA-

s elamiseks, kodulaenu kustutamiseks ja muude kulude hüvitamiseks ning hageja andis

talle tähtajatut laenu. Pooled leppisid tähtajatus laenus, mille hageja küsib kunagi tagasi,

kokku novembris 2020 Q juuresolekul videosilla teel. Hageja lubas laenata kostjale niipalju

kui tal on momendil võimalik. Q teab ka, et hageja võttis kostjale raha laenamiseks laenu

Clt. Hageja ütles laenulepingu 12.09.2023 üles ja nõudis raha tagastamist kahe kuu jooksul.

Kostja ei ole raha tagastanud.

4. Alternatiivselt kuulub hagi rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejal ei olnud

kostja ees kohustusi ja kostjal ei olnud õiguslikku alust hagejalt raha saada. Hageja arvas, et

ta annab kostjale laenu, kuid kui kohus laenulepingu olemasolu ei tuvasta, langeb ära ka

hageja poolt tehtud kannete alus. Hagi rahuldamine on võimalik ka käsundita asjaajamise

sätete alusel. Hageja aitas kostjal tema kohustusi täita ja kostja aktsepteeris seda.

5. X OÜ kandis 13.12.2016 kostja arvelduskontole AS-s Swedbank 400 eurot selgitusega

„laen“. Nõue loovutati hagejale 07.11.2023 ja kostjat teavitati sellest 10.11.2023. Teostatud

ülekanne on käsitatav laenuna, nagu see on märgitud ka maksekorraldusel. Kostja

aktsepteeris raha laenuna. Hageja ütles 10.11.2023 tähtajatu laenulepingu üles. Kostja ei ole

raha tagastanud.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2-23-15974

7. Nõue on esitatud vale kostja vastu, kostjal võib olla nõue Q, s.o oma poja vastu. Hageja

poeg Q ja kostja olid 17.07.2015–11.01.2022 abielus ja neil on kolm ühist last. Q suhtes

algatati 2014. a kriminaalmenetlus ja 18.09.2017 kuulutati välja tema pankrot. Q vältis

sellel ajal enda pangakonto kasutamist ja kasutas kostjale ning lastele ülalpidamise

andmiseks ja perekonna kulutuste eest tasumiseks hageja kontot. 02.11.2020–27.12.2020

viibis kostja USA-s, kus 23.11.2020 sündis tema ja Q tütar. Sellel ajal suhtlesid kostja ja Q

rahaasjade arutamisel interneti teel, kasutades Viberi rakendust, ja Q saatis kostjale hageja

vahendusel raha. Raha ülekanded langevad nii kuupäevaliselt kui summaliselt kokku

hageja teostatud ülekannetega. X OÜ ülekande tegi Q ise kostja kontole, kuna soovis osta

endale Itaalias, Milaanos viibides jopet. Q oli X OÜ faktiline ühingujuht. Miks Q kirjutas

ülekande selgituseks „laen“, kostja ei tea. Isegi kui ülekanne oli laen, oli laenu saajaks Q.

8. Kostja ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud. Sellise lepingu sõlmimiseks puudus ka

vajadus. Kostjal oli endal piisavalt vara, sh kasumlik osaühing ja viis kinnisasja, mille

arvelt vajadusel ennast üleval pidada. Tal ei olnud põhjust laenu võtta oma ämmalt, kellel

vabu rahalisi vahendeid ei olnud. USA-s viibimisega seotud kulud ei tulnud kostjale

üllatusena, kuna ta oli ka kaks vanemat last sünnitanud USA-s ja oskas sinna reisimise

kulusid planeerida. Kostja oli arvestanud ka abikaasa rahalise toetusega. Mitte ämmalt raha

laenamisega.

9. Kostja ei ole raha alusetult saanud. Hageja täitis kostja alaealiste laste ülalpidamiskohustust

oma poja asemel. Kuna Q oli pankrotis, oli hageja ülalpidamiskohustuslane. Kui tegemist

ei olnud ülalpidamiskohustuse täitmisega, oli tegemist kinkega. Ülekannete selgitusse ei ole

märgitud laen, vaid lihtsalt „perevod“, ehk ülekanne. Hageja sooviski oma poja peret

rahaliselt toetada. Tegemist oli kõlbelise kohustuse täitmisega, mida ei ole võimalik tagasi

nõuda.

10. Kostja ei ole X OÜ-ga laenulepingut sõlminud. Raha laekus küll kostja kontole, kuid

selle saaja ja kasutaja oli Q. Hageja ei ole esile toonud väidetava laenusuhte asjaolusid.

Isegi, kui tegemist oli laenuga, on selle tagastamise nõue aegunud. Puuduvad tõendid selle

kohta, et laen anti tähtajatult. Tähtajatu laenu andmine ei vasta juriidilise isiku huvidele.

Kostjal puudus ka 2016. a vajadus kelleltki raha laenata. Tegelikult laenas kostja raha Qle.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 4143,60 eurot ja viivise sellelt alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

12. Maakohus tuvastas, et hageja kandis 2020. a kostjale üle 8550 eurot ja 2021. a 670

eurot. Kostja on tagastanud 15 eurot ja võlgneb seega hagejale veel 9205 eurot.

13. Hagi rahuldamiseks tuli hagejal esile tuua ja tõendada väidetavate tähtajatute

laenulepingute sõlmimine. Kui pooled laenulepinguid ei sõlminud, ei saa kostjal olla

hagejale laenu tagastamise kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta

rahuldamata. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Poolte tahe laenulepingu

sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ja üksnes rahasumma ülekandmine kostja

arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks (RKTKo 24.11.2011, 3-2-1-

109-11). Hageja tehtud ülekannetele märgitud selgitusest (ülekanne), ei järeldu

laenulepingu sõlmimist. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks selle põhjal, kuidas hageja

2-23-15974

enda rahaülekannet (tagantjärele) mõistis. Hageja ei ole tõendanud, millal ja milliste

äratuntavalt väljendatud tahteavalduste tegemisega laenuleping sõlmiti.

14. Tõendid ei kinnita hageja tahteavaldust kostjaga laenulepingu sõlmimiseks ega seda, et

rahasummasid oleks laenuks pidanud kostja. Q ega C seletused ei tõenda laenulepingu

sõlmimist hageja ja kostja vahel. C 10.11.2023 kirjaliku seletuse kohaselt andis ta

novembris 2020 hagejale laenu kokku 5150 eurot kostjale edasilaenamiseks ja hageja

olevat kinnitanud, et laenas raha edasi kostjale. Sama asjaolu kinnitas Q oma 10.11.2023

seletuses, väites, et „I.T ütles, et ta laenab talle alul 5000 eurot ning et C laenab talle raha,

millisel juhul saab ta edasi laenata“. Nii Q kui C ütlused on vastuolus sündmuste faktilise

ajalise kulgemisega. „Edasi laenamiseks“ pidanuks C esmalt raha üle kandma hagejale ja

seejärel hageja edasi kostjale. Tegelikult tegi hageja kostjale novembris 2020 kaks

ülekannet (laenule viitamata) järgmiselt: 11.11.2020 5000 eurot ja 23.11.2020 250 eurot. C

tegi hagejale novembris 2020 kaks ülekannet aga pärast seda, kui hageja oli kostjale raha

juba üle kandnud (24.11.2020 3150 eurot ja 26.11.2020 2000 eurot). Seega ei ole õiged Q

ja C väited raha kostjale „edasilaenamisest“. C, kostja suhtes kõrvalise isikuna, ei ole ka

pädev hindama, kas hageja ja kostja vahel oli laenuleping. C väide, et ta olevat 3 aastat

tagasi kuulnud hagejalt kostjale laenu andmise kohta, ei tekita hageja ja kostja vahelist

laenusuhet. See, mis ettekäändel hageja Clt raha laenas, on väljaspool kostja mõjusfääri.

15. Hageja ja kostja vahelist laenusuhet ei tõenda Q vastuolulised ja ebausaldusväärsed

seletused.

15.1.

Q väitis ekslikult, nagu oleks hageja Clt saadud raha kostjale edasi laenanud.

15.2.

Q väitis, et „I.T ja D.Q suhtlesid laenus kokkuleppimisel WhatsApp (video- ja

sõnumivahetust võimaldav kiirsuhtluse rakendus) kaudu, selle video oli sisselülitatud

ja ma olin I.T kõrval“. Kostja ja hageja WhatsApp rakenduse vestluse väljavõtte

kohaselt ei ole hageja ja kostja ajavahemikus 15.12.2018–28.10.2021 aga omavahel

suhelnud. Ka kostja ja Q ei suhelnud novembris 2020 WhatsApp rakenduses. Seega on

vale Q kirjeldus, et ta oli tunnistajaks suulise laenulepingu sõlmimisele WhatsApp

rakenduse kaudu tehtud videokõnes. Q ütluste usaldusväärsust ei muuda tema poolt

vastusena kostja vastuväidetele 08.01.2024 tehtud ütluste parandus, et laenu andmises

võidi kokku leppida WhatsApp rakenduse kaudu või ka mingi muu rakenduse kaudu,

kuna need on kõik kvaliteedilt sarnased ja rakendus ei oma mingit tähtsust. Sellised

tagantjärele antud selgitused ei ole usaldusväärsed. Q viide suhtlusele WhatsApp

kaudu ei saanud olla juhuslik eksimus. Just Q kinnitas algselt korduvalt ja kindlas

kõneviisis just WhatsApp rakenduse kasutamist.

15.3.

Ebausaldusväärne on Q algne väide, et ta olevat olnud laenulepingu sõlmimise

juures. Q vastuolulised väited kinnitavad hoopis seda, et ta tegelikult hageja ja kostja

vahelise väidetava laenulepingu sõlmimise kohta midagi ei teadnud. Kostja ja Q vahel

mobiilirakenduses Viber perioodil november 2020 kuni jaanuar 2021 toimunud

vestlustes ei ole samuti viiteid laenudele. Hageja abstraktsed viited sellele, milliseid

erinevaid rakendusi kostja oma suhtluses kasutas, on asjassepuutumatud. Nendest

tõenditest ei nähtu hageja ja kostja vahelist laenusuhet. Hagi ei saa rahuldada hageja

lepingulise esindaja oletuste ja spekulatsioonide alusel, et „Tõenäoliselt toimus suhtlus

laenu teemal 05.11.2023 Viber video vahendusel, kuid kuivõrd palju aega on

möödunud, siis võis see toimuda ka mõnel muul novembrikuu päeval“. Hageja

lepingulise esindaja arvamus ei ole tõend.

15.4.

Q poolt menetluses antud kirjalikud seletused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu,

et kostja ja Q on endised abikaasad, kelle suhted on konfliktsed. Vastastikku on

2-23-15974

esitatud kuriteokaebusi ja peetud mitmeid tsiviilkohtu vaidlusi, mh on pooleli vaidlus

laste hooldusõiguse üle ja kostja on esitanud kohtutäiturile avalduse elatise võla

sissenõudmiseks. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et 04.10.2023 seisuga oli Q

elatise võlg kolme lapse ees 13 633,43 eurot. Ei ole alust eeldada, et endise abikaasaga

vaenulikes suhetes olev Q suudaks anda erapooletuid ja usaldusväärseid seletusi

küsimuses, mis puudutab Q ema ja kostja vahelist vaidlust. Q kirjalikud seisukohad on

vastuolulised ja ebaõiged.

15.5.

Q kirjalike seletuste usaldusväärsust vähendab veelgi asjaolu, et need on antud

n-ö projektipõhiselt (nagu ka C kirjalikud seletused) ehk allkirjastatud hagi

esitamisega samal päeval ja on suunatud hageja esindajale. Tegemist on kunstlikult

loodud tõenditega, mille eesmärk on Q poolt endise abikaasa positsiooni kahjustamine

vaidluses Q emaga.

16. Hageja ja kostja vaheline laenusuhe on eluliselt ebausutav ka põhjusel, et hageja on

kostja endise abikaasa ema. Kostja tõendas, et tal puudus hageja poolt talle ülekannete

tegemise ajal vajadus hagejalt raha laenata, kuna tal oli piisavalt realiseeritavat vara.

Muuhulgas oli kostja 27.03.2019–22.04.2021 X OÜ ainuosanik ja talle kuulus viis

kinnisasja, mida ta ei kasutanud elukohana. Kostjal ei olnud vaja võtta laenu oma ämmalt,

kellel hageja enda väitel laenu andmiseks piisavad vabad vahendid puudusid. Kostja ja Q

perekond elas kuni abielu lahutuseni juulis 2021 kostjale kuuluvas korteris ja perekonnaga

seonduvad kulud (kommunaalkulud, lasteaiatasu) kandis kostja. See kinnitab, et

põhjendamatu ja eluliselt ebausutav on hageja konstruktsioon, nagu oleks hageja oma

pojanaisele laenu andnud.

17. Q suhtes algatatud kriminaalmenetlus päädis süüdimõistva otsusega 03.05.2016 ja

18.09.2017 kuulutati välja Q pankrot. Kostja selgitas, et Q vältis kriminaalmenetluse ajal,

kuid eriti pärast pankroti välja kuulutamist enda pangakonto kasutamist ning kasutas

kostjale ja lastele ülalpidamise andmiseks ja perekonna kulutuste eest tasumiseks hageja

kontot. Kostja tõendas, et ta suhtles rahaliste kulutuste jagamise osas vaid enda abikaasaga

Qga, mitte hagejaga. Hageja poolt kostjale üle kantud raha saadeti kostjale tegelikult Q

poolt perekonna kulutuste tarbeks. Kostja ja Q vestlustest on nähtav Q soov kostjat

rahaliselt toetada. Hagejalt raha laenamisest ei ole juttu. Kostja ja Q vestlustes on

seostatavad nii kuupäevad kui ka rahasummad ning need langevad suures osas kokku

hageja poolt kostjale teostatud ülekannetega. Need tõendid lükkavad ümber hageja teooria

hageja ja kostja vahelise laenulepingu kohta. Hageja väide, nagu ei mõjutaks kostja Q

kirjavahetus tema õigusi, ei ole õige. Kirjavahetus koos teiste tõenditega tõendab, et hageja

ja kostja vahel laenusuhet ei olnud.

18. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks sõlminud tähtajatu laenulepingu X OÜ-ga.

Kostja esitatud põhistused ja tõendid seoses X OÜ poolt kostja arvele 13.12.2016 tehtud

ülekandega summas 400 eurot on loogilised ja eluliselt usutavad. Kostja versiooni toetab ka

asjaolu, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu ühtegi arusaadavat põhjust, miks pidanuks Q

poolt kontrollitav ettevõte laenama Q abikaasale 400 eurot. Hageja ei ole ka selgitanud,

kuidas vastanuks juriidilise isiku huvidele kostjale tähtajatu laenu andmine. Kostja

põhistas, et 2016. a puudus tal vajadus kelleltki raha laenata ja tegelikult oli olukord hoopis

vastupidine – kostja laenas raha Qle. Laenusuhet kui kahepoolset kokkulepet ei tekita

ainuüksi X OÜ maksekorralduse selgitus. Raha maksmine on sooritus, mitte tehing ja

selgituse märkimine on ainult hageja enda kontrolli all (TlnRnKo 05.12.2022, 2-21-1798, p

39).

19. Asjassepuutumatud on hageja väited, et kostja poolne rahakäsutus ei mõjuta

laenulepingut laenu andja ja saaja vahel ning kostjal on võimalik ükskõik kuidas tema

2-23-15974

kontol olevat raha käsutada. Praeguses asjas ei vaidle pooled raha käsutusõiguse üle, vaid

kostja eitab laenulepingu sõlmimist. Kostja tõendid kinnitavad X OÜ ja kostja vahelise

laenusuhte puudumist sõltumata sellest, et ostetud jope maksis pisut vähem kui kostjale üle

kantud raha. Kostja ei ole X OÜ-lt laenu palunud ega aktsepteerinud tehtud ülekannet

laenuna. Seega ei saanud X OÜ-l olla kostja vastu laenulepingust tulenevat nõuet, mida ta

saanuks hagejale loovutada. Nõude loovutamise lepingust nähtub ka, et hageja ei

omandanud lepingu alusel sisuliselt mingeid õigusi, kuna ta kohustus kandma saadud raha

selle loovutajale.

20. Tähtajatute laenulepingute sõlmimine kostja poolt on tõendamata. Laenu andmine ei

saa toimuda ühepoolselt ja ilma poolte kokkuleppeta. VÕS § 9 lg 1 mõtteks ei ole luua

olukordi, kus väidetav lepingupool ei saa ise aru, et on laenulepingu sõlminud. Poolte tahe

laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud, mida käesoleval juhul ei

olnud. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et kostja oleks laenu küsinud. Laenu ei saa anda

kellelegi ilma, et seda on küsitud ja jäetud selgesõnaliselt kokku leppimata laenu

tagastamise kohustuses.

21. Hageja nõue ei kuuluks rahuldamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja

peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita

olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028

lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg

1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Hageja ei ole

tõendanud, et tema või X OÜ oleks teinud kostjale eksliku ülekande, soovides täita mõnda

oma kohustust, mida ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Hageja poolt

kostjale kui oma poja abikaasale kantud raha oli sisuliselt ülalpidamiskohustuse täitmine (Q

poolt või Q asemel). Seda kinnitavad ka Q usaldusisiku aruanded, mille kohaselt Q kulutusi

ülalpeetavatele kannavad sugulased.

22. Isegi kui hageja oleks pidanud tema poolt kostjale tehtud ülekandeid ekslikult laenuks,

ei tekiks hagejal raha tagasinõudmise õigust. Kostja tõendas, et saadud raha on tegelikult

saadetud kostjale tema endise abikaasa Q poolt perekonna kulutuste tarbeks. Kostja

põhistas ka seda, et pärast pankroti välja kuulutamist vältis Q enda pangakonto kasutamist

ja lastele ülalpidamise andmiseks ja perekonna kulutuste eest tasumiseks kasutas ta hageja

kontot. Hageja tõendas, et perekonnal olid seoses laste ülalpidamisega märkimisväärsed

kulud. Harju Maakohtu 10.06.2022 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-21-19146 punktis 8 on

kostja poolt koostatud kolme lapse igakuised ülalpidamiskulud vastavalt nende tavalisele

elulaadile kokku 3644,33 eurot, millest kohus mõistis ülalpidamisena välja alates

17.05.2022 kolme lapse peale igakuiselt kokku 753,5 eurot. 04.10.2023 seisuga oli Q

elatise võlg 13 633,43 eurot. Seda arvestades vastab üldisele arusaamale, et Q ema toetas

oma poja abikaasat ja lastelaste ema kulutuste kandmisel ning seetõttu tegi kostjale rahalisi

ülekandeid. Hageja poolt kostjale rahaliste ülekannete tegemist tuleb tõendeid arvestades

pidada normaalseks, sest hageja toetas rahaliselt oma poja perekonda ja lapselapsi. Kui

eeldada, et hagejal ei olnud oma lastelaste suhtes formaalselt seadusest tulenevat

ülalpidamiskohustust, tuleb hageja poolt tehtud ülekandeid pidada minimaalselt kõlbelise

kohustuse täitmiseks, mistõttu vastavalt VÕS § 1028 lg 2 p-le 1 ei ole hagejal õigust neid

makseid kostjalt tagasi nõuda.

23. Menetluskulud jäävad seoses hagi rahuldamata jätmisega tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja palus mõista hagejalt

menetluskulude hüvitisena välja 4143,60 eurot. Kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu

180 eurot (lisandub käibemaks) on käesolevas asjas aktsepteeritav ega ületa turuhinda.

Kostja lepingulise esindaja ajakulu 19 tundi on menetlust arvestades tervikuna vajalik ja

põhjendatud. Hageja esindaja ajakulu oli suurem. Tegemist ei olnud kostja poolt kunstlikult

2-23-15974

keerukaks ja mahukaks aetud tsiviilasjaga. Menetlus kujunes keerukaks ja mahukaks

hageja esitatud põhjendamatu hagi tõttu. Kostja vajas asjatundlikku õigusabi. Kostja ei ole

asja menetlust venitanud. Hageja väited kostja väidetava pahatahtlikkuse,

menetlusdokumentide pikka aega mittevastuvõtmise ja „lahmiva“ menetlusliku käitumise

kohta on paraku hoopis hagejapoolne lahmiv käitumine.

Apellatsioonkaebus

24. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

25. Kaebuse kohaselt seadis kohus laenulepingu tõendamisele standardeid, mida seadus

ette ei näe. Suulist laenulepingut saab tõendada eelkõige isikuliste tõenditega ja piisab kui

on selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures piisab ka kaudsetest

tahteavaldustest. Hageja tõendas rahaülekannete tegemise, lepingu sõlmimise ja raha

tagastamise kohustuse võtmise. Kohus hindas tõendeid ebaobjektiivselt ja rajas otsuse

kostja vastuolulistele väidetele. Otsusest ei selgu, millisel alusel võib kostja jätta hagejalt ja

X OÜ-lt saadud raha endale.

26. Raha ülekanne on tõend, mida tuli hinnata koosmõjus teiste tõenditega. Laenu kohta

käivad tõendid riimuvad loogiliselt ülekannetega. Muud eluliselt usutavad versioonid

puuduvad. Q seletusest nähtub, et kostja võttis raha tagastamise kohustuse, samuti

laenusumma, mille kostja lubas tagastada. Tunnistaja ei pea kõiki laenulepinguga seotud

asjaolusid detailselt mäletama. Maakohus ei võtnud seisukohta raha tagastamise kohustuse

võtmise kohta.

27. Maakohtu seisukoht, et Q seletus ei ole usaldusväärne põhjusel, et ta nimetas

kasutatud videorakendusena WhatsAppi, on otsitud. Tegemist on aga tähtsusetu detailiga. Q

täpsustust, et ta ei tee rakendustel vahet, ei ole ümber lükatud. Q seletust selle kohta, et C

laenas hagejale raha kostjale edasilaenamiseks, ei ole ümber lükatud. Mingeid sisulisi

lahknevusi seletuses ei ole. Et C kandis hagejale raha pärast 11.11.2020, ei tähenda, et ta ei

oleks andnud raha edasilaenamise eesmärgil. Hageja oli laenumakse teinud ja vajas varude

täiendamist. C seletus ei välista laenulepingut.

28. Väide, et kostja ja Q vahel on pingelised suhted, ei välista Q seletusele tuginemist.

Kostja ei esitanud seletust ümber lükkavaid tõendeid. Harju Maakohtu 03.05.2016 otsus

2013. a toime pandud teo kohta ei oma tähtsust. Seisukoht, et Q seletused ei ole

usaldusväärsed, on üllatuslik.

29. Laenulepingu kehtivus ei sõltu sellest, kas kostjal on vara ja kuidas ta raha kasutab.

Kostja väited on vastuolulised, kuna tõenditest nähtub tema püsiv rahavajadus, kuid ta

väidab samas, et tal oli piisavalt vara. Kostja majanduslik seis ei ole võlakohustuse

lõpetamise alus. Arusaamatu on väide, nagu ei oleks laenu andmine poja naisele usutav.

Seadus ei välista laenu andmist hõimlasele.

30. Kuna maakohus tuvastas, et kostja sai hagejalt raha, kuid eitas laenulepingu

olemasolu, oleks tulnud kohaldada VÕS §-i 1027. Kostja pidi seega tõendama, et tal on

õigus saadu tagastamisest keelduda. Väited, et tegemist oli sisuliselt poja

ülalpidamiskohuse täitmisega või pojanaise toetamisega, on paljasõnalised. Maakohus ei

tuvastanud, kummaga tegemist oli. Otsus ei põhine hageja tahteavaldusel sellise kohustuse

täitmise osas.

2-23-15974

31. Tegemist ei olnud ülalpidamiskohustuse täitmisega. Vanavanematel saaks tekkida

ülalpidamiskohustus siis, kui vanem on kohtuotsusega ülalpidamise andmisest vabastatud,

mida Q ei ole. Maakohus leidis samal ajal, et hageja täitis Q ülalpidamiskohustust ja et

tegemist oli poja abikaasa toetamisega, kuid ei toonud välja, milline makse oli mille eest.

Kui kostja oli hästi kindlustatud, ei vajanud ta toetamist. Kuna kostja ja Q vahel kehtis

lahusvararežiim, on arusaamatu, miks pidi hageja toetama kostjat tema lahusvara

ülalpidamisel. Tõendamata on hageja tahe täita Q kohustusi või toetada kostjat. Maakohus

leidis, et ülekandekorraldusel märgitud selgitus „perevod“ ehk „ülekanne“ ei tõenda laenu,

kuid see ei tõenda ka toetamist või poja ülalpidamiskohustuse täitmist.

32. Arusaamatu on väide, nagu oleks Q kasutanud kostjale tasumiseks hageja kontot

pankrotimenetluse tõttu. Ülalpidamiskohustuse täitmist ei oleks olnud vaja varjata. Isegi,

kui Q mõjutas hagejat makseid tegema, ei muuda see hageja ja kostja õigussuhet. Q

maksiski elatist kogu hagiperioodil. Maakohus jättis tähelepanuta, et Q tegi kostjale 2019.

ja 2020. a regulaarselt ülekandeid, maksis oktoobrist 2020 märtsini 2021 lasteaia eest ja

tasus kostja lahusvaraks oleva eluaseme kulusid. Kostja ei esitanud pankrotimenetluses

nõudeid. Kostja ise oli Q usaldusisik ja kinnitas 13.02.2020, et Q kulutused ülalpeetavatele

on 450 eurot kuus. Viited usaldusisiku aruandele 2020. a on ekslikud.

33. Kohtu (ekslikult) tuvastatud asjaoludel võiks kõne alla tulla kinge, kuid kohus välistas

selle. Ülekandekorralduse selgitus „perevod“ ei tähenda kinget, mis on tsiviilkäibes

ebatavaline tehing. Kinge eeldab tahteavaldust vara tasuta üleandmiseks, mille kohta

tõendid puuduvad. Kohalduda võiks VÕS § 1030, kui tegu oleks saaja kasuks sõlmitud

lepingu täitmisega. Tegemist oli aga laenuga. Tõenditel ei ole juttu hageja poolt mõne

kõlbelise kohustuse täitmisest. Hagejal puudusid kohustused kostja ees. Kostjal ei olnud

alust raha saada.

34. X ülekandekorraldusel oli kirjas „laen“. Maksekorraldus on dokumentaalne tõend selle

kohta, et äriühingu tahe oli anda laenu. Õige ei ole väide, et kostja ei saanud kontrollida

maksekorralduse selgitust. Kostja aktsepteeris raha laenuna. Kostja ei tõendanud muud

õigussuhet. Tähtsust ei ole sellel, kuidas kostja oma kontot ja raha kasutas. Õige ei ole

väide, et ülekande tegi Q. Ühingu juhatuse liige oli F. Ql puudusid pangas kasutajaõigused.

35. Maakohus ületas menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire. Kostja

menetluskulud olid ülepaisutatud. Kostja on menetlust venitanud ja esitanud teadvalt

asjakohatuid taotlusi (Q kolmanda isikuna kaasamine ja hagi läbivaatamata jätmine).

Menetluskulu kindlaksmääramise taotluse täielik rahuldamine on kohtupraktikas

tavapäratu.

Vastustaja seisukoht

36. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

37. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.

38. Pooled vaidlevad ka apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja ja kostja ning X OÜ

ja kostja vahel olid laenulepingud ja kas hagejal on õigus kostjalt viimasele üle kantud raha

2-23-15974

tagasi nõuda. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse väidete ja tsiviilasja

materjaliga, leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti

kohaldanud ega jätnud mõnda asjakohast õigusnormi kohaldamata. Samuti ei ole maakohus

hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks, nagu palub

hageja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel

neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

39. Hageja tugineb oma apellatsioonkaebuses peaasjalikult sellele, et maakohus on

tõendeid ebaõigesti hinnanud ja apellatsioonimenetluses tuleks tõendite uue hindamise

tulemusel teha maakohtust erinev, s.o hagiavaldust rahuldav otsus. Ringkonnakohus sellega

ei nõustu. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt,

kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte

kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuse

põhjendavas osas muuhulgas märkima tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja kui

kohus hageja või kostja faktiliste väidetega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama.

Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta

seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus vastab nendele nõuetele. Maakohus analüüsis

põhjalikult hageja poolt laenulepingu tõendamiseks esitatud tõendeid ja kõrvutas neid

kostja tõenditega raha päritolu puudutavate väidete kohta. Maakohtu siseveendumuse

kujunemine on otsusest selgelt jälgitav ja järeldused kontrollitavad. Ainuüksi see, et hageja

maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei nõustu, ei anna alust teha maakohtust

erinevat otsust. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse väidetega ja kontrollinud

maakohtu poolt tõenditele antud kaalu ja tõenditest tehtud järeldusi, nõustub maakohtuga ja

ei näe alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale.

40. Maakohus ei seadnud laenulepingu sõlmimise tõendamisele üleliia kõrgeid

tõendamisstandardeid. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik andma

teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 9 lg-t 1, mille kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hagi

rahuldamiseks pidi hageja seega tõendama tahteavaldused, mis kinnitavad laenulepingule

omaste kohustuste võtmist hageja ja kostja vahel. Maakohus märkis õigesti ka seda, et

poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt väljendatud ja kontrollis

esitatud tõendite alusel, kas poolte esitatud tõendid võimaldavad sellise tahte olemasolu

tuvastada. Praegusel juhul ei kinnita asjas esitatud tõendid, et kokkulepe oleks saavutatud.

Õige ei ole ka hageja etteheide, nagu ei oleks maakohus võtnud seisukohta hageja väite

osas, et kostja võttis laenu tagastamise kohustuse. Maakohus märkis oma otsuses, et

käesolevas asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et kostja oleks hagejalt või X OÜ-lt

laenu küsinud ja et pooled oleksid kokku leppinud tagastamise kohustuses. Igal juhul ei saa

olukorras, kus laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, laenulepingu olemasolu järeldada

eraldiseisvalt väite alusel, et kostja tänas hagejat saadud laenu eest ja lubas selle tagastada.

41. Maakohus leidis õigesti, et Clt väidetavalt kostjale raha edasilaenamise eesmärgil

võetud laenu puudutavad faktilised asjaolud on vastuolus sündmuste ajalise kulgemisega.

Maakohtu järeldused on kooskõlas esile toodud asjaolude ja esitatud tõenditega.

Apellatsioonkaebuse väited on eksitavad. Hageja poolt esmakordselt

apellatsioonimenetluses esitatud asjaolude kirjeldus, nagu oleks hageja laenanud Clt raha

2-23-15974

oma varude täiendamiseks, s.o pärast raha kostjale laenamist, on vastuolus tema poolt

hagiavalduses esitatud väidete ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditega. Hageja esialgse

versiooni järgi ei olnudki tal endal piisavalt raha, et kostjale üldse laenu anda. Nimelt väitis

hageja hagiavalduses, et lubas laenata kostjale niipalju kui tal on momendil võimalik ja

võttis Clt kostjale laenu andmiseks laenu. See tuleneb ka Q kirjalikust selgitusest, nimelt,

et: „…I.T ütles, et ta laenab talle alul 5000 eurot ning et C laenab talle raha, millisel juhul

saab ta edasi laenata.“. Hageja on seega asunud pärast maakohtu poolt tõenditest

nähtuvatele vastuoludele tähelepanu juhtimist oma väiteid muutma. Hageja väited ja

tõendid on selliselt vastuolulised ja ebausaldusväärsed.

42. Maakohtu järeldused on nõuetekohaselt põhjendatud ka osas, mis puudutavad Q

selgituste ebausaldusväärsust videosilla rakenduse kohta, mille kaudu hageja ja kostja

väidetavalt laenus kokku leppisid. Õige ei ole apellatsioonkaebuse üldsõnaline väide, nagu

oleks maakohus jätnud kõik hageja väited ja tõendid tähelepanuta. Maakohus hindas nii

hageja tõendeid kui ka kostja tõendeid ja tegi nende alusel järeldused Q ütluste kohta oma

siseveendumuse alusel. Maakohtu järeldused on jälgitavad ja loogilised ega ole

vastuolulised. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, sh hageja väidete ja esitatud

tõenditega, nõustub maakohtu järeldustega.

43. Õige ei ole hageja etteheide, nagu oleks maakohtu otsus üllatuslik, kuna maakohus

leidis alles kohtuotsuses, et Q ütlused ei ole usaldusväärsed. Q ja kostja konfliktseid suhteid

puudutavad väited ja tõendid esitas kostja juba maakohtu menetluses. Hagejal oli võimalus

nende osas seisukoht esitada ja need kahtlused ka kummutada. Vastavate väidete ja tõendite

hindamine maakohtu poolt ei saanud tulla hageja lepingulisele esindajale üllatusena. TsMS

§ 243 lg 1 ja § 438 lg 1 kohaselt uurib kohus tõendeid vahetult ja hindab neid lahendi

tegemisel ning otsustab, mis asjaolud on tuvastatud. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt

võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestama ka siis, kui see on ilmselt

ebausaldusväärne. Maakohus hindas hageja väiteid ja tõendeid ning kostja väiteid ja

tõendeid sisuliselt, kõrvutades neid omavahel ja leidis, et hageja esitatud tõendid ei kinnita

tema väiteid, samuti et hageja poolt esitatud Q kirjalik seletus ei ole usaldusväärne.

Seejuures ei pidanud maakohus Q kirjalikku selgitust ebausaldusväärseks põhjendusel, et

tegemist on tunnistaja kirjaliku seletusega, mitte tunnistaja vande all antud ütlusega.

Maakohus ei saanudki esile toodud asjaolusid ja tõendeid hinnata ega neist lähtuvaid

vastuolusid tuvastada enne lahendi tegemist.

44. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõuet ei saa rahuldada ka VÕS §-i 1027 alusel.

Iseenesest on õige hageja viide, et olukorras, kus isik on saanud alusetu soorituse, peab ta

tõendama, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest. Hageja on aga jätnud tähelepanuta

maakohtu selgituse, et esile on toomata soorituse alusetus VÕS § 1028 lg 1 tähenduses.

Hageja käsitlus, nagu tuleneks soorituse alusetus asjaolust, et laenuleping langeb ära, kui

kohus selle olemasolu ei tuvasta, ei ole õige ega kooskõlas VÕS §-ga 1028.

45. Maakohus tuvastas kostja esitatud tõendite alusel, et kostjal ei olnud hagejaga

õigussuhet ja hageja poolt kostjale üle kantud raha on tegelikult saadetud kostjale tema

endise abikaasa

Q poolt perekonna kulutuste tarbeks. Seega ei ole õige, nagu oleks tõendeid tahteavalduste

kohta esitanud üksnes hageja. Samuti ei ole õige seisukoht, nagu ei saaks kostja tõendid

(kirjavahetus Q ja kostja vahel) mõjutada käesoleva asja lahendust või hageja ja kostja

vahelist õigussuhet. Tegemist on samasid raha ülekandeid, millele tugineb hageja nõue,

puudutavate tõenditega, mille alusel maakohus tuvastas, et kostja ei ole hagejalt raha saanud,

vaid suhtles rahaülekannete teemal hoopis oma abikaasa, Qga. See tähendab, et kostja mõistis

raha saamise ajal, et raha pärineb tema abikaasalt ja ei saanud seega avaldada VÕS § 9 lg 1

2-23-15974

tähenduses hagejale tahet laenulepingu sõlmimiseks. Seejuures ongi kostja tõendid

tahteavalduste tõlgendamisel kaalukamad ka põhjusel, et need pärinevad nii hagejalt kui X

OÜ-lt saadud raha osas ülekannete tegemise ajast, seevastu hageja tõendid pärinevad nõude

esitamise ajast. Tähtsust ei oma väited selle kohta, et Q tegi oma perekonna heaks

vaidlusalusel ajal veel kulutusi. See ei välista, et Q toetas oma abikaasat ja lapsi ka seoses

nende kulutustega, mis tekkisid tema pere välisriigis viibimisega, s.o hagiavalduse aluseks

olevate ülekannetega.

46. Maakohus märkis asjakohaselt ka seda, et isegi kui kostja poolt abikaasaga kokku

lepitud kulutuste kandmiseks kandis raha osaliselt hageja ise, täitis ka hageja sellega

perekonna ülalpidamise kohustust. Ekslik on hageja seisukoht, nagu tekiks vanavanema

ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui lapse vanem on oma kohustuse täitmisest

kohtulahendiga vabastatud (vt perekonnaseaduse § 106 lg 2), kuid nimetatud asjaolu ei oma

käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust. Siinses asjas ei hinnata Q ega hageja

ülalpidamiskohustuse ulatust. Maakohus ei pidanud seega ka tuvastama iga üksiku ülekande

kohta, kas hageja täitis sellega enda või Q ülalpidamiskohustust. Hagi rahuldamata jätmiseks

piisas, et kostja tõendas, et sai raha seoses perekonna ülalpidamise kohustuse täitmisega, mitte

eraldiseisva laenu või muu õigussuhte alusel, millest tuleneks raha tagastamise kohustus.

47. Ekslik on seisukoht, nagu ei mõjutaks käesoleva asja lahendust see, kui Q palus

hagejal kostjale rahaülekande teha. See viitabki asjaolule, et hagejal on õigussuhe Qga, kelle

korralduse ta täitis, mitte kostjaga. Kui hageja täitis raha ülekannete tegemisel Q korraldust, ei

ole tal VÕS § 78 lg 4 tulenevalt õigust kostjalt raha tagastamist nõuda, kuna raha

ülekandmisel oli õiguslik alus Q ja kostja vahelises suhtes. Üleantu tagastamise nõude

kolmanda isiku vastu, kellele kohustus täideti, välistaks otsesõnu ka VÕS § 1029.

48. Olukorras, kus asjas esitatud tõendid hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimist ei

kinnita, kuid tõendatud on kostja õigussuhe Qga, ei pidanud kostja enam tõendama, millistel

täiendavatel põhjustel tal puudub kohustus raha hagejale tagastada. Samuti on asjakohatu

hageja etteheide, et kostja ei esitanud hageja ja kostja vahel tahteavalduste vahetamise kohta

ühtegi tõendit. Olukorras, kus kostja õigussuhet hagejaga eitab, ei pidanudki ta suhte

olemasolu tõendama. Esile toodud ja tõendatud asjaoludel ei ole kostjal hagejaga õigussuhet,

millest tuleneks raha tagastamise kohustust. Ekslik on hageja seisukoht, nagu saaks

vastupidist järeldada ainuüksi ülekannete tegemisest hageja poolt.

49. Maakohtu järeldused on õiged ka osas, mis puudutavad X OÜ poolt kostjale

novembris 2016 tehtud raha ülekannet. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid,

millest saaks järeldada laenulepingu sõlmimist X OÜ ja kostja vahel, sh X OÜ ja kostja

tahteavaldust laenu saamiseks ja kokkulepet laenu andmise kohta. Hageja esitas üksnes

maksekorralduse, millelt nähtub X OÜ enda poolt ülekandekorraldusele märgitud selgitus.

See ei ole aga laenulepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste tuvastamiseks piisav. Raha

ülekandmine on kokkuleppe täitmine, mitte kokkulepe ise, ja see ei tõenda muude asjaolude

tõendamatuse korral iseseisvalt tahteavaldusi lepingu sõlmimiseks. Õige ei ole ka väide, nagu

ei oleks kostja teistsuguse õigussuhte olemasolu tõendanud. Kostja tõi esile ja esitas ka

tõendid selle kohta, et tema ei avaldanud soovi X OÜ-lt raha saada ega olnud ka raha saaja, s.t

kui X OÜ ka sõlmis laenulepingu, siis mitte kostjaga, vaid Qga. Maakohus hindas nii hageja

kui ka kostja poolt esitatud väiteid ja tõendeid kogumis ja leidis põhjendatult, et hageja nõue

ei kuulu rahuldamisele. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja järeldused

nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohtul ei ole alust jõuda maakohtust erinevale

järeldusele.

50. Apellatsioonkaebuses heidab hageja küll ette, nagu oleks maakohus jätnud

tähelepanuta tema tõendi, mille kohaselt puudusid Ql pangas kasutajaõigused, kuid hageja

2-23-15974

kaebuses viidatud tõend seda ei tõenda. Apellatsioonkaebuses viitab hageja Swedbank AS

väljastatud tõendile selle kohta, et hageja arvelduskonto ainus allkirjaõiguslik isik oli

vaidlusalusel perioodil hageja. Sellest tõendist ei saa aga teha järeldusi X OÜ arvelduskonto

allkirjaõiguslike isikute kohta. Hageja jätab samas tähelepanuta kostja tõendi, mille kohaselt

andis X OÜ juhatuse liige F Qle notariaalse volikirja, mis andis Qle õiguse ajada kõiki ühingu

asju, sh teha kõiki pangatoiminguid (dtl 367). Hageja etteheited on seega eksitavad. Samuti

jätab hageja tähelepanuta, et selle asjaolu näol oli tegemist vaid ühe kostja poolt esile toodud

ja tõendatud asjaoluga kogumist, mille alusel maakohus tuvastas, et X OÜ ja kostja vahel

laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud ja et X OÜ-l ei ole õigust kostjalt raha tagasi nõuda,

kuna ka see õigussuhe oli Qga, mitte kostjaga.

51. Õiged ei ole ka hageja etteheited, mis puudutavad maakohtu määratud menetluskulude

suurust. Ainuüksi sellest, et kostja taotlused kolmanda isiku kaasamiseks ja hagi

läbivaatamata jätmiseks jäid rahuldamata, ei saa järeldada, et kostja oleks menetlust tahtlikult

venitanud ja esitanud teadvalt asjakohatuid taotlusi, mis oleksid olnud kostja õiguste

kaitsmise seisukohalt nende esitamise ajal selgelt põhjendamatud. Tsiviilkohtumenetluses

kehtib oluline põhimõte, mille kohaselt peab pool, kelle kahjuks otsus tehakse, vastaspoolele

menetluskulud reeglina hüvitama (TsMS § 162). Seega kannab kaotaja pool ka nende

menetluslike taotlustega, mis jäävad rahuldamata, seotud kulude kandmise riski, v.a kui

esinevad erandlikud asjaolud. Asja materjalist selliseid asjaolusid ei nähtu.

52. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise

lepingulise esindaja kulude, s.o nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka

menetlustoimingutele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire. Seega on kohtule antud õigusabikulude hüvitatavuse üle

otsustamisel lai otsustusruum, mis tagab võimaluse leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus.

Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on

ületanud diskretsioonipiire. Antud juhul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud.

53. Maakohus, asja sisuliselt lahendanud koosseisus, on kostja menetluskulude nimekirja

hinnanud. Maakohus võttis arvesse konkreetse vaidluse asjaolusid, sh asja keerukuse ja mahu,

ning leidis, et kostja taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks on

põhjendatud. Hageja väide, nagu oleks menetluskulude taotluse täielik rahuldamine

kohtupraktikas tavapäratu, ei ole õige ega anna ringkonnakohtule alust maakohtu

diskretsiooniõigusesse sekkuda.

54. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohus asus õigesti seisukohale, et hagi tuleb

jätta rahuldamata. Maakohtu otsus jääb seetõttu muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

55. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

56. Kostja palub määrata apellatsioonimenetluse kulude suuruseks 1610,40 eurot.

Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati kostjale tunnihinnaga 150 eurot (lisandub

käibemaks) õigusabi, mis seisnes maakohtu otsuse analüüsis (30 minutit),

apellatsioonkaebuse analüüsis (1 tund), kaebusele vastuse koostamises (4 tundi). Samuti

osutati kostjale tunnihinnaga 180 eurot (lisandub käibemaks) õigusabi, mis seisnes hageja

23.09.2024 menetlusdokumendi ja tõendiga tutvumises (30 minutit), seisukoha koostamises

2-23-15974

(2 tundi) ja menetluskulude nimekirja koostamises (15 minutit). Kostja kinnitas, et ei ole

käibemaksukohustuslane.

57. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjades märgitud toimingud olid

tema õiguste kaitsmiseks vajalikud ja neile kulunud aeg, arvestades ka käesoleva vaidluse sisu

ja mahtu, põhjendatud. Kostjale osutatud õigusabi tunnitasu määrad on mõistlikud, vastavad

turuhinnale ja on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus rahuldab seega

kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab

hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 1610,40 eurot.

58. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb arvestades kostja taotlust ja TsMS §

177 lg-s 4 sätestatut tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates

otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Täiendatud 04.12.2024 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada D.Q 25. novembri 2024 taotlus täiendava otsuse tegemiseks.

2. Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2024 otsuse resolutsiooni

punkti 4 osas, millega ringkonnakohus jättis D.Q 12. novembri 2024

menetluskulude kindlaksmääramise taotluse lahendamata ja mõista I.Tlt

D.Q kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks välja täiendavalt

219,60 eurot.

3. Lugeda Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2024 otsuse resolutsiooni punkt 4

tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„Rahuldada D.Q taotlus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks ja mõista I.Tlt D.Q kasuks tema

menetluskulude hüvitamiseks välja 1830 eurot.“