4-24-1098/32 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-24-1098

K O H T U O T S U S

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.10.2024.a, Tallinn

Väärteoasja number

4-24-1098

Kohtukoosseis

Kohtunik Piret Liivo

Sekretär

Julia Senkevitš

Kaebuse sisu

V. B. kaebus kohtuvälise menetleja 18.03.2024 otsuse peale

väärteoasjas 2303,24,000144.

Kaebuse esitaja

V. B., ik: xxxx, elukoht: xxxx.

Kaebaja esindaja

Kohtuväline menetleja

Volitatud esindaja Sven Soeson

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi esindaja

Triinu Riigor

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada V. B.i kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 18.03.2024 otsus

väärteoasjas 2303,24,000144 V. B.i karistamises LS § 201 lg 1 järgi ja lõpetada

menetlus Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 alusel.

3. Kaebuse esitaja esindaja Sven Soeson taotluse menetluskulude hüvitamiseks

vormistab kohus eraldi määrusega 22.10.2024.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb

Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest. Kui kassatsiooni esitamise soovist on kohtule tähtaegselt teatatud, on

kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav 18. novembril

2024.a.

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku

advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada

kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kohtumäärusele on VTMS § 189, 190 alusel ja VTMS § 192 ja 193 sätestatud korras ja

tähtaja jooksul kohtumenetluse poolel ja menetlusvälisel isikul, kui kohtu määrusega on

piiratud nende või kaitstava isiku õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada määruskaebus

määruse teinud kohtule 15 päeva jooksul alates vaidlustatava kohtumääruse tegemisest. Kui

kohtumäärus tehti kirjalikus menetluses, siis võib kohtumenetluse pool esitada määruskaebuse

15 päeva jooksul alates päevast, millal ta sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi

teada saama.

Asjaolud ja menetlus kohtus

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse kohtuesindusgrupi 18.03.2024 otsusega väärteoasjas 2303,24,000144

karistati V. B.i Liiklusseadus § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 300

eurose rahatrahviga. V. B.ile heidetakse ette, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata vastava

kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Isik elab alaliselt Eestis, kuid esitas

Ühendkuningriigi AM, A, B1, B, f, k, p, g juhiloa nr. xxxx kehtivusega 10.10.2018 kuni

09.10.2028, mille pidi liiklusseaduse § 99 lg 6 kohaselt vahetama Eesti juhiloa vastu.

2.

22.03.2024 esitas V. B. Harju Maakohtule kaebuse leides, et kohtuvälise menetleja

otsus tuleb tühistada ja väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada kuna V. B.i

hinnangul elab ta alaliselt Suurbritannias ning käib Eestis aeg-ajalt. Seega polnud tal

kohustust juhilube ümber vahetada ning kehtivat riigikorda ta rikkunud ei ole.

3.

09.04.2024 kirjaliku seisukoha kohaselt ei nõustunud kohtuväline menetleja kaebuses

toodud seisukohtadega ja jäi väärteootsuses toodud seisukohtadele, et LS § 99 lg 1 kohaselt

kehtib Eestis:1) Euroopa Majanduspiitkonna liikmesriigis ja Šveitsi Konföderatsioonis välja

antud juhiluba; 2) Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba;

3) Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba; 4) Eestiga

vastastikuse juhilubade tunnustamise rahvusvahelise lepingu sõlminud välisriigi juhiluba.

Kuni 31.01.2020 oli Ühendkuningriik Euroopa Lidu liikmesriik ja Ühendkuningriigis

väljastatud juhilubade suhtes ei kehtinud Eesti juhiloa vastu vahetamise nõuet. Ka ei kehtinud

nendele juhilubadele LS § 99 lg 41 toodud „lubade turismi“ välistav säte, mille kohaselt

välisriigis väljastatud juhiluba Eestis ei kehti, kui see on välja antud isikule, kes juhiloa

saamise ajal elas alaliselt Eestis. Olenemata sellest, millises Euroopa Liidu liikmesriigis

juhiloa omaja parajasti elab, kehtib temale teises liikmesriigis väljastatud juhiluba piiranguteta

kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Kohtuväline menetleja selgitab oma seisukohas, et

Ühendkuningriigis väljastatud juhilubadele kehtivad Eestis Viini 1968. aasta teeliikluse

konventsiooni osalisriigi juhilubade kohta kehtestatud sätted. Ühendkuningriigis välja antud

juhilubade kehtivuse kohta kehtestati LS 01.02.2020 jõustunud muudatusega üleminekusätted

(LS § 2641),mille kohaselt kehtib erandina LS § 99 lõike 6 esimeses lauses sätestatud tähtajast

Eestisse alaliselt elama asunud isiku Ühendkuningriigi juhiluba 12 kuud alates

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumisest, kui isik asus Eestisse alaliselt elama enne

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ilma lepinguta väljaastumist (LS § 2641 lg 1). Seega pidi

kaebaja oma Ühendkuningriigis väljastatud juhiload Eesti juhilubade vastu välja vahetama

hiljemalt 31.01.2021. Rahvastikuregistri andmetel oli menetlusaluse isiku alaliseks

(põhiliseks) elukohaks 20.11.1989 — 26.02.2024 Eesti Vabariik (Xxxx). Kohtuvälise

menetleja hinnangul on tegu õigesti kvalifitseeritud, kaebus tuleb jätta rahuldamata ja

kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 02.08.2024 esitatud täiendava seisukoha kohaselt jäi

kohtuväline menetleja 09.04.2024 esitatud seisukoha juurde.

4.

15.08.2024 uuendas kohus määrusega menetluse, leides, et kaebajal on õigus esitada

tõlgitud dokumente ning kohus asus seisukohale, et kaebus tuleb lahendada

istungimenetluses.

5. Kohtumenetluses käis vaidlus selle üle kus kaebaja isik V. B. alaliselt elab, kas

alaliselt Eestis või mitte. V. B.i kaitsja esitas tõenditena ja kaebuse lisadena hulgaliselt

dokumente, mis tõendavad kaebaja hinnangul tema alaliselt elamist justnimelt Suurbritannias

mitte Eestis, olenemata sellest, et Eesti rahvastikuregistri kohaselt muutis V. B. alalise

elukoha märget alles 26.02.2024 s.o päeval, mil politsei ta peatas ning ta sai teada, et ta seda

peab tegema. Kaitsja sõnul ei teadnud kaebaja, et peab end registrist ise kuidagi välja

kirjutama, kaitsja sõnul on ta registreerinud end ametlikult Suurbritannias alaliselt elavaks

isikuks, ka juhilubadel on see aadress. Kaebaja elab Suurbritannias alates 2016 aastast, tegeles

seal ettevõtlusega, mis pole muul moel võimalikki kui sinna elama registreerides. Eestis käib

V. B. külas oma tütrel, elades siin aastast kokku umbes 3 kuud. Eestis elab kaebajal xxxx

aastane tütar, õde, ema ning abikaasa.

Kohtu järeldused:

6. VTMS § 123 lg 2 kohaselt maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

7. Vaidlus puudub faktis, et 26.02.2024 kella 16:45 ajal juhtis V. B. mootorsõidukit

Mercedes-Benz E220, Suurbritannia (UK) registreerimismärkidega xxxx Tallinnas Lastekodu

tänaval, Xxxx juures. Sõiduki juhtimist ja politseiametnikule UK juhiloa esitamist kinnitab

oma ütlustes ka tunnistaja A. H.. Puudub vaidlus, et V. B. esitas teda kontrollinud

politseiametnikule juhtimisõigust tõendava dokumendina Ühendkuningriigi juhiloa nr xxxx

kehtivusega 10.10.2018 kuni 09.10.2028. Tehtud on ka koopia juhiloast ning sellele on

märgitud lisaks isikuandmetele, juhiloa nr-le, allkirjale ja väljaandmis- ja kehtivusajale ka

aadress (juhiloal p 8) vastavalt xxxx ning juhiloa kategooriad AM/A/B1/B/f/k/p/q (vt

digitoimikus tl 16-17). Juhiloa tagaküljel on märge, et B ja B1 kategooria juhiluba on esmalt

välja antud 25.11.1998. Nähtuvalt kohtule esitatud detailandmete päringust isiku kohta

politseiasutusele on V. B.iga seotud välisriigis väljastatud juhtimisõigus, märge selle kohta on

tehtud alates 05.03.2020 kuid samast päringu vastusest ilmneb, et omandanud on V. B. oma

juhtimisõiguse Eestis – B1 ja B kategooria on omandatud 25.11.1998, A1 ja A kategooria

juhtimisõigus 14.10.2009 ja AM kategooria juhtimisõigus 19.01.2013. Seega esitatud

andmetest nähtuvalt vahetas V. B. oma Eesti juhiloa Suurbritannia juhiloa vastu 10.10.2018.

8. Vaidlus läbivalt käis selle üle, kas V. B.i Ühendkuningriigis vahetatud juhiluba Eestis

kehtis ning keskseks küsimuseks järeldusele jõudmiseks vaieldi asjaolu üle kus on V. B.i

alaline elukoht kuivõrd sellest sõltub, kas talle väljastatud juhiluba on kehtiv või mitte.

9. Kaebaja esindaja esitas kohtule koos kaebusega väljavõtte sellest, et V. B.il oli

29.10.2021 Inglismaal registreeritud äriühing P LTD (xxxx), mis tänaseks on oma tegevuse

lõpetanud. Sellel väljavõttel on märgitud V. B.i elukohariigiks Ühendkungingriik (lisa 1).

Kinnitatud on äriühingu olemasolu ka osaühingu asutamistunnistusega, kus Inglismaa ja

Walesi äriregistri pidaja kinnitab, et eelnimetatud äriühing on asutatud osaühinguna 2006.

aasta äriühinguseaduse alusel, äriühing on piiratud osadega ning selle registreeritud asukoht

on Inglismaa ja Wales (lisa 5). Seega kaebaja poolt esitatud eelkirjeldatud dokumentidest

tulenevalt on eluliselt usutav, et kaebaja elas vähemasti 2021 aasta oktoobris

Ühendkungingriigis. Seda, et ta tõenäoliselt ei elanud Eestis kinnitab ka väljavõtte sellest, et

V. B.ile on väljastatud 04.03.2020 välismaalase isikukood xxxx Hispaanias (lisa 3). V. B. on

kohtule esitanud dokumendi, mille kohaselt on V. B. on 10.09.2020 taotlenud seoses oma

reisikindlustuspoliisiga nr xxxx sõidukile LEXUS IS 220D PREMIUM 4P 130 KW(177

sõiduki registreerimisnumber xxxx (lisa 4). Kohtule esitati ka Xxxx väljavõte (lisa 2), millest

nähtub, et V. B.il on nimetatud pangas konto, aadressina on V. B. märkinud konto taotlemisel

xxxx ning selle kontol tehtud tehingud perioodil 25.10-27.10.2021 (3 kiirsissemakset, 1

sularaha väljavõtmine, 1 sissemakse). Sama aadress on kantud politseiametnikule esitatud

juhiloale (vt digitoimikust tl 16-17). Kaebaja majandusliku seisundi teatisest tulenevalt V. B.

ei oma Eestis pangakontot. Seega eelkirjeldatud dokumentidest tulenevalt on kohtu hinnangul

usutav, et V. B. elas vähemalt tol perioodil Suurbritannias.

10. Tuleb möönda, et puudub igasugune loogiline selgitus, miks pidanuks V. B. oma

Eestis väljaantud juhiload Ühendkuningriigis välja vahetama kui ta elanuks siiski püsivalt

Eestis. On tuvastatud, et V. B. toimetas äriühinguga välisriigis, seega on eluliselt usutav, et ta

võis elada vähemalt mõnda aega alaliselt mitte Eestis. Kaebaja poolt esitatud tõlgitud

dokumendid on kohtu hinnangul piisavad järeldamaks, et alaline elukoht võis olla ka

rikkumise perioodil s.o 26.02.2024 ja aasta enne seda Suurbritannias, küll aga tuleb nentida,

et dokumendid on aastast 2021. Seega tuleb eraldi tuvastada asjaolu, kus V. B. aastal 2024,

mil ta Eestis sõidukit juhtis, alaliselt elas.

11. Rahvastikuregister on Eesti kodanike ja Eestis elamisõiguse või elamisloa alusel

elavate välismaalaste peamiste isikuandmete ühtne andmekogu.

12. Kõigil Eesti elanikel (mida V. B. rahvatikuregistri järgi siiski on) kohustus hoolitseda

selle eest, et nende elukohaandmed rahvastikuregistris oleksid õiged. Elukoha registreerimine

tähendab inimese elukoha andmete kandmist rahvastikuregistrisse. Kui kasutatakse püsivaks

või alaliseks elamiseks mitut elukohta, tuleb rahvastikuregistrisse elukoha andmete

kandmiseks esitada omal valikul üks aadress, lisades oma kontaktandmed (telefon, e-posti

aadress). Teised püsivad või alalised aadressid on võimalik kanda lisa-aadressiks

(Rahvastikuregistri seadus § 65 lg 2). Välisriigis elades saab teatada oma elukoha andmete

muudatustest välisesindusele. Elukohateadet saab esitada mitmel erineval moel, nii e-kujul

kui paberkandjal esitatud teatisega. Välisriiki elama asumisel tuleb teatada oma välisriigi

elukoha andmed ühe kuu jooksul viimase Eesti elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse

üksusele (Rahvastikuregistri seadus § 69 lg 4). Elukohateade uute elukohaandmetega tuleb

esitada oma Eesti elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele kohale minnes, postiga või e-

rahvastikuregistris.

13. Kohus möönab, et rahvastikuregistri andmete pinnalt ei saa automaatselt järeldada

seda, et V. B.i alaline elukoht on tegelikult ka Eesti Vabariigis. Esiteks tuleb tähele panna

seda, et registrikannetel on rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt informatiivne ja

statistiline tähendus ning üksnes seaduses sätestatud juhtudel õiguslik tähendus (lg 2). Seega

ei tõenda pelgalt elukoha andmed rahvastikuregistris Eestis alaliselt elamist, vaid arvestada

tuleb konkreetseid asjaolusid. Teiseks aga tuleb arvesse võtta ka seda, et kriminaalmenetluse

printsiipide kohaselt, mis rakenduvad ka väärteomenetluses, ei ole ühelgi tõendil ettemääratud

õigusjõudu mingi süüdistuse tõendamisesemesse kuuluva asjaolu tõendamiseks (KrMS § 61

lg 1).

14. Rahvastikuregistriseaduse § 66 lg 1 kohaselt kui avaliku ülesande täitmine on seotud

elukohajärgsusega, peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist. Kohus

selgitab, et isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas. Ühel ajal mitmes kohas

elukoha omamine tuleb aga täpsemalt välja selgitada tõendite kogumise abil.

15. Liiklusseaduse kontekstis loetakse alaliseks elanikuks isikut, kelle alaline elukoht on

koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või

tööalaste sidemete tõttu, või kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega,

millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui isiku tööalased ja

isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas Euroopa

Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike

sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Sama säte kirjeldab ka, et

alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed ning isik on kohustatud tõendama oma

alalist elamist Eestis.

16. Käeolevas menetluses on vastupidi, V. B. asus aktiivselt tõendama seda, et tema

alaline elukoht on välisriigis, mitte Eestis. V. B. esitas kohtule hulgaliselt kaebuse lisasid,

millest nähtub igakülgselt, et V. B. on väga liikuva eluviisiga ning käib Eestis, kuid viibib

suure osa ajast erinevates välisriikides ning väidab ise järjepidevalt, et elab püsivalt

Suurbritannias, kus ka töötas kuni pidi oma ettevõtte tegevuse seal koroona tõttu sulgema. V.

B. esitas kohtule hulgaliselt kuvatõmmiseid sellest, et on saabunud Eestisse ja lahkunud

Eestist läbi Paldiskis asuva Kapellskär sadama ning enamasti on ta seda teinud sõidukiga

(lisad B, 1B, 3B, 7B, 9A, E, 3A, 7A). Samuti on V. B. esitanud erinevad kuvatõmmised

lendude broneeringutest, mis tõendavad, et rikkumisele eelnenud aasta jooksul lendas ta nii

Londonist Tallinnasse kui ka Itaaliasse, Lätti, Hispaaniasse, Iirimaale (lisad 2, 5B, lisa 4A,

9A, 4B, 8A ).

17. V. B. esitas kohtule enda käsikirjalised märkmed perioodist 26.02.2023-26.02.2024

selle kohta kus ning kui kaua V. B. rikkumisele eelnenud aasta jooksul viibinud on

kinnitamaks, et ta ei ela püsivalt Eestis. Nähtuvalt sellest on V. B. viibinud oma enda

märkmete kohaselt Eestis vähem kui 185 päeva, täpsemalt on ta viibinud mujal riikides

vähemalt 192 päeva aastast, seega Eestis on ta olnud 365 päeva jooksul 173 päeva (lisa 1 –

üldine). Kohtumenetluses selgitas V. B., et käib oma tütart ja ema Eestis külastamas kuid elab

alaliselt Suurbritannias, liikudes ka mujal ringi vastavalt kliimaoludele. Eestis on V. B. oma

sõnade kohaselt umbes kolm kuud aastast, 3 kuud viibib Hispaanias ning ülejäänud aja elab

Suurbritannias (04.06.2024 kohtuistungi protokoll lk 2). Oma väidete kinnituseks esitaski V.

B. kohtule kuvatõmmised broneeringutest, väljumistest ja sisenemistest mida ta ise

tagantjärele tuvastada ja tõendada suudab. Veel esitas V. B. pildi parkimistrahvist Inglismaal,

mille resolutsioon on nii kehv, et kohtul pole võimalik tuvastada kuupäeva, mil see tehtud on

(lisa 5) ja pildi dokumendist, mis peaks olema deporteerimise Inglismaale, kuid ka selle

dokumendi sisu sellelt pildilt on loetamatu (lisa 8B). Kõiki loetamatu sisuga kuvatõmmiseid

ja pilte kohus ei arvesta kuivõrd need ei tõenda ühtegi tõendamiseseme asjaolu. Küll aga on V.

B. püüdlikult proovinud tõestada, et ta ei ela alaliselt Eestis ja kohus peab seda veenvaks kuna

pole põhjust, miks peaks V. B. välja mõtlema legendi, et ta ei ela Eestis. Juhilubade

vahetamine Eestis oleks talle lihtne, see toimuks ilma eksamiteta ning piisab vaid

pöördumisest Transpordiameti poole. Põhjus, miks ta pole seda teinud peitub selles, et ta ei

ela alaliselt Eestis vaid oma elu viinud aastast 2016 Suurbritanniasse, kus ta vajab selle riigi

juhiluba rohkem ja lähiajal kolib ära Hispaaniasse kuhu tuleb ka tema abikaasa ja tütar (vt

04.06.2024 kohtuistungi protokoll lk 2). Kohtul ei ole mitte ühtegi põhjust kahelda V. B.i

ütlustes. Rahvastikuregistri väljavõttega on ka tuvastatud, et Eesti rahvastikuregistrisse

registreeris V. B. enda elukohana Suurbritannia 27.02.2024 (vt digitoimikust tl 20-21). Kohtus

ning ka kohtueelselt (vt digitoimikust tl 6-8, 04.06.2024 kohtuistungi protokoll lk 1) on V. B.

selgitanud, et teda on peetud kinni korduvalt ning mitte kunagi ei ole talle öeldud midagi tema

juhiloa või selle kehtivuse kohta. Seda kinnitab asjaolu, et 29.05.2023 on V. B. karistusregistri

andmetest tulenevalt karistatud LS § 227 lg 2 toimepanemise eest (vt digitoimikust tl 25). Kui

nüüd lähtuda kohtuvälise menetleja seisukohast, et V. B.i juhiluba kaotas kehtivuse juba

31.01.2021 siis tekib küsimus kuidas enam kui kaks aastat hiljem politsei seda ei märganud

kui kiiruse ületamise eest trahviotsust kirjutas. Tuleb mõista, et alaline elukoht on juriidiline

mõiste, mis viitab inimese peamisele elukoha kohale, kus ta viibib pikaajaliselt ja kus on tema

elulised- ning võib eeldada ka majanduslikud sidemed. Alalise elukoha määratlus võib

varieeruda sõltuvalt riigist, kuid põhimõtteliselt on see koht, kus inimene elab ja kus tema elu-

ja majanduslikud huvid on keskendunud. Kohtule esitatud andmete kohaselt ei ole Eesti V. B.i

peamine elukoht, ta on tõendanud, et tal puudub Eestiga majanduslik side ning ei saa väita, et

ta viibib Eestis pidevalt või suurema osa oma ajast. Seega asub kohus seisukohale, et

vaatamata rahvastikuregistri kandele tuleb lugeda tuvastatuks, et V. B. ei ela alaliselt Eestis.

18. V. B.ile heidetakse ette Liiklusseaduse § 90 lg 1 p 1 rikkumist, mille kohaselt ei tohi

mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki

juhtimisõigust. Juhtimisõigust tõendab juhiluba. Väljaspool Eestit välja antud juhiloa

kehtivust reguleerib LS § 99, mille sätted on muutunud alates 09.07.2024 (muudatus tehtud

29.06.2024). Kehtiv liiklusseaduse redaktsioon pakub täiendavat selgust, määrates, kuidas

tuleks käsitleda mitte ainult Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides väljaantud

juhilube, vaid ka teisi riike ja üksuseid, mille juhiload on vastavad kindlatele nõuetele, k.a

reguleerib Ühendkuningriigis välja antud juhilubade kehtivust.

19. Kohtuväline menetleja on korrektselt oma otsuses viidanud, et kuivõrd

Ühendkuningriik astus välja Euroopa Liidust siis seal väljastatud juhilubadele kehtivad Eestis

Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigi juhilubade kohta kehtestatud sätted (LS

§ 99 lg 1 kohaselt). Ühendkuningriigis välja antud juhilubade kehtivuse kohta kehtestati

liiklusseaduses 01.02.2020 jõustunud muudatusega üleminekusätted (LS § 2641), mille

kohaselt kehtib erandina LS § 99 lõike 6 esimeses lauses sätestatud tähtajast Eestisse alaliselt

elama asunud isiku Ühendkuningriigi juhiluba 12 kuud alates Ühendkuningriigi Euroopa

Liidust väljaastumisest, kui isik asus Eestisse alaliselt elama enne Ühendkuningriigi Euroopa

Liidust ilma lepinguta väljaastumist (LS § 2641 lg 1). Kohtuväline menetleja leidis, et kuivõrd

V. B.i alaline elukoht oli rahvastikuregistri kohaselt Eestis, pidi ta oma Ühendkuningriigis

välja antud juhiloa vahetama mitte hiljem kui 31.01.2021. Kohus aga selle käsitlusega ei

nõustu. Üleminekusäte reguleerib selgelt, et see reguleerib Eestisse alaliselt elama asunud

isiku juhiloa kehtivust kuid kohus tuvastas, et V. B. ei ela alaliselt Eestis (vt käesoleva lahendi

p 16-17). Lisaks märgib kohus sedagi, et V. B.ile on juhtimisõigus väljastatud Eestis juba

1998 aastal, ta on seda ühe korra pikendanud Eestis ning viimati pikendas Ühendkuningriigis

kuivõrd oli sinna elama asunud. Arutledes selle üle, kas V. B.il on olemas sõiduki juhtimiseks

vajalikud teadmised ja oskused tuleb märkida, et jah, kõik need eeldused on täidetud.

20. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuivõrd V. B. ei elanud rikkumise

toimepanemise ajal Eestis alaliselt ei pidanud ta oma Ühendkuningriigis välja antud juhiluba

Eestis ümber vahetama. V. B.ile Ühendkuningriigis välja antud juhiluba vastab LS § 99 lg 2

toodud nõuetele, puuduvad ka muud erisused mis juhiloa kehtetuks muudaksid. Seega on V.

B.il olemas juhtimisõigus ning LS § 201 lg 1 objektiivne koosseis on täitmata. Tõsi, V. B.

rikkus hoolsuskohustust muuta rahvastikuregistris oma andmeid nõuetekohaselt, kuid selline

rikkumine ei too talle automaatselt kaasa juhtimisõiguse puudumist. Vähemasti ei saa ega

tohiks seadust nii kitsalt tõlgendada. Seega tühistab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 18.03.2024

otsuse väärteoasjas 2303,24,000144 ja lõpetab menetluse VTMS § 29 lg 1 alusel. Kaebuse

esitaja esindaja S. Soesoni taotluse menetluskulude hüvitamiseks vormistas kohus eraldi

määrusega kohtulahendi resolutiivosa kuulutamise päeval s.o 22.10.2024.

Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; § 132 p 1; § 133-135.

Piret Liivo

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/