3-24-88/77 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

14.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-88

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus

U.L-i

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja N.O

Puudutatud isik – U.L , riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

U.L-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.L-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.07.2024

määrus haldusasjas nr 3-24-88 muutmata.

2. Lõpetada U.L-ile riigi õigusabi andmine.

3. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3,

§ 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 04.11.2023 Marinova külas Setomaa vallas Võru

maakonnas kinni kaks ebaseaduslikku piiriületajat, kellest üks oli U.L (puudutatud isik).

Isikul puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ta peeti väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kuni 48 tunniks kinni. Puudutatud isik esitas 04.11.2023

rahvusvahelise kaitse taotluse ning selgitas, et soovis minna Leetu, kuid praegu sooviks töötada

Eestis. PPA pidas isiku välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel

48 tunniks kinni. Tartu Halduskohus rahuldas 05.11.2023 määrusega nr 3-23-2482 PPA

taotluse ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks VRKS-i alusel kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks

kui kaheks kuuks.

3-24-88

2. Puudutatud isik esitas 13.11.2023 avalduse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmiseks.

PPA lõpetas 15.11.2023 otsusega nr 12311040023-1 isiku rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluse ning pidas isiku VSS-i alusel kuni 48 tunniks kinni. Tallinna Halduskohus andis

16.11.2023 määrusega nr 3-23-2572 loa isiku VSS-i alusel kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 16.01.2024.

3. PPA andis 21.12.2023 puudutatud isikule edasi Eesti Vabariigi saatkonnalt Taanis saadud

info, et Bangladeshi saatkond on väljastanud isikule tagasipöördumistunnistuse ja dokument on

PPA poole teel, misjärel hakkab PPA isiku tagasisaatmist planeerima. Isik avaldas seepeale, et

ta ei saa koduriiki tagasi minna. Puudutatud isik esitas 04.01.2024 bengalikeelse avalduse

(tõlge saabus PPA-le 10.01.2024), mille kohaselt ei saa ta koduriiki naasta ning soovib Eestis

rahvusvahelist kaitset. Isik peeti 10.01.2024 kinni VRKS-i alusel. Tallinna Halduskohus

rahuldas 12.01.2024 määrusega nr 3-24-88 PPA taotluse ning andis loa isiku

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 12.03.2024.

4. PPA esitas 07.03.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VRKS § 362 lg 5

alusel, kuna esinevad § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud alused.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.03.2024 määrusega taotluse ja pikendas puudutatud isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 07.07.2024 (k.a).

6. Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2024 määrusega jäeti puudutatud isiku määruskaebus

rahuldamata.

7. PPA tegi 21.06.2024 puudutatud isiku suhtes rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise,

Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 12311040023-3.

8. PPA esitas 26.06.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamise

pikendamiseks VRKS § 362 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, kuna isiku suhtes esinevad VRKS §

361 lg 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-s 5 toodud asjaolud.

Esineb VSS § 68 p-st 8 tulenev põgenemisoht. Isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, ta

peeti kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust

Eestis viibida. Isik kinnitas, et ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik. Ta on eelnevalt

viibinud erinevates riikides ja sattus eksikombel Eestisse. Tema eesmärk oli minna

ebaseaduslikult Leetu ja leida seal tööd. Dokumentide puudumise tõttu ei saanud ta seda

seaduslikult teha. Väide dokumentide puudumisest või võimatusest seda taotleda ei vasta tõele,

kuna Bangladeshi saatkond väljastas isikule tagasipöördumistunnistuse. Samuti leidis PPA

isiku telefoni läbivaatamisel koopia tema rahvuspassist. Seega on väär isiku väide, et ta ei

saanud endale dokumenti taotleda. Esineb ka VSS § 68 p-st 6 tulenev põgenemise oht. Alates

kinnipidamisest oli selge, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita ja otsib viise, kuidas

saavutada endale sobilikum tulem. 22.03.2024 korraldatud vestluse käigus ütles isik: „Ta ei

lähe ära. Nõuab, et Eesti talle dokumendi annaks, et ta saaks Eestis viibida ja oma elu elada“.

Põgenemisoht esineb ka VSS § 68 p 2 alusel. PPA hinnangul on taotleja esitanud teadlikult

valeinformatsiooni. Taotleja on öelnud, et tal ei ole isikut tõendavaid dokumente ega ühegi riigi

kodakondsust, mis ei vasta tõele. Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad, et esineb tema

põgenemise oht. Ta on andnud korduvalt valeütlusi, et tal pole kodakondsust, samuti väitis, et

on India kodanik. Väited ei vasta tõele. Bangladeshi saatkond väljastas isikule

tagasipöördumise tunnistuse, kus on rahvuseks märgitud bangladeshi.

2(7)

3-24-88

PPA on koostanud 21.06.2024 isikule rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse

ning ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja määranud sissesõidukeelu Schengeni alale viieks

aastaks. Isiku jätkuv kinnipidamine kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpliku otsuse

jõustumiseni ja tulevikus sunniviisiliseks väljasaatmiseks on vältimatult vajalik. Vabaduses

viibides võib isik lahkuda talle sobivasse liikmesriiki või asuda end Eesti siseselt varjama. Isik

on rahvusvahelise kaitse menetluse käigus esitanud teadlikult valeinformatsiooni, erinevaid,

segaseid ja põhjendamatuid seletusi. Samuti ei esitanud tagakiusamist tõendavaid dokumente

ega konkreetseid fakte. PPA hinnangul suurendab tagasilükkav otsus isiku põgenemise ohtu

ning annab aluse arvata, et isik ei pruugi olla motiveeritud vabaduses viibides ja leebemate

järelevalvemeetmete korral jääda Eestisse menetlust lõpetavat lahendit ootama, vaid liigub

edasi endale sobivamasse riiki. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis on isikust tulenev

põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole võimalik kohaldada muid

järelevalvemeetmeid. Isikule on kinnipidamiskeskuses tagatud meditsiiniline abi. Isik on

korduvalt käinud psühholoogi vastuvõtul ja teda on suunatud uuringutele, kuid sellist

meditsiinilist seisukorda, mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses, ei esine.

9. Puudutatud isik selgitas 01.07.2024 kohtuistungil, et ei soovi Bangladeshi naasta. Isiku

esindaja leidis, et PPA ei ole tõendanud, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati nimelt

lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Taotlus tuleks

jätta rahuldamata, sest see on nõuetekohaselt motiveerimata.

10. Tallinna Halduskohus rahuldas 01.07.2024 määrusega PPA taotluse ja andis loa

puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 01.11.2024.

Kohus nõustub PPA taotluses toodud põhjendustega. Taotluses toodud asjaolud annavad alust

arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus võib olla esitatud eelkõige lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, sest korduv rahvusvahelise kaitse taotlus oli

esitatud siis, kui isik sai teada, et Bangladeshi saatkond oli väljastanud talle tagasipöördumise

tunnistuse ja PPA on alustanud väljasaatmise korraldamisega seonduvaid toiminguid. Seetõttu

ei ole põhjendamatu ka PPA seisukoht isiku võimalikust põgenemisohust. Samasugusele

seisukohale põgenemisohu tõenäosuse osas asuti ka Tallinna Halduskohtu 12.01.2024

määruses, millega hinnati VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud tingimuste täidetust. Samuti

hinnati seda Tallinna Halduskohtu 07.03.2024 määruses, millega pikendati

kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega. Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2024 määrusega jäeti

Tallinna Halduskohtu 07.03.2024 määruse peale esitatud määruskaebus rahuldamata ning

ringkonnakohus pidas VRKS § 361

lg 2 p-le 5 tuginemist põhjendatuks, nõustudes

põgenemisohu tuvastamisega ning sellega, et muud järelevalvemeetmed ei oleks põgenemise

ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt eelnimetatud määruse p-d 13-15). PPA 26.06.2024 taotlus

on varasema kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise taotlusega olemuslikus

seoses ning sellest ei nähtu, et varasemate ohuhinnangutega võrreldes oleks sisulisi muutusi

toimunud. PPA taotluse materjalist selgub, et 21.06.2024 seisuga on tehtud ka rahvusvahelise

kaitse taotluse tagasilükkamise otsus, mille vaidlustamise tähtaeg ei ole veel saabunud.

Eelnimetatust järeldub samuti, et tähtsust omavate asjaolude (täiendava) väljaselgitamise

vajaduse korral peaks isik olema endiselt kättesaadav. Kohtu hinnangul on PPA piisaval määral

kaalunud ning motiveerinud taotluse esitamise vajalikkusega seonduvaid aspekte ja asjaolusid.

Puudutatud isiku vastupidise seisukohaga ei saa nõustuda. Haldusasja materjalist ei nähtu ka

sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et kinnipidamiskeskuses viibimine on

muutunud ebaproportsionaalseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3(7)

3-24-88

11. U.L palub 15.07.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 01.07.2024

kohtumäärus ja uue määrusega jätta PPA 26.06.2024 taotlus rahuldamata.

Asjaolu, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast tema väljasaatmise

kavandamist, ei anna alust arvata, et taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Isik oli

esitanud taotluse ka juba varasemas menetluses. PPA ega kohus ei ole arvestanud isiku

ütlustega. Kinnipidamise pikendamine ei ole proportsionaalne. Isik on kättesaadav ka

vabaduses viibides. Riigikohus on lahendi nr 3-17-792 punktis 18.3 rõhutanud, et mida pikem

on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning

seda rangem peab olema ka kontroll kinnipidamise põhjendatuse üle. Seetõttu ei pruugi

argument, et olukord ei ole muutunud, olla kinnipidamise pikendamiseks piisav. PPA ei ole

välja toonud, milliseid menetlustoiminguid on vaja teha ja milliseid tähtsust omavaid

asjaolusid on vaja välja selgitada. Kohus oleks pidanud kaaluma leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamist. Puudutatud isiku põgenemise ohtu kohus piisavalt ei

põhjendanud. Ringkonnakohus peab kontrollima, kas kinnipidamise alused esinevad veel ka

määruskaebuse läbivaatamise ajal.

12. PPA palub 31.07.2024 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes

halduskohtu määruse põhjendustega.

Põgenemisohu hindamisel on tegemist prognoosotsusega, mis põhineb kõikidel isikuga seotud

asjaoludel kogumis. Vaidlust ei ole, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda,

kui ta oli VSS-i alusel kinni peetud. Kohus on põgenemisohu hindamisel arvestanud isiku

enda poolt antud selgitusi, samuti kohtus antud ütlusi, kuid ei nõustunud nendega. Puudutatud

isik ei selgitanud, miks ta ei toonud 04.11.2023 rahvusvahelise kaitse taotluses välja, et ta on

ka poliitiliselt taga kiusatud, nagu ta väitis korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel.

Isik on ise selgitanud (hiljem väitnud, et pole selliseid asju öelnud), et tahab, et Eesti annaks

talle töökoha, tahab Eestis töötada autojuhina, taksojuhina. Isik pole määruskaebuses välja

toonud, milliste asjaoludega ei ole kohus ega PPA arvestanud. Kohus on jõudnud õigele

järeldusele rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks ning on lubatud

VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel kinnipidamine. Arvestades isiku valeütluseid ja esitamata

tõendeid, on õigustatud halduskohtu seisukoht, et isik peaks ka edaspidi lõpliku otsuseni

olema kätte saadav. Põgenemisohu esinemist on hinnatud ning jõutud samale järeldusele.

Asjaolu, et kaebaja ei nõustu PPA, halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega, ei muuda

põgenemisohtu olematuks. Kohus piisavalt põhjendanud, miks ei ole kaebaja suhtes võimalik

kohaldada VRKS § 29 lg 1 sätestatud muid järelevalvemeetmeid.

Puudutatud isik avaldas 01.07.2024 soovi kodumaalne naasmiseks. 23.07.2024 jõustus PPA

otsus ning isiku lahkumisettekirjutus kuulus sundtäitmisele, mistõttu peeti isik kell 10.30 VSS

§ 15 lg 1 alusel 48 tunniks kinni. PPA taotles Tallinna Halduskohtult luba isiku

kinnipidamiseks kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui üheks kuuks. Tallinna

Halduskohus rahuldas määrusega PPA taotluse ning andis haldusasjas nr 3-24-2154 loa isiku

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni väljasaatmiseni. 31.07.2024 seisuga on isik välja

saadetud Bangladeshi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. PPA 31.07.2024 vastusest nähtuvalt on puudutatud isik Eestist välja saadetud. Isiku

väljasaatmine ei võta kõrgema astme kohtult siiski võimalust kontrollida loa andnud määruse

õiguspärasust ja seda vajaduse korral tühistada, s.o kaotada luba andva määruse kehtivus

tagasiulatuvalt (Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 15). Kuigi PPA tegi 21.06.2024

puudutatud isiku suhtes rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 12311040023-3 (vt ka haldusasi 3-24-

2154), kestis tema varjupaigataotleja staatus kuni PPA otsuse peale halduskohtule kaebuse

4(7)

3-24-88

esitamise tähtaja möödumiseni. Seega oli puudutatud isik vaidlustatud määruse tegemise ajal

varjupaigataotleja staatuses.

14. Taotluse esitamise ajal oli isiku kinnipidamine VSS-i ja VRKS-i alusel kestnud kokku üle

7 kuu. Riigikohus on selgitanud, et mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad

olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning seda rangem peab olema ka kontroll

kinnipidamise põhjendatuse üle. Seetõttu ei pruugi argument, et olukord ei ole muutunud, olla

kinnipidamise pikendamiseks piisav (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.3;

31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 9).

15. Halduskohus leidis, et PPA taotlus puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise

tähtaja pikendamiseks VRKS § 361 lg 2 p 5 ning § 362 lg 5 alusel on põhjendatud. VRKS § 361

lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29

lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide

saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p 5 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotlejat

vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise

menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse

taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Selle sätte

järgi võib taotlejat kinni pidada, kui ta peetakse kinni tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või

väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel

põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist.

Tagasisaatmisotsuse vastuvõtmise menetlus algab, kui pädev asutus on enda hinnangul

tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise. Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise

kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil

kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS §

361 lg 2 p-s 5 kirjeldatud olukorraga (vt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 24;

12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p-d 21–22).

16. Selleks et isiku kinnipidamine oleks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, tuleb igal

üksikjuhtumil arvestada rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid (VRKS § 361

lg 1; vt ka Riigikohtu 03.02.2015 määrus nr 3-3-1-56-14, p 16). Ringkonnakohus on hinnanud

puudutatud isiku osas VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud aluse olemasolu 03.05.2024 määruses

ja jõudnud järeldusele, et on tõenäoline, et isik esitas 04.01.2024 uue rahvusvahelise kaitse

taotluse eesmärgiga takistada enda Eestist väljasaatmist ning põhjendatud oli isiku

kinnipidamisel VRKS § 361 lg 2 p-le 5 tuginemine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2024

määrus nr 3-24-88, p-d 13-14). Ringkonnakohus jääb selle juurde ka praegu. Õige on

halduskohtu seisukoht, et praegusel juhul on täidetud VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud

kinnipidamise eeldused. Puudutatud isikul oli selge motivatsioon takistada enda võimalikku

väljasaatmist ning on usutav, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse

täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Puudutatud isik peeti PPA poolt kinni

04.11.2023 kell 00.50 Marinova külas Setomaal ebaseadusliku piiriületajana. Kuna tal puudus

seaduslik alus Eestis viibimiseks, peeti ta kinni VSS-i alusel kuni 48 tunniks kinni. Puudutatud

isik esitas 04.11.2023 kell 12:06 suuliselt soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. Enda sõnul

soovis ta algselt minna Leetu, et leida seal tööd kas torumehena või autojuhina, kuid nüüd

soovis, et Eesti annaks talle töökoha. 13.11.2023 esitas puudutatud isik avalduse rahvusvahelise

kaitse taotluse tagasivõtmiseks ning PPA 15.11.2023 otsusega nr 12311040023-1 lõpetati isiku

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus, jõudmata teha VRKS §-s 18 sätestatud toiminguid.

Peale seda peeti isik jällegi VSS-i alusel kuni 48 tunniks kinni, et korraldada välismaalase

Eestis ebaseadusliku viibimisega seotud menetlust ja koostada isiku suhtes sundtäidetav

lahkumisettekirjutus koos Schengeni ala sissesõidukeeluga. Tallinna Halduskohus andis

16.11.2023 määrusega nr 3-23-2572 loa paigutada isik lahkuma kohustamise menetluse

5(7)

3-24-88

läbiviimise tulemuslikkuse tagamiseks kinnipidamiskeskusesse. Järelikult oli isik enne

04.01.2024 uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist peetud kinni VSS-i alusel Eestist

lahkuma kohustamise menetluses. Eeltoodut arvestades on õige halduskohtu seisukoht, et

rahvusvahelise kaitse taotlus esitati eelkõige lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või

väljasaatmise vältimiseks. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et korduv

rahvusvahelise kaitse taotlus esitati siis, kui isik sai 21.12.2023 PPA-lt teada, et Bangladeshi

saatkond oli väljastanud talle tagasipöördumise tunnistuse ja et PPA on alustanud väljasaatmise

korraldamisega seonduvaid toiminguid. Lisaks nähtub PPA 31.07.2024 vastusest

määruskaebusele (dtl 348), et puudutatud isik avaldas 01.07.2024 ise soovi kodumaalne

naasmiseks ning 05.07.2024 tagasipöördumisnõustajaga kohtumisel seda soovi kinnitanud,

kuid enda tingimustel (ilma deporteerijateta koduriiki naasmine, 1600 eurot kohaliku

lennujaama ülemale tasumiseks). Eeltoodu suurendab ringkonnakohtu hinnangul veelgi enam

kahtlust, et isiku motiivid taotluse esitamisel ei olnud siirad. Tal puudus tegelik soov Eestis

rahvusvahelist kaitset taotleda ning taotlus oli esitatud üksnes eesmärgiga lükata edasi või

nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist.

17. PPA poolt 22.03.2024 isikuga korraldatud vestluse käigus ütles isik, et ei lähe ära ja

nõudis, et Eesti talle dokumendi annaks, et ta saaks Eestis viibida ja oma elu elada (dtl 261).

Ka 01.07.2024 istungil selgitas puudutatud isik kohtule, et ta ei soovi Bangladeshi naasta.

Seega on õige PPA hinnang, et isiku hoiakutest ja käitumisest nähtus järjepidevalt, et ta ei

soovi lahkumiskohustust täita. Vaidlust ei ole ka sellest, et isik oli peetud Eesti välispiiri

ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Seega tuleb

jaatada isiku suhtes põgenemisohu olemasolu vähemalt VSS § 68 p-de 6 ja 8 tähenduses.

18. Arvestades puudutatud isiku ebaseaduslikku sisenemist Eestisse, tema ajas muutunud

väiteid kodumaale naasmise võimatuse kohta, korduva taotluste esitamise aega (s.o peale info

saamist, et tema tagasipöördumistunnistus on teele pandud) ning seda, et isiku tegelik soov

tema oli jõuda Leetu, mitte Eestisse, kuhu enda sõnul sattus ekslikult, annab eelnev

ringkonnakohtu arvates põhjendatud aluse kahtluseks, et isik ei pruugi lahkumisettekirjutuse

täitmisele pööramise ajal olla enam kättesaadav.

19. Kohtupraktikas on leitud, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa

ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid järelevalvemeetmete

kohaldamine peab olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2020 määrus nr 3-20-274, p 9). Kaebaja isikut (vanus,

terviseseisund), käitumist ja olukorda (puuduvad dokumendid, puuduvad seosed Eestiga,

elukoha ja raha puudumine Eestis toimetulekuks) iseloomustavaid asjaolusid arvestades ei

olnud muude järelevalvemeetmetega võimalik sama tõhusalt tagada väljasaatmise

tulemuslikkust. Kinnipidamine oli kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, sh arvestades

potentsiaalset kinnipidamise kestust (isik on 31.07.2024 seisuga Eestist välja saadetud).

Puudutatud isik ei ole määruskaebemenetluses välja toonud asjaolusid, mis põgenemisohtu

vähendaks.

20. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 01.07.2024 määrus

muutmata.

21. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma

algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt

esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi

andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine.

22. PPA teavitas 31.07.2024 ringkonnakohut, et puudutatud isik on 31.07.2024 seisuga välja

saadetud Bangladeshi (dtl 348).

6(7)

3-24-88

23. Riigi õigusabi andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku

huvi saada oma õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi

õigusabi vahendeid kasutataks säästlikult. Puudutatud isik on riigist lahkunud. VRKS § 252 lg 2

kohaselt jätab kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud.

Puudutatud isik on saanud realiseerida oma edasikaebeõigust. Rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasilükkamise, Eestist lahkumise ettekirjutust ja sissesõidukeelu kohaldamise otsust nr

12311040023-3 isik ei vaidlustanud ning see jõustus 23.07.2024. Ringkonnakohus ei näe

vajadust, et advokaat peaks jätkama menetluses osalemist ja põhjendamatult suurendama riigi

õigusabi kulusid olukorras, kus isik on Eestist lahkunud. Eeltoodu ning VRKS § 252 lg 2 alusel

tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada. Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi

õigusabi osutanud advokaat RÕS § 17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)