2-24-116147/13 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Nele Seping

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.11.2024, Paide

Tsiviilasja number

2-24-116147

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi CC vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1916,87 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja SS (Julianuse

Õigusbüroo OÜ)

Kostja CC (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja AS Inbank Finance ja kostja vahel sõlmitud lepingust

X tulenev sissenõutavaks muutunud põhivõlg 250,73 eurot ja viivis põhinõudelt (250,73

eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.

3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja AS Inbank Finance ja kostja vahel sõlmitud lepingu Y

kohased põhiosamaksed kokku summas 1214,14 eurot edasiulatuvalt alates kohtuotsuse

tegemisest järgmiselt:

15.11.2024 41,11 eurot

15.12.2024 42,38 eurot

15.01.2025 42,66 eurot

15.02.2025 43,46 eurot

15.03.2025 45,53 eurot

15.04.2025 45,11 eurot

15.05.2025 46,32 eurot

15.06.2025 46,81 eurot

15.07.2025 48 eurot

15.08.2025 48,58 eurot

15.09.2025 49,48 eurot

15.10.2025 50,63 eurot

15.11.2025 51,34 eurot

15.12.2025 52,46 eurot

15.01.2026 53,27 eurot

15.02.2026 54,26 eurot

15.03.2026 55,47 eurot

15.04.2026 56,16 eurot

4. Mõista kostjalt välja hageja kasuks käesoleva otsuse resolutsioonis p 3 märgitud tulevikus

sissenõutavaks muutuvalt võlalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses

viivisemääras alates tagasimakse sissenõutavaks muutumisest. Iga tagasimakse muutub

sissenõutavaks tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast.

5. Jätta rahuldamata hageja sissenõudmiskulude 50 eurot hüvitamise nõue, intressinõue

101,82 eurot, haldustasu nõue 17,60 eurot, sissenõutavaks muunud viivise nõue 148,24 euro

ulatuses.

6. Jätta hageja menetluskulud 65,81% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 34,19%

ulatuses hageja kanda.

7. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 352,08 eurot. Kostja menetluskulude

rahaline suurus jätta kindlaksmääramata nende puudumise tõttu.

8. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa (s.o

352,08 euro) tasumiseni

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Hagi nõue ja asjaolud

1. Hageja esitas Pärnu Maakohtule 29.04.2024 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

1.1. mõista kostjalt hageja kasuks välja Inbank Finance AS ja kostja vahel 12.04.2023

sõlmitud väikelaenu lepingust nr X tulenev põhivõlgnevus 1315,13 eurot, intress 101,82

eurot, haldustasu 17,60 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivis 148,24 eurot;

1.2. mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 06.09.2024 kuni põhinõude summas

1315,13 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 21,6% aastas.

2. Alternatiivselt:

2.1. lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 kohaselt mõista kostjalt välja 15.09.2024 seisuga

sissenõutavaks muutunud põhiosa võlgnevuses 170,22 eurot ning tulevikus sissenõutavaks

muutuv võlgnevus;

2.2. edasiulatuvat viivis põhivõlgnevuselt 170,22 eurot kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113

lg 1 teise lause kohaselt.

3. Nõude aluse ja eelduste kohta selgitab hageja järgmist.

3.1. Hageja toob välja, et AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 12.04.2023 väikelaenu

lepingu nr X, mille alusel sai kostja laenu 1500 eurot.

3.2. Lepingu nr X kohaselt on krediidi kulukuse määr 31,12% aastas ja intressimäär 21,60%

aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressimäära,

krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, maksete tähtpäevi, laenulepingu sõlmimise tasu,

igakuist lepingu haldustasu.

3.3. Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise tõendamiseks esitab hageja tõendina

laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi

krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud

Maksu- ja Tolliametilt. Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh

analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o

sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. ostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga

inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi

raskuseteta täitma.ꢀꢀ

3.4. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjalt

on toimunud laekumisi põhiosa katteks summas 184,87 eurot, seega on tasumata põhiosa

summas 1315,13 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu

saatis krediidiandja 06.02.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 27.02.2024 saatis krediidiandja kostjale teatise

lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul.

3.5. Krediidiandja loovutas 29.02.2024 kostja vastase nõude hagejale, kostjale saadeti teade

nõude loovutamisest.

3.6. Kostjal on intressivõlgnevus alates 7. osamaksest, s.o 15.11.2023 kuni ülesütlemiseni

27.02.2024 kokku summas 101,82 eurot.

3.7. Vastavalt lepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu,

mis on lepingu kohaselt 4,40 eurot kuus. 07.02.2024 lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal

tasumata 15.11.2023-15.02.2024 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 17,60 eurot (4 x 4,40).

3.8. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 1315,13 eurot lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 28.02.2024 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 05.09.2024 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras

s.o 21,6% aastas kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas

148,24 eurot.

3.9. Hageja leiab, et tal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu lõppemist

lepingu alusel lähtudes VÕS § 1132 lõikes 2 sätestatust. Hageja selgitab sissenõudekulude

summa 50 eurot kujunemist: 26.03.2024 esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot, 08.04.2024

teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 18.04.2024 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot,

muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud

kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu

ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud;

võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Kohtuotsuse põhjendused

4. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse). Kohus võttis hagi menetlusse 20.09.2024. Kostjale on hagi ja menetlusse

võtmise määrus kätte toimetatud isiklikult allkirja vastu 16.10.2024 (dtl 85). Kostja hagile

vastanud ei ole.

5. Kas laenuleping on sõlmitud ja laen välja makstud

5.1. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

5.2. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks olev lepingu (dtl 34-37), mille kostja on

digiallkirjastanud 12.04.2023 (dtl 33). Digiallkirja konteineris oli koos laenulepinguga ka

Euroopa Tarbijakrediidi teabeleht (dtl 38-39). Laenulepingus on viidatud Laenulepingu

tingimustele (edaspidi Teenusetingimused), Inbank AS'i üldtingimustele, Digikanalite

kasutamise tingimustele, Hinnakirjale, Kliendiandmete töötlemise põhimõtetele.

Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et kostja tegi tahteavalduse lepingu sõlmimiseks,

leping sisaldas nõutud andmeid. Lihtmenetluses võib kohus arvestada poole väiteid tõendina,

seega loeb kohus tõendatuks, et lepingudokumendid olid kostjale püsival andmekandjal

esitatud.

5.3. Krediidi kulukuse määr lepingus oli 31,12%, mis jäi lepingu sõlmimise ajal kehtinud

maksimaalse määra (45,93%) piiresse.

5.4. Tõendatud on, et laenuandja on kostja arvelduskontole kandnud lepingu alusel

12.04.2023 1500 eurot (dtl 40).

5.5. Kohus loeb seega tõendatuks, et kostja sõlmis laenulepingu, mille alusel sai laenu 1500

eurot.

6. Vastutustundliku laenamise kohustus

6.1. VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust.

6.2. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a.

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

c.

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5);

e.

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste

nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte,

pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks

vajalikku teavet esitamata jätma.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

6.3. Hageja esitatu pinnalt ei saa ka kuidagi järeldada, et esialgne krediidiandja oleks järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja esitatud maksehäireregistri päring (dtl 52) on

tehtud peale laenulepingu sõlmimist. Esitatud laenutaotluses on küsitud üksnes igakuist

sissetulekut ja igakuiseid kohustusi, täpsustamata, mida nende all silmas peetakse. Ei ole

küsitud igakuiseid elamiskulusid, ülalpeetavate arvu, eluaseme tüüpi. Kostja sissetulekute

väidetava kontrollimise kohta on hageja esitanud hagiavalduses (dtl 25-26) kaks rida, mis ei

oma tõendi kvaliteeti (kopeeritud teadmata allikast, ei nähtu, kuhu päring on tehtud, kelle

kohta, mis olid tulemused).

Seega ei ole laenuandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

7. Kas nõue on loovutatud

Kohus on hagejale korduvalt selgitanud erinevates menetlustes, et nõude loovutamise

kontrollimine kohtu poolt on vajalik selleks, et kontrollida, kas hagejal üldse on nõue ning

välistada, et sama nõudega võiks hiljem tulla kohtusse algne krediidiandja väites, et ta nõuet

loovutanud ei ole. Hageja esitab kõigis menetlustes identseid nõude loovutamise teatisi, mille

alla on sõnadega kirjutatud vastava algse krediidiandja „esindaja“. Kohus on hagejale

selgitanud, et ilmselgelt on need teated koostanud hageja ise, millisel juhul tuleks hagejal aga

selgitada, et mille alusel ta algset krediidiandjat teate saatmisel esindas. Ilma selleta ei oma

teade tõendusväärtust selle kohta, et algne krediidiandja on nõude hagejale loovutanud.

Hageja ei esitanud selgitusi selle kohta, mis alusel hageja selle teate koostamisel

krediidiandjat esindas. Selle asemel esitas hageja rea selgitusi selle kohta, et krediidiandja on

õigustatud nõuet loovutama (mille osas kohus mingeid kahtlusi esitanud ei ole) ning et nõue

loetakse loovutatuks ka siis, kui pole loovutamisest teatatud. Kohus märgib veelkord, et

selgitas hagejale, et hageja esitatud tõend, mille hageja on ise koostanud, ei saa tõendada

nõude loovutamist, v.a kui hageja täiendavalt selgitab ja tõendab, et ta tegutses krediidiandja

volituse alusel. Kohus märgib seega, et hageja poolt kohtule esitatud „nõude loovutamise

teatis“ ei saa tõendada seda, et krediidiandja on nõude loovutanud.

Arvestades, et tegemist on lihtmenetlusega, võib kohus lugeda tõendiks hageja selgitused.

Hageja on väitnud, et algne krediidiandja on nõude talle 29.02.2024 loovutanud. Selle

muudab usutavaks asjaolu, et hageja valduses on lepingut puudutavad dokumendid, mille

saamiseks krediidiandjalt pidi hagejal olema õiguslik alus. Kohus loeb seega lihtmenetluses

tõendatuks, et nõue on hagejale loovutatud.

8. Põhivõla, intressi, viivise ja haldustasu nõuded

Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral kuulub saadud laen siiski

tagastamisele ning VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda jätkuvalt ka intressi VÕS § 94 sätestatud määras,

kuid mitte muid tasusid.

Lepingu kohaselt sai kostja laenu 1500 eurot. Hageja on välja toonud, et kostja on teinud

tagasimakseid lepingule kogusummas 376,24 eurot. Arvestades kõik tasutu põhivõla katteks,

on kostjal tagastamata 1123,76 eurot.

Lepingu kohaselt tuli laen tagastada 15.04.2026. Ent hageja märgib, et arvestades kõik kostja

maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 27.02.2024 kehtivalt üles

öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja kolme üksteisele järgneva osamaksetega võlas.

Hageja on esitanud seega lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 kohaselt.

Kostjalt kuulub käesoleval ajal VÕS § 108 lg 1 alusel väljamõistmisele sissenõutavaks

muutunud põhiosa võlgnevus 250,73 eurot (12. põhiosa osamakse (osaliselt 17,63 eurot) – 19.

põhiosa osamakse).

Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning taotleb ka tulevikus

sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks.

TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate

kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida.

Arvestades, et kostja ei ole täitnud tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi ega osale

kohtumenetluses, võib eeldada, et ta ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid

tähtaegselt ei tasu.

Edasiulatuvalt mõistab maakohus kostjalt välja vastavalt osamaksed nr 19-36 maksegraafiku

järgsetel tähtpäevadel.

Hageja 20.09.2024 avalduse kohaselt palub hageja et, juhul kui maakohus asub seisukohale,

et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, välja mõista viivis seadusjärgses määras

sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest. See nõue on VÕS § 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise

kohustuse täitmisega.

Kuivõrd hageja ei ole VÕS § 4034 lg 7 kohast intressiarvestust esitanud, jääb intressinõue

rahuldamata. Muid tasusid, st haldustasu, kostja sama sätte kohaselt ei võlgne.

9. Võla sissenõudmiskulude hüvitise nõue

Kohus on hagejale erinevates menetlustes ka selgitanud, et VÕS § 1132 kehtestab piirmäärad,

mitte ei ole seadustatud hinnakiri. VÕS kommenteeritud väljaandes on selgitatud: Erinevalt §-

st 1131 ei sisaldu §-s 1132

iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks

hüvitamiseks. Lõigetes 1 ja 2 on sätestatud hüvitiste ülempiirid, mitte fikseeritud ning

tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu § 1131 lg-s 1. Säte ei nõua iseenesest, et

meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte

vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju

hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju

tekkimist ja selle ulatust ka tõendama.

Antud juhul on hageja viidanud, et sissenõudmiskulude hüvitamist on tal õigus nõuda lepingu

punkti 4.7 alusel. See punkt sätestab: Juhul kui Te ei tasu Teenuselepingust tulenevaid

makseid tähtaegselt ja Meie ütleme Teenuselepingu erakorraliselt üles, on Meil õigus nõuda

sissenõudmiskulude hüvitamist vastavalt Hinnakirjale. Teil tuleb hüvitada Meile kõik Meie

poolt tehtud järelepärimistega seotud kulutused, kui järelepärimise põhjustas see, et Teie ei

täitnud Teenuselepingut või Teenusetingimusi või täitsite neid mittekohaselt. Hageja ei ole

kohtule esitanud viidatud hinnakirja, samuti ei olnud lepingus viidatud, kus kostja pidi

hinnakirjaga tutvuda saama.

Hageja ei ole ka tõendanud, et tal ühe kirja saatmise kulu on justnimelt selline summa. Kohus

märgib, et erinevates menetlustes toob hageja kirja saatmise kulud välja selliselt, et need

kokku moodustaks alati VÕS § 1132 piirmäära. Seega mõnes menetluses on hageja väidetud

kulu ühele kirjale 20 eurot, mõnes 25 eurot. Olukorras, kus lepingus puudub kokkulepe

meeldetuletuskirja tasu suuruse kohta, ei ole kulusid tõendamata ka eluliselt usutav, et

samasuguse kirja saatmise kulu on sõltuvalt nõude suurusest erinev.

Sellest tulenevalt jääb hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue rahuldamata.

Menetluskulud

Hageja palub hagis mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja väljamõistetud

menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1

teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.

Hageja on menetluskulude nimekirja esitanud hagiavalduse lisana ja 23.09.2024. Hageja

menetluskuludeks on: riigilõiv 315 eurot; maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 ja hageja poolt

esindajale makstud tasu 338 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on käibemaksukohustuslane

ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on

TsMS § 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja maksekäsu kiirmenetluse kulud.

Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

(Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012 lahend asjas nr 3-2-1-143-11, p 13).

Hageja palub mõista kostjalt välja hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 eurot. Käesoleva

tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 1916,87 eurot, millelt on riigilõivuseaduse (RLS)

§ 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasutud riigilõivu 315 eurot. Seega on hagilt tasutud riigilõiv 315

eurot põhjendatud ja vajalik kulu.

Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot.

Tulenevalt TsMS § 172 lg 9 ja § 4842 on lepingulise esindaja kulu maksekäsu kiirmenetluses

summas 20 eurot, põhjendatud ja vajalik.

Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja,

magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli

esindaja tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud

põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-

2-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-20-

4817, p 20). Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648

punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises

praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi

tunnitasud on pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19).

Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab

siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis

mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot,

millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus

esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid.

Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingud on osaliselt

põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Ehkki pooltel on õigus kokku

leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu

oleks põhjendatud jätta täies ulatuses vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja

esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas

asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse

keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu

suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on

ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks

mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse

vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud

tunnitasumäär kohtu hinnangul 120-122 eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu

suurusest. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja

põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta.

Hageja lepinguline esindaja osutas hagejale õigusabi 2 tundi summas 338 eurot. Õigusabi

osutamise sisaldas järgmisi toiminguid: täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende

analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine,

esitamine kohtule.

Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega

ning kohus peab lepingulise esindaja õigusabitoiminguid ja ajakulu põhjendatud ja vajalikuks.

Arvestades lepingulise esindaja õigusteenuse põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud

õigusabikulu kokku 200 eurot ilma käibemaksuta (2 tundi × 100 eurot).

Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 535 eurot, millest 315 eurot on riigilõiv,

maksekäsu kiirmenetluse kulu on 20 eurot ja 200 eurot on lepingulise esindaja kulu.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte kanda

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Esitatud hagi hind oli 1916,87 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas

1123,76 eurot ja viivisenõude põhivõlalt kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mis ühe aasta eest arvestatuna on

137,66 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 1261,42 euro ulatuses, mis on

hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (1916,87 eurot) 65,81%.

Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163

lg 1 alusel hageja menetluskulud 65,81% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

31,19% ulatuses hageja kanda.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 65,81% hageja põhjendatud menetluskuludest

(535 eurot), millele vastab summa 352,08 eurot.

Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et

hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati

/allkirjastatud digitaalselt/

Nele Seping

kohtunik