2-23-16981/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

14.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-16981

Kohtuasi

Estateguru tagatisagent OÜ hagi X vastu võla

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.12.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Estateguru tagatisagent OÜ 27.12.2023 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Estateguru tagatisagent OÜ (registrikood

12766368), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Liis

Könn ja Grete-Kai Teeäär

Kostja X (sünniaeg XX.XX.XXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 08.12.2023 määrus ja saata asi hagi menetlusse

võtmise uuesti otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust ja see jõustub teatavaks

tegemisel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Estateguru tagatisagent OÜ (hageja) esitas 30.11.2023 Harju Maakohtule X (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 1 704 265,75 eurot ning viivise

põhinõudelt alates 10 päeva möödumisest kostjale hagi kättetoimetamisest kuni kohustuse

täitmiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja hallatava ühisrahastusplatvormi kaudu antud 2021-2022.

aastal KBB1 Investitiongesellschaft Berlin mbH (edaspidi KBB-le) laenu kokku 6 817 063

2-23-16981

eurot. Hageja ja KBB sõlmisid paralleelkohustuse lepingu, millega KBB võttis kohustuse

tasuda hagejale summa, mis on võrdne Estateguru portaali kaudu KBB sõlmitud

laenulepingutest tulenevate KBB kohustuste summaga. Hagejal kui tagatiseandjal on õigus

nõuda laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist endale.

3. Kõiki KBB-le antud laene ja paralleelkohustuste täitmist tagab KBB juhatuse liikme kostja

käendus. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja kohustuste täitmise eest 25% ulatuses

laenusummast, millest järelduvalt vastutab kostja hageja ees KBB kohustuste täitmise eest

kokku 1 704 765,75 euro ulatuses (6 817 063 x 25%). Laenu- ja käenduslepingutele ning

paralleelvõla lepingutele kohaldatakse Eesti õigust.

4. Hageja esitas 06.01.2023 KBB-le teate, millega ütles üles projektidega #0446, #7334,

#9367, #8005, #2020, #2555 sõlmitud laenulepingud ja palus tasuda võlgnevuse 6 258 862,31

eurot. KBB ega kostja võlgnevust ei tasunud. 20.01.2023 esitas hageja KBB-le nõudekirjad

seoses projektidega #1097, #2061 ja #2562 ning palus tasuda võlgnevuse 1 278 908,35 eurot.

KBB ega kostja võlgnevust ei tasunud. Hagi esitamise aja seisuga oli hageja nõue KBB vastu

kokku 9 145 903,16 eurot.

5. Poolte vahel on sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt tuleb vaidlus lahendada

Harju Maakohtus (käenduslepingute p 4.5). Tegemist on majandus- ja kutsetegevuses

sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 104 lg 1

kohaselt. Sellise kokkuleppe lubatavust käenduslepingus, mille on käendaja sõlminud

põhivõlgniku juhatuse liikmena enda majandustegevuses, on kinnitatud ka kohtupraktikas

(TlnRnKm 21.12.2018, 2-18-8424, p 8).

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus keeldus 08.12.2023 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi TsMS § 371 lg

1 p 2 alusel menetlusse võtmast.

7. Maakohus tuvastas, et kuivõrd käesolev vaidlus ei ole seotud mõlema poole (hageja ja

kostja) majandus- ja kutsetegevusega, siis on kohtualluvuse kokkulepe, millele hageja

tugineb, TsMS § 104 lg-ga 1 vastuolu tõttu TsMS § 106 lg 1 p-st 1 tulenevalt tühine, mistõttu

allub hagi kostja vastu üldise kohtualluvuse järgi kostja elukohajärgse riigi kohtule.

Hagiavalduse kohaselt on kostja elukoht Saksamaal. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5

kohaselt tarbija VÕS tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva

majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg 1

muudatuse kohaselt mõistetakse tarbijakäenduslepinguna käenduslepingut, kus käendajaks on

füüsiline isik. Füüsilise isiku poolt sõlmitud käendusleping saabki seadusest tulenevalt olla

ainult tarbijakäendusleping. Seega käsitletakse ka ettevõtte juhtide ning osanike poolt antud

käendusi edaspidi tarbijakäendustena (TlnRnKm 01.06.2020, 2-19-4584). Viide varasemale

kohtupraktikale (TlnRnKm 2-18-8424) ei ole asjakohane, kuivõrd see käsitleb Riigikohtu

seisukohti VÕS § 143 lg 1 varasema redaktsiooni kohaldamisel. Ka Tallinna Ringkonnakohus

selgitas, et Riigikohtu varasemad seisukohad ei ole alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg

1 muudatuse järgselt enam kohaldatavad ning samuti ei ole võimalik juhinduda Euroopa

Kohtu lahendis avaldatud seisukohtadest tarbija mõiste tõlgendamise osas. Brüssel I bis

määruse art 5 lg 1 ls 1 keelab asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühise kohtualluvuse

kokkuleppe alusel kohtuasja menetlemise (TlnRnKm 01.06.2020, 2-19-4584, p-d 35–39).

2-23-16981

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

8. Hageja esitas 27.12.2023 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja

saata asi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Maakohus on valesti leidnud, et kuna kostja on füüsiline isik, siis on käenduslepingu näol

automaatselt tegemist väljaspool kostja majandus- ja kutsetegevust sõlmitud lepinguga.

9.1. VÕS § 143 lg 1 ei ole asjakohane kohtualluvuse kokkuleppe hindamise kontekstis.

Füüsiline isik ei ole automaatselt tarbija. Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel ei

ole oluline mitte see, et käendaja on füüsiline isik, vaid see, kas füüsiline isik sõlmis lepingu

majandus- ja kutsetegevuses. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et juhul, kui äriühingu

juhatuse liige sõlmis äriühingu kohustuste tagamiseks lepingu, siis tuleb teda pidada

tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses, ning sellisele lepingule ei laiene tarbijakaitse

sätted, sest leping osaühingu kohustuste täitmise tagamiseks on sõlmitud huvist ühingu

majandustegevuse vastu (RKTKo 08.12.2009, 3-2-1-126-09, p 12, 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p

11, 23.03.2006, 3-2-1-8-06, p 15). Kõnealused Riigikohtu lahendid on tehtud enne VÕS § 143

regulatsiooni muutmist, kuid need kohalduvad ka praegu. Seletuskirjas (võlgade

ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu [743 SE]) ei ole muudatuse eesmärgi ega

mõjuna kirjeldatud tahet tuua kaasa füüsiliste isikute poolt sõlmitud käenduslepingutes

sisalduvate kohtualluvuse kokkulepete tühisus ning kujundada seeläbi täielikult ümber senine

järjepidev praktika. Seda kinnitab asjaolu, et varasemale praktikale on järjepidevalt viidatud

ning rakendatud käesoleva ajani, mh ka vaidlustes, kus käendusleping on sõlmitud pärast

VÕS § 143 lg 1 muutmist (TlnRnKo 29.03.2016, 2-13-35746, p 30, 20.06.2018, 2-16-120507,

p 16, 21.12.2018, 2-18-8424, p 8, TlnRnKm 29.01.2018, 2-17-13029, p 7–14).

9.2. Füüsilist isikut saab pidada tegutsevaks majandus- ja kutsetegevuses, kui ta ei vasta

tarbija tunnustele. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et tarbija mõiste sisustamisel

kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda Brüssel I bis määrusest ja

Euroopa Kohtu praktikast (TlnRnKm 29.01.2018, 2-17-13029, p 10–13, 21.12.2018, 2-18-

8424, p 8). VÕS-is sisalduva tarbija mõiste sisustamisel lähtutakse Euroopa õigusest

tulenevatest põhimõtetest. Selle tõttu on füüsilise isikuga sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe

Eesti õiguse järgi kehtiv, kui füüsiline isik ei ole seda sõlminud eratarbimiste vajaduse

rahuldamise eesmärgil, vaid enda juhitud või omanduses oleva äriühingu kohustuste tagamise

eesmärgil. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et käesolevalt oli sellise olukorraga tegemist

(hagiavalduse p 16). Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, justkui ei saaks juhatuse liikmete ja

osanike sõlmitud lepingutes sisalduvad kohtualluvuse kokkulepped ühelgi juhul kehtida.

9.3. Hageja toob esile, et kostja sõlmis alates 2021. a lõpust üheksa erinevat käenduslepingut

põhivõlgniku, KBB, juhatuse liikmena (tegevdirektorina). KBB ainuosanikuks on alates

27.08.2021 kostja ning juhatuse ainsaks liikmeks alates 14.09.2021 samuti kostja. Järelikult

on selge, et kostja on sõlminud KBB kohustusi tagava käenduslepingu enda majandus- ja

kutsetegevuses.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-23-16981

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja

saata asja hagi menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks tagasi samale maakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse.

12. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et

kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Maakohus märkis

vaidlustatud määruses õigesti, et käesoleval juhul tuleb kohtualluvuse kontrollimisel

kohaldada Brüssel I bis määrust. Maakohus leidis, et kuna hageja ja kostja olid sõlminud

tarbijakäenduslepingud VÕS § 143 lg 1 järgi, on poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse

kokkulepe käenduslepingute p-s 4.5 tühine TsMS § 106 lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 alusel.

13. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Brüssel I bis määruse art-d 17–19 reguleerivad

kohtualluvust tarbijalepingute korral. Kui tegemist on tarbijalepinguga, seab Brüssel I bis

määruse art 19 kohtualluvuse kokkuleppele täiendavad tingimused. Brüssel I bis määruse art

17 lg 1 on kohaldatav juhul, kui täidetud on kolm tingimust: esiteks on üks lepingupooltest

tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil; teiseks on

leping sellise tarbija ja oma äri- või kutsetegevuse raames tegutseva isiku vahel tõepoolest

sõlmitud, ning kolmandaks kuulub see leping ühte art 17 lg 1 p-des a–c nimetatud

kategooriatest. Need tingimused peavad olema täidetud kumulatiivselt, mistõttu juhul, kui üks

kolmest tingimusest ei ole täidetud, ei saa kohtualluvust kindlaks määrata vastavalt reeglitele,

mis reguleerivad kohtualluvust tarbijalepingute valdkonnas (vt nt EKo 02.04.2020, C-500/18,

AU vs. Relianto Investments, p 45).

13.1. Hageja on juriidiline isik ja on kostjaga käenduslepingut sõlmides tegutsenud oma

majandustegevuses. Käenduslepingu teiseks pooleks on kostja, kes on hageja esile toodud

asjaolude kohaselt KBB, kelle kohustusi kostja hageja ees käendas, ainuosanik ja juhatuse

liige ehk KBB esindusõiguslik isik. Euroopa Kohus on leidnud, et kui äriühingu juht või

enamusosanik tagab äriühingu lepingust tulenevaid kohustusi, ei ole tema puhul tegemist

tarbijaga (EKo 14.03.2013, C-149/11, Česká spořitelna, a.s. vs. Gerald Feichter, p-d 36–40).

Euroopa Kohus on märkinud, et isik võib tarbijale kohalduvate kohtualluvuse sätetele

tugineda üksnes juhul, kui lepingu ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku

isiklikke vajadusi või leping on isiku majandus- või kutsetegevusega seotud nii nõrgalt, et

sellel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid tähtsusetu roll (vt nt EKo 25.10.2018, C-498/16,

Maximilian Schrems vs. Facebook Ireland Limited, p-d 30 ja 31; 09.03.2023, C-177/22, JA

vs. Wurth Automotive GmbH, p 23). Hagiavalduse kohaselt käendas kostja KBB ja hageja

vahel sõlmitud paralleelkohustuse lepinguid, millega KBB võttis kohustuse tasuda hagejale

summa, mis on võrdne Estateguru portaali kaudu KBB poolt sõlmitud laenulepingutest

tulenevate KBB kohustuste summaga. Arvestades Euroopa Kohtu praktikat leiab

ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei kohaldu Brüssel I bis määruse art-d 17–19, kuivõrd

täitmata on art 17 lg-s 1 sätestatud tingimus, et üks lepingupooltest on tarbija, kes tegutseb

oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil.

14. Maakohus kohaldas õigesti Brüssel I bis määruse art 25 lg-t 1, mille kohaselt võivad

pooled olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, kokku leppida, et konkreetsest

õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi

kohus või kohtud, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse pooltest

asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. TsMS § 106 lg 1 p 1 sätestab, et kohtualluvuse

kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus TsMS § 104 lg-s 1 sätestatuga. TsMS § 104 lg 1

kohaselt võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on

2-23-16981

ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või

kutsetegevusega. Maakohus leidis, et käesolev vaidlus ei ole seotud mõlema poole (hageja ja

kostja) majandus- ja kutsetegevusega, mistõttu on käenduslepingute p-s 4.5 sõlmitud

kohtualluvuse kokkulepe tühine.

14.1. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus Brüssel I bis

määruse art 25 lg-st 1 ja TsMS § 104 lg-st 1 ning § 106 lg 1 p-st 1 tulenevalt on hageja ja

kostja vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe tühine. Vaatamata sellele, et praegusel juhul

on kostja kui füüsilise isiku sõlmitud käenduslepingud VÕS § 143 lg 1 järgi

tarbijakäenduslepingud, ei tähenda see seda, et isik tuleks lugeda tarbijaks ka igas muus

aspektis ja et välistatud oleks olukord, kus vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või

kutsetegevusega TsMS § 104 lg 1 mõttes. Kohtualluvuse kokkuleppe hindamisel tuleb

tuvastada, kas vaidlus on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega, mis on eraldiseisev

küsimus sellest, kas isiku sõlmitud käenduslepingule kohaldatakse tarbijakäenduse sätteid.

Põhivõlgniku KBB ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks olek annab nii Eesti õiguse kui

ka Brüssel I bis määruse järgi aluse eelduseks, et põhivõlgniku kohustust tagades tegutseb isik

majandus- või kutsetegevuses ja mitte tarbijana (RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p 11,

RKTKo 08.12.2009, 3-2-1-126-09, p 12 teine lõik; EKo 14.03.2013, C-419/11, Česká

spořitelna, a.s. vs. Gerald Feichter, p-d 36–40). Brüssel I bis art 25 lg 1 p a järgi sõlmitakse

kohtualluvuse kokkulepe mh kirjalikult. Hageja ja kostja sõlmisid kirjalikult käenduslepingud,

millede p-s 4.5 on kokku lepitud kohtualluvuses. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et

poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe käenduslepingute p-s 4.5 on kehtiv ja hagi

allub Harju Maakohtule. Seetõttu ei ole alust keelduda TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi

menetlusse võtmisest.

15. Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese

lause mõttes, jaotatakse menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude

jaotusest.

16. Hagi menetlusse võtmisest keeldumise vaidlustamisel tehtud ringkonnakohtu määruse

peale, millega määruskaebus rahuldatakse ja asi saadetakse menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks maakohtule, ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule (TsMS § 372 lg 5 ls 1, §

696 lg 1 ls 1, vt ka RKTKm 05.04.2017, 3-2-1-12-17, p 18).

(allkirjastatud digitaalselt)