3-22-1429/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-1429

Haldusasi

M.K. kaebus Tartu Vallavolikogu 15. juuni 2022.

otsusega nr 43 kehtestatud Tartu valla üldplaneeringu

osaliseks tühistamiseks ja valla kohustamiseks

üldplaneeringu muutmiseks Xxx kinnistu osas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. augusti 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.K. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – M.K.

Vastustaja – Tartu vald

Kolmas isik – AS Tartu Graanul

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. augusti 2023. a otsus

ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada Tartu Vallavolikogu 15.

juuni 2022. a otsusega nr 43 kehtestatud Tartu valla üldplaneering osas, milles ei

määratud M.K.-le kuuluva Xxx kinnistu osas juhtotstarvet. Kohustada Tartu valda

mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest tegema selles osas uus otsus,

arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

2. Mõista Tartu vallalt M.K. kasuks välja menetluskulu 10 713,23 eurot.

3. Jätta taotlus asjas täiendavate tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 16.

detsember 2024).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.K. on Tartu vallas Tila külas asuva xxx põik // Xxx kinnistu omanik (edaspidi Xxx

kinnistu) Kinnistul asub elamu. Kinnistu naabruses on mitmeid tootmis- ja ärimaa sihtotstarbega

kinnistuid.

Tartu Vallavolikogu 15. juuni 2022. a otsusega nr 43 kehtestati valla üldplaneering, millega

nähti muuhulgas ette, et kaebajale kuuluval Xxx kinnistul puudub maakasutuse juhtotstarve ning

see ei kuulu tiheasustusala alla. Samuti nähti ette, et Xxx kinnistu piirneb osaliselt kaubandus-,

teenindus- ja büroohoone ning tootmis- ja logistikakeskuse maa-alaga (st ärimaaga).

2. M.K. esitas kaebuse, milles palus tühistada üldplaneeringu kehtestamise otsus osas, milles

tema kinnistule ei määratud maakasutuse juhtotstarvet ning kohustada valda määrama Xxx

kinnisasi tiheasustusalasse kuuluvaks ning määrama selle juhtotstarbeks elamu- või

väikeelamumaa. Kaebuse kohaselt pole arvestatud Xxx kinnistu kasutamist elamumaana.

Kolmanda isiku AS-i Tartu Graanul kinnistult lähtub müra ning sellisel kujul piirab

üldplaneering kaebaja võimalusi nõuda kolmandalt isikult müranormide järgimist.

3. Tartu Halduskohtu 4. augusti 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Kaebaja õigusi ei riiva see, kas Xxx kinnisasi on üldplaneeringu järgi tiheasustusala või

mitte. Mõisteid „tiheasustusala“ ning „tiheasustusega ala“ kasutatakse mitmetes õigusaktides

erinevates tähendustes. Vaidlustatud üldplaneeringus on kasutatud tiheasustusala mõistet sellise

piirkonna tähistamiseks, kus inimesed elavad suhteliselt tihedalt koos ning selle tõttu tuleb

täpsemalt reguleerida ehitamise tingimusi, korraldada ühisveevärki ja -kanalisatsiooni jne.

Üldplaneeringus tiheasustusala kohta kehtestatud piirangud ei ole ühildatavad kaebaja väidetega,

miks ta peab Xxx kinnisasja paiknemist hajaasustusalal oma õigusi rikkuvaks. Sealhulgas ei ole

üldplaneeringus sätteid, mis mõjutaksid kaebaja õigusi tulenevalt sellest, kas Xxx kinnisasi on

tiheasustusala või mitte.

3.2. Ka sisuliselt pole alust ette heita kaebaja kinnisasja tiheasustusala hulka määramata jätmist.

Tegemist on 1,3 ha suuruse kinnisasjaga, millel on kaks elamut ja mis eristub ümbruse

kinnistutest.

3.3. Planeerimisseaduse (PLanS) § 6 lg 9 järgi on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga

määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise

maakasutuse põhisuunad. Üldplaneeringu seletuskirja järgi tegi vastustaja otsuse, et juhtotstarve

määratakse reeglina üksnes tiheasustusega ja kompaktse iseloomuga hoonestusega aladel.

Väljaspool tiheasustusega alasid toimub ehitustegevus hajaasustusega ala põhimõtete alusel ning

üldjuhul hajaasustusega alal juhtotstarvet ei määrata. Kohtu hinnangul ei ole maakasutuse

juhtotstarbe määramata jätmine õigusvastane. Sellist võimalust on Rahandusministeerium lausa

soovitanud. Kaebajat ei ole selles küsimuses erandlikult koheldud, kuna valdaval enamusel valla

territooriumist ei ole maakasutuse juhtotstarvet määratud. See ei piira kuidagi kaebaja õigusi

Xxx kinnisasja valdamisel ja kasutamisel elamumaana, kuna kinnistu sihtotstarve on elamumaa

ning üldplaneeringu kehtestamine seda ei mõjuta.

3.4. Seoses müraga on Riigikohus selgitanud, et kui tegemist on õiguspärases kasutuses olevate

elamutega, siis tuleb mürauuringutes lähtuda elamumaa juhtotstarbest ka siis, kui üldplaneeringu

järgi on tegemist muu juhtotstarbega alaga (RKHKo 3-20-2273, p 16; 3-3-1-15-16, p 39). Kohus

leidis, et see põhimõte on kohaldatav ka olukorras, kus üldplaneeringuga jäetakse maa-ala

juhtotstarve määramata.

3.5. Üldplaneering on kooskõlas Tartu maakonnaplaneeringuga.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. M.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Kaebaja kinnistu arvati tiheasustusalast välja, kuid kolmandale isikule AS-le Tartu

Graanul kuuluvad naaberkinnistud jäävad endiselt tiheasustusalasse.

4.2. Kaebaja on olukorras, kus kaebaja kinnistu ei ole käsitatav müratundliku alana ning seal

ei kehti atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) alusel keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a

määrusega nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise

ja hindamise meetodid“ (määrus nr 71) kehtestatud müra normtasemed.

4.3. Planeering on Xxx kinnistu osas kaalutlusvigadega. Vastustaja teadis, et AS-i Tartu

Graanul tegevus põhjustab kaebaja kinnistul kehtivaid müra piirnorme oluliselt ületavaid

mürahäiringuid. Üheski õigusaktis pole selgitatud, milline mürakategooria kohaldub

juhtotstarbeta maa-alal. Vastustaja ei kehtestanud planeeringus ühtegi keskkonnamüra ja

õhusaastet leevendavat meedet. Kohustus selleks tulenes ka Tartu maakonnaplaneeringu p-st

5.2.4.

4.4. Pole kindel, kas halduskohtu viidatud Riigikohtu seisukohad käesolevas asjas

kohalduvad, kuna viidatud asjades polnud tegemist juhtotstarbeta maaga. Lisaks pole kaebaja

kinnistul asuvatele elamutele väljastatud veel kasutuslubasid.

4.5. Ka AS Tartu Graanul on leidnud, et kui Xxx kinnistu juhtotstarbeks määratakse

elamumaa, siis omab see mõju AS-i Tartu Graanul õigustele ja kohustustele, kuna elamumaa

juhtotstarbega maa-aladel kehtivad teistsugused müranormid kui juhtotstarbeta maal.

4.6. Viide Rahandusministeeriumi üldplaneeringu koostamise juhendile ei ole asjakohane.

Tegemist on soovitusliku dokumendiga, mis ei saa käsitleda kõiki olukordi. Lisaks on ka

juhendis märgitud, et mürakategooriate määramisel müraolukordade hindamiseks võib

juhtotstarvete paiknemist või nende vastavust olla vajalik kirjeldada ka hajaasustuses.

4.7. Juhtotstarbe määramata jätmine piirab kaeba õigust saada seaduses ettenähtud kaitset, mis

on ette nähtud elamumaa juhtotstarbega aladele.

4.8. Õige pole väide, et kaebajat ei ole koheldud erandlikult. Vastustaja on mitmete teiste äri-

ja tootmismaa äärde jäävate elamumaana kasutatavatele kinnistutele määranud elamumaa

juhtotstarbe. Rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet.

4.9. AÕKS § 57 järgi määratakse mürakategooriad kindlaks vastavalt üldplaneeringu

maakasutuse juhtotstarbele, mitte maakatastrisse kantud kinnistu sihtotstarbele või maa

tegelikule kasutusele. Tuvastamata on, millised müra normtasemed kehtivad juhtotstarbeta

maadel. Määruse nr 71 § 5 lg-st 2 tulenevalt ei ole juhtotstarbeta maa-ala õiguslikus mõttes

müratundlik ja seal ei tule järgida müra normtasemeid. Riigikohus on selgitanud, et ka elamut

ümbritseval õuealal on isikul õigus viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata (RKHKo 3-

3-1-88-15, p 20).

4.10. Maakonnaplaneeringu järgi oli Xxx kinnistu tiheasumi hulgas. Selle hajaasustusse

määramine on vastuolus maakonnaplaneeringuga.

4.11. Kaebaja esitas planeerimismenetluses korduvalt enda seisukohad. Kuna vastustaja jättis

need seisukohad arvestamata, oli tal PlanS § 90 lg-st 1 tulenevalt kohustus edastada enda

põhjendused kaebaja ettepanekute arvestamata jätmise kohta Rahandusministeeriumile.

5. Tartu valla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

5.1. Kaebajale meelepärase planeeringulahenduse kehtestamine väidetavaid mürahäiringuid

automaatselt ei elimineeri.

5.2. Vastustaja poolt planeerimismenetluses esitatud seisukoht, mille järgi on valdavalt

tegemist ettevõtlusalaga, kus täiendav tundlike alade planeerimine ei ole vastutustundlik

hilisemate võimalike probleemide vältimiseks, on igati kooskõlas PlanS § 75 lg-ga 4.

5.3. Kaebaja osales planeerimismenetluses planeeringulahenduse koostamise etapis, kuid ei

esitanud arvamust avaliku väljapaneku raames. PlanS § 90 lg-st 1 tulenevalt esitatakse

ministeeriumile vaid need arvestamata jäetud ettepanekud, mis esitati planeeringu avalikul

väljapanekul kirjalikult.

6. Kolmanda isiku AS Tartu Graanul kirjalikus vastuses palutakse apellatsioonkaebus

rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

6.1. Eelmise üldplaneeringu järgi asus Xxx kinnistu tootmismaa ja ärimaa juhtotstarbega maa-

alal. Maakonnaplaneeringu järgi asub kaebaja kinnistu tootmis-, äri- ja logistikaala

laienemisalal. Määruse nr 71 lisa 1 kohaselt ei ole V kategooria – tootmise maa-aladel –

müranorme kehtestatud. Kuna ka juhtotstarbeta maa-alal ei ole müranorme kehtestatud, ei ole

kaebaja olukord muutunud.

6.2. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetse sisuga planeeringulahenduse

kehtestamist ja seega ka oma kinnistu määramist tiheasustusalaks ja sellele sobivat

juhtotstarvet.

6.3. Vald võib olla ebaõigesti määranud Tila külas äri- ja tootmismaa juhtotstarbega alale

elamumaa sihtotstarbega üksikutele kinnistutele elamumaa juhtotstarbe. Võrdse kohtlemise

põhimõttele tuginedes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist (RKHKo 3-3-1-53-04, p

13).

6.4. Kaebaja sai planeerimismenetluses vastustajalt oma ettepanekutele vastused ning pärast

avaliku väljapaneku kestel rohkem ettepanekuid ei esitanud. Vastustaja võis eeldada, et seega

planeeringulahendus sobib kaebajale.

6.5. Vastustajal ei olnud kohustust määrata üldplaneeringus, millisest mürakategooriast tuleb

juhinduda juhtotstarbeta maa-aladel.

6.6. Riigikohtu seisukohad asjades 3-20-2273 ja 3-3-1-15-16 on käesolevale asjale

ülekantavad, st et õiguspärases kasutuses olevate elamute puhul tuleb mürauuringut tehes

lähtuda elamumaa juhtotstarbest. Seega ei jää kaebaja õigused seoses müraga kaitseta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

8. Vaidluse paremaks mõistmiseks kirjeldab ringkonnakohus kõigepealt olulisemaid faktilisi

tehiolusid asjas.

Kaebaja isa soetas praegusel Xxx kinnistul asuva vana talukoha 1982. aastal, mil seda

ümbritsesid valdavalt põllumaad. 2003. aastal erastas kaebaja isa selle kinnistu ning kinnistu

sihtotstarbeks määrati elamumaa. Kaebajale kingiti kinnistu 2008. a juulis ning 2009 väljastati

talle ehitusluba elamu püstitamiseks. Elamu on praeguseks püstitatud, kuid kasutusluba sellel

veel puudub. Kinnistul on ka teine, vanem elamu varasemast ajast.

Valla poolt kehtestati 1999. aastal üldplaneering, millega hakati sellesse piirkonda kujundama

tootmis- ja äripiirkonda. 2008. a kehtestatud valla üldplaneeringus määrati kaebaja kinnistu

juhtfunktsiooniks tootmis- ja ärimaa. Kaebaja taotles vallalt selles osas üldplaneeringu

muutmist, kuid seda ei tehtud.

2014. aastal omandas kolmas isik AS Tartu Graanul kaebaja naaberkinnistu xxx 16 ja rajas

sellele pelletitehase. Kaebaja on korduvalt pöördunud seoses pelletitehasest väidetavalt

lähtuva müraprobleemiga erinevate isikute poole (tl 119p-120, kd II).

9. Vaidlus asjas ongi taandatav suures osas kaebajat häirivale mürale, mis väidetavalt kaasneb

kolmanda isiku kinnistul toimuva tootmisega. Kaebaja põhiväide on, et vaidlusaluse 2022. a

üldplaneeringuga halveneb tema olukord veelgi, sest kaebaja omandis olevale Xxx kinnistule

ei määratud juhtotstarvet. PlanS § 75 lg 4 järgi on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga

määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale

edaspidise maakasutuse põhisuunad.

Juhtotstarbe määramine on kaebaja nägemuses oluline seetõttu, et AÕKS § 57 kehtestab müra

normtasemed erinevatele maa-aladele ning neid maa-alasid eristatakse selle järgi, milline on

vastava maa-ala juhtotstarve üldplaneeringu järgi. AÕKS § 57 sätestab:

„Mürakategooriad määratakse vastavalt üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarbele järgmiselt:

1) I kategooria – virgestusrajatise maa-alad;

2) II kategooria – haridusasutuse, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutuse ning elamu maa-

alad, rohealad;

3) III kategooria – keskuse maa-alad;

4) IV kategooria – ühiskondliku hoone maa-alad;

5) V kategooria – tootmise maa-alad;

6) VI kategooria – liikluse maa-alad.“

Konkreetsed müra normtasemed eeltoodud maa-aladele vastavalt nende juhtotstarbele on

sätestatud määruse nr 71 lisas 1. Näiteks elamumaa puhul on tööstusmüra piirväärtus 45 ja

sihtväärtus1 40 dBA (detsibell A-filtri korrektsiooniga), samas kui keskuse puhul on see

vastavalt 65 ja 55.

Vaidlust pole selles, et ilma juhtotstarbeta maale kohalduvaid mürakategooriaid kehtivas

õiguses kehtestatud ei ole.

9.1. Halduskohtu otsusest on väljaloetav, et halduskohus möönis, et eeltoodud regulatsiooni

arvestades jääb mulje, et müra normtasemed on kehtestatud üksnes kindlaksmääratud

maakasutuse juhtotstarbega kinnisasjadele ning muudel kinnisasjadel võib müra tekitada ilma

igasuguste piiranguteta. Selles ei näinud halduskohus siiski probleemi, kuna leidis, et lähtuda

tuleb Riigikohtu seisukohtadest, mille järgi õiguspärases kasutuses olevate elamute puhul

tuleb mürauuringutes lähtuda elamumaa juhtotstarbest ka siis, kui üldplaneeringu järgi on

tegemist muu juhtotstarbega alaga (RKHKo 3-20-2273, p 16 ja 3-3-1-15-16, p 39).

Halduskohus leidis, et need seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas (otsuse p 30)

ning leidis, et üldplaneeringu kehtivus ei takista kolmanda isiku kinnistult lähtuva müra ja

muude mõjude vastavusse viimist kehtivate õigusnormidega (otsuse p 32).

Kokkuvõttes on võimalik mõista halduskohtu otsust selliselt, et juhtotstarbe määramata

jätmine kaebaja kinnistule ei piira kaebaja õigusi seoses kolmanda isiku territooriumilt

lähtuva müraga.

9.2. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ainuüksi halduskohtu hinnang, et kaebaja

saaks oma õigusi kaitsta Riigikohtu eelviidatud seisukohtadele tuginedes, st nõuda elamu

olemasolu tõttu oma kinnistul kolmandalt isikult müranormide järgimist nii, nagu kaebaja

kinnistu oleks elamumaa juhtotstarbega, ei ole samaväärne sellega, kui kaebaja kinnistule

olekski üldplaneeringus määratud elamumaa juhtotstarve.

Esiteks on ilmne juba see, et juhtotstarbe määramise korral on isikul oluliselt lihtsam sellele

tugineda ja nõuda enda maal müranormide järgimist vastavalt kehtestatud juhtotstarbele ja

sellele vastavale mürakategooriale. Märksa keerulisem oleks leida arvukatest Riigikohtu

lahenditest sobiv seisukoht ning taotleda selle kohaldamist enda maa suhtes ning suuta

vajalikus olukorras asjaomast haldusorganit veenda, et hoolimata lüngast õigusaktides kuulub

kohaldamisele Riigikohtu seisukoht.

Teiseks on kaebaja apellatsioonkaebuses põhjendatult välja toonud, et käesoleva asja ning

Riigikohtu poolt lahendatud asjade tehiolud pole üksüheselt võrreldavad. Viidatud asjades

polnud tegemist juhtotsarbeta maadega nagu käesolevas asjas. Pole teada, kuidas suhtuks

1 AÕKS § 56 lg 2 p 1-2 järgi on müra piirväärtus suurim lubatud müratase, mille ületamine

põhjustab olulist keskkonnahäiringut ja mille ületamisel tuleb rakendada müra

vähendamise abinõusid ning müra sihtväärtus on suurim lubatud müratase uute

üldplaneeringutega aladel.

vastustaja ning erinevad kohtud tegeliku vaidluse lahendamisel sellesse erinevusse ning kas

see võiks viia Riigikohtu seisukohtade kohaldamata jätmiseni.

Kolmandaks on kaebaja põhjendatult viidanud ka sellele, et erinevalt Riigikohtu lahendatud

asjadest ei ole kaebaja kinnistul asuvatele elamutele antud kasutusluba. Riigikohus rõhutas, et

elamumaa juhtotstarbest tuleb lähtuda siis, kui tegemist on õiguspärases kasutuses olevate

elamutega. Ringkonnakohus pole veendunud, et kasutusloata elamu puhul järgitaks

haldusorganite ja -kohtute poolt ikkagi halduskohtu poolt viidatud Riigikohtu seisukohti.

9.3. Eelnevast tuleneb, et halduskohtu poolt välja pakutud lahendus, st Riigikohtu viidatud

seisukohtades lähtumine seab kaebaja oluliselt keerulisemasse positsiooni ning pole kaugeltki

kindel, et selline lähenemine tagaks tema õiguste kaitse. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et

kaebaja kinnistule oleks tulnud määrata juhtotstarve, et oleks selge, milline mürakategooria

kaebaja kinnisasjal kohaldub ning vastavalt oleks lähedalasuvatel müratekitajatel, sh AS-l

Tartu Graanul võimalik samuti vastava mürakategooriaga arvestada.

Kaebajal on selliseks juhtotstarbe määramiseks subjektiivne õigus, kuna juhtotstarbe

määramata jätmisega on ta sattunud ebaselgesse õiguslikku olukorda, kus oma õiguste

kaitsmine on tema jaoks muutunud märkimisväärselt keerulisemaks. Isikule õigusaktidest

tulenevat subjektiivset õigust ei saa kohus tähelepanuta jätta ainuüksi seetõttu, et ka

kohtupraktikas kujundatud seisukohad võiksid pakkuda isikule mõningast kaitset. Iseäranis

lubamatu on see käesoleval juhul, kus kohtupraktikas lahendatud asjade ning käesoleva asja

tehiolud ei ole kokkulangevad.

9.4. Halduskohus on viidanud ka Rahandusministeeriumi poolt 2018. a mais koostatud

nõuannetele

üldplaneeringu

koostamiseks

(https://planeerimine.ee/wp-content/uploads/uldplaneeringu_juhis_final-2.pdf) ning toonud

sealt välja, et juhendi järgi soovitatakse kaaluda, kas ja kus on vajalik funktsionaalne

tsoneerimine maa-ala juhtotstarbe kaudu (juhendi lk 29) ning järeldanud sellest, et

juhtotstarvete määramine kõigi maade osas ei ole planeeringus kohustuslik (otsuse p 25).

Samas on halduskohus ise samast juhendist välja toonud soovituse, et vajadusel, nt

mürakategooriate määramisel müraolukordade hindamiseks võib juhtotstarvete paiknemist või

nende vastavust kirjeldada (juhendi lk 41, otsuse p 28).

Seega käesolevas olukorras oleks kaebaja maale juhtotstarbe määramine olnud pigem just

juhendiga kooskõlas, mitte sellega vastuolus. Kaebaja on ka välja toonud, et paljudele

üksikutele kinnistutele samas piirkonnas on vastustaja määranud juhtotstarbed (tl 124, kd II).

Erinevalt halduskohtu ja kolmanda isiku seisukohast leiab ringkonnakohus, et just viimati

nimetatud viisil on vald käitunud õiguspäraselt ning kooskõlas eeltoodud juhendiga.

9.5. Planeerimismenetluses oligi vallale esitatud ettepanek muuta kaebaja kinnistu elamu- või

väikeelamumaaks. Vald selle ettepanekuga ei arvestanud, põhjendades seda lakooniliselt ühe

lausega: „Tegemist on valdavalt ettevõtlusalaga, kus täiendav tundlike alade planeerimine ei

ole vastutustundlik hilisemate võimalike probleemide vältimiseks“ (tl 107, kd II).

See valla põhjendus ei ole asjakohane. Asjaolu, et kaebaja kinnistu asub laiemal maa-alal, kus

tegeletakse valdavalt ettevõtlusega, ei muuda seda, et kaebaja kinnistu sihtotstarve (st mitte

juhtotstarve) maakatastris on elamumaa, sellel asub kaebaja elamu ning vastavalt on kaebajal

subjektiivne õigus nõuda seda, et müra tema maal ei ületaks elamumaale kehtestatud

normtasemeid. Ringkonnakohtule on arusaamatu, kuidas juhtotstarbe määramata jätmine aitab

vältida hilisemaid võimalikke probleeme. Pigem näitab käesolev vaidlus ilmekalt, et olukord

on hoopis vastupidine – juhtotstarbe määramata jätmine jättis omakorda lahtiseks kohalduva

mürakategooria ning see on kaasa toonud käesoleva kohtuvaidluse.

Ringkonnakohus möönab siinkohal, et kohalikul omavalitsusel on õigus kujundada teatud

piirkondi enda territooriumil just suunitlusega tootmismaaks. Samas ei saa kohalik

omavalitsus sellise piirkonna kujundamisel mööda vaadata sellest, kui sellises piirkonnas on

juba ees elamud ning kinnistuid kasutatakse elamumaana. Paratamatult tuleb siis arvestada

sellega, et tootmisega kaasnevad mõjutused (nt müra) ei tohi kujuneda selliseks, et rikuvad

seal piirkonnas juba elavate isikute õigusi. Selliste isikute õigusi ei saa arvestamata jätta

ainuüksi põhjendusega, et piirkond on planeeritud valdavalt tootmismaaks. Vastupidi, vald

pidanuks piirkonna tootmismaaks planeerimisel juba varakult arvestama sellega, et selles

piirkonnas on juba elamud ning tootmisettevõtetel tuleb tootmisüksuste rajamisel ja

kujundamisel selle asjaoluga arvestada.

9.6. Oluline on märkida, et kaebaja on kinnitanud, et vallale oli kaebaja müraprobleem seoses

kolmanda isiku kinnistult lähtuva müraga teada juba varem (tl 120, kd II) ning

ringkonnakohus ei näe alust selles kahelda. Neid asjaolusid arvestades nõustub

ringkonnakohus kaebajaga, et vastustaja on toime pannud kaalumisvea, st jätnud juhtotstarbe

määramise küsimuse lahendamisel arvestamata olulise asjaoluga – sellega, et kaebaja kinnistu

puhul nõuaks juhtotstarbe määramist juba vajadus müraprobleemi lahendamiseks.

9.7. See, et kaebaja esitas enda seisukohad vastustajale juba enne avalikku väljapanekut ning

ei korranud neid avaliku väljapaneku ajal, ei väära asjaolu, et vastustaja pani toime

kaalumisvea. Kuskilt ei tulene, et haldusorgan vabaneb vastutusest kaalumisvea eest, kui

menetlusosaline pole oma seisukohti haldusorgani arvates piisavalt tihti korranud.

9.8. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et juhtotstarbe määramata jätmisel kaebaja

kinnistule on vald kohaldanud vääralt materiaalõigust ning teinud ka kaalumisvea. Seega on

üldplaneering selles osas materiaalselt õigusvastane ning kuulub tühistamisele. Vastavas osas

tuleb kaebus rahuldada ning üldplaneering selles osas tühistada ja kohustada valda kaebaja

kinnistule juhtotstarbe määramise küsimust uuesti lahendama, arvestades sealjuures käesoleva

lahendi põhjendusi.

Ringkonnakohus ei saa siiski kohustada valda konkreetse juhtotstarbe määramiseks, sest vald

ei ole seni üldse kaalunud, milline peaks olema kaebaja kinnistu juhtotstarve, vaid on selle

üldse määramata jätnud. Seega pole vastustaja kaalutlusõigus nullini redutseerunud. See

tähendab aga siiski kohustamiskaebuse täielikku rahuldamist.

9.9. Kuna juhtotstarbe määramata jätmine oli õigusvastane juba eeltoodud põhjendustel, ei

pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kõiki kaebaja apellatsioonkaebuse väiteid seoses

selle küsimusega.

10. Nagu eelnevalt märgitud, oli juhtotstarbe määramata jätmise õigusvastasus kaebaja

keskseks väiteks ning sellega olid seotud ka kaebuse nõuded (vastavas osas üldplaneeringu

tühistamine ja kohustamine määrata kinnistu juhtotstarbeks elamumaa). Lisaks taotles kaebaja

valla kohustamist määrata tema kinnistu tiheasustusalasse kuuluvaks.

Samas nähtub kaebaja seisukohtadest, et tiheasustusalasse määramise kaudu püüdis ta

saavutada sedasama eesmärki, mida juhtotstarbe määramise eraldi nõudmisega – nimelt tõi

kaebaja välja, et vaidlusaluse üldplaneeringu järgi määratakse maakasutuse juhtotstarve vaid

tiheasustusega aladel ning hajaasustusega aladel üldjuhul juhtotstarvet ei määrata. Kui kaebaja

kinnistut ei oleks tiheasustusalast välja arvatud, siis oleks vastustajal tulnud määrata kaebaja

kinnistule konkreetne maakasutuse juhtotstarve (tl 122, kd II).

Seega oli kaebaja argumentatsioon seoses tiheasustusalaga seotud samuti tegelikult tema

kinnistule juhtotstarbe määramisega. Tegemist oli seega sisuliselt kaebuse täiendava

põhjendusega. Ehkki see oli formuleeritud lõppkokkuvõttes ka eraldi nõudena, saavutab

kaebaja ringkonnakohtu otsuse jõustumisel tegelikult täielikult oma eesmärgi – tema

kinnistule juhtotstarbe määramata jätmise osas planeering tühistatakse ja kohustatakse

vastustajat seda küsimust uuesti lahendama. Tiheasustusalaks määramine muud iseseisvat

väärtust kaebaja jaoks ei oma. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et tiheasustusalaks määramine

ei ole tegelikult kaebaja eesmärk omaette, kaebaja püüdis läbi tiheasustusalaks määramise

saavutada üksnes juhtotstarbe määramist. Kuna kaebaja saavutab käesoleva otsusega niikuinii

juhtotstarbe küsimuse uuesti lahendamise vastustaja poolt, ei ole tiheasustusalaks määramise

küsimuse uus lahendamine enam vajalik. Seetõttu pole vajalik ka tiheasustusalaks määramise

küsimuse eraldiseisev lahendamine ning ringkonnakohus sellel pikemalt ei peatu.

11. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et kuna juhtotstarbe määramata jätmise tühistamine

ja asja uueks lahendamiseks kohustamine oli kaebaja keskne eesmärk, siis käesoleva otsusega

rahuldatakse kaebus täielikult ning seda tuleb arvestada ka menetluskulude väljamõistmisel.

See tähendab, et ehkki formaalselt jäetakse osa kaebusest rahuldamata, ei mõjuta see

menetluskulude täielikku väljamõistmist.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal õigus menetluskulude

väljamõistmisele vastustajalt. Halduskohtus taotles kaebaja 2526 euro riigilõivu ja õigusabi

väljamõistmist (tl 1, kd II) ning ringkonnakohtus 8 187,23 euro väljamõistmist.

Riigikohtu seisukohtade järgi ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul

suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest järgmise astme menetluses kulub õigusabi osutajal

asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (RKHKo 3-15-2232, p 47; 3-3-1-73-16, p 47).

Sellest on Riigikohus siiski teinud ise erandeid, kui kõrgemas astmes tehti täiendavaid

menetlustoiminguid (nt RKHKo 3-18-1740, p 19).

Ka käesolevas asjas tuleb ringkonnakohtu hinnangul sellest põhimõttest teha erand, sest

võrreldes menetlusega halduskohtus on apellatsioonimenetluses vahetunud kaebajat

esindanud advokaadid ning ka advokaadibüroo on teine. Apellatsioonimenetluses esindas

kaebajat kaks advokaati, apellatsioonkaebus on väga pikk ning selles esitatakse ka uusi

põhjendusi. Lisaks tuli uutel esindajatel endale selgeks teha vaidluse sisu. Arvestada tuleb ka

seda, et õigusabiteenuse hinnatõus aja jooksul on mõistetav (RKHKo 3-15-2232, p 14.3), seda

eriti praeguse aja kiiret inflatsiooni arvestades.

Eeltoodu tõttu ei näe ringkonnakohus alust kaebaja taotletud menetluskulude vähendamiseks.

Tartu vallalt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu kokku 10 713,23 eurot.

Kolmanda isiku menetluskulu apellatsiooniastmes (1440 eurot) jääb kolmanda isiku enda

kanda.

12. Kaebaja esitas apellatsioonimenetluses täiendava taotluse nõuda välja Terviseametilt AS

Tartu Graanul läbiviidava või läbi viidud riikliku järelevalve menetluse raames kogutud

andmed ning vastuvõetud otsused. Kuna kaebus rahuldatakse ülaltoodud põhjendustel niigi, ei

ole selle taotluse rahuldamiseks põhjust ning see jääb rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)