3-24-2547/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karolin Soo

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2547

Haldusasi

D.L kaebus Tallinna Linnavalitsuse 13.08.2024 korralduse

nr 722 tühistamiseks ühes kohustamisnõudega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – D.L

Esindaja – Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Tallinna linn

Kolmas isik – A.A

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed, isikukoodid, juriidiliste

isikute nimed ja kõik aadressiandmed tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada pool ja kolmas isik apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt

16.12.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist

kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14

päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale

või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

22.04.2024 esitas D.L Tallinna Linnavaraametile taotluse eluruumi XX üürilepingu

pikendamiseks.

2.

13.08.2024 tegi Tallinna Linnavalitsus korralduse nr 722 (korraldus nr 722), millega jättis

kaebaja taotluse eluruumi XX üürilepingu pikendamiseks rahuldamata ja andis D.Lle koos poja

A.Aiga eluruumi XX vabastamiseks täiendava tähtaja kuni 10.10.2024.

3.

10.09.2024 registreeriti Tallinna Halduskohtus D.L kaebus järgmistes nõuetes: tühistada

korraldus nr 772 (1); teha uus korraldus, millega pikendada D.L ja Tallinna Linnavalitsuse vahel

sõlmitud munitsipaalruumi aadressil XX, Tallinn 5 aastaks (2).

4.

11.09.2024 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning kaasas menetlusse kolmanda

isiku, kes esitas asjas oma seisukoha 01.10.2024.

5.

02.10.2024 esitas vastustaja seisukoha kaebusele.

6.

03.10.2024 määrusega andis kohus menetlusosalistele täiendavad tähtajad seisukohtade

esitamiseks ning määras kohtuotsuse kuulutamise ajaks 14.11.2024.

7.

17.10.2024 esitas vastustaja vastused kohtu küsimustele ja kaebaja omapoolsed täiendavad

seisukohad.

8.

22.10.2024 esitas vastustaja täiendavad vastused kohtu küsimustele seoses kaebaja poolt

17.10.2024 esitatuga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

9. Korraldusega nr 772 on oluliselt rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, s.o õigust piisava

suurusega elamisinna saamiseks ja rahuliku elu jätkamiseks.

10. Korralduse aluseks olev seletuskiri ei ole piisavalt põhjendatud. Alates üürilepingu

viimasest pikendamisest, ei ole asjaolud muutunud ja seega puudub objektiivne põhjus antud

munitsipaalruumi üürilepingu lõpetamiseks. Kaebajale ei ole arusaadav, missugused asjaolud on

muutunud võrreldes 2019. aasta ehk viimasest üürilepingu pikendamise ajast.

11. Kaebaja on juba 59 aasta vana inimene ning läheb varsti pensionile. Antud vanuses ei

võimalda pangad kaebajale laenu eluaseme soetamiseks ja kaebaja sissetulek ei ole piisav

korteri pikaajalisse üürile võtmiseks vaba turul. Tallinnast ära kolida kaebaja ei saa, kuna

kaebaja töötab Tallinnas ja Tallinnas elavad tema lähedased.

12. Kaebajale ei ole arusaadav situatsioon tema omandis oleva korteriga YY, Tallinn. Linn

otsustas lammutada maja YY ning selle tõttu on kaebaja jäänud ilma eluasemeta. Kaebaja on

põhjendatult leidnud esimese üürilepingu sõlmimisel, et Tallinna linna poolt võimaldatud uus

eluruum tema korteri asemel antakse talle eluaegselt.

Kolmanda isiku seisukohad

13. Kolmas isik on tutvunud esitatud kaebusega ja arvab, et kaebus tuleks rahuldada.

Vastustaja seisukohad

14. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu.

15. Vaidlustatud korralduse ettevalmistavas menetluses, kus küsiti Lasnamäe Linnaosavalitsuse

eluasemekomisjoni arvamust, kas kaebaja on jätkuvalt Tallinna linnalt eluruumi vajav isik, jõuti

koostöös linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnaga järeldusele, et kaebaja taotlus eluruumi, XX,

üürilepingu pikendamiseks, ei ole põhjendatud.

16. Üürileandja ehk Tallinna linna kui kohaliku omavalitsuse (KOV) ülesanded on määratletud

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-s 6, kus on peamiste ülesannetena ära

toodud sotsiaalteenuste osutamine, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmine. Eelnimetatud

2 (10)

ülesanded on saanud täpsustuse sotsiaalhoolekande seaduses, mis näeb ühe, kohaliku

omavalitsuse üksuse korraldatava sotsiaalteenusena, ette eluruumi tagamise.

Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 43 lõike 1 punkt 1 ütleb, et eluruumi kasutamise võimalus

tuleb kindlustada isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda

ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama.

17. SHS sätete kohaselt võib KOV anda abivajaja kasutusse KOV-ile kuuluva eluruumi,

vahendada talle korteri üüriturult, abistada esimese sissemakse tegemisel – seega on antud

KOV-ile võimalus valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab, kuid tagada tuleb teenuse

kättesaadavus abivajajatele.

18. Kooskõlas määruse Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määruse nr 25

„Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ § 18 lõigetega 1-3 ja tuginedes

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lõikele 1 on Tallinna linn kui munitsipaalkorteri

omanik vaidlustatud korralduse näol vastu võtnud otsuse tema poolt sõlmitud tähtajalise

üürilepingu lõppemise osas. Vastustaja tugineb ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 309 lõikele 1, §-

le 310, § 326 lõikele 2. Kaebaja ei ole esitanud varasemalt Tallinna linnale ega ka käesolevas

menetluses ühtegi dokumentaalset tõendit, mis põhjendaks tähtajalise üürilepingu pikendamist

põhjusel, et see toob kaebajale kaasa rasked tagajärjed. Käesolevas haldusmenetluses lisatud

dokumendid, mis tõendavad kaebajale eluruumi eraldamist 2015 aastal, ei anna alust eeldada, et

kaebajal on tähtajatu õigus munitsipaaleluruumi kasutada.

19. Nimetatud korralduse eesmärk on tagada kõigile Tallinna linna kodanikele võrdne ligipääs

kohaliku omavalitsuse ühele olulisemale ülesandele tagada eluase isikutele, kellel puudub

selleks võimalus tulenevalt tema sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Kaebaja elab koos oma

täisealise pojaga ning perekonna abivajadust hinnates on Tallinna linn põhjendatult neid

käsitanud jätkuvalt ühe leibkonnana (sarnaselt SHS § 131 lg 7). Täisealiste lastega koos elamine

võib ka erasektori üüriturult eluruumi üürides võimaldada eluasemekuludelt olulisel määral

säästa võrreldes mitmes väiksemas korteris elamisega. Kui lapsed on täisealised, on kohalikul

omavalitsusel põhjendatud võtta arvesse täisealiste laste poolt sissetuleku teenimist ja võimalusi

selleks. Kahe alaealise lapsega pere sotsiaalmajanduslik olukord erineb eeldatavasti oluliselt

perekonnast, mille kõik liikmed on töövõimelised.

KOHTU PÕHJENDUSED

20. Keskne küsimus käesolevas asjas on, kas vastustaja jättis korraldusega nr 722 (digitaalse

kohtutoimiku lehekülg (dtl) 6) õiguspäraselt pikendamata kaebajaga varasemalt sõlmitud

üürilepingu.

21. Haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54).

22. Korralduse nr 722 õiguslike alustena on märgitud KOKS § 6 lg 1, Tallinna Linnavolikogu

08.02.2024 määruse „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ nr 1 (määrus nr 1) § 22 lg 1.

Samuti on tuginetud Tallinna Linnavaraameti ettepanekule ning 03.07.2024 eluasemekomisjoni

protokollile.

23. Omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist,

sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, eakate hoolekannet, kultuuri-, spordi- ja

noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda,

jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla või linna

teede ehitamist ja korrashoidu, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita

(KOKS § 6 lg 1).

3 (10)

24. Määruse nr 56 alusel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürileping kehtib kuni üürilepingus

nimetatud lõpptähtpäevani, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud (määruse nr 1 §

22 lg 1).

Tallinna eluruumide üürile andmise alused

25. Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab

sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise

tingimusi ja korda (SHS § 14 lg 1).

26. Tallinna eluruumide üürile andmist reguleerivad järgmised määrused:



Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määrus nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse

andmise kord“ (määrus nr 1).



Tallinna Linnavolikogu on 07.10.2021 määrus nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise

tingimused ja kord“ (määrus nr 25).



Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrus nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise

kord“ (määrus nr 24).



Tallinna Linnavalitsuse 20.04.2022 määrus nr 18 „Linnaosa eluasemekomisjoni

põhimäärus“ nr 18 (määrus nr 18).

Määrus nr 1

27. Sotsiaaleluruumi kasutusse andmisel lähtutakse sotsiaalhoolekandelise abi andmise ja

sotsiaalteenuste osutamise tingimusi ja korda reguleerivatest linna õigusaktidest (määruse nr 1 §

1 lg 2).

28. Määrus nr 1 sätestab eluruumi kasutusse andmise eesmärgid. Linna omandis või kasutuses

olevat elamut ja eluruumi kasutatakse seadustest ja linna õigusaktidest tulenevate ülesannete

täitmiseks, sealhulgas: 1) isikule eluruumi tagamise teenuse osutamiseks sotsiaalhoolekande

seaduses ja linna õigusaktides sätestatud korras; 2) linnale vajaliku töötaja majutamiseks linna

õigusaktides sätestatud korras; 3) isiku ajutiseks majutamiseks, kui tema õiguslikul alusel

kasutatav Tallinna linnas asuv ja alalise elukohana rahvastikuregistrisse kantud eluruum on

muutunud erakorralise juhtumi tagajärjel kasutuskõlbmatuks; 4) omandireformi subjekti

majutamiseks (määruse nr 1 § 4). Käesolevas haldusasjas on asjakohane punkt 1.

29. Sotsiaaleluruumi kasutusse andmise otsustab sotsiaal- ja tervishoiuamet linna õigusaktide

alusel (määruse nr 1 § 10).

30. Määruse nr 56 alusel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürileping kehtib kuni üürilepingus

nimetatud lõpptähtpäevani, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud (määruse nr 1 §

22 lg 1).

31. Kui munitsipaaleluruumi üürileping lõpeb: hiljemalt 30. aprillil 2026 (k.a), võib

linnavalitsus üürniku avalduse alusel eluruumi kasutamise õiguse tähtaega pikendada kuni

kaheks aastaks (omandireformi subjektidel kuni viieks aastaks), kui jätkuvalt esinevad asjaolud,

mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks, arvestades vajadusel linnaosa eluasemekomisjoni

arvamust (1); 1. mail 2026 või hiljem, pikendatakse eluruumi kasutamise õiguse tähtaega ja

sõlmitakse uus üürileping, lähtudes käesolevas määruses kehtestatud korrast ja linnavalitsuse

kehtestatud munitsipaaleluruumide kasutusse andmise tingimustest (2) (määruse nr 1 § 22 lg 2).

32. Kokkuvõtvalt tuleneb määrusest nr 1, et munitsipaaleluruumi üürileping lõpeb kuni

üürilepingus nimetatud lõpptähtpäevani, kuid seda lepingut võib pikendada, kui jätkuvalt

esinevad asjaolud, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks. Määruse nr 1 § 22 lg 2 punktist

1 nähtub kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus mitte kohustus lepingu pikendamiseks.

Määrus nr 56

4 (10)

33. Kaebajaga sõlmiti algne eluruumi üürileping Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse

nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ (määrus nr

, sellel hetkel kehtinud redaktsioonis) lisa 1 „Tallinna Linna omandis olevate eluruumide

kasutamise, käsutamise ja valdamise kord“ (määruse nr 56 lisa 1) punktide 23-25, ja 30 ning

lisa 3 „Tallinna Linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse

pidamise kord“ p 14.2, 15 ja 16 alusel. Üürile andmine otsustati 19.06.2015 korraldusega (dtl

10).

34. Määruse nr 56 lisa 3 „Tallinna Linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate

isikute üle arvestuse pidamise kord“ (määruse nr 56 lisa 3) II peatükis on toodud alused, millal

isik eluruumi mitteomavana arvele võetakse.

35. Kaebajale võimaldati eluruumi üürimist määruse nr 56 lisa 3 punktide 3.1.1, 3.1.2 ja 3.1.5

koostoime alusel (vt dtl lk 6), kuna kaebaja eluruum YY aadressil oli varisemisohtlik ja tegemist

oli lammutamisele kuuluva eluruumiga.

36. Määruse nr 56 lisa 1 punkt 25 sätestas, et munitsipaal- ja sotsiaaleluruumid antakse üürile

kuni viieks aastaks. Eestis alalist elamisluba mitteomavate isikutega sõlmitakse eluruumi

üürileping, arvestades eelmises lauses sätestatut, kuid maksimaalselt elamisloa kehtivuse ajaks.

37. Määruse nr 56 ei reguleerinud seejuures täpsemalt eraldi seda, et eluruum võimaldatakse

inimesele, kellel on abivajadus.

38. Niisiis tuleb käesolevas asjas muuhulgas hinnata, kas vastustajal oli õigus üürilepingu

pikendamata jätmisel lähtuda sellest, et kaebajal puudub jätkuv abivajadus linna poolt eluruumi

tagamisele või oleks vastustaja pidanud lähtuma kitsalt tingimusest „jätkuvalt esinevad asjaolud,

mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks“ – praegusel juhul kaebajal eluruumi puudumine

eelmise eluruumi lammutamise vajadusest tulenevalt (vt käesoleva otsuse p 53 jj).

Määrus nr 25

39. Praegu reguleerib eluruumi üürile andmise eelduseid täpsemalt määrus nr 25.

40. Tallinna linna korraldatava sotsiaalteenuseks on ka eluruumi tagamise teenus (määruse nr

25 § 4 p 14). Eluruumi tagamise teenuse eesmärk on tagada eluruumi kasutamise võimalus

inimesele, kes ei ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava

eluruumi kasutamise võimalust: 1) füüsilise või psüühilise puude tõttu; 2) sotsiaal-majandusliku

olukorra tõttu (määruse nr 25 § 18 lg 1).

41. Eluruum tagatakse lähtuvalt linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna poolt inimese

teenusvajaduse kohta antud haldusotsusest järgmiste meetmetega: 1) eelistatavalt abistab linn

inimest eluruumi leidmisel vabaturult ja tagab vajaduse korral selleks täiendava nõustamise ja

toetuse; 2) linn annab kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva eluruumi (vajaduse

korral kohandatud eluruumi) koos muu põhjendatud abiga (määruse nr 25 § 18 lg 2).

42. Eluruumi kasutusse andmise otsustamisel arvestatakse inimese põhjendatud vajadustega ja

linna omandis olevate eluruumide võimalustega. Inimese põhjendatud vajadustele vastava

eluruumi puudumisel võetakse inimene eluruumi vajajana ootele ja temaga sõlmitakse eluruumi

kasutamise leping esimesel võimalusel (määruse nr 25 § 18 lg-d 12 ja 13).

43. Eluruumi tagamise teenuse vajadust hinnatakse sotsiaalhoolekandelise abi andmise korras

sätestatud alustest lähtudes. Teenust osutatakse juhul, kui inimese või pere sissetulek jääb pärast

talle ettenähtud eluasemekulude tasumist alla sissetulekupiiri (määruse nr 25 § 18 lg 3).

Määrus nr 24

44. Lisaks tuleb sotsiaalhoolekandelise abi andmisel arvesse võtta määruses nr 24 toodut.

5 (10)

45. Abi saamiseks esitab taotleja abi vajava inimese rahvastikuregistrisse kantud elukoha

järgsele linnaosa valitsusele taotluse, milles kirjeldab abivajadust. Taotlusele tuleb lisada

linnaosa valitsuse nõutavad tõendid, mida on vaja abivajaduse hindamises (määrus nr 24 § 8 lg

1).

46. Linnaosa valitsus hindab abi vajava inimese ja/või perekonna abivajadust, sealhulgas

sotsiaal-majanduslikku olukorda, selgitab välja sobivaima abi ja selle ulatuse, kaalub võimalike

sekkumisviiside tulemuslikkust lühi- ja pikaajalises perspektiivis ning korraldab abi andmise.

Kui abivajadus on tuvastatud, tuleb abi osutada. Abivajadust ei hinnata sissetulekust sõltumatute

universaaltoetuste taotlemisel (määrus nr 24 § 9 lg 1).

47. Abivajaduse hindaja: 1) lähtub taotleja esitatud dokumentidest ja klienditöö käigus kogutud

teabest; 11) kohustab abivajajat esitama tema ja pereliikmete sissetuleku ja vara kohta tõendid ja

dokumendid, mis ei ole kättesaadavad riiklikest andmeregistritest; 2) palub vajaduse korral

taotlejalt lisateavet, sealhulgas toimetulekut ja arengut käsitlevaid eksperdihinnanguid ja

nõustamiskokkuvõtteid, mis ei ole kättesaadavad riiklikest andmeregistritest; 3) külastab

vajaduse korral abi vajavat inimest tema tavapärases keskkonnas, et selgitada välja tema

toimetulekuvõime, abi- või hooldusvajadus ning sobivaim abi (määrus nr 24 § 9 lg 2).

Sotsiaalhoolekandeseadus ja sotisaalseadustiku üldosa seadus

48. Lisaks Tallina Linnavolikogu määrustele tuleb sotsiaalhoolekandelise abi andmisel

arvestada SHS-s ja SÜS-s toodut (määruse nr 25 § 18 lg 3, määrus nr 24 l§ 2 lg 2).

49. Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel: 1) lähtutakse esmajärjekorras isiku vajadusest; 2)

eelistatakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse

suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 3 lg 1).

50. Eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mida

reguleerivad SHS §-d 41-43. Teenuse eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse

kindlustamine inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda

ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lõige 1).

51. Seadus kohustab omavalitsusüksust kindlustama abivajajale eluruumi kasutamise

võimaluse. Seadus ei täpsusta viisi, kuidas seda kohustust tuleb täita. Sotsiaalhoolekande

seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et omavalitsusüksus võib anda abivajaja kasutusse

omavalitsusüksusele kuuluva eluruumi, vahendada talle korteri üüriturult, abistada esimese

sissemakse tegemisel (seletuskirja lk 40). Seega võib omavalitsusüksus valida, kuidas ta

eluruumi tagamise teenust osutab, kuid asudes teenuse osutamist reguleerima, tuleb tagada

teenuse kättesaadavus abivajajatele (RKPSJKo 09.12.2019 nr 5-18-7

/8 , p 222).

52. Isikul on esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Hüvitise

taotlemisel peab isik aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning

asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele (SÜS § 5 lg-d 1 ja 2).

Üürilepingu pikendamata jätmise alused ja õiguspärane ootus

53. Üürilepingu pikendamise otsustamisel tuleb esmalt lähtuda määruse nr 1 rakendussätte § 22

lõigetest 1 ja 2.

54. Nagu kohus käesoleva lahendi punktis 38 märkis, tuleb esmalt lahendada küsimus, kas

vastustajal oli õigus tugineda sellele, et kaebaja ühes pojaga ei ole enam sotsiaal- ega kõrvalabi

vajav isik või tulnuks vastustajal lähtuda sellest, et kaebajale anti eluruumi kasutamise võimalus

eelmise eluruumi lammutamise vajadusest tulenevalt ning see olukord on püsinud tänaseni.

55. Kohus leiab, et määruse nr 25 rakendussätte § 22 lõiget 2 ei saa tõlgendada selliselt, et see

sisuliselt võimaldaks kinnistada isikutele määruse nr 56 alusel eluruumi üürile andmisel selle

6 (10)

eluaegsuse. Seda ka kinnitab ka see, et eluruumi kasutusse andmine oli ja on reguleeritud just

tähtajaliste üürilepingutega (määruse nr 56 lisa 1 p 25, määrus nr 1 § 14 lg 2 p 3, VÕS § 309 lg

1). Tähtajaliste üürlepingute sõlmimisel puuduks mõte, kui lugeda need alati sisuliselt eluaegset

kasutusõigust võimaldavateks. Tähtajalised üürilepingud võivad teatud tingimustel muutuda

tähtajatuteks, kuid sellele kaebaja ei tugine ja ka tähtajatut üürilepingut on võimalik lõpetada

(VÕS § 311 jj).

56. Kohtu hinnangul tuleb rakendussätet mõista selliselt, et üürilepingut pikendatakse juhul kui

isikul on jätkuv abivajadus eluruumi järele. Sellega kooskõlaline on määruse nr 25 § 22 lõike

punkti 1 viimane lauseosa, mis ütleb, et vajadusel arvestatakse linnaosa eluasemekomisjoni

arvamust. Eluasemekomisjoni ülesandeks on justnimelt linna eluruumi üürimisega seotud

küsimuste menetlemine, muuhulgas linnaosa valitsuse esitatud ettepanekute kooskõlastamine

munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürilepingute pikendamata jätmise kohta (määrus nr 18, § 4, §

2 lg 2).

57. Ühtlasi ei saa kõnealust sätet vaadata lahus SHS ja SÜS regulatsioonist. Teenuse

eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine inimesele, kes ei ole

sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lõige 1). SHS sätted kohustavad teenuse osutamise üle

otsustamisel lähtuma taotleja abivajadusest (SHS § 3 lõike 1 punkt 1, § 15 lõige 1). Abivajadus

on ajas muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata hüvitise andmise (teenuse osutamise)

taotlemise hetkel (RKPSJKo 09.12.2019 nr 5-18-7

/8 , p 230).

58. Eelnevast tulenevalt ei saanud kaebajale tekkida õiguspärast ootust tähtajalise üürilepingu

pikendamisele.

Üürilepingu pikendamise seos kaebaja abivajaduse hindamisega

59. Järgnevalt tuleb hinnata, kas määrused 1, 24 ja 25 ühes SHS ja SÜS regulatsiooniga

kohustavad üürilepingu pikendamise otsustamisel igal juhu hindama taotleja abivajadust

määruse nr 24 § 9 alusel või on linnal õigus otsustada üürlepingu pikendamine olemasolevate

andmete alusel ning abivajaduse hindamiseks tuleb kaebajal esitada igal juhul eraldi taotlus.

60. Vastustaja ei ole lepingu lõpetamisel tuginenud üksnes lepingu tähtaja lõppemisele, vaid

sellele, et kaebaja ja temaga koos elav poeg on töövõimelised ja omavad püsivat sisstulekut ega

ole sotsiaal- või kõrvalabi vajavad isikud. Vastustaja leiab, et üürlepingu pikendamiseks puudub

õiguslik alus. Korralduses on tuginetud SHS §-le 41 ning märgitud, et praeguseks on eluruumi

andmiseks esinenud asjaolud ära langenud ning kaebaja ei ole isik, kes vajab enda eluruumi

küsimuse lahendamiseks jätkuvalt Tallinna linna abi (dtl 6 jj).

61. 03.07.2024 koosoleku protokollis on viidatud sotsiaalhoolekande osakonna poolt tuvastatud

asjaolud: „D.L, ik XXXXXXXXXXX, on töövõimeline isik. Töötab alates 08.09.2021 AAA

OÜs. Tema sissetulekuks on 6 kuu keskmine netotöötasu 871,52 eurot kuus. Poeg A.A, ik

XXXXXXXXXXX, on töövõimeline isik. Töötab alates 04.11.2019 ZZZ OÜs. Tema

sissetulekuks on 6 kuu keskmine netotöötasu 1700 eurot kuus. Sotsiaalhoolekande osakonda

pere pöördunud ei ole. D.L kasutab koos pojaga XX eluruumi enda ainsa elukohana, üüri ja

kõrvalkulude võlgnevust ei ole.“ (dtl 51).

62. Vastustaja selgitas vastuseks kohtu küsimustele (dtl 63) 17.10.2024, et D.L ja A.Ai

sissetuleku arvutamisel on Lasnamäe eluasemekomisjon lähtunud Maksu- ja Tolliameti

andmetele perioodil detsember 2023 kuni juuni 2024. D.L kuue kuu keskmine netosissetulek

eelpoolnimetatud perioodil on 871,52 eurot (lisa 1) ja A.Ail 1700 eurot (lisa 2). Lasnamäe

Linnaosa Valitsusel puuduvad andmed isikule esitatud tegelikest eluasemekuludest. Eluruumi

arvestuslik põhjendatud kulu kaheliikmelise pere puhul kuni 51 m² - ja kulud eluasemele 612

eurot kuus. Vastustaja märkis ka seda, et sissetulekupiir on sätestatud Tallinna Linnavalitsuse

7 (10)

„Sotsiaaltoetuste määrad“ (määrus nr 39) §-s 1 – see on 360 eurot inimese kohta.

Kaheliikmelise pere puhul 720 eurot kuus.

63. Lisaks selgitas vastustaja vastuseks kohtu küsimustele (dtl 63-64), et D.L abivajadust ei ole

hinnatud määruse nr 24 §-st 9 lähtuvalt. Eluasemekomisjon esitas oma seisukoha

andmebaasides leiduvate andmete põhjal. Sama määruse § 8 sätestab, et abi saamiseks pöördub

abivajaja taotlusega abivajaduse hindamiseks elukoha järgse linnaosa valitsuse poole, D.L ei ole

seda teinud. Vastustaja märkis ka seda, et D.L ei ole pöördunud sotsiaalhoolekande osakonna

poole oma elamispinna küsimuse lahendamiseks. Seetõttu ei ole teda nõustatud üürimise

nõustamise ja toetamise teenusega seonduvalt ega suunatud teenusele.

64. Vastustaja on vastuses kaebusele viidanud SHS § 43 lg 1 p-le 1, SHS § 3 lg 1 p-le 2,

määruse nr 25 § 18 lg-le 1, 2 ja 3, SÜS § 5 lg-le 1, VÕS §-le 309 ja 326 lg-le 2. Lisaks on

vastustaja märkinud, et korralduse eesmärk on tagada kõigile Tallinna linna kodanikele võrdne

ligipääs kohaliku omavalitsuse ühele olulisemale ülesandele tagada eluase isikutele, kellel

puudub selleks võimalus tulenevalt tema sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Kaebaja elab koos

oma täisealise pojaga ning perekonna abivajadust hinnates on Tallinna linn põhjendatult neid

käsitanud jätkuvalt ühe leibkonnana (sarnaselt SHS § 131 lg 7) (dtl 48-49).

65. Kokkuvõttes leiab vastustaja seega, et üürilepingu pikendamisest võib keelduda hinnates

abivajadust olemasolevate andmete alusel (s.o kaebaja majanduslikku olukorda), kuid seejuures

ei pea hindama kaebaja abivajadust määruse nr 24 § 9 tähenduses.

66. Kohus ei nõustu vastustajaga, et abivajaduse hindamisel võib praegusel juhul määruse nr 24

§ 9 kõrvale jätta, kuna tegemist on määruse nr 56 alusel sõlmitud lepingu pikendamisega.

Esiteks, määruse nr 1 §-s 22 toodud rakendussätteid ei saa vaadata lahus määrusega nr 25

kehtestatud eluruumi tagamise teenusele kehtestatud nõuetest, sest arvestada tuleb eluruumi

kasutusse andmise eesmärki (vt ka käesoleva otsuse p-d 53-58). Teiseks, määruse nr 18 § 2 lg 2

viitab abivajaduse hindamisele seoses määruse nr 24 §-s 9 tooduga. Kolmandaks, kuna linnaosa

eluasemekomisjonile ei ole arvamuse kujundamiseks seaduse ega määrusega ette antud eraldi

juhiseid ega kriteeriume arvamuse koostamiseks, tuleb linnaosa eluasemekomisjonil arvamus

kujundada kehtivatest õigusaktidest lähtuvalt (määruse nr 25 § 1 lg 4).

67. Praegu kehtiva korra kohaselt tuleb aga enne teenusele suunamist hinnata inimese

abivajadust (vt eelkõige SHS § 15; määruse nr 25 § 1 lg 4, § 18 lg-e 1-3 ja 12, 17; määruse nr

24 §-d 7-8, § 9 lõige 4). Johtuvalt tuleb ka määruse nr 56 alusel sõlmitud üürlepingute

pikendamise hindamisel arvestada abivajaduse hindamise sätetega. Seda olenemata sellest, kas

isik on esitanud eraldi koos üürlepingu pikendamise taotlusega esitanud abivajaduse hindamise

taotluse või mitte.

68. Määruse nr 24 § 9 lõige 2 sätestab, millest abivajaduse hindamisel tuleb lähtuda. Kui

abivajaduse hindaja on kogunud piisavalt informatsiooni teenuse taotluse osas (määruse nr 24 §

9 lg 2 p 1), taotleja ei ole oma abivajaduse osas esitanud informatsiooni, mis nõuaks

põhjalikuma abivajaduse hindamist, on kohtu hinnangul lubatud lähtuda olemasolevatest

andmetest. Määruse § 9 lõike 2 p 2 kohaselt tuleb lisateavet koguda vajaduse korral.

69. Praegusel juhul ei ole vastustaja enda selgituste kohaselt täiendavalt kaebaja poole

asjaolude selgitamiseks pöördunud. Siiski nähtub, et vastustaja on kaebaja abivajadust sisuliselt

hinnanud olemasolevate andmete alusel. Nendest nähtub, et kaebaja ja temaga kooselav poeg on

töövõimelised isikud, kelle leibkonna sissetulek ületab (dtl 65 ja 66) leibkonna sissetuleku piiri

(s.o 360 eurot inimese kohta ja 720 eurot kaheliikmelise leibkonna kohta, määruse nr 39 § 1).

Kaebaja on seejuures arvestanud ka maha arvatavate eluasemekuludega.

70. Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu üksnes vältimatult vajaliku menetluse toimetamine,

vaid ka hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks

võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja

8 (10)

palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on

piisavalt suur ja tõenäoline (vt nt TlnRnKo 27.09.2023 nr 3-22-1056/35, p 25 ja seal viidatud

lahendid).

71. Praeguses haldusasjas on aga tegemist olukorraga, kus kaebaja ei ole vastustaja tuvastatud

faktilistele asjaoludele vastu vaielnud ega muul viisil kohtule tuvastatust suuremat abivajadust

põhjendanud. Kaebaja ei ole esitanud kaebaja majanduslikku seisu kirjeldavaid tõendeid, mille

kaebaja oleks saanud vastustaja täiendava selgitamiskohustuse täitmise korral haldusmenetluses

asja juurde esitada ja mis muudaks hinnangut kaebaja abivajaduse hindamise tulemuse osas.

Kaebaja tugineb üksnes sellele, et üüriturult korteri leidmine on kaebaja vanust ja sissetulekuid

arvesse võttes keeruline. Seega ei saanud vastustaja poolt selgituskohustuse täitmata jätmine ja

täiendava ärakuulamise võimaldamata jätmine (HKMS § 58) mõjutada korralduse

õiguspärasust.

72. Üksnes asjaolust, et kaebaja on peagi pensionär ei saa tuletada abivajadust, mida vastustaja

peaks uuesti hindama. Kaebaja on töövõimeline isik, kelle leibkonna sissetulek ületab

toimetulekupiiri. Seejuures märgib kohus, et vastustaja hindas kaebaja ja tema võimalusi

kohaselt leibkonnana (SHS § 131 lg 7).

73. Kohaliku omavalitsuse omandis olevate ruumide kasutusse andmise küsimuste üle

otsustamisel on elamuseaduse § 8 lg-st 2 tulenevalt kohalikul omavalitsusel autonoomia ja

kaalutlusõigus (vt nt TlnRnKm 19.09.2021 nr 3-21-1346/8). Vastustaja on üürilepingu

pikendamise kaalumisel (HKMS § 4 lg 2) arvestanud asjakohaste kaalutlustega (kaebaja ja tema

leibkonna sissetulek ja selle võrdlus toimetulekupiiriga, kaebaja ja temaga kooselava isiku

töövõime). Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mida vastustaja oleks pidanud kaaluma, mis

oleks tinginud vastustaja teistsuguse otsuse. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust

üürilepingu pikendamisele ning üürilepingu pikendamiseks ei anna eraldiseisvat alust ka see, et

kaebaja on peagi pensionär. Eelnevalt tulenevalt puudus vastustajal kohustus kaebaja

üürilepingu pikendamiseks.

74. 17.10.2024 esitas kaebaja käesolevas haldusasjas seisukoha, et A.A on käesolevaks hetkeks

registreeritud töötuna ja esitas asja juurde ka vastava 04.10.2024 otsuse nr TA24-0157627.

Vastuseks kaebaja seisukohale selgitas vastustaja, et Lasnamäe Linnaosa Valitsus sai A.Ai

staatusest töötuna teada 18.10.2024 kohtumäärust lugedes. Andmebaasist andmete

kontrollimisel (22.10.2024) näitab töötamise register, et A.A töötab alates 04.11.2019 ZZZ OÜs

ja Töötukassa andmetel on A.A alates 03.10.2024 registreeritud töötuna

(töötuskindlustusmaksed veel puuduvad). D.L ja A.A ei ole Lasnamäe Linnaosa Valitsuse poole

pöördunud taotlusega enda abivajaduse hindamiseks ega muul viisil abi saamiseks seoses

elamispinna küsimustega.

75. Kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise

aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kuna vaidlusaluse korralduse andis vastustaja 13.08.2024 ei

mõjuta kaebaja poolt asja juurde esitatud 17.10.2024 seisukoht ühes seda kinnitavate tõenditega

vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Kui kaebaja esitab vastustajale abivajaduse hindamise

taotluse, on vastustaja aga kohustatud seda teavet abivajaduse hindamisel arvesse võtma.

76. Lisaks märgib kohus, et töö otsimisega seoses on A.Ail õigus taotleda abi ja toetust Eesti

Töötukassalt. Veel on kaebajal ja kolmandal isikul võimalik pöörduda linnaosa valitsuse poole

nõustamisteenuse saamiseks (määruse nr 25 § 10 lg 2).

Kokkuvõte ja menetluskulud

9 (10)

77. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

78. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja ja kolmanda isiku kantud kulud (HKMS §

108 lg 8) nende endi kanda ning neid ei hüvitata. Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust

esitanud ja võimalikud kulud jäävad vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

79. Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus füüsiliste isikute nimed, isikukoodid, juriidiliste

isikute nimed ja kõik aadressiandmed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui isik soovib piirata

kohtulahendi avalikustamist suuremas mahus, tuleb esitada põhjendatud taotlus, mille kohus

lahendab määrusega (HKMS § 175 lg-d 4 ja 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

10 (10)