3-21-2512/67 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.11.2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-2512

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes seoses karantiini kohaldamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.09.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i ja Viru Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja/apellant – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.09.2023. a otsuse

resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus nõuda Viru Vanglalt välja S-4 osakonna

videosalvestised, mis puudutavad ajavahemikku 11.08.2021–23.08.2021.

3. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda

ning vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

4. Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavas osas (dtl 144–147) kinniseks.

5. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.12.2024 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibib kinnipeetavana Viru Vanglas. 11.08.2021 paigutas vangla temaga ühte

kambrisse teise kinnipeetava, kes oli tulnud haiglaravilt ja kelle suhtes vangla ei olnud enne

kambrisse paigutamist rakendanud isolatsioonimeetmeid ega teinud koroonaviiruse testi. Selle

tõttu pidi kaebaja jääma koos kambrikaaslasega kuni 23.08.2021 isolatsiooni.

2. Kaebaja esitas Viru Vanglale 23.08.2021 kahju hüvitamise taotluse (dtl 51-52), mille

kohaselt rikkus vangla tema õigusi, kui paigutas 11.08.2021 tema juurde haiglaravilt tulnud

kinnipeetava, keda vangla ei olnud testinud Covid-19 suhtes ja kelle osas oli vastava haiguse

kahtlus. Vangla seadis ohtu kaebaja elu ja tervise ja tekitas üleliigset stressi. Karantiinis

viibimise tõttu jäi kaebaja ilma võimalusest liikuda sektoris, ta ei saanud kasutada ka

spordiväljakut, telefoni, et helistada lähedastele. 14.08.2021 jäi ta ilma ka

jalutuskäiguõigusest.

3. Viru Vangla jättis 19.10.2021. a otsusega nr 6-16/204-2 (dtl 53–55) kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Seejuures tugines vangla nakkushaiguste ennetamise ja tõrje

seaduse (NETS) §-le 17 ja § 27 lg 1 punktile 2 ning Vabariigi Valitsuse 28.05.2021. a

korraldusele nr 212, millega oli kehtestatud COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse

testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele karantiin. Vangla

leidis, et isikul, kes elab haigega koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on

muul viisil olnud haigega lähikontaktis, on keelatud oma elukohast või püsivast

viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes on olnud muul viisil

haigega lähikontaktis, hakatakse 10-kalendripäevast karantiini arvestama haigega viimasest

lähikontaktis olemisest arvates. Karantiini ei kohaldata vaktsineeritu, vaktsineerituga

võrdsustatu ning lähikontaktse suhtes, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ja kelle arst on

terveks tunnistanud. Kaebaja ega ka tema kinnipeetavast kambrikaaslane ei ole läbipõdenu,

vaktsineeritud ega vaktsineerituga võrdustatu. Riigil lasub kohustus tagada võimalikult

nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ning arestialuste, vahistatute ja

kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud

kinnipidamistingimused vahistatutele ja kinnipeetavatele. Sellest tulenevalt ei ole vangla

tegevus isolatsioonimeetmete rakendamisel õigusvastane.

4. Vangla kohaldab isolatsioonimeetmeid kinnipeetava suhtes, kes oli haiglaravil üle ööpäeva.

Vangla ei saa olla kindel, kellega haiglas viibinud kinnipeetav ravil olles kokku puutus. Kuna

kaebaja puutus kokku kambrikaaslasega, kes ei ole läbipõdenu, vaktsineeritud ega

vaktsineerituga võrdsustatu, tuli isolatsioonimeetmeid rakendada ka tema suhtes. Haiglaravilt

saabunud kinnipeetavale tehakse esimesel võimalusel koroonatest ning sõltumata testi

vastustest tehakse isolatsiooniperioodi lõpus uus test. Kaebaja kambrikaaslasele tehti

13.08.2021 koroonatest, mis osutus negatiivseks. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et vangla ei

seadnud kaebaja elu ja tervist ohu, sest vangla selgitas testiga välja haiguse riski olemasolu

ning mõlemad kinnipeetavad olid karantiini ajal jälgimise all juhuks, kui oleks ilmnenud

haiguse sümptomid, millele oleksid vangla meedikud saanud koheselt reageerida.

Isolatsioonimeetmete kohaldamise eesmärgiks oli kaitsta kaebaja ja teiste kinnipeetavate ning

ametnike tervist ning see ei saanud kuidagi tekitada kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju.

5. Kaebaja ise keeldus jalutuskäikudest, mida vangla talle iga päev pakkus. Ta käis jalutamas

vaid 04.08.2021 ja 23.08.2021, muudel päevadel ta keeldus nendest. Kaebaja kasutas kõnede

registri väljavõtte kohaselt ajavahemikul 11.08.–23.08.2021 telefoni sisuliselt iga päev. Seega

ei vasta tõele, et ta ei saanud helistada.

6. Kaebaja esitas 08.08.2019 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tõlge dtl 12-

13), mille lõplikuks nõudeks jäi nõue hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju summas

2150 eurot.

7. Viru Vangla palus vastuses kaebusele (dtl 155–158) kaebus rahuldamata jätta.

Halduskohtu otsus

8. Tartu Halduskohus rahuldas 27.09.2023. a otsusega (dtl 198–205) kaebuse osaliselt

(resolutsiooni p 1) ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

100 eurot (resolutsiooni p 2). Muus osas jäi kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 3). Kaebaja

menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise osas jäid Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 4)

ja vastustaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 5).

9. Halduskohtu hinnangul on korralduse nr 212 p 3 kohaldatav ka haiglaravilt naasnud

kinnipeetavale, kuna raviasutuses olles on tõenäosus kokkupuuteks haige inimesega kordades

suurem kui mujal. Alus kohaldada kaebaja suhtes karantiini tulenes ka vangisutsseaduse

(VangS) § 41 lg-st 2, mis sätestab, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla,

Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud

vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Covid-19 viiruse leviku tõkestamine vanglas oli

vajalik muu hulgas julgeoleku tagamise kaalutlustel.

10. Preventiivse meetmena kohaldas vastustaja lisaks kambrikaaslasele ka kaebaja suhtes

isolatsiooni, mille tulemusena oli kaebaja osakonnasisene liikumisvabadus piiratud

11.08.2021–23.08.2021. Kaebaja kambrikaaslane viibis pikaajalisel haiglaravil ja naasis

vanglasse 11.08.2021. Sellest tulenevalt oli vastustajal kohustus kohaldada kaebaja

kaaskinnipeetava suhtes korralduse nr 212 alusel isolatsioonimeetmeid.

11. Vastustaja põhjendas kaebaja paigutamist ühte kambrisse koos haiglast tulnud

kinnipeetavaga sellega, et kaebajal puudus subjektiivne võimalust valida endale

kambrikaaslast või ka seda, kas viibida kambris üksi või mitte. Lisaks ei olnud vanglas

11.08.2021 vabu kambreid, kuhu paigutada äsja haiglaravilt tulnud kinnipeetavat.

Halduskohus leidis, et vastustaja viide kaebaja subjektiivse õiguse puudumisele valida endale

meelepärast kambrikaaslast ja sellele, kas viibida kambris üksi või mitte, ei ole antud juhul

asjakohane õigustus sooritatud toimingutele. Kontakteerumine isolatsiooni vajava

kinnipeetavaga toimus vangla tegevuse tagajärjel seetõttu, et kaebaja ja haiglaravilt naasnud

kaaskinnipeetav paigutati ühte kambrisse. Vastustaja väide selle kohta, et kaebaja on ise

loobunud vaktsineerimisest, ei ole antud juhul asjakohane ega õigusta kaebaja paigutamist

ühe kambrisse haiglast tulnud kinnipeetavaga. Tulenevalt põhiseaduse (PS) §-st 28 ja VangS

§ 49 lg-st 2 on vanglal kohustus tagada kinnipeetavate tervishoid ja tulenevalt NETS § 17 lg 3

p-st 2 ning korraldusest nr 212 kohaldada karantiini, et välistada kontakteerumist kolmandate

isikutega. Karantiini vajava kinnipeetava paigutamine kaebajaga ühte kambrisse on

eelpoolnimetatud normidega selgelt vastuolus olev tegevus.

12. Halduskohus leidis, et see oleks õigustatud vaid juhul, kui vastustajal ei oleks üldse

võimalik eraldada isolatsiooni vajavat kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest. Asjas esitatud

seisukohtades selgub, et 11.08.2021 seisuga oli S-hoones kinnipeetavatele 179 kohta, millest

oli täidetud 155. Vastustaja on märkinud, et isolatsioonimeetmeid kohaldati üksuses, kus

kinnipeetav viibis, et vältida nakkuse levikut teistesse üksustesse ning vähendada

kokkupuudet teiste isikutega, sh ametnikega. Erandkorras paigutati isolatsiooniperioodiks

kinnipeetavad Viru Vangla R-hoone R5 ja R6 osakonda. Halduskohus järeldas eelnevast, et

11.08.2021 seisuga oli vastustajal tegelikult võimalus paigutada haiglaravilt tulnud kaebaja

kambrikaaslane isolatsiooni ka vabadesse kambritesse. Võttes arvesse, et

karantiini/isolatsiooni kestvus oli umbes 10 päeva, oleks vastustaja saanud kas peatada või

edasi lükata mõne kinnipeetava kartserikaristuse ja pärast desinfitseerida kamber, et kaebaja

kambrikaaslane oleks saanud viibida isolatsioonis eraldi kaebajast. Selleks polnud vaja

spetsiaalselt varustatud kambrit. Seda arvestades leidis halduskohus, et vastustaja tegevus

seonduvalt haiglaravilt naasnud kinnipeetava kaebaja juurde paigutamisega ei olnud

kooskõlas VangS § 41 lg-ga 2 ja on seetõttu õigusvastane. Vastustajal oli võimalus saavutada

karantiini eesmärk ka kaebajat vähemkoormavat meedet rakendades.

13. Kaebaja väidab, et isolatsiooniga rikuti tema liikumisvabadust. Isolatsiooni kohaldamise

ajal 11.08.2021–23.08.2021 viibis kaebaja S-hoones. VangS § 8 lg 1 sätestab, et äratusest

kuni öörahu alguseni on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla

sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Viru Vangla kodukorra lisade

1.10–1.12 kohaselt on S-hoones kinnipeetavatele osakonnasiseseks liiklemiseks ettenähtud

ajaks 08.40–11.50 ja 13.00–16.50. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 on kinnipeetavatele ette

nähtud ka igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Isegi kui kaebaja oleks loobunud

igapäevasest ühetunnisest jalutuskäigust värskes õhus, oleks tal olnud tavapäraselt võimalus

liikuda selleks ettenähtud ajal osakonnasiseselt. Seoses õigusvastaselt kohaldatud

isolatsioonimeetmetega seda võimalust kaebajal ei olnud. Kaebaja loobumine igapäevasest

ühetunnisest jalutuskäigust ei tähenda automaatselt seda, et tal poleks olnud ka soovi liikuda

selleks ettenähtud ajal osakonnas. Tõendid selle kohta, et kaebaja oleks niikuinii veetnud

osakonnasiseseks liikumiseks ettenähtud aja enda kambris, puuduvad. Haldusasja

materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks ajavahemikul 11.08.2021–23.08.2021 täiendavalt

piiranud kinnipeetavate õigusi liikuda osakonnas selleks ettenähtud ajal. Sellest tulenevalt on

halduskohus seisukohal, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigust liikumisvabadusele

vähemalt osakonna piirides selleks ettenähtud ajal.

14. Vastustaja väitel on ta võimaldanud kaebajale isolatsiooni ajal jalutuskäike värskes õhus,

kus tal oli võimalus tegeleda kehakultuuriga, kuid kaebaja on korduvalt loobunud

jalutuskäikudest. Kaebaja ei ole vastustaja väitele vastu vaielnud ega esitanud kohtule

tõendeid selle kohta, et ta tegelikult on soovinud minna jalutuskäigule, kuid sellest

võimalusest keelduti. Kaebaja on küll väitnud, et 14.08.2021 ei läinud ta jalutuskäigule, kuna

vastustaja pani ta valiku ette, kas süüa või jalutada. Kohus märgib, et kaebaja poolt nimetatud

toiming ei puutu talle õigusvastaselt kehtestatud isolatsiooni, kuna 14.08.2021 jäi ta

jalutuskäigust ilma muul põhjusel. Haldusasja materjalidest nähtub siiski, et kaebaja ise

soovis minna jalutuskäigule söömiseks ettenähtud ajal (dtl 69). Spordisaali ei saanud kaebaja

kasutada käskkirja nr 1-1/109 p-ga 1 kehtestatud osakonnavälise osalise liikumispiirangu

tõttu, mis hakkaks kehtima alates 13.08.2021 (dtl 138-140).

15. Kaebaja arvas, et isolatsiooni kohaldamine mõjus negatiivselt tema tervisele. Kaebajal

tekkis kaalukaotus, kadus söögiisu ja pea käis ringi. Vastustaja arvates jäi kaebaja väide

tervisekahju osas tõendamata. Halduskohus nõustus vastustajaga. Kaebaja tervisekaardist ei

tulene, et ajavahemikul 11.08.2021–23.08.2021 või peale seda oleks kaebajal fikseeritud

püsiv patoloogilane seisund (esmalt diagnoositud haigus jne, dtl 144-145), mis oleks

põhjuslikus seoses sellega, et kaebaja liikumisvabadus oli piiratud või sellega, et kaebaja

juurde paigutati isolatsiooni vajav kinnipeetav. Halduskohus ei välistanud, et kaebajal võisid

esineda moraalsed üleelamised seoses tema juurde Covid-19 kahtlustusega kinnipeetava

paigutamisega, aga samuti seoses sellega, et kaebajal oli piiratud osakonnasisene

liikumisvabadus, kuid need hingelised üleelamised ei kvalifitseeru tervisekahjuks. Kaebaja oli

isolatsioonis niivõrd lühikest aega, et saaks eeldada selle negatiivset mõju kaebaja tervisele.

16. Kaebaja väidab, et vangla alandas tema inimväärikust. Kohtupraktikas on leitud, et

inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse

võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Halduskohus leidis, et Covid-19 kahtlustusega

kinnipeetava kaebaja juurde paigutamine ja kaebaja juures hoidmine on võimalik

kvalifitseerida väärkohtlemiseks PS § 18 ja VangS § 41 lg-s 1 sätestatud tähenduses. Covid-19

viirus on kiiresti nakkav ning ühte kambrisse Covid-19 kahtlustusega ja terve kinnipeetava

paigutamine võib tähendada kambri vaba pinda arvestades sisuliselt seda, et terve kinnipeetav

haigestub ka Covid-19-sse. Kuigi Covid-19 viiruse sümptomid on igal inimesel erinevad, ei

olnud harvad juhtumid, kus Covid-19 haigusest tekkinud hingamisteede või hingamisorganite

haiguste tüsistuste tõttu inimesed surid. Nimelt oli Eestis ametlikult registreeritud 3001

surmajuhtumit. Võttes arvesse 2021. a valitsevat ebamäärasust ja teadmatust Covid-19 viiruse

kohta, aga samuti meediakanalite kaudu levitavat informatsiooni haiguse tõsiduse kohta ja

riiklikul tasandil kehtestatud meetmeid haiguse leviku tõkestamiseks, saab möönda, et

kaebajal võiksid esineda hingelised üleelamised enda elu ja tervise pärast ajavahemikul

11.08.2021–23.08.2021. Samas nähtub haldusasja materjalidest, et vastustaja 17.09.2021

käskkirjaga nr 3-21/1-2/302 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna

ta on korduvalt eiras maski kandmise kohustust (dtl 142-143). Selline juhtum viitab kohtu

arvates pigem sellele, et kaebaja väited seoses tal tekkinud tugeva vaimse üleelamisega on

pigem otsitud. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja ei saanud tunda liigseid vaimseid

üleelamisi 11.08.2021, kui alates 27.08.2021 ta teadlikult eiras preventiivseid meetmeid

Covid-19 viirusega nakatumise vältimiseks. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vangla ei

alandanud kaebaja inimväärikust.

17. Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et viimane ei saanud isolatsioonis olles

lähedastele helistada. Asjas esitatud tõendite kohaselt kasutas kaebaja ülal viidatud

ajavahemikul telefoni igapäevaselt (v.a 17.08.2021), ja mitu korda päevas. Abonentideks olid

muu hulgas eranumbrid.

18. Halduskohus tegi asja lahendamisel kindlaks, et vastustajal oli võimalus korraldada

haiglaravilt naasnud ja isolatsiooni vajanud kinnipeetava eraldamist, kuid ta ei teinud seda,

paigutades ta kaebajaga ühte kambrisse. Sellega kaasnes kaebaja liikumisvabaduse piirang.

Halduskohus leidis, et vastustaja käitus süüliselt RVastS § 9 lg 1 tähendused ja tema süü

vormiks on vähemalt raske hooletus. Õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ei saa kaebajale

ette heita (RVastS § 7 lg 1), kuna peale kontakteerumist haiglaravilt naasnud kinnipeetavaga

oli tema isoleerimine Covid-19 viiruse leviku takistamise eesmärgil õigustatud.

19. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise

suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse

rikutud õiguse olulisust (RKHKo 3-3-1-11-12, p 17), välja selgitatud asjaolusid ja kohtu

hinnangut riive intensiivsusele (RKHKm 3-3-1-43-11, p 18). Kui kaebaja oleks tahtnud

liikuda väljaspool kambrit, oleks ta kasutanud võimalust viibida üks kord päevas tund aega

värskes õhus. Seda kaebaja ei teinud, mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et

liikumisvabaduse õiguse piiramine oleks tema jaoks intensiivne. Võttes arvesse kaebaja

liikumisvabaduse piiramise aega (11.08.2021–23.08.2021) ja seda, et kaebajal oli võimalus

viibida igapäevaselt üks tund värskes õhus, kuid ta loobus sellest, pidas halduskohus

mõistlikuks hüvitiseks liikumisvabaduse piiramise osas kokku 100 eurot. Sellest tulenevalt

rahuldas halduskohus kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 100 eurot. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse

rahuldamata.

20. Menetluskulud kannab vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 pool, kes vaidluse kaotab. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Kaebaja nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

summas 2150 eurot. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahjuna 100 eurot. Kohtu poolt määratud tähtajaks vastustaja

kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud, mistõttu kohus tema

menetluskulusid kaebajalt välja ei mõista (HKMS § 109 lg 1). Sellest tulenevalt ja juhindudes

HKMS § 109 lg-st 1, jättis halduskohus võimalikud vastustaja menetluskulud tema enda

kanda. Kaebaja oli 24.10.2022 määrusega vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebaja

poolt vastustaja kasuks väljamõistetavad menetluskulud jäävad tulenevalt HKMS § 118 lg-st

2 Eesti Vabariigi kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNKOHTUS

Vastustaja apellatsioonkaebus

21. Vastustaja esitas 16.10.2023 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (dtl 237-238),

milles palub teha uue otsuse, millega jätta kaebaja kaebus rahalise hüvitise saamiseks

rahuldamata või alternatiivselt vähendada välja mõistetud hüvitise suurust.

22. Vangla on seisukohal, et asjaolusid arvestades ei olnud rahalise hüvitise, eriti veel sellises

suuruses, välja mõistmine põhjendatud. Kohus on leidnud, et kaebaja liikumisvabaduse

piiramine ajavahemikul 11.08.2021–23.08.2021 ei olnud intensiivne, kuid on siiski kaebaja

kasuks välja mõistnud 12 päeva eest 100 eurot ehk iga päeva eest 8,33 eurot.

23. Kohtuotsusest peab selguma, miks kohus pidas just konkreetset rahalist summat

põhjendatuks. Näiteks Tartu Ringkonnakohus on 01.12.2020. a kohtuotsuse nr 3-18-521 p-s

20 välja toonud, et 2015–2017 tehtud Riigikohtu lahendite põhjal jäi õigusvastastes

tingimustes viibimise kestus ajavahemikku 110–929 päeva ning hüvitise summa vahemikku

332–1000 eurot, mis tähendab keskmist hüvitist ühe päeva eest summas 1,73 eurot.

Nimetatud kohtuotsuse kohaselt mõisteti vanglalt kinnipeetava kasuks välja katkematu

kartserikaristuse õigusvastase täideviimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis 1700 eurot

566 päeva eest ehk 3 eurot iga päeva eest. Riigikohtu praktika kohaselt jääb õigusvastaselt

kartseris viibimise tõttu tekitatud kahju vahemikku 3,11–6,39 eurot päevas (RKHKo

15.04.2020, 3-18-360; 15.03.2020, 3-3-1-93-10). Seega on halduskohus kaebajale välja

mõistnud oluliselt kõrgema hüvitise kui seda kohtupraktikas muidu tehtud on, kusjuures

halduskohus ei ole arvestanud, et kartserirežiimi kohaldamine ei ole võrdsustatav karantiiniga,

kuivõrd esimesel juhul on isiku õigused ja vabadused oluliselt rohkem piiratud. Karantiini

tõttu piirati üksnes kaebaja õigust eluosakonnasiseselt liikuda ajavahemikel 08.40–11.50 ja

13.00–16.50. Erinevalt kartserirežiimi ajal kohaldatavatest piirangutest ei võetud

kinnipeetavalt kambrist ära isiklikke asju, ta sai kambris vaadata televiisorit, kõik vangla

kauplusest tellitud kaubad anti kinnipeetavale kambrisse ning kinnipeetav ei pidanud

päevaseks ajaks ära andma voodivarustust. Samuti võimaldati kinnipeetavale igapäevane

tunnine jalutuskäik värskes õhus, tal oli võimalik suhelda kambrikaaslasega ja sisuliselt iga

päev sai kinnipeetav rääkida telefoni teel oma perekonnaga.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei oleks pidanud kaebajale rahalist hüvitist välja

mõistma, kuna liikumisvabaduse piiramine ei olnud intensiivne. Kui ringkonnakohus peaks

siiski leidma, et kaebajale on rahalise hüvitise maksmine põhjendatud, on hüvitis liiga suur

ning seda tuleb vähendada.

Kaebaja apellatsioonkaebus

24. Kaebaja esitas hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tõlge eesti keelde dtl 246 ja 275),

milles palub teha otsuse, millega rahuldada kaebus täies ulatuses.

25. Kaebaja taotleb S-4 osakonna valvekaamerate salvestuste väljanõudmist Viru Vanglalt.

Haiglaravilt saabunud Covid-19 kahtlusega kinnipeetav liikus 11.08.2021 rahulikult mööda

avatud sektorit alates kella 10.00-st ja pärast 13.00 otsustas vangla kohalda kaebaja suhtes

isolatsiooni. Välja tuleb nõuda ka salvestised sektorist, et tõendada, et kaebaja kutsus

meedikut, aga viimane ei tulnud. See tõendab seda, et kaebajale jäeti meditsiiniabi osutamata.

26. Vastustajal olid olemas vabad ruumid, kuhu paigutada äsja haiglast saabunud kinnipeetav,

seadmata ohtu kaebaja elu ja tervist ning tervet osakonda.

27. Vastustaja käitumine tekitas kaebajas hirmu oma elu ja tervise pärast. Isolatsiooni

kohaldamine mõjus negatiivselt kaebaja tervisele.

28. Kaebaja soovis minna vanglaga kompromissile selliselt, et vangla ostaks talle televiisori.

Sellisel juhul võtab ta oma avalduse tagasi. Vanglale aga kompromissettepanek ei sobinud.

29. Kaebaja palub talle välja mõista kahju hüvitise 150 eurot, mis tekkis režiimi vahetamise

tõttu ning kaebaja elu ja tervise ohustamise ning inimväärikuse alandamise eest 2000 eurot.

Vastustaja vastus kaebaja apellatsioonkaebusele

30. Vastustaja ei nõustu vastuses apellatsioonkaebusele (dtl 272-273) sellega ja palub

apellatsioonkaebus rahuldamata jätta

31. Vastustaja on nõus 12 päeva alusetult vabaduse piiramise eest kaebaja ees vabandama,

kuid ei näe võimalust teistsugusteks rahalisteks kompromissideks.

32. Täiendavate tõendite kogumise taotlus on esitatud hilinenult (HKMS § 198 lg-d 2 ja 3)

ning on sisuliselt ka põhjendamata ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Isegi kui

valvekaamerate abil õnnestub tuvastada, et kaebaja ja tema kambrikaaslase vaheline kontakt

leidis 11.08.2021 juba kolm tundi varem aset, ei muudaks see vaidluse sisu. Täiendavalt

selgitab vangla, et valvekaamerate salvestuste esitamine ei ole võimalik, kuivõrd neid ei ole

säilinud.

33. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses oma varasemaid seisukohti ega too välja, millist

õigusnormi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või missuguse asjaolu on halduskohus

ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud.

34. Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu otsus on korrektne tervise kahjustamise või ohtu

seadmise ning inimväärikuse alandamise osas. Kaebaja toob oma apellatsioonis välja samu

faktilisi asjaolusid, mida esialgses kaebuseski ning neile on vastustaja vastanud ning

halduskohus oma otsuses analüüsinud.

35. Kaebaja nimetab, et vanglas oli vabu kambreid R-hoone meditsiiniosakonnas ning vangla

oleks pidanud haiglast saabunud kinnipeetava paigutama eraldi, et mitte seada ohtu kaebaja

elu ja tervist. Halduskohus leidis, et vastustajal oli võimalus saavutada karantiini eesmärk ka

kaebajat vähemkoormavat meedet rakendades (paigutada kambrikaaslane, kes vajas

isolatsiooni vabasse kambrisse). Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, kuivõrd ta

lähtus kinnipeetavate paigutamisel nimetatud perioodil samas eluosakonnas paigutamise

põhimõttest. Sellise meetme eesmärgiks oli tagada, et võimalik nakkus ei leviks teistesse

eluosakondadesse, vältimaks teiste eluosakondade kinnipeetavate ja vanglaametnike

võimalikku nakatumist. Vangla V üksuses ei olnud 11.08.2021 tühje kambreid ning seetõttu

ei olnud võimlik tagada nakkuskahtlusega kinnipeetava eraldi paigutamine. Vangla nõustub,

et rakendatud meede (samas eluosakonnas kinnipeetavate paigutamine) piiras kaebaja õigusi,

kuid õigusriive ei olnud niivõrd intensiivne ning vanglas viibivate teiste isikute õigus tervise

kaitsele kaalus üle kaebaja puhul rakendatud meetme.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

36. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebustele ja täienduseks neile põhjendustele selgitab ringkonnakohus järgnevat.

37. Ringkonnakohtu menetluses on nii kaebaja kui vastustaja apellatsioonkaebused. Kaebaja

ei ole halduskohtu otsusega rahul, kuna tema hinnangul tuleb kaebus rahuldada tervikuna ning

hetkel välja mõistetud hüvitis on liiga väike. Vastustaja seevastu leiab, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata ning mittevaralise kahju hüvitis välja mõistmata või alternatiivselt vähendada

välja mõistetava hüvitise suurust.

38. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise ja vabaduse võtmise korral. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob

kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest

ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja

mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 18.06.2020, nr 3-

16-1903, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

39. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja liikumisvabaduse täiendava piiramise

osas ajavahemikul 11.08.2024–23.08.2024, mil ta viibis karantiinis.

40. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kinnipeetav, kes paigutati kaebajaga ühte kambrisse,

viibis haiglaravil ja saabus tagasi vanglasse 11.08.2021. Sellest asjaolust tulenevalt tuli isiku

suhtes kohaldada isolatsioonimeetmeid, et vältida võimalikku haigusepuhangut vanglas. Kuna

haiglast saabunud kinnipeetav oli varasemast kaebaja kambrikaaslane (vt vastus kaebusele, dtl

156), paigutati nad ühte kambrisse. Vastustaja on menetluse vältel välja toonud, et tal polnud

toona võimalust neid eraldi kambritesse paigutada, kuivõrd eluosakonnas, kus kaebaja ja ta

kaaskinnipeetav viibisid, olid kõik kambrid hõivatud. Vastustaja lähtus kinnipeetavate

paigutamisel nimetatud ajavahemikul samas eluosakonnas paigutamise põhimõttest. Teisalt

on kaebaja apellatsioonimenetluses esitanud vastukäivaid seisukohti – esiteks järeldub

apellatsioonist, et vastustaja sisuliselt ei eita, et tal oli võimalik kaebaja paigutada oma

kambrikaaslasest eraldi. Vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele märgib vastustaja

sõnaselgelt, et ta on nõus 12 päeva alusetult vabaduse piiramise eest kaebaja ees vabandama,

kuid ei näe võimalust teistsugusteks rahalisteks kompromissideks. Samas on vastustaja välja

toonud, et ta ei nõustu halduskohtuga, et ta oleks saanud paigutada kaebaja kambrikaaslase

vabasse kambrisse, sest ta lähtus paigutamisel põhimõttest, et paigutab kinnipeetavaid sama

eluosakonna sees, mitte teistesse eluosakondadesse.

41. Ringkonnakohus leiab, et seda, kas kaebaja oli võimalik paigutada haiglaravilt naasnud

kinnipeetavast eraldi kambrisse või mitte, peab tõendama vastustaja (HKMS § 59 lg 1).

Vastustaja on halduskohtumenetluses selgitanud, et 11.08.2021 ei olnud V üksuses tühje

elukambreid, kuhu haiglast saabunud kinnipeetavat oleks võimalik eraldi paigutada ning isik

paigutati samasse kambrisse, kus ta eelnevalt paiknes (dtl 136). Viru Vangla on vastuseks

kaebaja pöördumisele 25.07.2023 vastanud, et 11.08.2021. a seisuga oli Viru Vangla S-

hoonesse paigutatud 155 kinnipeetavat, meditsiiniosakonnas paiknes 1 kinnipeetav (dtl 195).

Vastustaja on ka halduskohtule selgitanud, et 11.08.2021 oli S-hoones kinnipeetavatele 179

kohta, millest oli täidetud 155. 179-st 3 kohta on kambrites, mis on kohandatud selliseks, kus

saab kohaldada kinnipeetavate suhtes üksnes VangS § 69 sätteid (S218 ja S301 kamber).

11.08.2021 seisuga kohaldati kartseri režiimi kuuele kinnipeetavale, VangS § 69 sätteid

neljale kinnipeetavale. S5 eluosakonnas (kokku 10 kambrit), kuhu paigutatakse kartseri

režiimil vangid, paiknes 11.08.2021 seisuga kuus kartseri režiimil, kaks eraldatud lukustatud

režiimil ning kuus vastuvõturežiimil viibinud kinnipeetavat. Kambris S405 kohaldati

isolatsioonimeetmeid. Isolatsioonimeetmeid kohaldati üldiselt üksuses, kus kinnipeetav viibis,

et vältida nakkuse levikut teistesse üksustesse ning vähendada kokkupuudet teiste isikutega,

sh ametnikega. Erandkorras paigutati isolatsiooniperioodiks kinnipeetavad Viru Vangla R-

hoone R6 ja R6 eluosakonda, kus viibis sel ajahetkel kokku kaheksa isolatsioonis

kinnipeetavat. Viru Vangla andmete kohaselt oleks olnud R5 ja R6 eluosakonnas vabu kohti

isolatsioonimeetmete kohaldamiseks, kuid ei ole võimalik tagantjärele selgeks teha, kas

11.08.2021 oleks saanud konkreetseid kinnipeetavaid sinna paigutada (dtl 196).

42. Ringkonnakohus leiab, et eelnevast lõigust järeldub selgelt, et vastustajal oli võimalus

kaebaja oma kambrikaaslasest eraldi paigutada ning seeläbi vältida kaebaja suhtes

isolatsioonimeetmete kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja eraldi

paigutamata jätmine oli õigusvastane ning sisuliselt on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 toodud

kahju hüvitamise eeldused kaebaja liikumisvabaduse piiramise osas.

43. Vaidlus on selle üle, kas kaebaja liikumisvabaduse piiramine 12 ööpäeva jooksul toob

kaasa rahalise kahju hüvitise väljamõistmise. Vastustaja hinnangul on kaebaja

liikumisvabaduse piiramine olnud väheintensiivne ning see ei saa kaasa tuua 12 ööpäeva eest

hüvitise välja mõistmist summas 100 eurot, s.o 8,33 eurot ööpäeva eest. Seejuures viitab

vastustaja Tartu Ringkonnakohtu ja Riigikohtu lahenditele, kus õigusvastase kartserikaristuse

tõttu jäid väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitised vahemikku 1,73–6,39 eurot.

Kusjuures vastustaja arvates on ääretult oluline, et kinnipeetava suhtes karantiini ja

kartserikaristuse kohaldamine ei ole võrreldavad, kuna esimese puhul ei rakendu

kartserikaristusega kaasnevad täiendavad piirangud, st kaebaja ei pidanud karantiinis viibides

voodivarustust päevaks ära andma, telefoni sai ta kasutada rohkem kui korra nädalas, ta sai

kambrisse jätta ka muud isiklikud asjad, ta sai kambris vaadata telekat, kõik vangla kaupluse

vahendusel tellitud kaubad anti talle kambrisse.

44. Ringkonnakohus nõustub, et ilmselt tuleb kartserikaristuse ajal kartseris viibimist ja

sellest tulenevate täiendavate piirangute talumist pidada tõepoolest intensiivsemaks riiveks

kinnipeetava õigustele kui seda on karantiinis viibimine. Kuna aga tegemist on

vabaduspõhiõiguse täiendava riivega, ei saa selle riive intensiivsust kinnipeetava vaatenurgast

väheintensiivseks pidada, eriti olukorras, kus vangla oleks saanud kaebajale

isolatsioonimeetmeid ka mitte kohaldada. Asja materjalidest selgub, et karantiini kohaldamise

tõttu ei saanud kaebaja eluosakonnasiseselt vabalt liikuda kell 8.40–11.50 ja kell 13.00–16.50

(dtl 228). See aga tähendab täiendavat liikumispiirangut ühe ööpäeva kohta 7 tunni ulatuses.

Ilmselgelt ei saa väita, et see on väheintensiivne riive, kui kinnipeetav kaotab täiendavalt

võimaluse liikuda viidatud aja ulatuses vabalt oma osakonna piires. Ringkonnakohus on

seisukohal, et lisaks vabaduse piirangu faktilisele mõjule tuleb riive intensiivsuse hindamisel

arvestada ka vabaduse võtmise viisi. Isolatsioonimeetme eesmärk oli koroonaviiruse leviku

tõkestamine, kuid kaebaja asetati olukorda, kus tema juurde paigutatud kambrikaaslase

varasema nakatumise korral oleks tal olnud praktiliselt võimatu nakatumist vältida. Kui

vangla paigutas viirusekahtlusega kinnipeetava kaebajaga ühte kambrisse, siis sellega vangla

sisuliselt möönis kaebaja, kelle tervist pidid isolatsioonimeetmed täpselt samamoodi kaitsma

kui teiste kinnipeetavate ja vanglaametnike tervist, nakatumise võimalust. Ringkonnakohus

on seisukohal, et vangla õigusvastast otsust, millega paigutati koroonakahtluseta

kinnipeetavaga ühte kambrisse koroonakahtlusega kinnipeetav, kuigi oli olemas võimalus

seda vältida, tuleb vabaduse piirangu intensiivsuse hindamisel arvesse võtta, sest just see

otsus tingis kaebaja vabaduse täiendava piirangu ja riivas kaebaja õigusi intensiivselt.

45. Ringkonnakohus leiab, et neid asjaolusid arvesse võttes ei ole põhjendatud pelgalt see, kui

kohus piirduks liikumispiirangu õigusvastasuse tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis ega

mõistaks kaebajale välja rahalist mittevaralise kahju hüvitist.

46. Nagu juba ülal märgitud, peab vastustaja kaebajale välja mõistetud hüvitist ülemääraseks

ning palub selle vähendamist.

47. Kohtupraktika kohaselt ei tohi määratav hüvitis olla põhjendamatult väike võrreldes

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab

siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa

Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb

allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste

Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada

hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul. Seega peab kohus konkreetses asjas

hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes

asjades kui ka valdkonnaüleselt (RKHKo 20.10.2021, nr 3-19-2061, p 24 ja seal viidatud

kohtupraktika).

48. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse

kaebaja enda käitumist ning tema suhtumist liikumispiirangusse, märkides, et näiteks ei

kasutanud kaebaja võimalust tol ajavahemikul käia igapäevastel tunniajalistel jalutuskäikudel,

millest võib järeldada, et kaebaja jaoks ei olnud liikumisvabaduse täiendav piiramine

intensiivne. Järelikult võttis halduskohus arvesse kaebaja käitumisest tulenvaid asjaolusid,

mis andsid alust hüvitise vähendamiseks ja selle välja mõistmata jätmiseks kaebaja soovitud

ulatuses. Ringkonnakohtul ei ole ühtegi põhjust seada kahtluse alla halduskohtu hinnangut, et

100 eurot on kohane hüvitis täiendava liikumisvabaduse piiramise eest ajavahemikul

11.08.2021–23.08.2021. Kuigi vastustajale võib hüvitise määr tunduda põhjendamatult suur,

tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta ka elatustaseme muutumist ja inflatsiooni,

mistõttu ei ole kohane viidata hüvitise suuruse määramisel vaid lahenditele, mis on tehtud

aastaid tagasi.

49. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja väite osas, et isolatsioonis viibimine

kahjustas tema tervist ja ohustas elu.

50. 11.08.–23.08.2023, mil kaebaja suhtes kohaldati karantiini, ei nähtu kaebaja

haigusjuhtude väljavõttest mitte ühtegi pöördumist vangla meditsiiniosakonna poole ühegi

tervisemurega. 11.08.2021 on kaebajale tehtud PCR-test tuvastamaks SARS koroonaviiruse

esinemist, aga test oli negatiivne. 23.08.2021, mil kaebaja suhtes lõpetati isolatsiooni

kohaldamine, loobus kaebaja testi andmast (dtl 144–147). Seega on kaebuses kirjeldatud

tervisekaebused ringkonnakohtu hinnangul otsitud. Nende esinemine ei kajastu tervisekaardi

väljavõttes ka pärast isolatsiooni lõppu. Ka jääb väide sellest, et kaebaja kutsus meedikut ja

viimane ei saabunud vaatamata sellele kohale, paljasõnaliseks. Kaebaja ei ole välja toonud,

mis kuupäevadel ja mis põhjusel ta soovis oma kambrisse meediku kohaletulekut.

51. Väited kaebaja inimväärikuse alandamise kohta seoses isolatsiooni kohaldamisega on

samuti paljasõnalised ja ei ole kinnitust leidnud. Seega ei ole kaebuse rahuldamine

tervisekahju tekitamise ja inimväärikuse alandamise osas põhjendatud. Ringkonnakohus

nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(HKMS § 201 lg 4).

52. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks tuleb jätta

rahuldamata. Nimelt on kaebaja taotlenud, et ringkonnakohus nõuaks välja S-4 osakonna

valvekaamerate salvestised 11.08.2021. a kohta, kuna nendelt on näha, kuidas kaebajaga ühte

kambrisse paigutatud kinnipeetav liikus avatud sektoris ringi alates kella 10.00st ja alles kella

13.00 paiku paigutati ta kaebajaga koos isolatsioonikambrisse. Kaebaja palub välja nõuda ka

videosalvestised sektorist, mis kinnitaksid seda, et ta kutsus isolatsioonis olles korduvalt

meedikut, kuid meedik ei saabunud.

53. HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või

see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et kohtu menetluses

oleva asja lahendamise seisukohalt ei ole oluline, kas haiglast saabunud kinnipeetav jalutas

enne isolatsioonimeetmete kohaldamist ja kaebajaga ühte kambrisse paigutamist ringi avatud

osakonnas või mitte. See ei muuda isolatsioonimeetmete kohaldamisele ja sellest tulenevatele

vabadusõiguste piiramisele antavat õiguslikku hinnangut. Ka ei ole ringkonnakohtu arvates

vaja vastustajalt välja nõuda videosalvestisi sektorist, millelt oleks kaebaja hinnangul näha, et

ta nõudis endale meediku kutsumist, kuid viimane ei saabunud tema juurde. Väidetava

tervisekahju tekitamise osas saab kohus võtta seisukoha ka nimetatud videosalvestisi välja

nõudmata. Seda enam, et vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele väitnud, et

videokaamerate salvestised ei ole praeguseks enam säilinud. Seega ei saaks ringkonnakohus

koguda täiendavaid tõendeid ka HKMS § 62 lg 3 p-le 2 alusel, kuna tõend ei ole kättesaadav.

54. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata.

55. Kuna kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise

kohustusest menetlusabi jätkuvuse korras, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja ei ole esitanud taotlust

menetluskulude väljamõistmiseks. Seetõttu jäävad tema menetluskulud tema enda kanda.

56. HKMS § 77 lg 1 kohaselt kohaldatakse halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja

menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kuulutab

kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks,

kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi

asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Halduskohtule on esitatud

kaebaja tervisekaardi väljavõte (tl 16) ja terviseseisundi kontrolli protokoll (tl 15). Samuti on

toimikus fotod, mis dokumenteerivad kaebaja vigastusi (tl 37, 39, 41). Ringkonnakohtu

hinnangul on kaebaja eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus kinniseks kaebaja

terviseandmeid puudutavas osas. Huvi asja avaliku arutelu vastu ei kaalu selles osas üles

kaebaja eraelu kaitse huvi. Eelnevat arvestades kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS §

77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid puudutavas osas kinniseks.

57. Ringkonnakohus asendab kaebaja terviseandmete kajastamise tõttu HKMS § 175 lg 3

alusel otsuse avaldamisel kaebaja nime otsuses läbivalt tähemärgiga X.

/allkirjastatud digitaalselt/