1-22-6248/54 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2024, Tartu

Kriminaalasja number

1-22-6248

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Mario Truu

Kriminaalasi

Simo Jõe süüdistuses KarS § 424 lg 2 ja § 329 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 18. aprilli 2023

otsus

Apellatsiooni esitaja

ringkonnaprokurör Marge Voogma

Süüdistatav

Simo Jõe, isikukood: 39211065237, elukoht: XXX;

kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

vandeadvokaat Indrek Sirk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. aprilli 2023 otsus Simo Jõele mõistetud

põhikaristuse ja lisakaristusena maastikusõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

osas.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

1) mõista Simo Jõele KarS § 424 lg 2 ja § 329 järgi KarS § 63 lg 1 alusel

karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuu pikkune vangistus.

2) KarS § 74 lg 2 alusel pöörata mõistetud vangistusest kohe ärakandmisele 2

(kaks) kuud vangistust. Selle kandmise algust arvestada alates Simo Jõe

poolt vangistuse kandmisele asumisest. Kohtulahendit täitmisele pöörav

maakohus saadab süüdimõistetule teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse

vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma.

3) KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jätta ülejäänud karistus, s.o 1 (üks) aasta 4

(neli) kuud vangistust, tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga.

4) Katseajaks allutada Simo Jõe kriminaalhooldaja käitumiskontrollile ja

kohustada teda katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 toodud

kontrollnõudeid:

- elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX ;

- ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;

- alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama

talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast

lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks

päevaks;

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või

õppimiskoha vahetamiseks;

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti

territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

5) KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel on Simo Jõe katseajal kohustatud:

- mitte tarvitama alkoholi;

- osalema kriminaalhooldusametniku poolt määratud

sotsiaalprogrammis.

6) KarS § 78 p 1 alusel lugeda katseaja alguseks 18. aprill 2023.

3. KarS § 50 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel võtta süüdistatav Simo Jõelt lisakaristusena ära

mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üks) aastaks. Liiklusseaduse § 127 alusel on

Simo Jõe kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates

loovutama oma juhiloa Transpordiametile. KarS § 55 lg 1 kohaselt lisakaristuse

mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu

ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.

4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Välja mõista Eesti Vabariigilt Simo Jõe kasuks valitud kaitsja kulud käesolevas

apellatsioonimenetluses 512,40 eurot, sh käibemaks 92,40 eurot.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on

kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Maakohtu otsus

1. Simo Jõed süüdistatakse KarS § 424 lg 2 ja KarS § 329 järgi.

2. Viru Maakohtu 18. aprilli 2023 otsusega mõisteti S. Jõe süüdistuses KarS § 329 järgi

õigeks.

Sama kohtuotsusega karistati S. Jõed KarS § 424 lg 2 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega,

millest KarS § 74 lg 2 alusel pöörati kohe ärakandmisele 2 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1

ja 3 alusel jäeti ülejäänud karistus, s.o 1 aasta 10 kuud vangistust, tingimisi kohaldamata 3-

aastase katseajaga ning katseajaks allutati S. Jõe kriminaalhooldaja käitumiskontrollile ja

kohustati teda katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõudeid, elukohaga XXX .

KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel on S. Jõe katseajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja

osalema kriminaalhooldusametniku poolt määratud sotsiaalprogrammis. Katseaja alguseks

loeti 18. aprill 2023.

KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti S. Jõelt lisakaristusena ära maastikusõiduki juhtimise õigus 2

aastaks.

3. Karistust mõistes tõi maakohus välja, et S. Jõe ei ole liikluses õiguskuulekas, kuna teda on

varem kohtulikult ja väärteokorras korduvalt karistatud ning seda ka samalaadse liikluskuriteo

eest. Süütegude asjaolud ja sisu on sarnased, ajalised vahed väikesed. Maakohus arvestas

karistust kergendava asjaoluna süüdistatava kahetsust, karistust raskendavad asjaolud

puuduvad. Seejuures pöördus S. Jõe professionaalse abi saamiseks Kordamed AS-i ning liitus

ka programmiga „Kainem ja tervem Eesti“. S. Jõe on püsinud kainena enam kui aasta ja on

avaldanud, et kavatseb seda jätkata ka tulevikus. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud S. Jõele

mõista karistus sanktsiooni keskmises määras, kuid KarS § 424 lg 2 alusel ei ole võimalik

jätta karistust täielikult tingimisi kohaldamata, vaid reaalse vangistusena tuleb S. Jõel ära

kanda 2 kuud vangistust. Ülejäänud ajaks allutatakse S. Jõe käitumiskontrollile ja määratakse

lisakohustused. On alust eeldada, et allumine kriminaalhoolduse nõuetele kujuneb edukaks.

4. Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada S. Jõele maastikusõiduki juhtimise õiguse

äravõtmist 2 aastaks, kuna see juhtimise õigus oli S. Jõel teo toimepanemise ajal olemas.

S. Jõelt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine ei ole õiguslikult võimalik, kuna ära võtta

saab seda, mis isikul teo toimepanemise ajal olemas oli. 24. veebruaril 2022 ei olnud S. Jõel

mootorsõiduki juhtimise õigust. Asjaolu, et see õigus taastus ja on otsuse tegemise ajal

olemas, ei oma tähtsust. Aluse lisakaristuse kohaldamiseks annab asjaolu, et S. Jõe juhtis

maastikusõidukit joobes, hoolimata sellest, et vajadust tal sõitma minna ei olnud. Selline

käitumine näitab hoolimatut suhtumist liiklusnõuetesse. Samuti oli tegemist kriminaalse joobe

miinimummäära olulise ületamisega, S. Jõel esinesid ka välised joobe tunnused ja ta asus

sõidukit juhtima sellises olekus, et ta isegi ei mäleta seda ning põhjustas liiklusõnnetuse.

Apellatsioon

5. Viru Maakohtu 18. aprilli 2023 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Marge

Voogma, kes palus tühistada maakohtu otsuse S. Jõe õigeksmõistmises KarS § 329 järgi ning

teha selles episoodis süüdimõistev otsus. Samuti tühistada kohtuotsus S. Jõe põhi- ja

lisakaristuse osas ning mõista S. Jõele karistuseks KarS § 424 lg 2 ja KarS § 329 järgi KarS §

63 lg 1 sätteid kohaldades 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta S. Jõelt

lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õigus 2 aastaks. Tühistada otsus kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise osas ning mõista S. Jõelt välja kõik menetluskulud.

6. Seadus võimaldab prokuröri hinnangul lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise keeldu

isiku suhtes, kel ajutiselt juhtimisõigus puudub. Samuti on S. Jõe väljendatud kahetsus kantud

eesmärgist pääseda reaalsest vangistusest. Süüdistatavale tuleb mõista reaalne vangistus

sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas määras nii, et see ületaks eelmiste kohtuotsustega

mõistetud karistuse määra. Maakohus omistas liigset kaalu S. Jõe lubadustele ning elule

pärast kuritegude toimepanemist.

Ringkonnakohtu otsus

7. Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2024 otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o S. Jõe

õigeksmõistmises KarS § 329 järgi, karistuse mõistmises, lisakaristusena maastikusõiduki

juhtimise õiguse äravõtmises ning õigusabi kulude hüvitamises. Tühistatud osas tehti uus

otsus, millega tunnistati S. Jõe süüdi KarS § 329 järgi ning talle mõisteti KarS § 424 lg 2 ja

KarS § 329 järgi KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 2 aasta pikkune vangistus. KarS § 74 lg 2

alusel pöörati mõistetud vangistusest kohe ärakandmisele 2 kuu pikkune vangistus. KarS § 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti ülejäänud karistus, s.o 1 aasta 10 kuu pikkune vangistus, tingimisi

kohaldamata kolmeaastase katseajaga. Katseajaks allutati S. Jõe kriminaalhooldaja

käitumiskontrollile ja kohustati teda katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 toodud

kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel täiendavaid kohustusi. KarS § 78 p 1

alusel loeti katseaja alguseks 18. aprill 2023.

7.1. Ringkonnakohus mõistis S. Jõe süüdi ka KarS § 329 järgi ning leidis, et arvestades

karistust kergendavat asjaolu, on põhjendatud S. Jõele mõista KarS § 63 lg 1 alusel

karistuseks jätkuvalt 2 aasta pikkune vangistus maakohtu poolt mõistetud tingimustel. Seega

ringkonnakohus ei irdunud maakohtu seisukohast. Apellatsioonikohus ei nõustunud

prokuröriga, et S. Jõele mõistetud karistused lähevad kergemaks. Selleks, et toetada S. Jõe

õiguskuulekat käitumist ning alkoholiprobleemiga tegelemist, millesse ta on panustanud peale

kuritegude toimepanemist, on põhjendatud ka maakohtu määratud lisakohustused alkoholi

tarvitamise keelu ning sotsiaalprogrammis osalemise näol. Kuna S. Jõe oli sooritanud kõik

eelmise kohtuotsusega katseajaks määratud üldkasuliku töö tunnid, siis ei ole välistatud ka

osaliselt KarS § 74 kohaldamine.

7.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud võimalik S. Jõele kohaldada aga lisakaristusena

maastikusõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, kuna süüdistataval teo toimepanemise ajal

sellist õigust ei olnud.

Riigikohtu otsus

8. Riigikohtu 17. oktoobri 2024 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2024 otsus

S. Jõele mõistetud karistuse osas ning saadeti kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks

Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus

muutmata ning kassatsioon rahuldati osaliselt.

8.1. Ringkonnakohus leidis ekslikult Riigikohtu praktikale viidates, et on välistatud S. Jõelt

juhtimise õiguse äravõtmine seetõttu, et kuigi tal oli juhtimisõigus olemas maakohtu otsuse

tegemise ajal, ei olnud tal seda teo toimepanemisel 24. veebruaril 2022. 1. juulil 2011 jõustus

uus liiklusseadus (LS), milles seadusandja reguleeris juhtimise õiguse äravõtmise järelmeid

varasemast oluliselt üksikasjalikumalt, sätestades muu hulgas LS § 98 lg-s 3, et esmast

juhiluba ei väljastata isikule, kellelt on juhtimise õigus LS § 125 kohaselt, s.o liiklusalase

süüteo korral, põhi- või lisakaristusena ära võetud. Niisiis nägi seadusandja otsesõnu ette, et

ära saab võtta ka sellise juhtimise õiguse, mida isikul ei ole. Samuti sätestab alates 1.

novembrist 2017 kehtiv KarS § 424 lg 4 p 2, et sõiduki korduva joobes juhtimise korral on

juhtimise õiguse äravõtmine kohustuslik. Seega on õiguslik olukord oluliselt muutunud.

8.2. Ringkonnakohtu seisukoht ei ole ka kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega – uute

õigusrikkumiste toimepanemine ei saa isiku olukorda kergendada ega lisakaristuse mõistmist

takistada. KarS § 50 lg 1 esmane eesmärk on, et liiklusalase süüteo eest süüdi mõistetud isik

ei saaks edaspidi samalaadseid süütegusid toime panna. Seaduse täiendamine KarS § 424 lg 4

p-ga 2 oli tingitud vajadusest pöörata teravdatud tähelepanu korduvrikkujaile kui liikluses

enim ohtlikele juhtidele. Säte seadustas ühtlasi Riigikohtu kauaaegse praktika, mille kohaselt

tuleb korduvalt mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest karistatud isikult üldjuhul

juhtimise õigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse

kohaldamata (RKKK 28. oktoober 2016, 3-1-1-75-16, p 9 koos edasiste viidetega).

8.3. S. Jõel ei olnud 24. veebruaril 2022 juhtimise õigust, kuna see oli temalt lisakaristusena

viieks kuuks ära võetud. S. Jõed on varem korduvalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise

eest karistatud. Praeguses asjas tuvastati tal veres etanoolisisaldus 2,32 ± 0,06 mg/g kohta ja

raske joobe tõttu ei mäleta süüdistatav ATV juhtimist sootuks. S. Jõe ei olnud võimeline

sõidukit kontrollima, põhjustas liiklusõnnetuse ja sai selles ise raskelt viga. Neil asjaoludel on

süüdistatava käitumine olnud just selline, mis viitab vajadusele temalt juhtimise õigus ära

võtta ning seda saab teha.

8.4. Ringkonnakohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti üksnes süüdistatavale KarS § 50 lg

1 p-s 1 sätestatud lisakaristuse mõistmata jätmisel. Siiski tuleb vaidlustatud kohtuotsus

tühistada ja apellatsioonikohtule uueks arutamiseks saata S. Jõe karistuse osas tervikuna.

Lisakaristus on üks osa karistusest ning mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kogumis ei tohi

ületada teo toimepanija süü suurust. Seetõttu on põhjendatud, et ringkonnakohus saaks asja

uuel arutamisel hinnata ka põhikaristuse küsimust.

Menetlus ringkonnakohtus

9. Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2024 määrusega võeti prokuröri apellatsioon taaskord,

kuid üksnes S. Jõele mõistetud karistust puudutavas osas, menetlusse ning anti

menetlusosalistele apellatsiooni selle osa kohta seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamise

tähtajaks hilisemalt 1. november 2024. Seejuures, kuna Riigikohus saatis kriminaalasja

osaliselt uueks arutamiseks samas koosseisus, kuid olukorras, kus ringkonnakohtu koosseisu

liige kohtunik Maarika Kuusk on käesolevaks ajaks pensioneerunud, siis tema asemel kuulub

kohtukoosseisu kohtunik Mario Truu.

10. Nimetatud ajaks esitas kirjaliku seisukoha apellatsiooni kohta koos menetluskulude

nimekirjaga süüdistatav S. Jõe kaitsja vandeadvokaat I. Sirk, kes palub kohaldada lisakaristust

tähtajaga 3 kuud; kohaldada lisakaristust üksnes maastikusõiduki juhtimise osas, s.o võtta ära

üksnes maastikusõiduki juhtimise õigus; vähendada koheselt ärakandmisele määratud

vangistus 15 päevale; jätta süüdistatava menetluskulud riigi kanda.

10.1. Ringkonnakohus ei saa asja uuel arutamisel suurendada süüdistatava põhikaristust, kuna

sellele on ringkonnakohus süüdistatava süü suurust arvestades juba hinnangu andnud.

Ringkonnakohtul tuleb Riigikohtu juhiste kohaselt mõista süüdistatavale lisakaristus,

otsustada selle suurus ning vaagida täiendavalt mõistetud lisakaristuse valguses seda, kas on

vaja korrigeerida ka põhikaristust.

10.2. Kaitsja kordab üle, kuidas S. Jõe elu on pärast kuriteosündmust muutunud ning kuidas ta

tegeleb oma alkoholiprobleemiga. S. Jõele manustati alkoholi tarvitamist blokeeriv preparaat.

Viimase preparaadi mõjuaeg möödus 24. oktoober 2024. S. Jõe ei ole uut preparaati

manustanud, kuna ta on püsinud enam kui 2,5 aastat kainena ning vajadust selleks enam ei

ole.

10.3. S. Jõe sooritas talle määratud üldkasuliku töö tunnid. S. Jõe kahetseb puhtsüdamlikult

oma tegu ja on muutnud oma elu. Kui üksnes varasemate karistuste fakt oleks tõendiks selle

kohta, et inimene oma käitumist ka tulevikus ei muuda, siis kaotaks KarS § 56 oma sisu.

Karistus tuleb mõista karistuse mõistmise hetkel oleva informatsiooni pinnalt ning tulevikku

suunatult.

10.4. KarS § 424 lg-s 2 kirjeldatud kuriteo eest on ette nähtud kohustusliku karistusliigina

juhtimisõiguse äravõtmine – minimaalse tähtajaga 3 kuud. Arvestades süüteo

toimepanemisest möödunud väga pikka aega, mille jooksul on S. Jõel reaalselt juhtimisõigus

olemas olnud (ta on igapäevane autojuht, uusi karistusi ei ole määratud), siis palub kaitsja

kohtul kohaldada juhtimise õiguse äravõtmist minimaalseks tähtajaks, s.o 3 kuuks. Elukohta

ja töö iseloomu arvestades on S. Jõe ainuke võimalus iseseisvalt töö tegemiseks omada ka

auto juhtimise õigust.

10.5. S. Jõe pani kuriteo toime maastikusõidukiga ning tegi seda töövälisel ajal. Maakohus

arvestas sellega ning võttis ära üksnes maastikusõiduki juhtimisõiguse. Riigikohtu praktika

pinnalt, kuigi üldjuhul võetakse juhtimise õigus ära iga kategooria motoorsõiduki juhtimise

osas, siis ei ole välistatud vaid ühe või mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmine.

10.6. Kuna lisakaristuse mõistmisega seoses kogumis karistus karmistub, siis palub kaitsja

samadel eeltoodud põhjendustel vähendada koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse

tähtaega 15 päevale. Sellise tähtajalise vangistuse ärakandmine on pikem, kui S. Jõe

varasemad kahtlustatavana kinnipidamise ajad ning see võimaldab ka jätkata töö tegemist

võttes selleks ajaks puhkuse. Šokivangistuse efekti saamiseks piisab ka 15 päevast.

11. Oma seisukoha esitas ka prokurör, kes leiab, et uut karistust mõistes ei saa

ringkonnakohus tugineda eelnevatele seisukohtadele, kuna selles osas on otsus tühistatud.

Tuleb teha uus otsus karistuse osas tervikuna ja karistust saab raskendada, kuna apellatsiooni

esitas ainult prokurör ning Riigikohus arutas ka ainult prokuratuuri kassatsiooni. Kaitsja ei ole

kordagi vaidlustanud S. Jõele mõistetud karistust ega ole palunud seda kergendada.

11.1. Prokurör jääb kõigi oma apellatsioonis toodud seisukohtade juurde, mis puudutavad

karistuse mõistmist ja karistuse liiki, samuti S. Jõele mõistetava vangistuse ja lisakaristuse

pikkust. Uue kuriteo toimepanemine ei tohi kergendada isiku olukorda ning nii põhi- kui ka

lisakaristus ei saa olla kergemad kui eelmistel kordadel. Seda eriti arvestades selle konkreetse

teo toimepanemise asjaolusid ning seda, et S. Jõed on varem korduvalt karistatud

mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ja tal tuvastati praeguses asjas raske joove. Nagu

Riigikohus väga õigesti märgib, siis joove oli nii suur, et selle tõttu ei mäleta süüdistatav ATV

juhtimist sootuks ning ta ei olnud võimeline sõidukit kontrollima, põhjustades liiklusõnnetuse.

11.2. S. Jõe poolt kuriteo toimepanemise aegsele käitumisele hinnangu andmisel ei saa tema

praeguseks tehtud järeldused olla määrava tähendusega, sest on normaalne ja arusaadav, et

peale sellist juhtumit isik enda käitumist muudab ja teeb järeldusi, aga süü suurust tuleb

ikkagi hinnata teo järgi ja see oli toimepanemise hetkel selline, et väärib karmimat karistust,

kui kohtud on senini kohaldanud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

12. Ringkonnakohus, tutvunud põhikaristuse ja lisakaristuse osas maakohtu otsuse,

apellatsiooni, apellatsioonivastuse, ringkonnakohtu istungil avaldatu ning Riigikohtu

suunistega, leiab, et prokuröri taotlus S. Jõelt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmiseks on põhjendatud. Kuna ringkonnakohus mõistab S. Jõele lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, tuleb sellest tulenevalt korrigeerida ka maakohtu

mõistetud põhikaristust. Küll ei nõustu kolleegium kaitsja ettepanekutega uue karistuse

mõistmisel – ei lisakaristuse pikkuse ega selle äravõtmisega üksnes maastikusõiduki suhtes.

Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks prokuröri taotlust põhikaristuse suurendamiseks.

13. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida prokuröri tähelepanu sellele, et Riigikohus

ei ole öelnud, et ringkonnakohus oleks eksinud karistuse mõistmisel, vaid üksnes lisakaristuse

kohaldamata jätmises. Nii on kirjas ka Riigikohtu lahendi punktis 23, et seega kohaldas

ringkonnakohus käesolevas asjas materiaalõigust ebaõigesti üksnes süüdistatavale KarS § 50

lg 1 p-s 1 sätestatud lisakaristuse mõistmata jätmisel. Siiski tuleb vaidlustatud kohtuotsus

tühistada ja apellatsioonikohtule uueks arutamiseks saata S. Jõe karistuse osas tervikuna.

Lisakaristus on üks osa karistusest ning mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kogumis ei tohi

ületada teo toimepanija süü suurust (RKKK 22.03.2019, 1-17-9941/80, p 16; 18.06.2015, 3-1-

1-59-15, p 13; 28.10.2016, 3-1-1-75-16, p 9). Seetõttu on põhjendatud, et ringkonnakohus

saaks asja uuel arutamisel hinnata ka põhikaristuse küsimust. Seega on väär prokuröri

seisukoht nagu uut karistust mõistes ei saa ringkonnakohus tugineda eelnevatele

seisukohtadele põhikaristuse mõistmise osas, kuna selles osas on otsus tühistatud.

14. KarS § 424 lg 4 p 2 kohaselt KarS § 424 lõikes 2 sätestatud kuriteo korral ei jäeta

mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata (p 1) ja kohaldatakse lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmist (p 2). Praegu ei ole vaidluse all enam S. Jõe süü KarS § 424 lg 2

järgi, mis jäi maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes Riigikohtu 17. oktoobri 2024 otsusega

muutmata. Riigikohus märkis oma lahendis, et juhtimise õiguse saab S. Jõelt lisakaristusena

ära võtta.

15. X-tee kaudu tehtud väljatrükist Transpordiameti andmebaasist nähtub, et süüdistatavale on

esmane juhiluba väljastatud 31. augustil 2012 ja B-kategooria juhiluba 19. septembril 2014.

Väljatrüki kohaselt on S. Jõe juhiluba olnud kehtetu ja ära võetud 4. maist 2012 kuni 3.

augustini 2012; 5. oktoobrist 2015 kuni 4. jaanuarini 2016; 7. augustist 2019 kuni 6.

novembrini 2019; 6. oktoobrist 2021 kuni 5. märtsini 2022 ja taastunud 6. märtsil 2022.

Viimati nimetatud perioodil võeti S. Jõelt juhtimise õigus ära Viru Maakohtu 20. septembri

2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-6324 lisakaristusena.

16. KarS § 50 lg 1 p 1 sätestab, et kui KarS-is või muus seaduses ei ole sätestatud teisiti, võib

mootor, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või

käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise

õiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt. Nagu Riigikohus märkis,

siis KarS § 50 lg 1 esmane eesmärk on, et liiklusalase süüteo eest süüdi mõistetud isik ei

saaks edaspidi samalaadseid süütegusid toime panna. S. Jõe mõisteti süüdi KarS § 424 lg 2

järgi ning sellises olukorras loob erijuhu KarS § 424 lg 4 p 2.

Riigikohus on liiklusasjades selgitanud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et

ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see üks alus, mille põhjal

saab hinnata mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Isik, kes eirab vaatamata

korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele

ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (RKKKo 12. detsember 2023 4-23-1826/41, p 12

koos edasiste viidetega) Juhtimise õiguse äravõtmine ei kujuta endast karistust, mida tuleks

kohaldada üksnes erandjuhtudel (samas, p 9 ja viidatud lahend asjas nr 3-1-1-6-17, p 17).

Enamgi veel, korduvalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud isikult tuleb

üldjuhul juhtimise õigus ära võtta ja lisakaristuse võib jätta kohaldamata ainult erandlikel

asjaoludel (RKKKo 17. oktoober 2024, 1-22-6248/51, p 15 koos edasiste viidetega). (RKKKo

asjas nr 4-24-1237, p 14)

17. S. Jõel ei olnud 24. veebruaril 2022, mil ta kuriteo toime pani, juhtimisõigust, kuna see oli

temalt lisakaristusena Viru Maakohtu 20. septembri 2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-

6324 viieks kuuks ära võetud. S. Jõed on varem korduvalt mootorsõiduki joobeseisundis

juhtimise eest karistatud. Seejuures on temalt korduvalt ära võetud ka juhtimisõigus.

Karistusregistri väljavõtte kohaselt on S. Jõel 2 kehtivat kriminaalkaristust – mõistetud Viru

Maakohtu 22. juuli 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-5919 ja Viru Maakohtu 20.

septembri 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-6324. Seda mõlemal juhul KarS § 424 järgi.

18. 24. veebruaril 2022 toimepandud teo puhul oli S. Jõel tuvastatud ekspertiisiaktiga nr 43I

(22E-TX0045) veres etanoolisisaldus 2,32 ± 0,06 mg/g kohta ja raske joobe tõttu ei mäleta

süüdistatav ATV juhtimist ning ta põhjustas liiklusõnnetuse, millega tekitas iseendale raskelt

viga. Nagu märkis Riigikohus, siis just need asjaolud viitavad sellele, et S. Jõe tuleb liiklusest

kõrvaldada, võttes temalt ära juhtimise õiguse.

19. Kaitsja leiab, et S. Jõelt tuleks juhtimisõigus ära võtta maastikusõiduki juhtimiseks.

Prokurör räägib oma seisukohas sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisest. Maakohus võttis S.

Jõelt maastikusõiduki juhtimise õiguse ära kaheks aastaks. Küll tuleb ringkonnakohtul

siinkohal taas välja tuua juba oma 10. mai 2024 otsuses toodu ning see, mis leidis käsitlemist

ka KarS § 329 koosseisu osas. Maakohtu otsusega võeti S. Jõelt ära maastikusõiduki juhtimise

õigus. Maakohus ei nõustunud prokuröri taotlusega kohaldada isikule mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmist, kuna leidis, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine ei ole

õiguslikult võimalik, sest ära saab võtta seda, mis isikul teo toimepanemise ajal olemas oli

(mis Riigikohtu otsuse järgi on vale). Küll pidas maakohus võimalikuks kohaldada

maastikusõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, mis S. Jõel kuriteo toimepanemise ajal olemas

oli. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt, et siinkohal läheb maakohus vastuollu LS § 160 lg-ga 1.

Sellist juhtimise õigust nagu maastikusõiduki juhtimise õigus iseseisvalt omandada võimalik

ei ole. Nii tuleneb eelviidatud sättest, et maastikusõidukit võib juhtida isik, kellel on mis tahes

kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Seega ei ole sellel ka mingisugust õiguslikku

tähendust, kui võtta isikult ära maastikusõiduki juhtimise õigus. Ei ole võimalik öelda, et S.

Jõel oli teo toimepanemise ajal olemas maastikusõiduki juhtimise õigus. Transpordiameti

päringu

kohaselt

on

S. Jõel

üksnes

B-kategooria juhtimisõigus, mis oli temalt ka kohtuotsusega ära võetud. Seega ei ole võimalik

S. Jõelt ära võtta maakohtu poolt määratud maastikusõiduki juhtimise õigust, sest sellist

õigust eraldiseisvalt KarS § 50 lg 1 mõttes ei esine. Küll ei välista see mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmist.

20. KarS § 50 lg 1 p 1 järgi saab juhtimisõiguse kohtu poolt ära võtta kuriteo korral kuni

kolmeks aastaks. KarS § 50 lg 3 näeb ette, et KarS-i eriosas sätestatud juhtudel kohaldab

kohus kuriteo korral juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kolme aastani. Praeguse

kriminaalasja puhul on S. Jõe süüdi mõistetud KarS § 424 lg 2 järgi ning KarS § 424 lg 4 p 2

kohaselt KarS § 424 lõikes 2 sätestatud kuriteo korral kohaldatakse lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmist. Seega on S. Jõe teo puhul minimaalne lisakaristuse kohaldamise

tähtaeg 3 kuud.

21. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama

karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse

mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd

heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse

kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja

süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel

eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimise õiguse äravõtmine

iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus-

või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada

üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimise õiguse

äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

(RKKKo-d asjades nr 3-1-1-122-13, p 9; nr 3-1-1-59-15, p 12; nr 3-1-1-18-17, p 13)

22. Ringkonnakohus leiab, et S. Jõele tuleb kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmist 1 aastaks. See hõlmaks muu hulgas ka maastikusõiduki juhtimise

õigust. S. Jõe kuriteo puhul ei ole ilmselgelt tegemist juhusesüüteoga. Süüdistatava käitumist

iseloomustab teatud muster, mis nõuab reageerimist lisakohustusega. Tema puhul ei ole

määrav, millise sõidukiga ta sõidab, vaid see, et ta sõidab alkoholijoobes olles. Kui jätta

kõrvale see, et maakohtus võttis S. Jõel maastikusõiduki juhtimise õiguse, mitte

mootorsõiduki juhtimise õiguse, pidas maakohus põhjendatuks lisakaristust pikkusega 2

aastat. Ka selles osas ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga. Maksimaalne lisakaristuse

tähtaeg on 3 aastat, varasemalt on juhtimisõigus S. Jõelt ära võetud 5 kuuks. Arvestades, et

karistus oleks proportsionaalne, vastab isiku süüle ja arvestades KarS § 56 lg 1 põhimõtteid,

muutudes rikkumiste kordumisel järjest karmimaks, loeb kolleegium põhjendatuks

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 1 aastaks. Nimetatud lisakaristus arvestab nii süü

suurust, süüdistatava isikut kui ka tema jätkuvat ohtlikkust ühiskonnale, aga ka süüdistatava

edasist käitumist. Seejuures ei saa asuda seisukohale, et S. Jõe karistused muutuksid ajas

kergemaks.

23. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta isikult, kes kasutab

mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaitsja palub võtta juhtimise õiguse ära minimaalses

määras, sest S. Jõel ei ole muidu võimalik tööl käia. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et esineks

mõni KarS § 50 lg-s 2 lisakaristuse kohaldamist välistav asjaolu. Pannes toime kuriteo,

järgneb sellele karistus, millega tuleb süüdistataval arvestada. Ka ei ole S. Jõele üllatuslik

info, et juhtides sõidukit joobes, võib sellele järgneda lisakaristusena ka juhtimise õiguse

äravõtmine.

24. Nagu Riigikohtu suunistes on välja toodud ning ka ülalviidatud Riigikohtu praktikas

üldiselt, siis lisakaristus on üks osa karistusest ning mõistetud põhikaristus ja lisakaristus

kogumis ei tohi ületada teo toimepanija süü suurust. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks

suurendada prokuröri apellatsiooni taotluse ega seisukoha alusel S. Jõe põhikaristust.

Kohtukolleegiumil ei ole etteheiteid maakohtu analüüsile mõistetava karistuse osas, kuid

arvestades lisakaristuse kohaldamise vajadust, tuleb põhikaristuse suurust revideerida.

Kohtukolleegium jääb oma varasema seisukohta juurde (10. mai 2024 otsuse p-d 15.3 ja

15.4), et S. Jõele on võimalik mõista osa karistusest tingimisi vangistusena. Tegemist ei ole

kergema karistusega kui varasemalt, sest osa karistusest tuleb reaalse vangistusena ära kanda.

Varem asendati süüdistatavale mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. S. Jõe on tegelenud

oma alkoholiprobleemiga ning ei ole alust nõustuda prokuröri seisukohaga, et S. Jõe puhul ei

esineks karistust kergendava asjaoluna kahetsust. Kahetsust avaldas ta ka ringkonnakohtu

istungil.

25. Mõistes S. Jõele karistuseks 2 aasta pikkuse vangistuse ning kohaldas veel juhtimisõiguse

äravõtmist 2 aastaks, ei vastaks see süüdistatava süü suurusele. Sellest tulenevalt peab

ringkonnakohus vajalikuks korrigeerida ka KarS § 424 lg 2 ja § 329 järgi mõistetud

põhikaristust ning mõista karistuseks KarS § 63 lg 1 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse,

millest KarS § 74 lg 2 alusel pöörata kohesele ärakandmisele 2 kuu pikkune vangistus ning

KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jätta ülejäänud osa karistusest 1 aasta 4 kuu pikkune vangistus

tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta pikkuse katseajaga. Katseajaks allutada S. Jõe KarS §

75 lg-s 1 toodud kohtrollnõuetele ning KarS § 75 lg 2 p-des 2 ja 8 toodud kohustustele.

26. Apellatsioonikohus ei nõustu kaitsja argumentatsiooniga, et S. Jõele tuleks mõista

kohesele ärakandmisele 15 päeva pikkune vangistus. See ei oleks kooskõlas isiku süüga ega

omaks ilmselt ka süüdistatava edasisele käitumisele mõju. Lisaks, et karistus oleks koos

lisakaristusega vastavuses süü suurusele, tuleb vähendada mitte reaalselt ärakandmisele

kuuluva karistuse suurust, vaid põhikaristust. Reaalselt ärakandmisele kuuluvat karistust ei

pea kohus võimalikuks muuta.

27. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 4 ja § 340

lg-st 1, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 18. aprilli 2023 otsuse S. Jõele

mõistetud põhikaristuse ja lisakaristuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega mõistab S. Jõele KarS § 424 lg 1 ja § 329 järgi KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 1

aasta 6 kuu pikkuse vangistuse, millest tuleb koheselt ära kanda 2 kuud vangistust, ülejäänud

vangistus jääb KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi kohaldamata.

Lisakaristusena tuleb S. Jõele kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 aastaks.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

28. Riigikohtu 17. oktoobri 2024 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2024 otsus

mõistetud karistuses, muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata, sealhulgas

ringkonnakohtu seisukoht kaitsja menetluskuludes.

Koos seisukohtadega apellatsioonile esitas süüdistatava S. Jõe kaitsja ka menetluskulude

nimekirja. Kui võrrelda kaitsja 30. jaanuari 2024 kulude nimekirja 1. novembril 2024

esitatuga, siis täiendavalt on lisandunud Riigikohtu otsuse analüüs 0,5 tundi, konsultatsioon

kliendiga 0,5 tundi ning seisukohta koostamine ringkonnakohtule 1,8 tundi. Muus osas on

nimekiri korduv, mille osas on ringkonnakohus oma 10. mai 2024 otsuses seisukoha võtnud ja

Riigikohus on selles osas jätnud ringkonnakohtu otsuse muutmata. Seega tuleb kolleegiumil

kujundada 1. novembri 2024 arve osas seisukoht üksnes kolme menetlustoimingu osas.

Õigusteenust osutas kaitsja kokku 2,8 tunni ulatuses.

Jätkuvalt on kaitsja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Tutvudes kaitsja

kuluarvestuses toodud tehtud tööde nimekirjaga, ei ole kohtul etteheiteid kaitsja tunnihinnale

ega tehtud tööle ning sellele kulunud ajale. Seega on põhjendatud Riigikohtu otsuse analüüs

0,5 tunni ulatuses, konsultatsioon kliendiga 0,5 tunni ulatuses ning seisukohtade koostamine

ringkonnakohtule 1,8 tunni ulatuses. Kokku 2,8 tundi, s.o 512,40 eurot, sh käibemaks 92,40

eurot.

KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1

punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna

ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu lahendi, s.o tegemist on KrMS § 337 lg 1 p 4

lahendiga, siis jäävad tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. S. Jõe kasuks tuleb välja

mõista Eesti Vabariigilt 512,40 eurot.

Tiit Lõhmus

Ingeri Tamm

Mario Truu

(allkirjastatud digitaalselt)