2-24-11317/4 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

T a g a s e l j a o t s u s

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Toomas Talviste

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. november 2024, Paide

Tsiviilasja number

2-24-11317

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi O. A. vastu

põhivõla ja kõrvalnõuete summas 9081.27 euro

ning lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

9802.61 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ, registrikood

10746479, asukoht XXX-i , lepinguline esindaja Pavel

Butsenko

Kostja: O. A. , isikukood XXX, elukoht XXX

Menetlemise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ hagi O. A. vastu.

2. Välja mõista O. A.-lt (O. A., isikukood XXX) Inbank Finance AS ja kostja vahel

27.12.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr. XXX tulenev põhivõlg 6813.12

eurot Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) kasuks.

3. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi O. A. vastu intressi 269.28 eurot,

haldustasu 10 eurot, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

647.10 euro väljamõistmiseks.

4. Välja mõista O. A.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud ulatuses arvestatuna võla põhiosalt (s.o 6813.12 eurot) alates

kohtulahendi jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni.

5. Menetluskulud jätta 75.02% ulatuses O. A. kanda ja 24.98% ulatuses Aktiva

Finance Group OÜ kanda.

6. Määrata Aktiva Finance Group OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suuruseks 1010 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 770 euro ning hageja

lepingulise esindaja tasu 240 eurot), millest 757.70 eurot mõista O. A.-lt Aktiva

Finance Group OÜ kasuks välja.

7. Väljamõistetud menetluskuludelt on O. A. kohustatud tasuma Aktiva Finance

Tsiviilasi nr 2-24-11317

Group OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks Pärnu Maakohtule 30

päeva jooksul alates tagaseljaotsuse avalikult kättetoimetamisest. Kostjal tuleb kaja esitamisel

lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik, sh kirjalik vastus hagile. Taotledes

kaja esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel

ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse (s.t esitama kaja).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib hageja 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5

kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada

kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus peab võimalikuks rahuldada hagi osaliselt tagaseljaotsusega kooskõlas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 ja § 444 lg 1, kuivõrd hagi on õiguslikult

põhjendatud, kostjale on hagimaterjalid e-posti kaudu kätte toimetatud 4.10.2024 ja kostja ei

ole kohtule tähtaegselt nõuetekohaselt kirjalikku vastust esitanud. Sel juhul loeb kohus hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 5 loetletud tagaseljaotsuse

tegemist välistavaid asjaolusid antud asjas ei esine.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel

(vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

3. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja

kohaselt täitnud Inbank Finance AS ja kostja vahel 27.12.2021 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr. XXX kohustusi, mistõttu on esialgne võlausaldaja krediidilepingu

üles öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõue tarbijaga

sõlmitud krediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 mõistes. VÕS § 401 lg 1 järgi

krediidilepingust tulenevaks krediidiandja põhikohustuseks on anda krediidisaaja käsutusse

rahasumma, krediidisaaja põhikohustus on krediidi kasutamise eest maksta tasu ja lepingu

lõppemisel krediit tagasi maksta. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule

laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija võlaõigusseaduse

tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).

2 (5)

Tsiviilasi nr 2-24-11317

4. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale

üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS §

1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh

selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati,

kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).

5. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4

näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja

lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

Krediidiandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -

vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja

tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab,

et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto

väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

tõendama krediidiandja. Kuivõrd krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad

asjaolud hagiavalduses esile tuua.

6. Käesoleval juhul ei tuvastanud kohus, et krediidiandja oleks piisavalt kogunud andmeid

kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja

kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise

kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist peab tõendama krediidiandja. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale,

tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Inbank Finance AS lähtus kostjale

krediidi andmisel kostja poolt täidetud taotluses esitatud andmetest ning sellest, et krediidi

andmise hetkel ei olnud kostjal maksehäireid. Sissetulekut on esialgne võlausaldaja

kontrollinud Maksu- ja Tolliametist. Kohus juhib tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu

08.11.2021 kohtuotsusele nr 2-20-106661, mille p-s 55 rõhutati üle varasem praktika, mille

kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks minimaalselt nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet, seda ka väiksemate laenusummade puhul.

Käesoleval juhul nähtub hagiavalduse asjaoludest, et laenuandja kostjalt pangakonto

väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud

dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada.

Inbank Finance AS jättis täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud andmeid ja

seega kostja krediidivõimelikust. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle

tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäära. Ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni

3 (5)

Tsiviilasi nr 2-24-11317

oli intressimäär 0% aastas. Eeltoodust tulenevalt on kostjal üksnes laenusumma

tagasimaksmise kohustus, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja kõrvalnõuded (intress

269.28 eurot, haldustasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot). Kostja on teinud

maksegraafiku järgselt 16 tagasimakset ehk kokku 2886.88 eurot (16x180.43), mistõttu

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6813.12 eurot.

7. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohtupraktika kohaselt on viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti

määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu

27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 647.10 eurot tuleb eelnevast tulenevalt jätta

rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude. Võlgnevus

muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda

põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu

otsuse vastavas osas jõustumisest.

Kokku rahuldab kohus seega hagi 75.02% ulatuses (6813.12/9081.27* 100).

8. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude

rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud

ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon

ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline

peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud

ja vajalikus ulatuses.

8.1. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon

ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle

kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud,

menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv

sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

8.2. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud

läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on hagiavalduse

esitamiselt tasutud riigilõiv 770 eurot kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel.

8.3. Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist hagimenetluses summas 507

(169 ja 3h) eurot.

8.4. Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus

teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates

eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Kohus leiab, et esindaja ajakulu 3tundi ei

selles asjas põhjendatud ning kohus ei nõustu ka lepingulise esindaja tunnihinnaga. Asjas

puudub keeruline õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on

hageja esindaja vajalik ajakulu selles asjas 2 tund. Samuti ei olnud käesolev vaidlus

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-24-11317

õiguslikult keerukas. Kohus leiab, et hageja mitte-advokaadist esindaja tasumäär 169

eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll varasemates lahendites (vt 3-2-1-39-16 p

13, 3-2-1-115-13 p 14) pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks ka 170 eurot ilma

käibemaksuta, kuid kohus võttis siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem

muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja

alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei

olnud käesolev vaidlus õiguslikult keerukas. Neil kaalutlustel peab kohus põhjendatud

tasumääraks 120 eurot/tunnis. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud.

Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tunnis, mistõttu kuuluvad

hageja lepingulise esindaja kulud hüvitamisele kokku 240 eurot (2 h x 120 eurot, ei sisalda

ega lisandu käibemaksu). Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks seega

1010 eurot.

8.5. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, 75.02% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest

757.70 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja

kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole esitanud kohtule oma menetluskulude

nimekirja ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.

8.6. TsMS § 177 lg 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Sellise taotluse on hageja esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Toomas Talviste

kohtunik

5 (5)