3-24-2994/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

12. november 2024. a, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2994

Haldusasi

T.S kaebus tuvastada Tallinna Linnavalitsuse 18.12.2023

määruse nr 35 ,,XXXi põhimäärus“ õigusvastasus ning selle

vastuolu põhiseadusega ja kohustada Tallinna linna väljastama

uus põhimäärus, millega määrata kooli õppekeeleks vene keel

Menetlusosalised

Kaebaja – T.S, seaduslik esindaja G.R

RESOLUTSIOON

1. Tagastada esitatud kaebus.

2. Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed ja

kooli nimi tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates.

1. T.S õpib XXXi 4. klassis. Alates 2024/2025 õppeaastast on klassi õppekeeleks eesti keel

(varasemalt oli selleks vene keel).

2. T.S esitas 30.10.2024 enda seadusliku esindaja kaudu Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille

eesmärgiks on saavutada see, et kaebaja õppekeeleks oleks edaspidi vene keel. Kaebus on esitatud

lapse õiguste ning vähemusrahvuste kaitseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kaebaja emakeel

vene keel ja ta ei veeda aega eesti keelses keskkonnas. Kaebajale sai 2024. a septembris selgeks,

milline näeb üleminek vene keelele tegelikult välja. Venelaste kui põlisrahva lastelt on ära võetud

võimalus õppida emakeeles. Puuduvad põhjendused, miks ei ole võimalik venekeelse õppega

jätkata. Tegemist on diskrimineerimisega. Faktiliselt on tegemist rahvusvähemuste kooliga ning

muudatused on vastuolus lapse õiguste konventsiooniga. Kaebaja hariduse omandamise protsess on

kujunenud väga keerukaks. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 21 lg 1 on vastuolus

põhiseadusega (PS).

3. Kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada, sest

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus selgitab järgmist.

4. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse

kaitseks. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja sooviks, et XXXis jätkuks ka alates 2024/2025

õppeaastast õpe vene keeles nagu see on seniajani toimunud. Muudatused kooli põhimääruses tehti

lähtuvalt PGS § 21 lg-st 1, mis sätestab, et põhikooli ja gümnaasiumi õppekeel on eesti keel.

Kaebaja peab seda sätete põhiseadusega vastuolus olevaks.

5. PS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus haridusele. Puudub vaidlus selles, et

kaebajale on põhihariduse omandamine tagatud ning ta saab jätkata õpinguid ka edaspidi.

1(3)

Kuigi ühtegi last ei või jätta ilma õigusest haridusele, ei ole selle õiguse sisustamise eelduseks see,

et seda antakse tingimata muus keeles kui riigikeeles. Riigikohus selgitas 03.06.2024 määruse nr 3-

23-2480 p-s 16.1 selle kohta järgmist: PS § 37 lg 4 esimene lause sätestab selge sõnaga üksnes

õiguse saada eestikeelset haridust. Sama sätte teises lauses mainitakse vähemusrahvuse õppeasutusi,

kus õppekeeleks võib olla vähemusrahvuse enda keel. Niisuguste õppeasutuste asutamine ja

pidamine ei ole riigi positiivne kohustus, vaid vähemusrahvuse enda vabadus (vt ka kolleegiumi 28.

aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 26), mille teostamist ei tohi riik põhjendamatult piirata,

sh tegevusetusega. Kolleegium on varem leidnud, et isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset

gümnaasiumiharidust (otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 39). See järeldus tugines osaliselt asjaolule, et

vene õppekeelega gümnaasium võib tegutseda erakoolina. See põhjendus on asjakohane ka

praegusel juhul. Järelikult ei tulene põhiseadusest õigust nõuda riigilt mitte-eestikeelse põhihariduse

pakkumist.

Seega ei tulene põhiseadusest kaebajale subjektiivset õigust nõuda venekeelse põhihariduse

jätkamist. Arvestada tuleb ka sellega, et nii põhiseaduse preambul kui ka PS § 6, mis tunnistab

riigikeeleks eesti keele, viitavad ülekaalukale huvile soodustada eesti keelt. Kuigi PS § 49 sätestab

õiguse säilitada rahvuskuuluvus, ei saa ka sellest sättest tuletada automaatset õigust saada

(põhi)haridust muus keeles kui eesti keeles. Nagu eelnevalt viidatud, sätestab PS § 37 lg 4

hariduspõhiõiguse kontekstis sõnaselgelt üksnes õiguse saada eestikeelset haridust. Kaebaja

rahvuskuuluvust on võimalik säilitada ka eestikeelsele õppele üleminekul.

6. Kaebaja on viidanud ka ÜRO lapse õiguste konventsioonile ning vähemusrahvaste kaitse

raamkonventsioonile. Ka nendest ei ole võimalik järeldada, et kaebajal on õigus nõuda venekeelse

hariduse andmise jätkamist. Viidatud lahendis analüüsis Riigikohus Euroopa Nõukogu

vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklit 6, mis sätestab kohustuse võtta kasutusele

tõhusaid meetmeid haridusvaldkonnas ning kaitsta isikuid, ning Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli 1 artiklit 2, mis sätestab õiguse saada haridust.

Kummastki artiklist ei tulenenud Riigikohtu hinnangul õigust nõuda haridust enda eelistatud keeles,

st muus keeles kui riigikeeles (vt viidatud määruse p-d 16.2 ja 16.3). Kohus jääb ka praeguses asjas

nende põhjenduste juurde.

Muu kui riigikeelse hariduse nõuet ei tulene ka ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Selle sätteid

analüüsis õiguskantsler enda 16.04.2024 seisukohas ning leidis kokkuvõtvalt, et vajadus säilitada

rahvus- ning keelevähemus ja rääkida enda emakeeles, ei tähenda tingimata seda, et riik peaks

tagama ka tingimusteta muukeelse õppe.1 Need seisukohad on asjakohased ka käesolevas asjas.

7. Kaebaja on kaebuses viidanud vähemusrahvuste õiguste kaitse vajadusele.

Vähemusrahvuse kultuurautonoomia seaduse (VRKAS) § 1 kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena

Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid

Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele

poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis

on aluseks nende ühisele identiteedile. Vähemusrahvusesse kuuluvatel isikul on mh õigus

moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi (VRKAS § 4 p 1).

Emakeelse õppe korraldamine on VRKAS § 5 lg 1 kohaselt üheks vähemusrahvuse

kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks. Rahvuskeelsed või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutused

(koolieelsed lasteasutused ja koolid) on VRKAS § 24 p 1 kohaselt kultuuriomavalitsusasutused.

VRKAS §-s 25 sätestatakse siiski sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö

korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal

1 Vt nt õiguskantsleri 16.04.2024 seisukoht nr 16-4/240581/2402254.

2(3)

peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2021 otsus nr 3-19-2409, p 11) ega VRKAS mõttes. Seega ei ole

vaidlusalune kool vähemusrahvuste õppeasutus VRKAS mõttes. Avalikul võimul ei ole ka

kohustust selliseid koole ise moodustada ega pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei

ole õigust avalikult võimult seda nõuda.

6. Kohus rõhutab, et eelnev ei tähenda siiski seda, et muu kui eesti emakeelega õpilasi ei tuleks

igakülgselt aidata eestikeelsele õppele üleminekul. Nii on õiguskantsler juhtinud tähelepanu sellele,

et eestikeelsele õppele üleminekul tuleb muukeelsetele õpilastele tagada vajalik tugisüsteem ning

neid ei tohi selles ülemineku faasis jätta üksi. Vajadusel tuleb selleks kasutada vastavat

kvalifikatsiooni omavate spetsialistide abi.2 Õpilaste piisava abita jätmine eestikeelsele õppele

üleminekul võib muu hulgas takistada muukeelsete õpilaste nõuetekohase põhihariduse

omandamist. Kaebajal on selles osas võimalik pöörduda otse kooli poole. Õigust nõuda

põhihariduse omandamist vene keeles see siiski ei taga.

7. Eelnevast tulenevalt kuulub kaebus tagastamisele, sest kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda

venekeelse õppe jätkumist.

HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse

tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

8. Määruse avaldamisel tuleb füüsiliste isikute nimed ning kooli nimi asendada tähemärkidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

2 Vt nt õiguskantsleri 09.05.2024 seisukoht nr 7-4/240725/2402731.

3(3)