3-23-3006/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. november 2024. a, Tallinn

Haldusasja number

3-23-3006

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2023 otsuse nr

15.2-9/68-1 ja 29.11.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2866-2

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Sofja Pevzner-Belošitski

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Mirja Sarap

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avalikustamisel asendada kaebaja ja tema

pereliikmete nimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 11.12.2024 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X esitas 14.07.2023 Politsei- ja Piirivalveametile taotluse Eesti kodaniku passi ja

isikutunnistuse väljaandmiseks. Taotluse kohaselt sündis ta xx.xx.xxxx Eestis ja ta soovib enda

kodakondsust tõendada isapoolse vanaisa C. C (C) ja tema ema Y. Y kaudu.

2. PPA keeldus 11.10.2023 otsusega nr 15.2-9/68-1 taotlejale Eesti kodaniku passi ja

isikutunnistuse väljaandmisest.

Taotleja sugulased on järgmised (koos vastustaja tuvastatud asjaoludega):

-

ema Q. Q (sündinud xx.xx.xxxx Venemaa Föderatsioonis, sünnijärgne nimi O, kodakondsus

märkimata), Eesti kodakondsuse kohta andmed puuduvad;

-

isa Z. Z (sündinud xx.xx.xxxx Venemaal, Eesti kodanik), saanud kodakondsuse naturalisatsiooni

korras xx.xx.xxxx;

-

isapoolne vanaisa C. C (C H poeg), sündinud xxxx, abiellus xx.xx.xxxx;

-

isapoolse vanaisa ema Y. Y (sündinud xxxx-xxxx), surnud xx.xx.xxxx Võrumaal.

Kaebaja isapoolse vanaisa C. C kohta on arhiivis Eesti-Vene rahulepingu IV alusel Eesti

kodakondsuse opteerimise toimik, mille kohaselt vormistati C. Cle xx.xx.xxxx kodakondsuse

tunnistus nr 12071. Taotleja esitatud tõendi kohaselt on tunnistus välja võetud. Sama toimiku

1(4)

kohaselt avaldas C. C, et lahkus 1918. aasta kevadel sõjapõgenikuna Eestist. Andmeid C. C Eestisse

elama asumise kohta Rahvusarhiivist ei leitud ja neid ei ole taotlusele lisatud.

Rahulepingu alusel opteerumise korras kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse

pöördumine, mida kinnitab ka kohtupraktika. C. C (taotleja vanaisa) ei viinud opteerimist lõpuni.

Seega ei omandanud Eesti kodakondsust tema poeg (taotleja isa) ega taotleja ise.

C. C oli 04.12.1918, s.o Maanõukogu 26.11.1918 määruse Eesti kodakondsuse määratlemise kohta

jõustumisel, täisealine ehk ta pidi vastama kõigile määrusega kehtestatud nõuetele. Määruse

jõustumise ajal puudusid sünnijärgsed Eesti kodanikud, mistõttu ei saanud C. C omandada Eesti

kodakondsust oma ema, Y. Y kaudu.

C. C pojapoeg J. J1 esitas 2013. aastal dokumendid oma vanaisa, C. C opteerimise kohta ning talle

väljastati pass kui sünnijärgsele Eesti kodanikule vastavalt tolleaegsele halduspraktikale.

Halduspraktika muutus 2015. aastal, kus täiendavatele arhiivimaterjalidele tuginedes leiti, et

kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse asumine.

PPA jättis taotleja vaide 29.11.2023 vaideotsusega nr 15.3-3.1/2866-2 rahuldamata:

-

Taotlejat ei ole kunagi sünnijärgse Eesti kodanikuna määratletud, mistõttu ei ole riivatud tema

õiguspärast ootust.

-

Z ja G. G olid vennad ja mõlemad C. C pojad, kuid kumbki ei omandanud Eesti kodakondsust

oma isa Ci kaudu. Mõlemad pojad (Z ja G) soovisid Eesti kodakondsust saada erinevatel aegadel

iseseisvalt. Mõlemad olid kodakondsuse taotlemise ajal täisealised ega sõltunud oma isa C. C

kodakondsusest.

-

Taotleja isa esitas 20.11.2023 PPA-le avalduse kodakondsuse aluse muutmiseks ning avaldus on

lahendamisel.

-

Taotleja esivanem koos perega ei viinud opteerimist lõpuni ega omandanud seeläbi Eesti

kodakondsust, mistõttu ei saanud oma esivanemate kaudu sünniga Eesti kodakondsust omandada

ka nende järeltulijad. Taotleja sünni ajal ei olnud tema isa sünnijärgne Eesti kodanik, mistõttu ei

saanud taotleja omandada Eesti kodakondsust sünniga oma isa kaudu. Taotleja ei ole Eesti

kodanik ning seega ei saa talle soovitud dokumente välja anda.

3. X. X esitas 28.12.2023 kaebuse PPA otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks.

-

Kaebaja isapoolsed sugulased on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga; st J. Ji sünnijärgne

kodakondsus on tuvastatud C. C kaudu ja kaebaja isa venna kaudu. Kaebaja isa sai Eesti

kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kuivõrd talle ei ole selgitatud õigust saada passi

sünnijärgse kodanikuna.

-

C. C kaudu sünnijärgse kodakondsuse tuvastamine peab kehtima kõigi tema järeltulijate, sh

kaebaja osas. J. Jile sünnijärgse kodakondsuse andmine lõi kaebajale õiguspärase ootuse, et C. C

perele antud õigused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas.

-

Eestis ei kehti pretsedendiõigus.

-

PPA-l puudus mõjuv põhjus 2015. aastal halduspraktika muutmiseks, samas kaebaja suhtes

erandi tegemisest keeldumiseks. Arvestada tuleb ka PPA antud kehtivaid haldusakte. PPA

kohtleb sama pere erinevaid inimesi ebavõrdselt, sh ühelt poolt J. Ji, kes sai sünnijärgse

kodakondsuse ning teiselt poolt kaebaja isa ja kaebaja ise, kellele vastavalt 1992. aastal ja 2023.

aastal sünnijärgset kodakondsust ei antud.

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu.

1. Kaebaja sündimise ajaks xxxx. aastal ei olnud kaebaja kumbki vanem omandanud Eesti

kodakondsust. Kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse

xx.xx.xxxx otsusega nr 45. Seega ei määratletud kaebaja isa 2003-2015. a halduspraktika kohaselt

1 Vaideotsuse kohaselt põlvneb J. J G. G, kes on Z. Z vend ja C. C poeg.

2(4)

sünnijärgse Eesti kodanikuna oma isa C. C kaudu. Seega ei ole kaebaja omandanud Eesti

kodakondsust sünniga oma isa kaudu.

2. Vastustaja käsitleb isikuid, kelle esivanem ei viinud opteerimist lõpuni, aga keda aastatel 2003

kuni 2015 PPA teadlikult määratles sünnijärgsete Eesti kodanikena sellel ajal kehtinud

halduspraktika kohaselt, jätkuvalt sünnijärgsete Eesti kodanikena, eeldusel, et see oli määratletud

heauskselt ja kui isik ei ole esitanud võltsitud dokumente ega valeandmeid.

3. Kaebaja vanaisa, C. C pojad soovisid Eesti kodakondsust saada erinevatel aegadel ning vendade

(kaebaja isa ja onu) kodakondsuse omandamistel ei ole omavahel seost. Vastustaja on ka kaebaja

isale selgitanud, et tema isa (kaebaja vanaisa) ei olnud isa sündimise ajal Eesti kodanik, mistõttu ei

saanud kaebaja isa omandada kodakondsust kaebaja vanaisa kaudu.

4. Vastustaja on samuti selgitanud, et asjaolust, et J. J (kaebaja onupoeg) määratleti Eesti kodanikuna

ekslikult, ei anna alust lugeda teisi C. C järglasi samuti Eesti kodakondsuse omandanuks. Asja

lahendamisel omab tähtsust asjaolu, kas kaebaja vanematest keegi oli kaebaja sündimise hetkel

Eesti kodakondsuses või mitte.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kodakondsuse andmine on riigi kõrgeima võimu kandja (rahva) moodustamise küsimus.

Tavaliselt on selles küsimuses seadusandjal suur otsustusruum ja/või otsustatakse küsimus ka

põhiseaduse vastuvõtmisel mh rahva enda poolt. Kodakondsus on riigi poolt antav hüve või

privileeg, mis enamikel juhtudel ei võimendu kindla isiku nõudeõiguseks, et riik peab talle

kodakondsuse andma. Samas peab riik järgima iseenda määratud kodakondsuse andmise reegleid.

6. Kaebaja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et tema vanaisa, C. C ei viinud opteerumist lõpuni ehk ei

pöördunud Eestisse. Sj on kaebaja esitanud haldusmenetluses tõendina, et Y. Yle on 23.07.1929

antud tunnistus, et C. Cl, kes elab Venemaal, on võimalik saata emale abiraha (dtl 11 p 9).

Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et Tartu rahulepingu art IV alusel kodakondsuse saamiseks

pidi opteeruja ka Eestisse jõudma (Riigikohtu 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810, Tallinna

Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus nr 3-20-1455 ning 18.01.2024 otsus nr 3-22-2066). PPA on ka

õigesti selgitanud, et C. C täisealisena ei saanud Eesti kodakondsust oma vanemate kaudu, vaid pidi

ise kodakondsuse saamise kõik nõuded täitma.

7. Nn pretsedendiõiguse puudumisest ei saa tuletada keeldu tugineda asjassepuutuvate

õigusnormide tõlgendamisel varasematele jõustunud kohtulahenditele. Põhiseaduse § 12 lg 1

kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Sellest tulenevalt peavad nii haldusorganid kui ka kohtud

tagama õiguse ühetaolise kohaldamise. Eeltoodu ei tähenda, et senist haldus- või kohtupraktikat ei

võiks muuta, kuid selline muutmine ei tohi olla meelevaldne (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-

22-2066 p 11).

8. Varasem, tänaseks muutunud halduspraktika ei anna kaebajale õigust kodakondsusele, samuti ei

ole kaebajal õigust nõuda võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes enda suhtes varasema ebaõige

halduspraktika kohaldamist (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-29-06 p 12 ja seal viidatud

praktika).

Õiguskantsler on kinnitanud, et õigustatud ootus Eesti kodakondsusele puudub neil optantide

järeltulijatel, kes ei ole kodakondsust taotlenud ega Eesti kodaniku isikutunnistust saanud2. Riigi

tänaseks tuvastatud varasemast eksimusest ning asjaolust, et eksimuse tõttu ei ole varem kodanikeks

saanuilt kodakondsust isikute eeldatavat usalduse kaitset arvestades ära võetud (vt ka HMS § 67), ei

07.12.2018 kiri nr 7-4/181596/1805367 „Optantide järeltulijate kodakondsus“ – kättesaadav:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Optantide%20j%C3%A4reltulijate%20kodakondsus.pdf

3(4)

tulene kaebajale subjektiivset õigust, et riik peaks oma varasemat vale halduspraktikat kümme

aastat hiljem kaebaja suhtes jätkama.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) käsitles 17.09.2024 otsuses3 nr 29295/22 kaebuse

vastuvõetavuse kohta, kas optandi järeltulija õigust võrdsele kohtlemisele ja perekonnaelu

puutumatusele on rikutud, kui ei võimaldata tugineda varasemale soodsamale halduspraktikale.

Kohus leidis järgnevat:

-

Erinev kohtlemine vaidlusaluses asjas tulenes halduspraktika muutumisest ehk muutusest viisis,

kuidas siseriiklikud võimud tõlgendasid Tartu rahulepingu artiklis IV sätestatud tingimusi (p 94).

-

Selle uue tõlgenduse, mis võeti vastu 2015. aastal (ja mis näib sisuliselt tähendavat naasmist

2003. aasta eelse lähenemisviisi juurde), kinnitas peagi pärast seda Riigikohus. Hiljem kinnitasid

siseriiklikud kohtud veel kord Tartu rahulepingu artiklile IV antud tõlgendust, viidates mitte

ainult Riigikohtu varasemale otsusele asjas nr 3-16-1810, vaid ka Tartu Ülikooli teadlaste

aruandele. Seda võib järeldada ka Riigikohtu otsusest asjas nr 3-16-1810, et kohus pidas

ekslikuks varasemat halduspraktikat, mille kohaselt Eestisse ümberasumist ei peetud

kodakondsusmenetluse lõpuleviimise tingimuseks (p 95).

-

Eeltoodu taustal leiab EIK, et Eesti kodaniku isikut tõendavate dokumentide taotlemist enne või

pärast 2015. aastat, st enne või pärast halduspraktika piiravamaks muutumist (eesmärgiga

parandada varasemat ekslikku praktikat), ei saa pidada konventsiooni artikliga 14 hõlmatud mis

tahes diskrimineerimise aluste osaks. Kuigi kaebaja ei nõustu selgelt 2015. aasta järgse

halduspraktikaga, ei tekita asjaolu, et tema taotlus jäeti rahuldamata, konventsiooni artikli 14 ja

artikli 8 tähenduses riiveid (p 96).

9. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele

(HMS § 60 lg 2). KodS ei sätesta samuti, et haldusakti teistel, sh põhjendaval osal oleks seaduse

alusel õiguslik tähendus resolutsioonist eraldi.

Kaebaja ei ole tõendanud, et tema onupojale (isa venna pojale) kodakondsuse andmise ja passi

väljastamisega oleks otsustatud ka kaebaja õiguste, sh kaebaja Eesti kodanikuna tunnustamise üle.

KodS § 32 lg 1 sätestab, et isiku, kelle riik määratles Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi

väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna, loeb riik Eesti kodakondsuse omandanuks

sellel õiguslikul alusel, nagu ta ekslikult Eesti kodanikuna määratleti. Seega on normi reguleerimis-

esemeks üksnes selle isiku õigused, keda on Eesti kodanikuna (ekslikult) määratletud. Kaebajal

puudub ka Eesti kodanikuna määratlemise õigus enda onupoja kaudu (vt KodS § 32 lg 4), kuivõrd

kodakondsus määratletakse üksnes ülanejate sugulaste kaudu (PS § 8 lg 1).

10. Kohus jätab kaebuse rahuldamata ja HKMS § 108 lg 1 alusel poolte menetluskulud nende endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

3 https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-237579

4(4)