3-24-1828/4 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

08.11.2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-1828

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses kaebaja kohta valeväidete

esitamisega ja sellega kaebaja au ja hea nime

teotamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.11.2024. a määruse resolutsiooni

p 1

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X.-i

määruskaebus Tartu Halduskohtu 04.11.2024. a määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.

2. Jätta rahuldamata taotlus Tartu Vanglalt täiendava tõendi väljanõudmiseks.

3. Jätta rahuldamata määruskaebuse esitaja taotlus määruskaebemenetluses riigi

õigusabi saamiseks.

4. Jätta tähelepanuta taotlus määruskaebuse esitaja vabastamiseks riigilõivu

tasumisest.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi

kaevatav (HKMS § ).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 18.06.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks 3000 euro ulatuses. Kaebuse kohaselt avaldas M. Tiigivee 28.12.2023

Tartu Vanglas teiste kinnipeetavate juuresolekul kaebajale ja enne seda teistele

kinnipeetavatele kaebaja kohta ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid.

Samuti läks M. Tiigivee ametnik E. Tarkuse juurde ja esitas talle enda poolt fabritseeritud

faktid. Selle tegevusega kahjustas ametnik kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatust ning

riivas kaebaja au ja head nime. Kaebaja hinnangul soovis ametnik teadlikult tõmmata endale

kõrgendatud tähelepanu kaebaja väärikuse alandamise abil ning saavutada kinnipeetavate

silmis paremat positsiooni. M. Tiigivee avaldas, et „E8 eluosakond on grupeeringu sektor ja

E8 eluosakonnas oli gäng moodustunud“ (viimast ütles teisele ametnikule, pealt kuulis

kaaskinnipeetav S. Joala). Veel ütles M. Tiigivee pärast vestlust kaebajaga 28.12.2023 E8

üksuse juht E. Tarkusele, et kaebaja ähvardas teda kaudselt, öeldes: „sa veel vastutad oma

sõnade eest“ (kuritegelikus maailmas tähendab selline lause seda, et sinu tervis ja elu on nüüd

ohus). M. Tiigivee tunnistas enda öeldut tunnistajale M. Saarele. Kaebaja selgitab, et ta ei ole

ametnikku ähvardanud. Enda tegevusega tekitab ametnik intriige ja seab ohtu kaebaja

julgeoleku. Ametniku väited tervikuna jätavad mulje, et kaebaja loob justkui kuritegelikku

ühendust ja on laiemalt kuritegeliku elu viljeleja. Ametniku väited kahjustavad kaebaja

põhiõigusi ning alandavad kaebajat, sest väited on valed. Valeväidete tõttu toimus E8

eluosakonnas 4 ümberpaigutust (sh paigutati kaebaja kambrikaaslane teise osakonda),

mistõttu peab kaebaja kannatama olulist heaolu langust. Ametnik peab ebaõiged andmed

ümber lükkama Tartu Vangla kinnipeetavate ja ametnike ees. Teised ametnikud on peale M.

Tiigivee õigusvastast tegevust suhtunud kaebajasse vaenulikult, kaebaja on pidanud andma

selgitusi ja veenma vanglaametnikke selles, et mingit grupeeringut ei eksisteeri.

2. Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla halduskohtule asjaga seonduvad

dokumendid, sh Tartu Vangla 18.06.2024. a otsuse kahjunõude rahuldamata jätmise kohta, M.

Tiigivee 05.01.2024. a ettekande ja 13.06.2024. a täiendavad selgitused kahjunõude aluseks

olnud juhtumi kohta.

3. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 04.11.2024. a määrusega (resolutsiooni p 1)

ja jättis läbi vaatamata kaebaja taotluse kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks ja tunnistajate ülekuulamise taotluse (resolutsiooni p 2).

Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.

3.1. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt

on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

3.2. Kaebaja leiab, et vangla teotas tema au ja head nime, kui 28.12.2023 inspektor-

kontaktisik M. Tiigivee avaldas 28.12.2023 teiste kinnipeetavate juuresolekul kaebaja kohta

ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Kaebuse kohaselt ütles M. Tiigivee,

et vangla E8 eluosakond on grupeeringu sektor ja E8 eluosakonnas on moodustunud gäng.

Lisaks väidab kaebaja, et M. Tiigivee oli öelnud, et kaebaja oli ametnikku ähvardanud,

öeldes, et ta veel vastutab oma sõnade eest, kuigi see ei vasta tõele ja kaebaja ametnikku

ähvardanud ei ole.

3.3. Kohtu hinnangul ei saa pidada Tartu Vangla ametniku poolt kaebaja poolt ette heidetud

lausete kasutamist kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kohtutoimiku materjalidest võib

järeldada, et ametnikule ette heidetud lausetes seoses E8 eluosakonnas väidetavalt

moodustunud grupeeringuga ei ole ametnik toonud välja ühegi konkreetse kinnipeetava nime,

vaid ütles enda sõnul vestluse käigus üksnes seda, et ta on organisatsiooni olemasolust

teadlik. Ka kaebaja ise ei ole väitnud, et ametnik kasutas neis väidetes konkreetselt kaebaja

nime. Seega ei saa ametnikule etteheidetavate lausete väljaütlemisega X.X.-i isikut siduda

ega need tema au ja head nime teotada. Isegi olukorras, kus X.X. viibis vanglas E8

osakonnas ning võis tunda ennast teatud määral puudutatuna väitest, et tema osakonnas oli

moodustunud mingisugune grupeering, ei saanud ametniku väljaöeldu tekitada kaebajale

selliseid ülemääraseid ebamugavusi, mis saaksid talle tuua kaasa intensiivseid kannatusi. Ka

väide kaebaja ähvardamisest ei saanud riivata kaebaja õigusi intensiivselt. Nii üksuse juhil kui

ka teabe- ja uurimisosakonnal oli võimalik tegelikud asjaolud pärast ametniku nende poole

pöördumist ise välja selgitada.

3.4. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1

tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh väärikuse

alandamise, au või hea nime teotamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral. Avaliku

võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja

piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste

tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda

õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13

ning seal viidatud kohtupraktika).

3.5. Tartu Vangla 18.06.2024. a kahju hüvitamise taotluse lahendamise otsusest nähtub, et M.

Tiigivee selgitas 18.03.2024. a seisukohas, et 28.12.2023 vestles ta kella 16.33 paiku

eluosakonna E8 trelluste juures ühe kinnipeetavaga, kui vestlusesse sekkus X.X. , kes heitis

ametnikule ette, et ametnik on tema kohta teiste kinnipeetavate hulgas valeinfot levitanud. M.

Tiigivee hinnangul kestis tema ja X.X.-i vaheline vestlus umbes ühe minuti, pärast mida

kinnipeetav eemaldus trelluste juurest. M. Tiigivee kinnitas 13.06.2024. a täiendavas

selgituses vanglale, et avaldas X.X.-iga toimunud vestluse käigus üksnes seda, et ta on

organisatsioonist teadlik. M. Tiigivee kinnitusel ei ole ta kinnipeetavate hulgas levitanud infot

selle kohta, et X.X. võiks kuidagi olla võimaliku organisatsiooni tegevusega seotud. M.

Tiigivee 05.01.2024. a ettekande kohaselt oli ametnik pärast 28.12.2023. a vestlust

kinnipeetavatega segaduses ja tundis, et kinnipeetav ähvardas ametnikku vastutusele

võtmisega asjas, mida ametnik teinud ei olnud. Veel märkis ametnik, et 03.01.2024 pöördus

tema poole kinnipeetav M. Saar, kes soovis rääkida varasemast 28.12.2023. a vestlusest, kuna

viibis seal juures. Kinnipeetav soovis väga teada, kelle käest on ametnik saanud

informatsiooni organisatsiooni kohta E8 osakonnas. Lisaks mainis kinnipeetav, et tahab

ametnikku päästa, kui jagab temaga infot, sest X.X. kavatseb ametniku kohtusse kaevata.

Küsimusele, kas ametnik peaks X.X.-i pärast kartma, vastust ei tulnud. Pärast vestlust

valdasid ametnikku ärevad tunded. Kohtu hinnangul ei saa pidada ametniku tegevust

seonduvalt üksuse juhi ja teabe- ja uurimisosakonna teavitamisega, et ta tunneb ennast

kinnipeetavaga toimunud vestluse tulemusel ohustatuna, õigusvastaseks, kuivõrd sellises

olukorras on ametnikul kohustus edastada vastav info pädevale struktuuriüksusele (VangS §

133). Kohtul puudub põhjus vanglaametniku selgituste tõesuses ja usaldusväärsuses kahelda

ning on väga ebatõenäoline, et valvuri soov ja eesmärk oli kaebaja kohta valeväiteid esitada,

neid levitada ja sellega kaebaja head nime teotada ja talle ebamugavusi põhjustada. Ei ole

välistatud, et kaebaja tunnetas ennast puudutatuna seetõttu, et viibis samuti osakonnas E8,

mille kohta ametnik väiteid esitas, kuid see ei tähenda, et ametniku tegevust saaks pidada

õigusvastaseks. Seega ei ole vangla õigusvastaselt käitunud ning RVastS § 7 lg-st 1 tulenevad

hüvitamisnõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Lisaks ei ületa kaebaja kirjeldatud

võimalikud üleelamised ja teatud ebamugavus (nt osakonnas toimunud ümberpaigutamised,

kaebaja kambrikaaslase paigutamine teise osakonda) lävendit, mis õigustaks mittevaralise

kahju rahalist hüvitamist.

3.6. Kaebaja on kaebuses viidanud ka soovile, et ametnik M. Tiigivee vabandaks ja lükkaks

ümber tema poolt öeldud ebaõiged andmed, kuid seejuures ei ole kaebaja kohtule

selgesõnaliselt õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõuet esitanud (RVastS § 11, HKMS §

37 lg 2 p 5). Kui ka lugeda selline nõue kohtule esitatuks, oleks ka selle puhul täidetud

HKMS § 121 lg 2 p-s 21 sätestatud kaebuse tagastamise eeldused. Kaebaja õiguste riivet tuleb

ka heastamisnõudesse puutuvalt pidada käesolevas määruses eespool toodud põhjustel

väheintensiivseks. Sarnaselt hüvitamisnõudele saab kohus rahuldada heastamisnõude üksnes

juhul, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja on käitunud õigusvastaselt; õiguste

rikkumise tagajärjel tekkis isikule kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja isikule

tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Praegusel juhul ei oleks kõik need eeldused

täidetud ja heastamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline samadel põhjustel, mis kohus

esitas eespool hüvitamisnõudega seonduvalt.

3.7. Kuna kohus tagastab kaebuse, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse ja tunnistajate

ülekuulamise taotluse läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. X.X. esitas 04.11.2024 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.11.2024. a määruse

resolutsiooni p 1 peale. Kaebaja märgib selles, et jääb enda kaebuse juurde ja taotleb selle

menetlemist. Samuti taotleb kaebaja Tartu Vanglalt täiendava tõendi väljanõudmist, tema

vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest ja talle riigi õigusabi andmist, kuna ta ei suuda

ennast ise esindada, sest tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske

adekvaatselt materjalides orienteeruda.

4.1. Kaebaja leiab, et kaebuse tagastamine riive vähese intensiivsuse tõttu ei ole asjakohane.

Kaebaja suhtes toime pandud rikkumine on märkimisväärne. Kaebaja jaoks on oluline, et

saabuks õigusselgus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 04.11.2024. a määruse

resolutsiooni p 1 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus

määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste

kaitseks on ilmselgelt vähene.

Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse HKMS

§ 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 04.11.2024. a määruse kõigi põhjendustega kaebuse

tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

Esitatud määruskaebuses pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse

asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale.

5.1. Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates

01.01.2018 haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest riigilõivu. Seega on määruskaebus

riigilõivuvaba. Kuna määruskaebuse esitajal puudus vajadus esitada menetlusabi taotlus

määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks, siis jätab ringkonnakohus

määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse tähelepanuta.

5.2. HKMS § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ja korraldab ainult selliste tõendite kogumist,

millel on asjas tähtsust. Kuna halduskohus tagastas esitatud kaebuse ja ringkonnakohus

tagastab määruskaebuse, siis asjas sisulist menetlust ei toimu ja nõutud tõendil ei ole

käesolevas asjas, so määruskaebemenetluses, tähtsust. Sel

põhjusel jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja eeltoodud taotluse rahuldamata.

5.3. Ringkonnakohus käsitleb kaebaja taotlust anda talle advokaat, taotlusena saada riigi

õigusabi määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et riigi õigusabi andmise

eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõikidele isikutele, kellel selle järgi vajadus

on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. HKMS § 110 lg-

st 2 tulenevalt tuleb riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda RÕS-st ning HKMS-i 12.

peatükis sätestatust üksnes niivõrd, kuivõrd RÕS-is ei ole sätestatud teisiti. Riigil on kohustus

abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is ettenähtud tingimuste esinemise

korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või

mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on

seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks. KIS-ist nähtuvalt on X.X. aastate jooksul esitanud märkimisväärse

hulga kaebusi ja taotlusi erinevatele kohtutele ja erinevates kohtuastmetes ning talle on

korduvalt selgitatud riigi õigusabi saamise tingimusi. Eelnevates kohtumenetluses

osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on

ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et ta on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ka

käesolevas asjas esitas X.X. määruskaebuse ringkonnakohtule, olles koostanud eelnimetatud

dokumendi ise. Kaebaja on käesolevas asjas kokkuvõttes ise esitanud kohtule määruskaebuse

ning HKMS § 210 lg 4 järgi lahendatakse määruskaebused üldjuhul kirjalikus menetluses.

Kõike eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks määrata X.X.-ile riigi õigusabi

korras esindajat määruskaebemenetluses. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi

taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)