2-24-10209/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht

6. november 2024. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-10209

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus K.K paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.07.2024 esialgse õiguskaitse määrus

Kaebuse esitaja ja liik

K.K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja:

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik: K.K (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie

Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 06.07.2024 esialgse õiguskaitse määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

2-24-10209

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik esitas 04.07.2024 Harju

Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega taotles K.K (puudutatud

isik) suhtes esialgse õiguskaitse raames tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ja

ravi pikendamist 40 päevani. 03.07.2024 kell 13:01 rakendati tema suhtes tahtest olenematut

ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

2. Taotlusega samal päeval esitas avaldaja kohtule psühhiaatrite KE ja KT arvamuse

puudutatud isiku kohta.

2.1. Esmakordselt viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus 25.07.2016-18.08.2016

hospitaliseerituna ägedalt psühhootilisena. Käitus kodus ebaadekvaatselt ja agressiivselt.

Rääkis kosmoses käimisest. Kutsus võõraid inimesi koju elama ja põletas lähedaste riideid

ning lõhkus ema telefoni. Ravi foonil puudutatud isiku seisund paranes, kuid haiguskriitikat ei

tekkinud. Puudutatud isik ei kasutanud toetusravi ega ilmunud vastuvõtule.

2.2. 2022. aasta kevadel oli puudutatud isik psühhiaatriakliinikus meelepettelistest elamustest

hõivatud, ärritunud ja agressiivne. Antipsühhootilise ja meeleolu stabiliseeriva ravi foonil

meelepetted taandusid ja käitumine korrastus. Haiguskriitikat jätkuvalt ei kujunenud.

Puudutatud isik ei kasutanud temale määratud ravimeid. Tahtest olenematul ravil viibis

puudutatud isik ka 06.06.2023–14.07.2023 psühhoosi ägenemisest ja elamustest tuleneva

agressiivse käitumise tõttu elukaaslase ja ema suhtes. Psühhiaatriakliinikusse toimetati ta

politsei kaasabil. Puudutatud isik vajas ohjeldamist ja pipragaasi ning käeraudu.

Antipsühhootilise ja meeleolu stabiliseeriva ravi foonil puudutatud isiku seisund paranes.

Psühhiaatri vastuvõttudel käis ja ravimeid tarbis ebakorrapäraselt.

2.3. Viimati viibis puudutatud isik haiglaravil 30.05.2024–18.06.2024. Toodi

psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja politseiga raamile ohjeldatuna. Kiirabi kutsus

puudutatud isiku ema, kes ei tundnud end turvaliselt puudutatud isiku ettearvamatu ja

agressiivse käitumise tõttu. Puudutatud isik ähvardas ema nii verbaalselt kui füüsiliselt. Ravi

lõpetamise järgselt polnud puudutatud isik enam tööle läinud. Tema kõne oli muutunud aina

segasemaks ja seosetumaks. Lisandusid kuulmismeelepetted ja agressiivne käitumine. Ravi

(risperidoon, valproaat, lorasepaam) foonil meelepetted taandusid, meeleolu stabiliseerus ja

käitumine korrastus. Haiglast lahkumisel planeeriti psühhiaatri ambulatoorne jälgimine.

2.4. Käesolevalt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabiga politsei

saatel. Kiirabi kutsus puudutatud isiku ema, kelle sõnul oli puudutatud isik toetusravi koju

saabudes peagi lõpetanud. Puudutatud isikul ilmnes taas psühhootilistele elamustele viitav

käitumine. Rääkis nähtamatute isikutega ja avaldas absurdseid luulumõtteid ning tõlgendusi.

Muutus aina vaenulikumaks ja agressiivsemaks ema suhtes. Puudutatud isik sõimles, ähvardas

ja tõukas ema ning raputas teda õlgadest. Emal olid nähtavad verevalumid. Kiirabi ja politsei

saabumisel lamas puudutatud isik voodil. Väitis, et ta võtab ravimeid siis, kui tunneb vajadust.

Psühhiaatriakliiniku valvetoas puudutatud isik orienteerus oma isikuandmetes, ajas ja kohas.

Oli pinges, ärrituv ja trotslik. Tema meeleolud kõikusid äärmusteni. Hüppas järsult toolilt

püsti, vehkis kätega ja karjus personalile, et läheb koju, kui teda teavitati haiglasse jäämise

vajadusest. Psühhoosi ägenemisest tuleneva ümbritsevaid ohustava käitumise ja ravikoostöö

puudumise tõttu hospitaliseeriti puudutatud isik valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse alusel 03.07.2024 kell 13.01.

2-24-10209

2.5. Puudutatud isiku psüühiline seisund ei ole oluliselt paranenud. Liigub aktiivselt

osakonnas ringi, on ärritunud, trotsliku ja üleoleva olekuga. Vestlusel raviarstiga ärritub

kergesti ja on umbusaldav ning oma elamusi varjav. Vihjamisi avaldab mõjustusluulumõtteid.

Tunnistab, et ei söönud ega maganud kahe nädala vältel. Haiguskriitika ja ravisoostumus

puuduvad. Hindab ravi enda mürgitamisena ja enda enesetunnet väga heaks, kuna ta lõpetas

ravi. Ema suhtes on vaenulik. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire segatüüpi

skisoafektiivne häire (F25.2). Tema käitumine on haiguslikest elamustest juhitud,

ettearvamatu ja nii teda ennast kui ümbritsevaid (eeskätt ema) ohustav. Oma psüühilisest

seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

Puudutatud isiku seisundist ja senisest ravikogemusest tulenevalt ei ole tõenäoline tema

seisundi paranemine 4 päevase ravi toimel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek

väljaspool tugevalt kontrollitud ravikeskkonda.

3. Maakohus rakendas 05.07.2024 esialgse õiguskaitse määrusega puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva.

4. Psühhiaatriakliiniku psühhiaater teavitas 06.07.2024 maakohut sellest, et puudutatud isiku

seisund ei ole muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita

jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 06.07.2024 määrus ja põhjendused

5. Maakohus rakendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi ja paigutas ta psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 40 päeva alates tema

03.07.2024 kell 13.01 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Ühtlasi anti

luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi loeti lõpetatuks 12.08.2024 kell 13.01 või varasemalt, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

5.1. Puudutatud isiku ärakuulamine toimus 05.07.2024. Kohus selgitas talle menetlustoimingu

sisu ja menetluse käiku. Ärakuulamisel oli puudutatud isik trotslik. Puudutatud isik teadis, kus

viibib ja vastas, et seekord ei ole tema siinolek põhjendatud, kuna emaga konflikti ei olnud.

Võttis ravimeid, aga tegi oma kuuri vastavalt sellele, kuidas end tundis. Ei saanud aru, kuidas

seekord kõik nii juhtus. Arvas, et ema tekitas endale ise verevalumid. Ei taha vastavalt arstide

juhistele raviga jätkata. Tahab oma teadmiste järgi edasi ravida.

5.2. Puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi korras toetas avaldaja avaldust.

5.3. Kohus leidis, et puudutatud isiku ravi tagamiseks on kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused täidetud.

5.3.1. Puudutatud isikul esineb raske segatüüpi skisoafektiivne psüühikahäire (F25.2). Tema

käitumine on haiguslikest elamustest juhitud, ettearvamatu ja nii teda ennast kui ümbritsevaid

(eeskätt ema) ohustav. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohus

tuvastas ärakuulamisel, et isik ei mõtle selgelt ega adu ümbritsevat adekvaatselt. Eitas

objektiivseid ja faktilisi asjaolusid, füüsilist konflikti emaga. Kinnitas, et ei võta ravimeid nii

nagu arstide poolt ette nähtud. Temale etteheidetavat käitumist ebakohase raviga seostada ei

suuda. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik võimeline oma psüühilise seisundi tõttu

2-24-10209

iseenda eest hoolt kandma ja võib käituda ebaadekvaatselt ning ettearvamatult ja seega ravita

jäädes seada ohtu nii iseenda kui ka ümbritseva. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab

puudutatud isik hospitaliseerimist. Ravita jäädes tema seisund ainult süveneks. Vabatahtliku

ravi korral võib puudutatud isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi

ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes

esialgset õiguskaitset ja paigutas ta 40 päevaks kinnisesse asutusse.

5.4. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus leidis, et

tuleb anda luba puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud 06.07.2024 määruse

tühistada ning temale mittevajalik ravi lõpetada.

6.1. Määruskaebuse põhjenduste järgi puudutatud isik ei mõista, miks temale nii pikka ravi

kohaldati, sest pärast 4 päeva tundis ta end tervena. Puudutatud isik pole nõus asjatult haiglas

olema ajal, kui peab tegelema enda töö ja rahaliste probleemidega. Puudutatud isik viitab

rahalisele kahjule, mis temale asjatu kinnipidamisega põhjustatakse. Ühtlasi teatas puudutatud

isik, et alustas protestiks kinnipidamisele näljastreiki.

7. Avaldaja vaidles kaebusele vastu ja leidis, et täidetud on kõik tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused. Puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi

korras leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

9. Avaldaja teatas, et seoses puudutatud isiku seisundi paranemisega ravi lõpetati 19.07.2024.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

11. Ringkonnakohus märgib, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa uuesti lahendada (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et

avaldaja lõpetas 19.07.2024 puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

psühhiaatriakliinikus.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. TsMS § 534 lg 1 järgi võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise

korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on

olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 esimese ja teise

2-24-10209

lause alusel esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse

asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40

päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. PsAS § 11

lg 1 kohaselt isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest

olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:

1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist

või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

14. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1

tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus

psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

vajadus. Maakohus kuulas ära puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite

arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire ja ravita jäämisel võib ta olla

ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele inimestele. Ringkonnakohus nõustub sellega.

Kolleegiumil ei ole alust kahelda maakohtul tekkinud siseveendumuses puudutatud isiku

ohtlikkuses, mille kohaselt on isiku ohtlikkus iseendale ja teistele lähitulevikus pigem kindel

kui tõenäoline. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul psühhoosi ägenemise

ajal kalduvus vägivallale ja ta on varasemalt olnud agressiivne elukaaslase ja ema suhtes.

Samuti on ta käesoleva hospitaliseerimise eelselt tõuganud ja raputanud ema õlgadest, millest

olid nähtavad verevalumid. Psühhiaatrite arvamusest ja puudutatud isiku esindaja seisukohast

kaebusele nähtub, et puudutatud isik on ka pärast hospitaliseerimist ema suhtes vaenulik.

Psühhiaatrite arvates on puudutatud isiku käitumine ema ohustav. Ringkonnakohtu arvates

saab puudutatud isiku sellisest ägedast haiguslikust seisundist ja käitumisest järeldada

ohtlikkust teistele, arvestades ka tema varasemat käitumist.

15. Psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit,

ravivajadust ega käitumise tagajärgi adekvaatselt hindama. Psühhiaatrite hinnangul ei olnud

puudutatud isiku seisundit hinnates tõenäoline paranemine 4 päeva jooksul, mistõttu esines

vajadus puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse kuni 40

päevaks. Kolleegium leiab, et kuna puudutatud isiku psühhiaatri 06.07.2024 hinnangust

nähtuvalt ei olnud muutunud puudutatud isiku seisund, siis leidis maakohus põhjendatult, et

esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Avaldaja

avaldust toetas ka määratud esindaja.

16. Samuti nähtub puudutatud isiku raskest psüühikahäirest ja haiguskriitika puudumisest, et

muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik pole olnud nõus haiglas olema ja

hindab ravi enda mürgitamisena. Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud

psühhiaatrite arvamusega. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulisematest tõenditest, mida

kohus peab isiku seisundi tuvastamisel hindama. Raske psüühilise häirega isiku seisukoht ei

lükka ümber psühhiaatrite hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste

hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on

puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei

ole ta võimeline otsustama ravivajaduse üle.

17. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul

olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks.

2-24-10209

18. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

19. TsMS § 543 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

Allkirjastatud digitaalselt