2-24-14650/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

05.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-14650

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.10.2024 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

S.N määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik S.N (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 01.10.2024 määrus muutmata.

2. Jätta S.N määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-24-14650

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, PERH) esitas 29.09.2024 Harju

Maakohtule avalduse, milles taotles S.N (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva tahtest olenematu ravi otsusest arvates.

1.1. Avaldusega esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik esimest korda

PERHi psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Varasemast on teada, et puudutatud isik on

alkoholi kuritarvitamise tõttu pöördunud Wismari haiglasse, kuigi sellekohased sissekanded

digiloos puuduvad. Lisaks alkoholi kuritarvitamisele on puudutatud isikul diagnoositud

unehäireid, mistõttu ta on aastaid tarvitanud uinutit (zopikloon). Keeruliste perekonnasuhete

tõttu on puudutatud isik olnud aastaid lastekaitse jälgimisel. Digiloost nähtub 2018. aastast

kiirabikutse, mille on teinud tema poeg (tol aastal 10-aastane), kuna puudutatud isik oli uinutit

ja alkoholi üle annustanud ning jäi kahtlus suitsiidikatse sooritamisele, kuid tol korral

hospitaliseerimist vajalikuks ei hinnatud. Psühhiaatri vastuvõtule on puudutatud isik

pöördunud ühel korral 2024. a veebruaris kaebustega ärevusele, kuid tol korral psühhiaatrilise

raviga ei alustatud ning rohkem ei ole puudutatud isik vaimse tervise spetsialisti juures

käinud.

1.2. Käesolevale hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et 28.09.2024 kutsus elukaaslane

puudutatud isikule kiirabi, kuna puudutatud isiku psüühiline seisund oli viimase 2 nädala

vältel järsult halvenenud: ta avaldas paranoilisi luulumõtteid lastekaitse ja politsei poolt

kaameratega jälgimisest ja kahjustamisest (politsei olevat tema kodus käinud dokumente

võltsimas), esinesid kuulmismeelepetted (kuulis naabreid läbi seinte pidevalt enda tegevusi

kommenteerimas) ning oli hakanud iseendaga omaette rääkima. Kiirabi saabudes istus

puudutatud isik diivanil ja rääkis iseendaga, kuid nõustus kiirabitöötajatega tervisekontrolliks

kaasa minema ning puudutatud isik toimetati PERHi psühhiaatriakliiniku valvetuppa.

Valvepsühhiaatri vastuvõtul avaldas puudutatud isik paranoilisi luulumõtteid

lastekaitsetöötajatest ja politseinikest, kes kolm kuud tagasi olid tema koju paigaldanud

kaamerad ja mikrofonid. Mikrofonide ja kaamerate kaudu olevat politsei puudutatud isikule

öelnud, et tal on "terav skisofreenia" ja temalt võetakse perekond ja isiklikud asjad ära.

Puudutatud isik keeldus haiglaravile jäämast, kuna hääl olevat talle öelnud, et haiglas

paigaldatakse talle spetsiaalse lastekaitse projekti raames insulti põhjustav aparaat ning öösel

tehakse talle "surmasüst". Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire (psühhootiline

episood), psühhoosielamustest juhitud ettearvamatust ja ebaadekvaatsest käitumisest

tulenevast ohust nii temale endale kui ka teistele ning muu ravi ebapiisavuse tõttu

hospitaliseeriti ta valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsusega 28.09.2024 kell 15.19.

1.3. Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud. Tal esinevad

endiselt kuulmismeelepetted (kuuleb naabrite hääli endast ja oma lastest rääkimas, hääled

ähvardavad nii puudutatud isikut ennast kui ka tema lapsi tappa) ja paranoilised luulumõtted

jälitamisest ja kahjustamisest (lastekaitsetöötajad, politsei ja naabrid soovivad puudutatud

isikule kahju tekitada ning jälgivad teda pidevalt kaamerate ja mikrofonide vahendusel).

Haiguselamuste suhtes puudub puudutatud isikul kriitika, ta eitab meelepetteliste elamuste

esinemist, keeldub haiglaravile jäämast ning psühhoosivastast ravi vastu võtmast.

2-24-14650

1.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos

(F29). Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel on ta oma

psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii iseendale

kui ka teistele (puudutatud isikul on kaks alaealist last). Psüühilise seisundi tõttu pole ta

käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset

nõusolekut.

2. Harju Maakohus rahuldas 30.09.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 28.09.2024 kell 15.19 kuni 02.10.2024 kell

15.19 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.

3. Puudutatud isiku raviarsti 01.10.2024 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund

muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja

ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus pikendas 01.10.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku

suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani

alates tema psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 28.09.2024

kell 15.19 kuni 06.11.2024 kell 15.19 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks,

eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla

tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui

puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire –

täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (F29). Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire

tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Ärakuulamisel veendus maakohus, et

puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

ning seda juhtida. Puudutatud isik avaldas 30.09.2024 ärakuulamisel et talle tundub, et teda

jälgitakse kodus. Kirjeldas, kuidas nägi, et telekal kord oli punane tuluke, kui pulti vajutasid,

kord ei olnud. Arvab, et politsei jälgib, kuidas kodus käitutakse. Puudutatud isik selgitas, et tal

oli ilmselt paanikahoog, stress. Tal olid ka unenäod, et teda tahetakse tappa.

Südamelöögisagedus oli sagenenud. On tarvitanud unerohtu. Selgitas, et nii kui sai kohtust

perekonnaasjas vastava ettekirjutuse märtsis 2024, ei ole ta alkoholi tarvitanud. Pani endale ka

juba psühhiaatri juurde aja 04.10.2024, tahab saada rahusteid. Selgitas haiglasse saabumist, et

ei tea, mis toimus, et elukaaslane kutsus kiirabi, sest väitis, et puudutatud isik kahtlustab

jälitamist. Puudutatud isik arvab, et iga ukse saab võtmega avada, seega võidi tema korterisse

panna jälitusseadmed. Endine elukaaslane on olnud patsiendi suhtes vägivaldne, murdis tal

rangluu ja nina, puudutatud isik ei taha enam koos elada, aga elukaaslane tahab. Selgitas, et

tema ema väitel tahabki endine elukaaslane ta haiglasse jätta, et saaks ise puudutatud isiku

korteris elada. Korter kuulub puudutatud isikule. Puudutatud isiku poeg ja tütar elavad samuti

puudutatud isikuga. Puudutatud isik selgitas, et lastekaitse tundis väga huvi, mis tal korteris

seifis on, kahtlustasid narkootikumide müüki. Puudutatud isik arvab, et võib-olla sellepärast

pandigi varjatud kaamerad.

4.2. Maakohus leidis, et haiglaravita jäämisel on puudutatud isik ohtlik nii endale kui

ümbritsevatele, kuna tajub ümbritsevat ebaadekvaatselt, ei taju ohtu, mida oma käitumisega

2-24-14650

tekitab. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima enda

käitumist. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik endale ja ümbritsevatele (jälitusluul,

uinutite ja alkoholi koos ja ületarvitamine, kahtlus suitsiidikatsele, millega ohustab nii ennast

kui teisi, vara kahjustamine). Tervislikust seisundist tulenevalt ja meelepetetest juhitud

käitumise tõttu on suur oht eeskätt puudutatud isiku enese tervisele ja turvalisusele.

Puudutatud isiku ohtlikkus eeskätt enesele, aga ka ümbritsevatele lähitulevikus on pigem

kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik ei ole käesolevalt võimeline hindama oma tervislikku

seisundit ega andma teadvat nõusolekut raviks.

4.3. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt

ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Maakohus järeldas, et ravi

läbiviimine ei ole muul viisil võimalik.

4.4. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi

pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu ennast ja ümbritsevaid. Seega ei ole

puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse

õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.

4.5. Maakohus selgitas, et ei kuulanud ära teisi isikuid peale puudutatud isiku, talle määratud

esindaja ja puudutatud isiku raviarsti, kuna arvestades isiku psüühilist seisundit ja asja

kiireloomulisust, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja ta kinnisest asutusest viivitamata vabastada.

Määruskaebuse kohaselt nõustub puudutatud isik, et haiglasse sattudes oli ta endast väljas ja

vajas rahustamist. Samas vaidlustatud määruse tegemise ajal, st 01.10.2024 ei olnud ta enam

ohtlik ei endale ega teistele sellisel määral, mis oleksid tinginud tahtest olenematu ravi

kohaldamise.

6. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.

7. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) leidis, et määruskaebus tuleb

jätta rahuldamata.

8. Avaldaja teatas 29.10.2024, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega

lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 29.10.2024.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

11. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku

kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise

2-24-14650

määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist

asjaolu, et 29.10.2024 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

psühhiaatriakliinikus.

12. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku

kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja

viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast

isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40

päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS §

534 lg 5 teine lause).

13. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1.

PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi,

tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

14. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega

ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste

esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud.

Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära

kuulanud ning puudutatud isiku raviarst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse

õiguskaitse pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku

puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi

kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi

maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

15. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite

arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – täpsustamata

mitteorgaaniline psühhoos (RHK-10 F29). Avaldaja täpsustas 01.11.2024, et tegemist oli

esialgse diagnoosiga ning kliiniline diagnoos on paranoidne skisofreenia – jälgimisperiood

vähem kui 1 aasta (RHK-10 F20.09). Puudutatud isikul esinesid kuulmismeelepetted, mis

ähvardasid teda tappa ning temalt perekonna ja isiklikud asjad ära võtta. Samuti olid

puudutatud isikul paranoidsed luulumõtted lastekaitsetöötajatest ja politseinikest, kes teda

kodus kaamerate ja mikrofonidega jälgivad. Psühhiaatriahaiglas avaldas puudutatud isik, et ta

kuuleb naabrite hääli, mis ähvardavad nii puudutatud isikut kui ka tema lapsi tappa.

Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku seisund ka

01.10.2024 oluliselt paranenud, ta oli ärev ja pinges ning varjas oma psühhootilisi elamusi.

Puudutatud isik eitas kõike varem öeldut. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi

hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis

piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).

16. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest,

avaldaja vastusest määruskaebusele ja 01.11.2024 seisukohast nähtub, et puudutatud isik oli

2-24-14650

ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt

rakendatud neli päeva. Puudutatud isikul esinesid psühhoosielamused, mis seisnesid

puudutatud isikut ja tema lähedasi ähvardavates kuulmismeelepetetes ja kahtluses, et politsei,

lastekaitse ja naabrid soovivad puudutatud isikut kahjustada. Kuivõrd puudutatud isik

tunnetas ohtu endale ja lähedastele, esines reaalne oht, et puudutatud isik käitub

ebaadekvaatselt, sh agressiivselt enda ja laste elu kaitsmiseks. Psühhiaatriakliiniku valvearst

tõi esile, et psühhoosielamustest hõivatud lapsevanem ei suuda tagada lastele turvalist ja

arengut soodustavat keskkonda, mistõttu võis esineda oht puudutatud isikut ümbritsevatele,

eelkõige tema lastele. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta

oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib

viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt

RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Asja materjalidest nähtuvalt puudus puudutatud

isikul haiguselamuste suhtes kriitika, ta eitas meelepetteliste elamuste esinemist, keeldus

haiglaravile jäämast ja ei pidanud psühhoosivastaste ravimite võtmist vajalikuks. Kuna

puudutatud isikul puudus arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju oli

oluliselt häirunud, leidis maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis

puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.

17. Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda,

et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Avaldaja määruskaebuse vastusest nähtuvalt eitas

puudutatud isik jätkuvalt tal esinenud haiguselamusi ja haiglaravivajadust ning vajadust võtta

psühhoosivastast ravi. Lisaks märkis avaldaja, et puudutatud isik on haiglas üritanud ravimite

võtmisel petta. Olukorras, kus isik ei mõistnud ravivajadust ning on püüdnud ka haiglas

viibides ravimite võtmist vältida, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada

psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Lisaks ei

oleks olnud väljaspool haiglat kontrollitav ravimite korrektne manustamine ning vabatahtliku

ravi korral oleks puudutatud isik võinud jätta ravimid võtmata, mis toonuks kaasa ravi

katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Maakohus asus seega

põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut

psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi

osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

18. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

19. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

20. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)