2-19-11464/99 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.11.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-11464

Tsiviilasi

J.V hagi E.P vastu jagamata ühisvara täiendavaks

jagamiseks ja kasutuseelise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.11.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

E.P apellatsioonkaebus, hind 0 eurot

J.V apellatsioonkaebus, hind 39 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja J.V (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Eerik Entsik

Kostja E.P (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Kuldar Kirt

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 03.11.2023 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. J.V (hageja) esitas 31.07.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse (täpsustatud 08.11.2019)

E.P (kostja) vastu jagamata ühisvara täiendavaks jagamiseks ja kasutuseelise

väljamõistmiseks. Hageja taotles jagada poolte ühisvara selliselt, et XXX korteriomand

müüakse kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagatakse poolte vahel

võrdsetes osades ja YYY asuv vallasvara jääb kostja ainuomandisse ja kostjalt mõistetakse

hageja kasuks välja hüvitis enamsaadud vara eest 15 000 eurot. Samuti palus hageja mõista

kostjalt välja YYY, Tallinn kasutuseelise hüvitise 36 000 eurot. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 22.05.1980. Abielu lahutati 11.09.2013

kohtuotsusega, mis jõustus 26.02.2014. Poolte vahel kehtis varaühisuse varasuhe, mis lõppes

26.02.2014. Poolte ühisvarasse kuulusid kõik kinnis- ja vallasasjad ning varalised õigused,

mis omandati kummagi abikaasa poolt enne 26.02.2014. Poolte vahel toimus varasemalt

vaidlusi ühisvara jagamiseks. Tsiviilasjades nr 2-13-5799 ja 2-18-3761 toimunud ühisvara

jagamise vaidlustes jäi jagamata osa poolte ühisvarast, mistõttu oli vajalik ühisvara täiendav

jagamine. Varasemates vaidlustes jäi jagamata XXX korteriomand ja YYY, Tallinn asuvas

elamus olev vallasvara 30 000 euro ulatuses. Hagejal oli õigus nõuda ka kinnisasja

kasutuseelist, kuna hageja kasuks seati YYY kinnisasjale isiklik kasutusõigus, mida ta ei

saanud kasutada, sest kinnisasi oli kostja ainuvalduses.

XXX korteriomandi osas kanti kinnistusraamatu II jakku kinnisasja omanikuna kostja, kuid

kanne tehti 01.03.2013, s.o poolte abielu ajal. Varasemalt kuulus XXX korter vallasasjana

hageja lahusvara hulka. Hageja kinkis 06.03.2002 korteri kui vallasasja F. E.P-le (kostja

tütrele). Kostja ja Q. Z vahel 20.02.2013 sõlmitud lepingu näol ei olnud tegemist tasuta

võõrandamislepingu ehk kinkelepinguga, vaid sellega varjati tegelikult kostja ja Q. Z vahelist

kinnisasja tasulise võõrandamise lepingut. Kinkelepingu näol oli tegemist näiliku tehinguga.

Näilik tehing on tühine, kuid varjatav tehing tühine ei ole. Kuna tegelikkuses oli tegemist

kinnisasja tasulise võõrandamisega, muutus see abielu ajal soetamisega poolte ühisvaraks.

Tasulist võõrandamist tõendas asjaolu, et 20.02.2013 kinkelepinguga seati kostja poolt

kinnistusraamatusse hüpoteek 50 000 eurot kinkija Q. Z kasuks. Täiendavalt viitas tasulisele

võõrandamistehingule asjaolu, et kostja tegi Q. Z arveldusarvele ülekandeid ning võttis Q. Z

ees rahalisi kohustusi. Kostja teostas Q. Z kontole järgmised ülekanded:



18.05.2011 ülekanne 6400 eurot selgitusega „VASVRAT DOLGA“;



29.09.2011 ülekanne 29 000 eurot selgitusega „KINGITUS“;



22.10.2013 ülekanne 27 000 eurot selgitusega „LAENU TAGASTAMINE“;



13.11.2013 ülekanne 1890 eurot selgitusega „VOZVRAT DOLGA“.

Hageja hinnangul sai ülekandeid lugeda kostjapoolseks vastutasuks Q. Zle. Kostja ei

tõendanud, et ülekanded tehti seoses Hiina ravikulude hüvitamisega. Kostja esitatud tõendid

Hiinas osutatud ravi kohta tõendasid seda, et raviga seotud kulud kandis kostja ise, mitte neid

ei kandnud kostja tütar ning et vaidlusaluste ülekannete osas ei olnud tegemist kostjapoolse

laenu tagasimaksega või muu kohustuse täitmisega. Hageja ei vaidlustanud Hiinas ravil

viibimise väidet ning väidet, et koos kostjaga viibis Hiinas ka kostja tütar. Samas oli kostja

enda arvelduskontol piisavalt vahendeid, et kostja saaks ise maksta enda ravikulude eest. Q. Z

arveldusarvel ei olnud samal ajal märkimisväärseid rahalisi vahendeid ja ta oli nimetatud

perioodil hageja ülalpidamisel. Kulutused kostja tütre pulmadele ei saanud olla nii suured, et

selle jaoks oleks läinud vaja 29 000 euro suurust ülekannet. Kostja ei põhistanud usutavalt

ülekannete tegemise ja hüpoteegi seadmise vajadust. Asjaolu, kas korteri eest tasuti

turuhinnast rohkem või vähem ei omanud tähtsust, kuivõrd pelgalt kasvõi osaliselt vastutasu

või vastusoorituse andmine, selle lubamine või sellekohane poole tegelik tahe muudab

käsutustehingu tasuliseks võõrandamistehinguks.

Kostjale kuuluva YYY, Tallinn kinnisasja osas kanti kinnistusraamatu III jakku 16.02.2009

asjaõiguslepingu alusel 19.02.2009 sisse tähtajatu isiklik kasutusõigus elamule ühiselt

kummagi poole kasuks. Hageja omas õigust YYY kinnisasja ja selle oluliseks osaks oleva

elamu valdamiseks ja käsutamiseks kui isikliku kasutusõiguse ehk piiratud asjaõiguse järgne

õigustatud isik. Hageja ei saanud kasutada kinnisasja, kuna kinnisasi oli kostja ainuvalduses ja

-kasutuses. Seega omas hageja eeltoodust tulenevalt kostja vastu kasutuseeliste

väljamõistmise nõuet. Kasutuseelise väärtuse tuvastas hageja turuüüri alusel. YYY turuüür

nähtus ekspertiisiaktist, milles leiti, et YYY turuüür võis olla ühes kuus järgmine (lisanduvad

kõrvalkulud):



2016. aastal 1637 eurot;



2017. aastal 1705 eurot;



2018. aastal 1776 eurot;



2019. aastal 1850 eurot.

Varasemalt tugines hageja 27.07.2019 eksperthinnangule nr 21024-19, mille kohaselt oli

YYY kinnisasja kasutuseelise (tururendi, turuüüri) suuruseks 2000 eurot kuus (lisanduvad

kõrvalkulud). Hageja esitas kostja vastu nõude hagi esitamisele eelnenud viimase kolme aasta

(s.o 01.07.2016-31.07.2019) kasutuseelise väljamõistmiseks (36 kuud x 1000 eurot kuus) 36

000 euro ulatuses.

Hageja tõi välja väidetava vallasvara koosseisu ja turuväärtuse 08.11.2019 seisukohas. Hageja

selgituse kohaselt loetleti YYY vallasvara üles 21.06.2019 poolte ja kahe tunnistaja

juuresolekul. Hagejal oli keeruline tõendada, millised vallasasjad asusid YYY elamus, kuna

vastavad tõendid olid kostja kontrolli all ning seetõttu ei pidanud hageja tõendama vallasvara

olemasolu, vaid kostjal tuli tõendada, et viidatud vallasvara kuulub kostja lahusvara hulka.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-16-15390 kasutuseelise nõude ja kohus on selle juba läbi

vaadanud. Samuti ei tõendanud hageja kasutuseelise nõuet. Hageja ei saanud YYY kinnisasja

reaalselt kasutada, kuna tema peamine elukoht asus Ukrainas. Eestis viibides oli hageja

elukoht UUU, Tallinn. Kinnisasja võimalik üürihind ei seostunud kasutuseelise nõudega.

Toodud üürihind ei olnud tõendatud ega põhjendatud. Kasutuseelise nõudmise õigust ei

andnud kostjale ka isiklik kasutusõigus elamu kasutamiseks. Hindamisel arvestati

kasutusõigustega, samuti ei võrdunud turuüür kasutuseelisega. Kasutuseelise nõue oli

vähemalt osaliselt aegunud. Kostja ei nõustunud kohtu määratud eksperdi arvamusega

kinnisasja turuüüri osas ning leidis, et kinnisasja turuüüri ei ole võimalik tagantjärele

tuvastada.

XXX kinnisasi ei kuulunud poolte ühisvara hulka, kuna kostja omandas selle kostja ning

kostja tütre Q. Z vahel 20.02.2013 sõlmitud kinkelepinguga. Kinkelepingu sõlmimisel kanti

kinnistusraamatu registriossa ka tähtajatu isiklik kasutusõigus Q. Z kasuks. Hageja viidatud

ülekanded kostjalt kostja tütrele ei olnud seotud kinnisasja omandi üleminekuga. Hageja ei

tõendanud, et viidatud hüpoteegiga oleks tagatud mistahes kostja kohustusi Q. Z ees, tegemist

oli n-ö tühja hüpoteegiga. Hageja püüdis samade ülekannetega (millele tuginedes asus

vaidlustama praeguses asjas korteriomandi kinkelepingut) tsiviilasjas nr 2-18-3671

vaidlustada YYY kinnistu kinkelepingut. Hageja tegutses pahas usus.

29.09.2011 ülekanne Q. Zle 29 000 euro ulatuses tehti pulmakingiks ning seda raha kasutati

mh pulmade korraldamiseks. 18.05.2011, 22.10.2013 ja 13.11.2013 tehtud ülekanded olid

hüvitis Q. Z poolt kostja Hiinas ravi käigus tehtud kulutuste eest. Ei olnud eluliselt usutav, et

18.05.2011, 29.09.2011, 22.10.2013 ja 13.11.2013 ülekanded võisid olla seotud 20.03.2013

kinkelepinguga. Tulenevalt abstraktsiooniprintsiibist ei saanud omandi üleandmisele suunatud

asjaõigusleping vähemalt üldjuhul olla näilik. Menetluses ei esitatud ühtegi tõendit, et

tegelikkuses ei soovitud kinnistut tasuta üle anda. Hageja nõue oli aegunud ning kostja taotles

aegumise kohaldamist.

Vastavalt kinkelepingu p-le 3.2 hindasid kinkelepingu osapooled kinkelepingu eseme

väärtuseks 50 000 eurot. Tegelikkuses oli korteriomandi väärtus isegi madalam. Seega ei

olnud eluliselt usutavad hageja väited, justkui tasuti korteri eest tegelikult 64 290 eurot +

hüpoteegisumma 50 000 eurot. Hageja käsitluse järgi maksis Sõle tn korter 2013. aasta

märtsis 114 290 eurot, mis ei olnud reaalne ega ka kinnisvara hindu arvestades võimalik.

Kuivõrd kostja arveldusarvel oli 2012. aasta augusti seisuga rahalisi vahendeid 181 000 eurot,

mis jäid tsiviilasjas nr 2-13-5799 tehtud lahendiga kostja omandisse, siis oli kostjal õigus oma

rahalisi vahendeid käsitada, mistõttu ei saanud selle summa käsutamise tõttu tekkida ühisvara.

Alternatiivselt tugines kostja sellele, et kanded pärast 14.10.2013 tehti kostja lahusvara arvelt,

kuna ta võttis 14.10.2013 laenu 74 000 eurot. Hageja tugines juba samadele ülekannetele

tsiviilasjas nr 2-18-3671 ning nimetatud tsiviilasjas mõistis kohus samade ülekannete osas

kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 146 333 eurot. Kuna samade ülekannete osas oli kostjalt

hageja kasuks välja mõistetud hüvitis, siis ei olnud tegemist ühisvaraga seotud ülekannetega,

mistõttu ei saa nimetatud ülekandeid kuidagi siduda ka kinkelepinguga.

Hageja väidetud ühisvara hulka kuuluva vallasvara olemasolu oli tõendamata. Tõendamata

oli, et 21.06.2019 kostjale kuuluval kinnisasjal asunud vara oli poolte ühisvara. Samuti oli

tõendamata väidetava vara väärtus. 21.06.2019 tungisid W. M ja D. B kostja koju, kuid

kostjale ei olnud teada, et oleks toimunud vara üleskirjutamine. YYY majas ei olnud ühtegi

vallasasja, mis kuuluks poolte ühisvara hulka.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Poolte vahel oli vaidlus selles, kas poolte ühisvara hulka kuulub (ning peaks kuuluma

täiendavale jagamisele) aadressil XXX, Tallinn asuv korteriomand ning kinnisasjal YYY,

Tallinn varasuhte lõppemise aja seisuga asunud vallasvara väärtuses 30 000 eurot. Samuti oli

poolte vahel vaidlus selles, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kinnisasja kasutuseelist.

XXX kinnisasja omandas kostja 01.03.2013, s.o poolte abielu kehtivuse ajal. Vaidlus oli

selles, kas kinnisasi on kostja lahusvarana kostja ainuomandis (ehk omandatud kinkelepingu

alusel) või läinud poolte ühisomandisse (ehk omandatud tasulise võõrandamise läbi ühisvara

arvelt). Kuivõrd vara soetati poolte abielu ajal, oli eelduslikult tegemist poolte ühisvaraga.

Seega pidi kostja tõendama, et tegemist on lahusvaraga. Kostja tõendas seda väidet

kinkelepinguga, millest nähtuvalt sõlmiti 20.02.2013 notariaalne korteriomandi kinkeleping,

isikliku kasutusõiguse seadmise leping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingud.

Lepingu kohaselt kinkis kostjale XXX korteriomandi Q. Z. Hageja väitel läks kinnisasi

tehinguga poolte ühisomandisse. Hagejal oli võimalus tõendada, et tegemist ei olnud

kinkelepinguga, vaid tasulise võõrandamisega ning vara soetati ühisvara arvelt.

Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist kinkelepingu näilikkus. Samuti ei tõendanud hageja, et

20.02.2013 sõlmitud korteriomandi kinkelepingu korral soovisid pooled tegelikult varjata

teistsugust tehingut, s.o tasulisele võõrandamisele suunatud müügilepingut. Tõendatud ei

olnud, et kingisaaja oleks võtnud endale kohustuse teha kinke eest kohane vastusooritus ja

kinkijal oleks tekkinud sellele vastav nõudeõigus. Asjas puudusid tõendid, et 20.02.2013

lepingu pooltel oli ühine tahe luua kostjale kui kingisaajale kohustus teha kinnisasja eest

teatav selle väärtusega võrreldav vastusooritus. Niisuguse kohustuse loomise tahet ei saanud

järeldada 18.05.2011, 29.09.2011, 22.10.2013 ja 13.11.2013 ülekannetest ega ka kinnisasja

hüpoteegiga koormamisest. Viidatud ülekanded olid ajaliselt oluliselt varasemad ja hilisemad

ega olnud seostatavad 20.02.2013 tehinguga. Samuti olid viidatud ülekanded seostatavad

kostja ravikulude katmisega Hiinas ja kostja tütre pulmade kulude kandmisega. Tõendatud ei

olnud, et kostja oleks võtnud tütre ees kohustuse, mida kõnealune hüpoteek tagas. Seega ei

leidnud tõendamist kostja tahe sõlmida kinkeleping üksnes näilikult. Notariaalne tehing

kajastas kohtu hinnangul kinkelepingu poolte tegelikku tahet. Kinkeleping ei olnud näilik ega

käsitatav müügilepinguna. Järelikult puudus alus lugeda kinnisasi poolte ühisvaraks ja seda

jagada. Hageja käitus kinnisasja jagamise nõude esitamisel pahas usus.

Hageja esitas kasutuseelise nõude 36 000 euro ulatuses, leides, et tal on kasutuseelise

nõudeõigus kinnisasja ühisomanikuna. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-18-3761 jäi rahuldamata

hageja hagi kostja vastu YYY kinnisasja ühisvaraks lugemiseks ja ühisvarana jagamiseks, ei

saanud hagejal olla kasutuseelise nõudeõigust kinnisasja ühisomanikuna. Hageja leidis, et tal

on kasutuseelise nõudeõigus ka juhul, kui ta kinnisasja omanik ei ole ning vastav õigus

tuleneb sellest, et YYY kinnisasjale seati vaidlusalusel perioodil (s.o 01.07.2016-31.07.2019)

isiklik kasutusõigus hageja kasuks. Asja materjalidest nähtus, et YYY kinnisasja registriosa

III jakku tehti 16.02.2009 asjaõiguslepingu alusel 19.02.2009 isikliku kasutusõiguse kanne

ühiselt kostja ja hageja kasuks. Kande sisuks oli tähtajatu isiklik kasutusõigus elamule. Kohus

leidis, et hagejal ei saanud tekkida antud asjaõiguse alusel õigust nõuda kasutuseelist.

Seoses vallasvara jagamisega leidis hageja õigesti, et kui on tõendatud vara omandamine

abielu ajal, siis kehtib eeldus, et see vara kuulub ühisvara hulka. Samas pidi hageja esmalt

tõendama, et abielu kestel soetati konkreetne vara. Praegusel juhul seda ei tõendatud. Eluliselt

usutav ei olnud, et ühisvara hulka kuuluva vallasvara olemasolu meenus hagejale alles seitse

aastat pärast abielu lahutamise hagi esitamist ja pea 6,5 aasta möödudes esimese ühisvara

jagamise hagi esitamisest. Kui väidetav ühisvara hulka kuuluv ja veel jagamata vallasvara

oleks olnud olemas varem, oleks ühisvara jagav mõistlik inimene esitanud taolise nõude juba

esimeses ühisvara jagamise menetluses. Ühisvara täiendava jagamise vajadus sai tekkida

eeskätt juhul, kui õigustatud isikule selgub alles pärast vara jagamist, et eksisteerib veel muu

vara, mida saab jagada.

Heauskseks ei saanud lugeda oma õiguste realiseerimist selliselt, et esitatakse mitmeid vara

jagamise hagisid olukorras, kus on selge, et vara jagamine kokkuleppel ei õnnestu ja vara

oleks saanud jagada juba esimeses menetluses. Hageja esitatud tõendid olid

ebausaldusväärsed. Eluliselt ei olnud usutav, et isikud mäletavad sedavõrd suure detailsusega

pea 10 aastat tagasi kellegi teise eluasemes asunud mööblit ja materjali liiki ning värvi. Ka

hageja esitatud fotodest ei olnud võimalik teha mingisuguseid järeldusi kinnisasjal 2014.

aastal või varem asunud sisustuse, selle päritolu või väärtuse kohta. Samuti ei olnud

vallasvara asumisest kinnisasjal 2019. aastal võimalik tuletada seda, et tegemist oli 2014.

aastal kinnisasjal asunud vallasvaraga. Hageja nõue ühisvara hulka kuuluva vallasvara

jagamiseks oli seega tõendamata.

Poolte seisukohad

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohtu seisukohad ja järeldused olid otseses vastuolus nii kehtivate materiaalõiguse

normide kui Riigikohtu praktikaga. Väär materiaalõiguse normi tõlgendamine ja kohaldamine

ning oluline menetlusõiguse normi rikkumine viis tsiviilasja ebaõige ja eksliku lahendamiseni,

mis tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Kostja ei tõendanud, et XXX

korteriomand kuulus kostja lahusvara hulka. Maakohus järeldas eeltoodut üksnes kohtule

esitatud kinkelepingust. Kohus kvalifitseeris 20.02.2013 lepingu vääralt kinkelepinguks, s.o

tasuta käsutuseks. Lepingu pealkiri ei saanud määrata lepingu liiki. Lepingu kvalifitseerimise

tasuta võõrandamistehinguks või tasuliseks võõrandamistehinguks määravad eelkõige lepingu

olulised tingimused ja lepingupoolte tegelik tahe, milleks kohus peab lepingu olulisi tingimusi

ja poolte tahet analüüsima ja tõlgendama. Kinkelepinguna vormistatud notariaalse lepingu

tingimused olid käesoleval juhul niivõrd ebatavalised ja ebaharilikud, et need ei viidanud

usaldusväärselt ja eluliselt usutavalt võõrandaja tahtele rikastada teist lepingupoolt tasuta.

Hüpoteegi seadmine lepingu esemele viitas selgelt asjaolule, et kostja võttis sama tehinguga

rahaliselt hinnatava kohustuse Q. Z ees, mis muutis tehingu tasuliseks käsutustehinguks.

Kostja ei tõendanud, et Hiinas toimunud raviga seotud kulutusi kandis Q. Z. Kostjal oli

piisavalt rahalisi vahendeid ravikulude kandmiseks. Eelviidatud ajal oli Q. Z hageja

ülalpidamisel. Samuti ei olnud usaldusväärne väide, et 2011. aastal teostatud ülekanne 29 000

euro ulatuses oli kingitus, kuivõrd sellises suuruses kingitusi tavapäraselt ei tehta. Kostja ja Q.

Z vahelisele tasulisele võõrandamistehingule viitas asjaolu, et kostja tegi Q. Zle ülekandeid 64

290 euro ulatuses. 20.02.2013 kinkelepinguna vormistatud XXX korteriomandi

võõrandamisleping oli osaliselt näilik, kuivõrd sooviti varjata tasulist kinnisasja

võõrandamistehingut. Seega oli 20.02.2013 leping näilikkuse tõttu tühine, sõlmiti tasuline

kinnisasja võõrandamistehing ja XXX korteriomand muutus hageja ja kostja ühisvaraks.

Maakohtu otsus oli samuti põhjendamatu ja väär osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja

kasutuseelise nõude. Ebaõige oli maakohtu seisukoht, et hagejal ei saanud antud asjaõiguse

alusel tekkida õigust nõuda kasutuseelise hüvitamist. Kohus ei eristanud piisavalt asja

väljaüürimist, väljaüürimisest saadavat tulu (õigusvilju) ning asja kasutamisest saadavaid

eeliseid (kasutuseeliseid). Kuivõrd hageja ei saanud kasutada YYY kinnisasja ja selle

oluliseks osaks olevat elamut, vaid see oli kostja ainukasutuses, siis sai hageja nõuda

kasutuseeliste hüvitamist. Hageja kasutuseeliste hüvitamise nõuet ei piiranud ega välistanud

asjaolu, et isiklik kasutusõigus ei anna õigustatud isikule õigust kinnisasja välja üürida.

Vaidlustatud otsus oli põhjendamatu ja väär ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata

nõude vallasvara jagamiseks. Hageja tõendas poolte abielu ajal omandatud vallasasjade

olemasolu ja nende väärtust. Maakohus jagas tõendamiskoormise ebaõigesti. Kuivõrd hageja

tõendas, millised vallasasjad asusid kostja ainuvalduses (YYY elamus), siis oleks pidanud

kostja omalt poolt tõendama, et teatud varaesemed ei olnud ühisvara või nende väärtus ei

vastanud tõendites fikseeritule. Kostja tegevus oli pahatahtlik, menetlusõigusi kuritarvitav ja

heade kommete ja hea usu põhimõtte vastane.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse

osas tühistada ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis menetlus- ja materiaalõigusnorme rikkudes ja tõendeid ning asjaolusid valesti

hinnates menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel oli

põhjendamatu lähtuda poolte vahel toimuvatest ja toimunud vaidlustest kogumis. Iga vaidluse

puhul tuli eraldi lähtuda nii konkreetsest vaidlusest kui ka selle asjaoludest. Hagiavaldus

esitati pahas usus, sooviga kahjustada kostja huve ja õigusi ning eesmärgiga kostja arvelt

alusetult rikastuda. Hageja pahas usus tegutsemist kinnitas ka maakohus. Hageja on samadele

asjaoludele tuginedes esitanud erinevates tsiviilasjades erinevaid nõudeid, mis viitas tema

pahatahtlikkusele ja soovile eksitada kostjat ja kohut. Hageja nõuded olid alusetud,

paljasõnalised ja tõendamata. Seega oli äärmiselt ebaõiglane jätta mistahes menetluskulud

kostja kanda.

7. Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhjendused

8. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses kaebuste ja asja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse

tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on

oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu

põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja on kaebuses korranud maakohtu menetluses

esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust

olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust hageja

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele

veelkord vastata. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid maakohtule ei tõendite hindamise ega

otsuse seaduslikkuse osas. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus

arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või

teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud

ringkonnakohus kaebust lahendades maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi,

mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

11. Puudub vaidlus, et poolte abielu sõlmiti 22.05.1980 ja lahutati 11.09.2013 kohtuotsusega,

milline jõustus 26.02.2014. Poolte vahel kehtis varaühisuse varasuhe. Poolte vahel on

varasemalt toimunud kohtuvaidlusi ühisvara jagamiseks.

Hageja väitel on osa ühisvarast jäänud varasemates vaidlustes jagamata ja ta esitas 31.07.2019

maakohtule hagi kostja vastu täiendava ühisvara jagamiseks ja kasutuseelise nõudes. Kostja

vaidles hagile vastu. Maakohus jättis hagi rahuldamata.

12. Apellatsioonimenetluses on pooltel jätkuvalt vaidlus selles, kas ühisvarasse kuulub

Tallinnas, XXX asuv korteriomand, kas hagejal on kasutuseelise ja vallasvara nõue kostja

vastu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et eelnimetatud korteriomand, mille kostja

omandas abielu ajal 20.02.2013 kinkelepingu alusel ja mis on kinnistusraamatusse kantud

kostja nimele, on kostja lahusvara. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust kinkelepingu poolte

tahte tuvastamisel. Kuna hageja tugines 20.02.2013 lepingu näilikkusele, siis pidi ta esile

tooma ja tõendama, millist tehingud soovisid kinkelepingu pooled varjata. Hageja väitel

sooviti varjata tasulise võõrandamise lepingut ehk müügilepingut. Ringkonnakohus leiab, et

asjas puuduvad tõendid, et 20.02.2013 lepingu pooltel oli ühine tahe luua kostjale kui

kingisaajale kohustus teha kinnisasja eest teatav selle väärtusega võrreldav vastusooritus.

Hageja väited kinkelepingu näilikkusest tõendamist ei leidnud. Ringkonnakohus leiab, et

notariaalne tehing kajastab kinkelepingu poolte tegelikku tahet ja nõustudes maakohtuga

puudus alus lugeda kinnisasi poolte ühisvaraks ja seda jagada.

13. Vallasvara nõude jättis maakohus rahuldamata tõendamatuse tõttu ja ringkonnakohus

ühineb maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p 9 jj), neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6

kordamata.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal puudub kostja vastu kasutuseelise

hüvitamise nõue. Hageja tugines esmalt asjaolule, et ta on Tallinnas, YYY asuva kinnisasja

ühisomanik. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd 25.11.2020 otsusega

tsiviilasjas nr 2-18-3761 (II kd, lk 9-14) jäeti hageja nõue kostja vastu YYY kinnisasja

ühisvaraks lugemise ja ühisvarana jagamise nõudes rahuldamata, puudub hagejal väidetav

nõudeõigus ühisomanikuna. Järgnevalt leidis hageja, et nõudeõiguse andis talle asjaolu, et

hageja kasuks oli 01.07.2016- 31.07.2019 seatud isiklik kasutusõigus elamule. Nõustuda saab

maakohtuga, et hagejale kuulunud isiklik kasutusõigus elamule ei andnud talle õigust anda

kinnisasi tasu eest kolmanda isiku kasutusse ja sellest tulenevalt puudub õigus väidetavale

üüritulule.

15. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub samuti alus. TsMS § 164 lg 1 kohaselt

kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et praeguses vaidluses puudus menetluskulude teistsuguseks jaotuseks

alus. Kostja apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsustuse muutmiseks alust ei anna.

16. Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust kummagi

poole kaebuse rahuldamiseks. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus on otsuses oma seisukohti piisavalt põhjendanud,

lahenduskäik on jälgitav ja kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Apellatsioonkaebuste väited ei

anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja kohtuotsus tuleb jätta muutmata ja kaebused

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1

alusel kummagi poole apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)