2-22-19510/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-19510

Kohtuasi

OÜ REBALA GRUPP hagi aktsiaseltsi Smakus vastu

võla väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.06.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

aktsiaseltsi Smakus apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9245,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: OÜ REBALA GRUPP (registrikood 10096573),

lepinguline esindaja jurist Neeme Sild

Kostja: aktsiaselts Smakus (registrikood 10059750),

seaduslik esindaja prokurist Tarmo Almann

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda aktsiaseltsi Smakus 25.10.2024 esitatud uute tõendite (24.07.2024

kompromissi ettepanek; 06.09.2024 saneerimiskava projekti teade; 06.09.2024

saneerimiskava projekti edastamine) vastuvõtmisest.

2. Jätta aktsiaseltsi Smakus apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu

27.06.2024 otsus vaidlustatud osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 4, 5, 6 ja

7) muutmata.

3. Harju Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus mõistis aktsiaseltsilt

Smakus OÜ REBALA GRUPP kasuks välja tagasi maksmata laenu 25 000 eurot

ja tasumata intressid 10 271,36 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3).

4. Jätta poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud aktsiaseltsi Smakus kanda.

5. Määrata kindlaks OÜ REBALA GRUPP apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud 366 euro ulatuses ning mõista need aktsiaseltsilt Smakus OÜ

REBALA GRUPP kasuks välja.

2-22-7052

6. Määrata kindlaks menetluskulude tasumise osas otsuse täitmise kord ja määrata,

et aktsiaseltsilt Smakus välja mõistetud menetluskulud 366 eurot tuleb kanda OÜ

REBALA GRUPP arveldusarvele nr EE022200001120027535 AS-is Swedbank.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Rebala Grupp OÜ (hageja) esitas 31.12.2022 kohtule hagiavalduse (täpsustatud

15.03.2023) järgmiste taotlustega:



mõista aktsiaseltsilt Smakus (kostja) hageja kasuks välja tagasi maksmata laen 25 000

eurot;



mõista kostjalt hageja kasuks välja tasumata intressid 10 271,36 eurot;



mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 6620,30 eurot ja alates 01.01.2023 kuni laenu

tagasimaksmiseni edasiulatuv viivis põhinõudelt (25 000 eurot) 8% aastas, millele

lisandub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär;



menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29.02.2016 laenulepingu nr 1/2016,

millega hageja andis kostjale laenu 25 000 eurot intressiga 1,1% kuus (13,2% aastas) ning

laenu tagasimaksmise ja intresside tasumise tähtajaga 01.09.2016. Laen kanti kostja

pangakontole 29.02.2016. Kostja on raha kasutamise eest tasunud intressi 06.04.2016 – 275

eurot, 30.06.2016 – 500 eurot ja 12.07.2016 – 275 eurot, kokku 1050 eurot.

3. 20.02.2019 on kostja seaduslik esindaja VB allkirjastanud hageja meeldetuletuse ja

kooskõlastanud maksegraafiku. Samal kuupäeval sõlmiti ka laenulepingu nr 1/2016 lisa 1,

millega muudeti laenulepingu tingimusi. Muudatusega lepiti kokku, et laenusumma ja

tasumata intresside tasumise lõpptähtaeg on 20.02.2020 ning et kõikide kohustuste tasumine

toimub vastavalt lisa 1 p-s 1 kokkulepitud maksegraafikule (alap 1.4.) kogusummas 35 271,36

eurot. Intresside arvestamine pidi lõppema laenusumma täielikul tagasimaksmisel

laenuandjale (lepingu lisa 1 p 2.1).

4. Kostja ei ole kokkulepitud tähtaegade jooksul laenulepingut laenu tagasimaksmise ja

intresside tasumise osas täitnud ja tema rahalised kohustused on muutunud sissenõutavaks.

Intressinõude osas lähtub hageja laenulepingu lisas 1 poolte vahel kokku lepitud intresside

summast, mis koosneb ajatatud intressist 8448 eurot ja graafikujärgsest tasumata intressist

1823,36 eurot. Hageja esitab kostja vastu tasumata intressi nõude kokku 10 271,36 eurot.

2-22-7052

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% protsenti aastas. VÕS § 94 nimetatud Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär on laenu

perioodil 0,00%. Laenulepingu nr 1/2016 lisa 1 p-s 1 kokkulepitud maksegraafiku alusel

tehtud arvutuste järgi on hageja viivisenõue 6620,30 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 367 alusel esitas hageja ka edasiulatuva viivise nõude.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus 06.06.2023 vastuses jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Kostja ei vaidle vastu sellele, et pooled sõlmisid 29.02.2016 laenulepingu, millega hageja

laenas kostjale 25 000 eurot. Kostja on tasunud hagejale raha kasutamise eest intressi

06.04.2016 – 275 eurot, 30.06.2016 – 500 eurot ja 12.07.2016 – 275 eurot, st kokku 1100

eurot. Kostja nõustub, et 20.02.2019 on kostja tolleaegne seaduslik esindaja VB allkirjastanud

hageja meeldetuletuse ja kooskõlastanud maksegraafiku ning et samal kuupäeval on sõlmitud

ka laenulepingu nr 1/2016 lisa 1 (vt eespool p 3).

8. Kostja väitel on tal 31.12.2022 seisuga hageja ees järgmised rahalised kohustused:

tagastamata laen 25 000 eurot ja tagastamata laenuintress 21 460 eurot. Kostja leiab aga, et

pooled on sõlminud 28.12.2022 kokkuleppe, millega pikendati laenu tagasimakse tähtaega

kuni 31.12.2023, mistõttu ei ole nõude täieliku tasumise tähtaeg veel saabunud. 28.12.2022

edastas hageja lepinguline esindaja kostjale allkirjastamiseks lepingu lisa 2, millega pikendati

laenu tagasimakse tähtaega kuni 31.12.2023. Pooled olid saavutanud läbirääkimiste teel

kokkuleppe laenu tagasimakse tähtaja pikendamiseks. Vahepeal muutunud ettevõtte juhatus

soovis kontrollida võlgnevuse kujunemist ja tagastamata laenu saldot ning tutvuda

laenulepingu dokumentidega. Laenulepingu lisa allkirjastati juhatuse liikme poolt ja edastati

hagejale 03.01.2023. 04.01.2023 vastas hageja lepinguline esindaja, et ta lepingu lisa ei

allkirjastata ning et on 31.12.2022 esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse võlgnevuse ja

viivise nõudes.

9. Kostja leiab, et kuna laenulepingule ei kehti seadusest tulenevad vorminõuded, siis ei pea

pooled juhinduma kindlatest vormi- või muudest nõuetest. Kuna pooltevaheline laenuleping ei

sätesta kokkulepitud vorminõudeid, saab lugeda hageja poolt allkirjastamiseks saadetud

laenulepingu lisa vormikohaseks kokkuleppeks laenu tagasimakse tähtaja pikendamiseks.

10. Kostja arvates hageja käitumine selliselt, et kostjale esitatakse laenulepingu lisa

allkirjastamiseks ning samal ajal esitatakse võlgnevuse nõudega hagi maakohtule, ei ole

kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostjale jäi mulje, et hageja leppis kostjaga suusõnaliselt

kokku laenu tagastamise tähtaja pikendamises ja esitas lepingu lisa allkirjastamiseks ainult

eesmärgiga saada kostjalt deklaratiivne võlatunnistus, et vältida nõude aegumist. Selline

käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja ei edastanud kostjale selgesõnalist

nõuet lepingu lisa allkirjastamiseks enne 31.12.2022. Seega ei saa hageja tugineda

kokkuleppe sõlmimata jätmisele seoses sellega, et kostja allkirjastas selle hilinenult

(03.01.2023).

11. Kostja hinnangul on pooled kehtivalt sõlminud kokkuleppe laenulepingust tuleneva

võlgnevuse tagastamise tähtaja pikendamiseks, mistõttu ei ole hageja nõue veel sissenõutav ja

2-22-7052

hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kohustuse tähtaeg ei ole saabunud, on alusetu ka hageja

viivisenõue.

Maakohtu otsus ja põhjendused

12. Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega hagi rahuldati, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

tagasi maksmata laen 25 000 eurot, intressid 10 271,36 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

6620,30 eurot ning alates 01.01.2023 kuni laenu tagasimaksmiseni edasiulatuv viivis

põhinõudelt (25 000 eurot) 8% aastas, millele lisandub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

13. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et sõlmisid 29.02.2016 laenulepingu

(VÕS § 396 lg 1), millega hageja laenas kostjale 25 000 eurot (tlk 4). Samuti ei vaidle pooled

asjaolu üle, et 20.02.2019 on kostja allkirjastanud hageja meeldetuletuse ja kooskõlastanud

maksegraafiku. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 20.02.2019 sõlmiti laenulepingu nr 1/2016 lisa

1, millega lepiti kokku, et laenusumma ja tasumata intresside tasumise lõpptähtajaks on

20.02.2020 ja kõikide kohustuste tasumine toimub vastavalt lisa 1 p-s 1.4 kokkulepitud

maksegraafikule kogusummas 35 271,36 eurot ning intresside arvestamine lõpeb laenusumma

täielikul tagasimaksmisel laenuandjale (laenulepingu lisa 1 p 2.1).

14. Pooled vaidlevad selle üle, kas nad on 03.01.2023 sõlminud laenu osas täiendava

kokkuleppe ja laenulepingu tingimusi muutnud. Nimelt edastas hageja lepinguline esindaja

28.12.2022 kostjale allkirjastamiseks lepingu lisa 2, millega sooviti pikendada laenu

tagasimakse tähtaega kuni 31.12.2023 (tlk 42–44). Kostja allkirjastas lepingu lisa 03.01.2023

ja edastas selle samal kuupäeval hagejale (tlk 44). Kostja on seisukohal, et sellega oli lepingu

lisa sõlmitud. Hageja leiab, et vorminõude rikkumise tõttu jäi leping sõlmimata. TsÜS § 77 lg

2 sätestab, et kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku

leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded. Poolte

vahel 29.02.2016 sõlmitud algse laenulepingu p-s 5.1 on pooled kokku leppinud, et lepingu

muudatused vormistatakse kirjalikult lepingu lisadena (tlk 4). Kohtu hinnangul on pooled

seega kirjalikus vormis kokku leppinud ja lepingu muudatused, mis on vormistatud muus

vormis, ei ole pooltele siduvad. Kohus leiab, et kohtusse pöördumine võlgnevuse

sissenõudmiseks (sealjuures vahetult enne aegumistähtaega), olles enne seda edastanud

allkirjastamiseks laenulepingu lisa, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. See ei too kaasa

olukorda, kus kohus saaks lugeda 03.01.2023 kostja poolt allkirjastatud laenulepingu lisa

kehtivaks.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et pooled ei ole 03.01.2023 lepingut kehtivalt muutnud.

Kohus lähtub seega asja lahendades poolte vahel 29.02.2016 sõlmitud lepingust (tlk 4),

20.02.2019 allkirjastatud maksegraafiku kokkuleppest ja 20.02.2019 laenulepingu muutmise

kokkuleppest ehk lisast 1 (tlk 8).

16. Hageja rahalised nõuded kostja vastu ei ole aegunud. TsÜS § 154 sätestab, et korduvate

kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude

õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub

sissenõutavaks. Seega on hagi esitatud enne nõuete aegumist.

Põhinõue

2-22-7052

17. Pooled vaidlevad selle üle, kas põhinõue on muutunud sissenõutavaks. Laenulepingu lisa

1 p 1.2 kohaselt lepiti kokku, et laenusumma ja tasumata intresside tasumise lõpptähtajaks on

20.02.2020. Seega on võlgnevus muutunud sissenõutavaks (VÕS § 76 lg-d 1 ja 3, § 82 lg 2).

18. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole tasunud põhivõlgnevust 25 000 eurot. Kostja on

selle asjaolu omaks võtnud. Kuivõrd nõue oli muutunud sissenõutavaks ja kostja oli

põhinõude täitmise kohustust rikkunud, siis rahuldas kohus hagi põhinõude osas ja mõistis

selle kostjalt välja (VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1).

Kõrvalnõuded

19. Hageja nõuab kostjalt intressi ja viivise tasumist.

20. Pooled on algses lepingus kokku leppinud, et kostja tasub laenult intressi 1,1% kuus

(13,2% aastas). 20.02.2019 sõlmitud laenulepingu lisas 1 on pooled leppinud kokku

intressides kindla summana (kuni 20.02.2020) – jooksev intress 1823,36 eurot ja ajatatud

intress 8448 eurot, kokku 10 271,36 eurot (tlk 8). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta

oleks selle summa hagejale tasunud. Lisa 1 kohaselt on intresside tasumise lõpptähtaeg

20.02.2020. Intressinõue oli seega sissenõutavaks muutunud ja kohus rahuldas vastava nõude.

21. Täiendavalt nõuab hageja viivise tasumist (VÕS § 101 p 6, § 113). Viivise arvestamisel

on lähtutud VÕS § 113 lg 6 sätestatud piirangust, viivis on arvestatud üksnes tagasi maksmata

laenu põhisummalt ning arvestatud maksegraafiku järgse maksepäeva langemisega

nädalavahetusele või riiklikule pühale. Alates 01.01.2023 on viivise suuruseks 8% aastas

tasumata laenu summalt, millele lisandub alates 01.01.2023 Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär. Hageja on viiviseid

arvestanud laenulepingu lisa 1 p-s 1 kokkulepitud maksegraafiku alusel tasumisele

kuuluvatelt põhivõlgnevuse summadelt seadusjärgses määras ja esitanud viivisearvestused

tabeli kujul (tlk 33). Kohus kontrollis hageja arvutusi ja luges need korrektseks. Kostja on

kohustatud tasuma põhivõlgnevuse graafikujärgsetelt maksetelt perioodi 21.03.2019–

31.12.2022 eest viivist kokku 6620,30 eurot. Kohus leidis, et viivisenõue on sellises ulatuses

põhjendatud.

22. Hageja esitas TsMS § 367 alusel ka edasiulatuva viivise nõude alates 01.01.2023. Kohus

rahuldas hageja nõude ja mõistis põhinõudelt seadusjärgses määras viivise välja alates

01.01.2023.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda (TsMS § 162 lg 1) ning määras kindlaks

hageja menetluskulud (TsMS § 174 lg-d 1 ja 2, § 177 lg 1 p 1).

24. Hageja esitas koos hagiga kohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtub, et tema

menetluskuludeks on riigilõiv 1540 eurot ja õigusabikulu 1666,80 eurot. Maakohus leidis, et

riigilõivu kandmine hageja poolt on tõendatud ning tegemist on põhjendatud ja vajaliku

kuluga. Kohus pidas esindaja tunnitasu suurust (120 eurot tunnis) mõistlikuks ning hageja

menetluskulude nimekirjas märgitud kõiki õigusabitoiminguid põhjendatuks ja vajalikuks.

Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja

oleks kulutanud aega põhjendamatult. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt hageja

kasuks välja menetluskuluna 1540 + 1666,80 = 3206,80 eurot.

2-22-7052

25. Samuti määras maakohus menetluskulude tasumise osas kindlaks otsuse täitmise korra ja

määras, et hageja kasuks väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda hageja arveldusarvele nr

EE022200001120027535 AS-is Swedbank.

Apellatsioonkaebus

26. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha

uus lahend, millega jätta hagiavaldus põhinõuet 25 000 eurot ja intressinõuet 10 271,36 eurot

ületavas osas rahuldamata. Kostja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse.

27. Kostja kinnitas, et vaidlus puudub laenulepingu sõlmimise faktis ning selles, et

hagiavalduse esitamise seisuga oli kostja poolt tagastamata laenu põhiosa (25 000 eurot) koos

tasumisele kuuluvate intressidega. Kostja arvates pidanuks maakohus suunama pooled sellises

olukorras kompromissi sõlmima.

28. Kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et laenulepingu lisa 2 ei ole vorminõude puuduste

tõttu sõlmitud. Kostja väitel sõlmisid pooled 28.12.2022 kokkuleppe, millega pikendati

tagasimakse tähtaega kuni 31.12.2023, mistõttu ei olnud hagi esitamise ajal nõuded

sissenõutavad. Kostja palub ringkonnakohtul võtta arvesse, et hageja esitas kostjale

28.12.2022 tahteavalduse lepingu pikendamiseks ning kostja võttis selle vastu. Seega on

leping tähtaja pikendamise kohta kehtiv ja siduv.

29. Menetluskulud (sh maakohtus kantud menetluskulud) palub kostja jätta hageja kanda ning

mõista neilt välja viivitamise korral tasutav viivis (VÕS § 113 lg 1 teine lause).

Vastustaja seisukoht ja edasine menetluse käik

30. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

30.1. Hageja hinnangul ei ole maakohus tõendeid vääralt hinnanud ega rikkunud

menetlusõiguse norme. Kostja ei avaldanud maakohtus mingit soovi kompromissi

sõlmimiseks. Hageja esitas 10.06.2024 maakohtule hoopis taotluse kohtuotsuse tegemise

edasilükkamiseks ja menetluse peatamiseks seni, kuni tsiviilasjas nr 2-23-5395 lahendatakse

kostja saneerimisavaldus.

30.2. Hageja hinnangul tuleb jätta tähelepanuta kostja väited, mis puudutavad kohtuotsuse

resolutsiooni p-d 2 ja 3, kuna kostja ei ole vaidlustanud põhivõla ega intresside

väljamõistmist.

31. 07.10.2024 andis ringkonnakohus pooltele tähtaja 21.10.2024 kompromissi sõlmimiseks

või samaks tähtajaks viimaste seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks.

Samuti andis kohus tähtaja 24.10.2024 soovi korral vastuväidete esitamiseks teise poole

esitatud menetluskulude nimekirja kohta.

32. 21.10.2024 seisukohas märkis kostja, et kuna hageja ei ole tsiviilasjas nr 2-23-5395

vaidlustanud 06.09.2024 koostatud saneerimiskava, milles on ette nähtud ka hageja nõude

vähendamine, on hageja saneerimiskavaga nõustunud.

33. 24.10.2024 vastuses väitis hageja, et talle ei ole edastatud 06.09.2024 saneerimisnõustaja

koostatud saneerimiskava projekti, mistõttu ei saanudki ta sellele vastata. Hageja väitel ei ole

ta teadlik tsiviilasjas nr 2-23-5395 kohtulahendi tegemisest ega sellise lahendi vaidlustamise

2-22-7052

võimalusest. Hageja lisas, et kostja suhtes saneerimismenetluse läbiviimine ei oma

apellatsioonkaebuse läbivaatamise seisukohalt ka õiguslikku tähendust, kuna käesolevas

menetluses on vaidlustatud tsiviilasjas nr 2-22-19510 tehtud kohtuotsus osaliselt.

Saneerimismenetlusele ei ole apellant apellatsioonkaebuse põhjendustes tuginenud.

34. 25.10.2024 esitas kostja vastuväite hageja 24.10.2024 seisukohale, märkides, et hageja oli

saneerimismenetlusest teadlik, kuna vaidles maakohtus käesoleva menetluse saneerimise tõttu

peatamisele vastu. Kostja esitas ka uued tõendid selle kohta, et hageja oli teadlik kostja

saneerimismenetlusest (kostja 27.07.2024 kompromissettepanek hagejale kostja

saneerimismenetluses nõuete loovutamiseks; 06.09.2024 kostja saneerimisnõustaja ametlikes

teadaannetes avaldatud saneerimiskava üleskutse teate; kostja saneerimisnõustaja 06.09.2024

sõnum, millega edastati saneerimiskava projekt kõikidele võlausaldajatele, sh hageja

registrijärgsetele kontaktandmetele).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

35. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks

osas, milles see on vaidlustatud, ning tuleb jätta rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus jagab ka apellatsiooniastme menetluskulud ja määrab need kindlaks.

36. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ulatuses, milles

see on vaidlustatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustas maakohtu otsuse sissenõutavaks

muutunud viivise 6620,30 eurot ja edasiulatuva viivise väljamõistmise osas ning

menetluskulude jaotuse osas. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust selles

ulatuses. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus rahuldas hageja hagiavalduse

tagasi maksmata laenu 25 000 eurot ja tasumata intresside 10 271,36 eurot väljamõistmiseks

kostjalt (resolutsiooni p-d 2 ja 3).

37. Kohus otsustab esmalt kostja 25.10.2024 esitatud uute tõendite vastuvõtmise.

37.1. Kohus andis pooltele 07.10.2024 tähtajad viimaste seisukohtade ja menetluskulude

nimekirjade esitamiseks 21.10.2024 ning seejärel tähtaja 24.10.2024 teise poole

menetluskulude nimekirjale vastuväidete esitamiseks (tlk 88–89). Kostja väitis oma

21.10.2024 seisukohas esmakordselt, et hageja ei ole kostja saneerimismenetluses nõude

vähendamisele vastu vaielnud, mistõttu võib järeldada, et hageja on saneerimiskavaga

nõustunud. Kostja väitis, et saneerimisnõustaja edastas võlausaldajatele saneerimiskava

projekti 06.09.2024 ning selle kohta sai seisukohti esitada kuni 20.09.2024. Tõendeid oma

väidete kinnitamiseks kostja ei esitanud (tlk 90–92). Hageja vastas kostja uuele väitele

24.10.2024, et teda ei ole saneerimismenetlusse kaasatud ning talle ei ole edastatud

saneerimiskava projekti. Samuti märkis hageja, et kostja ei ole saneerimismenetlusele

apellatsioonkaebuses tuginenud ega seda oma põhjendustes märkinud, mistõttu ei oma

saneerimismenetlus käesoleva asja lahendamisel ka tähtsust (tlk 97–98). 25.10.2024 esitas

kostja hagejale vastuväite (tlk 99–100) ning sellega koos kolm uut tõendit, millest kostja

väitel nähtub, et hageja pidi olema saneerimisemenetlusest ja saneerimiskavast teadlik: 1)

27.07.2024 kompromissettepanek hagejale kostja saneerimismenetluses nõuete

loovutamiseks; 2) 06.09.2024 kostja saneerimisnõustaja ametlikes teadaannetes avaldatud

saneerimiskava üleskutse teate; 3) kostja saneerimisnõustaja 06.09.2024 sõnum, millega

edastati saneerimiskava projekt kõikidele võlausaldajatele, sh hageja registrijärgsetele

kontaktandmetele.

2-22-7052

37.2. Ringkonnakohus leiab, et uute tõendite vastuvõtmiseks ei ole alust, kuna need on

esitatud hilinemisega (TsMS § 652 lg 3 p 2).

37.2.1. Esiteks, mis puudutab 27.07.2024 kompromissettepanekut hagejale kostja

saneerimismenetluses nõuete loovutamiseks, siis on see tehtud enne apellatsioonkaebuse

kohtule esitamist, mistõttu oleks kostja saanud selle esitada koos apellatsioonkaebusega, eriti

arvestades, et kostja viitas apellatsioonkaebuses sellele, et ta on enne apellatsioonkaebuse

esitamist teinud hagejale kompromissettepaneku.

37.2.2. Mis puudutab saneerimisnõustaja koostatud saneerimiskava kohta teate avaldamist ja

selle kohta võlausaldajatele, sh hagejale, eraldi sõnumi saatmist, siis ei tuginenud kostja oma

02.08.2024 apellatsioonkaebuses sellele, et saneerimismenetlus omaks käesolevas asjas

mingit tähtsust. 21.10.2024 kostja seisukohast nähtub, et Harju Maakohus on juba 26.07.2024

määrusega määranud saneerimiskava vastuvõtmise tähtajaks 20.09.2024. Seega oleks kostja

saanud 02.08.2024 apellatsioonkaebuses viidata saneerimismenetlusega seonduvale kui

olulisele asjaolule, sh sellele, et koostamisel on saneerimiskava, millele hageja tekib võimalus

saneerimismenetluses vastata. Kostja seda ei teinud. TsMS § 652 lg 3 kohaselt tuvastab

ringkonnakohus esimese astme otsuses tuvastamata jäänud asjaolusid ja hindab uusi tõendeid

vaid erandjuhtudel, sh siis, kui asjaomane asjaolu või tõend ei olnud maakohtu menetluse ajal

veel olemas, kuid see omab asja lahendamiseks olulist tähtsust. Käesoleval juhul on

saneerimiskava vastuvõtmise tähtaeg tsiviilasjas nr 2-23-5395 küll määratud pärast maakohtu

otsuse tegemist käesolevas asjas, kuid samas enne, kui kostja esitas apellatsioonkaebuse.

Seega oleks kostja pidanud apellatsioonkaebuses vähemalt tuginema saneerimiskavaga seotud

asjaoludele, kui asjaoludele, mis peaksid andma alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kuna

kostja seda ei teinud, puudub alus hilinemisega seotud tõendite vastuvõtmiseks. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et kuna käesolev menetlus ei ole peatatud tsiviilasjas nr 2-23-5395

saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni, ei oleks asjaomased

tõendid ka asjakohased (TsMS § 238 lg 1).

38. Nagu maakohus on tuvastanud ning kostja apellatsioonkaebuses kinnitanud, puudub

poolte vahel vaidlus järgmistes asjaoludes: pooled sõlmisid 29.02.2016 laenulepingu nr

1/2016, millega hageja laenas kostjale 25 000 eurot (tlk 4) ning 20.02.2019 sõlmisid pooled

laenulepingu nr 1/2016 lisa 1, millega muudeti laenulepingu tingimusi ja lepiti kokku, et

laenusumma ja tasumata intresside tasumise lõpptähtajaks on 20.02.2020 (tlk 8). Kostja ei

vaidlustanud maakohtus seda, et tal oli hagiavalduse esitamise seisuga hagejale tagastamata

saadud laen (25 000 eurot) ning tasumata intressid (10 271,36 eurot). Kuna kostja ei ole

apellatsioonkaebuses nende summade temalt väljamõistmist vaidlustanud, puudub

ringkonnakohtul vajadus neid nõudeid pikemalt käsitleda.

39. Kostja on aga vaidlustanud maakohtu poolt viivise väljamõistmise põhjusel, et tema

hinnangul on maakohus tõendeid vääralt hinnates ja materiaalõigust vääralt kohaldades

järeldanud, et 28.12.2022 lepingu lisa 2 ei sõlmitud. Kostja hinnangul on lisa 2 kehtiv ning

seetõttu ei olnud põhinõue hagi esitamise ajal sissenõutavaks muutunud ning sellelt ei saanud

viiviseid arvestada ega neid temalt välja mõista.

40. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hinnanud

tõendeid valesti ega kohaldanud materiaalõigust (TsÜS § 77 lg 2) valesti. Kuna kostja väited

maakohtus ja ringkonnakohtus on täpselt samasisulised, siis ei korda ringkonnakohus

maakohtu põhjendusi, kuna nõustub nendega (TsMS § 654 lg 6).

2-22-7052

41. Ringkonnakohus lisab vastuseks apellatsioonkaebusele, et kuigi laenulepingule ei ole

seatud vorminõudeid, siis on pooled 29.02.2016 lepingu p-s 5.1 kokku leppinud, et lepingu

muudatused vormistatakse kirjalikult (tlk 4–5). Ka 28.12.2022 kuupäevaga kostjale saadetud

laenulepingu lisa 2 projekt on koostatud kirjalikult. Hageja saatis selle 28.12.2022 e-kirjaga

kostjale tutvumiseks ja vastuväidete/parandusettepanekute puudumisel allkirjastamiseks (tlk

42–43). Kostja tagastas allkirjastatud lepingu 03.01.2023 (tlk 44), kuid hageja seejärel omalt

poolt lepingut ei allkirjastanud, pidades vastust liiga hiliseks (tlk 44). Hageja selgitas, et pidi

31.12.2022 esitama kohtule hagi selleks, et graafikujärgsed maksed ei aeguks (tlk 44).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna hageja laenulepingu lisa 2 ei allkirjastanud,

siis see kehtivaks ei muutunud. Laenulepingu lisa 2 oleks muutunud kehtivaks siis, kui

mõlemad pooled oleksid selle allkirjastanud. Kuigi hageja tegi ettepaneku lepingu

muutmiseks, ei edastanud ta kostjale juba enda poolt allkirjastatud lepingut, vaid pidi selle lisa

2 jõustumiseks allkirjastama pärast kostjalt allkirjastatud lepingu tagasisaamist, mida ta aga ei

teinud.

42. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et selliselt lepingu lisa sõlmimise

ettepaneku tegemine ning selle hiljem allkirjastamata jätmine ei ole käsitatav hea usu vastase

käitumisena, kuna hageja pidi nõuete aegumise vältimiseks esitama hagi 31.12.2022. Kuigi

hageja ei viidanud oma 28.12.2022 e-kirjas, et ettepanek kehtib vaid lühiajaliselt (kuni

31.12.2022), siis ei saanud kostja olla teadmatuses sellest, millal tema vastu olev nõue aegub.

Ka ei olnud hagejal kohustust esitada kostjale ettepanek laenu ja intresside tasumise tähtaja

pikendamiseks. 28.12.2022 seisuga oli kostja (lisas 1 kokku lepitud tähtaegade järgi) juba

pikalt tasumisega viivituses ning hageja oleks võinud ka kohe kohtusse pöörduda. Seega ei

ole alust pidada hageja käitumist tema poolt välja pakutud lepingu lisa sõlmimata jätmisel hea

usu vastaseks.

43. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et käesoleval juhul ei ole alust pidada ka viivise

nõudmist hea usu vastaseks. Nimelt võib viivisenõude maksmapanek olla hea usu

põhimõttega vastuolus, kui võlausaldaja on loonud võlgnikule oma käitumisega mulje, et ta ei

kavatse nõuet maksma panna. Riigikohus on leidnud, et hea usu põhimõttega võib olla

vastuolus nii lepinguline kui ka seadusjärgne viivisenõue (RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-70-09, p

13; RKTKo 15.01.2010, 3-2-1-132-09, p 12). Siiski saab Riigikohtu väljakujunenud praktika

kohaselt aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes

üksnes erandlikel asjaoludel (nt RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 43; RKTKo 13.04.2013, 3-

2-1-43-13, p 15; RKTKo 15.01.2010, 3-2-1-132-09, p 12; RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-70-09, p

15). Kostja ei ole toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale,

et käesoleval juhul on viivise nõudmine hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja ei ole väitnud,

et hageja jättis talle mulje, et viivisenõudest on loobutud, vaid tugines üksnes sellele, et lisa 2

sõlmimise tõttu ei olnud põhinõue hagiavalduse esitamise ajal veel sissenõutav.

44. Kuna viivise vähendamise nõuet (VÕS § 113 lg 8) kostja esitanud ei ole ja kohus ei või

viivist alandada omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt nt RKTKo 10.10.2012, 3-

2-1-82-12, p 18), siis puudub ringkonnakohtul käesolevas asjas alus ka viivise

vähendamiseks.

45. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud etteheitele, et maakohus oli poolte kompromissile

suunamisel passiivne, märgib ringkonnakohus, et tegemist ei ole menetlusõiguse normide

rikkumisega, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohus ei saa kohustada pooli

kompromissi sõlmima, kui pooled seda teha ei soovi. Samas on pooltel alati võimalik sõlmida

2-22-7052

kompromiss ise. Ringkonnakohus andis käesolevas asjas pooltele tähtaja kompromissi

arutamiseks ja sõlmimiseks, kuid pooled esitasid kohtu antud tähtajaks selle asemel oma

viimased seisukohad. Seega ei olnud pooled altid ka ringkonnakohtus kompromissi sõlmima.

46. Mis puudutab kostja 21.10.2024 viimase seisukoha viiteid kostja saneerimismenetlusele

(tsiviilasi nr 2-23-5395) ja sellele, et hageja ei ole seal saneerimiskavale vastuväiteid esitanud,

siis on ringkonnakohus juba eespool märkinud, et tegemist oli uue asjaoluga, millele kostja

oma apellatsioonkaebuses ei tuginenud. Kuna käesolev menetlus ei ole peatatud tsiviilasjas nr

2-23-5395 saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni, ei oleks

saneerimismenetlusega seotud asjaolud ka käesoleva asja lahendamise seisukohast

asjakohased (TsMS § 238 lg 1, SanS § 11 lg 1p 3).

47. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse

vaidlustatud osas tühistamiseks.

48. Kuna ringkonnakohus maakohtu otsust ei muuda, siis puudub alus ka menetluskulude

jaotuse muutmiseks. Hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude suurust kostja

vaidlustanud ei ole, mistõttu ringkonnakohus neid omal algatusel ei hinda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine apellatsiooniastmes

49. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad

apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

50. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse maakohtus, seega teeb

ringkonnakohus seda ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulude osas (TsMS § 174 lg 3).

51. Hageja 21.10.2024 menetluskulude nimekirja ja lisadokumentide (tlk 93–96) kohaselt on

talle osutatud õigusabi 2 tunni ja 30 minuti ulatuses ja see hõlmab järgmisi toiminguid:

apellatsiooni menetlusdokumentidega tutvumine ja edastamine kliendile 15 minutit; kliendiga

nõupidamine ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 1 tund 55 minutit ning

kompromissi sõlmimise ettepanekuga tutvumine 20 minutit. Kokku palub hageja kostjalt välja

mõista 366 eurot (koos käibemaksuga). Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane.

Osutatud õigusabi tunnihind on 120 eurot koos käibemaksuga. Kostja hageja kulude

nimekirjale vastuväiteid ei esitanud.

52. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu

hinnangul on juristi tunnihind 120 eurot (koos käibemaksuga) kooskõlas ajakohase

praktikaga, samuti on ajaarvestuses nimetatud toimingud ja nende ajaline maht (kokku 2 tundi

ja 30 minutit) põhjendatud ja mõistlik.

53. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud 366 eurot (koos käibemaksuga).

54. Vastavalt hageja taotlusele määrab kohus kindlaks otsuse täitmise korra (TsMS § 445 lg

1) ja määrab, et hageja kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb kanda hageja Rebala

Grupp OÜ arveldusarvele nr EE022200001120027535 AS-is Swedbank.

2-22-7052

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg

Indrek Soots

Neve Uudelt