3-24-2984/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Mait Laaring

Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2024 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-2984

Haldusasi

X. X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 18.10.2024

määrusele asjas nr 2-15/653

Menetlusosalised

Kaebaja X. X

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X. X kaebus.

2. Jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4 ja

§ 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. K esitas 14.08.2024 Eesti Advokatuuri aukohutule (aukohus) taotluse

vandeadvokaatide P. P, L. L ja X. X (kaebaja) suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, heites

neile ette Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumist, mis seisneb Kuuuurija

kaubamärgi pahatahtlikus registreerimises ja selle edaspidises käsutamises ning käsutamisega

seotuses.

2. Aukohus

algatas 18.10.2024

määrusega

asjas nr 2-15/653 (määrus)

aukohtumenetluse P. P, L. L ja kaebaja tegevuse suhtes. Aukohus märkis, et algatab

aukohtumenetluse, sest peab uurimispõhimõttest tulenevalt vajalikuks asjaolude täiendavat

uurimist, et tuvastada, kas advokaadid on distsiplinaarsüüteo toime pannud.

3. Kaebaja esitas 29.10.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse määruse tühistamiseks

või kui kohus käsitleb määrust toiminguna, siis selle õigusvastasuse tuvastamiseks. Koos

kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse peatada määruse kehtivus või

alternatiivselt peatada määruse täitmine või alternatiivselt kohustada advokatuuri peatama

aukohtumenetlus kuni kohtuasjas kohtulahendi jõustumiseni. Kaebuse ja esialgse õiguskaitse

taotluse põhjendused olid järgmised:

Aukohtumenetluse alustamisega kaotab menetlusalune advokaat kuni menetluse

lõpuni õiguse advokatuurist välja astuda ning tal tekivad menetluslikud kohustused

(advokatuuriseaduse (AdvS) § 17 lg-d 1 ja 2; § 36 lg 2). Seega on menetluse

algatamise määrusel regulatiivne toime ja tegemist on haldusaktiga. Tuleb muuta

senist kohtupraktikat, mille kohaselt on aukohtumenetluse algatamist käsitletud

toiminguna.

Ka juhul, kui jaatada vaidlustatud määruse käsitlemist toiminguna, on selle

halduskohtumenetluses vaidlustamine lubatav, sest määrusega on rikutud selget

keelunormi, menetluse algatamise eesmärk ei saa olla õiguspärane ja menetlusel on

ilmselged võimu kuritarvituse tunnused. Menetluse algatamine riivab iseseisvalt ja

ilmselgelt kaebaja ametialast mainet, õigust tegeleda ettevõtlusega ja osutada

õigusteenust.

Eesti Advokatuuri kodukorra (kodukord) § 56 lg 4 sätestab, et menetluse lõpetamise

korral ei saa isik samas distsiplinaarsüüteo asjas uuesti aukohtu poole pöörduda. K. K

pöördus samasisulise kaebusega aukohtu poole ka 09.07.2024 ja aukohus jättis selle

kaebuse 13.08.2024 määrusega asjas nr 2-15/575 läbi vaatamata. Haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 43 lg 1 p-st 3 tulenevalt on kaebuse menetlemine sellega lõpetatud,

kaebajal puudus õigus samasisulise kaebusega 14.08.2024 uuesti aukohtu poole

pöörduda ja aukohtul ei olnud õigust selle kaebuse alusel aukohtumenetlust algatada.

Nagu nähtub 13.08.2024 määruse vaidlustamisviitest, tuleb seda määrust käsitleda

haldusaktina. Samadel asjaoludel uue aukohtumenetluse algatamine 18.10.2024

määrusega tähendab 13.08.2024 määruse tühistamist kaebaja kahjuks. Õiguspärase

haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamine on lubatud üksnes HMS § 66 lg-s 2

loetletud alustel ja seejuures tuleb avaliku huvi kõrval hinnata nii isiku usalduse

kaitset kui ka haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise

menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust,

haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Selliseid

põhjendusi ja kaalutlusi 18.10.2024 määrusest ei nähtu ja HMS § 66 lg 2 sätestatud

eeldusi 13.08.2024 määruse tühistamiseks ei esinenud. Seega on 18.10.2024

aukohtumenetluse algatamise määrus igal juhul õigusvastane isegi juhul, kui uue

aukohtumenetluse algatamine oli kodukorra § 56 lg-le 4 vaatamata võimalik.

Aukohtumenetluse algatamisel on ilmsed kuritarvituse tunnused. Aukohus tegi

vaidlustatud määruse kolmeliikmelises koosseisus. Kodukorra § 58 lg 1 ls 2 sätestab,

et aukohus teeb määruse asja arutamisel osalenud liikmete häälteenamusega. Seega ka

ühe aukohtu liikme hääl võib olla määrav. Pealegi võib üks liige veenda ülejäänud

koosseisu liikmed ümber, lähtudes oma isiklikust huvist asja vastu. Vaidlustatud

määruse teinud aukohtu koosseisu liige Tõnis Tamme on 18.10.2024 määruse aluseks

oleva kaebuse koostanud Advokaadibüroo TRINITI OÜ partner, prokurist ja osanik.

K. K on Advokaadibüroo TRINITI OÜ pikaajaline ja oluline klient, mida tõendab

büroo veebilehel avaldatud teave.

Kui K. Ki korraldusel Advokaadibüroo TRINITI OÜ koostatud ja sama büroo osalusel

aukohtule esitatud kaebus ei oleks viinud K. Ki soovitud tulemuseni, toonuks see

ilmselgelt kaasa tema tugeva pahameele. Arvestades K. Ki isikut ja tegevusala, on

tõenäoline eeldada, et K. K elaks pahameele välja avalikult, millel oleksid

advokaadibüroole ja T. Tle mainekujunduslikult ning majanduslikult hävitavad

tagajärjed. Sellepärast on T. T I. I sõltuvuses ja on isiklikult huvitatud kaebaja suhtes

2(5)

aukohtumenetluse algatamisest ja lahendamisest K. Ki soovitud viisil. T. T ei ole

ennast vaatamata menetlusosaliste sellekohastele taotlustele 18.10.2024 algatatud

aukohtumenetlusest taandanud, mis kinnitab T. T soovi kasutada aukohtu liikmelisust

K. Ki huvides. T. T taandamiseks aukohtumenetlusest esinevad HMS § 10 lg 1 p-des 3

ja 4 sätestatud alused.

Aukohtumenetluse läbiviimine on advokatuurile seadusega pandud avalik ülesanne,

mille täitmisele laienevad korruptsioonivastase seaduse (KVS) nõuded ja piirangud. T.

T ei oleks tohtinud vaidlustatud määruse tegemisel osaleda ka KVS § 11 lg 1 p-dest 1

ja 2 tulenevate piirangute tõttu.

Kuna aukohtumenetluse algatamine ja jätkamine rikub kaebaja ametialast mainet, ei

piisa kaebuse eesmärgi saavutamiseks kaebust rahuldavast kohtuotsusest. Kahju

hüvitamise võimalikkus ei tähenda, et kaebajale tema õiguste rikkumisega saabuvad

tagajärjed poleks pöördumatud. Samuti on tegemist erandliku olukorraga, sest kaks

aukohtu koosseisu on asunud samas küsimuses üksteisele vastukäivatele

seisukohtadele. Seetõttu tuleb kaebaja õiguste kaitsmiseks kohaldada esialgset

õiguskaitset ja peatada vaidlusaluse määruse kehtivus või aukohtumenetlus kuni

kohtuasjas lõpplahendi tegemiseni.

4. Aukohus tegi 31.10.2024 määruse, millega rahuldas taotlused aukohtu liikme T. T

taandamiseks aukohtu asja nr 2-15/653 arutamisest.

5. Kaebaja esitas 31.10.2024 kaebusele täienduse, milles leidis, et aukohtu 31.10.2024

määrus tõendab, et T. T ei oleks tohtinud aukohtumenetluse algatamise otsustamisel osaleda

ja aukohtumenetluse algatamine toimus õigusvastaselt.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb kaebajale kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1).

7. Kaebaja vaidlustab aukohtu määrust, millega algatati tema suhtes aukohtumenetlus,

taotledes määruse tühistamist või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamist.

8. Senises kohtupraktikas on aukohtumenetluse alustamiseks tehtud otsustust käsitletud

haldusmenetluse seaduse tähenduses menetlustoiminguna (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

30.12.2021 määrus haldusasjas nr 3-21-2786, p 10). Selliste toimingute peale halduskohtule

kaebuse esitamine on piiratud: HKMS § 45 lg 3 järgi võib menetlustoimingu peale ilma

haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja

mittemenetluslikke õigusi sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust või kui

menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise

või lõpliku toimingu tegemise. Seega pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus

üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata.

9. Tallinna Ringkonnakohus on 30.12.2021 määruses haldusasjas nr 3-21-2786, p 11

leidnud: „Kutseühenduse liikmena on advokaadil õigused ja tagatised, aga ka kohustused.

AdvS § 17 lg 1 kohaselt on aukohtumenetlus advokatuuri liikmele kohustuslik. Sellest sättest

tulenevalt ei saa advokaat keelata tema suhtes aukohtumenetlust ka siis, kui advokaat peab

seda enda jaoks koormavaks või ebaökonoomseks. Advokaat saab oma huve kaitsta

aukohtumenetluses osaledes, mitte seda menetlust ära keelates. HKMS § 45 lg 3 teise

3(5)

alternatiivi alusel võiks haldusmenetluse alustamise kui menetlustoimingu vaidlustamist

aktsepteerida eelkõige siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi

või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane [---]. Aukohtumenetluse keelamise

taotlemine halduskohtult võiks seega tulla kõne alla näiteks juhul, kui menetlusel on

ilmselged võimu kuritarvituse tunnused (nt tegemist on samas asjas korduva süüdistuse

esitamisega, milles isik on juba õigeks mõistetud).“

10. Kohus ei näe käesolevas asjas erandlikku põhjust, mis õigustaks varasemast praktikast

kõrvalekaldumist ja aukohtumenetluse algatamise otsuse käsitlemist haldusaktina, mille

tühistamist kaebaja saaks nõuda.

11. Ka käesoleval juhul tuleb aukohtu otsust seega käsitleda aukohtumenetluse

menetlustoiminguna, mida kaebaja saaks menetluse lõpptulemusest eraldi vaidlustada

eelkõige juhul, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi või menetluse

alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane.

12. Aukohtumenetluse algatamisel ei hinnata seda, kas advokaat on süüdi

distsiplinaarsüüteo toimepanemises (Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrus haldusasjas

nr 3-21-2786, p 11) ja pole alust arvata, et üksnes aukohtumenetluse algatamise faktiga

kaasneks kaebaja jaoks selline erialase maine kahjustamine, mille vastu ta peaks saama ennast

menetluse lõpptulemusest sõltumatult kaitsta. Vastupidist järeldust ei saa teha ka kaebaja

viidatud kohtupraktikast. Kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjades nr

21181/19 ja 51751/20 Tuleya vs. Poola käsitleb kohtuniku kui kõrgendatud sõltumatuse

garantiidega isiku suhtes algatatud järelevalvemenetlust ja ei ole üks-üheselt advokaadi suhtes

läbi viidavale aukohtumenetlusele kohaldatav.

13. Kuna tegemist on menetlustoiminguga, ei ole võimalik nõustuda kaebajaga ka selles,

et 18.10.2024 aukohtumenetluse algatamise otsustust saab käsitleda kaebaja jaoks koormava

haldusaktina, millega tühistati varasema kaebuse läbi vaatamata jätmise 13.08.2024 otsus.

Aukohtumenetluse algatamise otsustamisel ei pidanud aukohus seega lähtuma HMS § 66 lg-st

2 tulenevatest alustest.

14. Kaebaja leiab, et aukohtumenetluse algatamisega on rikutud kodukorra § 56 lg-t 4, mis

keelab isikul aukohtumenetluse lõpetamise korral samas distsiplinaarsüüteo asjas uuesti

aukohtu poole pöörduda. Kohus sellega ei nõustu. Aukohtumenetluses tuleb eristada kaebuse

läbi vaatamata jätmist ja menetluse lõpetamist. Nähtuvalt kodukorra §-st 56 mõistetakse

aukohtumenetluse lõpetamisena kodukorra tähenduses üksnes sellist menetluse lõppemist,

mis toimub aukohtu määrusega kodukorra § 56 lg-tes 1–3 nimetatud alustel. Kodukorra § 56

lg 4 on süstemaatiliselt seotud sama paragrahvi varasemate lõigetega. See, et HMS § 43 lg 1 p

3 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus mh haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata

jätmisega, ei võrdsusta taotluse läbi vaatamata jätmist aukohtumenetluses menetluse

lõpetamisega kodukorra § 56 tähenduses.

15. Kaebaja tegevuse peale 09.07.2024 esitatud kaebus jäeti aukohtu 13.08.2024

määrusest nähtuvalt HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata, sest kaebuse esitaja ei kõrvaldanud

tähtaegselt kaebuse puudusi. Selles asjas ei esinenud kodukorra § 56 lg-tes 1–3 sätestatud

aukohtumenetluse lõpetamise aluseid ja tegemist ei olnud menetluse lõpetamisega kodukorra

§ 56 lg 4 mõttes. Kaebuse läbi vaatamata jätmine tähendab sisuliselt, et kaebus ei ole aukohtu

menetluses olnud ja ei võta kaebajalt õigust pöörduda sama distsiplinaarsüüteoga seoses

uuesti aukohtu poole.

4(5)

16. Samuti leiab kaebaja, et menetluse algatamises esinevad võimu kuritarvitamise

tunnused, sest üks aukohtumenetluse algatamise otsustamisel osalenud kolmeliikmelise

aukohtu koosseisu liige on aukohtule kaebuse esitanud isikust sõltuvuses ja ei saa olla asja

lahendamisel erapooletu. Isik ei olnud ennast halduskohtule kaebuse esitamise hetkeks ka asja

lahendamiselt taandanud.

17. Kohtu arvates ei anna ka see kaebaja väide alust aukohtumenetluse algatamise

vaidlustamiseks lahus menetluse lõpptulemusest. Aukohus otsustas vaidlusaluses asjas

menetluse algatamise kolmeliikmelises koosseisus (AdvS § 15 lg 7; kodukorra § 51 lg 1) ja

tegi määruse koosseisu häälteenamusega (AdvS § 15 lg 8; kodukorra § 58 lg 2). Kaebaja

heidab erapoolikust ette ühele koosseisu liikmele, ülejäänud liikmete erapooletuses, kellele

kuulub koosseisu häälteenamus, kaebaja kahtlusi avaldanud ei ole. Seega ei ole alust väita, et

isegi ühe koosseisu liikme näilise või sisulise erapoolikuse korral pidi aukohtumenetluse

algatamine kaebaja suhtes olema vältimatult õigusvastane. Samuti pole välistatud

aukohtumenetluses kaebaja jaoks soodsa lõppotsuse tegemine isegi siis, kui üks aukohtu liige

peaks olema erapoolik ja langetama teadvalt vale otsuse (vt Tallinna Ringkonnakohtu

23.01.2023 määrus haldusasjas nr 3-22-2534, p-d 12 ja 13). Seega ei määra kahtlused ühe

aukohtu kolmeliikmelise koosseisu liikme erapooletuses ära, et kaebaja õigusi sõltumata

menetluse lõpptulemusest igal juhul rikutakse ja menetlustoimingut peaks saama HKMS § 45

lg 3 piirangule vaatamata halduskohtus eraldiseisvalt vaidlustada. Üksnes kaebaja üldine

väide, et asja lahendamisest isiklikult huvitatud koosseisu liige võib koosseisu teisi liikmeid

oma huvidest lähtudes ümber veenda, ei ole menetluse algatamise otsuse õigusvastasuse

järeldamiseks piisav. Kaebajal on võimalik esitada oma väited aukohtumenetluse algatamise

otsustamisel osalenud koosseisu liikme erapoolikuse kohta aukohtumenetluse tulemusena

antava haldusakti vaidlustamisel.

18. Asjaolul, et aukohus otsustas 31.10.2024 taandada T. T aukohtu asja arutamiselt,

määruse eelmises punktis esitatud hinnangut ei muuda, sest see hinnang kehtib ka eeldusel, et

üks aukohtu koosseisu liige on olnud näivalt või tegelikult erapoolik.

19. Kokkuvõttes puudub kaebajal käesoleval juhul HKMS § 45 lg-st 3 tuleneva piirangu

tõttu ilmselgelt kaebeõigus aukohtumenetluse algatamise menetlustoimingu vaidlustamiseks.

Kaebus tuleb seetõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebajale tagastada.

20. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis tuleb kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus jätta

rahuldamata, kuivõrd ilmselgelt perspektiivitu kaebuse esitamisel ei ole esialgse õiguskaitse

kohaldamine HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt põhjendatud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

27.06.2023 määrus haldusasjas nr 3-22-2163, p 11).

21. Kaebaja on tasunud kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu kokku 40

eurot. Kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamise korral tasutud riigilõivu kaebajale ei

tagastata (HKMS § 104 lg 5 p 2). Samuti ei tagasta kohus kaebajale esialgse õiguskaitse

taotluse esitamisel tasutud riigilõivu, kuna kohus lahendas kaebaja taotluse sisuliselt.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mait Laaring

kohtunik

5(5)