3-22-1976/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1976

Haldusasi

X. X. X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18. augusti

2022. a otsuse nr 15.2-9/313-1 tühistamiseks ning

Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema

taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20. märtsi 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X. X, esindajad v.adv Toomas Pikamäe ja

v.adv Tambet Toomela

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja T.D

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X. X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.

märtsi 2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-1976 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. detsembril 2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-1976

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X. X (sünd. XX.XX.XXXX Ameerika Ühendriikides) esitas Eesti Vabariigi

Suursaatkonnas Londonis 21.03.2022 esmakordse taotluse väljastada temale Eesti kodaniku

pass ja isikutunnistus. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) võttis taotluse 26.04.2022 menetlusse.

Isik soovis Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada oma isa C. Y -i (sünd. 01.12.1957

Ameerika Ühendriikides) ning isaema Y. X-i (neiupõlvenimi Y. X, sünd. 16.08.1929 Eestis)

kaudu.

2. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 18.08.2022 otsusega nr 15.2-9/313-1 isikut

tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 12 lg 1, § 15 lg 4, § 19 p 1 ja § 21 alusel X. X. X-

ile Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest, kuna ta ei ole Eesti kodanik.

Kodakondsuse seaduse (KodS) § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab Eesti kodakondsuse sünniga

laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. PPA

tuvastas, et Y. X (Y. X) vabastati Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega koos

vanematega Eesti kodakondsusest 02.11.1939, mistõttu ei saanud tema 1957. a-l sündinud

poeg ema kaudu omandada Eesti kodakondsust sünniga ja X. X. X ei saanud omandada Eesti

kodakondsust sünniga oma isa C. Y -i kaudu. Kodakondsusest vabastamine toimus vastavalt

Eesti ja Saksamaa 15.10.1939 sõlmitud erilepingule ning isiku sooviavalduse alusel. Kuna Y.

X oli 1939. a-l alaealine, siis esitas sooviavalduse tema Eesti kodakondsusest vabastamiseks

tema vanem ja kodakondsusest vabastamise otsus ei ole tühine. Sünnijärgsest Eesti

kodakondsusest on isikuid nende sooviavalduse alusel võimalik vabastada. Taotleja poolt

esitatud Olev Liiviku 22.06.2022 koostatud „Eksperthinnang Teise maailmasõja ajal

baltisakslaste Saksamaale ümberasumisega seotud ajalooliste ja sotsiaalsete aspektide kohta“

ei anna PPA-le alust eirata kehtivaid õigusakte (KodS § 5). PPA lähtub asjaolust, et Eesti

Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsus on kehtiv.

3. X. X. X esitas Tallinna Halduskohtule 19.09.2022 kaebuse PPA 18.08.2022 otsuse nr

15.2-9/313-1 tühistamiseks ning Eesti Vabariigi kodaniku passi ja isikutunnistuse

väljaandmise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Osas, milles KodS ei võimalda

Eesti kodakondsust omandada ega taastada sellise isiku järeltulijal, kes kaotas Eesti

kodakondsuse võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu, on KodS vastuolus põhiseaduse

(PS) § 8 lg-ga 1 koostoimes PS §-ga 3 ja § 13 lg-ga 2. Kaebajal on õigus taotleda Eesti

kodakondsuse taastamist PS § 8 lg 2 alusel. Kuna normi tõlgendamisel tuleb mh arvestada

selle tekkelugu, siis laieneb see säte ka alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanud isiku

järeltulijatele (vt Põhiseaduse Assamblee 29.11.1991, 06.12.1991 ja 14.02.1992

stenogrammid). Kaebaja isaema ei lahkunud koos vanematega Eestist ega loobunud Eesti

kodakondsusest vabal tahtel, vaid selle tingis hirm NSV Liidu okupatsiooni ees. KodS § 16 lg

2 ja § 17 lg 2 on vastuolus PS § 8 lg-ga 2 osas, milles need näevad ette, et Eesti kodakondsuse

taastamist taotlev isik peab loobuma senisest kodakondsusest ja/või peab elama püsivalt

Eestis. PS § 8 lg 5 ei võimalda KodS-s kehtestada tingimusi, mis on vastuolus PS § 8 lg-tega

1–4. Nn optantide olukord ei ole kaebaja olukorraga võrreldav. Alternatiivselt leiab kaebaja,

et ta on sünnijärgne Eesti kodanik, sest kaebaja isaema kaotas Eesti Vabariigi Valitsuse

30.11.1939 otsusega Eesti kodakondsuse õigusvastaselt. Eesti ei olnud selle otsuse tegemise

ajal suveräänne riik ning otsus tehti 15.10.1939 erilepingu alusel Natsi-Saksamaa survel ehk

2(9)

3-22-1976

NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel 23.08.1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti

täitmiseks. Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi 15.10.1939 sõlmitud „Protokoll Eestis asuva saksa

rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta“ (RT II 1939, nr 17, art 29) on vastuolus

rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetega ja tühine. Kaebaja isaema vabastamine Eesti

kodakondsusest ei olnud kooskõlas sel ajal kehtinud kodakondsuse seadusega (RT 1938, nr

39, art 357) ning ei jõustunud kunagi, sest ta ei saanud esitada tõendit Saksa kodakondsusesse

vastuvõtmise kohta. Kaebaja isaema jäi ümberasumise tagajärjel kodakondsusetuks.

Protokolli ei sõlminud Vabariigi Valitsus, nagu nägi ette sel ajal kehtinud KodS § 19, vaid

Eesti Vabariigi poolt on sellele alla kirjutanud Vabariigi Presidendi esindaja.

4. PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja taotluse lahendamisel on

lähtutud kehtivast KodS-i redaktsioonist, mille kohaselt omandatakse Eesti kodakondsus

sünniga ja kodakondsust on võimalik taastada isikul, kes on alaealisena kaotanud Eesti

kodakondsuse. KodS ei ole PS §-ga 8 vastuolus. Kuna kaebaja ei saa olla sünnijärgne Eesti

kodanik, siis puudus alus temale passi ja isikutunnistuse väljastamiseks. Kaebajal ei ole

võimalik kodakondsust ka taastada, sest kaebaja ise ei ole alaealisena Eesti kodakondsust

kaotanud. Õigus kodakondsuse taastamisele olnuks üksnes kaebaja isaemal.

5. Tallinna Halduskohus jättis 20.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidluse all

on üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kaebaja ei saa praeguses asjas kaitsta

oma lähisugulaste õigusi ka juhul, kui tegemist oli erakordselt ebaõiglase olukorraga. Samuti

ei saa kaebaja taotleda kaebetähtaja ennistamist või muul viisil vaidlustada haldusakte või

toiminguid, mille vaidlustamise võimalused möödusid juba ammu enne tema sündi. Eesti

halduskohtus ei ole võimalik vaidlustada ka Saksamaa tegevust või tegevusetust (nii praegu

kui ka minevikus). Kaebaja on Ameerika Ühendriikide kodanik ja elab Suurbritannias.

Kaebaja ei ole seega olnud ega muutunud kodakondsusetuks ning Eesti ei ole tema

elukohajärgne riik.

Vaidlust ei ole, et kaebaja põlvneb Y. X-ist (Y. X). Rahvusarhiivi 06.10.2020 teatise järgi

vabastati Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega Y. X (Y. X) ja tema vanemad

02.11.1939 Eesti kodakondsusest (RTL 1940, nr 14, lk 128). Selle aluseks oli KodS § 19 ja

15.10.1939 sõlmitud protokolli art I. Kõnealuse protokolli art I sätestas erisuse KodS §-st 21,

mille kohaselt kodakondsusest vabastamise otsus jõustub päevast, mil kodakondsusest

vabaneja esitab tõendi, et ta on teise riigi kodakondsusse vastu võetud. Viimase tõendi asemel

nähti art I lg-s 7 ette, et avaldus varustatakse Saksa Riigi märkusega, et Saksa Valitsus

nõustub avalduses märgitud isikud võtma vastu Saksa Riigi kodakondsusse. Halduskohus ei

saa lahendada kaebaja võimalikku nõuet Saksamaa vastu. Kaebaja isa on selgitanud, et kolis

perega 1939. a novembris Posenisse, seega sai lahkumine toimuda juba enne 30.11.1939

otsuse vormistamist. Kui kaebaja esivanemad vabastati Eesti kodakondsusest enne KodS §-s

21 sätestatud tähtaega, on see siiski haldusakti õiguspärasuse, mitte kehtivuse küsimus.

Kuivõrd kaebaja isaema vabastati Eesti kodakondsusest Vabariigi Valitsuse 30.11.1939

otsuse alusel (st kooskõlas KodS §-ga 19), siis ei ole asjakohane väide, et protokolli ei

sõlminud Vabariigi Valitsus. Kaebaja vanavanemate perekond oli küll erakordselt keerulise

valiku ees, kuid see ei muuda 30.11.1939 otsust ega 15.10.1939 protokolli tühiseks. Sisuliselt

lõi protokoll täiendava, lihtsustatud võimaluse Eesti kodakondsusest välja astumiseks ning see

oli selgelt nähtud ette võimaluse, mitte kohustusena. Kaebaja vanavanavanematel oli võimalik

jääda Eestisse ja kodakondsusest mitte loobuda või valida kodakondsusest loobumiseks

tavapärane viis, oodates ära teise riigi poolt kodakondsuse andmine. Eestist põgeneti ka ilma

kodakondsusest loobumata. Raske valik keerulises olukorras ei muuda tehtud valikut tühiseks

toonase administratiivmenetluse seaduse (RT 1936, nr 4, art 25) ega ka kehtiva

haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 kohaselt (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsus

3(9)

3-22-1976

nr 3-16-1452, p 13). Isikute menetluslikud tahteavaldused ei muutu sisutuks, kui Eesti

kodakondsuse säilitamine või enda ja pere elu säästmine muul viisil olnuks keeruline või

lausa võimatu.

Kohus ei kontrolli asja lahendamisel, mis ajenditel Eesti Vabariik 15.10.1939 protokolli

sõlmis ning mis oli Saksa Riigi eesmärk protokolli sõlmimisel. Protokollis ei sisaldu

tingimusi, mis viitaksid vastuolule Viini konventsiooniga. Kaebaja seisukoht Eesti Vabariigi

suveräänsuse kaotamisest juba 1939. a-l kaldub kõrvale üldlevinud ajalookäsitlusest, mille

järgi katkes Eesti suveräänsus de facto 1940. a juunis. Lepingu kehtivust ei saa kahtluse alla

seada vaid seetõttu, et leping näib ebaõiglane või ebamõistlik või riigil puudus lepingu

sõlmimisel tugev positsioon.

PS § 8 lg 2 sõnastus ei toeta kaebaja käsitust, et see laieneb ka alaealisena Eesti kodakondsuse

kaotanute järeltulijatele, kui nad kaotasid kodakondsuse Eesti okupeerimise tõttu. Siinsel

juhul oli kodakondsuse kaotamise aluseks lisaks isikute tahteavaldus, mitte ühegi

okupatsioonivõimu tegevus. Kuna põhiseaduse andjaks on rahvas, siis ei saa põhiseaduse

andja tahtena eelkõige käsitada Põhiseaduse Assamblees väljendatut, vaid lähtuda tuleb

sellest, kuidas pidi keskmine mõistlik kodanik põhiseadust vastu võttes normist aru saama.

Säte ei sisalda okupatsiooni tõttu Eesti kodakondsuse kaotanute järeltulijatele kodakondsuse

taastamise õigust. Norm ei ole ka mitmeti mõistetav ega sisalda lünka. Seletuskirja või eelnõu

koostajate aruteludega ei saa anda normile tähendust, mida selle tekst ei toeta. Seda kinnitab

ka PS § 8 lg 2 (varasemates eelnõudes § 4 lg 2) kujunemine. Algselt lähtusid normid Eesti

kodakondsuse säilimisest, kuid 13.12.1991 redaktsioonis kaotati igasugune seos okupatsiooni,

annekteerimise või sõjaga ning loodi Eestist lahkunud kodanikele ja nende järglastele õigus

säilitada või taastada Eesti kodakondsus (vt ka Põhiseaduse Assamblee 29.11.1991 ja 06.–

07.12.1991 istungite stenogrammid). Hiljem toimus normi kitsendamine, mis ei ole üheselt

jälgitav, kuid taastamise õigus jäeti üksnes alaealistele ja puuduvad mistahes viited järeltulija

õigusele taastada esivanema poolt juba varem kaotatud kodakondsust. Põhiseaduse

Assamblee 14.02.1992 istungi stenogrammis on selgitatud, et suur osa jäeti kodakondsuse

seaduse (s.o seadusandja) reguleerida. Seega ei nähtu soovi säilitada põhiseadusega Eesti

kodakondsus okupatsiooni eel lahkunutele ja nende järeltulijatele. Kohus saaks

(põhi)seadusandja tahtesse sekkuda üksnes erandlikel juhtudel, kui ohus on mõni muu oluline

põhiõigus. Praegu sellist põhiõiguse riivet ei nähtu. Kuna PS § 8 lg-t 2 ei ole võimalik

tõlgendada kaebaja soovitud viisil, siis ei ole kehtiv KodS sellega ka vastuolus.

Õigus kodakondsusele ei ole päritav, vaid kodakondsus kui staatus kandub järeltulijatele

edasi. Küll ei ole järeltulijale võimalik samamoodi edasi anda menetluslikke õiguseid

kodakondsuse saamisel, taotlemisel või taastamisel. Sellest, et lapselaps soovib, et tema

vanaema vanemad ei oleks Eesti kodakondsusest loobunud, ei saa teha järeldusi kaebaja

vanaema tahte kohta. Samuti ei saa kaebaja isaema võimalik tahe taastada Eesti kodakondsus

kanduda üle tema lapselapsele (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2022 otsus nr 3-20-2498,

p 14). Ei saa eeldada, et vanemad on teinud Eesti kodakondsusest loobudes vale valiku, mis

tuleb igal juhul ümber vaadata. Ka siis, kui kaebajal oleks vanaema õigusjärglasena õigus

kodakondsuse taastamisele PS § 8 lg 2 alusel, ei ole täidetud KodS §-de 16 ja 17 tingimused,

sh eelkõige on täitmata KodS § 16 lg-s 2 sätestatud tingimused. PS § 8 lg 2 ja KodS § 16 lg 1

on teadvalt sätestatud universaalsetena – s.o igaühel, kes on kaotanud määramata ajal Eesti

kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. Seadusandja võib PS § 8 lg 5 alusel seada

kitsendusi ja piiranguid, kuni sellega ei piirata kodakondsusega seotud õiguste tuuma. Nõue

elada Eestis ja loobuda muust kodakondsusest ei riiva kodakondsuse taastamise põhiõiguse

tuuma. Kohus ei võta siin seisukohta, kas juhul, kui alaealine kaotas sünnijärgse

kodakondsuse, tuleb taastatud kodakondsus lugeda sünnijärgseks ning seega jätta muust

4(9)

3-22-1976

kodakondsusest loobumine nõudmata. Taastamine ei ole võrdväärne ka kodakondsuse

saamisega, sest sisuliselt nõutakse isikult formaalsete tingimuste täitmise kõrval üksnes muust

kodakondsusest loobumist ning püsivalt Eestis viibimist. Viimane nõue lähtub eeldusest, et

Eesti kodakondsuse taastaja soovib reaalselt oma elu Eestiga siduda. Siinses asjas puudub

vajadus täpsemalt analüüsida püsivalt Eestis elamise nõude proportsionaalsust, kuna kaebaja

ei väida, et ta oleks üldse mingil ajal Eestis pikemalt viibinud või omaks Eestiga muud tihedat

sidet (vt ka õiguskantsleri 04.07.2012 ettepanek nr 17). Kokkuvõttes on vaidlustatud otsus

õiguspärane. Vastustajal tuli lähtuda kehtivast seadusest ning tal puudub võimalus jätta seadus

täitmata ka siis, kui see võib olla põhiseadusvastane. Seetõttu ei pidanud otsus sisaldama ka

kohtuotsusega võrreldavat ajaloolist või põhiseaduspärasuse analüüsi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X. X. X palub 19.04.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega rahuldada tema kaebus. Peamisteks vaidlusküsimusteks on: 1) kas PS § 8 lg 2

võimaldab Eesti kodakondsust omandada või taastada Eesti kodaniku, kes kaotas Eesti

kodakondsuse võõrriigi okupeerimise ja anneksiooni tõttu, järeltulijal ning kas KodS on selles

osas põhiseaduspärane; 2) kas kaebaja vanaema Y. X (Y. X) kaotas Eesti kodakondsuse

õiguspäraselt ja kas ebaõigus saab luua õigust.

Kaebaja on seisukohal, et PS § 8 lg 2 võimaldab Eesti kodakondsust omandada või taastada

mh Eesti kodaniku, kes kaotas Eesti kodakondsuse võõrriigi okupeerimise ja anneksiooni

tõttu, järeltulijal ning KodS on selles osas põhiseadusvastane. Põhiseaduse koostajate eesmärk

PS § 8 sõnastamisel nähtub Põhiseaduse Assamblee stenogrammidest, millest on põhiseaduse

normide tõlgendamisel korduvalt lähtunud ka Riigikohus. PS § 8 (algselt § 4) mõte on leitav

29.11.1991, 06.12.1991, 07.02.1992 ja 14.02.1992 istungite stenogrammidest ning

Põhiseaduse Assamblee hilisemate istungite stenogrammidest ei nähtu, et oleks soovitud jätta

Eesti kodaniku, kes kaotas kodakondsuse Eesti annekteerimise või okupeerimise tõttu,

järeltulijad ilma õigusest omandada või taastada Eesti kodakondsus. Riigikohus ei ole

põhiseaduse tõlgendamisel lähtunud sellest, kuidas pidi keskmine mõistlik kodanik

põhiseadust vastu võttes normist aru saama. Põhiseadus võeti vastu 28.06.1992

rahvahääletusel, millel tuli vastata küsimusele: „Kas kiidate heaks Põhiseaduse Assamblee

poolt esitatud uue põhiseaduse?“ Seega rõhutati ka rahvahääletusel, et uue põhiseaduse

koostas Põhiseaduse Assamblee. Halduskohtu seisukoht, et PS tõlgendamisel tuleb lähtuda

sellest, kuidas pidi keskmine mõistlik kodanik põhiseadust vastu võttes normist aru saama, ei

põhine seadusel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vanaema perekond loobus Eesti

kodakondsusest ning lahkus Eestist poliitilise ja/või sõjapõgenikuna. Põhiseaduse Assamblee

stenogrammid ei kinnita seisukohta, et Eesti kodakondsuse taastamise või omandamise õiguse

saamiseks pidi Eesti kodanik Eestist põgenema aastatel 1940–1944. Põhiseaduse Assamblee

stenogrammid ei kinnita samuti, et PS § 8 lg 2 laieneb vaid neile, kes olid Eestist okupatsiooni

või anneksiooni tõttu lahkumise ajal Eesti kodanikud, st ei olnud Eesti kodakondsusest varem

loobunud. Vastupidisel juhul ei sõltuks Eesti kodakondsuse omandamise või taastamise õigus

isikut ähvardavast faktilisest olukorrast (sõda ja vägivald), vaid tema õiguslikust staatusest (nt

Eesti NSV Riigivolikogu 25.08.1940 otsusega vastu võetud Eesti NSV Konstitutsiooni § 18 lg

1 järgi oli iga ENSV kodanik ühtlasi NSVL-i kodanik). Halduskohtu hinnangud Põhiseaduse

Assamblee stenogrammidele ei ole kooskõlas nende sisu ja eesmärkidega. Stenogrammidest

ei nähtu sedagi, et põhiseaduse koostajad oleksid pärast 13.12.1991 soovinud jätta Eesti

kodaniku, kes kaotas kodakondsuse Eesti okupeerimise ja anneksiooni tõttu, järeltulijaid ilma

õigusest omandada või taastada Eesti kodakondsus. Kaebaja ei ole väitnud, et PS § 8 lg-s 2

sätestatud õigus kodakondsuse taastamisele on päritav, vaid ta väidab, et tal on PS § 8 lg-st 2

tulenev õigus kodakondsuse taastamisele.

5(9)

3-22-1976

PS § 8 lg 2 sätestab absoluutse õiguse ning KodS § 16 lg-s 2 ja § 17 lg-s 2 sätestatud

kohustused ei tulene põhiseadusest, mistõttu on nimetatud normid PS § 8 lg-ga 2 vastuolus.

Seda kinnitab õiguskantsleri 23.07.2008 märgukiri nr 6-1/080515/00805182. Ebaõige on

kohtu seisukoht, et PS § 8 lg 5 võimaldab seadusandjal kehtestada kitsendusi ja piiranguid

ning KodS § 16 lg 2 ja § 17 lg 2 ei riiva kodakondsuse taastamise põhiõiguse tuuma.

Halduskohus ei ole arvestanud, et PS § 8 lg 2 on absoluutne õigus, mida ei saa KodS § 16 lg 2

ja § 17 lg 2 alusel piirata. KodS (sh § 5 lg 1 ja § 16 lg 1) ei võimalda Eesti kodakondsust anda

ega taastada Eesti kodaniku, kes kaotas Eesti kodakondsuse võõrriigi okupatsiooni ja

anneksiooni tõttu, järeltulijatele. Seega ei vasta KodS nimetatud osas PS § 8 lg-le 2 ja on

põhiseadusvastane, rikkudes PS § 8 lg-t 1 ja ühtlasi PS § 13 lg-t 2 koosmõjus PS § 8 lg-ga 2.

Kaebaja vanaema Y. X (Y. X) kaotas Eesti kodakondsuse kehtetult ja õigusvastaselt, mistõttu

on kaebajal õigus nõuda Eesti kodakondsuse omandamist või taastamist. PS § 8 lg 2

kohaldamisel omab tähtsust vaid see, kas kaebaja vanaema kaotas Eesti kodakondsuse

välisriigi okupatsiooni või anneksiooni tõttu. Halduskohus nõustus, et perekond oli

erakordselt keerulise valiku ees ning neil oli põhjust Nõukogude Liidu okupatsiooni karta.

Seega on täidetud PS § 8 lg-s 2 sätestatud Eesti kodakondsuse taastamise tingimused ning

asjakohatud on halduskohtu arutlused sellest, et kaebaja ei saa kaitsta oma lähisugulaste

õigusi, halduskohtus ei lahendata kaebusi välisriigi võimude tegevuse peale, kaebaja on

Ameerika Ühendriikide kodanik ja ei ela Eestis, 15.10.1939 protokoll ja 30.11.1939 otsus on

kehtivad, kaebaja esivanematel oli võimalik jääda Eestisse või loobuda kodakondsusest

tavapärases menetluses, Nõukogude Liit okupeeris Eesti alles 1940. a juunis. Need väited ei

oma PS § 8 lg 2 kohaldamise seisukohalt tähtsust.

Eestist ümberasunud baltisakslaste näol oli faktiliselt tegemist sõjapõgenikega (vt selle kohta

O. Liiviku eksperthinnang). Eestist lahkumise otsus ei olnud vabatahtlik, vaid põhjustatud

tegelikust hirmust NSV Liidu vägede ja tõenäoliselt kaasneva tagakiusamise ees.

Halduskohus nõustus, et faktiliselt olid ka 1939. a-l ümberasunud pagulased. Y. X-i (Y. X) ja

tema vanemate juhtumi hindamisel on oluline võtta arvesse, et nad jäid ümberasumise

tagajärjel kodakondsusetuks (seda tõendab Y. X-ile Saksamaal 1951. a-l antud välispass),

kuigi ümberasujate avaldustest nähtuvalt ei loobunud nad lihtsalt Eesti kodakondsusest, vaid

soovisid ühtlasi astuda Saksa kodakondsusesse. Olukorras, kus Y. X (Y. X) ei saanudki

kunagi Saksa kodakondsust, ei ole õigusriigis võimalik teha järeldust, et tema Eesti

kodakondsusest vabastamine sellele vaatamata kehtis. Rahvusvahelises õiguses kehtib mh

kodakondsusetuse vältimise printsiip. Sisuliselt on Eesti Vabariik ja Natsi-Saksamaa

ümberasujaid ühiselt petnud. Eesti ei saa demokraatliku õigusriigina tunnustada ja pidada

õiguspäraseks seda, et alaealine sünnijärgne Eesti kodanik jääb pettuse teel mitte ainult ilma

Eesti kodakondsusest, vaid sootuks kodakondsusetuks. Kuna Y. X-i vabastamine Eesti

kodakondsusest oli kehtetu, siis säilis tal Eesti kodakondsus elu lõpuni. Sel põhjusel on

kaebajal õigus nõuda Eesti kodakondsuse taastamist. Ebaõigus ei saa luua õigust ega jätta

kaebajat ilma Eesti kodakondsusest, mille tema vanaema kaotas õigusvastaselt.

7. PPA palub 16.05.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Halduskohus on väga põhjalikult selgitanud, et PS § 8 lg-t 2 ei ole võimalik

tõlgendada kaebaja soovitud viisil ja seetõttu ei ole kehtiv KodS põhiseadusvastane. Samuti

on kohus põhjendanud, et Eesti kodakondsusest loobumine oli kaebaja vanavanavanemate

valik ja keeruline olukord ei muutnud seda tühiseks. PS § 8 lg 2 sõnastus on selge ning ei

toeta kaebaja käsitust, et norm kehtib ka alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanute

järeltulijatele, kes kaotasid kodakondsuse Eesti okupeerimise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6(9)

3-22-1976

8. Asjas on vaidlustatud PPA 18.08.2022 otsus nr 15.2-9/313-1, millega keelduti kaebajale

tema 21.03.2022 taotluse alusel Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest

põhjusel, et kaebaja ei ole Eesti kodanik (st dokumendi väljaandmisest tuli ITDS § 12 lg 1

järgi keelduda, sest täitmata olid ITDS § 19 p-s 1 ja § 21 lg-s 1 sätestatud alused). Kaebuses

on esitatud nõuded PPA 18.08.2022 otsus tühistada ja kohustada PPA-d vaatama kaebaja

21.03.2022 taotlus uuesti läbi. Kaebaja on haldusmenetluses väljendanud seisukohta, et ta on

sünnijärgne Eesti kodanik, kuna tema isaema Y. X-i (Y. X) vabastamine Eesti

kodakondsusest Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega ei saanud olla kehtiv (vt 19.09.2022

kaebuse lisad 5–6). Kohtumenetluses on kaebaja seevastu pakkunud välja kaks alternatiivset

käsitlust: 1) kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik; 2) kaebajal on õigus tema isaema Y. X-i

(Y. X) poolt alaealisena kaotatud Eesti kodakondsuse taastamisele.

9. Ringkonnakohtu hinnangul väljub küsimus kaebaja õigusest kodakondsuse taastamisele

praeguse vaidluse eseme (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2) piiridest. PS § 8 lg 2 näeb ette, et igaühel,

kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. PS § 8 lg 5

kohaselt Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ning korra sätestab

kodakondsuse seadus. KodS § 16 lg 1 järgi on igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti

kodakondsuse, õigus selle taastamisele. Eesti kodakondsust taastada sooviv isik peab elama

püsivalt Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel (KodS § 16 lg 2) ning ta peab tõendama, et

ta on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest Eesti kodakondsuse saamise

tõttu või ta on tunnistatud kodakondsuseta isikuks (KodS § 17 lg 2). KodS § 17 lg 1 sätestab,

et Eesti kodakondsuse taastamiseks esitab isik taotluse, millele lisab Eesti kodakondsuse

taastamise otsustamisel tähtsust omavaid asjaolusid tõendavad dokumendid (vt ka siseministri

18.12.2015 määruse nr 74 „Kodakondsuse seaduses sätestatud menetlustes esitatavate

andmete ja dokumentide loetelu“ (määrus nr 74) §-d 4, 5, 9 ja 13). Vaatamata sellele, et

taotlus Eesti kodakondsuse taastamiseks esitatakse PPA-le (vt Vabariigi Valitsuse 19.11.2015

määruse nr 119 „Kodakondsuse seaduses nimetatud volitatud valitsusasutuste määramine“ § 1

lg 1; määruse nr 74 § 2 lg 2) ning samaaegselt kodakondsuse taastamise taotlemisega on

võimalik taotleda ka isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi väljaandmist (vt määruse nr 74 §

3), ei saa kaebaja 21.03.2022 taotlust Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse andmiseks

ühtlasi käsitada Eesti kodakondsuse taastamise taotlusena. Eesti kodakondsuse taastamine

toimub KodS §-des 18–21 ja määruses nr 74 sätestatud menetluskorras ning taotluse

läbivaatamise eest tuleb tasuda eraldi riigilõivu (vt riigilõivuseaduse § 270 lg 1). Menetlust

korraldab ja materjalid valmistab otsustamiseks ette PPA, kuid Eesti kodakondsuse taastamise

või sellest keeldumise otsustab KodS § 20 lg 1 kohaselt Vabariigi Valitsus.

10. Olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud PPA-le taotlust Eesti kodakondsuse taastamiseks

ja puudub Vabariigi Valitsuse korraldus, millega oleks keeldutud kaebajale Eesti

kodakondsuse taastamisest, ei ei ole asjakohane arutleda selle üle, kuidas tuleb PS § 8 lg-t 2

tõlgendada ning kas KodS-i normistik on nimetatud sättega kooskõlas või mitte, sest sellest ei

sõltu kuidagi siinse vaidluse lahendamine. Olenemata sellest, kas ja millisel määral on PS § 8

lg-s 2 sätestatud põhiõigust võimalik PS § 8 lg 5 alusel KodS-ga piirata, ei saa olla mõistlikku

kahtlust, et Eesti kodakondsuse taastamine ei toimu automaatselt (st kaotatud kodakondsus ei

taastu mingite asjaolude muutumise korral n-ö iseenesest), vaid taastamise aluseks saab olla

üksnes isiku enda avaldus ja selle kohta antud Vabariigi Valitsuse haldusakt. Põhiseaduse

Assamblee aruteludest (vt https://assamblee.riigioigus.ee/) nähtub samuti, et kui eelnõu

varasemates redaktsioonides nähti ette sõjapõgenikele Eesti kodakondsuse säilitamine, leiti

hiljem siiski, et kodakondsuse taastamine peab eeldama isiku enda sooviavaldust.1 Eeltoodust

1 L. Hänni: „/.../ Üks probleem seisnes selles, et eelmises formuleeringus, kui me ütlesime, et Eesti Vabariigi

kodanikud, kes on lahkunud võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu, säilitavad kodakondsuse, siis oli see

tõlgendatav kui Eesti Vabariigi kodakondsuse säilitamine tingimusteta, isiku enda soovi arvestamata. Me

7(9)

3-22-1976

lähtudes jätab ringkonnakohus kõrvale kõik väited, mis puudutavad kaebaja õigust Eesti

kodakondsuse taastamisele.

11. PS § 8 lg 1 kohaselt on igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, õigus Eesti

kodakondsusele sünnilt. KodS § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab sünniga Eesti kodakondsuse

laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. Kaebaja

saab seega olla sünnijärgne Eesti kodanik siis, kui tema isa C. Y oli kaebaja sünni ajal

(XX.XX.XXXX) Eesti kodanik, mis eeldab omakorda, et kaebaja vanaema Y. X oli kaebaja

isa sünni ajal (01.12.1957) Eesti kodanik. Vaidlust ei ole selle üle, et Y. X (Y. X) oli Eesti

kodanik ning Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega vabastati 1938. a kodakondsuse

seaduse § 19 (RT 20.04.1938, nr 39, art 357) ja 15.10.1939 protokolli (RT II 20.10.1939, nr

17, art 29) art I alusel Eesti kodakondsusest alates 02.11.1939 teiste hulgas Q. Y ja D. Y ning

nende tütar Y. X (RT Lisa 15.02.1940, nr 14, lk 128). Ehkki tollel ajal kehtinud kodakondsuse

seaduse § 21 esimene lõik nägi ette, et kodakondsusest vabastamise otsus jõustub päevast, mil

kodakondsusest vabaneja esitab tõendi, et ta on teise riigi kodakondsusse vastu võetud, siis

15.10.1939 protokolli art I lõike 7 kohaselt varustatakse avaldused Saksa Saatkonna poolt

märkusega, et Saksa Valitsus nõustub avalduses tähendatud isikuid vastu võtma Saksa Riigi

kodakondsusse. Ilmselt seetõttu on kodakondsusest vabastamise ajaks märgitud valitsuse

otsusega võrreldes varasem kuupäev (s.o kas avalduse esitamise aeg või avaldusele Saksa

Riigi esindaja poolse märkuse lisamise aeg). PPA lähtus kaebaja taotlust lahendades

seisukohast, et Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsus oli kehtiv, kuid kaebaja hinnangul oli

otsus tühine.

12. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu kaebaja käsitusega, mille kohaselt juhul,

kui lugeda kehtivaks Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi 15.10.1939 sõlmitud „Protokoll Eestis

asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta“ ja Vabariigi Valitsuse

30.11.1939 otsus kaebaja esivanemate Eesti kodakondsusest vabastamise kohta, siis

tunnustaks Eesti Vabariik sellega kaudselt ka 23.08.1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi

pakti salaprotokollide kehtivust. Tuleb rõhutada, et Molotovi-Ribbentropi pakti osalisteks olid

Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, mitte Eesti. Saksa Riigi huvi 15.10.1939 protokolli

sõlmimiseks (s.o Eestis asuva saksa rahvusgrupi ümberasustamiseks) võis küll põhineda

mittekallaletungilepingu salaprotokollides kokkulepitul, kuid see ei tähenda, et Eesti Vabariik

oleks protokolli sõlminud samuti eeltoodud salaprotokollide täitmiseks, millest ta ei olnud

isegi teadlik. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-st 34 tuleneb samuti,

et leping ei too kolmandale riigile kohustusi ega õigusi ilma tema nõusolekuta. Välisministri

teadaande (RT II 20.10.1939, nr 17, art 30) kohaselt jõustus protokoll 16.10.1939 ning

protokolli kehtivust ei saa mõjutada asjaolu, et Saksa Riik ei pruukinud seda hiljem alati täita

(sh Y. X-ile Saksamaal 21.02.1951 väljastatud välispassis on ta märgitud kodakondsuseta

isikuks – vt 19.09.2022 kaebuse lisa 2). Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud

28.09.1939 vastastikuse abistamise pakti ehk nn baaside lepingut (RT II 06.10.1939, nr 15, art

25) ei saa samuti käsitada veel Eesti omariikluse de facto katkemisena.

13. Halduskohus leidis õiguspäraselt, et kaebaja isaema Y. X (Y. X) vabastati koos oma

vanematega Eesti kodakondsusest nende enda avalduse alusel ning kuigi tegemist oli

äärmiselt keerulise valikuga (st teistpidine valik jääda Eestisse ja kodakondsusest mitte

loobuda võinuks tõenäoliselt päädida perekonna jaoks väga raskete tagajärgedega), ei muuda

jõudsime järeldusele, et selline määratlus võib põhjustada raskusi väliseestlastele, kes on juba mõne teise riigi

kodanikud, ja juhul, kui nende asukohamaa ei võimalda kahekordset kodakondsust, siis võiks nendel tulla

näiteks raskusi riigiametis töötamisega. Me pehmendasime seda sätet, formuleerides selle järgmiselt: “… need

Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglased võivad säilitada Eesti kodakondsuse.” See annab inimesele endale

otsustusõiguse.“ – 29.11.1991 istungi stenogramm.

8(9)

3-22-1976

see tahteavaldust ega selle alusel vastu võetud 30.11.1939 otsust tühiseks. Kuivõrd

ümberasujate kodakondsusest vabastamine toimus erandina 15.10.1939 protokolli art I alusel,

mida tuleb selles reguleeritud küsimustes käsitada erinormina, ja puuduvad andmed, et

kaebaja esivanemate avaldusi ei olnud varustatud protokolli art I lõike 7 kohase märkusega,

siis ei saa kodakondsusest vabastamise otsust pidada mittejõustunuks põhjusel, et pole

esitatud sel ajal kehtinud kodakondsuse seaduse § 21 lõikes 1 nõutud tõendit Saksa

kodakondsusesse vastuvõtmise kohta (sh Y. X (Y. X) ei saanudki kunagi Saksamaa

kodanikuks, vaid omandas 13.01.1956 naturalisatsiooni korras Ameerika Ühendriikide

kodakondsuse, kusjuures tema varasemaks kodakondsuseks on selles tunnistuses märgitud

Eesti – vt 19.09.2022 kaebuse lisa 3).

14. Kokkuvõtlikult on PPA õigesti tuvastanud, et kuna kaebaja isaema Y. X (Y. X) oli Eesti

kodakondsusest Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega vabastatud ning ei olnud seega

kaebaja isa C. Y -i sündimise ajal Eesti kodanik, siis ei saa kaebaja samuti olla oma isa kaudu

sünnijärgne Eesti kodanik. Kuna kaebaja ei ole Eesti kodanik, siis on PPA 18.08.2022

otsusega nr 15.2-9/313-1 õiguspäraselt keeldunud talle Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse

väljaandmisest.

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X. X. X-i apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.03.2023 otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. X. X. X on palunud mõista vastustajalt tema kasuks välja

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20 eurot ja ringkonnakohtu menetluses

kantud esindajakulu 2202,60 eurot (sh käibemaks). Kokku 2222,60 euro suuruste

menetluskulude kandmine või kandmise kohustus seoses praeguse asja menetlemisega

ringkonnakohtus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes

HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta

ringkonnakohtule andmeid esitanud. Seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)