3-24-2961/6 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUM Ä ÄR US

Kohtuasja number

3-24-2961

Määruse kuupäev

30. oktoober 2024

Kohtunik

Ene Andresen

Kohtuasi

X kaebus Viru Vangla keelamiseks kasutada tema

väljaviimisel käeraudu

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla, esindaja Eve Kangro

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X kaebus.

2. Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 252 lg 7 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kätte kaebajale

ja saadetakse teadmiseks vastustajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 27. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule esialgse

õiguskaitse taotlusena pealkirjastatud avalduse, milles palub kohtul keelata vanglal tema

väljaviimisel vanemate juuresolekul käeraudade kasutamine.

Avalduse kohaselt esitas kaebaja 24. oktoobril 2024 Viru Vanglale taotluse vanglast

väljaviimiseks eesmärgiga külastada Tallinnas oma haigestunud isa. Vanglaametnikud olevat

talle öelnud, et väljaviimine on võimalik, kuid selle käigus pannakse talle käerauad. Kaebaja

leiab, et käeraudade kasutamine kodus haige isa juuresolekul ei ole vajalik ning alandaks tema

ja ta vanemate väärikust. Julgeoleku tagamiseks oleks piisav elektroonilise valveseadme

kasutamine. Vangistuses viibitud aja jooksul on ta olnud õiguskuulekas, ta tuli ise vanglasse

karistust kandma, tal ei ole põgenemiskatseid olnud ning uue kuriteo toimepanemise risk on

madal. Kaebaja hinnangul ei ole vangla arvestanud tema õiguskuuleka käitumisega ning on

jätnud kaalutlusõiguse teostamata.

3-24-2961

2. Viru Vangla esitas 29. oktoobril 2024 kohtule seisukoha kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

kohta. Koos seisukohaga edastas vangla kohtule X 25. oktoobri 2024. a taotluse (registreeritud

nr-ga 6-10/24/17061-1), milles X palub anda luba külastada oma Tallinnas Meremeeste

Haiglas viibivat isa. Kinnipeetav avaldas taotluses soovi kohtuda isaga erariietes ja ilma

käeraudadeta.

Vangla kinnitas kohtule, et X esitas 27. oktoobril 2024 ka vaide, milles vaidlustas vangla

kavatsust kasutada väljaviimise ajal käeraudu, sealhulgas vanematekodus viibimise ajal. Viru

Vangla 28. oktoobri 2024. a vastusega nr 6-12/24/187-2 tagastati X vaie haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus selgitab esmalt, miks tuleb kaebus tagastada (I) ning lahendab seejärel kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse (II).

I

4. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja

tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4).

Kohus mõistab kaebaja 27. oktoobri 2024. a avalduse põhjal, et X on esitanud kohtule lisaks

esialgse õiguskaitse taotlusele ka kaebuse – vastasel juhul ei oleks talle tagatud vangla

toimingute keelamiseks tõhus õiguskaitse. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja kohtusse

pöördumise eesmärk, et vangla ei kasutaks raskelt haigestunud isa külastamise ajal tema

vanemate juuresolekul kaebaja suhtes käeraudu. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kohtule

Viru Vangla vastu keelamiskaebuse toimingu tegemisest hoidumiseks (HKMS § 37 lg 2 p 3).

Kuigi kaebuse kohtule on esitanud kaebaja nimel teine kinnipeetav, kellel puudub

esindusõigus, ja tõenäoliselt ei ole kaebaja 27. oktoobri 2024. a avaldusele ise digitaalallkirja

andnud, peab kohus asja kiire lahendamise huvides otstarbekaks lahendada kaebus koos

esialgse õiguskaitse taotlusega viivituseta. Kohtule esitatud kohtuvälise menetluse materjalide

põhjal saab pidada tõenäoliseks, et kaebus vastab kaebaja tahtele.

5. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb

alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kohus leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Nimetatud sätte kohaselt

võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

5.1. HKMS § 45 lg 1 sätestab, et keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust

arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi

ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.

Halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu üle on üldjuhul järelkontroll. Keelamisnõue

riigivastutuse seaduse § 5 tähenduses ja selle kohtulikku realiseerimist võimaldav

keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3 tähenduses) on erandlik õiguskaitsevahend, sest üldjuhul

3-24-2961

ei ole isikul lubatud asuda oma õigusi kaitsma enne nende tegelikku riivamist. Selline võimalus

on isikul üksnes juhul, kui tal on põhjust arvata, et haldusorgan asub tema õigusi rikkuma ning

õiguste tõhus kaitsmine pärast haldusakti andmist või toimingu sooritamist oleks võimatu või

ebamõistlikult raske (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-749/24, p 11). Muudel

juhtudel saab isik oma õigusi kaitsta pärast haldusakti andmist või toimingu sooritamist.

5.2. Praegusel juhul saab asja materjalide pinnalt järeldada, et keelamiskaebuse kohtule

esitamise ajaks ei olnud kaebajat isaga kokkusaamisele viidud. Vangla on kohtule kinnitanud,

et 29. oktoobri 2024. a seisuga ei olnud vangla teinud sisulist otsust väljaviimise lubamise ega

väljaviimise ajal käeraudade kasutamise kohta. Kohtule pole teada, et kaebaja väljaviimine

oleks praeguseks ajaks ära toimunud.

Kohtu hinnangul saab pidada tõenäoliseks, et kui vangla otsustab rahuldada kaebaja 25.

oktoobri 2024. a taotluse tema väljaviimiseks, kohaldab vangla väljaviimise käigus (sh kaebaja

vanemate juuresolekul) kaebaja suhtes käeraudu. Seega on vaidlusaluse toimingu tegemine

ning selle käigus kaebaja õiguste riivamine lähiajal tõenäoline.

Kuna keelamisnõude puhul ei ole haldusorgan toimingut (veel) sooritanud, tuleb kohtul anda

haldustegevuse õiguspärasusele eelhinnang. Seda tehes tuleb kohtul tulenevalt võimude

lahususe ja tasakaalu põhimõttest hoiduda haldusorgani asemel haldusülesannete täitmisega

seotud otsuste tegemisest. Kohus võib keelamisnõude lubatavuse korral sekkuda täitevvõimu

pädevuses olevate küsimuste lahendamisse siiski niivõrd, kuivõrd see on isiku õiguste tõhusaks

kaitseks vajalik.

Kohtule teadaoleva info põhjal ei ole ilmne, et vangla rikuks käeraudade kohaldamisel kaebaja

õigusi. Pelgalt asjaolu, et kinnipeetav viibib väljaspool vanglat või oma vanemate juuresolekul

käerauades, ei kujuta endast inimväärikuse alandamist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus nr 3-19-1818/48, p 37). Vangistusseadus võimaldab kinnipeetava saatmisel kasutada

käeraudu (VangS § 70 lg 1). Käeraudade kasutamise eesmärk on takistada kinnipeetaval

põgenemast või teisi isikuid ohustamast ning need eesmärgid võivad õigustada kinnipeetava

eraelu puutumatuse riivet (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 12

ja EIK otsus asjas A. T. vs. Eesti, nr 23183/15, p 60). Kohus ei saa vangla asemel otsustada,

kas ja millistel tingimustel tuleb kaebaja väljaviimisel kasutada käeraudu (HKMS § 158 lg 3).

Kohtu hinnangul ei ole praeguses asjas esile toodud asjaolusid, mis osutaksid, et kaebajal

poleks võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta pärast keelamiskaebuse esemeks oleva toimingu

sooritamist. Käeraudade kandmine iseenesest – isegi kui see peaks osutuma õigusvastaseks – ei

tooks kaebajale kaasa pöördumatuid kahjulikke tagajärgi.

6. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et keelamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud.

Seepärast tagastab kohus X kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge

puudumise tõttu.

Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust

seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

II

3-24-2961

7. Kaebaja taotleb asjas esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kohtule arusaadavalt soovib kaebaja,

et kohus keelaks esialgse õiguskaitse korras vanglal tema suhtes käeraudade kasutamise

väljaviimise ajal vanemate juuresolekul (HKMS § 251 lg 1 p 2).

8. Kohtu hinnangul on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, sest on esitatud koos kaebusega

(HKMS § 249 lg 5).

9. HKMS § 104 lg-st 1 tuleneb kohustus tasuda esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel

riigilõiv. Arvestades aga menetlusökonoomia põhimõtet ning asjaolu, et kohus võib esialgset

õiguskaitset kohaldada ka enda algatusel, ei ole riigilõivu tasumine (või selle tasumise

kohustusest vabastamine) siiski vältimatuks eelduseks taotluse läbivaatamisel. Võttes arvesse,

et tegemist võib olla kiireloomulise asjaga, peab kohus põhjendatuks lahendada taotluse

viivituseta ning ei anna seetõttu kaebajale täiendavat tähtaega riigilõivu tasumiseks või

menetlusabi taotluse esitamiseks.

10. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. Nimetatud sättest tulenevalt kohaldab kohus esialgset õiguskaitset üksnes juhul, kui

taotlejat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine hilisema kohtulahendiga on võimatu või

ebamõistlikult raske (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15).

Seepärast hindab kohus järgnevalt, kas taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus.

11. Kaebajal oleks esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui saaks pidada tõenäoliseks, et vangla

kavatseb kasutada kaebaja suhtes käeraudu ilmselgelt meelevaldselt. Praeguses asjas ei osuta

miski sellisele võimalusele. Sõltuvalt vangla ohuhinnangust võib kaebaja suhtes käeraudade

kohaldamine osutuda vajalikuks. Pelgalt asjaolu, et kaebaja isa on raskelt haigestunud, ei

mõjuta käeraudade kohaldamise õiguspärasust. Kohtule pole äratuntav, et kaebajale saaks

vanemate juuresolekul käeraudade kandmine tekitada kahjulikke tagajärgi, mida oleks hiljem

ebamõistlikult raske kõrvaldada. Pelgalt soov oma vanemaid mitte kurvastada ei ole õiguslikult

kaitstav huvi.

Kohus leiab eeltoodu põhjal, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.

12. Kuna esialgse õiguskaitse vajadus puudub, ei kaalu kohus kaebaja õigusi ja avalikku huvi

ega hinda kaebuse perspektiivi. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 249 lg 1

alusel rahuldamata.

13. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja

§ 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen