4-24-1970/36 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-24-1970

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2024, Tallinn

Väärteoasja number

4-24-1970 (2630,24,001654)

Kohtukoosseis

Elina Elkind, Orvi Koik, Markus Kärner

Väärteoasi

Sander Lehise väärteoasi LS § 201 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 26. augusti 2024. a otsus

Apellant

menetlusalune isik Sander Lehis (ik 38304250301);

kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet Lääne

prefektuur, teabebüroo ekspert I.J

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 26. augusti 2024. a otsus osaliselt, s.o osas, milles Sander

Lehisele mõisteti LS § 201 lg 2 järgi karistuseks 14 (neliteist) päeva aresti ja

kohustati teda asuma aresti kandma Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri

Pärnu arestimajas (A. H. Tammsaare pst 61, Pärnu) 16. septembril 2024 kell 10.00.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

-

mõista Sander Lehisele LS § 201 lg 2 järgi karistuseks arest 20 (kakskümmend)

päeva;

-

määrata, et Sander Lehis peab ilmuma aresti ärakandmisele Politsei- ja

Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu arestimajas (A. H. Tammsaare pst 61,

Pärnu) ühe kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

3. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 26. augusti 2024. a otsus muutmata.

4. Kohtuvälise menetleja apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Menetlusaluse isiku apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on

menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist

esindajal.

4-24-1970

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohtuväline menetlus

1. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet koostas 11. mail 2024 väärteoprotokolli,

mille kohaselt Sander Lehis juhtis 11. mail 2024 kell 02:14 Rapla vallas, Rapla maakonnas,

Tallinn-Rapla-Türi 44. kilomeetril mootorsõidukit ilma vastava kategooria mootorsõiduki

juhtimisõiguseta, olles varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Tegu vastab liiklusseaduse

(LS) § 201 lg 2 tunnustele. Kohtuväline menetleja edastas 4. juunil 2024 väärteoasja

materjalid menetlemiseks Pärnu Maakohtule, paludes kohaldada karistusena aresti.

Maakohtu otsus

2. Pärnu Maakohus tegi 26. augustil 2024. a otsuse, millega tunnistas S. Lehise süüdi LS §

201 lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 14 päeva aresti. Maakohus kohustas S. Lehist

ilmuma aresti ärakandmisele 16. septembril 2024 kell 10:00. Kohtuotsuse põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

3. Väärteoasjas kogutud tõendid kinnitavad, et S. Lehis pani tahtlikult toime

LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda

karistusseadustiku (KarS) § 56 lg-s 1 sätestatud põhimõtetest. LS § 201 lg 2 sätestatud väärteo

toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30

päeva. S. Lehise süüd saab hinnata keskmiseks ja tema puhul ei esine karistust kergendavaid

ning raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 mõttes. Muu hulgas ei esine KarS § 57 lg 1

p-s 3 nimetatud karistust kergendavat asjaolu ehk puhtsüdamlikku karistust. Nimelt ei saa

pidada puhtsüdamlikuks ja siiraks S. Lehise poolt kohtuvälisele menetlejale avaldatud

kahetsust, kuna see on kantud soovist pääseda kergema karistusega.

4. Väärteoasjas esitatud karistusregistri andmete kohaselt on S. Lehisel kaks kehtivat

kriminaalkaristust ja kaks kehtivat väärteokaristust. Harju Maakohtu 15. juuli 2020. a

otsusega mõisteti S. Lehis süüdi muu hulgas süstemaatilises mootorsõiduki juhtimises vastava

kategooria juhtimisõiguseta. Samuti tunnistati S. Lehis Harju Maakohtu 10. oktoobri 2018. a

otsusega süüdi süstemaatilises mootorsõiduki juhtimises vastava kategooria juhtimisõiguseta.

1. detsembri 2022. a otsusega väärteoasjas nr 263022003926 karistati S. Lehist LS § 201 lg 2

ja LS § 203 järgi rahatrahviga 720 eurot, mis ei ole täidetud. Karistusregistri andmete kohaselt

on S. Lehisel ka teine kehtiv väärteokaristus, kuid tegelikult peab see olema kustunud. Seega

on S. Lehist varem kahel korral kriminaalkorras süüdi tunnistatud süstemaatilises

mootorsõiduki juhtimises juhtimisõiguseta isiku poolt ja tal on ka kehtiv väärteokaristus

LS § 201 lg 2 järgi.

5. Eeltoodust tulenevalt näitas S. Lehis uue väärteo toimepanemisega, et varasemad karistused

nii rahatrahvi kui ka vangistuse näol ei ole karistuse eesmärke täitnud.

S. Lehis on järjekindlalt liiklusalaste süütegude toimepanemist jätkanud. Seega ei mõjutaks

teda süütegude toimepanemisest hoiduma ei rahatrahv ega arest, mis on asendatud

üldkasuliku tööga. Seega tuleb S. Lehisele karistuseks määrata arest. S. Lehisele aresti

määramine tagab õiguskorra kaitsmise huvid, sest juhtimisõiguseta juhi liiklusest

kõrvaldamine, vähemalt aresti kandmise ajaks, tagab teiste liiklejate turvalisuse.

4-24-1970

6. Võttes arvesse, et S. Lehise süü on keskmine ja ta ei ole kehtivate karistusandmete kohaselt

varem aresti kandnud, tuleb aresti mõista sanktsiooni keskmise määra lähedases määras, s.o

14 päeva. Küll aga ei ole aresti ositi määramine võimalik, sest S. Lehise varasemat karistatust

arvestades ei ole ositi kantaval arestil eripreventiivset eesmärki ja see ei mõjuta isikut

hoiduma uute süütegude toimepanemisest sellisel määral kui katkematult kantav arest.

Väärteoasja materjalide kohaselt ei esine S. Lehisel perekondlikust, tööalasest või tervislikust

seisundist tulenevat mõjuvat põhjust aresti ositi kandmisele määramiseks.

Kohtuvälise menetleja apellatsioon

7. Maakohtu otsuse peale esitas 25. septembril 2024 apellatsiooni kohtuvälise menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri esindaja I.J, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist S. Lehisele mõistetud karistuse määra osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista

S. Lehisele LS § 201 lg 2 järgi karistuseks arest 30 päeva. Apellant nõustub asja arutamisega

kirjalikus menetluses. Apellatsiooni seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

8. Maakohus küll hindas karistuse mõistmiseks sobivaid ja vajalikke asjaolusid, kuid seejärel

jõudis väärale järeldusele karistuse määra osas. Nimelt tuvastas maakohus, et menetlusalusel

isikul on kaks kehtivat kriminaalkaristust ja kaks karistust väärtegude toimepanemise eest.

Muu hulgas on menetlusalust isikut karistatud mootorsõiduki süstemaatilise juhtimise eest

juhtimisõiguseta isiku poolt. Tegelikult on väärtegude toimepanemise eest isikut varem

karistatud järgmiselt: 2018. aastal rahatrahviga (asendati üldkasuliku tööga), 2018. aastal

arestiga 25 päeva (asendati üldkasuliku tööga), 2019. aastal arestiga 20 päeva, 2020. aastal

arestiga 14 päeva ja 2022. aastal rahatrahviga. Kohtupraktika kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-1-

26-03) peaksid karistused ajas muutuma liigilt ja määralt raskemaks, et kinnistada keelunormi

kehtivust. Käesoleval juhul on olukord vastupidine, sest menetlusalusele isikule määratud

karistused on ajas muutunud kergemaks ja tema poolt tegude toimepanemise jätkamine

näitab, et karistused ei ole olnud mõjusad. Samalaadseid süütegusid jätkuvalt toime panevale

isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huve ega mõjuta süüdlast

hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest.

9. Maakohus tuvastas, et isiku süü on keskmine ja kergendavad ning raskendavad asjaolud

puuduvad. Samuti tegi maakohus kindlaks, et S. Lehisel ei ole kunagi juhtimisõigust olnud ja

ta ei ole autokoolis käinud. Kõiki neid asjaolusid arvestades ei saa käesoleva väärteo eest

mõistetav karistus olla alla keskmise määra. Menetlusalust isikut süüdistatakse

juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimises, mistõttu ei ole tema puhul võimalik lisakaristuse

(juhtimisõiguse ära võtmine) kohaldamine, mistõttu ainus võimalus on mõista raskeimat

karistusliiki ja määra.

Menetlusaluse isiku apellatsioon

10. Maakohtu otsuse peale esitas 25. septembril 2024 apellatsiooni menetlusalune isik S.

Lehis, kes taotleb mõistetud karistuse ositi kandmise võimaldamist. S. Lehis märgib, et ta on

nõus määratud arestiga, s.o 14 päeva, kuid tal ei ole võimalik aresti korraga järjest ära kanda.

Nimelt viibib ta töölähetuses Lätis ja tööandjal ei ole võimalik teda korraga 14 päevaks töölt

ära lasta. Vastasel juhul tuleb tööandjal otsida uus töötaja, mis S. Lehise jaoks tähendab

töökoha ja sissetuleku kaotust. S. Lehis nõustub asja arutamisega kirjalikus menetluses.

4-24-1970

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires,

välja arvatud juhul, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. S. Lehisele

pannakse süüks seda, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki

juhtimisõigust isikuna, kes on varasemalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ning pani

seega toime LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteo. Kuivõrd kohtuvälise menetleja apellatsioonis

ja menetlusaluse isiku apellatsioonis puudub vaidlus selle üle, et S. Lehis on toime pannud LS

§ 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo ning ringkonnakohus ei tuvasta selles osas selliseid

rikkumisi, millised oleksid raskendanud menetlusaluse isiku olukorda, lahendab

ringkonnakohus väärteoasja esitatud apellatsioonide piires, s.o vaid S. Lehisele LS § 201 lg 2

järgi mõistetud karistuse osas. Seejuures ei vaidlusta pooled sedagi, et põhjendatud on S.

Lehise karistamine arestiga. Esmalt hindab kolleegium kohtuvälise menetleja apellatsiooni

väiteid aresti pikkuse osas (I), seejärel kaalub S. Lehise taotlust määrata karistuse kandmine

ositi (II) ning võtab kokku väärteoasja lahendamise tulemused (III).

I

12. Kohtuväline menetleja taotleb menetlusaluse isiku karistamist 30 päeva pikkuse

vangistusega, tuginedes peamiselt sellele, et isikule mõistetavad karistused peavad ajas

muutuma liigilt ja määralt raskemaks, et kinnistada keelunormi kehtivust. Lisaks viidatakse

apellatsioonis S. Lehise süü suurust puudutavatele asjaoludele ja lisakaristuse mõistmise

võimatusele, järeldades, et lõpptulemusena tuleb isikule mõista karistus raskeimas

karistusliigis ja -määras.

13. Kolleegium nendib esmalt, et KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus

isiku süü. Süü suurusele hinnangu andmisel tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise

asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise

motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendavates ja raskendavates asjaoludes (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-

12, p 9.1). Karistusõiguse teooria ja Riigikohtu praktika kohaselt ei hõlma seejuures süü

üldjuhul asjaolusid, mis iseloomustavad teo toimepanija isikut, sh tema varasemat

õigusvastast käitumist ja karistusi analoogsete tegude eest. Neid saab arvestada alles pärast

süü suurusele vastava karistuse kindlakstegemist selle korrigeerimisel eripreventiivsetel

eesmärkidel. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2023. a otsus kriminaalasjas nr 1-

22-227, p 11).

14. Olukord on mõneti erinev süüteokoosseisude puhul, milles ühe koosseisutunnusena

sätestataksegi faktilist või õiguslikku retsidiivi erilise isikutunnusena – nt KarS § 424 lg 2 või

ka KarS § 4231 (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2021. a otsus kriminaalasjas nr

1-20-3067, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul võib teatud mööndustega lugeda selliste

koosseisude hulka ka LS § 201 lg 2, mis jääb n-ö sammu tahapoole KarS §-st 4231 ja sätestab

ühe alternatiivina erilist isikutunnust – teo toimepanijana isikut, kes on varem mootorsõiduki

juhtimiselt kõrvaldatud. Praktikas tähendabki see sageli isikut, kes on vähemalt kahel korral

juhtinud mootorsõidukit, kui tal puudub mootorsõiduki juhtimisõigus. Praegusel juhul nähtub

väärteoasjas kogutud tõenditest, et S. Lehist on enne talle praeguses väärteoasjas

4-24-1970

etteheidetavat tegu juba kaks korda kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt põhjusel, et tal puudus

vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus (4. novembril 2022 ja 5. mail 2020 –

mõlemad seonduvad ka kehtivate karistustega). Ühel korral mootorsõiduki juhtimiselt

kõrvaldamine on süüneutraalne, kuna tegemist on karistamise eeldusega. Kahel korral

juhtimiselt eemaldamine juhtimisõiguse puudumise tõttu, mis päädis mõlemal juhul ka isiku

karistamisega, ja seejärel uuesti mootorsõiduki juhtimine mõjutab eeskätt küll eripreventiivset

prognoosi, kuid kirjeldab lisaks ka isiku käitumise motiivina eriti ükskõikset suhtumist normi

ja mõjutab seega (suurendavalt) ka süü suurust. Väärteoasjas on seejuures tuvastatud muu

hulgas menetlusaluse isiku enda ütlustega ja Transpordiameti andmetega seegi, et S. Lehisel

pole kunagi olnud mootorsõiduki juhtimisõigust – seega ei ole tema mootorsõiduki juhtimise

oskust kunagi riiklikult kontrollitud, muutes teda liikluses selle võrra ohtlikumaks. Maakohus

järeldas praegusel juhul, et S. Lehise süü on keskmine, viidates ainult sellele, et puuduvad

karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, kuid jättis hindamata nimetatud asjaolusid.

Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtu põhjendustega karistust kergendavate ja

raskendavate asjaolude puudumise kohta ja leiab kokkuvõtlikult, et ka teo ebaõigust arvesse

võttes jääb S. Lehise süü suurus sanktsiooni keskmise määra lähedale.

15. Kohtu kohustus arvestada karistuse kohaldamisel eripreventiivse eesmärgina võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest tuleneb KarS § 56 lg 1

teisest lausest. Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave

isiku varasematest süütegudest (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja

nende eest mõistetud karistustest. Seejuures pole korduvrikkujale karistuse liiki ja määra

valides põhjust välistada iseloomustava teabe seast ka varasemaid arhiveeritud karistusi, kui

need on asjakohased (vt koos viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2024. a

otsus väärteoasjas nr 4-24-1970, p 13). Seega eksis maakohus igal juhul materiaalõiguse

kohaldamisel, arvestades eripreventiivsete kaalutluste juures vaid kehtivaid karistusi - muu

hulgas pidas maakohus kehtivate karistusregistri andmetele tuginedes oluliseks, et S. Lehis ei

ole kunagi varem aresti kandnud (otsuse p 17), jättes seejuures tähelepanuta arhiveeritud

andmetest tulenevat teavet, mis kinnitab vastupidist. Samas ei ole igal juhul tõsiseltvõetav

maakoht argument, et võrdlemisi hiljuti vangistust kandnud isiku (vabanes 2021. aastal) puhul

on oluline, et ta pole varem aresti kandnud. Nii vangistuse kui aresti puhul on tegemist

olemuslikult vabaduskaotusliku karistusega, mis avaldavad isikule sarnast mõju.

16. Selle vea kõrvaldamisel märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu

kohtuvälise menetleja lähenemisega, mille kohaselt ainuüksi eri- ja üldpreventiivsetel

eesmärkidel on võimalik karistust suurendada maksimummäärani ja seda sõltumata süü

suurusest. Seda ei kinnita ka Riigikohtu praktika. Näiteks Riigikohtu 17. juuni 2013. a

otsusest kriminaalasjas nr 3-1-158-13, p-d 8-9 (mis viitab omakorda kohtuvälise menetleja

apellatsioonis toodud lahendile nr 3-1-1-26-03) tuleneb esmalt, et kui isiku käitumisele pole

senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et

kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise

määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Karistus „üle sanktsiooni keskmist määra“

ei võrdu aga maksimummääras karistusega. Lõppjäreldusena leiab Riigikohus viidatud

lahendis, et karistuse mõistmine maksimummääras võib olla tingitud keskmisest suuremast

4-24-1970

teo ebaõigusest, kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolust ning eri- ja

üldpreventiivsetest kaalutlustest koostoimes.

17. Riigikohtu öeldut kokku võttes ja praeguses asjas rakendades leiab ringkonnakohus

järgmist. Eri- ja ka üldpreventiivsed kaalutlused võimaldavad süüraamidele vastavat karistust

korrigeerida, kuid seda siiski süüle rajanevast karistusest täielikult irdumata – näiteks kui süü

jääb keskmise määra lähedale, siis ka selle korrigeerimine preventiivsetel kaalutlustel ei saa

vähemalt üldjuhul viia selleni, et karistust mõistetakse hoopis maksimum- või

miinimummääras. Seejuures tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas Riigikohtu praktikaga

arvestada eeskätt karistusi analoogsete tegude eest. Ringkonnakohus nendib, et S. Lehist on

kahel korral karistatud kriminaalkorras mh süstemaatilise mootorsõiduki juhtimise eest ilma

juhtimisõiguseta (2018. aastal ja viimati 2020. aasta juulis, vabanes vangistuse kandmiselt

23. septembril 2021). Menetlusalune isik pani seejärel uue teo – ehk mootorsõiduki juhtimise

ilma juhtimisõiguseta – toime 4. novembril 2022, mille eest teda karistati rahatrahviga.

Karistusregistri andmetel on karistus täitmata. Järgnevalt pani isik toime talle praeguses

väärteoasjas etteheidetava teo 11. mail 2024, seega ligi 1,5 aastat hiljem. Arhiveeritud

karistusregistri andmetest nähtub, et isikut on alates 2013. aastast korduvalt (8 väärtegu

aastatel 2013-2018, sh karistusregistri väljavõttes kehtivana märgitud 2016. aastal

toimepandud tegu) karistatud väärteokorras mootorsõiduki juhtimise eest ilma mootorsõiduki

juhtimisõiguseta nii rahatrahvi kui arestiga, samuti on aresti asendatud üldkasuliku tööga;

karistuse asendamise korras on rahatrahvi asendatud aresti ja üldkasuliku tööga. Ükski meede

ei ole osutunud piisavalt tõhusaks. Seega isegi arvestades viimasest rikkumisest möödunud

aega tingivad eripreventiivne prognoos ja ka üldpreventiivsed kaalutlused praegusel juhul, et

süüle vastavat karistust, mis jääb sanktsiooni keskmise määra lähedale, korrigeeritaks

raskendamise suunas, kuid seda nii, et karistus ei ületa siiski 2/3 sanktsiooni

maksimummäärast. Eeltoodu tõttu mõistab ringkonnakohus S. Lehisele karistuseks 20 päeva

aresti.

II

18. Järgnevalt hindab ringkonnakohus menetlusaluse isiku apellatsioonis esitatud taotlust

kanda mõistetud aresti ositi. S. Lehis põhjendab seda (Lätis) tööl käimise vajadusega.

KarS § 66 lg 1 sätestab, et mõistes aresti võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või

tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. Praegu viitab

S. Lehis sellele, et karistuse kandmisel järjestikku kaotab ta töökoha. Maakohtu

istungiprotokollist nähtuvalt avaldas isik, et töötab äriühingus X OÜ. Kohtuistungil kinnitas

S. Lehis samas sedagi, et on füüsilisest isikust ettevõtja, mis pigem eeldab võimekust

korraldada oma tööaega vähemalt mingil määral iseseisvalt. Äriregistri andmetel, mida

ringkonnakohus peab üldtuntuks asjaoluks, tegeles X OÜ seejuures näiteks 2023. aastal

jookide serveerimisega ja maastikuhooldusega ning seda kõike Eesti Vabariigis. Kolleegium

nendib, et menetlusalune isik ei ole oma väidete kinnitamiseks – aresti kandmise ajal töökoha

olemasolu Läti Vabariigis ja võimatus sellest kohtuotsuse täitmiseks ajutiselt eemal viibida

ning selle mõju majanduslikule olukorrale – esitanud ühtegi tõendit. Eeltoodust tulenevalt ja

võttes arvesse ka eripreventiivseid kaalutlusi, s.o karistuse piisavat mõju menetlusalusele

isikule, leiab kolleegium maakohtuga nõustuvalt, et praegusel juhul ei ole põhjendatud

määrata karistuse kandmine ositi.

4-24-1970

III

19. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 4, § 148 p-le 2, § 149 p-le 1 ja

VTMS § 151 lg 3 p-le 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o S. Lehise

karistamises arestiga 14 (neliteist) päeva. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse,

millega mõistab S. Lehisele LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistuseks

aresti 20 (kakskümmend) päeva. Kohtuvälise menetleja apellatsioon kuulub rahuldamisele ja

S. Lehise apellatsioon jääb rahuldamata.

20. Väljaspool apellatsiooni piire tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse VTMS § 147 lg 1

p 4, § 148 p 3 ja § 150 lg 2 alusel ka karistuse kandmise algusaja osas. Maakohus kuulutas

kohtuotsuse resolutsiooni 26. augustil 2024 ja kohustas S. Lehist ilmuma aresti ärakandmisele

16. septembril 2024 kell 10.00. Apellatsiooniteate esitamise järel tehti otsuse terviktekst

kättesaadavaks 10. septembril 2024. Sellest ajast hakkas kulgema 15-päevane

apellatsioonitähtaeg, mistõttu maakohtu otsuse resolutsioonist lähtudes pidanuks isik asuma

karistuse kandmisele enne apellatsioonitähtaja möödumist.

21. Jättes kõrvale VTMS § 205 lg-s 1 sätestatud erandi, kuulub kandmisele üksnes jõustunud

otsusega mõistetud arest. VTMS § 205 lg 2 kohaselt saadab kohtulahendit täitmisele pöörav

maakohus süüdlasele määruse, mis ajaks ja millisesse arestimajja või vanglasse ta peab

karistuse kandmiseks ilmuma. VTMS § 205 lg 2 sõnastus lähtub loogikast, et aresti

kandmisele asumise aeg määratakse kindlaks pärast otsuse jõustumist eraldi toiminguga.

Maakohtu otsuses märgitud tähtaeg (s.o 16. september 2024), millal S. Lehist kohustati asuma

aresti kandma, jääb ilmselgelt ajaliselt perioodi, mil maakohtu otsus ei ole veel jõustunud.

Aresti kandmine ajal, mil maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, riivaks ebaproportsionaalselt

PS § 24 lg-s 5 ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artikli 2

lg-s 1 sätestatud edasikaebepõhiõigust. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus, et S.

Lehis peab asuma karistust kandma ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)