2-21-3677/104 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.10.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3677

Kohtuasi

Aktsiaseltsi

Saarmas

hagi

AKTSIASELTSI

TALLINNA VESI vastu tekitatud kahju või alusetult

makstud 384 403,72 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.11.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Saarmas apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

415 156,02 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: aktsiaselts Saarmas (registrikood 10065408),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts

Kostja: AKTSIASELTS TALLINNA VESI (registrikood

10257326), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tanel

Kalaus ja vandeadvokaat Katri Tomson

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 15.10.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada aktsiaseltsi Saarmas apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 28.11.2023 otsus tervikuna ning saata tsiviilasi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-20-19001

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 09.03.2021 esitas aktsiaselts Saarmas (hageja) hagi AKTSIASELTSI TALLINNA VESI

(kostja) vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, alternatiivselt lepinguliste

kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks või alusetust rikastumisest tuleneva

hüvitise maksmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista tekitatud kahju või alusetult makstud

384 403,72 eurot ning sellelt viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.

2. Hageja väitel tuleneb tema nõue asjaolust, et ta tasus perioodil 01.11.2010–01.12.2019

kostjale veeteenuste eest kostja määratud tariifi alusel, kuid nimetatud tariif ei olnud seaduses

sätestatud viisil kooskõlastatud ja oli põhjendamatult kõrge. 01.11.2010 jõustusid

ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) muudatused, millega kehtestati vee-

ettevõtjale (st kostjale) kohustus kehtestada Konkurentsiametiga kooskõlastatuna sellised

veeteenuste hinnad, mis vastavad ÜVVKS §-s 14 toodud kriteeriumitele (nn põhjendatud

hind). Kostja osutas hagejale veeteenust tariifiga 4,05 eurot/m³ (ilma käibemaksuta), kuid

Konkurentsiameti kooskõlastatud hind alates 01.12.2019 oli 3,43 eurot/m³ (ilma

käibemaksuta). Seega nõudis kostja hagejalt selle kuupäevani veeteenuse eest tasu rohkem,

kui oleks tohtinud. Alles alates 01.12.2019 kohaldas kostja põhjendatud veeteenuse hinda.

3. Hageja tõi esile, et kostja esitas 09.11.2010 Konkurentsiametile veeteenuste hinnataotluse,

milles palus kooskõlastada ja kinnitada hinnataotluses märgitud veeteenuste hinnad Tallinnas

ja Sauel. Konkurentsiamet jättis 02.05.2011 otsusega nr 9.1-3/11-002 kostja 09.11.2010

hinnataotluse kooskõlastamata, kuna kostja hinnataotluses märgitud veeteenuste hinnad ei

vastanud ÜVVKS §-s 14 sätestatud põhjendatud hinna kriteeriumitele. Konkurentsiamet tegi

10.10.2011 kostjale ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001, millega kohustas kostjat viima veeteenuste

hinnad Tallinnas ja Sauel vastavusse ÜVVKS § 14 jj regulatsiooniga.

4. Kostja vaidlustas nii Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse nr 9.1-3/11-002 kui ka

10.10.2011 ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001. Riigikohus tegi 12.12.2017 haldusasjas nr 3-11-

1355 otsuse, millega jättis kostja kaebused Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse ja 10.10.2011

ettekirjutuse tühistamiseks rahuldamata ning tuvastas Konkurentsiameti otsuste

õiguspärasuse. Haldusasja nr 3-11-1355 lahendamise tulemusena tuvastas Riigikohus, et

kostja 09.11.2010 hinnataotluses taotletud hinnad on vastuolus ÜVVKS § 14 lg 2

regulatsiooniga, s.t kostja on rikkunud põhjendatud hinnataotluse esitamise ja põhjendatud

hinna kehtestamise kohustust.

5. Kostja esitas 02.09.2019 Konkurentsiametile uue veeteenuste hinnataotluse Tallinna ja

Saue linna tegevuspiirkondades, mille alusel Konkurentsiamet kooskõlastas 18.10.2019

veeteenuste hinna selliselt, et alates 01.12.2019 on veeteenuse hind ärikliendile 3,43

eurot(+km)/m3 ja erakliendile (kodutarbijale, elanikele) 1,27 eurot (+km)/m3)

(Konkurentsiameti otsus nr 9-3/2019-008). Seega langes veeteenuste hind alates 01.12.2019

ärikliendile 15% ja erakliendile 27%.

2-20-19001

6. Hageja leidis, et kostja on rikkunud 01.11.2010 muudatustega jõustunud põhjendatud hinna

kehtestamise kohustust (ÜVVKS § 14 jj). Kui kostja oleks alates ÜVVKS muudatuste

jõustumisest kohe täitnud põhjendatud hinna kehtestamise kohustust, st esitanud

Konkurentsiametile hinnataotluse selliste veeteenuste hindade kooskõlastamiseks, mis

vastavad ÜVVKS §-s 14 toodud kriteeriumitele, oleks Konkurentsiameti poolt hinna

kooskõlastamise tulemusena hiljemalt 01.03.2011 hakanud kehtima põhjendatud hinnad.

7. Hageja hinnangul on nõue võimalik lahendada VÕS § 1043 koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p

7 alusel või alternatiivselt lepingust tuleneva kaitsekohustuse rikkumise ning seeläbi hagejale

kahju tekitamise tõttu VÕS § 2 lg 2 ja § 115 lg 1 koosmõjus VÕS §-ga 635 jj alusel. Hageja

leidis 16.06.2022 menetlusdokumendis, et hagejal võib olla õigus nõuda enam tasutud summa

tagastamist ka VÕS § 1028 lg 1 järgi koosmõjus ÜVVKS § 14 lg-ga 2 ja TsÜS §-ga 87.

8. Hageja leidis, et see, et kohus haldusasja raames esialgse õiguskaitse korras peatas

ettekirjutuse täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni, ei muuda fakti, et kostjal oli nii

seadusest kui ka ettekirjutusest tulenevalt kohustus viia hinnad ÜVVKS § 14 lg 2

kriteeriumitega kooskõlla, s.o lõpetada rikkuv tegevus. Riigikohtu lahendiga on lõplikult

tuvastatud, et ettekirjutus oli õiguspärane ja kostja rikkus ÜVVKS regulatsiooni.

Konkurentsiametil puudus võimalus ajutisi hindu kehtestada põhjusel, et haldusasjas nr 3-11-

1355 kohaldatud esialgse õiguskaitse määrusega peatas halduskohus ettekirjutuse täitmise

kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

9. 29.08.2023 esitas hageja korduva taotluse vaheotsuse tegemiseks, et tuvastada hagejal

nõude olemasolu ja nõude põhjendatus ning see, et nõue ei ole aegunud.

Kostja vastuväited

10. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

11. Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu. Hagi on perspektiivitu, kuna puudub kostja

õigusvastane käitumine (rikkumine) ning hagejale ei saa olla tekkinud ei lepingulist ega

lepinguvälist kahju. Täitmata on lepingulise kahju hüvitamise nõude eeldused. Samuti on

täitmata lepinguvälise kahju hüvitamise nõude eeldused ning täitmata on alusetu rikastumise

nõude eeldused. Kostja hinnangul on hageja nõuded ka aegunud.

12. Tallinna Linnavalitsuse 30.09.2009 määrusega nr 75 „Tallinna ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad“

(määrus) kehtestati alates 01.01.2010 Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

põhitegevuspiirkonnas vee-ettevõtjast kostja osutatava veevarustuse ja reovee ärajuhtimise

teenuse hinnad. Halduskohtumenetluse nr 3-11-1355 ajal oli ettekirjutuse täitmine

kohtumäärusega peatatud. Pärast kohtuotsuse jõustumist taotles kostja Konkurentsiametilt

Tallinnas ja Sauel osutatavate veeteenuste hindade kooskõlastamist ning 18.10.2019 otsusega

kooskõlastas Konkurentsiamet alates 01.12.2019 kehtivad hinnad. Kuni uute hindade

kehtestamiseni kehtisid pooltevahelises suhtes määrusega kehtestatud hinnad ning nimetatud

hindadele vastavalt esitas kostja veeteenuse eest tasumiseks arveid kõikidele oma klientidele.

13. Hageja eksib, kui väidab, et ainus seadusjärgne hind oli ÜVVKS § 14 lg 2 kriteeriumitele

vastav hind, kuna ÜVVKS ja õigusaktid üldisemalt ei sisalda vaid viidatud sätet. Käesoleva

vaidluse asjaoludel oli seadusega kooskõlas olevaks hinnaks kostja poolt kohaldatud

määrusega nr 75 kehtestatud hind. Kuna ÜVVKS § 16 lg-st 6 tulenes vee-ettevõtja õigus ja

kohustus rakendada kuni Konkurentsiameti poolt uue veeteenuse hinna kooskõlastamiseni

2-20-19001

määrusega nr 75 kehtestatud hindu, siis oli selle hinna kohaldamine ÜVVKS § 16 lg 6 tõttu

igal juhul ÜVVKS-iga kooskõlas – käesoleva vaidluse asjaoludel oli see ainus võimalik hind,

mida kostja võis rakendada. Õiguslikul alusel tehtud sooritus ei saa kaasa tuua alusetut

rikastumist. Esialgse õiguskaitse tõttu ei rikkunud kostja ka Konkurentsiameti ettekirjutuse

täitmise kohustust.

14. ÜVVKS § 14 jj ei saa lugeda isolatsioonis, ilma muude ÜVVKS säteteta, ning väita, et

ÜVVKS § 14 jj nõuetega vastuolus olev hind on vastuolus ÜVVKS-iga, nagu seda on teinud

hageja. ÜVVKS § 16 lg 6 sätestab otseselt, et kuni 01.11.2010 muudatustega jõustunud

ÜVVKS hinnaregulatsiooni nõuetele vastava hinna kehtestamiseni tuleb vee-ettevõtjal teenust

osutada 31.10.2010 kehtinud hindadega. See tähendab selgelt, et ÜVVKS § 14 jj nõuetele

mitte vastav hind ei ole iseenesest ebaseaduslik, vaid seadusandja on selliseks olukorraks

näinud ette konkreetse korra, mida vee-ettevõtja on kohustatud järgima ning mida kostja on

kohaselt Konkurentsiameti järelevalve all ka järginud.

15. Hinna kooskõlastamise taotluse esitamise kohustuse võib vee-ettevõtja suhtes kehtestada

vaid Konkurentsiamet, kellel on ÜVVKS § 16 lg 9 alusel õigus kehtestada ka ajutine hind.

Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et Konkurentsiamet ajutist hinda kostja suhtes

kehtestanud ei ole. Seega ei pidanud ka Konkurentsiamet vajalikuks sekkuda ÜVVKS § 16 lg

6 täitmisesse kostja poolt.

16. Õigusaktidele vastav kostja veeteenuste hind sai vaidlusalusel perioodil olla vaid üks

kolmest: 1) Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind, mida enne 2019. aasta lõppu ei olnud;

2) Konkurentsiameti poolt kehtestatud ajutine hind, mida ei olnud, või 3) määrusega nr 75

kehtestatud hind, mis oli olemas, kehtis ja mida kostja rakendas. Olukorras, kus

Konkurentsiamet on kooskõlastanud (või ajutiselt kehtestanud) hinna ebaõigesti või jätnud

hinna ebaõigesti kooskõlastamata (või ajutiselt kehtestamata), saab vastutus sellise käitumise

eest lasuda riigil (riigivastutuse seaduses sätestatud alustel), mitte vee-ettevõtjal.

17. Kostja vaidles hageja vaheotsuse tegemise taotlusele vastu. Kostja väitel saab

vaheotsusega tuvastada vaid nõude põhjendamatuse ja jätta hagi lõppotsusena rahuldamata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

18. Harju Maakohtu 28.11.2023 vaheotsusega, mis oli lõppotsus (TsMS § 449), tunnustati

hageja nõude põhjendamatust ja tuvastati, et kostja ei vastuta hagejale tekitatud kahju või

alusetult makstud 384 403,72 euro eest. Hagi jäeti rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

19. Maakohus märkis esmalt, millistele alternatiivsetele õiguslikele alustele hageja tuginenud

on. Hageja väitel on kostja esitanud aastate jooksul arveid põhjendamatult kõrge veeteenuse

hinnaga, põhjustades seeläbi hagejale ulatusliku kahju ning rikastudes õigustamatult hageja

arvelt. Hageja hinnangul on nõue võimalik lahendada VÕS § 1043 alusel koosmõjus VÕS §

1045 lg 1 p-ga 7 või alternatiivselt lepingust tuleneva kaitsekohustuse rikkumise ning seeläbi

hagejale kahju tekitamise tõttu VÕS § 2 lg 2 ja § 115 lg 1 koosmõjus VÕS §-ga 635 jj alusel.

Hageja leiab alternatiivselt, et tal võib olla õigus nõuda enam tasutud summade tagastamist

VÕS § 1028 lg 1 alusel ÜVVKS § 14 lg 2 ja TsÜS § 87 koosmõjust tulenevalt, kuna

Konkurentsiameti poolt kooskõlastamata veeteenuse hind on tühine osas, milles see ei

vastanud ÜVVKS nõuetele (ÜVVKS § 14 lg 2).

2-20-19001

20. Maakohus märkis edasi, et on täitnud 28.11.2022 määrusega selgitamiskohustuse,

kvalifitseerides hageja nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel ja selgitades vaidlusele kohalduvat

õigust ja poolte tõendamiskoormist. Kohus leidis, et kuna hageja väitel on ta tasunud kostjale

lepingu alusel täitmiseks enam, kui oli kohustatud, siis on tegemist ülemäära tasutu

tagastamise nõudega. Kohus selgitas, et hagejal tuleb põhjendada ja tõendada, miks puudus

või langes tagasiulatuvalt ära 01.11.2010–01.12.2019 alus tasuda neid summasid, mida hageja

kostjalt välja mõista palub (RKTKo 3-2-1-65-14, p 10). Kohus kordas otsuses, et jääb selle

kvalifikatsiooni juurde. Hageja pidi seega VÕS § 1028 järgse nõude eelduste täitmiseks

tõendama, et hageja on kostjale midagi üle andnud, sooritus tehti olemasoleva kohustuse

täitmise eesmärgil ja hageja tegi kostjale soorituse ilma õigusliku aluseta.

21. Maakohus tuvastas seejärel asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, mille osas

pooltel vaidlus puudus.

-

Pooled sõlmisid 05.01.1999 veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste lepingu nr 559223/03,

mille p 3.3 kohaselt toimub arvlemine kostja poolt esitatud hindade alusel (I kd, tl 98-99).

-

Kostja esitas 09.11.2010 Konkurentsiametile veeteenuste hinnataotluse, millega palus

Konkurentsiametil kooskõlastada ja kinnitada hinnataotluses märgitud veeteenuste hinnad

Tallinnas ja Sauel.

-

Konkurentsiamet tegi 02.05.2011 otsuse nr 9.1-3/11-002, millega jättis kostja 09.11.2010

hinnataotluse kooskõlastamata.

-

Konkurentsiamet tegi 10.10.2011 kostjale ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001, millega kohustas

kostjat viima veeteenuste hinnad Tallinnas ja Sauel vastavusse ÜVVKS § 14 jj

regulatsiooniga.

-

Kostja vaidlustas kohtus Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse nr 9.1-3/11-002 ja

10.10.2011 ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001 (haldusasjas nr 3-11-1355 tehtud otsus, II kd, tl

72-80 pöördel). Tallinna Halduskohus peatas 06.02.2012 määrusega haldusasja nr 3-11-

1355 menetluse ajal Konkurentsiameti 10.10.2011 ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001 täitmise

kuni otsuse jõustumiseni haldusasjas. Riigikohus tegi 12.12.2017 haldusasjas nr 3-11-

1355 otsuse, millega jättis kostja kaebused Konkurentsiameti 02.05.2011 otsuse ja

10.10.2011 ettekirjutuse tühistamiseks rahuldamata (II kd, tl 72-80 pöördel). Riigikohus

tuvastas haldusasjas nr 3-11-1355, et kostja 09.11.2010 hinnataotluses taotletud hinnad on

vastuolus ÜVVKS § 14 lg 2 regulatsiooniga.

-

Kostja esitas 02.09.2019 Konkurentsiametile veeteenuste hinnataotluse Tallinna ja Saue

linna tegevuspiirkondades. Konkurentsiamet kooskõlastas 18.10.2019 otsusega

veeteenuste hinna selliselt, et alates 01.12.2019 on veeteenuse hind ärikliendile 3,43 eurot/

m³ (+km) ja erakliendile (kodutarbijale, elanikele) 1,27 eurot/m³ (+km) (Konkurentsiameti

otsus nr 9-3/2019-008). Veeteenuste hind oli alates 01.12.2019 ärikliendile 15% ja

erakliendile 27% madalam.

22. Kohus analüüsis edasi, kas on täidetud VÕS § 1028 kohaldamise esmane eeldus, s.o

kohustuse hilisem äralangemine. Kohus märkis, et vaidlus puudub selles, et kuni 30.11.2019

osutas kostja hagejale teenust Tallinna Linnavalitsuse 30.09.2009 määruse nr 75 ja ÜVVKS §

16 lg 6 alusel kehtinud hindadega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja tasus

01.11.2010–01.12.2019 kostjale veeteenuste eest kostja määratud tariifi alusel, mis lähtus

30.09.2009 Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 75 kehtestatud hindadest. Samuti puudub

vaidlus selles, et hageja on kõik arved talle osutatud teenuste eest tasunud.

23. ÜVVKS § 16 lg 6 kohaselt, kuni vee-ettevõtja kehtestab ÜVVKS-s ettenähtud korras

hinnaregulatsiooni nõuetele vastava veeteenuse hinna, osutatakse veevarustuse ja reovee

ärajuhtimise teenust tarbijatele 2010. aasta 31. oktoobril kehtivate hindadega, mille on

kehtestanud kohaliku omavalitsuse volikogu sama seaduse 2010. aasta 31. oktoobrini

kehtinud redaktsiooni § 14 lg 2 alusel. Vastavalt tuli vaidlusalusel perioodil kehtinud ÜVVKS

2-20-19001

§ 16 lg 6 kohaselt kuni 01.11.2010 muudatustega jõustunud ÜVVKS hinnaregulatsiooni

nõuetele vastava hinna kehtestamiseni vee-ettevõtjal teenust osutada 31.10.2010 kehtinud

hindadega. Vaidlus puudub, et kostja osutas kuni seaduses sätestatud nõuetele vastava hinna

kehtestamiseni hagejale teenust 30.09.2009 Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 75

kehtestatud hindadega.

24. ÜVVKS § 14 jj nõuetele mitte vastav hind ei olnud ebaseaduslik, vaid seadusandja

oli selliseks olukorraks näinud ette konkreetse korra, mida vee-ettevõtja oli kohustatud

järgima ning mida kostja ka järgis. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et õiguspärane

kostja veeteenuse hind võis vaidlusalusel perioodil olla üks kolmest: 1)

Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind; 2) Konkurentsiameti poolt ÜVVKS § 16 lg

9 alusel kehtestatud ajutine hind või 3) Tallinna Linnavalitsuse 30.09.2009 määrusega

nr 75 kehtestatud hind.

25. Tulenevalt sellest, et vaidlusalusel perioodil ei olnud Konkurentsiametiga

kooskõlastatud hinda ning Konkurentsiamet ei olnud kehtestanud ÜVVKS § 16 lg 9

alusel ka ajutist hinda, puudus kostjal õiguslik alus kohaldada mis tahes muud hinda

kui kuni 31.10.2010 kehtinud ÜVVKS redaktsiooni alusel määrusega nr 75

kehtestatud hind.

26. ÜVVKS-ist tulenes kostjale kohustus kehtestada hinnad pärast seda, kui

Konkurentsiamet on uued veeteenuse hinnad kooskõlastanud. Konkurentsiameti ettekirjutuse

kehtivus oli perioodil 06.02.2012–12.12.2017 esialgse õiguskaitse korras peatatud. Maakohus

leidis, et kostja asus pärast ettekirjutuse osas rakendatud esialgse õiguskaitse lõppemist

ettekirjutust täitma. Kostja esitas 28.02.2018 Konkurentsiametile veeteenuste hindade

kooskõlastamise taotluse, millega palus Konkurentsiametil kooskõlastada uued veeteenuste

hinnad Tallinnas ja Sauel. Konkurentsiamet tegi 18.10.2019 otsuse nr 9-3/2019-008, millega

rahuldas kostja taotluse ning kooskõlastas uued vee-teenuste hinnad. Seega tegi kostja pärast

esialgse õiguskaitse lõppemist kõik endast oleneva, et kooskõlastada ÜVVKS § 14 lg-ga 2

kooskõlas olevaid hindu.

27. Maakohus leidis, et kostjal ei olnud ÜVVKS § 14¹ lg-st 1 tulenevalt võimalik määrusega

nr 75 kehtestatud hinna asemel teistsugust veeteenuse hinda kehtestada enne, kui

Konkurentsiamet kooskõlastas teistsuguse veeteenuse hinna. Konkurentsiamet kooskõlastas

kostja uued veeteenuse hinnad 18.10.2019 alates 01.12.2019.

28. ÜVVKS § 16 lg 6 välistab käesoleval juhul nii veeteenuse osas sõlmitud hinnakokkuleppe

õigusvastasuse kui tühisuse. Nimetatud sättest tulenes nii vee-ettevõtja õigus kui ka kohustus

rakendada kuni Konkurentsiameti poolt uue veeteenuse hinna kooskõlastamiseni määrusega

nr 75 kehtestatud hindu. Kuni uute hindade kehtestamiseni kehtisid pooltevahelises suhtes

määrusega kehtestatud hinnad. Kostja on kohaldanud õigusaktist tulenevat hinda ja teinud

seda seaduslikult. Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud VÕS § 1028 kohaldamise eeldus (s.o

kohustuse täitmiseks õigusliku aluse puudumine, mitte tekkimine või hilisem äralangemine).

Seega ei ole vaja võtta seisukohta teiste VÕS § 1028 alusel hagi rahuldamise eelduste kohta,

sh hageja poolt alusetu soorituse ulatuse väljatoomise ning tõendamise osas.

29. Maakohus pidas hageja nõuet tervikuna põhjendamatuks ning jättis hagi vaheotsusega

rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

30. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus

vaheotsus, millega tuvastada hageja nõude põhjendatus, ning saata asi Harju Maakohtule

nõude suuruse osas menetluse jätkamiseks.

2-20-19001

31. Hageja kordas apellatsioonkaebuses, et kostja on rikkunud 01.11.2010 muudatustega

jõustunud põhjendatud hinna kehtestamise kohustust (ÜVVKS § 14 jj). 01.11.2010 jõustusid

ÜVVKS-i muudatused, millega kehtestati vee-ettevõtjast kostjale kohustus kehtestada

Konkurentsiametiga kooskõlastatuna sellised veeteenuste hinnad, mis vastavad ÜVVKS § 14

lg-s 2 toodud kriteeriumitele (s.o põhjendatud hind). Alles 02.09.2019 esitas kostja uue

hinnataotluse, mille Konkurentsiamet 18.10.2019 kooskõlastas. Hageja kahjuks on veeteenuse

eest asjaomasel perioodil 01.11.2010–01.12.2019 (kui ei olnud kehtestatud põhjendatud

hinnaga teenust) ülemääraselt tasutu.

32. Hageja märkis, et tema nõude kvalifitseerimisel tuleb lahendada küsimus sellest, kas

hageja poolt kostjale ette heidetud keskne rikkumine on hõlmatud pooltevahelise lepinguga

või mitte. Kui on, siis on tegemist lepingulise suhtega, kui ei, siis ei ole deliktilise nõude

esitamine VÕS § 1044 lg 2 järgi välistatud. Hageja hinnangul kvalifitseerub tema nõue

eelkõige deliktiliseks nõudeks, ent hageja hinnangul kuuluks nõue rahuldamisele ka alusetu

rikastumise sätete alusel või alternatiivselt tulenevalt lepingulise kaitsekohustuse rikkumisest.

Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata põhjendusega, et alusetut rikastumist ei ole (VÕS

§ 1028), kuid ei analüüsinud muid aluseid ja see on vastuolus Riigikohtu praktikaga (vrd

RKTKo 3-2-1-169-10, 3-2-1-101-09, 2-18-2243).

33. Hageja käsitles oma apellatsioonkaebuses pikemalt ÜVVKS-i regulatsiooni muudatuste

tausta ja sellega seotud asjaolusid, esitades ülevaate regulatsiooni muudatuste tekkeloost,

eesmärkidest ja põhjendustest. Seejärel esitas hageja argumendid nõuete õigusliku

kvalifikatsiooni kohta ning põhjendas, miks on hageja hinnangul tegemist deliktilise nõudega

(kaitsenormi rikkumisest tulenev nõue, VÕS § 1043 koosmõjus VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja

ÜVVKS § 14 jj). Hageja käsitles ka lepingulise kaitsekohutuse rikkumisest tulenevat nõuet

(VÕS § 2 lg 2 ja § 115 lg 1 koosmõjus VÕS §-ga 635 jj ja ÜVVKS § 14 jj) ning

alternatiivselt alusetu rikastumise sätete kohaldumist (VÕS § 1028 lg 1). Hageja väitis, et

kuigi hageja ja kostja vahel on lepinguline suhe, ei välista see deliktilist nõuet, kuna

põhjendatud hinna kehtestamise kohustus ei olnud lepinguline kohustus, vaid seadusest

tulenev kohustus. Lõpuks selgitas hageja, miks halduskohtu poolt 06.02.2012 haldusasjas nr

3-11-1355 esialgse õiguskaitse kohaldamine ei vabasta kostjat vastutusest.

Edasine menetluse käik ja vastustaja seisukoht

34. 26.03.2024 esitas hageja taotluse menetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas nr 2-22-10417

Riigikohtu poolt lahendi tegemiseni (III kd, tl 5–7).

34.1. Hageja väitel lahendavad paralleelselt käesoleva tsiviilasjaga kohtud samasisulisi kostja

vastu suunatud nõudeid ka teistes tsiviilasjades (nt nr 2-22-10417 ja 2-20-15975). Tsiviilasjas

nr 2-22-10417, mille esemeks on samuti vaheotsus hageja nõude põhjendatuse kohta, on

menetlus jõudnud Riigikohtusse ning selles asjas tehtav Riigikohtu otsus saab olema kõigi

samasisuliste kostja vastu suunatud nõuete juhtlahend, milles antavad õiguslikud seisukohad

ja juhised saavad määravaks ka teistes samasisulistes kohtuasjades. Hageja märkis Riigikohtu

tulevase lahendi kohta, et „hiljemalt 22.07.2024 saabub olukord, kus Riigikohus määrab ära

asja õigesti lahendamise seisukohalt kesksed küsimused, sh milline õiguslik regulatsioon

kohaldub, kuidas tuleb hagejate nõuded kvalifitseerida, millised on vaidluse õigesti

lahendamise seisukohalt olulised asjaolud jms. Eelkõige saab selgeks hagejate nõuete õiguslik

kvalifikatsioon, mis on nii käesolevas menetluses kui teistes paralleelsetes samasisulistes

menetlustes vaidluse keskseks küsimuseks.“ Hageja leidis, et sellises elulises olukorras on

menetlusökonoomia seisukohast mõistlik käesoleva asja menetluse peatamine kuni Riigikohtu

poolt tsiviilasjas nr 2-22-10417 otsuse tegemiseni, kuna pärast nõude kvalifitseerimist

2-20-19001

Riigikohtu poolt saab muud alternatiivsed nõuded kõrvale jätta ning see aitab vaidluse eset

märkimisväärselt kokku tõmmata.

34.2. 17.04.2024 vaidles kostja menetluse peatamisele vastu, leides, et TsMS § 356 lg 1 alus

menetluse peatamiseks puudub, kuna käesolevas asjas tehtud otsus ei sõltu tsiviilasjas nr 2-

22-10417 tehtavas otsuses tuvastatavatest asjaoludest, vaid kohus peab käesolevas asjas kõik

asjaolud ise tuvastama (III kd, tl 12–15).

34.3. 02.05.2024 määrusega jättis ringkonnakohus hageja taotluse menetluse peatamiseks

rahuldamata, kuna TsMS § 356 lg-s 1 sätestatud alust menetluse peatamiseks ei olnud ning

TsMS § 359 lg 1 alusel ei saanud menetlust peatada, kuna kostja vaidles peatamisele vastu.

Kohus märkis samas, et annab menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes kostjale tähtaja

apellatsioonkaebusele vastamiseks pärast seda, kui Riigikohus on teinud tsiviilasjas nr 2-22-

10417 lahendi. Kohus märkis, et nõustub hagejaga, et tsiviilasjas nr 2-22-10417 tehtav lahend

on oluline käesoleva asja lahendamisel, kuna Riigikohus peab andma vastuse õiguslikele

küsimustele, mis on relevantsed ka käesolevas asjas (III kd, tl 21–22).

35. 15.05.2024 määras ringkonnakohus asjas istungi 15.10.2024 kell 09.30.

36. 28.06.2024 määras ringkonnakohus kostjale tähtaja apellatsioonkaebusele vastuse

esitamiseks. Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt Riigikohtu 25.06.2024 lahendist

tsiviilasjas nr 2-22-10417, kus Riigikohus kvalifitseeris analoogses asjas hageja nõude

lepinguliseks nõudeks, tuleks kostjal oma vastustes keskenduda lepingu rikkumisega seotud

vastuväidetele (III kd, tl 29).

37. 15.08.2024 vastuses vaidles kostja hageja apellatsioonkaebusele vastu (III kd, tl 34–39).

Kostja leidis samas, et juhul, kui ringkonnakohus kvalifitseerib hageja nõude lepinguliseks

nõudeks, tuleb Harju Maakohtu 28.11.2023 otsus apellatsioonkaebusest ja selle põhjendustest

olenemata tühistada ning saata asi tervikuna maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Alternatiivselt palus kostja määrata pooltele tähtaeg täiendavate seisukohtade esitamiseks ja

tõendite kogumiseks ja esitamiseks – seda juhul, kui kohus ei rahulda taotlust saata asi

maakohtule tagasi.

37.1. Kostja märkis, et tema hinnangul tuleb maakohtu otsus apellatsioonkaebusest ja selle

põhjendustest hoolimata tühistada ja saata käesolev asi tervikuna samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks, kuna maakohus on ka käesolevas asjas samasugusel viisil menetlusõiguse

norme oluliselt rikkunud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt tingisid tsiviilasja nr 2-22-10417

saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks. Nimelt kvalifitseeris maakohus ka käesolevas

asjas hageja nõude alusetu rikastumise nõudena ning hindas vaheotsuse korras üksnes selle

põhjendatust, jättes täielikult hindamata hageja võimaliku lepingulise nõude põhjendatuse

küsimuse. Seda viga ei ole käesolevas asjas võimalik ringkonnakohtu poolt kõrvaldada, sest

sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Seetõttu tuleb hageja nõue Riigikohtu otsuse

valguses lepinguliseks nõudeks ümber kvalifitseerida ning saata tsiviilasi tagasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

37.2. Lisaks tõi kostja esile, et hageja ei ole maakohtus ka tuginenud lepingulise kohustuse

rikkumisele, vaid on üksnes väitnud, et tegemist on lepingulise kaitsekohustuse rikkumisega.

Seega ei saa kostja ilma hageja väideteta lepingulise kohustuse rikkumise küsimustele vastata.

Selles osas ei saa võtta aluseks teises tsiviilasjas esitatud seisukohti ega neile antud Riigikohtu

hinnangut.

2-20-19001

37.3. Lepingulise nõude kohta märkis kostja seda, et on jätkuvalt maakohtus esitatud

seisukohal, et lepingulise kahju koosseisu elemendid ei ole täidetud. Kostja ei ole tõendanud

rikkumist. Kui rikkumine esineks, ei vastuta kostja selle eest. Hagejale ei ole kahju tekkinud.

Alternatiivselt kuulub kahjuhüvitis vähendamisele. Samuti on kostja esitanud aegumise

vastuväite, mida maakohus vaheotsuses ei käsitlenud.

38. 16.08.2024 selgitas ringkonnakohus pooltele, et kuna käesolev asi on õigusliku

kvalifikatsiooni osas põhimõtteliselt analoogne Riigikohtu 25.06.2024 lahendatud tsiviilasjaga

nr 2-22-10417, ei oleks ringkonnakohtul mõistlik kohaldada õigust teisiti kui Riigikohtu

25.06.2024 otsuses. Ringkonnakohus käituks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kui

teades Riigikohtu seisukohta, otsustaks analoogses asjas siiski lähtuda mõnest muust

õiguslikust kvalifikatsioonist (III kd, tl 40 ja pöördel). Ringkonnakohus märkis mh, et kuna

maakohus tegi käesolevas asjas vaheotsuse, millega loeti hageja nõue põhjendamatuks VÕS §

1028 alusel, ega hinnatud lepingulise kahju eeldusi, samuti, kuna maakohus ei hinnanud

vaheotsuse tegemisel nõude suurust ega aegumist, võivad eelmenetluse toimingud, mis

käesolevas asjas on vaja teha, väljuda apellatsioonimenetluse piiridest. Ringkonnakohus küsis

samas ka hageja seisukohta asja lahendamise võimalikkuse kohta kirjalikus menetluses.

39. 26.08.2024 vastuses märkis hageja, et soovib asja arutamist istungil (III kd, tl 44 ja

pöördel). Hageja märkis, et ei nõustu Riigikohtu 25.06.2024 otsuse järeldustega, sest

Riigikohus asus ennatlikult seisukohale, et ÜVVKS-st tulenev kohustus kehtestada

põhjendatud veehind oli hõlmatud pooltevahelise tahtega ja seega lepinguline kohustus, mitte

seadusest tulenev kohustus. Selline Riigikohtu järeldus on vastuolus poolte menetluse käigus

esitatud väidetega. Samuti ei olnud poolte lepingulise tahte sisu ega ulatust Riigikohtu

menetluses olnud asja eelmenetluses kunagi arutatud. Kuna lepinguline tahe on faktiline

asjaolu, siis tuleb ka asjas 2-22-10417 viia maakohtus esmalt läbi selles küsimuses

eelmenetlus.

40. 09.10.2024 selgitas ringkonnakohus, et annab pooltele võimaluse esitada istungil oma

seisukoht ja tõlgendus poolte vahel sõlmitud veeteenuse osutamise lepingu veeteenuse hinda

reguleerivate punktide kohta (III kd, tl 48).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

41. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt

rahuldada ja maakohtu otsus materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise

tõttu tühistada. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, kuna tühistab

maakohtu vaheotsuse, kuid ei tee ise uut vaheotsust, millega tuvastaks hageja nõude

põhjendatuse, vaid saadab asja maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.

42. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Käesoleval juhul on hageja vaidlustanud maakohtu vaheotsuse, millega kohus tunnustas tema

nõude põhjendamatust ning jättis lõppotsusena tehtud vaheotsusega hagi tervikuna

rahuldamata. Hageja taotles apellatsioonkaebuses uue vaheotsuse tegemist, millega tuvastada

tema nõude põhjendatus, ja asja maakohtule menetluse jätkamiseks saatmist. Seega on

vaheotsus vaidlustatud tervikuna.

2-20-19001

43. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks see, kas hagejast veeteenuse tarbija maksis kostjale

perioodil 01.11.2010–01.12.2019 veeteenuse eest tariifi alusel, mis oli oluliselt kõrgem kui

seadusega ette nähtud põhjendatud hind (kuni 30.06.2023 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 2

tähenduses). Selleks tuleb esmalt kvalifitseerida hageja nõue ja määrata, millisel õiguslikul

alusel hageja nõuet menetlema peab.

44. Käesoleva asjaga analoogses tsiviilasjas nr 2-22-10417, kus samuti oli vaidluse all AS

TALLINNA VESI 01.11.2010–01.12.2019 kehtestatud vee hinna väidetav mittevastavus

ÜVVKS §-ist 14 alates 01.11.2010 tulenevale põhjendatud hinna nõudele, asus Riigikohus

seisukohale, et hageja nõue on lepingulise kohustuse rikkumisest tulenev nõue (RKTKo

25.06.2024, 2-22-10417, p-d 19–24). Riigikohus märkis otsuse p-s 23, et tõlgendab selles

asjas poolte vahel sõlmitud lepingu sätet, mille kohaselt „…toimub arvlemine õigusaktidega

juriidilisele isikule kehtestatud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse hindade alusel“, VÕS §

29 lg 4 või § 39 lg 1 järgi mõistliku isiku positsioonilt. Sellise tõlgenduse kohaselt saab

järeldada, et pooled arvestasid hinnakokkulepet sõlmides, et veeteenuse hind on õigusaktidega

reguleeritud, ja soovisid lähtuda igal ajahetkel kehtivast õiguslikust regulatsioonist.

Riigikohtu hinnangul ei tulene seadusest eeldust, et lahtiseks jäetud lepingutingimuse (nt

hinna) osas peaks olema pooltel lepingut sõlmides kindel arusaam, milliseks see kujuneb.

01.11.2010 kehtima hakanud ÜVVKS-i redaktsiooni kohaselt oli seadusjärgseks veeteenuse

hinnaks eelkõige vee-ettevõtja kehtestatud ja Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind.

45. Käesolevas asjas kvalifitseeris maakohus hageja analoogse nõude AS TALLINNA VESI

vastu alusetu rikastumise nõudeks (VÕS § 1028), kuid leidis, et hagi rahuldamiseks puudub

alus, sest hagejal puudub asjaomasel alusel nõue. Muid õiguslikke aluseid maakohus pikemalt

ei käsitlenud. Kuna maakohus ei hinnanud muid õiguslikke aluseid, ei hinnanud maakohus ka

poolte vahel 05.01.1999 sõlmitud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste lepingut nr

559223/03 ega võimaliku lepingulise kahju nõude eelduste täidetust (I kd, tl 98–99).

Ringkonnakohus leiab, et esmalt tuleb aga hinnata just seda, kas hageja nõuet saab käsitada

lepingulise kohustuse rikkumise nõudena, kuna kui poolte vahel on lepingulised suhted ja

nõue puudutab lepingulise kohustuse rikkumist, ei või asja lahendada deliktilisel alusel (VÕS

§ 1044 lg 2). Seetõttu andis ringkonnakohus pooltele 15.10.2024 istungil võimaluse selgitada,

kuidas tõlgendavad pooled nende vahel 05.01.1999 sõlmitud veevarustuse ja

kanalisatsiooniteenuste lepingu p-d 3.3 ja 4.1. Kõnealuse lepingu p 3.3 nägi ette, et

„arvlemine toimub Aktsiaselts Tallinna Vesi poolt kehtestatud hindade alusel“ ning p 4.1

kohaselt kohustusid pooled täitma erinevate Tallinna linna eeskirjade ja muude õigusaktide

nõudeid.

46. Hageja leidis (erinevalt oma 26.03.2024 taotlusest menetluse peatamiseks, eesp p 34.1), et

Riigikohtu 25.06.2024 otsuse järeldus lepingulise kohustuse kohta on ennatlik ja ekslik.

Hageja heidab ette, et Riigikohus ei tuvastanud poolte tahet lepingu sõlmimisel, ning leiab, et

seda ei ole tuvastatud ka käesolevas asjas. Hageja rõhutas käesolevas asjas 26.08.2024

esitatud menetlusdokumendis (III kd, tl 44) ja 15.10.2024 toimunud ringkonnakohtu istungil

(III kd, tl 56 pöördel – 57 pöördel), et poolte lepinguline tahe on faktiline asjaolu ja

tõendamisesemesse kuuluv küsimus, mille osas peab pooltele olema eelmenetluse raames

tagatud seisukohtade ja tõendite esitamise võimalus (TsMS § 348, § 351, § 392). Seda eriti

olukorras, kus lepingulise tahte sisu ja ulatus võivad kohtu hinnangul omada tähendust nõude

kvalifitseerimise seisukohalt. Hageja soovib tõendada, et poolte tahe ei seisnenud 1999. a-l

selles, et leppida kokku alles 2010. a jõustuvast õiguslikust regulatsioonist tulenevas vee-

ettevõtja kohustuses kehtestada põhjendatud hind. Hageja väitel ei olnud see ka võimalik,

kuna 1999. a lepingu sõlmimise ajal kehtis tsiviilkoodeks (TsK), mitte VÕS. Seega esiteks ei

saanud jätta lepingutingimust lahtiseks, kuna TsK sellist regulatsiooni ette ei näinud, ning

2-20-19001

teiseks ei olnud sel ajal võimalik ette näha tulevikus kehtivaid regulatsioone, sh põhjendatud

hinna kehtestamise kohustust alates 01.11.2010. Hageja väitel saaks lahtine tingimus tulla

kõne alla üksnes lepinguvabaduse olukorras, mida käesoleval juhul ei olnud. Hageja viitas ka

05.01.1999 lepingu III peatüki pealkirjale (vee- ja heitveekoguste arvestamine ja arvlemine)

ning väitis, et arvlemine on õigekeelsuse sõnaraamatu järgi teiste sõnadega see, et millise

tariifi alusel toimub arvete esitamine ning see ei ole võrdsustatav põhjendatud hinna

kehtestamise kohustusega. Samuti leidis hageja, et asjakohased ei ole Riigikohtu lahendi 3-2-

1-125-10 seisukohad, kuna selle tegemise ajal ei kehtinud ei TsK ega ka veel ÜVVKS alates

01.11.2010 jõustunud regulatsioon.

47. Kostja väljendas 15.10.2024 ringkonnakohtu istungil seisukohta (III kd, tl 57 pöördel – 58

pöördel), et 05.01.1999 poolte vahel sõlmitud lepingu p-de 3.3 ja 4.1 puhul on tegemist

tüüptingimustega, millele kohaldub VÕS § 39, mis on eriregulatsioon VÕS § 29 lg 1 ja lg 5

suhtes. VÕS § 39 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise

lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kostja hinnangul

on seetõttu ka asjakohatu viidata poolte tahte kindlakstegemise vajadusele. Tegemist on

õigusliku küsimusega, mille osas on hagejal olnud võimalik esitada seisukohti ja tõendid.

Kostja viitas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg-le 1, mis võimaldab ka 1999. a-l sõlmitud

kestvuslepingu puhul lähtuda VÕS § 39 tõlgendusreeglitest. Kostja hinnangul tähendavad

lepingu p-d 3.3 ja 4.1 oma koosmõjus seda, et lähtutakse õigusaktides sätestatud

regulatsioonist. 1999. a-l ei saanud ette näha võimalikke tulevikus toimuvaid muutusi

õigusaktides, kuid p 4.1 näebki ette, et järgida tuleb õigusaktide nõudeid. Seega nähtub p-st

4.1, et pooled on soovinud lähtuda sellest, et leping oleks kehtiv igal ajahetkel, st et

regulatsioon, milles pooled kokku leppisid, ei oleks vastuolus õigusaktidega. Seega, kui

õigusaktide nõuded on ajas muutunud, on muutunud ka lepingu sisu (s.o millistele

tingimustele peab vastama AS TALLINNA VESI kehtestatud hind). Kostja hinnangul on

Riigikohus tsiviilasjas nr 2-22-10417 just sellisele järeldusele jõudnud (p-d 22 ja 23). Kuna

kostjal oli põhjendatud hinna kehtestamise kohustus, oli see sama õigusaktidest tulenev

kohustus hõlmatud ka lepingulise kokkuleppega. Kostja hinnangul ei jäetud lepingutingimust

lahtiseks selles mõttes, et hageja või keegi kolmas isik seda sisustaks, vaid kokkulepe oli, et

kohaldatakse konkreetsel ajal kehtivat õigusaktidest tulenevat regulatsiooni. Kostja viitas

Riigikohtu lahendi 3-4-1-6-10 p-dele 55 ja 56 ning väitis, et praegu ei ole tegemist lahtise

tingimusega VÕS § 26 tähenduses, kuid on võimalik kohaldada analoogiat. Tegemist on

seaduses sätestatud korras kindlaks määratud tingimusega, st mitte poolte määratava (lahtise)

tingimusega, vaid lahtise tingimusega selles tähenduses, et seda sisustab seadus.

48. Ringkonnakohus märgib, et kuigi tsiviilasjas nr 2-22-10417 oli käesoleva asja hagejast

erinev hageja (kostjaks on mõlemas asjas AS TALLINNA VESI kui veeteenuse osutaja), siis

tuleb ringkonnakohtul endal tuvastada käesolevas asjas relevantsed asjaolud (RKTKm

23.05.2018, 2-16-11216, p 11), ent kui need on sisuliselt identsed asjaoludega, mille kohta

Riigikohus andis õigusliku hinnangu, on põhjendatud lähtuda samast õiguslikust

kvalifikatsioonist, mille Riigikohus andis tsiviilasjas nr 2-22-10417 ja mis on analoogses asjas

asja läbivaatavale maakohtule kohustuslik. Ringkonnakohus leiab, et hageja väited 1999. a-l

sõlmitud lepingu poolte tahte kohta ning hageja asjaomase lepingu tõlgendus ei anna alust

asuda seisukohale, et hageja nõue käesolevas asjas ei ole kvalifitseeritav lepingulise kohutuse

rikkumise nõudena. Kohus selgitas pooltele ka istungil, et kohus ei ole seotud poolte poolt

asjaoludele antava õigusliku kvalifikatsiooniga (RKTKo 14.06.2023, 2-20-14179, p 10).

49. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et 05.01.1999 lepingu p-d 3.3 ja 4.1 on käsitatavad

tüüptingimustena, mida kostjast vee-ettevõtja oma lepingutes kasutas. Kuigi kostja on

2-20-19001

erineval ajal sõlmitud lepingutes kasutanud veidi erinevat sõnastust, viitavad käesoleva asja

poolte vahel sõlmitud lepingu p-d 3.3 ja 4.1 koosmõjus sellele, et veeteenuse hinna kehtestab

kostja, kes peab seejuures lähtuma õigusaktide nõuetest. Viide õigusaktides kehtestatud

hinnale oli ka tsiviilasjas nr 2-22-10417 käsitletud lepingus. Arvestades, et veeteenuse hinna

määramine on pooltevahelises lepingus seatud sõltuvusse asjakohastest kehtivatest

õigusaktidest, saab järeldada, et pooltel ei olnud võimalik hinna üle läbi rääkida. Sisuliselt on

seda kinnitanud ka hageja ise, kes on kohtukõne teeside p-s 3.3 sõnaselgelt kinnitanud, et

tegemist oli kostja tüüptingimustega (III kd, tl 52 pöördel), ning samas eitanud, et tegemist

saaks olla lahtise tingimusega, kuna lahtine tingimus VÕS § 26 tähenduses eeldab, et pooltel

on lepinguvabadus. Seda, et veeteenuse hinnakokkuleppe näol tegemist on tüüptingimusega,

kinnitab ka Riigikohtu varasem praktika. Nimelt on Riigikohus märkinud, et kui määruses

sisalduv (vee)hind asendab vee-ettevõtjaga sõlmitava lepingu ühe tingimuse, mõjutab see

õigusakt otseselt ja vahetult tarbijate õigusi ja kohustusi, kuna tal ei ole võimalik hinna üle

mingil viisil läbirääkimisi pidada ja seda olukorras, kus tal ei ole enamasti võimalik ka

teenuseta toime tulla (RKPJKo 22.11.2010, 3-4-1-6-10, p-d 55-56). Kui tingimuse üle ei ole

võimalik läbi rääkida, on tegemist tüüptingimusega. Seda, et ÜVVKS-järgne

hinnaregulatsioon on imperatiivne, see tähendab, et sellest erinevad kokkulepped ei ole

lubatud, on Riigikohus kinnitanud ka tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11 (RKTKo 22.11.2011, p 37).

50. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Seega ei ole tüüptingimuse puhul

vaja tuvastada poolte tahet (VÕS § 29 lg 1), kuna tingimus ei ole saavutatud läbirääkimiste

tulemusena. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 39 lg 1 on kohaldatav ka poolte vahel 1999. a-l

sõlmitud lepingule tulenevalt VÕSRS § 12 lg-st 1, mis sätestab, et enne 01.07.2002 sõlmitud

kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses sätestatut. Veeteenuse osutamise leping on kestvusleping, seega kehtivad

sellele alates 01.07.2002 VÕS-i sätted. Kuna tüüptingimuse puhul ei ole vajadust tuvastada

poolte tahet, ei ole hageja poolte tahte tuvastamise kohta esitatud väited asjakohased ning

kohus neil pikemalt ei peatu. Kohus märgib siiski vastuseks hageja viitele VÕS § 436

kommentaarile järgmist. Hageja viitas kommentaarile, mille kohaselt, kuna leping on

olemuselt vastassuunaliste tahteavalduste tulemus, on lepingu tõlgendamise näol sisuliselt

tegemist poolte tahteavalduste tõlgendamisega. Kuna isiku tahe on faktiline asjaolu, peaks nii

jääma faktiliseks ka lepingu sisu ning tõlgendamise küsimused. Ringkonnakohus märgib, et

sama kommentaari järgmises lauses on aga lisatud, et „samas eristuvad nn tavalistest

lepingutest tüüptingimustega lepingud“ (VÕS II komm, § 436, p 3.2.2.1). Kuna praegusel

juhul on veeteenuse osutamise lepingu vaidlusalused tingimused käsitatavad

tüüptingimustena, siis ei ole asjakohased hageja väited lepingupoolte tahte tuvastamise kohta.

51. Ringkonnakohtu hinnangul saab mõistlik inimene 05.01.1999 lepingu p-dest 3.3 ja 4.1 aru

selliselt, et kokku on lepitud selles, et igal ajahetkel peab veeteenuse hind vastama õigusaktide

nõuetele. Sel juhul ei oma mingit tähtsust, et pooled ei saanud 1999. a-l näha ette seda, milline

on õigusaktide regulatsioon näiteks alates 01.11.2010. Igal ajahetkel pidi kostja kehtestatav

veeteenuse hind vastama õigusaktide nõuetele ning alates 01.11.2010 pidi selleks olema

ÜVVKS § 14 järgi nn põhjendatud hind. Ka tsiviilasjas nr 2-22-10417 asus Riigikohus

lepingut VÕS § 29 lg 4 ja § 39 lg 1 alusel tõlgendades seisukohale, et pooled arvestasid

hinnakokkulepet sõlmides, et veeteenuse hind on õigusaktidega reguleeritud, ja soovisid

lähtuda igal ajal kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Riigikohus leidis, et olukorras, kus

kostjal oli ÜVVKS-ist kui veeteenuse hinda reguleerivast õigusaktist lähtudes kohustus

veeteenuse hind kehtestada, oli see kohustus tulenevalt lepingus sisalduvast viitest õigusaktile

lepinguline kohustus (p 24). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas tuleb samuti

2-20-19001

asuda seisukohale, et kohustus kehtestada alates 01.11.2010 ÜVVKS § 14 lg 2 alusel

põhjendatud hind, oli lepingu p-dest 3.3 ja 4.1 tulenevalt lepinguline kohustus.

52. Ringkonnakohus leiab, et ei pea eraldi kvalifitseerima, kas tegemist on lahtise tingimusega

VÕS § 26 tähenduses. Riigikohus märkis ka tsiviilasjas nr 2-22-10417 üksnes seda, et oma

olemuselt oli tegemist VÕS § 26 lg 1 mõttes lahtise tingimusega (RKTKo 25.06.2024, 2-22-

10417, p 22). Riigikohus märkis, et VÕS § 26 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta

lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele

tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata. Sellele

vastab olemuslikult poolte kokkulepe, millega ei lepitud kokku kindlas hinnas, vaid jäeti see

õigusaktidega reguleerida. Riigikohus märkis, et on sarnaselt veeteenuse hinda lahtise

tingimusena käsitatud ka oma varasemas praktikas (RKTKo 01.02.2011, 3-2-1-125-10, p 52).

Ringkonnakohus leiab, et ka käesoleval juhul on tuvastatud, et veehinna kokkulepe on

lepingus sätestatud viitena õigusaktide nõuetele ning seega on hind lahtine selles mõttes, et

see sõltub õigusaktidega kehtestatavatest nõuetest.

53. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuleb hageja nõue

kvalifitseerida lepingu rikkumisest tulenevaks kahjunõudeks. Kuna poolte vahel on

lepinguline suhe ning kohaldub lepinguline vastutus, siis VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa

lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist üldjuhul nõuda kahju

õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel (VÕS 1044 lg 2, RKTKo 29.04.2015, 3-

2-1-30-15, p 13). Kuna nõuet saab tervikuna käsitleda lepingulise kohustuse rikkumise

nõudena, puudub alus käsitleda veelkord ka hageja alternatiivset nõuet alusetu rikastumise

sätete alusel (VÕS § 1028). Igal juhul kinnitas Riigikohus tsiviilasjas nr 2-22-10417 (p 13), et

sealse hageja analoogne nõue ei olnud alusetu rikastumise sätete alusel põhjendatud.

54. Arvestades, et käesoleval juhul on vaidlustatud maakohtu vaheotsus, kus käsitleti üksnes

hageja nõude põhjendatust VÕS § 1028 alusel ja eelmenetluses ei ole üldse hinnatud

lepingulise kohustuse võimalikku rikkumist, siis tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse

ning saadab asja maakohtule tagasi eelmenetluse staadiumis arutamiseks. Ringkonnakohtul ei

oleks võimalik ise asja sisuliselt lahendada ka seetõttu, et apellatsiooniastmes esmakordselt

asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka

selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust

kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.

55. Seega ei saa ringkonnakohus ise kontrollida lepingulise kahju hüvitamise nõude eeldusi ja

sellise nõude põhjendatust ja maakohus peab seda tegema asja uuel läbivaatamisel. Maakohus

peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima, kas on täidetud eelkõige järgmised kahju

nõudmise eeldused (vt nt RKTKo 14.03.2019 2-17-1937/52, p 15):

-

võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

-

võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

-

võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

56. Ringkonnakohus märgib lisaks, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-22-10417 võtnud selge

seisukoha küsimuses, et kostjal oli kohustus kehtestada alates ÜVVKS § 14 lg 2 jõustumisest

01.11.2010 selle alusel põhjendatud veeteenuste hind ning et kui kostja seda mõistliku aja

jooksul ei kehtestanud, oli tegemist lepingu rikkumisega. Riigikohus asus kindlale

2-20-19001

seisukohale ka selles, et Konkurentsiameti otsuste vaidlustamine halduskohtumenetluses (ja

nende täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras) seda järeldust ei muuda. Maakohus saab

ka käesoleva asja uuesti läbivaatamisel lähtuda neist põhimõtetest.

57. Arvestades aga seda, et maakohus hakkab esmakordselt sisuliselt hindama hageja nõuet

lepingulise kohustuse rikkumise nõudena, peab maakohus andma pooltele selles osas

võimaluse esitada uusi põhjendusi ja tõendeid.

58. Mis puudutab hagejale kahju tekkimist ja selle suurust, samuti nõude aegumist, siis kuna

maakohus ei ole neid küsimusi vaheotsuse tegemisel üldse käsitlenud, tuleb ka neid küsimusi

arutada asja uuel läbivaatamisel, selgitades pooltele tõendamiskoormist ning andes võimaluse

tõendite esitamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

59. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega

hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg

3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate

menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS

§ 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg

Indrek Soots

Neve Uudelt