2-18-3271/67 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

29.10.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-3271

Kohtuasi

J.Q kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.02.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

S.J-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik J.Q (isikukood XXX)

Võlausaldaja I S.J (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Võlausaldaja II Swedbank AS (registrikood 10060701),

lepinguline esindaja W.C

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde J.Q 18.03.2024 esitatud tõenditest Eesti Töötukassa

11.10.2018 otsus nr TVH/18/049867 (tl 160–162), Sotsiaalkindlustusameti

26.11.2018 otsus nr P26O-2018-262335 (tl 166) ja ravimitšekid (tl 167). Ülejäänud

tõendid, s.o 18.03.2024 seisukohale lisatud kirjad 1–3 ja dokument „maksed J.Q-

d“ (tl 163–165) jätta vastu võtmata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 26.02.2024 määrus ja teha uus määrus, millega

pikendada J.Q kohustustest vabastamise menetlust kuni 14.11.2025. Saata

tsiviilasi J.Q kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule.

3. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

4. Jätta rahuldamata S.J-i

taotlus määruskaebuselt tasutud riigilõivu

tagastamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-18-3271

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. J.Q (võlgnik) esitas 01.03.2018 Harju Maakohtule avalduse võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Võlgnik kinnitas, et

talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamist välistada ja ta kohustub

täitma pankrotiseaduse (PankrS) §-s 173 nimetatud kohustusi. Harju Maakohus kuulutas

19.03.2018 määrusega välja võlgniku pankroti.

2. Harju Maakohus lõpetas 14.11.2018 määrusega võlgniku pankrotimenetluse raugemise

tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse,

määrates usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku enda.

Võlgniku

pankrotimenetluses jäid rahuldamata II rahuldamisjärgus S.J-i (võlausaldaja I) nõue 48 012

eurot ja Swedbank AS-i (võlausaldaja II) nõue 62 263,18 eurot.

3. Maakohus küsis 01.12.2023 kirjaga võlausaldajate seisukohta võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamise osas.

3.1. Võlausaldaja I leidis, et võlgnikku ei peaks kohustustest vabastama. Võlgniku töötasu on

olnud vaid 500 eurot kuus. Võlgnik on perioodil 2022–2023 tasunud makseid võlausaldajale

II 340 eurot kuus, kuid võlausaldajale I vaid 30 eurot kokku. Võlgnik on rikkunud oma

kohustusi, sest ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning on eelistanud ühte

võlausaldajat teisele.

3.2. Võlausaldaja II leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ning

võlgnik tuleb jätta täitmata kohustustest vabastamata. Võlgniku esitatud usaldusisiku

aruannete põhjal on tema tööandjaks alates 2019. aastast võlgniku abikaasa, F. K FIE ning

töötasu 500 eurot kuus. Seega teenib võlgnik tulu alla Eesti Vabariigis kehtestatud

miinimummäära, mida ei saa pidada mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Võlgnik ei ole

tegelenud tasuvama töökoha otsimisega ega esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks võlgniku

pingutused tasuvama töökoha otsimisel. Võlgnik ei ole üles näidanud initsiatiivi ega reaalset

tahet oma kohustusi täita ning on seega rikkunud süüliselt endal lasuvat kohustust.

4. Maakohus kuulas võlgniku ära 15.01.2024.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus vabastas 26.02.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku

kohustustest, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist 19.03.2018 ja lõpetas võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse.

5.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus kuni 30.06.2022 kehtinud

pankrotiseaduse redaktsiooni, kuna kohustustest vabastamise menetlus on algatatud enne

01.07.2022.

2-18-3271

5.2. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest (14.11.2018) on möödunud

rohkem kui viis aastat, mistõttu otsustas kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastamise vastavalt PankrS § 175 lg-le 1.

5.3. Maakohus kontrollis PankrS § 175 lg 2 järgi kohustustest vabastamisest keeldumise

aluseid. Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos (PankrS § 175 lg 2 p 1). Võlgnik ei

ole menetluse kestel oma kohustusi rikkunud ega võlausaldajate huve kahjustanud (PankrS §

175 lg 2 p 2). Võlgnik on tasunud kogu perioodi vältel võlausaldajale II 16 306,62 eurot ja

võlausaldajale I 276 eurot. Võlgnik on selgitanud 03.01.2020, et vastavalt laenulepingule

tuleb makseid tasuda F. K kontolt ning 29.09.2020, et võlgnik on aastaid otsinud mõistlikult

tulutoovat tööd, kuid liikumispiirangutega puudega inimesel on väga raske (peaaegu, et

võimatu) tulutoovat tööd leida. Seega tegeleb võlgnik ajutiste töödega vastavalt sellele, kuidas

tervis seda võimaldab. Võlgnik ei ole eelistanud ühte võlausaldajat teisele, kuna töötasust

piisab hetkel vaid pangalaenu makse tegemiseks ja igapäevase söögi ning elamiskulude

katteks. Maksete tegemisel lähtus võlgnik tsiviilasja 2-18-3271 otsusest arvestades kohases

rahuldamisjärgus tunnustatud nõudeid ja jaotiseid. Lähtuvalt jaotise % on tehtud ka maksed

võlausaldajale II. Maakohus märkis, et võlgnik on esitanud oma tervisliku seisundi kohta

Eesti Töötukassa 30.08.2019 otsuse osalise töövõime määramise kohta, millest nähtuvalt on

võlgnikule määratud osaline töövõime perioodil 03.09.2019–02.09.2022. Võlgnik on esitanud

15.01.2024 kohtule Eesti Töötukassa 15.08.2022 otsuse töövõimetoetuse määramise kohta,

millest nähtuvalt on võlgnikul osaline töövõime ja töövõimetoetus on määratud perioodiks

03.09.2022–02.09.2027. Taotleja on liikumispiirangutega inimene. Üldteadaolev on, et osalise

töövõimega liikumispiiranguga inimesel on väga raske leida tööd, mille eest oleks tasu üle

miinimummäära. Seetõttu määratakse ka osalise töövõimega inimestele töövõimetoetus riigi

poolt. Võlgnikule ei saa ette heita tulusama töökoha mitteotsimist. Vaatamata sellele, et

võlgniku sissetulek on kohustustest vabastamise menetluse perioodil olnud minimaalne või

alla selle, on võlgnik tasunud võlausaldajatele märkimisväärse summa, kuigi seaduse kohaselt

ei pidanud võlgnik võlausaldajatele üle andma tulu, mis on väiksem miinimumpalgast. Kohus

selgitas 14.11.2018 määruses, et kui võlgnik otsustab kasutada temale PankrS § 173 lg-ga 5

koosmõjus täitemenetluse seadustiku § 132 lg-ga 1 antud õigust mitte anda võlausaldajatele

üle tulu, mis on väiksem palgaalammäärast, siis see ei muuda olematuks PankrS § 173 lg-s 4

sätestatud kohustust anda üle 75% tulust võlausaldajatele väljamakseteks, kuid näitab, et

võlgnik ei tegele mõistlikult tulutoova tegevusega. Maakohus oli aga seisukohal, et võlgnik

on tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, mis on võimalik arvestades tema tervislikku

seisundit. Maakohtu hinnangul ei ole võlgnik eelistanud ühte võlausaldajat teisele, kuna

võlgniku töötasust ei ole olnud võimalik olnud teha suuremaid makseid võlausaldajatele.

Võlgnik on menetluses üles näidanud initsiatiivi oma kohustusi täita ja on neid täitnud

vastavalt võimalustele.

Määruskaebus

6. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja teha

asjas uus lahend, millega keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest ja lõpetada sellega

kohustustest vabastamise menetlus. Menetluskulud palub võlausaldaja I jätta võlgniku kanda

ja määruskaebuse rahuldamisel tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv.

Määruskaebuse kohaselt on võlgnik rikkunud oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja

kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova

tegevusega. Võlgniku väitel on tema igakuine sissetulek töötasuna olnud vaid 500 eurot kuus,

mis on aga oluliselt väiksem Eesti keskmisest palgast. Võlgnik ei ole ka tõendanud, et ta oleks

otsinud mõistlikult tulutoovat tegevust. Võlgniku esitatud usaldusisiku aruannete põhjal on

2-18-3271

tema tööandjaks alates 2019. aastast F. K FIE ning töötasu 500 eurot kuus – puuduvad tõendid

selle kohta, et võlgnik oleks üldse kuskilt mujalt tasuvamat tööd otsinud. Kohtupraktikas on

asutud seisukohale, et aastaid samal töökohal töötamist miinimumpalga eest ei saa pidada

mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Käesoleval juhul on võlgnik aga aastaid töötanud

töökohal, kus talle tasutakse palka alla miinimummäära. Asjaolu, et võlgnikule on määratud

Eesti Töötukassa otsusega osaline töövõime, ei tõenda, et see oleks takistanud võlgnikul leida

tööd vähemalt Eesti keskmise palgaga. Samuti ei saa seda asjaolu lugeda üldteadaolevaks.

Võlgnikul puudus pankrotiasja materjalidest nähtuvalt pikemalt töökoht juba enne seda, kui

võlgnikule määrati osaline töövõimetus, seega ei saa sissetuleku ebamõistliku väiksuse osas

tugineda osalisele töövõimetusele. Võlgnik ei ole selgitanud, miks makstakse talle töötasu alla

seaduses sätestatud miinimummäära. Lisaks on võlgnik eelistanud ühte võlausaldajat teisele,

tasudes (oma abikaasa vahendusel) võlausaldajale II igakuiseid makseid korrektselt summas

ca 340 eurot kuus (s.o kokku summas 16 306,62 eurot), samal ajal võlausaldajale I on alates

14.11.2018 kuni käesoleva ajani tasutud võlgniku abikaasa poolt kokku vaid 276 eurot.

Võlgnik ise ei ole oma kohustuste vabastamise menetluse kestel võlausaldajatele ühtegi

makset tasunud – kõik viidatud maksed on teostanud võlgniku abikaasa, st kogu oma

sissetuleku on võlgnik jätnud tervikuna endale.

Menetluse edasine käik

7. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

võlausaldaja I kanda.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

9. Võlausaldaja II toetas määruskaebust.

10. Võlausaldaja II teatas 09.05.2024, et võlausaldaja II nõue võlgniku vastu on kolmanda

isiku poolt kogu ulatuses tasutud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus saab teha ise uue määruse, millega pikendab kohustustest vabastamise

menetluse tähtaega ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks kuni määratud tähtaja

möödumiseni. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuivõrd selles on taotletud

maakohtu määruse tühistamist ja võlgniku kohustustest vabastamata jätmist, kuid

ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse ja pikendab kohustustest vabastamise

menetlust.

12. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha võlgniku määruskaebuse vastusega esitatud

tõendite osas. Määruskaebuse põhjendamiseks võib TsMS § 662 lg-st 3 tulenevalt esitada uusi

asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite

kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust (TsMS

§ 238 lg 1). Ringkonnakohus võtab vastu 18.03.2024 tõendina esitatud Eesti Töötukassa

11.10.2018 otsuse nr TVH/18/049867 (tl 160–162), Sotsiaalkindlustusameti 26.11.2018

otsuse nr P26O-2018-262335 (tl 166) ja ravimitšekid (tl 167). Ülejäänud 18.03.2024 esitatud

dokumendid (kirjad 1–3 ja „maksed J.Q-d“ – tl 163–165) jätab kolleegium vastu võtmata,

2-18-3271

kuna need tõendid ei oma käesolevas kohustustest vabastamise asjas tähtust. Ringkonnakohus

tagastab need elektrooniliselt ega võta neid tsiviilasja toimikusse.

13. Kuna praeguses asjas on kohustustest vabastamise avaldus esitatud enne füüsilise isiku

maksejõuetuse seaduse jõustumist, siis on maakohus märkinud õigesti, et tulenevalt füüsilise

isiku maksejõuetuse seaduse § 68 lg-st 2 tuleb kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis

kehtis kuni 30.06.2022.

14. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul

seadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Ringkonnakohus jagab määruskaebuse

esitaja seisukohta, et võlgnik on eelistanud ühte võlausaldajat teisele. Samas peab kolleegium

kujunenud olukorras põhjendatuks pikendada kohustustest vabastamise menetlust ja määrata

võlgnikule täiendav tähtaeg, pärast mille möödumist vaadatakse taotlus pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks uuesti läbi.

15. Kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS § 175 lg 2 p 2 sätestas, et kohus keeldub võlgnikku

kohustustest vabastamast, kui ta on rikkunud süüliselt oma PankrS § 173 nimetatud kohustusi

ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Riigikohtu praktika kohaselt on PankrS § 175 lg 2

p-s 2 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p

14 ja selles viidatud lahendid). PankrS § 175 lg 5¹ kohaselt võib kohus menetlust kuni seitsme

aastani menetluse algatamisest pikendada, kui ta leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine

ei ole põhjendatud. PankrS § 173 lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult

tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Lõige 2 sätestab et

võlgnik ei tohi varjata oma tulusid ja vara ning võlgnik peab andma kohtu ja usaldusisiku

nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Lõike 3

kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu

või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, kes peab sellest tasude

maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Sama paragrahvi lg-te 4 ja 5 kohaselt peab

usaldusisik eelmises lauses nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei

ole määranud teistsugust määra, ning võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele

seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus

vabaneda oma kohustustest ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks

alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt RKTKm 20.06.2016, 3-2-1-49-16, p 15).

16. Usaldusisik peab võlgniku saadud maksed vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud

jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Käesoleval juhul oli võlgnik

määratud iseenda usaldusisikuks. Seega pidi võlgnik juhul, kui tal oli selleks võimalus,

tasuma võlausaldajatele vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele

pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid. 27.08.2018 määrusega on tunnustatud võlgniku

pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 kohases rahuldamisjärgus võlausaldaja I nõue,

mille jaotis on 43,54% ja võlausaldaja II nõue, mille jaotis on 56,46%. Võlausaldajad ja ka

võlgnik ise on toonud esile, et võlgnik on terve kohustustest vabastamise menetluse jooksul

teinud väljamakseid peamiselt ainult ühele võlausaldajale, võlausaldajale II. 13.12.2019

esitatud aruande kohaselt oli võlgnik aasta jooksul tasunud võlausaldajale II 2876,38 eurot (tl

63), 11.11.2020 aruande kohaselt võlausaldajale II kokku 2677 eurot ja võlausaldajale I 100

eurot (tl 89), 03.11.2021 aruande kohaselt võlausaldajale II 3047 eurot ja võlausaldajale I 116

eurot (tl 107), 11.11.2022 aruande kohaselt võlausaldajale II kokku 3539,18 eurot ja

võlausaldajale I 30 eurot (tl 116), 13.11.2023 võlausaldajale II kokku 4057,82 eurot ja

võlausaldajale I 30 eurot (tl 121).

2-18-3271

Võlausaldaja I juhtis juba 21.09.2020 kohtu ja võlgniku tähelepanu sellele, et võlgnik on

eelistanud ühte võlausaldajat teisele, kuna on teinud igakuiseid makseid ainult võlausaldajale

II. Võlausaldaja I palus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja jätta võlgnik

kohustustest vabastamata (tl 72). Võlgnik vastas 29.09.2020, et ta ei ole eelistanud ühte

võlausaldajat teisele, kuna töötasust 478 eurot kuus piisab vaid pangalaenu makse tegemiseks

ja igapäevase söögi ning elamiskulude katteks (tl 80). Maakohus jättis 19.10.2020 määrusega

võlausaldaja I taotluse rahuldamata, kuid selgitas võlgnikule, et kõiki võlausaldajaid tuleb

kohelda võrdselt ning väljamakseid tuleb teha vastavalt jaotuskavale, kedagi võlausaldajatest

eelistamata. Vastavalt jaotusettepanekus toodud jaotisele oleks võlgnik pidanud teostama

väljamakseid ka võlausaldajale I (43,54% ulatuses väljamaksete kogusummast). Maakohus

juhtis tähelepanu, et võlgnikul tuleb viivitamatult kontrollida, kas kõigile võlausaldajatele on

tasutud vastavalt jaotuskavale ning vajadusel selgitada, mida plaanib võlgnik teha olukorra

parandamiseks. Maakohus selgitas täiendavalt, et kohustustest vabastamise otsustamisel võtab

kohus arvesse võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse ajal ning rikkumise

tuvastamisel võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamata (tl 87). Maakohus kohustas

võlgnikku 17.11.2020 esitama tõendi töösuhte kohta, samuti selgitas kohus, et vastavalt

jaotusettepanekus toodud jaotisele peab võlgnik teostama väljamakseid kahele võlausaldajale:

võlausaldajale II (56,46% ulatuses väljamaksete kogusummast) ja võlausaldajale I (43,54%

ulatuses väljamaksete kogusummast) (tl 91). Võlgnik selgitas 25.11.2020, et töölepingu lisa

kohaselt peetakse laenumaksete tegemiseks vastav summa palgast kinni (pool igakuisest

laenumaksest) ning esitas selle tõendamiseks kokkuleppe võlgniku ja tema tööandja vahel (tl

93 selgitus, tl 94–96 tööleping, tl 97 lepingu lisa).

Arvestades käesoleva tsiviilasja asjaolusid on võlgnik kohelnud vaatamata maakohtu

selgitustele võlausaldajat I põhjendamatult ebavõrdselt, tehes talle oluliselt väiksemas

summas väljamakseid kui võlausaldajale II. Võlgniku väide määruskaebuse vastuses, et tema

ise ei ole ühte võlausaldajat teisele eelistanud, kuna pangalaenu maksed on kinni peetud tema

töötasust, on asjakohatu, kuna kokkuleppe kinnipidamise tegemiseks on sõlminud võlgnik ise

oma tööandjaga. See tähendab, et võlgnik on loonud olukorra, kus võlgniku töötasust

kinnipidamise tulemusel on kolmas isik teinud võlgniku eest väljamakseid võlausaldajale II.

Ilma võlgniku tahteavalduseta ei oleks selliseid kinnipidamisi saanud teha. Võlausaldajale II

tegi võlgnik vastavalt esitatud aruannetele perioodil 14.11.2018–13.11.2023 väljamakseid

kokku 16 197,38 eurot (maakohtu määruses ekslikult märgitud 16 306,62 eurot) ja

võlausaldajale I kokku 276 eurot. Arvestades mõlemale võlausaldajale võlgniku tehtud

väljamaksete kogusummat 16 473,38 eurot ja 27.08.2018 määruses märgitud jaotisi, oleks

võlgnik pidanud võlausaldajale I tasuma sellel perioodil 7172,51 eurot (16 473,38 x 43,54%)

ja võlausaldajale II 9300,87 eurot (16 473,38 x 56,46%). Ühe võlausaldaja huvide eelistamine

on käsitatav teiste võlausaldajate huvide kahjustamisena, st süülise rikkumisena (vt nt

TlnRnKm 18.03.2022, 2-12-24489, p 10).

Kuivõrd võlgnik on siiski kogu menetluse jooksul vaatamata oma madalale sissetulekule ja

osalisele töövõimele võlausaldajale II (ja ka võlausaldajale I teatud summas) väljamakseid

teinud, st näidanud üles tahet oma kohustusi täita, tuleb kolleegiumi hinnangul anda

võlgnikule võimalus ka võlausaldaja I nõuet tasuda. Samuti võtab ringkonnakohus arvesse

asjaolu, et maakohus aktsepteeris alates 2020. aasta lõpust võlgniku selgitusi ja esitatud

aruandeid ning ei juhtinud uuesti tähelepanu, et võlgnik teeb endiselt väljamakseid (abikaasa

vahendusel) jaotuskava järgimata. Kohtupraktika kohaselt kui kohus on võlgniku iseenda

usaldusisikuks määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus

kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi, eelkõige kas võlgnik täidab ja saab

nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (RKTKm

02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18 kolmas lõik). Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on

2-18-3271

füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule

juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka

kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (RKTKm 30.10.2019, 2-11-24696, p 27). Seetõttu on

kolleegiumi hinnangul põhjust pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust

PankrS § 175 lg 5¹ alusel.

17. Võlgnik on aastatel 2019–2023 esitanud maakohtule aruandeid enda sissetulekute ja

väljaminekute kohta. Samas on võlgnik jätnud igal aastal esitamata oma arvelduskonto

väljavõtted, väites üksnes, et kontod on arestitud. Võlgnik on aga määruskaebuse vastuses

toonud esile, et tal on pangakaart, millega saab sularaha oma arveldusarvelt välja võtta.

Võlgnik ei ole menetluses kordagi enda arvelduskonto väljavõtet esitanud, kust nähtuks

võlgniku sissetulekute laekumine ja sularaha väljavõtmine, et kohus saaks kontrollida

võlgniku väidete tõelevastavust. Kuna kohus ei ole menetluse jooksul nõudnud väljavõtete

esitamist, vaid on aruandeid esitatud kujul vastuvõetavaks lugenud, siis ei saa arvelduskonto

väljavõtete esitamata jätmist pidada PankrS § 173 lg 2 süüliseks rikkumiseks. Küll aga

võimaldab menetluse pikendamine kohtul kontrollida, ega võlgnikul ei ole vara või

sissetulekuid, mida ta ei ole kohtule avaldanud.

18. Kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 14.11.2018, siis saab PankrS §

175 lg 5¹ teise lause järgi menetlust pikendada maksimaalselt kuni 14.11.2025. Kolleegium

peab selle ajani menetluse pikendamist mõistlikuks, et võlgnik saaks võlausaldajale I tasuda

võimalikult suures osas võlgnetavat nõuet, kuivõrd viimase ca 6 aasta jooksul on võlgnik

teinud võlausaldajale I tema nõude kogusuurust arvestades sisuliselt olematuid väljamakseid.

Peale eelnimetatud tähtpäeva möödumist tuleb maakohtul uuesti otsustada võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine, st täitmata jäänud kohustustest vabastamine

või vabastamata jätmine.

19. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab pikendamise määruses võlgnikule selgitama,

mida võlgnik täpsemalt tegema peab (RKTKm 30.10.2019, 2-11-24696, p 24).

Ringkonnakohus märgib, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlust pikendatakse

eesmärgiga anda võlgnikule võimalus näidata kohtule ja võlausaldajatele, et ta väärib

kohustustest vabastamist. Selleks tuleb võlgnikul oma võlgnevust võlausaldaja I ees

vähendada, kuna võlausaldaja II nõue on juba tasutud. Kuivõrd võlgnik sai 2023. aastal oma

sissetulekust lasta tööandjal kinni pidada võlausaldaja II nõue igakuiselt keskmiselt summas

340 eurot, on võlgnikul eelduslikult võimalik ka võlausaldajale I vähemalt samas summas

väljamakseid teha. Arvestades võlausaldajate etteheiteid seoses võlgniku madala töötasuga

märgib ringkonnakohus, et seni ei ole võlgniku vähene sissetulek takistanud võlgnikul

tegemast võlausaldajatele väljamakseid. Samas kui mingil põhjusel ei piisa võlgnikul tänaseks

enda sissetulekutest väljamaksete tegemiseks võlausaldajale I, siis tuleb võlgnikul kooskõlas

kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS § 173 lg-ga 1 otsida tulutoovamat tegevust. Isegi kui

võlgnikul ei õnnestu oma osalise töövõime (tl 136-137) tõttu tasuvamat tööd leida, tuleb

võlgnikul tõendada, et ta on proovinud sellist tööd leida, sh et ta on nt kuulutusi vaadanud ja

tööle kandideerinud, kuid ei ole osutunud valituks. Vajadusel saab võlgnik täiendavaid

selgitusi küsida maakohtult ja vajadusel tuleb maakohtul menetluse jätkamisel võlgnikule

tema kohustusi veelkordselt selgitada ning kontrollida, kas võlgnik saab aru ja täidab

usaldusisiku ülesandeid nõuetekohaselt.

20. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses menetluskulude

jaotust märkinud, rikkudes seeläbi TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja lg-t 2. Kuna

ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel

otsustada ka menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 3).

2-18-3271

21. Võlausaldaja I palus määruskaebuse rahuldamisel tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 70

eurot. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. TsMS § 150 lg 1 p 5 järgi tasutud riigilõiv

tagastatakse määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi

menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Täidetud ei

ole TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaldamise eeldused. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetluses ei

osaleks teisi menetlusosalisi. Lisaks saadab ringkonnakohus tsiviilasja võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule ning menetluskulud jaotab maakohus

asja uuel läbivaatamisel.

22. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse

osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas ja kohustustest vabastamise

menetluse tähtaega pikendas. Käesoleva määruse peale ei saa edasi kaevata osas, milles

ringkonnakohus jättis taotluse riigilõivu tagastamiseks rahuldamata (TsMS § 150 lg 8).

(allkirjastatud digitaalselt)