3-24-2264/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2264

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.07.2024 otsuse nr

15.6-3/142-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindajad Uljana Ponomarjova, Nora Kurik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

28.11.2024. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) jättis 29.07.2024 otsusega nr 15.6-3/142-1 rahuldamata Xi

taotluse perekonna taasühinemiseks. Xi esitatud dokumentidest nähtub, et ta sõlmis 24.04.2024

abielu Yga, s.o peale rahvusvahelise kaitse saamist Eestis. X oli 15.11.2022 esitatud rahvusvahelise

kaitse taotluse kohaselt vallaline. Y ei vasta välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 7 lg-s 2 sätestatud perekonnaliikme määratlusele ja anna talle luba Xiga Eestis

taasühineda.

2. Kaebaja esitas 05.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 29.07.2024 otsuse nr 15.6-

3/142-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

KAEBAJA SEISUKOHAD

3. PPA ei ole hinnanud kaebaja taotlust individuaalselt ja erapooletult, vaid on lähtunud VRKS § 7

lg-s 2 sätestatud perekonnaliikmete loetelust formaalselt, millega eksis materiaalõiguse

kohaldamisel. Samuti eksis PPA enda otsuse tegemisel haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6

sätestatud uurimispõhimõtte vastu.

4. Kaebaja selgitas PPA-le, et ta oli Y paarisuhtes ja elas koos alates 2019. aasta lõpust. Kaebaja

varjas end Venemaa Föderatsioonis (VF) viibides võimude eest, mistõttu ei olnud tal võimalik enne

Eestisse lahkumist Y abielluda VF territooriumil. Lisaks oli kaebajal hirm, et Y võib sattuda

riigivõimu tagakiusamise alla, kuna VF otsib kaebajat taga. Kaebaja tugevat sidet Y enne VF-ist

lahkumist tõendab ka asjaolu, et enne põgenemist vormistas kaebaja Y nimele notariaalselt

kinnitatud volituse, mis andis talle õiguse käsutada oma vara. Samuti oli kaebaja testament

vormistatud Y nimele. Pärast kaebaja Venemaalt lahkumist alustas Y kaebajale kuuluva kinnisvara

müümist. Abiellumise võimaluse avanemisel sõlmisid kaebaja ja Y 24.04.2024 abielu Gruusias. Ka

rahvusvahelise kaitse menetluse raames peetud intervjuul küsimustele vastates tõi kaebaja välja

oma sellel hetkel veel elukaaslase, näiteks vastates küsimustele nr 17 ja 29.

5. Vaidlus on seotud VRKS-i tõlgendamisega koostoimes EL Põhiõiguste Harta artikliga 7 ja

Inimõiguste ja Põhiõiguste kaitse konventsiooni artikliga 8, olukorras, kus kaebajal ei olnud

tagakiusu kartuse tõttu võimalik sõlmida ametlikku abielu oma abikaasaga. PPA tõlgendab VRKS

§-s 7 sätestatud perekonnaliikmete gruppi kitsalt, jättes hindamata rahvusvahelise kaitse saanud

isikute tegeliku olukorra, mis esinevad perekonnasidemete ametlikul dokumenteerimisel

tagakiusuhirmu tõttu.

6. Vaidlustatud otsuses ei ole hinnatud kaebaja ja Y tegelikku olukorda. PPA ei ole hinnanud, kas

kaebaja selgitused (näiteks võimatus abielluda tagakiusu kartuse tõttu, pikaajaline suhe, volituste ja

testamendi olemasolu jne) vastavad tõele, ning kas see mõjutab otsust. Varasema PPA praktika

kohaselt ei olnud abielu või registreeritud kooselu puudumine takistuseks perekonna

taasühinemisele, kui oli tõendatud, et perekonnaelu eksisteeris päritoluriigis.

7. Perekondade taasühendamine on rahvusvahelise kaitse saajate peamine õigus. Olles sunnitud

põgenema, ei saa nad naasta oma päritoluriiki, et pereelu jätkata. Perekondade taasühinemist

reguleerib ka Euroopa nõukogu direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta

(edaspidi: taasühinemise direktiiv). Taasühinemise direktiivis ette nähtud perekondade

taasühinemise menetluste läbiviimisel kohaldavad ELi liikmesriigid ELi õigust. See omakorda

tähendab, et nad peavad austama EL-i Põhiõiguste hartas sisalduvaid õigusi, seda vastavalt artiklile

51. Lisaks on riigid kohustatud austama Euroopa Nõukogu dokumente, sealhulgas Euroopa

Inimõiguste Konventsiooni. Õigust era- ja pereelu austamisele tunnustatakse ja kaitstakse ka EIÕK

artiklis 8 ning EL harta artiklites 7 ja 24. Samamoodi kohustab EL-i uuesti sõnastatud

kvalifikatsioonidirektiivi artikli 23 lõige 1, et riigid tagavad perekonna ühtsuse säilimise. Ka PS §

26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele (vt ka Rodrigues da Silva ja

Hoogkamer vs Madalmaad nr 50435/99, C-273/20 ja C-355/20).

8. Perekonna taasühinemist taotleva isiku vallalise elukaaslase kohta esitatud taotluse

läbivaatamisel käsitlevad liikmesriigid peresuhete tõestusena selliseid asjaolusid nagu ühine laps,

varasem kooselu, kooselu registreeritus, ning mis tahes muud usaldusväärsed tõendusmaterjalid.

Seda tegi ka PPA varasemalt.

9. Asjakohane ei ole varasem PPA praktika, mille puhul tõlgendati VRKS § 7 lg-t 2 laiemalt.

Riigisisest õigust, sh põhiseadust, tuleb vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tõlgendada võimalikult

suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (Riigikohtu 22.03.2023 otsus asjas 2-21-3552, p 21; nt.

EKo suurkoja otsus asjas nr C-573/17: Popławski, p 55 ja EKo nr C-106/89: Marleasing SA vs La

Comercial Internacional de Alimentacion SA). Kuivõrd PPA tõlgendus 01.01.2024

seadusemuudatuse eesmärgist viiks Eesti seaduse vastuollu Euroopa Liidu õigusega, ei ole antud

tõlgendus tõenäoline.

10. PPA arusaam seadusemuudatuse sisust ja mõjust ei puuduta registreeritud elukaaslasi ning

tegemist ei oleks ka väikese täpsustusega. Kui seadusandja eesmärk oleks olnud viia läbi sedavõrd

laiaulatuslik seadusemuudatus, mis mõjutaks kõigi enne päritoluriigist lahkumist registreerimata

vabaabielu olevate perekondade taasühinemise õigust, oleks seaduse seletuskirjas pidanud olema

vastav eesmärk ka välja toodud ja põhjendatud. Samuti ei näe kaebaja, et sätte sõnastus oleks

muutunud muus osas peale vajaliku täienduse registreeritud kooselupartnerite osas. Kõik asjaolud

viitavad, et nii PPA varasem VRKS § 7 lg-te 2 ja 5 tõlgenduse kui kõnealuse seadusmuudatuse

eesmärk on olnud Eesti seaduse viimine kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Eesmärgipäratu

õiguste kitsendamine, mida seaduse seletuskirjas ei põhjendata, oleks näide väga halvast

seadusloomest ning vastuolus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja §-s 39 sätestatud nõuetega

seaduseelnõu seletuskirjale.

11. Kaebaja nõustub, et VRKS § 7 lg 5 ei sisalda kaalutlusõigust, kuid kaebaja ei olegi seda

väitnud. PPA tõlgendas valesti pereliikmete ringi ning rikkus uurimispõhimõtet. Normi

imperatiivsus ei tähenda, et normi tõlgendamisel peaks lähtuma üksnes grammatilisest

tõlgendusest. 01.01.2024 seadusemuudatus tagas üksnes õigusselguse VRKS § 7 raames

registreeritud kooselupartnerite taasühinemise õiguse osas. Ehk kaebaja olukorda tuleb hinnata

võrdselt varasemate taotlejatega.

12. Kui PPA jääb seisukoha juurde, et kaebaja puhul ei ole vaja abiellumise ajaga seonduvaid

täiendavaid asjaolusid arvesse võtta, on seadusvastased ka varasemad PPA otsused, mis

võimaldasid perekondadel taasühineda olukorras, kus abielu või kooselu registreerimine ei olnud

enne päritoluriigist lahkumist võimalik. Üksnes kitsa tõlgenduse võimalikkuse puhul on VRKS § 7

lg-d 2 ja 5 vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

13. Potentsiaalne võimalus saada elamisluba muul alusel ei välista isiku õigust saada elamisluba

abikaasa pagulasseisundist tulenevalt, kuivõrd välismaalaste seaduse (VMS) alusel antud elamisloa

andmise alused erinevad rahvusvahelise kaitse alusel antud elamisloa andmise alustest. VRKS-i

alusel elamisloa taotlemine on täiendav õigus, mis tuleneb kaebaja pagulasseisundist. Viidates

perekonnaelu puutumatuse riive puudumisele soovib PPA põhjendamatult võtta nimetatud seaduses

sätestatud õiguse kaebajalt ära. Kaebaja ja tema abikaasa ei ole kohustatud eelistama VMS-i alusel

elamisloa taotlemist.

14. Kaebaja ei ole nõus haldusakti 10-päevalise vaidlustamise tähtajaga. Vaidlustamise tähtaeg

oleks pidanud olema 30 päeva. Vaidlustatud otsuses ei ole märgitud vaidlustamise tähtaja aluseks

olevat VRKS sätet. Vastustaja eksis kaebetähtaja määramisel halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 46 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaja nõude vastu.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

15. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kehtiv VRKS-i redaktsioon jõustus 01.01.2024

ning selles on seadusandja täpsustanud perekonnaliikme mõistet VRKS-i tähenduses, mis ei

võimalda varasemaga võrreldes samalaadselt laia tõlgendust ning seega ei ole enam ka asjakohane

viidata varasemale PPA praktikale.

16. Kaebaja on sõlminud abielu Y pärast Eestis rahvusvahelise kaitse saamist, st pärast Eestisse

saabumist. Kuivõrd kaebaja ei vasta VRKS § 7 lg-s 5 sätestatud tingimusele, siis ei oma ka tähtsust

kaebaja selgitused selle kohta, millised võimalikud takistused olid abielu sõlmimiseks VF-s.

Imperatiivne normi sõnastus ei võimalda kaalutlusotsuse tegemist.

17. Kaebaja etteheited uurimispõhimõtte kohaldamata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Kaebaja ei

saa omapoolsete selgituste ega täiendavate tõenditega mõjutada asjaolu, et abielu Y oli sõlmitud

pärast kaebaja Eestisse saabumist. Kaebaja selgituste täiendav hindamine ei oleks viinud

teistsuguse tulemuseni.

18. Vaatamata perekonna taasühinemise taotluse rahuldamata jätmisele on kaebaja abikaasal

võimalik taotleda endale viibimisalust Eestis VMS alusel (§ 137). Kaebaja on viidanud

rahvusvahelistele õigusaktidele ja kohtupraktikale, kuid kaebaja puhul ei esine pereriivet, kuivõrd

kaebajal on võimalik enda eesmärk saavutada teise seaduse alusel läbiviidava menetluse kaudu.

19. Kümnepäevane kaebetähtaeg on määratud korrektselt. Kuigi kaebaja on õigesti välja toonud, et

VRKS-s puudub eraldi säte, mis reguleeriks konkreetselt rahvusvahelise kaitse saaja perekonna

taasühendamisest keeldumise otsuse peale kaebuse esitamist, siis vastustaja ei nõustu, et see

tingiks automaatselt HKMS § 46 lg 1 kohaldamise. VRKS alusel tehtud otsustele on VRKS-s ette

nähtud kümnepäevane kaebetähtaeg, sh ka rahvusvahelise kaitse tagasilükkava otsuse puhul.

VRKS § 65 lg 3 sätestab perekondade taasühendamisest keeldumise otsuste puhul kaebetähtajaks

10 kalendripäeva (ajutise kaitse saajaid puudutavas peatükis). Rahvusvahelise kaitse saajate puhul

perekondade taasühendamisest keeldumise otsuste peale kolm korda pikem kaebetähtaeg oleks

vastuolus VRKS-i kaebetähtaegasid puudutava loogikaga.

20. Erinevalt teistest võimalikest institutsioonidest, mis võimaldavad kaebaja abikaasal saada

viibimisaluse Eestisse elama asumiseks, täidab perekondade taasühendamine VRKS tähenduses

konkreetset eesmärki taastada, ehk taasühendada perekondasid, mis on juba juriidiliselt

eksisteerinud enne isikute Eestisse saabumist. Kui juriidiliselt perekonda ei eksisteerinud enne

isiku Eestisse saabumist, siis puudub isikul ka VRKS-s sätestatud alus perekonna

taasühendamisele. Eeltoodu aga ei ole takistuseks pereelu Eestis elama asumiseks muudel seaduses

sätestatud alustel.

21. Kuivõrd VMS alusel abikaasa juurde antava elamisloa puhul eksisteerivad teatavad

kontrollmehhanismid (nt elamisloa kehtivusaja määramisel abielu kestuse arvestamine, elamisloa

eesmärgipärase kasutamise kontrollimine jm), mida VRKS-s sätestatud perekondade

taasühendamine ette ei näe, on perekondade taasühendamise puhul põhjendatud nõue, et abielu

peab olema sõlmitud enne Eestisse saabumist. Perekondade taasühendamise eesmärk on taastada ja

säilitada selliseid peresidemeid, mis on purunenud isikutest mittesõltuvate asjaolude sunnil. Abielu

sõlmimine enne Eestisse saabumist aitab olulisel määral garanteerida, et tegemist on autentse

peresuhte taasühendamisega, mitte aga fiktiivabielu kaudu teatud hüvede saamise katsega. Abielu

tunnustamine kui seaduslik suhe juba enne varjupaiga saamist, annab kindlama õiguste ja

kohustuste raamistiku, mis aitab vältida väärkasutusi ja pettusi perekonna taasühinemise

menetluses. See aitab tagada perekonna taasühinemise institutsiooni usaldusväärsuse.

22. Vastustaja peab ebaõnnestunuks kaebaja sõnakasutust: „kaebaja ja tema abikaasa ei ole

kohustatud eelistama VMS-i alusel elamisloa taotlemist.“ Isiku õigus saada riigilt teatud hüve või

staatust eeldab isiku või tema asjaolude vastavust seaduses sätestatud tingimustele. Kaebajal ei ole

subjektiivset õigust nõuda viibimisalust enda abikaasale seadusesätte alusel, mille tingimustele ta

ei vasta. Kui kaebaja asjaolud ei vasta VRKS-s sätestatud tingimustele (abielu sõlmimine enne

Eestisse saabumist, VRKS § 7 lg 5), siis ei saa kaebaja soovitud hüve VRKS-i alusel. Kui kaebaja

asjaolud vastavad VMS-s sätestatud tingimustele (VMS 137 lg 1), siis on kaebajal võimalik oma

soovitud eesmärk saavutada nimetatud seaduse alusel ja selles sätestatud tingimustel. Kaebaja saab

ise otsustada, kas tema abikaasa asub taotlema tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama

asumiseks.

23. Tallinna Ringkonnakohus on 17.09.2024 määruses haldusasjas nr 3-24-2188 asunud

seisukohale, et ei ole loogiliselt põhjendatav, miks peaks rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasivõtmise korral olema kaebetähtajaks 30 päeva, kui varjupaigataotluse kohta tehtud PPA

tagasilükkava otsuse vaidlustamiseks on ette nähtud 10-päevane tähtaeg, ning menetluse lõppemise

ja tagasilükkava otsuse tagajärjed on isiku jaoks ühesugused. Samas lahendis leidis kohus, et

puuduvad viited seadusandja soovi kohta kaebetähtaega ja -korda reguleerida erinevalt sõltuvalt

sellest, millisel õiguslikul alusel on rahvusvahelise kaitse menetlus lõppenud. PPA otsuse puhul

rakendub 10-päevane kaebetähtaeg analoogia korras VRKS § 65 lg 3 sätestatuga.

KOHTU PÕHJENDUSED

24. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PPA jättis 29.07.2024 otsusega nr 15.6-3/142-1 õigesti

rahuldamata Xi perekonna taasühinemise taotluse. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et

kaebajale on antud rahvusvaheline kaitse ega selles, et kaebaja perekonnaseis oli taotluse

rahuldamise hetkel vallaline. Kaebaja sõlmis abielu Y 24.04.2024, s.o aasta peale rahvusvahelise

kaitse saamist Eestis. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas Y on kaebaja perekonnaliige

VRKS § 7 tähenduses.

25. VRKS § 7 lg-s 1 on sätestatud inimesed, keda loetakse rahvusvahelise kaitse taotleja

perekonnaliikmeks. Nimetatud sätte seletuskiri täpsustab: „Direktiivi 2003/9/EÜ kohaselt on

varjupaigataotleja perekonnaliikmeteks varjupaigataotleja abikaasa või vabaabielukaaslane ning

nende ühine või varjupaigataotleja vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps. Ka

eelnõu kohaselt loetakse nimetatud isikud varjupaigataotleja perekonnaliikmeks, väljaarvatud

vabaabielukaaslane, kuna Eesti õiguses ei ole abikaasa ja vabaabielukaaslane võrdsustatud.

Tulenevalt direktiividest 2003/86/EÜ ja 2004/83/EÜ on eelnõu § 7 lõike 2 kohaselt pagulase ja

täiendava kaitsesaaja perekonnaliikmeks tema abikaasa; tema ja tema abikaasa ühine vallaline ja

alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps; tema või tema abikaasa eestkostetav ja ülalpidamisel

olev vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps; tema või tema abikaasa vallaline ja

täisealine laps, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema;

tema või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui neil päritoluriigis puudub

muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus. Saatjata alaealise pagulase ja saatjata alaealise

täiendava kaitsesaaja perekonnaliikmeks loetakse tema vanemaid või kui tal vanemad puuduvad

või ei ole võimalik neid leida, siis ka tema eestkostjat või muud perekonnaliiget ning seda juhul,

kui see on kooskõlas alaealise huvide ja õigustega. Perekonnaliikmetel on seaduses sätestatud

tingimustel ja korras õigus taotleda perekondade taasühinemist. Perekonnaliikmete määratlemisel

on oluline, et perekond oli olemas ja abielu sõlmitud juba päritoluriigis, et vältida fiktiivseid

abielusid ja illegaalset immigratsiooni. Kehtivas pagulaste seaduses on perekonnaliikmetena

sätestatud ainult pagulase või täiendava kaitsesaaja alaealine laps ja temaga samas kodakondsuses

olev abikaasa.“

26. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse

rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, artikli 2 p c järgi on pereliikmed, kes viibivad

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal samas liikmesriigis, eeldusel et perekond oli olemas

juba päritoluriigis. Taotleja abikaasa või temaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui

asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare kolmandate riikide

kodanikke käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega. Eelnevast nähtub üheselt,

et rahvusvahelise kaitse taotleja perekonnaliikmeks ei loeta vabaabielukaaslast, kuna Eesti õiguses

ei ole abikaasa ja vabaabielukaaslane võrdsustatud. Seega puudus vastustajal vajadus tõlgendada

sätet muul moel peale grammatilise tõlgendamise. Tegemist on ammendava loeteluga ja

imperatiivse alusega, millega PPA-l tuli otsuse vastuvõtmisel lähtuda. Ka kaebaja ise nõustub, et

VRKS § 7 lg 5 ei sisalda kaalutlusõigust.

27. Y ei vasta VRKS § 7 lg-s 5 sätestatud tingimusele, mistõttu puudus PPA-l vajadus hinnata

kaebaja põhjendusi, miks tal ei olnud võimalus sõlmida VF-s abielu. Kuivõrd VRKS § 7 lg-s 1 on

üheselt sätestatud, et vabaabielus olev elukaaslane ei ole perekonnaliige, ei saa seda faktilist asjaolu

muude tõenditega ümber lükata ega tõlgendada.

28. Kaebaja etteheited uurimispõhimõtte kohaldamata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Kaebaja ei

saa omapoolsete selgituste ega täiendavate tõenditega mõjutada asjaolu, et kaebaja sõlmis abielu Y

pärast kaebaja Eestisse saabumist. Kaebaja selgituste täiendav hindamine ei oleks viinud

teistsuguse tulemuseni.

29. HKMS § 158 lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks

kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti

andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kuivõrd VRKS-s ei ole sätestatud, et registreerimata

elukaaslane on perekonnaliige, ei ole rikutud ka direktiivi 2013/33/EL. Kohus ei saa anda

hinnanguid hüpoteetilisele olukorrale, kus kaebajaga samas olukorras olnud inimeste taotlused

väidetavalt enne 2024.a rahuldati.

30. Asjakohatud on kaebaja etteheited haldusakti vaidlustamise tähtaja osas, kuivõrd kaebus esitati

kohtule tähtaegselt. Kaebajal oli ka kohtumenetluses piisavalt aega soovi korral kaebust täiendada.

31. Vaidlustatud otsuse kohaselt on võimalik otsust vaidlustada 10-päeva jooksul otsuse teatavaks

tegemise päevast arvates. Kaebaja hinnangul peaks vaidlustamise tähtaeg olema 30 päeva.

Vastustaja selgitas kohtumenetluses, et lähtus VRKS § 65 lg-s 3 sätestatud analoogiast, mille

kohaselt perekondade taasühendamisest keeldumise otsuse peale võib kümne päeva jooksul otsuse

teatavaks tegemise päevast arvates esitada kaebuse halduskohtule. Nimetatud otsust ei saa

vaidlustada vaidemenetluse korras. Kohtu hinnangul on tegemist kohase analoogiaga. Ka Tallinna

Ringkonnakohus selgitas, et seadusandja ei ole soovinud kaebetähtaega ja -korda reguleerida

erinevalt sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus

lõppenud. Toodud tõlgendust toetab ka direktiivi 2013/32 art 46 lg 1, kus on mõiste

„rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsus“ avamiseks esitatud mitteammendav loetelu

sellistest otsustest. Ilmselgelt on liidu seadusandja eesmärk olnud tagada rahvusvahelise kaitse

taotluse esitanud isikule samaväärselt tõhus õiguskaitse sõltumata sellest, millisel alusel tema

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus lõpeb (vt 17.09.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-2188, p

15).

32. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)