3-24-1471/5 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-1471

Määruse kuupäev

29. oktoober 2024

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses pikaajaliste kokkusaamistega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X.-i kaebus.

2. Jätta X.X.-i taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi

vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest

arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lõige 4,

§ 204 lõige 1).

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X.X. (edaspidi ka kaebaja) esitas 16. mail 2024 Tartu

Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja

viitab Tartu Vangla 15. mai 2024. a otsusele nr 1-13/24/171-2, millega jäeti rahuldamata tema

vanglale esitatud pikaajaliste kokkusaamiste tingimusi ja korraldust puudutavad kahju

hüvitamise taotlused. Kaebaja arvates tuleb tema kahjunõue rahuldada ning hüvitada talle

mittevaraline kahju. Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et vangla ei võimaldanud talle 29.

veebruari 2024. a otsusega nr 6-23/24/272-2 abikaasaga tavapärasest pikemat, s.o 2 ööpäeva

pikkust pikaajalist kokkusaamist, arvestades seda, et kaebajale on seda võimaldatud alates 27.

juunist 2023. Üks ööpäev kestvat pikaajalist kokkusaamist ei pea kaebaja peresuhete

säilitamiseks piisavaks. See on kaebaja arvates ebapiisav ka isikutele, kelle pere käib

kokkusaamistel Eestist. Kaebaja märgib, et tema abikaasa tuleb kokkusaamistele Soomest.

Kaebaja arvates on praegune kokkusaamiste korraldus vanglas õigusvastane. Kaebaja

abikaasa on pidanud vanglale esitama enda eraelu puudutavaid dokumente töökoha, elukoha

ning Eesti ja Soome vahel liikumise osas (sh töölepingu), kuid vangla ikkagi keelab

abikaasaga inimväärselt kohtumast. Kaebaja leiab, et sellega rikutakse tema õigust era- ja

perekonnaelu kaitsele. Kaebaja sõnul väitis vanglaametnik E. Tarkus 8. veebruari 2024. a

vestluse käigus, et temal on info, et kaebaja abikaasa on vahetanud töökohta, kuid tegelikult

see nii ei ole. Vangla ei ole esitanud ühtegi tõendit oma hangitud info kohta ja selle kohta,

kuidas vangla üldse kaebaja abikaasa kohta infot hangib ning millise seaduse alusel. Selline

pikaajaliste kokkusaamiste kord sekkub kaebaja era- ja perekonnaellu ebaproportsionaalselt

3-24-1471

ning on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 26 ja 27, konventsiooni artiklites 3 ja 8

sätestatuga. Kaebaja arvates tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VSKE ja

VangS pikaajaliste kokkusaamiste imperatiivne korraldus, millel puuduvad diskretsiooni

piirid ja vanglale on võimaldatud lõputu kaalutlusõigus. Lisaks märgib kaebaja, et Tartu

Vangla keelas talle ära 7. veebruaril 2024 lisahelistamise, mis oli kaebajale määratud

tähtajatult. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud mittevaraline kahju 2000 eurot ja iga edasise

lisakokkusaamise keelu eest nõuab ta lisaks 100 eurot. Kaebaja esitas kaebuses ka

menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest.

2. Tartu Vangla esitas 8. juulil 2024 vastusena kohtunõudele kaebaja 29. veebruaril 2024

vanglale esitatud kahjunõude, kaebaja 20. veebruari 2024. a taotluse pikaajaliseks

kokkusaamiseks ja Tartu Vangla 15. mai 2024. a otsuse nr 1-13/24/171-2 kaebaja kahju

hüvitamise taotluste rahuldamata jätmise kohta.

KOHTU SEISUKOHT

3. HKMS § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus

asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või

käiguta jätmiseks. Kohtule esitatud kaebust arvestades mõistab kohus, et kaebaja taotleb

praeguse kaebusega Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seonduvalt

pikaajaliste kokkusaamiste korralduse, sageduse ja kestusega. Täpsemalt peab kaebaja

õigusvastaseks seda, et vangla võimaldab talle väidetavalt alates 29. veebruarist 2024 üksnes

ühe ööpäeva kestvaid pikaajalisi kokkusaamisi. Kaebaja arvates tuleks muuta kättesaadavaks

pikaajalised kokkusaamised, mis kestavad kaks kuni kolm ööpäeva, need kokkusaamised

peaksid toimuma kord kuus ning samuti teeb kaebaja etteheiteid kokkusaamise taotlemise

protsessi osas (sh pikema pikaajalise kokkusaamise vajaduse tõendamine). Kaebaja taotleb

talle tekitatud mittevaralise kahju 2000 eurot hüvitamist ning iga järgneva tavapärasest

pikema pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise eest 100 eurot. Kohus täpsustab, et loeb

kaebuses viidatud muu vangla tegevuse (sh nt 7. veebruaril 2024 lisahelistamise

mittevõimaldamine) olukorra kirjelduseks, kuivõrd sellega seonduvalt kaebaja kohtule

nõudeid esitanud ei ole. Kaebaja poolt kaebuses Tartu Vangla vastu esitatud kahjunõue

seondub pikaajaliste kokkusaamistega.

4. HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale

tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt

on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud

eeldused praegusel juhul täidetud: kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ja ei ole

tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja mõistaks.

5. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla

sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks

pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Vangistusseaduse (VangS) § 25 lõige

2 sätestab: „Pikaajaline kokkusaamine on üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks

ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Põhjendatud juhtudel võib vanglateenistuse

ametnik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel pikendada pikaajalist

kokkusaamist kuni kolme ööpäevani, kui see on kooskõlas vangistuse täideviimise

eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine on karistuse kandmise ajal olnud hea.“ Tartu

Vangla kodukorra punkti 12.3.2 kohaselt saab kinnipeetav pikaajalise kokkusaamise taotlusi

vanglale esitada kokkusaamisele üle-eelneva kuu 20. kuupäevast kuni 25. kuupäevani. VSkE

3-24-1471

§-st 45 ja VangS § 25 lõikest 2 tulenevalt on vanglal kohustus võimaldada kinnipeetavale

vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul ning üldreeglina on

kinnipeetaval õigus saada pikaajalist kokkusaamist üheks ööpäevaks. Kuni kolm päeva kestev

kokkusaamine on erand. Seejuures iga vastava taotluse puhul tuleb vanglal kontrollida, kas

taotluse lahendamise seisuga on VangS § 25 lõike 2 teises lauses nimetatud tingimused

täidetud.

6. Tartu Vangla 15. mai 2024. a otsuse nr 1-13/24/171-2 kohaselt on vangla alates 27. juunist

2023 võimaldanud X.X.-ile kahe ööpäeva pikkuseid pikaajalisi kokkusaamisi peaaegu iga

kuu, sest kaebaja abikaasa esitas vanglale Soome-Eesti laevapileti ja Soome töölepingu. Kaks

ööpäeva kestvad pikaajalised kokkusaamised toimusid järgmistel kuupäevadel: 27. juuni 2023

kuni 28. juuni 2023 (A. Antonov); 25. juuli 2023 kuni 27. juuli 2023 (A. X.X. (endise nimega

Antonov)); 24. august 2023 kuni 26. august 2023 (A. X.X.); 19. september 2023 kuni 21.

september 2023 (A. X.X., A. Laanemets (viibis kokkusaamisel kuni 19. september 2023 kella

16:00-ni)); 21. oktoober 2023 kuni 23. oktoober 2023 (A. X.X.); 18. november 2023 kuni 20.

november 2023 (A. X.X.); 20. jaanuar 2024 kuni 22. jaanuar 2024 (A. X.X.); 17. veebruar

2024 kuni 19. veebruar 2024 (A. X.X.). Vangla poolt kahju hüvitamise taotluse lahendamise

hetkeks ei olnud kaebajal rohkem pikaajalisi kokkusaamisi toimunud. Tartu Vangla

dokumendihaldussüsteemi andmete kohaselt esitas X.X. 22. jaanuaril 2024 vanglale taotluse

nr 6-23/24/107-1, milles taotles pikaajalist kokkusaamist 16. märtsist 2024 kuni 18. märtsini

2024. Dokumendihaldussüsteemis oleva kooskõlastusmärke kohaselt soovitud päevadeks

kokkusaamiste tuba saadaval ei olnud. Kaebajale broneeriti uus kokkusaamise aeg 23.

märtsiks 2024. Vanglas registreeriti 20. veebruaril 2024 X.X.-i taotlus

nr 6-23/24/272-1, milles ta soovis saada pikaajalist kokkusaamist 13. aprillist 2024 kuni 15.

aprillini 2024. Kaebaja lisati vastavalt taotlusele pikaajaliste kokkusaamiste graafikusse 23.

veebruaril 2024. X.X. tühistas oma 12. märtsi 2024. a taotlusega nr 6-24/24/1176 pikaajalised

kokkusaamised, mis pidid toimuma märtsis ja aprillis 2024.

7. Vangla pöördus 14. mail 2024 kahju hüvitamise taotluse menetlemise raames X.X.-i

inspektor-kontaktisiku L. Kuuse poole saamaks teada, millal teavitati X.X.-i sellest, et talle

enam 48-tunniseid pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata. Inspektor-kontaktisik vastas oma

15. mai 2024. a e-kirjas, et ilmselt toimus sel teemal kaebajaga vestlus pärast viimast

pikaajalist kokkusaamist veebruarikuus. Täpset kuupäeva ametnik välja tuua ei osanud.

Võttes arvesse seda, et veel 23. veebruaril 2024 (reedel) lisati X.X. pikaajaliste kokkusaamiste

graafikusse 48 tundi kestva kokkusaamise toimumiseks, sai vestlus kaebajaga toimuda kõige

varem 26. veebruaril 2024 (esmaspäeval). Inspektor-kontaktisik L. Kuusk selgitas oma 19.

märtsi 2024. a seisukohas, et vangla ei lubanud X.X.-ile 48-tunniseid pikaajalisi kokkusaamisi

enam seetõttu, et vanglale sai teatavaks asjaolu, et kaebaja abikaasa A. X.X. töötab alates 2.

jaanuarist 2024 Eestis ning algne põhjus, miks X.X.-ile 48 tundi kestvaid kokkusaamisi

võimaldati, oli ära langenud. Nimelt võimaldas vangla 48-tunniseid pikaajalisi kokkusaamisi

just seetõttu, et kaebaja abikaasa töötas väidetavalt Soomes ja Eestisse reisimine oli aja- ning

ressursimahukas. Võttes arvesse seda, et töötamise registri andmete kohaselt kaebaja abikaasa

Soomes enam ei töötanud, ei olnud ka rohkem põhjust võimaldada kaebajale 48-tunniseid

pikaajalisi kokkusaamisi. Tartu Vangla selgitas täiendavalt, et VangS § 25 lõike 2 kohaselt on

vanglal põhjendatud juhtudel võimalik pikaajalise kokkusaamise kestust pikendada, kuid

seejuures tuleb arvestada ka sättes nimetatud teiste kumulatiivsete tingimustega. Nimelt peab

lisaks põhjendatud juhu kriteeriumi täidetusele kokkusaamise kestuse pikendamine olema

kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine peab karistuse

kandmise ajal olema olnud hea. X.X.-i suhtes kohaldati 15. veebruari 2024. a käskkirja nr 2-

24/1-2/63 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja

3-24-1471

suhtlemisvabaduse piiramist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning kehakultuuriga

tegelemise keelamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 28. märtsi 2024.

a käskkirja nr 2-24/1-2/131 alusel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis

asjaolu, et kaebaja lõhkus oma elukambri ust ning ähvardas hakata uputama ja edasi lõhkuma,

kui ta oma tahtmist ei saa. Selliselt käituva kinnipeetava puhul ei saa vangla arvates jaatada

VangS § 25 lõikes 2 sätestatud kõigi tingimuste täidetust selleks, et pikendada tema

pikaajaliste kokkusaamiste kestust 48 tunnini. Kohus nõustub selle vangla seisukohaga.

8. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaebajale ei oleks üldse pikaajalisi kokkusaamisi

võimaldatud, vaid kaebaja heidab vanglale ette ennekõike seda, et talle ei võimaldata

väidetavalt enam alates 29. veebruarist 2024 igakuiseid tavapärasest pikemaid, s.o kaks kuni

kolm ööpäeva kestvaid kokkusaamisi. Samas ei nähtu kohtule praeguse asja materjalidest

üldse ühtegi konkreetset vangla keelduvat otsust, kus kaebaja vanglale esitatud pikaajalise

kokkusaamise taotlus oleks vangla poolt jäetud rahuldamata. Tartu Vangla 8. juulil 2024

kohtule esitatud vastuse kohaselt ei ole kaebajale koostatud 29. veebruaril 2024 otsust

nr 6-23/24/272-2. Ka kaebaja ise ei ole seda väidetavat otsust kohtule esitanud. Sellises

olukorras ei saa kohtu hinnangul rääkida vangla õigusvastasest tegevusest ja kaebaja õiguste

intensiivsest riivest, mis tingiks kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmise.

9. Kohus ei näe ka pikaajaliste kokkusaamiste regulatsioonis (sh taotlemise korralduses)

vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga (EIÕK). Eesti siseriiklik regulatsioon, mis võimaldab kinnipeetavale

pikaajalisi kokkusaamisi, tagab kinnipeetavale juba iseenesest laiema õiguste kaitse, kui seda

näeb ette Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika. Nimelt on EIK asunud seisukohale, et

EIÕK artiklit 8 ehk isiku õigust era- ja perekonnaelule ei rikuta, kui kinnipeetavale ei

võimaldata või riigi õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega

intiimsuhteid abikaasaga (EIK 29. aprilli 2003. a otsus asjas Aliev vs. Ukraina, nr 41220/98).

Kohus ei pea ülemäära koormavaks või põhiõigusi riivavaks ka seda, kui pikaajalise

kokkusaamise taotlejal tuleb tõendada neid asjaolusid, mis annavad vanglale aluse pikendada

pikaajalist kokkusaamist kuni kolme ööpäevani. Ka puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda

regulaarselt tavapärasest pikemate kokkusaamiste tagamist. Kohus märgib, et kaebajal ei ole

keelatud ka edaspidi tavapärasest pikemaid pikaajalisi kokkusaamisi taotleda ning kui taotluse

lahendamise seisuga on VangS § 25 lõike 2 teises lauses nimetatud tingimused täidetud, siis

ei pruugi vangla kokkusaamise lubamisest üldse keelduda. Kui vangla siiski jätab

kokkusaamise taotluse rahuldamata, siis on kaebajal võimalik see konkreetne keelduv otsus

esmalt vaidemenetluses ning seejärel vajadusel halduskohtus vaidlustada.

10. Kaebajal tuleb siiski arvestada sellega, et vangistust kandva isiku vabadus on allutatud

vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud piirangutele ning isiku

õiguste ja vabaduste maht ei saa olla samane vabaduses viibivate isikute omadega. Pikaajalise

kokkusaamise võimaldamine kahe kuni kolme ööpäeva asemel üheks ööpäevaks ei põhjusta

kohtu hinnangul kinnipeetavale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega. Pikaajaline kokkusaamine ei ole ainsaks

võimaluseks oma lähedastega suhtlemisel või suhete hoidmisel, vaid selle kõrval annab

vangistusseadus selleks kinnipeetavale mitmeid erinevaid võimalusi – kirja kirjutamine,

helistamine ning lühiajalised kokkusaamised. Olukorras, kus kokkusaamiste minimaalne

kestus, sagedus ja korraldus on reguleeritud õigustloovate aktidega, kohus ei näe vastavas

regulatsioonis vastuolu põhiseaduse või EIÕK normidega ning kaebajale on vangla poolt

võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi minimaalsest mahust tunduvalt suuremas ulatuses, ei

saa vanglale ette heidetav tegevus olla õigusvastane ega kaebaja õigusi intensiivselt riivata.

3-24-1471

11. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus

selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.

12. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja menetlusabi taotluse sisuliseks

lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)