3-24-1192/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-1192

Haldusasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10. aprilli 2024. a

otsuse nr 15.3-3.2/225-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ragne Õunap

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 28.

novembril 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata

tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-1192

1. X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 21. augustil 2023 pikaajalise elaniku

elamisloa taotluse (registreeritud nr-ga 1065402617) (digitaalse kohtutoimiku

leheküljed (dtl) 30-31).

2. PPA keeldus 10. aprilli 2024 otsusega nr 15.3-3.2/225-1 kaebajale pikaajalise

elaniku elamisloa andmisest (dtl 21-29). PPA tugines välismaalaste seaduse (VMS) §

237 lg 1 p-le 1, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda,

kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

3. Kaebaja esitas 22. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 10. aprilli 2024.

a otsuse nr 15.3-3.2/225-1 tühistamiseks (dtl 3-6).

4. Tartu Halduskohus võttis 29. aprilli 2024. a määrusega kaebaja kaebuse menetlusse

ning tunnistas vastustajaks PPA (dtl 56-57).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja vaidlustab PPA 10. aprilli 2024. a otsuse nr 15.3-3.2/225-1, põhjendades

oma kaebust järgmiselt.

1) Kaebaja esitas PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa andmiseks, mis oli valesti menetletud

PPA poolt taotlusena pikaajalise elaniku elamisloa andmise kohta. Kaebaja lähtus elamisloa

taotluse esitamisel sellest, et ta taotleb tähtajalist elamisluba. Tuleb arvestada, et kaebajal on

diagnoositud erinevad psüühikahäired, mis raskendavad tema arusaamist sellest, millise

taotluse tuleb esitada elamisõiguse saamiseks. Olukorras, kus puuduvad alused või

võimalused pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks, oli PPA kohustatud välja selgitama

kaebaja tegeliku soovi või rahuldama kaebaja taotluse osaliselt, andes talle tähtajalise

elamisloa.

2) PPA otsus ei ole põhjendatud ja on ebaproportsionaalne. Tähtajalise elamisloa

äravõtmisega kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebaja on Eestis elanud

kogu oma elu ja tal on püsiv elukoht ema juures. Eestis elavad kaebaja lähedased. Kaebaja

poeg ja poja ema elavad Soomes, kuid kaebaja suhtleb nendega tihedalt. Kaebaja sai Venemaa

kodakondsuse alaealisena vanemate algatusel ja Venemaa kodakondsuse saamine ei olnud

tema tahe.

3) Vaatamata kaebaja poolt toime pandud kuritegudele, on Viru Vangla poolt koostatud

iseloomustus positiivne. Iseloomustusest tulenevalt puuduvad kaebajal distsiplinaarkaristused

ja kaebaja on läbinud sotsiaalprogramme, mis annavad alust asuda seisukohale, et kaebaja

hoiakud on muutunud prosotsiaalsemaks ja sekkumised on saavutanud oma eesmärgi. Kaebaja

puhul on tegemist ilmselgelt õiguskuulekusele orienteeritud isikuga. Ka uute kuritegude

toimepanemise risk on vangla hinnangul suhteliselt madal.

4) PPA esitab kaebajaga seotud asjaolusid valikuliselt ja ühekülgselt. Karistuse eesmärk on

kõigepealt suunata süüdimõistetu õiguskuulekamale käitumisele, mistõttu tuleb anda hinnang,

kuidas viimasena kaebajale määratud karistus mõjutab tema käitumist. Elamisloa andmise

otsustamisel ei saa piirduda üksnes ühelauselise oletusega, et ei ole alust uskuda, et isik oma

elustiili muudab ning rohkem kuritegusid toime ei pane.

2(8)

3-24-1192

5) Jääb ebaselgeks, miks PPA ei küsinud kaebaja haigestumise kohta andmeid enne otsuse

tegemist. Kaebaja on HIV-positiivne ning tal on diagnoositud süvenev depressioon. Vanglas

viibides tagatakse kaebaja vajadustele vastav ravi. Kaebaja väljasaatmisel Venemaale ei saa

olla kindel selles, et kaebajale Venemaal vajalik ravi tagatakse.

6) Vastustaja viited pooleliolevale kriminaalasjale ei ole asjakohased. Isik võib olla

tunnistatud süüteo toimepanemises süüdi ainult kohtuotsusega. Kaebaja andmetel on asi,

millele PPA viitab, lõpetatud karistusseadustiku § 199 lg 1 p 1 alusel.

6. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning selle

tühistamiseks puudub alus. Vastustaja seisukohad on järgmised.

1) Kaebaja seisukoht, et PPA on menetlenud taotlust valesti, kuna ta esitas tähtajalise

elamisloa taotluse, ei vasta tõele. PPA saab menetleda vaid taotlust, mis talle on esitatud. Et

kaebajale on ka varem väljastatud tähtajalised elamisload Eestisse elama asumiseks, siis peab

kaebaja olema teadlik tähtajalise elamisloa taotlemise alustest ning oskama ka sellist taotlust

esitada. Lisaks ei esitanud kaebaja pärast PPA 23. oktoobri 2023. a kirja omapoolset arvamust

ega vastuväiteid ega avaldanud ka soovi elamisloa taotlemise aluse muutmiseks.

2) Viru Vangla poolt kaebaja suhtes esitatud iseloomustust ei saa nimetada positiivseks.

Kaebaja soov töötada vangistuses viibides ei näita kaebaja soovi töötada vabaduses. Kaebaja

ei ole vabaduses viibides elamisloa kehtivuse jooksul näidanud üles soovi töötada ning

arvestades kaebaja täitamata rahaliste nõuete suurust, ei saa tõsikindlalt väita, et kaebajal on

ka tegelikult soov lihttöölisena tööle asuda. Lisaks ei ole pelgalt välismaalase soov Eestis

töötada põhjuseks pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks.

3) Iseloomustusest nähtub, et kaebaja on 2022. aastal kasutanud kambrikaaslase suhtes

füüsilist vägivalda, mille ajendil on alustatud kriminaalmenetlust, ning enamus kaebaja poolt

toimepandud kuritegudest on seotud vägivallaga, kusjuures iga korraga on tagajärjed

muutunud ohvri jaoks raskemaks. Enamus kuriteod on kaebaja toime pannud alkoholijoobes.

Kaebaja leiab alkoholi kuritarvitamisele otsitud põhjendusi ja ei näe probleemi ning seoseid

alkoholi kuritarvitamise ja ebaseadusliku käitumise vahel. Selline hinnang enda alkoholi

kuritarvitamisele annab aluse arvata, et motivatsioon alkoholi tarvitamisest loobumiseks on

madal.

4) Kaebaja hinnang enda uute kuritegude toimepanemise riskile ei vasta tegelikkusele. Et

vangla hinnangul on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 52%

ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 65%, siis ei saa kindlasti

rääkida madalast riskist. Vangla puhul on tegemist kontrollitud keskkonnaga, kus kuritegude

toimepanemise võimalused on piiratud, kuid siiski on kaebaja leidnud viisi kambrikaaslase

suhtes füüsilist vägivalda kasutada.

5) Kaebaja ei ela Eestis pereelu VMS mõistes. Kaebaja soov oma tulevik Eestiga siduda ei ole

pikaajalise elaniku elamisloa andmise aluseks. Praegu, täisealisena Venemaa Föderatsiooni

kodakondsuse säilitamine on kaebaja enda tahe.

6) Kaebaja tuleviku käitumise hindamisel võetakse arvesse kaebaja varasemat käitumist.

Arvestades, et kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud ning praeguse vangistuse

puhul ei ole tegemist kaebaja esimese vanglakaristusega, on selge, et varasemad karistused ei

ole kaebajat positiivselt mõjutanud ega suunanud teda õiguskuulekale käitumisele.

3(8)

3-24-1192

7) Kaebaja etteheide, et PPA ei küsinud elamisloa menetluse käigus kaebaja tervisliku

seisundi kohta enne elamisloa otsuse tegemist, on asjakohatu. Kaebaja ei esitanud elamisloa

menetluse käigus ühtegi dokumenti ega selgitust, kus oleks viidanud enda tervislikule

seisundile. Seega ei saanud PPA otsust tehes kaebaja tervisliku seisundiga arvestada. Ka ei ole

Venemaa Föderatsiooni näol tegemist perifeeriaga, kus puuduvad igasugused ravivõimalused.

Asjaolu, et ravi saamise võimalused erinevad Eestist, ei ole automaatselt põhjuseks anda

kaebajale Eestis elamisluba.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub

vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle

korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

8. Asjaolud, mille üle puudub pooltel vaidlus:

-

kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik;

-

Eestis elab kaebaja ema;

-

kaebaja kannab karistust Viru Vanglas kuni 16. märtsini 2026.

9. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on PPA-le esitanud taotluse, mis kannab nime

„pikaajalise elaniku elamisloa või selle taastamise taotlus“ (dtl 30). Siiski on kaebaja

seisukohal, et PPA menetles tema taotlust valesti ning oleks pidanud aru saama, et

kaebaja esitas hoopiski taotluse tähtajalise elamisloa andmiseks. Kohus kaebajaga ei

nõustu. Nagu nähtub asja materjalidest, on PPA 23. oktoobril 2023 kaebajat

teavitanud, et on võtnud menetlusse kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa taotluse (dtl

44). Samuti on PPA kaebajale selgitanud, et esineb pikaajalise elaniku elamisloa

andmisest keeldumise alus ning on viidanud VMS vastavatele sätetele (§ 237 lg 1 p 1,

lg 3). PPA selgitas, et kaebajal on õigus esitada oma arvamus ja vastuväited hiljemalt

13. novembril 2023 ning kui kaebaja ei esita oma arvamust ja vastuväidet, siis tehakse

otsus olemasolevate andmete põhjal (dl 50). Seega kaebajale anti võimalus esitada

oma seisukohad, sh selgituse, et ta soovis esitada tähtajalise elamisloa taotluse, kuid

kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Kaebaja ei andnud ka PPA-le teada, et tema

tervislik seisund ei võimalda PPA-le vastata või et tal diagnoositud erinevad

psüühikahäired raskendavad arusaamist sellest, millise taotluse peab ta esitama.

Eelnevast tulenevalt ei pidanud vastustaja kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa

taotlust lahendama kui tähtajalise elamisloa taotlust.

10. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas otsus on põhjendatud ja

proportsionaalne. Kaebaja hinnangul esitab PPA kaebajaga seotud asjaolusid

valikuliselt ja ühekülgselt.

11. PPA võib pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalane

kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VMS § 237 lg 1 p 1).

Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel põhjusel, et isik kujutab endast

ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, kohaldatakse VMS §-s 124 sätestatut

(VMS § 237 lg 4). VMS ei määratle üheselt ega kinnise loeteluna seda, mida tuleb

käsitada ohuna avalikule korrale (VMS § 124 lg 4). VMS § 237 lg 1 p 1 ei kohusta

PPA-d keelduma pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, kui õiguslikult on võimalik

4(8)

3-24-1192

järeldada isiku käitumisest ohtu kaitstavale õigushüvele (praegusel juhul avalikule

korrale), vaid selle eelduse esinemisel tuleb PPA-l teha kaalutletud otsustus.

12. VMS § 237 lg 1 p-ga 1 on üle võetud nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv

2003/109/EÜ art 6 lg 1, mille kohaselt võib liikmesriik keelduda pikaajalise elaniku

staatuse andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel. Asjaomast otsust

tehes kaalub liikmesriik avaliku korra või julgeoleku vastu sooritatud õigusrikkumise

raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes asjakohaselt arvesse

elamise kestust ning sidemete olemasolu elukohariigiga. Direktiivi 2003/109/EÜ art 7

lg 1 näeb ette, et pikaajalise elaniku staatuse saamiseks tuleb esitada taotlus ning

taotlusele tuleb lisada tõendid selle kohta, et taotleja puhul on pikaajalise elaniku

staatuse saamiseks vajalikud tingimused täidetud. Sellest sättest nähtuvalt ei võimalda

Euroopa Liidu õigus liikmesriigis sündinud või seal pikalt elanud välismaalasel

omandada pikaajalise elaniku staatust automaatselt.

13. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 sätestab, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline

elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu

avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja väidab, et Euroopa Liidu Kohtu praktika

kohaselt direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel võib avaliku korra või julgeoleku

kaalutlustel meetmeid võtta kasutusele üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad

riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku

käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd

ühiskonna põhihuvi. Kohtu hinnangul ei kohaldu kaebajale direktiivi 2003/109/EÜ art-

s 12 sätestatu, kuna kaebaja ei ole pikaajalise elaniku staatuses. Asja materjalidest

nähtuvalt on kaebaja omanud tähtajalist elamisluba Eestis alates 26. juunist 1995, mida

PPA on pikendanud aastate jooksul kuni 22. juunini 2023.

14. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb iga üksikjuhtumit eraldi hinnata ning

pikaajalise elaniku staatuse andmisest ei saa keelduda üksnes põhjusel, et isikut on

varem kriminaalkorras karistatud ükskõik mis laadi teo eest. Viidatud alusel võib

keelduda pikaajalise elaniku staatuse andmisest, kui uuritud on konkreetselt isiku

olukorda, toimepandud süüteo laadi, temast avalikule korrale ja julgeolekule tuleneda

võivat ohtu, liikmesriigis elamise kestust ja sidemete olemasolu selle riigiga (Euroopa

Kohtu 3. septembri 2020. a otsus liidetud kohtuasjades C-503/19 ja C-592/19, p-d 38–

43).

15. Kohtu hinnangul on PPA otsuses veenvalt põhjendanud, miks kaebaja kujutab

endast ohtu avalikule korrale ning miks see oht on reaalne ja jätkuv. Kohus nõustub

vastustaja hinnanguga.

16. Oht on olukord, kus esineb teatud tõenäosus, et kaitstav õigushüve kahjustub (vt ka

korrakaitseseaduse § 5 lg 2). Kaebajast lähtuva ohu hindamine on prognoosotsus ning

seetõttu saab anda hinnangu üksnes ohu tekkimise tõenäosusele. Kaebajast lähtuv oht

avalikule korral seisneb tema toime pandud süütegudes. PPA ei teinud vaidlustatud

otsust üksnes kaebaja karistatuse faktile tuginedes, vaid võttis arvesse süütegude arvu,

laadi, korduvust ning süütegude vahelise õiguskuuleka käitumise perioode.

Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebajat karistatud kriminaalkorras 9 korda ning

väärteokorras 16 korda. Viimase kuriteo pani kaebaja toime 2017. aastal ning see oli

tema toime pandud kuritegudest raskeim: ta mõisteti süüdi inimese tapmise eest ning

talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vangistust. Seega on PPA õigesti leidnud, et

5(8)

3-24-1192

kaebaja süüteod on muutunud aja jooksul raskemaks (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus nr 3-20-915/47, p 23). Kohus nõustub vastustajaga ka selles,

et kaebaja õiguskuuleka elu perioodid on olnud pea olematud. Seegi annab tunnistust,

et temast lähtuv oht avalikule korrale on aja jooksul suurenenud. Korduv karistamine

pole kaebaja edaspidisele käitumisele preventiivset mõju omanud. Viimati märgitu

kinnitab seega kohtupraktikas kujundatud seisukohta, et korduva rikkuja puhul on

tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 16).

Ka varasemad leebemad karistused ei ole kaebajale eesmärgipärast mõju avaldanud.

Kaebaja ei ole esile toonud, et vastustaja oleks tuginenud hinnangu andmisel

ebaõigetele või lubamatutele andmetele. Ka kohus ei tuvastanud sedalaadi viga. PPA

võis kaebajast lähtuva ohu sisustamisel kasutada ka karistusregistrist kustutatud ja

arhiivi kantud andmeid (karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1). Need andmed on

asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18).

17. Vaidlustatud otsuses on selgitatud, et kuigi kaebaja on möönnud, et on

süüdimõistetud kuritegude toimepanemises ka ise süüdi, leiab ta, et kannatanute

käitumine koos alkoholi kuritarvitamisega olid peamisteks põhjuseks, miks hakkas

kannatanute kallal vägivalda tarvitama. Antud asjaolud viitavad PPA hinnangul

sellele, et kaebaja arvates ei ole konflikti põhjustamises süüdi mitte tema ega alkohol,

vaid tema emotsionaalsed puhangud ning füüsilise vägivalla kasutamise on tinginud

kannatanute enda provotseeriv käitumine. Vastustaja on kohtu hinnangul õigesti

järeldanud, et eelmainitud suhtumine näitab ühest küljest ilmselget lugupidamatust

teiste isikute elude ja tervise vastu, aga ka seda, et kaebaja ei suuda mõista ega

tunnistada toimepandut olenemata sellest, et tema suhtes on jõustunud mitmed

süüdimõistvad kohtuotsused. Toimepandud kuritegude osaline õigustamine ja

kannatanute süüdistamine näitab, et kaebaja ei ole teinud järeldusi ega mõistnud oma

kuritegude olemust. Kohus nõustub PPA hinnanguga, et see suurendab isikust lähtuvat

ohtu.

18. Arvestades asjaolu, et kaebaja on korduvalt toime pannud kehalisi väärkohtlemisi,

seda ka lähisuhtes (oma vanaema), saab järeldada, et ta ei austa ega väärtusta inimeste

tervist ega elu. See iseloomustab kaebaja kriminaalset elustiili ning ükskõikset

suhtumist ühiskonda, kehtivasse õiguskorda ning näitab tema impulsiivsust ja

hoolimatust teiste isikute tervise ja elude suhtes. Põhjendatud on PPA järeldus, et

kaebaja käitumismall ning toimepandud kuriteod ja teised asjaolud kogumis

kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale peale kaebaja vanglast vabanemist

on jätkuv ning kaalub üles kaebaja huvi saada pikaajalise elaniku elamisluba.

19. Kaebaja leiab, et tema käitumine vangistuses on olnud õiguskuulekas ja positiivne.

Kaebaja viitab Viru Vangla iseloomustusele, mis näitab tema soovi parandada oma elu

ja käitumist. Vaatamata varasematele kuritegudele on kaebaja võtnud meetmeid, et

tulevikus õigusrikkumisi vältida. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et

iseloomustusest ei nähtu, et see oleks eriliselt positiivne. Kohtu hinnangul on kehtivate

distsiplinaarkaristuste puudumine ja töötamine vanglas kahtlemata kaebajale soodsa

mõjuga, kuid seejuures tuleb arvesse võtta, et vangistuses viibib kaebaja kontrollitud

tingimustes, kus tal ei ole võimalik tarvitada alkoholi ega muid tema otsustusvõimet

pärssivaid aineid, mis on tema puhul soodustanud kuritegude toimepanemist. Võttes

arvesse, et kaebaja on pärast eelmisi vangistusi jätkanud süütegude toimepanemist

ning puuduvad asjaolud või sündmused, mis osutaksid, et ta on oma ellusuhtumist

6(8)

3-24-1192

otsustavalt ja kardinaalselt parandanud, ei pea ka kohus tõenäoliseks, et kaebaja jätkab

vangistusest vabanedes õiguskuulekat elu. Kaebaja on küll omandanud vanglas

keevitaja eriala, tal ei ole vangla iseloomustuse kohaselt vanglas töötamisega

probleeme olnud (dtl 8) ning ta on vanglas läbinud sotsiaalprogramme (dtl 8), samuti

on tema varasem tööandja kinnitanud valmisolekut talle tööd pakkuda (dtl 9). Siiski on

vangla hinnanud teda avalikkusele kõrgohtlikuks (vägivaldse kuriteo toimepanemise

tõenäosus kahe aasta jooksul 65%; vangla iseloomustus 1. märtsi 2022. a seisuga), sest

vangla hinnangul ei suuda kaebaja alkoholi tarvitades probleeme rahumeelselt

lahendada (dtl 10). Seega nõustuda ei saa kaebajaga, et tema puhul on tegemist

ilmselgelt õiguskuulekusele orienteeritud isikuga ja uute kuritegude toimepanemise

risk on suhteliselt madal. Kaebaja ei ole esile toonud ning kohtule ei ole äratuntav, et

esineksid asjaolusid, millest tulenevalt oleks uute kuritegude toimepanemise risk

pärast Viru Vangla iseloomustuse koostamist märkimisväärselt vähenenud.

20. Kaebaja leiab, et vastustaja viited pooleliolevale asjale ei ole asjakohased. Kaebaja

andmetel on asi, millele PPA viitab, nüüdseks lõpetatud KarS § 199 lg 1 p 1 alusel.

Kohus nõustub vastustajaga, et PPA ei ole vaidlusaluse otsuse tegemisel arvestanud

poolelioleva kriminaalmenetlusega. Vastustaja on vastuses kaebusele poolelioleva

kriminaalasja välja toonud, kuna kaebaja väidete kohaselt on tema näol tegemist

õiguskuulekusele orienteeritud isikuga ja Viru Vangla iseloomustus olla positiivne.

21. Vaidlust pole selles, et PPA otsus riivab kaebaja eraelu puutumatust. Küll aga on pooled

erineval seisukohal küsimuses, kas PPA otsus riivab kaebaja perekonnaelu puutumatust.

22. Otsuses osutati, et PPA andmetel puudub kaebajal abikaasa ja lapsed. Kaebajal elab Eestis

ema, kuid kaebaja viibib vanglas ja seetõtu ei ole võimalik elada perekonnaelu

traditsioonilisel viisil. Seega ei ela kaebaja VMS-i mõistes pereelu Eesti Vabariigis. Seega

puudub PPA-l alus arvestada taotleja perekonnaliikmete ning nende võimalike õiguste

riivetega antud haldusmenetluses.

23. Kaebaja väitis kaebuses, et tema poeg ja poja ema elavad Soomes, kuid kaebaja suhtleb

nendega tihedalt. Kohtumenetluses on kaebaja täiendavalt selgitanud, et poeg ei ole kantud

pojana rahvastikuregistrisse, kuid kaebaja räägib temaga telefoni teel ja poeg külastab aeg-

ajalt kaebaja ema ning elab mõnda aega ka kaebaja ema juures. Kaebajal oli enne vangistust

püsiv elukoht ema juures.

24. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 lg 5 kohaselt on perekond kohustatud hoolitsema oma

abivajavate liikmete eest. Kohtupraktika kohaselt hõlmab perekond ka täiskasvanud lapsi ja

vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 22. juuni 2023. a otsus asjas nr 5-23-6, p 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja on väitnud, et tema poeg elab püsivalt Soomes, ei saa

teda pidada kaebaja pereliikmeks sõltumata sellest, kas kaebaja on tema bioloogiline isa.

Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et kaebaja ema vajaks igapäevaseks toimetulekuks pidevat

kõrvalist abi ja hooldamist. Seepärast ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja ja tema ema vahel

oleks sõltuvussuhe, millest tulenevalt tuleks neid käsitada perekonnaliikmetena. Kohtu

hinnangul ei ole kaebaja eraelu ja perekonnaelu puutumatust praegusel juhul rikutud.

25. Kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ning ta on tööealine – seega ei

ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks ülemääraseid takistusi.

7(8)

3-24-1192

26. Kaebaja väidab, et Venemaal vajaliku ravi kättesaadavus on ebaselge, mis võib ohustada

kaebaja tervist ja elukvaliteeti. Lisaks sellele ei saa kaebaja hinnangul eeldada, et

tervishoiusüsteemid erinevates riikides tagavad ühtemoodi kvaliteetse ravi. Kohtud on

varasemalt leidnud, et Vene Föderatsioon ei ole riigiks, mille puhul võiks tekkida põhjendatud

kahtlus, et seal pole võimalik saada vajalikku arstiabi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.

juuni 2012. a otsus nr 3-3-1-84-11, p 51). Asjaolu, et Venemaal võivad arstiabi või haiglaravi

võimalused olla Eestist erinevad, ei anna alust pidada vastustaja otsust õigusvastaseks.

27. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et olukorras, kus puuduvad alused või võimalused

pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks, oli PPA kohustatud välja selgitama kaebaja tegeliku

soovi või rahuldama kaebaja taotlust osaliselt, andes talle tähtajalise elamisloa. Sellist

kohustust PPA-le VMS-st ega muudest õigusaktidest ei tulene. Kui kaebaja soovib tähtajalise

elamisloa alusel Eestis elada ja töötada, tuleb tal vastaval alusel tähtajalist elamisluba

taotleda.

28. Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse PPA 10. aprilli 2024. a

otsuse nr 15.3-3.2/225-1 tühistamiseks.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

30. Välismaalase Eestis elamise menetlusega seoses isikuandmeid üldjuhul ei avaldata

(VMS § 39 lg 1). Seetõttu peab kohus põhjendatuks otsuse avaldamisel asendada

kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)