2-24-113061/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Kohtujurist

Meelis Eerik

Maris Adamson-Särgava

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.10.2024.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-113061

Tsiviilasi

Primero Finance OÜ (registrikood 12401448, asukoht Meistri tn 14

13517 TALLINN) hagi Q.W (W, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

teadmata) vastu võla nõudes

Hagihind

6890,96 eurot

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Primero Finance OÜ hagiavaldus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Primero Finance OÜ kanda.

3. Määrata, et Q.Wl kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.

Asjaolud

Primero Finance OÜ on esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse Q.W vastu võla nõudes.

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Pimero Finance OÜ ja Q.W 17.03.2023 laenu- ja

tagatisomandamise lepingu nr L17032023/0098. Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab

laenusaajale laenu summas 4515 eurot ja laenusaaja kohustub tegema laenuandjale igakuiseid

tagasimakseid summas 141,47 eurot (välja arvatud esimene makse, mille suurus on 133,72 eurot) 72

kuuks (viimane makse 15.03.2029) intressimääraga 31,92% aastas ehk 0,087% päevas.

Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled kokku lepingutasus summas 215 eurot, mis arvestati maha

laenusaajale väljamakstavast laenusummast. Koos laenulepinguga sõlmiti tagatisomandamise

leping, mille alusel omandas hageja laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks eritingimuste

punktis 12 sätestatud mootorsõiduki BMW 530D, väljalaskeaastaga 2004, registreerimisnumbriga

XXXXXX, kerenumbriga XXXXXXXXXX. Kostja ei täitnud lepingut korrektselt, jättes tasumata

võlgnevuse ning tagastamata sõiduki. Hageja ütles lepingu 01.12.2023 üles. Hageja palub välja

mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 4402,32 eurot,

intressivõlgnevus 414,58 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 651,10

eurot ning edasiulatuv viivis.

Harju Maakohtu 04.09.2024 määrusega jäeti hagiavaldus käiguta ning anti hagejale tähtaeg

puuduste kõrvaldamiseks. Kohus kohustas hagejat esitama täiendavad andmed ja tõendid

vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohta koos kostja arvelduskonto väljavõttega.

10.09.2024 kõrvaldas hageja hagiavalduses esinenud puudused. Hageja on seisukohal, et

pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime

hindamiseks piisav. Hageja on kontrollinud kostja andmeid Maksu- ja Tolliametist, millest nähtuvad

kostja sissetulekud. Lisaks võttis hageja arvesse, et hageja ja kostja vahel oli eelnevalt juba sõlmitud

laenuleping ja kostja tasus lepingumakseid korrektselt. Hageja esitab kohtule nõude ümberarvestuse

ja alternatiivse nõude juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja märkis, et laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr L17032023/0098

alusel sai kostja laenu summas 4515 eurot. Kostja on teinud kokku seitse tagasimakset kogusummas

701,60 eurot. Seega kui arvestada kõik kostja tagasimaksed summas 701,60 eurot põhiosa katteks,

siis on kostja võlgnevuse jääk 3813,40 eurot (so laenusumma 4515 eurot – tagasimaksed 701,60

eurot = 3813,40 eurot). Hageja lisas, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks

sellisel juhul lugeda lepingut 01.12.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud

laenusaaja osamaksetega võlgnevuses. Hageja märkis, et kui arvestada kõik kostja maksed

põhinõude katteks oleks kostja tasunud osaliselt ka 15.03.2025 osamakse. Hageja palub välja mõista

kostjalt tulevikus, so alates 15.04.2025 kuni 15.03.2029 sissenõutavaks muutuvad võlgnevuse

põhiosamaksed kogusummas 3813,40 eurot. Hageja tõi välja, et arvestades, et kostja tegi viimase

makse 04.08.2023, siis ei ole kostja maksegraafikus märgitud maksekuupäevadest kinni pidanud ja

seega on alust eeldada, et kostja ei täida ka tulevikus tekkivaid kohustusi. Seetõttu esitab hageja

nõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate kohustuste täitmiseks vastavalt TsMS §-le 369.

11.09.2024 määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse ning andis kostjale tähtaja vastuse

esitamiseks.

Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 27.09.2024. Kostja

hagiavaldusele vastanud ei ole.

Kohtu põhjendused

Kohus, analüüsinud hagiavaldust ning hagiavaldusele lisatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb

jätta rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus

ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise

asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi

omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Primero Finance OÜ on esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse

Q.W vastu võla nõudes. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Pimero Finance OÜ ja Q.W 17.03.2023

laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr L17032023/0098. Pooled leppisid kokku, et laenuandja

annab laenusaajale laenu summas 4515 eurot ja laenusaaja kohustub tegema laenuandjale igakuiseid

tagasimakseid. Koos laenulepinguga sõlmiti tagatisomandamise leping, mille alusel omandas hageja

laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks mootorsõiduki. Kostja ei täitnud lepingut korrektselt,

jättes tasumata võlgnevuse ning tagastamata sõiduki. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja

kasuks laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 4402,32 eurot, intressivõlgnevus 414,58 eurot,

sissenõudmiskulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 651,10 eurot ning edasiulatuv viivis.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab

krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud,

mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel,

sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu

tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja

lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt

tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse

korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise

kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille

põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise

korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele.

Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus

tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline

(teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise

kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe

saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse

korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-

7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

1)

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

2)

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS

§ 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3)

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

4)

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui

muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kohus kohustas hagejat 04.09.2024 määrusega esitama muuhulgas tõendid vastutustundliku

laenamise põhimõtte kohta ning andmed kostja arvelduskonto kontrollimise kohta.

Hagiavalduses tõi hageja välja, et kliendi krediidivõimelisuse hindamiseks sai hageja andmeid

kliendilt endalt, sisemistest ja välistest andmebaasidest nagu Creditinfo, Rahvastikuregister ja

Ametlikud Teadaanded. Lisaks tegi hageja kostja kohta järelepärimise Maksu- ja Tolliametile.

Vastuses 04.09.2024 kohtunõudele esitas hageja kohtule nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus

peaks leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja arvelduskonto

väljavõtet hageja kohtule esitanud ei ole. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tarbija kohta kogutud

muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandja on kontrollinud üksnes

kostja sissetulekuid – kostja väljaminekuid krediidiandja kontrollinud ei ole.

Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks

üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja

ei ole esitanud kohtule kostja arvelduskonto väljavõtet. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja

kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta – vastav info nähtub

kostja pangakonto väljavõttelt, mida hageja küsinud ega kontrollinud ei ole. Laenutaotleja esitatud

ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ja Maksu- ja Tolliametile, ei saa lugeda

piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seega on

laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja

kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud

VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et

laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi

ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär.

Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse. Hageja nõuab kostjalt tulevikus sissenõutavaks

muutuva põhivõlgnevuse jäägi 3813,40 euro tasumist. Hageja on toonud välja, et laenu- ja

tagatisomandamise lepingu nr L17032023/0098 alusel sai kostja laenu summas 4515 eurot. Kostja

on teinud kokku seitse tagasimakset kogusummas 701,60 eurot. Hageja arvestas kostja tasumised

põhivõla katteks, millest tulenevalt on kostjal tasumata 25. osamakse kuni 72. osamakse summas

3813,40 eurot (laenusumma 4515 – tagasimaksed 701,60 = 3813,40). Tulenevalt ümberarvestatud

nõudest ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga, so 01.12.2023, võlgnevuses ning sellisel juhul

ei olnud ülesütlemine kehtiv. Kostjal on seega võlgnevus alates 15.04.2025 osamaksest.

TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et

võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi

vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi

esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Hageja ei ole toonud välja selgeid aluseid, millest tulenevalt eeldab hageja, et kostja kohustust

õigeaegselt ei täida. Seega puuduvad alused hagi rahuldamiseks TsMS § 369 alusel.

Hageja ümberarvestusest nähtub, et kostja on tasunud kõik osamaksed kuni veebruarini 2025 täies

ulatuses ja märtsi 2025 osamakse osaliselt. Kuivõrd leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, siis on

kostjaga sõlmitud leping kehtiv ning kostja tähtaeg järgmise osamakse osaliseks tasumiseks saabub

15.03.2025. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks tõsikindlalt, et kostja

tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet ei rahulda. Hageja on üksnes märkinud, et arvestades

asjaolu, et kostja tegi viimase makse 04.08.2023, siis ei ole kostja maksegraafikus märgitud

maksekuupäevadest kinni pidanud ning hageja hinnangul on alust eeldada, et kostja ei täida ka

tulevikus tekkivaid kohustusi. Käesolevalt on kohus tuvastanud, et hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on kostja, ümberarvestuse kohaselt, tervikuna

võlgnevuses alates 15.04.2025 osamaksest.

Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub vastavalt nõude ümberarvestusele

käesolevalt sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse üle

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude

nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ega menetluses osalenud ei ole

ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja

menetluskulud kindlaks määramata.

TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Meelis Eerik

Kohtunik