3-22-2186/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2186

Haldusasi

Xi kaebus tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 30.09.2022

vastus nr 2.1.-1/22/2138 ja kohustada Andmekaitse

Inspektsiooni menetleda Xi 05.09.2022 kaebust

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X, esindaja vandeadvokaat Urmas Kukk

Vastustaja: Andmekaitse Inspektsioon

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 30.09.2022 vastus nr 2.1.-1/22/2138 ja

kohustada Andmekaitse Inspektsiooni uuesti menetlema Xi 05.09.2022 kaebust.

3. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

4. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku 1040 eurot (koos

käibemaksuga).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.11.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Sakas OÜ (reg.nr 12783773) juhatuse liige ja sellest tulenevalt on tema isikukood

fikseeritud ja ilma piiranguteta nähtav e-äriregistris.

2. Xi esindaja pöördus 21.01.2022 e-äriregistri vastutava töötleja Justiitsministeeriumi poole

sooviga, et ligipääsu Xi isikukoodile e-äriregistris piirataks või isikukood eemaldataks

avalikust vaatest. Tema hinnangul on isikukoodi selline avaldamine vastuolus Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu 27. aprill 2016 määrusega (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse

kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ

kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (edaspidi ka Üldmäärus ja

IKÜM).

3. Justiitsministeerium vastas 17.02.2022 vastuses, et juhatuse liikme isikukoodi piiramatu

avaldamine e-äriregistris on kooskõlas Üldmäärusega ja keeldus nõuet täitmast. (dtl 8-11)

4. X pöördus 5.09.2022 kaebusega Andmekaitse Inspektsiooni poole (dtl 12-14). Kaebuses

soovis X: 1) tuvastada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) 2016/679, füüsiliste

isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning

direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (edaspidi Üldmäärus) art. 25 lg 2 rikkumine

Justiitsministeeriumi poolt; 2) anda korraldus Justiitsministeeriumile lõpetada e-äriregistris

Xi isikukoodi ilma asjaomase isiku sekkumiseta kättesaadavaks tegemine määramata

füüsiliste isikute ringile; 3) anda korraldus Justiitsministeeriumile viia Xi isikuandmete

töötlemise toimingud e-äriregistris vastavusse kõigi Üldmääruse art. 25 lg 2 nõuetega; 4)

määrata Justiitsministeeriumile trahv vastavalt Üldmääruse art. 83 lg 4 punktile a) arvestades

rikkumise ulatust e-äriregistris.

5. 30. septembril 2022 otsustas Andmekaitse Inspektsioon jätta menetluse algatamata (dtl 15).

Andmekaitse Inspektsioon on oma menetluse algatamata jätmise teates seisukohal, et juhatuse

liikme isikukoodi avaldamine on õiguspärane, sest see toimub Üldmääruse art. 6 lg 1 punkti

e) alusel.

6. X esitas 13. oktoobril 2022 Tallinna Halduskohtusse kaebuse tühistada Andmekaitse

Inspektsiooni 30.09.2022 vastus nr 2.1.-1/22/2138 ja kohustada Andmekaitse Inspektsiooni

menetlema Xi 05.09.2022 kaebust (dtl 2-7).

Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule järgmise taotluse: Kui menetluse käigus leiab

kinnitust, et Andmekaitse Inspektsioon Eesti Vabariigi õigusnormide kohaselt ei pea

menetlema Xi 05.10.2022 kaebust, siis taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmiste

küsimustes:

- kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse

kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ

kehtetuks tunnistamise kohta (edaspidi Üldmäärus) kohaselt võib järelevalveasutus jätta

menetlemata art 77 lg1 alusel esitatud andmesubjekti kaebuse;

- kas Üldmääruse kohaselt võib järelevalveasutus jätta kontrollimata vastutava või volitatud

töötleja tegevuse vastavuse Üldmäärusega, sh artiklitega 25 ja 87, kui on täidetud siseriikliku

õiguse normid;

2(10)

- kas Üldmääruse kohaselt võib järelevalveasutus jätta kohustamata vastutavat või volitatud

töötlejat täitma Üldmäärust, sh artikleid 25 ja 87, kui töötlemine on vastuolus Üldmäärusega

kuid kooskõlas siseriikliku õigusega;

- kas Andmekaitse Inspektsioon on sõltumatu järelevalveasutus Üldmääruse art 51

tähenduses.

Kohus võttis X kaebuse menetlusse oma 17.10.2022 määrusega (dtl 19-20) ja viis läbi

eelmenetluse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja peab menetlema tema 5.09.2022 (kaebuses ekslikult

märgitud 5. oktoobri 2022) kaebust järgmistel põhjustel:

7.1. Kaebaja leiab, et Justiitsministeerium tõlgendab teadlikult Üldmäärust valesti ja juhatuse

liikme, sh Xi, isikukoodi piiramatu avaldamine e-äriregistris on vastuolus Üldmääruse

nõuetega. Seejuures ei ole Üldmääruse art. 25 lg 2 seisukohalt määrav, kas nõude täitmata

jätmine toob kaasa ohu füüsilise isiku õigustele ja vabadustele. Rikkumine on ainuüksi

asjaolu, et isikuandmed on vaikimisi, ilma asjaomase isiku sekkumiseta, kättesaadavad

määramata füüsiliste isikute ringile.

7.2. Kaebaja toob välja, et Justiitsministeerium väidab oma 17.02.2022 vastuses:

„Kolmandad isikud peavad saama üheselt kindlaks teha, kas näiteks isik, kes on sõlmimas

ettevõtte nimel olulist lepingut, on juriidiliselt volitatud seda allkirjastama või mitte.“. Sellest

jääb kaebajale arusaamatuks jääb, miks juhatuse liikme isikukood on tehtud nähtavaks ka

nendele kolmandatele isikutele, kes ei ole sõlmimas lepingut äriühinguga. Seejuures teab

Justiitsministeerium, et e-äriregistri avalikus vaates ei ole võimalik kindlaks teha millisel

eesmärgil kolmas isik kandega tutvub.

7.3. Kaebaja toob välja, et isikukoodi piiramatu avaldamine võib kaasa tuua selle

väärkasutamise, mis omakorda võib kaebajale kaasa tuua muuhulgas ohu elule, tervisele,

varale ja/või mainele. Andmekaitse Inspektsioon on seejuures lugenud oma isikuandmete

töötleja üldjuhendi lk 30 ohud isiku elule, tervisele, varale ja/või mainele suureks ohuks isiku

õigustele ja vabadustele.

Kaebaja toob välja, et e-äriregistrisse on kantud üle 300 000 juriidilise isiku ja seega

puudutab tema poolt välja toodud Üldmääruse nõuete rikkumine väga suurt hulka füüsilisi

isikuid. Isikukoodi piiramatu avaldamine e-äriregistris loob lihtsa võimaluse selle

väärkasutamiseks. Mis omakorda võib kaasa tuua ohu füüsiliste isikute õigustele ja

vabadustele.

7.5. Kaebaja on seisukohal, et alates 25. maist 2018 (Üldmääruse kohaldamise alguspäev)

peab isikuandmete töötlemisele kohaldama Üldmääruse nõudeid isegi juhul, kui

äriseadustiku sätteid oleks võimalik tõlgendada Üldmääruse nõuetest erinevalt. Üldmääruse

art. 25 lg 2 kohaselt peab vastutav töötleja (e-äriregistri puhul Justiitsiministeerium)

rakendama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et tagataks eelkõige see, et

isikuandmeid ei tehta vaikimisi ilma asjaomase isiku sekkumiseta kättesaadavaks määramata

füüsiliste isikute ringile. Praegu on kõigi e-äriregistrisse kantud äriühingute juhatuse

liikmete, sh Xi, isikukoodid ilma asjaomase isiku sekkumiseta kättesaadav määramata

füüsiliste isikute ringile.

7.6. Justiitsministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad vastavalt vabariigi valitsuse seaduse § 59

lg-le 1 andmekaitsealased küsimused. Arvestades seda ja asjaolu, et Justiitsministeerium on

oma vastuses tsiteerinud ka Üldmääruse art 25 lg 2, ei ole usutav, et Justiitsministeeriumi

asjaomased ametnikud (sh andmekaitse spetsialist) ei tea Üldmääruse sisu ja nõudeid. Seega

on Justiitsministeerium teadlik asjaolust, et e-äriregistri avalik vaade ei vasta Üldmääruse art

3(10)

25 lg 2 viimase lause nõuetele. Selle vaatamata on Justiitsministeerium otsustanud

õigusnormi täita valikuliselt ja teadlikult isiku õigusi eirates.

7.7. Kaebaja leiab, et ka Andmekaitse Inspektsioon seisukoht, et juhatuse liikme isikukoodi

avaldamine on õiguspärane, sest see toimub Üldmääruse art. 6 lg 1 punkti e) alusel, on ekslik

ja vale. Kaebaja toob välja, et Andmekaitse Inspektsioon kirjutab: „Isikuandmete kaitse

üldmääruse artikkel 6 lõike 1 punkt e võimaldab töödelda isikuandmeid, kui töötlemine on

vajalik avalikes huvides /---/“. Tegelikult ütleb aga Üldmääruse art 6 lg 1 punkt e) :

„ isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks;“. Kaebaja

leiab, et töötlemine „avalikes huvides“ ja „avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks“ ei ole

üks ja sama.

7.8. Kaebaja leiab, et Andmekaitse Inspektsioon ignoreerib oma 30.09.2022 keeldumises Xi

kaebuse p 3.2. toodud seisukohta, et e-äriregistris juhatuse liikme isikukoodi avaldamine on

vastuolus Üldmääruse art 25 lg 2 nõuetega. Vastustaja ei ole ka põhjendanud, miks ta ei

käsitle nimetatud vastuolu. Või miks ta üldse ei kontrolli e-äriregistri tegevuse vastavust

Üldmäärusega. Rääkimata sellest, kas isikukoodi töötlemine e-äriregistris vastab Üldmääruse

art 87 nõuetele.

7.9. Kaebaja toob välja, et Andmekaitse Inspektsiooni vastusest jääb tervikuna mulje, et

püüdlikult hoidutakse mistahes kommentaaridest, viidetest või seisukohtadest, mis näitaks, et

Justiitsministeeriumi tegevus on vastuolus Üldmäärusega. Selline valikuline õiguse

kohaldamine ei jäta kaebajale muud võimalust, kui asuda seisukohale, et vähemalt

Justiitsministeeriumi tegevuse suhtes ei ole Andmekaitse Inspektsioon selline sõltumatu

jäerelevalveasutus, nagu näeb ette Üldmääruse art 51. Seda seiskohta kinnitab ka asjaolu, et:

- vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 59 lg 3 p 1 on Andmekaitse Inspektsioon

Justiitsministeeriumi valitsemisalas; - vastavalt IKS § 54 lg 1 nimetatakse Andmekaitse

Inspektsiooni peadirektor ametisse justiitsministri ettepanekul; - Andmekaitse Inspektsiooni

eelarve suuruse üle otsustab justiitsminister; - Andmekaitse Inspektsiooni põhimääruse

kehtestab justiitsminister; - justiitsminister omab Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori üle

distsiplinaarvõimu.

7.10 Kaebaja leiab, et Andmekaitse Inspektsiooni vastusest võib aru saada, et: - Andmekaitse

Inspektsioon ei pea algatama menetlust füüsilise isiku kaebuse alusel; - Andmekaitse

Inspektsioon ei pea põhjendama, millisel õiguslikul alusel ta jätab menetluse algatamata; -

Andmekaitse Inspektsioon ei pea kontrollima e-äriregistri tegevuse vastavust Üldmäärusega,

kui on olemas siseriiklik õigusakt, mis õigustab sellist tegevust, isegi juhul, kui siseriiklik

õigusakt on vastuolus Üldmäärusega. Nendest seisukohtadest (Andmekaitse Inspektsiooni on

tegutsenud Eesti Vabariigi õigusnormide kohaselt) lähtudes on kaebaja esitanud ka Euroopa

Kohtult eelotsuse küsimise taotluse küsimused.

7.11. Kaebaja leiab tuginedes Üldmääruse art. 51 lg 1, art. 55 lg 1, art. 57 lg 1 punktile a), art.

57 lg 1 punktile f) ja art 77 lg 1, et ükski õigusakt ei näe ette, et Andmekaitse Inspektsioon ei

pea käsitlema andmesubjekti poolt Üldmääruse art 77 lg1 alusel esitatud kaebust või ei pea

kontrollima isikuandmete töötleja tegevuse vastavust Üldmäärusega, kui töötlemine toimub

siseriikliku õiguse alusel. Samuti ei näe õigus ette, et Andmekaitse Inspektsioon ei pea

rikkujalt nõudma Üldmääruse täitmist, kui Üldmääruse rikkuja täidab siseriikliku õiguse

norme, mis on vastuolus Üldmäärusega.

Kaebaja on ka seisukohal, et isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi ka IKS) § 56 tulenevalt ei

ole Andmekaitse Inspektsiooni pädevuses mitte kontrollida e- äriregistri tegevuse vastavust

äriseadustikuga või otsustada, et e-äriregister võib rikkuda Üldmääruse nõudeid, kui ta

tegutseb kooskõlas siseriikliku õigusega.

7.12. Oma 24.05.2023 vastuses kohtu 24.04.2023 kohtunõudele märgib kaebaja kõigepealt, et

ta on seisukohal, et Euroopa Kohtu eelotsus on vajalik Üldmääruse nõuete õiguspäraseks

kohaldamiseks Eesti Vabariigis tegutsevate isikuandmete töötlejate ja järelevalveasutuse

4(10)

suhtes ning see ei ole esitatud tingimuslikult, sõltuvalt kohtuotsusest. Kaebaja on seisukohal,

et Euroopa Kohtu eelotsus on vajalik selleks, et käesolevas asjas tehtav otsus vastaks Euroopa

Kohtu seisukohale, kuidas peab tõlgendama Üldmäärust.

Kaebaja leiab, et Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole vajalik, kui kohus leiab menetluse

käigus, enne otsuse tegemist, et Eesti Vabariigi õigusnormid ei vabasta Üldmääruse täitmise

üle järelevalvet teostajat Andmekaitse Inspektsiooni kohustusest kontrollida isikuandmete

töötlemise vastavust Üldmäärusega ka siis, kui isikuandmete töötlemine toimub kooskõlas

siseriikliku õigusega.

Kaebajale ei ole teada ühtegi õigusnormi, mis vabastaks Andmekaitse Inspektsiooni

Üldmääruse art 57 lg 1 punkt a) tulenevast ülesandest jälgida Üldmääruse kohaldamist ja

tagada Üldmääruse kohaldamine. Ühegi sellise õigusnormi olemasolule ei ole viidanud ka

Andmekaitse Inspektsioon.

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine on vajalik siis, kui kohus leiab asja lahendamise käigus,

et Üldmääruse puhul ei ole selge, kas seda on võimalik tõlgendada selliselt, et Andmekaitse

Inspektsioonil ei ole, siseriiklikust õigusest tulenevalt kohustust, teostada järelevalvet

Üldmääruse kohaldamise ja täitmise üle. Seda isegi siis, kui on rikutud Euroopa Liidu

õigusnormi.

Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et Andmekaitse Inspektsioonile jäävad segaseks, millised

on tema ülesanded seoses järelevalvega Üldmääruse täitmise üle. Seda kinnitab asjaolu, et

Andmekaitse Inspektsioon ei ole andnud sisulist vastust kaebuses toodud väidetele, mis

puudutavad Andmekaitse Inspektsiooni Üldmäärusest tulenevatest kohustusi

järelevalveasutusena.

7.13. Kaebaja jaoks oli üllatuslik Andmekaitse Inspektsiooni tuginemine Üldmääruse art 57 lg

4 kohtusse esitatud kaebusele vastamisel. Nimetatud sättele ei ole Andmekaitse Inspektsioon

varasemalt viidanud. Hea haldustavaga ei ole kooskõlas Andmekaitse Inspektsiooni poolt uute

aluste esitamine iga uue kirjaga. Andmekaitse Inspektsioon ei ole varem kordagi väitnud, et

kaebaja kaebus on olnud põhjendamatu.

Seetõttu ei ole ka kohane Andmekaitse Inspektsioon poolt Euroopa Kohtule esitatav küsimus.

Lisaks on see ka eksitav, sest sellest on jäetud välja asjaolu, et siseriiklikust õigusest tulenev

alus on vastuolus Üldmäärusega.

7.14. Kaebaja lisab, et vastustaja hoidub jätkuvalt püüdlikult mistahes kommentaaridest,

viidetest või seisukohtadest, mis näitaks, et Justiitsministeeriumi tegevus on vastuolus

Üldmäärusega.

Asjaolu, et Andmekaitse Inspektsioon ei saa Justiitsministeeriumile määrata sunniraha või

rahatrahvi, ei saa olla järelevalvemenetlusest keeldumise aluseks. See saab olla ainult

sunnivahendi valimise aluseks. Andmekaitse Inspektsioonil on Üldmääruse art 58 lg 2 antud

rida parandusvolitusi. Näiteks punkti d) kohaselt on Andmekaitse Inspektsioonil õigus anda

korraldus, et vastutav töötleja või volitatud töötleja viiks asjakohasel juhul isikuandmete

töötlemise toimingud teatud viisil ja teatud aja jooksul vastavusse Üldmääruse sätetega.

Arvestades eeltoodut leiab kaebaja kokkuvõtvalt, et Andmekaitse Inspektsiooni küsimuse

sõnastus on eksitav ja menetlusökonoomika seisukohalt on otstarbekas, kui Euroopa Kohtu

eelotsus küsitakse I astme menetluses.

7.15. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1040 eurot (koos

käibemaksuga).

5(10)

8. Vastustaja (edaspidi ka AKI) leiab oma vastuses kaebusele, et see ei ole põhjendatud ja

vaidleb sellele täies ulatuses vastu põhjendades oma seisukohti järgnevaga:

8.1. Vaidlust ei ole selles, et äriregistris avalikustatakse kaebaja isikuandmeid. Vaidlust ei ole

ka selles, et isikuandmeid avalikustatakse seaduse alusel. Vaidlus seisneb selles, kas ÄS § 28

ja ÄS § 145 lg 5 punkt 5, mis näevad ette juhatuse liikmete isikukoodi avalikustamise, on

kooskõlas IKÜM-ga ning kas vastustaja peaks kontrollima siseriikliku õiguse vastavust

IKÜM-ga ja jätma vastuolu korral siseriikliku õiguse kohaldamata.

8.2. AKI ülesanded ja pädevused tulevad IKS-st ja IKÜM-st. Kummaski pole sätestatud AKI

pädevust hinnata siseriikliku õiguse vastavust IKÜM-ga ja jätta võimaliku vastuolu korral

siseriiklik õigus kohaldamata.

8.3. AKI on alati seisukohal, et avaldada tuleks võimalikult vähe isikuandmeid ja võimalikult

väiksele ringile – see tuleneb ka andmete töötlemise minimaalsuse põhimõttest. Siiski ei

muuda see seisukoht ega Justiitsministeeriumi äriregistri andmete avalikustamisega seotud

tegevusele hinnangu andmine kaebaja taotluse alusel järelevalvemenetluse alustamata jätmise

otsust.

8.4. IKÜM (art 6 lg 1 p e) ja pp 45) näevad ette igale liikmesriigile õiguse luua täiendavaid

isikuandmete töötlemise aluseid. Äriseadustikus on juhatuse liikmete andmete

avalikustamine seaduse tasandil ette nähtud. Iseküsimus on, kas ÄS-s on reguleeritud kõik,

mida IKÜM pp-s 45 loetletakse: tingimused vastutava töötleja kindlaksmääramiseks,

töötlemisele kuuluvate isikuandmete liik, asjaomased andmesubjektid, üksused, kellele võib

andmeid avaldada, eesmärgi piirangud, säilitamise aeg ja muud meetmed seadusliku ja

õiglase töötlemise tagamiseks.

Vaatamata sellele ei saa AKI jõuda järeldusele, et äriühingu juhatuse liikme isikukoodi

avalikustamiseks ei ole õiguslikku alust. IKÜM art 57 lõike 4 alusel keeldub

andmekaitseasutus kaebuse menetlemisest, kui see on selgelt põhjendamatu. AKI hinnangul

on kaebus põhjendamatu, kui isikuandmete töötlemiseks on õiguslik alus. AKI on ka

järelevalvemenetluse alustamata jätmise otsuses esitanud oma põhjendused.

8.5. Juhul kui kohus otsustab Euroopa Kohtult eelotsust küsida, tuleks AKI hinnangul küsida,

kas IKÜM art 57 lõike 4 mõistes on andmesubjekti taotlus põhjendamatu, kui ta kaebab oma

isikuandmete ebaseadusliku töötlemise üle, kuid õiguslik alus selliseks töötlemiseks on

siseriiklikus õiguses olemas.

8.6. Eesti siseriiklikud õigusaktid on täis üldisi ja napisõnalisi isikuandmete töötlemist

puudutavaid sätteid, milles kaugeltki pole reguleeritud kõiki IKÜM-s ettenähtud aspekte. AKI

saab vaid õigusloome käigus sellistele puudustele tähelepanu juhtida, kuid eelnõu lõpliku sisu

määrab Riigikogu.

8.7. Isegi, kui AKI alustaks Justiitsministeeriumi suhtes järelevalvemenetluse, ei saaks AKI

ministeeriumile määrata sunniraha või rahatrahvi (ATSS § 5 lg 3, KarS § 14 lg 3).

8.8. Eelnevast tulenevalt on AKI seisukohal, et on jätnud kaebaja taotluse alusel põhjendatult

ja õiguspäraselt järelevalvemenetluse algatamata.

8.9. AKI leiab, et juhul kui kohus otsustab Euroopa Kohtult eelotsust küsida, tuleks AKI

hinnangul küsida, kas IKÜM art 57 lõike 4 mõistes on andmesubjekti taotlus põhjendamatu,

6(10)

kui ta kaebab oma isikuandmete ebaseadusliku töötlemise üle, kuid õiguslik alus selliseks

töötlemiseks on siseriiklikus õiguses olemas.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et

kaebus tuleb rahuldada tühistamis- ja kohustamisnõude osas. Kohus põhjendab oma

seisukohta järgmiselt:

10. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust kõigepealt selle üle, et äriregistris

avalikustatakse kaebaja isikuandmeid ja äriregistri avalikkusele avatud osast saab iga

äriregistrit kasutav isik näha kaebaja isikukoodi ilma selleks täiendavalt oma tutvumisvajadust

põhjendamata ja kaebaja kaasamiseta andmete avalikustamise protseduuridesse ja viimaselt

nõusolekut küsimata. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja isikukoodi avalikustamine

äriregistris toimub äriseadustiku § 28 ja § 145 lg 5 alusel.

Vaidlus seisneb eelkõige selles, kas ÄS § 28 ja ÄS § 145 lg 5 punkt 5, mis näevad ette

juhatuse liikmete isikukoodi avalikustamise piiramata ringile isikutele ilma selleks kaebajat

kaasamata, on kooskõlas IKÜM-ga ning kas AKI peaks kontrollima siseriikliku õiguse

vastavust IKÜM-ga ja kasutama vastuolu korral siseriikliku õiguse ja Üldmääruse vahel talle

seadusega antud volitusi järelevalveasutusena selle vastuolu likvideerimiseks seaduse

rakendamisel ning isikute õiguste kaitseks.

Lisaks eeltoodule ei ole kohtu hinnangul poolte vahel vaidlust selles, et

Andmekaitseinspektsioonil on Üldmääruse art 55 p 1 alusel pädevus täita ülesandeid ja

kasutada volitusi, mis on talle kooskõlas Üldmäärusega antud. Kuna käesoleval juhul on

andmete töötlejaks Justiitsministeerium, kes tegutseb artikli 6 lg 1 p e) alusel, siis on

vastustaja tulenevalt Üldmääruse artikli 55 lg 2 sõnastusest pädevaks liikmesriigi

järelevalveasutuseks Üldmääruse mõttes.

Vaidlust ei ole ka selles, et tulenevalt Üldmääruse artiklis 57 punktist 1 alapunktist a) on

vastustaja ülesandeks jälgida Üldmääruse kohaldamist ja tagada selle kohaldamine Eesti

territooriumil. Tulenevalt Üldmääruse artikli 57 punkti 1 alapunktist f) käsitleb vastustaja

Eestis muuhulgas andmesubjekti poolt artikli 80 kohaselt esitatud kaebusi, uurib asjakohasel

määral kaebuste sisu ning teavitab kaebuse esitajat mõistliku aja jooksul uurimise käigust ja

tulemusest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebaja kasutas oma Üldmääruse art. 77 lg 1

tulenevat õigust esitada 05.09.2022 kaebus järelevalveasutusele Eestis, kuna tema väidetavate

õiguste rikkumine isikuandmete töötlemisel toimub Eestis.

11. Kohus märgib, et tulenevalt Üldmääruse Art 78 lg 2 sõnastusest oli järelevalveasutusel

käesoleval juhul aega kaebuse menetlemise käigust ja tulemustest kaebajale teatamiseks 3

kuud. Vaidlust ei ole, et vastustaja vastas kaebaja 05.09.2022 kaebusele 30.09.2022 ehk

Üldmääruses sätestatud tähtaja piires.

Kaebaja on küll toonud välja, et vastustaja ei ole oma vastuses viidanud Üldmääruse artikli 57

lg-le 4 kaebaja kaebuse menetluse keeldumise alusena, kuid kohus leiab, et see puue ei oma

käesoleva kaebuse lahendamisel olulist tähendust, sest vastav õigus on tulenevalt Üldmääruse

sättest vastustajal vaieldamatult olemas ja selle rakendamise eelduseks ei ole seatud vastavat

viidet vastustaja vastuses talle esitatud kaebusele.

Kohus märgib, et samas omab nimetatud säte olulist tähendust käesoleva kaebuse

lahendamisel tulenevalt asjaolust, et see näeb ette järelevalveasutuse kohustuse tõendada

muuhulgas taotluse selgelt põhjendamatut iseloomu selle menetlemisest keeldumisel.

Sisuliselt vastab see nõue Eesti haldusmenetluses haldusorganile kehtivale nõudele

põhjendada oma otsuseid. Eestis kehtiva isikuandmete kaitse seaduse § 3 näeb ette, et

7(10)

„ Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.“.

Vaidlust ei saa seega olla asjaolu üle, et vastustaja on järelevalveasutus ka IKS § 51 lg 1

mõttes ja tal tuleb oma tegevuses lähtuda nii IKS-st, Üldmäärusest kui ka muudest seadustest

ja nende alusel kehtestatud õigusaktidest ehk muuhulgas haldusmenetluse seadusest.

Eeltoodust ja kaebuses põhjendustes toodust lähtudes tuleb kohtul käesoleva kaebuse õigesti

lahendamiseks eelkõige kontrollida seda, kas vastustaja on täitnud oma 30.09.2022 vastuses

kaebaja taotlusel Üldmääruses ja haldusmenetluse seaduses ettenähtud ulatuses taotluse

menetlusest keeldumist ja teinud seda kehtivat õigust arvestades.

12. Vastustaja leiab oma menetluse algatamata jätmise teates põhijoontes, et kõigepealt

võimaldab Üldmääruse artikkel 6 lg 1 punkt e) töödelda isikuandmeid, kui töötlemine on

vajalik avalikes huvides ja et vastavalt sama artikli lõikele 3 tuleb töötlemise alus kehtestada

vastutava töötleja suhtes kohaldatava liikmesriigi õigusega. Vastustaja toob välja, et Eestis on

õiguslikud alused äriühingute juhatuste liikmete isikukoodide kogumiseks ja avaldamiseks e-

äriregistris kehtestatud äriseadustiku §-ga 22, § 62 lg-ga 1 ja § 145 lg 5 punktiga 5. Eelnevast

järeldab vastustaja, et kuna Eesti äriregistris ei avalikustata kaebaja isikukoodi ilma õigusliku

aluseta on see õiguspärane ja seetõttu ei algata vastustaja ka järelevalvemenetlust.

Kaebaja leiab, et vastustaja on sellist vastust andes jätnud sisuliselt tähelepanuta, analüüsimata

ja kohaldamata Üldmääruse art 25 lg 2 ja art 87, millede kohaselt peab vastutav töötleja (e-

äriregistri puhul Justiitsiministeerium) rakendama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke

meetmeid, et tagataks eelkõige see, et isikuandmeid ei tehta vaikimisi ilma asjaomase isiku

sekkumiseta kättesaadavaks määramata füüsiliste isikute ringile ja kasutatakse riiklikku

isikukoodi või muud üldkasutatavat tunnust üksnes vastavalt asjakohastele kaitsemeetmetele,

mis on sätestatud andmesubjekti õiguste ja vabaduste tagamiseks käesoleva määruse kohaselt.

Seejuures ei ole vaidlust, et praegu on kõigi e-äriregistrisse kantud äriühingute juhatuse

liikmete, sh Xi, isikukoodid ilma asjaomase isiku sekkumiseta kättesaadav määramata

füüsiliste isikute ringile.

13. Kohus leiab, et kaebaja etteheide vastustaja vastuses põhjenduste puudulikkuse osas on

õigustatud ja tegemist on nii suure menetlusveaga, mis toob kaasa vaidlustatud haldusakti

tühistamise ning vastustaja kohustamise kaebaja 05.09.2024 taotluse uuesti menetlemiseks.

Kohus märgib oma seisukohta põhjendades esmalt, et nähtuvalt vaidlustatud vastustaja

vastusest on vastustaja põhjendanud oma keeldumist taotluse lahendamisest sisuliselt ainult

sellega, et Eesti äriseadustikus esineb õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks ja avalikkusele

piiramatult kättesaadavaks tegemiseks. Samas on vastustaja täielikult tähelepanuta jätnud

asjaolu, et isikuandmete töötlemise puhul tuleb arvestada mitte ainult nimetatud õiguslikku

alust vaid ka muid Üldmääruse ja IAKS regulatsioone. Juhul, kui vastustaja peab käesoleval

juhul Üldmääruse Art 25 lg 2, millele kaebaja on kaebuses muuhulgas otse on viidanud, ja art

87 asjassepuutumatuks, oleks tal tulnud seda sisuliselt põhjendada. Vaidlust ei ole, et

vastustaja seda mingilgi moel teinud ei ole.

Kohus märgib, et vastustaja on siinkohal kohtule arusaamatult asunud kohtumenetluses

seisukohale, et temal puudub seaduses sätestatult igasugune pädevus tõlgendada Üldmääruses

sätestatut. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Üldmääruse art 57 lg 1 punkt a) paneb

vastustajale kohustuse jälgida Üldmääruse täitmist ja tagada selle kohaldamise ning punkt b)

muuhulgas kohustuse suurendada üldsuse teadlikkust ja arusaamist isikuandmete töötlemisel

esinevatest ohtudest, töötlemise normidest ja kaitsemeetmetest ning isikuandmete

töötlemisega seotud õigustest.

8(10)

Kohtu veendumusel ei ole juba ainuüksi neid ülesandeid võimalik täita, ilma isikuandmete

kaitseks sätestatud õigusnorme, mille hulgas on Eestis otsekohaldatavana ka Üldmääruse

normid, tõlgendamata. Kohus märgib, et ka IKS § 56 sätestatud ülesannete täitmine eeldab

paratamatult kehtivate õigusnormide tõlgendamist nii nende individuaalset sisu osas kui ka

rakendamisel kooskõlas teiste normidega.

14. Kohus märgib eraldi ära ka asjaolu, et vastustaja ei ole oma vastuses kaebusele mingilgi

kombel kajastanud ja analüüsinud Justiitsministeeriumi 17.02.2022 vastust kaebajale, milles

Justiitsministeerium on vähemalt mingiski ulatuses analüüsinud avalikku huvi isikukoodide

piiramatuks avalikustamiseks. Kohus märgib, et kaebaja taotluse õigeks lahendamiseks tuleb

vastustajal paratamatult siinkohal kaaluda, kas Justiitsministeeriumi poolt vastuses kirjeldatud

avalik huvi isikukoodi piiramatuks avalikustamiseks kaalub üles kaebaja huvi selle

avalikustamisel kaasa rääkida ja kas on olemas mingeid tehnilisi lahendusi, mis aitavad neid

huve paremini tasakaalustada. Samuti tuleb vastustajal põhjendada, kas selline avalikustamine

seab kaebaja (ja teiste isikute) õigused ja huvid isikukoodi kontrollimatu avalikustamise tõttu

tõsisesse ohtu.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on kaebajale vastamisel oluliselt rikkunud

oma põhjendamiskohustust ning seetõttu tuleb vaidlustatud vastus tühistada ning kohustada

kaebajat see uuesti läbi vaadata ning langetada uus otsus.

16. Kohus märgib, et ta ei saa küll täielikult välistada, et vastustaja jõuab täiendava kaalumise

järel oma vaidlustatud vastuses toodule sarnasele järeldusele, kuid käesoleval juhul ei ole

sellele vaatamata täidetud HMS § 58 rakendamise eeldused. Kohus leiab, et tal puudub

veendumus, et põhjendamiskohustuse rikkumine ei võinud mõjutada käesoleval juhul asja

otsustamist. Kohus viitab siinkohal täiendavalt vastustaja enda kaebusele antud vastuses

esitatud seisukohale, et „Eesti siseriiklikud õigusaktid on täis üldisi ja napisõnalisi

isikuandmete töötlemist puudutavaid sätteid, milles kaugeltki pole reguleeritud kõiki IKÜM-s

ettenähtud aspekte. AKI saab vaid õigusloome käigus sellistele puudustele tähelepanu

juhtida,, kuid eelnõu lõpliku sisu määrab Riigikogu.“. Sellest tulenevalt on vastustaja siiski

ise tunnistanud, et ta on analüüsinud ja tõlgendanud Eesti seadusi ja nende kooskõla

Üldmäärusega ning leidnud mitmeid vastuolusid Üldmäärusega, mille kohaldamise tagamine

on tema ülesanne.

17. Kohus nõustub vastustajaga siinkohal selles, et vastustajal on õigus, et ta ei saa otsustada

seaduste kooskõlla viimist Üldmäärusega. Samas on tal tulenevalt Üldmäärusest ja ka IKS-st

väga mitmeid erineva mõjuga võimalusi olukorrale reageerida ja kohtu hinnangul ka kohustus

seda oma volituste piirides teha.

Käesoleval juhul, on vastustaja märkinud, et isegi kui ta alustaks Justiitsministeeriumi suhtes

järelevalvemenetluse, ei saaks ta ministeeriumile määrata sunniraha või rahatrahvi (ATSS § 5

lg 3, KarS § 14 lg 3). Kohus leiab, et vastustajal on IKS § 56 ja Üldmääruse art 58 toodud

mitmesugused volitused ja võimalused selleks, et tagada oma ülesannete täitmine ja

Üldmääruse ja IKS sätete kohaldamine. Kohus ei saa siinkohal otsustada vastustaja eest,

milliseid volitusi kasutada, kuid kohus märgib, et vastustajal on kohustus rikkumiste

avastamisel kasutada kaalutulusõiguse alusel nende võimalikult kiireks ja efektiivseks

kõrvaldamiseks kõiki talle antud volitusi. Lisaks on vastustajal kohustus koostada oma

tegevuse kohta aastaaruanne, mis tuleb kohustuslikult edastada ka riigi parlamendile ja

valitsusele ehk tal on võimalik otseselt seadusandja ees tõstatada küsimus kehtiva siseriikliku

õiguse muutmiseks tulenevalt selle mittevastavusest Üldmääruse nõuetele.

18. Kohus märgib, et tulenevalt asjaolust, et käesoleva kaebuse lahendamiseks puudub kohtul

vajadus küsida eelotsust Euroopa Kohtult, jätab kohus kaebaja vastava taotluse koos

vastustaja esitatud täpsustava küsimusega rahuldamata.

9(10)

19. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kasuks. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse hüvitada

tema menetluskulud kokku summas 1040 eurot (kooskäibemaksuga). Vastustaja ei ole

menetluskulude hüvitamise taotlusele ja nende suurusele vastu vaielnud. Kuna Euroopa

Kohtult eelotsuse küsimuse taotlus ei ole käsitletav eraldiseisva kaebuse nõudena, siis mõistab

kohus menetluskulud vastustajalt kaebaja kasuks välja taotletud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

10(10)