1-11-6304/8 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

18. august 2011, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-6304 Kohtukoosseis

Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Malle Preimer Kriminaalasi F.G süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. mai 2011 aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav F.G ik: XXX varem

korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 25.05.2011.

RESOLUTSIOON

Jätta F.G apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

. Harju Maakohtu 26. mai 2011 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati F.G süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 -25 lg 2 järgi ja karistati 4 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega jäi kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 25.05.2011.

2. F.G mõisteti süüdi selles, et ta isikuna, kes paneb süstemaatiliselt vargusi toime ning keda on Harju Maakohtu 20.10.2010 otsusega karistatud varguse süstemaatilise toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 alusel, uuesti 25.05.2011 kella 12:45 ajal võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil aadressil XXXXXXXXX X, Tallinn, asuvast kauplusest C. 3 pakki kohvi „Löfbergs Lila“ maksumusega 4,85 eur/tk, kogumaksumusega 14,55 eurot. F.G peitis kohvipakid kaupluse müügisaalis jope põue ning möödus kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi lõpule viimata seoses kinnipidamisega kaupluse turvatöötaja poolt.

3.Apellatsiooni esitas F.G, kes vaidlustab otsust temale mõistetud karistuse osas. Märgib, et ta on nõus üldkasuliku töö kohaldamisega. Leiab, et üldkausliku töö tegemine aitab tal õppida tööd tegema. Lubab elada ausalt, tööd teha ja püsida kaine.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.

5. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).

6. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning F.G ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Seega oli esimese astme kohtus tagatud F.G õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid karistuse osas otsuse muutmist.

7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks.

KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.

Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Karistust kergendavate asjaolude osas on arvestanud süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. Töö tegemise õppimine pole selline asjaolu, mis tooks endaga kaasa mõistetud karistuse muutmise.

8. Kohtukolleegium märgib, et vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peavad olema tuvastatavad erilised asjaolud, mis sellise asendamise tingivad. Maakohus on otsuses põhjendanud miks pole F.G suhtes kohaldatav KarS § 69 sätestatu.

Kolleegium peab vaid vajalikuks osutada, et vaagimaks isiku suhtes üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt siseveendumus, et vabaduses viibides isik, kes on süstemaatiliselt toime pannud vargusi, ei pane toime uusi õigusrikkumisi ja suudab elada õiguskuulekat elu.

F.G on süüdi tunnistatud võõra vara varguse toimepanemise katses. Kuriteo tehioludes pole tuvastatavad mingid erilised tegu kergendavaid asjaolusid, mis annaksid aluse vangistuse asendamiseks.

Süüdlase isiku osas on tuvastatav, et F.G on varem 9 korral kriminaalkorras karistatud, ta on süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuks, keda on varem korduvalt karistatud väärteokorras ja seda ka narkootiliste ainete ebaseadusliku tarvitamise eest/ tlk. 12-22/.

Sellised isikuandmed annavad aluse järeldada, et F.G elustiiliks on varguste toimepanemine, ta on isikuks, kellel on sõltuvusprobleeme, seega ei sobi kriminaalhooldusele. Teda pole kuritegudest loobuma sundinud ka juba varem mõistetud reaalsed vangistused, seetõttu kolleegium leiab, et F.G enda käitumisest tulenevalt saab tulla ainuvõimalikule järeldusele, et teda tuleb karistada reaalse vangistusega ning tema suhtes pole võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid.

9. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata.

Ivi Kesküla Meelika Aava Malle Preimer