2-24-716/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Anneli Alekand, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-716

Tsiviilasi

OÜ Hugo kaevetööd kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei

otsuse peale täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja

084/2015/2193

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. mai 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Hugo kaevetööd määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (avaldaja): OÜ Hugo kaevetööd

(registrikood 12848014), lepinguline esindaja Maia Ploom

Puudutatud isikud:

1. Puudutatud isik I: kohtutäitur Oksana Kutšmei

2. Puudutatud isik II (võlgnik): Marcelly Laasik (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

3. Puudutatud isik III (sissenõudja): PlusPlus Legal OÜ

(registrikood 12752805)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 2. mai 2024 määrus.

2. Jätta rahuldamata OÜ Hugo kaevetööd taotlus võtta asja juurde uued tõendid.

3. Teha asjas uus määrus, millega tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei 2. jaanuari

2024 otsus täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193, millega jäeti

rahuldamata OÜ Hugo kaevetööd kaebus kohtutäituri 21. novembri 2023 otsuse peale.

4. Tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei 21. novembri 2023 otsus täiteasjades

nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193, millega kohtutäitur kohustas

OÜ-d Hugo kaevetööd tasuma kohtutäituri ametialasele kontole võlgniku Marcelly

Laasiku sissetulekust juba varem kinnipidamisele kuulunud summa 1501 eurot 8 senti

ja hoiatati kohustuse mittetäitmisel sunniraha määramisega.

5. Rahuldada määruskaebus.

6. Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud kohtutäitur Oksana Kutšmei kanda.

7. Mõista kohtutäitur Oksana Kutšmeilt menetluskuluna maakohtus OÜ Hugo kaevetööd

kasuks välja 990 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse

jõustumisest kuni täitmiseni.

8. Mõista kohtutäitur Oksana Kutšmeilt menetluskuluna ringkonnakohtus OÜ Hugo

kaevetööd kasuks välja 390 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskulude tasumata

osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

määruse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Hugo kaevetööd (avaldaja, võlgniku tööandja) esitas 15. jaanuaril 2024 Tartu Maakohtule

kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei 2. jaanuari 2024 otsuse peale täiteasjades nr 084/2012/3338,

084/2013/3921 ja 084/2015/2193. Kaebuse kohaselt palub avaldaja kohustada kohtutäiturit uuesti

läbi vaatama 21. novembri 2023 otsuse täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja

084/2015/2193, millega avaldajat kohustati tegema kinnipidamisi Marcelly Laasiku (võlgnik)

töötasust ja hoiatati avaldajat kohustuse mittetäitmise korral sunniraha määramisega.

Avaldaja hinnangul soovis kohtutäitur pidada kinni kogu võlgniku töötasu, mis ei vasta

täitemenetluse seadustiku (TMS) sätetele. Avaldaja hinnangul ei tohi võlgniku töötasust

kinnipidamisi teha seni, kuni tema töötasu ei ületa TMS § 132 alusel arestimisele mittekuuluvat

summat. TMS § 132 lg 1 sätestab, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud

palga alammäära suurust. Lisaks on võlgnikul kolm alaealist last, keda ta peab ülal pidama, mistõttu

suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast

(TMS § 132 lg 2). Avaldaja sõnul on võlgniku sissetulek oluliselt väiksem sellest, mille kohtutäitur

on märkinud 21. novembri 2023 sissetuleku arestimise akti täitmise nõudes. Kuna kohtutäituri

korraldus on vastuolus TMS §-ga 132, on see korraldus tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 88 lg 1 kohaselt. Tühist kohtutäituri korraldust ei pea täitma.

2. Võlgnik palus avalduse rahuldada ja jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.

3. Kohtutäitur palus jätta avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur

selgitas, et ta arestis 8. septembril 2015 täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja

084/2015/2193 võlgniku töötasu ja 11. detsembri 2019 võlgniku sissetuleku arestimise akti

muutmise korraldusega arestis võlgniku sissetuleku avaldaja juures täies ulatuses. Ka hilisemate

sissetuleku arestimise akti muutmise korraldustega (11. detsembril 2021, 21. juunil 2021 ja 13.

aprillil 2023) on võlgniku sissetulek olnud arestitud täies ulatuses. Kuna avaldaja ei ole võlgniku

töötasust kinnipidamisi teinud, on kohtutäitur korduvalt tööandjale sunniraha määranud:



4. märtsil 2020 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale

sunniraha 200 eurot (16. aprilli 2020 otsusega muudetud summale 192 eurot);



12. märtsil 2021 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale

sunniraha 500 eurot;



31. augustil 2021 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale

sunniraha 600 eurot;



23. novembril 2022 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale

sunniraha 1917 eurot;



12. aprillil 2023 tehtud sunniraha määramise otsusega määras kohtutäitur avaldajale

sunniraha 1917 eurot (tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2023 otsusega

tsiviilasjas nr 2-23-7596).

Kohtutäitur edastas 21. novembril 2023 avaldajale sissetuleku arestimise akti täitmise nõude ja

sunniraha määramise hoiatuse täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193,

millega kohtutäitur kohustas avaldajat tasuma kohtutäituri ametialasele kontole võlgniku

sissetulekust juba varem kinnipidamisele kuuluma pidanud summad, kokku 1501,80 eurot, mida

tööandja ei ole kohtutäituri arvelduskontole kandnud, kuid millised summad olid arestitud, ning

millele oli tekkinud TMS § 65 lg 1 järgne arestipandiõigus (otsuses on ekslikult viidatud TMS § 56

lg-le 1).

Avaldaja esitas kohtutäituri 21. novembri 2023 sissetuleku arestimise akti täitmise nõudele ja

sunniraha määramise hoiatusele kaebuse 24. novembril 2023. 2. jaanuari 2024 otsusega jättis

kohtutäitur avaldaja kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur on seisukohal, et vaidlust ei ole selle üle, et

võlgnik ja avaldaja on sissetuleku arestimise aktid ja nende muutmise korraldused kätte saanud ning

võlgnikule ametlikult töötasuna makstav sissetulek avaldaja juures on olnud arestitud täies ulatuses.

Kohtutäituri hinnangul ei ole võlgnik kuni 24. novembrini 2023 sissetuleku arestimise tingimuste

muutmist TMS-s ettenähtud korras vaidlustanud, mistõttu kuulusid avaldajale edastatud aktid

täitmisele. Kohtutäituri sõnul avaldas võlgnik 24. novembri 2023 kaebuses esmakordselt, et tema

suhtes seni kehtinud arest ei vasta käesoleval ajal enam asjaoludele ning avaldas soovi selle

muutmiseks. Kaebuse esitamise seisuga, s.o 24. novembril 2023 oli kohtutäituri hinnangul juulis

2023 kuni oktoobris 2023 arestimisele kuuluvate summade arestimise osas kaebuse esitamise

tähtaeg möödunud.

Kohtutäituri hinnangul ei saa võlgniku tööandja omaalgatuslikult keelduda kohtutäituri arestimise

akti täitmisest sel põhjusel, et kaebuse esitajale tundub, et arestimisel eksis kohtutäitur võlgniku

summaarse sissetuleku arvestamisel. Ka siis, kui kohtutäitur oleks võlgniku sissetuleku summaarse

suuruse arvestamises eksinud, on sissetuleku arestimise tingimuste vaidlustamise õigus võlgnikul,

mitte tööandjal. Kohtutäituri hinnangul puudus avaldajal võlgniku tööandjana õigus keelduda

perioodil juuni 2023 kuni oktoober 2023 aktide täitmisest. Kohtutäitur on õiguspäraselt teinud

sunniraha määramise hoiatuse juhuks, kui avaldaja keeldub eelnimetatud nõude täitmisest.

Kohtutäitur märgib, et võlgnik on ise avaldaja juhatuse liige ning seega otsustab ise, kas ettevõte

täidab kohtutäituri poolt edastatud sissetuleku arestimise akte. Kohtutäituri hinnangul on võlgniku

käitumine pahatahtlik, sest võlgnik keeldub tööandja esindajana sissetuleku arestimise aktide

täitmisest, jättes samas võlgnikuna sissetuleku arestimise aktid täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras vaidlustamata. Võlgniku kohustuseks on informeerida kohtutäiturit sissetuleku arestimise

aluseks olevate asjaolude muutmisest. Kohtutäitur märgib, et avaldaja on tasunud sunniraha kokku

3209 eurot, mis ületab võlgniku suhtes algatatud täiteasjades tasumisele kuuluvat kogusummat.

4. PlusPlus Legal OÜ (maakohtu määruses ekslikult PlusPlus Capital OÜ, sissenõudja) oma

seisukohta maakohtu menetluses ei esitanud.

5. Maakohus jättis kaebuse kohtutäituri 2. jaanuari 2024 otsuse peale täiteasjades nr 084/2012/3338,

084/2013/3921 ja 084/2015/2193 rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda.

Maakohus märkis, et avaldaja on ebaõigesti tuginenud sellele, et kohtutäituri korraldus on tühine

tehing, mida avaldaja ei pea täitma. Kohus selgitas, et TMS § 217 lg 1 ja § 218 lg 1 sätestavad

menetluskorra, millele tuginedes saab täitemenetluse osaline vaidlustada kohtutäituri otsuseid, sh

tuginedes nende tühisusele. Kohus saab kohtutäituri otsuse tühistada põhjusel, et esinevad otsuse

tühisuse alused. Kohtutäituri toimingud ja otsused ei ole TsÜS-i mõistes tehinguteks, mistõttu ei

tulene nendest eraõigussuhteid täitemenetluse osaliste ja kohtutäituri vahel.

Maakohus tuvastas, et kohtutäitur toimetas juba 8. septembril 2015 avaldajale kätte võlgniku

sissetuleku arestimise aktid täiteasjades nr 084/2012/3338, nr 084/2013/3921 ja nr 084/2015/2193.

21. novembril 2023 edastatud sissetuleku arestimise akti täitmise nõude ja sunniraha määramise

hoiatusega ei esitatud avaldajale uut teavet ega uut arestimise täitmise korraldust, vaid paluti täita

juba varasemalt kätte toimetatud võlgniku sissetuleku arestimise akte ja nende muutmise korraldusi.

TMS § 133 lg 1 teise lause alusel saab arestimise tühistada üksnes võlgniku avalduse alusel. TMS §

217 lg 6 näeb ette, et kui menetlusosaline ei esita TMS § 217 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul

kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Asja

materjalidest ei tulene, et võlgnik on esitanud TMS § 133 lg 1 alusel avalduse arestimise

tühistamiseks. Võlgniku tööandja ehk avaldaja ei saa kohtu hinnangul tugineda praegu sellele, et

võlgniku sissetulek on arestitud ebaõigesti või pole arvestatud TMS §-s 132 toodud nõudeid.

Kuivõrd võlgnik ei ole sissetuleku arestimise tingimuste muutmist täitemenetluse seadustikus

ettenähtud korras vaidlustanud ega esitanud avaldust, et tema sissetuleku arestimine ei vasta

tegelikele asjaoludele, siis kuulusid tööandjale esitatud täitmise korraldused täitmisele.

TMS § 114 lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue täidetakse. Seega oli võlgniku kohustuseks

vajadusel informeerida kohtutäiturit sissetuleku arestimise aluseks olevate asjaolude muutumisest.

Võlgnikul oli ka õigus igakuiselt vaidlustada kinnipidamist töötasust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Avaldaja (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega võlgniku kaebus rahuldada. Menetluskulud

palub võlgnik jätta kohtutäituri kanda.

6.1. Kohtutäituri 21. novembri 2023 dokument pealkirjaga „SISSETULEKU ARESTIMISE AKTI

TÄITMISE NÕUE. SUNNIRAHA MÄÄRAMISE HOIATUS“ on ebaseaduslik, vastuolus TMS

§-ga 132. Ebaseaduslikke kohtutäituri korraldusi (otsuseid, nõudeid) ei pea täitma. Avaldaja ei pea

täitma tühist kohtutäituri korraldust töötasu arestimise kohta isegi siis, kui korraldus on varem

kohtus vaidlustamata. Kohtutäitur teadis juba hiljemalt 13. märtsil 2020 võlgniku ülalpeetavate

olemasolust. Kui tööandja ei ole kohtutäituri seadusevastast korraldust täitnud ja avaldaja töötasust

kinnipidamist teinud, ei pea ta enda rahast töötaja eest kohtutäiturile võlgniku võlga tasuma.

Avaldaja palus asja juurde võtta uued tõendid, millega soovib tõendada, et kohtutäitur oli võlgniku

ülalpeetavate, alaealiste laste olemasolust teadlik hiljemalt 13. märtsil 2020, kui avaldaja esitas

kaebuse kohtutäituri otsusele täiteasjas nr 084/2012/3338, millega avaldajale oli määratud sunniraha

200 eurot. Kaebuses oli viidatud võlgniku alaealiste laste olemasolule ja sellele olid lisatud laste

sünnitunnistused.

6.2. Vastuseks kohtutäituri 25. septembril 2024 antud selgitustele teatas avaldaja, et kohtutäituri

väited võlgniku muude sissetulekute kohta on tõendamata. Ainsa tõendina on esitatud sissenõudja

kiri kohtutäiturile. Selle kirja sisu ei vasta tegelikkusele ning on suure tõenäosusega tingitud soovist

saada võlgnikult raha.

Võlgnik ei ole avaldaja omanik, tegemist ei ole ka abikaasade ühisvaraga, osaühingu omanik ja

juhatuse liige ei ole omavahel abielus.

Avaldaja maksab lähtuvalt osaühingu majanduslikest võimalustest võlgnikule osaühingu juhtimise

eest tasu. Tasuks on töötasu alammäär ja vaidlus kohtutäituriga seisnebki selles, et kas osaühing

tohiks võlgniku töötasust kinnipidamisi teha või kas osaühing peaks oma vahendite arvelt võlgniku

võlgu tasuma.

Tõele ei vasta kohtutäituri väide, et võlgnikule makstav tasu on järjepidevalt olnud

märkimisväärselt madalam valdkonna keskmisest sissetulekust, madalam kui ettevõtte teistele

töötajatele makstav tasu ning jääb oluliselt alla sellise töö eest tööturul makstavale tasule.

Loomulikult maksab omanik oma firma töötajatele, oma ala spetsialistidele, ilma kelleta firma ei

saaks eksisteerida, turu keskmist töötasu. Juhatuse liige ei ole selline vajalik, unikaalne töötaja,

kellele peaks maksma töötasu sarnaselt firma tegevuseks hädavajalike töötajatega.

Täiesti tõendamata on ka kohtutäituri väide, et võlgnikule makstav tasu on madalam valdkonna

keskmisest sissetulekust. Antud juhul on sisstulek ja firma juhtimise eest makstav tasu kaks erinevat

asja. Väikefirmades makstaksegi juhatuse liikmetele firma juhtimise eest väikest tasu. Firmade

juhatuse liikmed võivad saada küll suuremat sissetulekut dividendide näol, kuid sellisel juhul on

nad firmade omanikud. Võlgnik ei ole osaühingu omanik ja mingeid lisatasusid ning

lisasissetulekuid ei saa.

Avaldaja ei nõustu kohtutäituri väitega, et võlgnik ei olnud kuni 23. novembrini 2023 vaidlustanud

kohtutäituri otsust võlgniku sissetulek selliselt arestida. Kaebuses on kirjas ja tõendatud, et avaldaja

on varasemalt korduvalt esitanud kaebuseid kohtutäituri tegevusele (12. märtsil 2020, 3. veebruaril

2023, 19. aprillil 2023).

7. Kohtutäitur palub jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

7.1. Kohtutäitur selgitas, et kaebusele vastuse esitamise ajal 30. mail 2024 olid võlgniku suhtes

kohtutäituri büroos läbiviimisel täitemenetlus täiteasjas 084/2015/2193 sissenõudja PlusPlus Legal

OÜ kasuks Tartu Maakohtu 26. mai 2015 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-14-40650 tuleneva nõude

1066,04 euro ja sellele lisanduva viivise sissenõudmiseks. Täitemenetluses lisanduvad ka

täitemenetluse tasud 326,96 eurot. Täiteasjades 084/2012/3338 ja 084/2013/3921 on

täitemenetlused lõpetatud (sissenõudjate nõuete osas aegumise tõttu ning täitemenetluse tasude osas

nõude täitmisega).

Sissetuleku arestimise tingimuste vaidlustamise õigus on võlgnikul, mitte tema tööandjal, mida

kohtutäitur on selgitanud 16. aprillil 2020 tehtud kohtutäituri otsuses eelnimetatud kaebuse kohta.

Kuni 24. novembrini 2023 ei ole võlgnik sissetuleku arestimise tingimuste muutmist täitemenetluse

seadustikus ettenähtud korras vaidlustanud ega avaldanud, et tema sissetuleku arest ei vasta

tegelikele asjaoludele. Seega kuulusid avaldajale edastatud aktid täitmisele. Kohtutäiturile 24.

novembril 2023 esitatud kaebuses avaldab võlgnik esmakordselt, et tema suhtes seni kehtinud arest

ei vasta käesoleval ajal enam asjaoludele ning avaldab soovi selle muutmiseks. Kaebuse esitamise

seisuga, see on 24. novembril 2023, oli võlgnik minetanud kaebeõiguse juulis 2023 kuni oktoobris

2024 arestimisele kuuluvate summade arestimise osas ja minetanud kaebeõiguse vastavatel

perioodidel sissetuleku arestimise akti korralduste muutmisele. Õigust vaidlustada 2023. aasta

juunist oktoobrini toimuma pidanud kinnipidamisi ei ole ka avaldajal kui võlgniku tööandjal.

Kokkuvõtvalt leiab kohtutäitur, et võlgniku sissetuleku arestimise aktid (mida on kohtutäituri

korraldusega muudetud) kehtisid ja kuulusid perioodil juuni 2023 kuni oktoober 2023 täitmisele.

Avaldajal kui võlgniku tööandjal puudus õigus keelduda perioodil juuni 2023 kuni oktoober 2023

aktide täitmisest. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäitur õiguspäraselt nõudnud avaldajalt, et see

tasuks kohtutäituri ametialasele kontole võlgniku sissetulekust perioodil juuni 2023 kuni oktoober

2023 kinnipidamisele kuuluma pidanud summad, kokku 1501,08 eurot. Kohtutäitur on ka

õiguspäraselt teinud sunniraha määramise hoiatuse juhuks, kui avaldaja keeldub eelnimetatud nõude

täitmisest.

7.2. Vastuseks ringkonnakohtu nõudele selgitas kohtutäitur 25. septembril 2024, et 11. detsembril

2019 on kohtutäitur koostanud võlgniku sissetuleku arestimise akti muutmise korralduse, millega on

võlgniku sissetulek avaldaja juures olnud arestitud täies ulatuses. Arestimisaktide muudatuste

kohaselt kuulus võlgnikule väljamakstav töötasu arestimisele 2/3 ulatuses (mittearestitav summa 0

eurot, mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast kuulus arestimisele kuni viie palga

alammäära suurusele summale vastavast osast kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu

sissetulek tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust).

Alates detsembrist 2019 on kohtutäiturile ilmne olnud, et võlgnik saab ka muid rahaliselt

hinnatavaid soodustusi ja/või boonustasusid sellises ulatuses, et võlgnikule ametlikult makstavale

töötasule on võimalik 2/3 ulatuses sissenõue pöörata. Võlgniku sissetulekuks on TMS § 130 lg 11

kohaselt sh boonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida isik on saanud seoses töö- või

teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise

lepingulise suhtega. Võlgnik on olnud avaldaja juhatuse liige alates 7. oktoobrist 2015. Kohtutäitur

on palunud võlgnikul avaldada oma sissetulekute ja väljaminekute suurus, hüved jms juba

septembris 2019, kuna need ei vastanud valdkonna keskmisele ega võlgniku elustiilile. Sissenõudja

on korduvalt teavitanud kohtutäiturit võlgniku priiskavast elustiilist ja teadlikust soovimatusest

võlgasid tasuda. Näiteks 21. oktoobril 2019 teavitas sissenõudja, et vestles võlgnikuga telefoni

teel, kus viimane väitis, et tal on ükskõik täiturist ja võlgadest. Sissenõudja juhtis tähelepanu ka

sellele, et võlgnik müüb sõidukeid ning internetis on leitavad rohked reisipildid võlgnikust.

Võlgnik on avaldaja juhatuse liige, olemata samas ise selle osanik. Oleks ebamõistlik eeldada, et

isik nõustuks juhtima äriühingut, milles tal ei ole osalust, ja kandma juhatuse liikmele seaduses

ettenähtud vastutust ilma äriühingust mingit vastutasu saamata.

Kohtutäitur ei pidanud eluliselt usutavaks, et võlgnik ei saanud avaldajalt täiendavaid sissetulekuid.

Võlgnikule tehtud töötasu väljamaksed ajas kas puudusid või olid märkimisväärselt madalamad

isegi palga alammäärast, samuti on see järjepidevalt olnud märkimisväärselt madalam valdkonna

keskmisest sissetulekust, madalam kui ettevõtte teistele töötajatele makstav tasu ning jääb oluliselt

alla sellise töö eest tööturul makstavale tasule.

Kohtutäituri hinnangul oli ilmne, et võlgnik kasutas äriühingule kuulunud sõidukeid

(luksussõidukid, millel äriühingu põhitegevuseks ehk kaevetöödeks kasutamise võimalus puudub)

ning sai ettevõttest sularaha. Luksussõidukite kasutamine juhatuse liikme poolt on kohtutäituri

hinnangul ettevõttest saadav rahaliselt hinnatav hüve.

Võlgnik ise avaldas alles 23. novembril 2023 mittearestitava summa suurendamiseks soovi.

Kohtutäituri hinnangul on eluliselt usutav, et ehitusvaldkonna sissetulekud on praeguses

majandusseisus muutunud ja arest ei pruugi vastata ajas asjaoludele. Kuivõrd aresti muutmiseks

vajadus puudus (sest avaldaja pidi vajalikus ulatuses kinnipidamise tegema juba varasemalt), siis

kohtutäitur toona seda sisustama ei hakanud. Praeguseks on aga ilmne, et olukord oli tõesti selline,

kuna OÜ Hugo kaevetööd on vähemalt ajutistes makseraskustes (äriregistrist nähtuvad

maksuvõlad). Lisaks on avaldaja ja võlgniku kui käendaja suhtes algatatud täitemenetlus Terminal

AS-i võlanõudes 21 853,63 eurot (tsiviilasjas nr 2-24-1365 tehtud otsuse alusel), samuti on avaldaja

suhtes täitmisel tsiviilasjades nr 2-24-126099 ja 2-24-126634 tehtud lahendid.

23. novembril 2023 aresti muutmise vajadus edasiulatuvalt puudus, kuivõrd varasemalt (alates 11.

detsember 2019) arestitud sissetuleku osa, milles kohtutäitur ka võlgniku tööandjalt akti täitmist

nõuab, kataks ära kogu võlgniku sissetuleku arestimise aktides märgitud võlanõude, ning selle

nõude täitmisel võlgniku tööandja enam võlgniku töötasust kinnipidamisi edastatud korralduste

alusel tegema ei pea.

21. novembril 2023 edastatud sissetuleku arestimise akti täitmise nõude ja sunniraha määramise

hoiatusega täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193 kohustas kohtutäitur

avaldajat tasuma kohtutäituri ametilasele kontole võlgniku sissetulekust juba varem kinnipidamisele

kuuluma pidanud summad kokku 1501,08 eurot, mida tööandja ei ole kohtutäituri arvelduskontole

kandnud, kuid millised summad olid arestitud, ning millele oli tekkinud TMS § 65 lg 1 järgne

arestipandiõigus.

Kohtutäitur peatas 2. jaanuari 2024 otsusega töötasu arestimise aktide muutmise korralduste

täitmise täiteasjades nr 084/2013/3921, 084/2015/2193 ja 084/2012/3338, kuna kohtutäitur kohustas

avaldajat kandma kohtutäituri ametikontole võlgniku sissetulekust juba varem kinnipidamisele

kuulunud summad, kokku 1501,08 eurot. Tööandja ei ole neid summasid kohtutäituri

arvelduskontole kandnud, kuid need summad olid arestitud ning neile oli tekkinud arestipandiõigus

vastavalt TMS § 65 lg-le 1.

8. Sissenõudja ja võlgnik määruskaebuse osas seisukohta ei avaldanud.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu 2. mai 2024 määrus

tühistada (TsMS § 667 lg 2). Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega tühistab nii

kohtutäituri 2. jaanuari 2024 otsuse, millega jäeti rahuldamata avaldaja 24. novembri 2023 kaebus

kohtutäituri 21. novembri 2023 otsusele täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja

084/2015/2193 kui ka kohtutäituri 21. novembri 2023 otsus täiteasjades nr 084/2012/3338,

084/2013/3921 ja 084/2015/2193.

11. Riigikohtu praktika kohaselt on kohtul TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebuse

rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsus kui ka

kohtutäituri algne otsus. Küll ei saa kohus algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut

otsust teha. Kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse,

mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse

eesmärk tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine ja seega hõlmab kaebus ka selle otsuse

tühistamist (Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 23 ja Riigikohtu 15. juuni

2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 21).

Ringkonnakohtu hinnangul on ka praeguses asjas avaldaja kaebuse eesmärk olnud tühistada

kohtutäituri algne, 21. novembril 2023 tehtud otsus.

12. Ringkonnakohus jätab rahuldamata avaldaja määruskaebuses esitatud taotluse võtta asja juurde

uued tõendid, millega avaldaja soovib tõendada, et kohtutäitur oli võlgniku ülalpeetavate, alaealiste

laste olemasolust teadlik hiljemalt 13. märtsil 2020, kui avaldaja esitas kaebuse kohtutäituri otsusele

täiteasjas nr 084/2012/3338, millega avaldajale oli määratud sunniraha 200 eurot. Kaebuses oli

viidatud võlgniku alaealiste laste olemasolule ja sellele olid lisatud laste sünnitunnistused.

Kohtutäituri esitatud sissetuleku arestimise aktidest nähtub selgelt, et kohtutäitur oli võlgniku

ülalpeetavatest alaealistest lastest teadlik juba siis, kui arestis võlgniku sissetuleku 3. septembri

2015 arestimisaktidega täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193 (dtl 181–

189). Kõigis kolmes arestimise aktis on kirjas tingimus „Seoses sellega, et võlgniku ülalpidamisel

on kolm alaealist isikut, teatan, et isiku sissetulek (töötasu) ei kuulu arestimisele ühes kuus summas,

mis vastab kahe kuupalga alammäärale.“ Seega puudub vajadus täiendavalt tõendada asjaolu, et

kohtutäitur oli hiljemalt 13. märtsil 2020 teadlik võlgniku alaealiste laste olemasolust.

13. Kohtutäitur on seisukohal, et isegi kui võlgniku töötasu arestimise aktides esines puudusi, ei saa

avaldaja keelduda kehtivate arestimisaktide täitmisest. Nende aktide vaidlustamise õigus oli ainult

võlgnikul, kes seda tähtaegselt ei teinud. TMS § 217 lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline ei esita

kümne päeva jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud

esitada kaebuses.

Samuti ei saa avaldaja kui kolmas isik teha avaldust arestimisakti muutmiseks. Seetõttu ei pidanud

kohtutäitur enne võlgniku 23. novembri 2023 kaebust kaaluma arestimise tingimuste muutmist.

Isegi kui pärast 23. novembrit 2023 oli põhjendatud arestimise tingimuste muutmine, ei ole sellel

tagasiulatuvat mõju.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda avaldaja kaebeõiguse puudumine arestimise akti

vaidlustamiseks seda, et avaldaja tööandjana ei saaks tugineda kohtutäituri tegevuse

õigusvastasusele arestimise akti koostamisel, kui arestimise akt mõjutab ka avaldaja õigusi ja

kohustusi. TMS § 217 lg 6 kohaselt kaotab menetlusosaline, kes ei esita tähtaegselt kaebust, õiguse

tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Kuna avaldajal puudus eraldiseisev

õigus vaidlustada võlgniku sissetuleku arestimise akti, siis praegusel juhul TMS § 217 lg 6 ka ei

kohaldu.

14. Kohtutäitur teeb otsuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha määramise hoiatuse võlgniku

suhtes kohustatud kolmandale isikule, kui viimane keeldub alusetult arestimisakti täitmisest või ei

täida seda nõuetekohaselt (TMS § 26¹ lg 1 p 2). See otsus on suunatud avaldajale, kellel on selle

otsuse vaidlustamise õigus. Avaldaja ongi praegusel juhul vaidlustanud kohtutäituri otsuse, millega

kohtutäitur kohustas teda täitma arestimise akte ja tegi talle arestimisaktide täitmata jätmise eest

sunniraha määramise hoiatuse.

Ringkonnakohtu hinnangul saab kohus avaldaja kaebuse alusel hinnata ka kohtutäituri nende aktide

õiguspärasust, mis on kaevatava otsuse aluseks, kui otsuse adressaadil puudus varem võimalus neid

vaidlustada ja aktid on täitmata. Praegusel juhul ongi tegemist sellise olukorraga – kohtutäitur

nõuab sissetuleku arestimise aktide täitmist ehk avaldajalt raha, mida avaldaja kui võlgniku

tööandja oleks kohtutäituri arvates pidanud töötasu väljamaksmisel kinni pidama. Avaldaja neid

summasid kinni ei pidanud ehk maksis võlgnikule tasu välja. Seega peaks võlgniku tööandja juhul,

kui ta kohtutäituri otsuse täidaks, tasuma kohtutäiturile täiendavalt sama summa, mille ta on juba

võlgnikule välja maksnud. Seega on avaldajal õigus vaidlustada talle suunatud kohtutäituri otsus,

mis mõjutab tema õigusi.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtutäituri tegevus võlgniku sissetuleku arestimisel olnud

õiguspärane ja seetõttu ei ole õiguspärane ka vaidlustatud otsus.

Kohtutäitur arestis võlgniku sissetuleku esimest korda 3. septembri 2015 arestimisaktidega

täiteasjades nr 084/2012/3338, 084/2013/3921 ja 084/2015/2193, määrates mittearestitavaks

võlgniku sissetuleku, mis vastab kahe kuupalga alammäärale (dtl 181–189).

Kohtutäitur muutis võlgniku sissetuleku arestimise tingimusi esimest korda 11. detsembril 2019

koostatud korraldustega, põhjendades seda asjaoluga, et „täitetoimiku materjalidest nähtub, et

võlgniku sissetuleku arestimise tingimused ei vasta enam TMS-st tulenevatele võlgniku sissetuleku

arestimise nõuetele“. Viidatud korraldustes määras kohtutäitur, et võlgniku sissetuleku

mittearestitav osa on 0 eurot (dtl 190–195). Lisatud oli järgmine selgitus:

Sissetulekust mittearestitava osa määramisel on aluseks võetud kohtutäiturile teadaolev võlgniku

summaarne sissetulek ja ülalpeetavate arv. TMS § 132 lg-st 3 tulenevalt võib mittearestitavat

summat ületavast sissetuleku osast arestida kuni viie palga alammäära suurusele summale

vastavast osast kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku tingimusel, et

arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust.

Ka hilisemates võlgniku sissetuleku arestimise aktide muutmise korraldustes (22. juuni 2021

korraldused (dtl 92–97) ja 13. aprilli 2024 korraldus (dtl 100-101)) on kohtutäitur kasutanud samu

trafaretseid põhjendusi.

Kohtutäitur on praeguses menetluses 25. septembril 2024 selgitanud, et luges 11. detsembril 2019

sissetuleku arestimise tingimusi muutes võlgniku sissetuleku osaks muid rahaliselt hinnatavaid

soodustusi ja/või loonustasusid TMS § 130 lg 11 tähenduses sellises ulatuses, et võlgnikule

ametlikult makstavale töötasule on võimalik 2/3 ulatuses sissenõue pöörata (dtl 176–177).

See ringkonnakohtule käesolevas asjas antud selgitus on vastuolus kohtutäituri varasemate

seisukohtadega ja muude asjas esitatud tõenditega. Vaidlusalusest otsusest ega kohtutäituri

varasematest seisukohtadest ei nähtu, et kohtutäitur oleks nõudnud võlgnikule ajavahemikul juuli

2023 kuni oktoober 2023 välja makstud summadelt ainult 2/3 kinnipidamist. Kohtutäitur on 21.

novembri 2023 otsuses viidanud avaldaja Maksu- ja Tolliametile esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu

deklaratsioonidele (vorm TSD), mille kohaselt maksis võlgniku tööandja võlgnikule juulis välja 300

eurot, augustis 580 eurot, septembris 600 eurot ja oktoobris 300 eurot. Juulist kuni septembrini on

kohtutäitur arestituks lugenud kogu võlgniku sissetuleku 1480 eurot, oktoobris 21,08 eurot 300

eurost, aga seda ainult põhjusel, et koos eelnevate kuudega täitus kohtutäituri arvestuse kohaselt

täitedokumendi alusel võlgnikult sissenõutav summa (dtl 19).

Ringkonnakohus on seisukohal, et lugedes TMS § 130 lg 13 alusel võlgniku sissetulekuks muu

rahaliselt hinnatava hüve, peab kohtutäitur sellele asjaolule võlgniku töötasu arestimise aktis selgelt

tuginema ja näitama ära, milline on kohtutäituri hinnangul sissetulekuks loetava muu hüve rahaline

väärtus. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur viidanud TMS § 130 lg-le 11 või 13 ega selgitanud,

milliseid hüvesid ta loeb võlgniku „summaarse sissetuleku“ osaks ja milline on nende hüvede

väärtus. Kohtutäituri aktidest ei ole võimalik aru saada, kas ta on lugenud võlgniku sissetulekuks

muu hüve arvel kahekordse alampalga suuruse summa või mingi muu summa, näiteks viiekordse

alampalga. Ilma selle teabeta ei ole kohtutäituril võimalik kohaldada ka TMS § 132 lg-t 3, mille

kohaselt mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast võib kuni viiele palga alammäära

suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu

sissetuleku, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust.

Seega on kohtutäitur ringkonnakohtule antud selgitustega sisuliselt ise tunnistanud, et vaidlustatud

21. novembri 2023 otsus ei olnud õiguspärane.

16. Kohtutäitur on asjas tuvastatud asjaoludel ka oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. TMS §

130 lg 14 sätestab, et enne TMS § 130 lg 13 alusel rahas makstava tasu arestimist ulatuses, mis jätab

võlgnikule väiksema rahas makstava tasu kui TMS §-s 132 ettenähtud mittearestitav sissetulek,

kuulab kohtutäitur ära võlgniku ja tema tööandja või muu lepingupartneri ning vajaduse korral

sissenõudja.

Kohtutäituri esitatud selgitustest ja tõenditest ei nähtu, et ta oleks enne TMS § 130 lg 13

rakendamist kuulanud ära võlgniku ja tema tööandja, nagu näeb ette TMS § 130 lg 14. Kohtutäitur

on viidanud ainult oma suhtlusele sissenõudjaga, lisanud linke automüügikuulutustele ja selgitanud,

et võlgniku muude sissetulekute olemasolu oli tema jaoks ilmne (dtl 177–178).

Ringkonnakohus rõhutab, et TMS § 130 lg-s 13 sätestatud meetme näol on tegemist võlgniku

põhiõiguste väga olulise riivega, sest sellega võlgnik kaotab seaduses sätestatud kaitsemehhanismid,

mille eesmärk on tagada võlgnikule tema enda ja tema ülalpeetavatele ülalpidamiseks minimaalselt

vajalikud vahendid (vt Riigikohtu 20. aprilli 2022 otsus haldusasjas nr 3-19-1481 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seetõttu on seadusandja selle meetme rakendamisele ette näinud ka eraldi

menetlusreeglid, sh tööandja ärakuulamise kohustuse, mida kohtutäitur on praeguses asjas

rikkunud.

17. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kohtutäituri vaidlustatud otsuses avaldajale antud

korraldus

tasuda kohtutäituri ametialasele kontole võlgniku sissetulekust juba varem

kinnipidamisele kuuluma pidanud summad, mille avaldaja oli võlgnikule juba välja maksnud, ei

oleks olnud õiguspärane ka juhul, kui võlgniku töötasu arestimisel ei oleks esinenud eelnevalt

tuvastatud rikkumisi. TMS § 26¹ lg 1 p 2 sätestab, et kohtutäitur teeb otsuse kohustuse täitmiseks

ning sunniraha määramise hoiatuse võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule, kui viimane

keeldub alusetult arestimisakti täitmisest või ei täida seda nõuetekohaselt. See säte võimaldab

kohtutäituril kolmandalt isikult, kelleks on ka võlgniku tööandja, nõuda kohustuse täitmist ainult

tulevikku suunatult. TMS § 26¹ lg 3 sätestab, et hoiatusega otsuse vabatahtlikuks täitmiseks antud

tähtaeg peab võimaldama adressaadil kohustus täita. Kui tööandja on võlgnikule töötasu juba välja

maksnud, siis ei ole tal enam võimalik täita kohustust pidada sellelt tasult midagi kinni ja kanda see

kohtutäituri arvele. Tööandja saaks sellise kohtutäituri korralduse täita ainult oma vara arvelt.

Sellise kohustuse panemist tööandjale seadus ei võimalda.

Asjakohased ei ole kohtutäituri viited TMS sätetele, mille kohaselt arestimise ajast tekib

sissenõudjal arestipandiõigus arestitud asjale (TMS § 65 lg 1) ja töötasunõude või muu sellesarnase

sissetuleku maksmise nõude arestimisega omandatud pandiõigus ulatub ka pärast arestimist

sissenõutavaks muutuvatele summadele (TMS § 130 lg 1). TMS § 65 lg 2 sätestab, et

arestipandiõigus annab sissenõudjale samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel

tekkinud pandiõigus, kui seadusest ei tulene teisiti. Arestipandiõigus ei anna kohtutäiturile õigust

nõuda tööandjalt selle summa tasumist kohtutäiturile, mille ta on juba töötajale välja maksnud, isegi

kui tööandja on seejuures rikkunud kehtivat arestimise akti. Kohtutäitur saab otsuses tööandjat

kohustada ainult edasiulatuvalt ehk uute väljamaksete tegemisel.

18. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kohtutäituri tegevus võlgniku sissetuleku arestimisel ei

ole olnud õiguspärane ja sellest tulenevalt ei ole õiguspärane ka otsus, millega nõutakse võlgniku

tööandjalt arestimisaktide täitmist otsuses nimetatud tingimustel. Ringkonnakohus tühistab nii

kohtutäituri algse otsuse kui ka selle peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud otsuse.

19. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja rahuldab avaldaja määruskaebuse. Avaldaja

menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus jäävad kohtutäituri kanda. TsMS § 172 lg 1

sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui

menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt

mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. TsMS § 172 lg 10 järgi kohtutäituri

otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab

menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti.

Avaldaja menetluskuluks maakohtus (dtl 117) oli riigilõiv 15 eurot, õigusabi 6 tundi 30 min

tunnitasuga 150 eurot (kokku õigusabi eest 975 eurot). Kokku menetluskulu 990 eurot.

Avaldaja menetluskulud ringkonnakohtus (dtl 206) on riigilõiv 15 eurot, õigusabi 6 tundi 30 min

tunnitasuga 150 eurot (kokku õigusabi eest 975 eurot). Kokku menetluskulu 990 eurot.

Kohtutäitur ei ole avaldaja menetluskulu suuruse osas maakohtus seisukohta avaldanud. Kohtutäitur

leiab, et avaldaja õigusabikulu ajakulu ringkonnakohtus on ülemäärane, põhjendatud ajakulu on

1 tund 45 minutit. Samuti peab kohtutäitur osutatud õigusabi tunnihinda liiga kõrgeks, põhjendatud

on 80 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et avaldajale osutatud õigusabi tunnihind jääb kohtupraktikas aktsepteeritud

keskmise tunnitasu piiridesse ja see ei kuulu vähendamisele. Ringkonnakohus nõustub aga

kohtutäituri vastuväidetega osutatud õigusabi ajakulule. Menetluskulude nimekirja kohaselt koostas

avaldaja esindaja määruskaebemenetluses määruskaebuse, vastas kirjalikult 2. oktoobri 2024

menetlusdokumendis kohtutäituri täiendavatele seisukohtadele ja koostas menetluskulude

nimekirja. Kuigi määruskaebus on 4 lk pikk dokument, on selle põhjendava osa pikkus üksnes 1 lk.

Menetluskulude nimekiri sisaldub 2. oktoobri 2024 menetlusdokumendis. Enamuses kordab

avaldaja esindaja määruskaebemenetluses samu väiteid, mis ta esitas maakohtu menetluses.

Ringkonnakohus leiab, et vajalik ja põhjendatud õigusabikulu TsMS § 175 lg 1 järgi

määruskaebemenetluses, mille kohtutäitur peab avaldajale hüvitama, on riigilõiv ja õigusabikulu 2,5

tunni eest, kokku 390 eurot.

Ringkonnakohus rahuldab avaldaja menetluskulu avalduse maakohtu menetluses täielikult.

Avaldajale osutatud õigusabikulu suurus maakohtus on kooskõlas asja keerukuse ja mahukusega

ning tuleb lugeda vajalikuks ning põhjendatud kuluks.

Kokkuvõtvalt mõistab ringkonnakohtus kohtutäiturilt välja avaldaja menetluskuluna maakohtus 990

eurot ja ringkonnakohtus 390 eurot.

20. TMS § 218 lg 3 teise ja kolmanda lause kohaselt ei või ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse kohta esitada määruskaebust, kui täitemenetluses täidetakse rahalist nõuet, mis on

väiksem kui 2000 eurot või perioodilise nõude korral on igakuine summa väiksem kui 150 eurot,

ning ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, välja arvatud juhul, kui

täidetakse lapse elatisnõuet. Kuna praegusel juhul ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, saab

käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)