3-24-845/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-845

Haldusasi

X. X-i kaebus Tallinna Vangla 17.12.2023 käskkirja nr 1-

23/1-2/404 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ann-Enel

Valter

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtuotsuses tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25.11.2024 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (kaebaja) esitas 08.12.2023 märgukirja ja taotluse Tallinna Vanglale, mis registreeriti

13.12.2023 numbriga 5-8/23/22363-1 (digitaalse kohtutoimiku leheküljel (dtl) 3-4). Märgukirjas

palus kaebaja enda paigutamist eraldi lukustatud kambrisse seoses tema vaimse seisundiga,

hoidmaks ära mõne õigusrikkumise toimepanemist kaebaja poolt.

2. Tallinna Vangla 17.12.2023 käskkirjaga nr 1-23/1-2/404 (dtl 5-6) kohaldati kaebaja suhtes

vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p 1, § 69 lg 2 p 3, § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate

julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise

keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldati kuni asjaolude äralangemiseni. Käskkirja põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised:

2.1.

Käskkiri koostati valvuri 17.12.2023 ettekande nr 1-23-14121 alusel, mille kohaselt toimus

konflikt kaebaja ja teise kinnipeetava vahel. Ettekande kohaselt oli kaaskinnipeetav liikumas P2

sektsioonist välja, kui kaebaja kutsus kaaskinnipeetavat enda juurde, et midagi tahvelarvutist

näidata. Selle käigus ütles kaaskinnipeetav kaebajale paar sõna, mis ärritas kaebajat.

Kaaskinnipeetav jõudis kõndida sektsiooni ukse juurde ennem kui kaebaja ründas teda. Rünnak

kestis paar sekundit enne kui kinnipeetavad lahutati teineteisest läheduses viibinud ametniku ja

teise kinnipeetava poolt. Kaebajaga toimus vestlus, mille käigus selgitati talle kohaldatavate

täiendavate julgeolekuabinõude põhjuseid ja eripära ning küsiti vastuväiteid. Kaebajal vastuväiteid

ei olnud.

3-24-845

2.2.

Kaebaja käitumine on ettearvamatu, sh agressiivne kaaskinnipeetavate suhtes. Kaebaja

kokkupuute piiramiseks teiste kinnipeetavatega ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks on vajalik

tema suhtes kohaldada eraldi lukustatud kambrisse paigutamist. Kinnipeetava eraldi kambrisse

paigutamine toob vanglale võimaluse teostada tema üle tugevdatud järelevalvet ja annab

ametnikele võimaluse koheselt reageerida kinnipeetava tegevusele ja agressioonile.

2.3.

Tagamaks kaaskinnipeetavate ohutuse ning ennetamaks raske õigusrikkumise

toimepanemist on kinnipeetava suhtes otstarbekas kohaldada täiendava julgeolekuabinõudena

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist

(spordisaali kasutamise keelamine), et vältida kinnipeetava kokkupuuteid teiste isikutega.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob paratamatult kaasa isiku õiguste piiramise,

kuid arvestades võimalikku ohtu vangla üldisele julgeolekule, leiab vangla, et selline õiguste riive

on proportsionaalne ja põhjendatud. Kuna julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk ei ole alati

suunatud tagajärgede likvideerimisele, vaid ka ohuolukordade ennetamisele, siis ennetava meetme

kohaldamisel ei ole tarvis ära oodata võimalikke ohuolukordade tekkimisi.

3. Kaebaja esitas 17.12.2023 märgukirja Tallinna Vanglale, mis registreeriti 19.12.2023

numbriga 5-18/23/22664-1 (dtl 7-10), milles selgitas, et tema lukustatud kambrisse paigutamine

toimus põhjusel, et vangla eiras kaebaja 08.12.2023 märgukirja. Kaebaja märkis, et tema vaimse

tervise seisund on ebastiilne ning kallutatud eraelulistest probleemidest, mistõttu ei ole tal

võimalik teiste kaaskinnipeetavatega koos osakonnas viibida. Kaebaja palus enda paigutamist

lukustatud kambrisse. Kuna kaebaja 08.12.2023 pöördumine jäi vanglal tähelepanuta, siis õhutati

seeläbi kaebajat õigusvastasele tegevusele teadlikult, kuivõrd valvurile oli teada kaebaja kergesti

ärrituv seisund. Kaebaja palus alustada vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetlust ning

lõpetada kõik 17.12.2023 intsidendiga seotud menetlused kaebaja suhtes.

4. Kaebaja esitas 30.12.2023 märgukirja Tallinna Vanglale, mis registreeriti 03.01.2024

numbriga 5-18/24/192-1 (dtl 11-12), juhtides tähelepanu vanglaametniku poolt toime pandud

rikkumistele. Märgukirja kohaselt ei vastanud vanglaametnik teadlikult kaebaja 08.12.2023

pöördumisele, mistõttu paigutati kaebaja vanglaametniku tegevusetusest tulenevalt lukustatud

eraldatud kambrisse. Vanglaametniku teadliku õigusvastase tegevusetuse tõttu palus kaebaja

ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist.

5. Kaebaja esitas 02.01.2024 märgukirja ja taotluse Tallinna Vanglale, mis registreeriti

05.01.2024 numbriga 5-18/24/370-1 (dtl 13-14). Kaebaja palus lõpetada tema eraldamine teistest

kinnipeetavatest, mitte arvestada 17.12.2023 intsidenti ega seda kuskil kajastada ning algatada

menetlus avavanglasse paigutamiseks.

6. Kaebaja esitas 07.01.2024 vaide Tallinna Vangla 17.12.2023 käskkirja nr 1-23/1-2/404

peale, mis registreeriti 09.01.2024 numbriga 5-15/24/12-1 (dtl 15-16). Kaebaja leidis, et käskkirja

tegemist oleks saanud ära hoida, kui vanglaametnik oleks vastanud kaebaja 08.12.2023

pöördumisele. Kaebaja palus käskkirja õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist, kuna lukustatud

kambrisse paigutamise aluseks olevad asjaolud on ära langenud.

7. Tallinna Vangla 16.01.2024 kirjaga nr 5-18/24/22664-2 (dtl 20-21) vastati kaebaja 17.12.2023

pöördumisele nr 5-18/23/22664-1 (asjaolude punktis 3) ja 30.12.2023 tehtud pöördumisele nr

5-18/24/192-1 (asjaolude punktis 4). Tallinna Vangla selgitas, et on kaebaja pöördumistes välja

toodud asjaolusid kontrollinud ning tuvastanud, et puudub vajadus ametniku suhtes

distsiplinaarmenetluse alustamiseks. Haldusmenetluse seaduse § 15 lg 4 alusel jäeti kaebaja

taotlus ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks läbi vaatamata ning tagastati

kaebajale.

8. Kaebaja esitas 16.01.2024 vaide Tallinna Vangla 16.01.2024 kirja nr 5-18/24/22664-2 peale,

mis registreeriti 18.01.2024 numbriga 5-15/24-19-1 (dtl 18-19), paludes tühistada vangla

16.01.2024 kiri, lõpetada kõik kaebaja suhtes läbi viidud menetlused ja kustutada kõik andmed,

mis viitavad VangS § 69 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele ning algatada

vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetlus.

2(9)

3-24-845

9. Tallinna Vangla 25.01.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-2/36 lõpetati täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine (dtl 33-24). Käskkirja kohaselt toimus kaebaja ja teise

kinnipeetava vahel konflikt. Kaebajaga toimus 25.01.2024 vestlus julgeolekuabinõude

kohaldamise lõpetamisest. Kaebaja nõustus julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisega, kuid

selgitas, et teda tuleb paigutada üksinda kambrisse. Seoses täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise asjaolude äralangemisega tuleb lõpetada julgeolekuabinõude kohaldamine. Tallinna

Vangla 17.12.2023 käskkirja nr 1-23/1-2/404 alusel alates 17.12.2023 kohaldatud

julgeolekuabinõud lõpetati alates 25.01.2024. Käskkirjas on selgitatud, et kaebaja soov viibida

üksinda kambris ei ole käskkirja koostamise hetkeks põhjendatud, kuid võimaluse korral

arvestatakse kinnipeetava sooviga.

10. Tallinna Vangla tagastas 05.02.2024 otsusega nr 5-15/24/19-2 (dtl 22-23) kaebaja 16.01.2024

esitatud vaide HMS § 79 lg 1 p 1 alusel. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda

vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist ja tema distsiplinaarkorras karistamist,

kuna see ei puuduta kinnipeetava õigusi. Kaebaja esitas 07.01.2024 vaide vangla 17.12.2023

käskkirja kehtetuks tunnistamiseks, mistõttu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega

seonduvat hinnatakse eraldiseisvas vaidemenetluses. Kuna 25.01.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-2/36

lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, siis on lõppenud kaebaja õiguste rikkumine

17.12.2023 käskkirjaga seonduvalt. 17.12.2023 aset leidnud sündmustega seoses on algatatud

kriminaalmenetlus nr 23922500116 karistusseadustiku § 121 lg 2 p 3 tunnustel. Vastavalt HMS §

2 lg-le 2 ei ole süütegude kohtueelne uurimine haldusmenetlus, mistõttu ei saa vaidemenetluses ka

taotleda süüteomenetluse lõpetamist. Kuna kaebaja ei ole julgeolekuabinõude kohaldamisele

viitavate andmete osas 19.12.2023 ja 03.01.2024 registreeritud pöördumistes andmete kustutamise

taotlust esitanud, ei ole sellise nõude esitamine lubatav ka vaidemenetluses.

11. Kaebaja esitas 18.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 17.12.2023

käskkirja nr 1-23/1-2/404 tühistamiseks, Tallinna Vangla tegevusetuse õigusvastasuse

tuvastamiseks seoses kaebaja 08.12.2023 esitatud märgukirjale vastamata jätmisega ja Tallinna

Vangla kohustamiseks algatada distsiplinaarmenetlus vanglaametniku suhtes.

12. Tallinna Halduskohus palus Tallinna Vanglal 26.03.2024 kohtunõudega esitada

haldusmenetluse dokumendid. Kohus palus selgitada 17.12.2023 käskkirjale esitatud vaide

menetlusstaadiumit ning kaebaja avavanglasse pääsemise võimalikkuse asjaolusid.

13. Tallinna Vangla esitas 02.04.2024 vastuse kohtunõudele, milles selgitas, et kaebaja suhtes

lõpetati julgeolekuabinõude kohaldamine 25.01.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-2/36, kuid vangla

jättis kaebaja 07.01.2024 esitatud vaide 17.12.2023 käskkirja nr 1-23/1-2/404 peale lahendamata.

Kuivõrd kohtule vastamise seisuga ei ole vangla lahendanud tähtaegselt kaebaja vaiet, saab VangS

§ 11 lg-st 5 tulenevalt kohustusliku kohtueelse menetluse käskkirja puudutavas osas läbituks

lugeda.

14. Tallinna Halduskohus tagastas 15.04.2024 määrusega kaebuse Tallinna Vangla tegevusetuse

õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja Tallinna Vangla kohustamise nõudes algatada

vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetlus (resolutsiooni p 1). Määruse resolutsiooni p 1 jõustus

22.05.2024. Sama määrusega jättis kohus kaebaja nõude Tallinna Vangla 17.12.2023 käskkirja nr

1-23/1-2/404 tühistamiseks käiguta.

15. Kaebaja esitas 17.04.2024 menetlusabi taotluse, mille Tallinna Halduskohus jättis 03.05.2024

määrusega rahuldamata ning ühtlasi jättis kaebuse teistkordselt käiguta. Määrus jõustus

22.05.2024. Kaebaja tasus kaebuselt riigilõivu 29.05.2024. Tallinna Halduskohus võttis

03.06.2024 määrusega kaebuse menetlusse Tallinna Vangla 17.12.2023 käskkirja nr 1-23/1-2/404

tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

3(9)

3-24-845

16. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla kohaldas vaidlustatud käskkirja alusel täiendavaid

julgeolekuabinõusid õigusvastaselt (19.03.2024 kaebus, dtl 1-3; 23.07.2024 täiendav seisukoht, dtl

101-102).

16.1. Kaebaja teavitas üksusejuhti 08.12.2023, et kaebaja vaimse tervise seisund on ebastabiilne

ega võimalda teiste kinnipeetavatega koosviibimist, mistõttu palus ta enda eraldamist, ennetamaks

kaebaja poolt õigusrikkumiste ja kuritegude toimepanemist. Vaatamata kaebaja teavitusest, jäeti

tema pöördumised ja abipalved tähelepanuta ning ignoreeriti kaebajast lähtuvat võimalikku ohtu.

Vanglaametnike poolt kaebaja pöördumistele vastamata jätmine tekitas kahe kinnipeetava vahelise

füüsilise kontakti. Kaebaja hinnangul oleks vangla saanud ära hoida 17.12.2023 toimunud

intsidendi, kui oleks kaebaja pöördumistele reageerinud.

16.2. Arvestades kaebaja pöördumise aega ja selle registreerimise aega, ei ole kaebajale aru

saadav, kuidas vangla kirjalikult vastamata jätmisel kaebaja pöördumise osas koheselt tegutses.

Kaebaja probleemiga ei tegeletud enne kui kaebaja oli rikkumise toime pannud, kuigi kaebaja

hoiatas rikkumise toimepanemise võimalikkusest. Kaebajale on selge, et mitte ühestki õigusaktist

ei tulene talle õigust valida meelepärane osakond või kamber, kuid kui kaebaja on vaimselt

ebastabiilne või ohtlik teistele kinnipeetavatele, ametnikele või endale ja teeb kõik endast oleneva

konflikti, rünnaku või muu rikkumise ärahoidmiseks, peab vangla sellele ka reageerima.

16.3. Kaebaja märgib, et on juhtunud sarnane olukord, kus üks kinnipeetav pöördus korduvalt

vangla poole, kuid vangla jättis tema pöördumised tähelepanuta. Kahetsusväärselt lõppes olukord

sellega, et suri väga noor inimene ja tekkinud on pöördumatud tagajärjed. Kaebajale jääb

arusaamatuks, et kui ta pöördus nii suuliselt kui ka kirjalikult erinevate ametnike poole, miks ei

reageeritud tema pöördumisele koheselt. Vaadates nüüd seda juhust, kus inimene kaotas vanglas

elu, kuna vangla ei reageerinud koheselt, siis oleks võinud ka kaebaja juhtum selliselt lõppeda

kuna vangla reageeris alles siis, kui kahju/rikkumine oli juba tekkinud.

16.4. Vanglaametnikud on liigselt mugavaks muutunud ning probleemidega tegelemise asemel

eeldavad, et nagunii midagi tõsist ei juhtu. See on kaebaja arvates lubamatu ja kahetsusväärne,

kuivõrd üldjuhul pöördutakse ametnike poole juba tõsiste tagajärgede vältimiseks, nagu seda tegi

ka kaebaja. Hiljem tagajärgedega tegeledes väljendab vastustaja aga kaebaja suhtes pahameelt, et

ta on ohtlik ega oska käituda, ning tahab kohe ka karistada ja muid meetmeid kasutusele võtta,

kuigi kaebaja tegi endast kõik oleneva, et käskkirja aluseks olevat intsidenti ära hoida. Kaebaja

hinnangul asetas vanglaametnik oma tegevusetusega kaebaja tahtlikult ebasoodsasse olukorda,

õhutades ja kutsudes esile rikkumise, mille eest saab kaebajat karistada. Seeläbi rikkus ametnik ära

kaebaja võimaluse avavanglasse pääsemiseks.

Vastustaja seisukoht

17. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ning vaidleb sellele vastu.

17.1. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri nr 1-23/1-2/404, millega kaebaja suhtes

kohaldati julgeolekuabinõusid, on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti

tunnuseid. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 25.01.2024

käskkirjaga nr 1-24/1-2/36.

17.2. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 2 järgi paigutatakse vanglas kinnipeetav kambrisse või

tuppa ja see otsustuspädevus kuulub üksuse juhile vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 12 lg 1 järgi,

kusjuures osakondi ja kambreid eraldades tuleb järgida kinnipeetavate eraldihoidmise kohta

kehtestatud nõudeid ja julgeoleku tagamise põhimõtteid (VKSE § 5 lg 2) ning põhjendatud

vajaduse korral võib vanglateenistus kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt

teistesse ruumidesse paigutada VSKE § 8 lg-s 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik

vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks (VKSE § 8 lg

2).

4(9)

3-24-845

17.3. Kaebaja heidab vastustajale ette tegevusetust, kuna 08.12.2023 teavitas ta vanglaametnike,

et tema vaimne seisund ei luba tal koos viibida kaaskinnipeetavatega ja ta palus ennast eraldada,

kuid seda ei tehtud. Kaebaja väitel hoolimata ametnike teavitamisest jäeti tema pöördumine

tähelepanuta. Kaebaja leiab, et vangla oleks saanud 17.12.2023 sündmuse ära hoida, kuid

üksusejuhi tegevusetus asetas kaebaja ebasoodsasse olukorda, mis kutsus eile rikkumise, kaebaja

lukustatud kambrisse paigutamise ja avavanglasse saamise võimaluse rikkumise. Vastustaja juhib

tähelepanu, et kaebaja 08.12.2023 pöördumine, milles kaebaja taotles enda paigutamist eraldatud

lukustatud kambrisse, võeti vastu ja suunati dokumendiringlusse 12.12.2023 ning registreeriti

13.12.2023 nr-ga 5-8/23/22363-1. Kuigi vastustaja tõdeb, et kaebaja pöördumisele eraldatud

kambrisse paigutamiseks ei ole kirjalikult vastatud, tegutses vastustaja siiski koheselt. Vastustaja

selgitab, et kaebaja 08.12.2023 pöördumisele reageeriti, kui kaebaja paigutati 11.12.2023 P1

eluosakonna kambrist nr 2k-P1-17 ümber eluosakonna P2 kambrisse nr 2k-P2-14.

17.4. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule (VangS § 69 lg 1). Täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine. Ühestki õigusnormist ei tulene kinnipeetavale subjektiivset

õigust valida endale sobiv osakond, kamber või kaaskinnipeetav, kellega ta sooviks ühes kambris

viibida, vaid tegemist on vangla otsusega, millistest kaalutlustest paigutusi tehakse. Vangla ei saa

pelgalt kinnipeetava enda soovil VangS § 69 rakendada, sest eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamisel kaovad kinnipeetaval paljud huvitegevused, alles jäävad vaid taasühiskonnastamise

talituse tegevused.

17.5. Vangla praktikas, kui kinnipeetav avaldab soovi teise kambrisse või lukustatud kambrisse

paigutamiseks, siis üldjuhul ilma põhjuseta isikut teise kambrisse ei paigutata, vaid ametnik

kuulab alati ära kinnipeetava põhjendused ja lisaks uurib juurde, miks soovitakse

ümberpaigutamist. Seda vastustaja ka tegi. Vastustajale ei nähtu vangla õigusvastast tegevusetust

kaebaja lukustatud kambrisse mitte paigutamisest ning kaebaja toime pandud rikkumist ei saa

seostada vastustaja süülise tegevusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

19. Käesolevas haldusasjas vaidlustab kaebaja Tallinna Vangla 17.12.2023 käskkirja nr 1-23/1-

2/404 (17.12.2023 käskkiri), millega kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, mis kehtisid kuni asjaolude äralangemiseni.

20. Kaebuse asjaolude kohaselt esitas kaebaja 07.01.2024 vaide Tallinna Vangla 17.12.2023

käskkirja nr 1-23/1-2/404 peale, mis registreeriti 09.01.2024 numbriga 5-15/24/12-1 (dtl 15-16).

Kohtule nähtuvalt selgitas vastustaja 05.02.2024 otsuses nr 5-15/24/19-2 (dtl 22-23), milles

vastustaja tagastas kaebaja 16.01.2024 esitatud vaide vastustaja 16.01.2024 kirja nr

5-18/24/22664-2 (dtl 20-21) peale, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvat

hinnatakse eraldiseisvas vaidemenetluses. Kohus palus vastustajal 26.03.2024 kohtunõudes

selgitada vaidemenetluse seisu ning vastustaja teatas 02.04.2024 kohtule, et kaebaja vaie on

jäänud lahendamata, mistõttu tuleb kohustuslik kohtueelne menetlus lugeda läbituks. Kohus luges

15.04.2024 määruses 17.12.2023 käskkirja peale esitatud kaebuse lubatavaks. Ehkki kaebuse

lubatavuse osas ja kaebuse menetlusse võtmisele ei ole menetlusosalised vastu vaielnud, siis peab

kohus vajalikuks täpsustada, et vaide tähtaegselt lahendamata jätmise tõttu luges kohus ühtlasi

kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks.

21. Kaebuses vaidlustatud 17.12.2023 käskkiri koostati põhjusel, et kaebaja ja teise kinnipeetava

vahel toimus 17.12.2023 konflikt. Vaidlustatud käskkirja kohaselt liikus kaaskinnipeetav P2

sektsioonist välja, kui kaebaja kutsus kaaskinnipeetava enda juurde tahvelarvutist midagi näitama.

5(9)

3-24-845

Selle käigus ütles kaaskinnipeetav paar sõna, mis ärritas kaebajat. Kaaskinnipeetav jõudis kõndida

sektsiooni ukseni enne kui kaebaja kaaskinnipeetavat ründas. Rünnak kestis paar sekundit enne

kui kinnipeetavad lahutati teineteisest läheduses viibinud ametniku ja teise kinnipeetava poolt.

Kaebaja ei ole kaebuses käskkirja tegemise ja tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid vaidluse alla seadnud ning kaebaja ei ole eitanud

17.12.2023 konflikti toimumist kaaskinnipeetavaga. Seega ei ole praeguses haldusasjas vaidlust

selles, et kaebaja pani toime 17.12.2023 käskkirjas kirjeldatud rünnaku kaaskinnipeetava vastu.

22. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla

sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega,

samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohus selgitab, et

kohtupraktika kohaselt toimub nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse

meetme valik vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõigust tuleb haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 4 lg 2 kohaselt teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

23. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel

antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse

piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda

eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust

kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Eeltoodu tähendab, et kohtulik kontroll vangla

tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida

üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme

valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (nt

Riigikohtu 02.06.2010 otsus nr 3-3-1-33-10, p 11; 06.05.2015 otsus nr 3-3-1-88-14, p 11;

31.01.2023 otsus nr 3-19-1838, p 20). Kohus selgitab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et

vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel

hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele (Riigikohtu 06.05.2015 otsus nr 3-3-1-88-14,

p 15-16; 20.04.2011 otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12; 02.06.2010 otsus nr 3-3-1-33-10, p 12).

24. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas selgitanud, et kaebaja käitumine on ettearvamatu ning et

kaebaja on agressiivne kaaskinnipeetavate suhtes. Kaebaja kokkupuute piiramiseks teiste

kinnipeetavatega ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks on vajalik kohaldada kaebaja suhtes

eraldi lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirjas on selgitatud, et kaebaja eraldi kambrisse

paigutamine loob võimaluse teostada kaebaja üle tugevdatud järelevalvet ning annab ametnikele

võimaluse koheselt reageerida kaebaja tegevusele ja agressioonile. Samuti on käskkirja

põhjenduste kohaselt kaaskinnipeetavate ohutuse tagamiseks ja kaebaja poolt raskete

õigusrikkumiste

toimepanemise

ennetamiseks

otstarbekas

kohaldada

täiendava

julgeolekuabinõuna ka vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga

tegelemise (spordisaali kasutamise) keelamist, vältimaks kaebaja vaba liikumist ja kokkupuuteid

teiste isikutega, sh kaaskinnipeetavatega. Käskkirjas on sedastatud, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine paratamatult piirab kaebaja õigus, kuid arvestades võimalikku

ohtu vangla üldisele julgeolekule peab vangla sellist õiguste riivet proportsionaalseks ja

põhjendatuks. Käskkirjas on lisaks märgitud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

eesmärk ei ole alati suunatud tagajärgede likvideerimisele, vaid ka ohuolukordade ennetamiseks,

mistõttu ennetava meetme kohaldamisel ei ole tarvis oodata võimalike ohuolukordade tekkimisi.

25. Kohus peab vaidlustatud käskkirja õiguspäraseks ning leiab, et selle tühistamiseks puudub

alus. Kohus peab vastustaja kaalutlusi vaidlustatud käskkirja andmisel põhjendatuks ja

asjakohaseks. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli vältida

tema poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud

6(9)

3-24-845

põhjendus, miks on selle rakendamine vajalik. Kohtu hinnangul on vastustaja käskkirja aluseks

olevaid asjaolusid hinnates õiguspäraselt leidnud, et kaebajast lähtub oht vangla üldisele

julgeolekule ning et kaebaja võib toime panna uusi õigusrikkumisi. Kohus leiab, et vastustaja

rakendatud meetmed olid julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks

kohased ja vajalikud. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses asunud väitma, et tema suhtes kohaldatud

täiendavate julgeolekuabinõu meetmed olid ebavajalikud või ebaproportsionaalsed. Kaebaja

põhjendab kaebuse esitamist üksnes sellega, et ta pani vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud teo

toime põhjusel, et vastustaja ei reageerinud kaebaja 08.12.2023 taotlusele kaebaja paigutamiseks

eraldi lukustatud kambrisse.

26. Kaebaja leiab, et vangla oleks saanud 17.12.2023 sündmuse ära hoida kaebaja eraldi

lukustatud kambrisse paigutamisega, kuid vastustaja tegevusetus kaebaja taotlusele vastamisel

ning kaebaja eraldi kambrisse paigutama jätmine asetas kaebaja ebasoodsasse olukorda, mis

kutsus eile kaebaja poolt rikkumise toimepanemise ja kaebaja lukustatud kambrisse paigutamise,

rikkudes seeläbi kaebaja avavanglasse saamise võimaluse. Kaebaja toob välja, et ta palus enda

paigutamist eraldi lukustatud kambrisse seetõttu, et tema eraelulistest probleemidest tulenevalt on

ta emotsionaalselt tasakaalutu ja vaimselt ebastabiilne ning võib tahtmatult toime panna

õigusrikkumisi. Kohtule nähtub seega kaebuse põhjendustest, et sisuliselt soovis kaebaja

08.12.2023 esitatud taotlusega eraldatud lukustatud kambrisse paigutamiseks enda suhtes VangS

§-s 69 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

27. Nagu kohus eespool selgitas, kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või

tõkestaval eesmärgil. Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldata aga karistuslikul eesmärgil.

Seega kaebaja väited justkui vastustaja tahab kaebajat karistada, ei ole käesoleva asja sisulisel

lahendamisel asjakohased, kuna täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamisega ei karistatud

kaebajat, vaid tõkestati ja ennetati kaebaja edasiste võimalike õigusrikkumiste toimepanemist.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ohu tõrjumisele suunatud meede, mis tähendab,

et vastustaja rakendas õiguspäraselt Vang§ § 69 lg-st 2 tulenevaid meetmeid. Kohtule nähtub, et

käesoleval juhul seisnes oht selles, et kaebaja ja kaaskinnipeetavate vahel võib tekkida veel mõni

konflikt, mis võib viia füüsilise vägivalla kasutamiseni. Kohtule järeldub käskkirja andmisest, et

vastustaja hinnangul esines põhjendatud kahtlus, et sarnase juhtumi kordumist võib pidada

tõenäoliseks. Kaebaja ei ole ka käskkirja andmisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele

vastuväiteid esitanud, mistõttu eeldab kohus, et kaebaja sai aru õigusrikkumise toimepanemisest ja

temast lähtuvast võimalikust julgeolekuohust. Seega olukorras, kus kaebaja osavõtul toimus ohtlik

olukord, oli kohtu hinnangul põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Kohtule

ei nähtu ka, et vastustaja oleks kaebaja käitumise osas käesolevas asjas esitatud materjalide pinnalt

ega ka kohtumenetluses kaebaja suhtes ka selget pahameelt väljendanud, vaid käskkirjas möönis

vastustaja, et kaebaja on ettearvamatu ja agressiivne teiste kinnipeetavate suhtes. Seevastu on

kaebaja kaebuseski välja toonud, et soovis oma ebastabiilse emotsionaalse seisundi tõttu enda

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kuna kartis õigusrikkumise toimepanemist. Olukorras,

kus kaebaja mõistis õigusrikkumise toimepanemise võimalikkust ja temast endast lähtuvat ohtu

vangla julgeolekule ebastabiilse vaimse seisundi tõttu, on kohtu hinnangul alusetud kaebaja väited

vastustaja poolt kaebaja suhtes pahameele väljendamise ja kaebaja karistamise soovi kohta.

28. VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine nende

kohaldamise aluse äralangemisel. Käskkirja kohaselt tuli kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajaduse põhjendatus vaadata kord kuus uuesti läbi.

Kohtule nähtuvalt lõpetati kaebaja suhtes täiendvaate julgeolekuabinõud 25.01.2024. Kaebaja ei

ole kohtumenetluses väitnud, et julgeolekuabinõusid oleks kohaldatud ülemäära kaua, ega väitnud,

et nende kohaldamise alus langes varem ära. Seega pole kohtul alust pidada ka kaebaja suhtes

kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kestust ebaproportsionaalseks.

29. Vanglasisene paigutamine on toiming HMS § 106 lg 1 tähenduses (Tallinna Ringkonnakohtu

29.09.2023 otsus asjas nr 3-21-1972, p 9), millele ei kohaldu haldusaktile kehtestatud nõuded, sh

ei pea toiming olema kirjalikult vormistatud ega sisaldama põhjendusi (nt Riigikohtu 31.01.2023

7(9)

3-24-845

otsus nr 3-19-1838, p 11). Samuti ei ole vanglasisese paigutamise kord õigusaktides detailselt

reguleeritud. VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub

täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava

vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Paigutamisel tuleb arvestada ka VangS § 12

lg-s 1 sätestatud eraldihoidmise printsiipi, sh nõuet, et eraldi hoitakse kinnipeetavaid ja

vahistatuid. Justiitsministri 30.11.2000 vastu võetud määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“1

(vangla sisekorraeeskiri, VSKE) § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse isikud ühe- või mitmekohalisse

tuppa või kambrisse (sellises sõnastuses kehtis säte ka kaebaja taotluse esitamise ja käskkirja

andmise hetkel). Kohtupraktika põhjal on vanglal kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel avar

kaalutlusruum (vt nt Riigikohtu 28.04.2011 otsus nr 3-3-1-10-11; 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-

11). Vangistust reguleerivad õigusaktid ei sisalda õigusnorme, millel saaks rajaneda kaebaja õigus

nõuda enda vanglasisest ümberpaigutamist vastavalt tema isiklikule soovile. Kaebajagi on

kinnitanud, et on teadlik, et tal puudub subjektiivne õigus valida meelepärane osakond või

kamber. Kohus leiab, et kinnipeetaval võib olla vanglasisese ümberpaigutamist õigus nõuda

eelkõige juhul, kui isik on paigutatud kokku teiste kinnipeetavatega tema põhiõigusi rikkudes,

näiteks kui kaebaja on paigutatud kokku tema elule või tervisele ohtliku isikuga. Praegusel juhul

sellise olukorraga tegemist ei ole, kuna kaebaja nõudis enda eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist ennast ohtlikuks pidades.

30. Vastustaja selgitas kohtule, et kaebaja viibis 08.12.2023 pöördumise esitamise ajal P1

eluosakonna kambris nr 2k-P1-17 ning kaebaja paigutati 11.12.2023 ümber eluosakonna P2

kambrisse nr 2k-P2-14. Ka kohtule esitatud dokumentide pinnalt nähtub kohtule, et selline

ümberpaigutamine aset leidis, mistõttu puudub kohtul alus kahelda kaebaja vanglasisese

ümberpaigutamise asjaolus. Kohtule nähtub haldusasja materjalidest ja vastustaja selgitustest, et

kaebaja ümberpaigutamise sooviga arvestati ning ta paigutati ümber, seega ei saa vastustajale ette

heita kaebaja ümberpaigutamise soovile reageerimata jätmist. Kohus nõustub vastustajaga selles,

et vastustaja ei saa pelgalt kinnipeetava soovil kohaldada VangS §-st 69 tulenevaid

julgeolekuabinõusid. Arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärki ja asjaolu,

et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob VangS § 69 lg-st 2 nähtuvalt kaasa

kinnipeetava õiguste olulise piiramise, saab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine isiku

suhtes, kelle enda käitumisest ei tulene abinõude kohaldamise vajadust, olla üksnes erandlik

meede julgeoleku tagamiseks (vt ka Riigikohtu 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10, p 14). Kohtule

esitatud tõendite põhjal, millele kohus kaebaja juurdepääsu piiras, ei esinenud selliseid asjaolusid,

millest tulenevalt oleks saanud vastustaja järeldada, et kaebaja oleks ohuks vangla üldisele

julgeolekule või et vastustaja oleks pidanud seetõttu täiendavaid julgeolekuabinõusid koheselt

kohaldama. Vastustaja on selgitanud kohtumenetluses, et kinnipeetava poolt ümberpaigutamise

või lukustatud kambrisse paigutamise soovi avaldamisel kinnipeetavaid üldjuhul ilma põhjuseta

teise kambrisse ei paigutata, vaid teise kambrisse või osakonda paigutamise soovi avaldamisel

kuulab ära ja uurib ametnik alati kinnipeetava põhjendusi, miks soovitakse ümberpaigutamist.

Kohtule nähtub, et vastustaja sellisel viisil ka talitas. Kuna vanglasisene ümberpaigutamine on

kaalutlusotsustus ning kohtule nähtuvalt on kaebaja sooviga arvestatud ja kaebaja

ümberpaigutamine on aset leidnud, siis puudub kohtul alus kahelda vastustaja kaalutlusõiguse

teostamises vanglasisesel ümberpaigutamisel.

31. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja toime pandud rikkumine ja käskkirja andmine seostatav

vastutaja poolt kaebaja 08.12.2023 pöördumisele reageerimata jätmisega. Vastustaja on

kohtumenetluses küll möönnud, et kaebaja pöördumisele jäeti kirjalikult vastamata, kuid

vastustaja on kohtule kinnitanud, et vastustaja tegutses siiski kaebaja pöördumisega seonduvalt

koheselt. VangS ei sätesta avalduste ja taotluste lahendamiseks konkreetset tähtaega, mistõttu tuli

vastustajal kaebaja taotlus lahendada mõistliku aja jooksul. Olukorras, kus kaebaja esitas taotluse

08.12.2023 ning vastustaja paigutas kaebaja ühest eluosakonnast teise juba 11.12.2023, siis ei saa

vastustajale ette heita ka toimingu sooritamata jätmist või sellega ebamõistlikku viivitamist. Kohtu

1 Kättesaadav veebilehel - https://www.riigiteataja.ee/akt/129122022061?leiaKehtiv

8(9)

3-24-845

hinnangul ei saa seetõttu heita vastustajale ette ka õigusvastast tegevusetust või veelgi vähem

seostada seda käskkirjas kirjeldatud rikkumise toimepanemisega, arvestades, et kaebaja pani

käskkirja andmise aluseks oleva teo toime 17.12.2023 ehk peale tema pöördumise lahendamist ja

tema ümberpaigutamist teise eluosakonda.

32. Kaebaja etteheited tema avavanglasse saamise võimaluse rikkumisega on kohtu hinnangul

põhjendamatud. Vastustaja on kohtule selgitanud (02.04.2024 vastus kohtunõudele, dtl 31-32), et

Tallinna Vangla 05.01.2024 otsusest nr 5-8/24/21851-2 (dtl 37-39) nähtuvalt ei pidanud vangla

võimalikuks kaebajat avavanglasse paigutada, kuna vanglal puudus kaebaja käitumise pinnalt

veendumus, et kaebaja suudab hoiduda uue õigusrikkumise toime panemisest. Arvestades, et

avavanglas on kontroll ja järelevalve kinnipeetavate igapäevaelu ja tegevuste üle väiksem ning

liikumisvabadus suurem kui kinnises vanglas, on kinnipeetaval suuremad võimalused kehtestatud

korra eiramiseks ning rikkumise tagajärjed võivad olla tõsisemad kui kinnises vanglas, peab

vangla olema avavanglasse paigutatud kinnipeetavate ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas

käitumises veendunud. Kuivõrd kaebaja käitumisega seoses oli kinnises vanglas alates 2023. a

maikuust fikseeritud kuus intsidenti, sh seisnesid rikkumised kaaskinnipeetava ähvardamises ning

vanglaametnikega ebaviisakas suhtluses, ei pidanud vangla kaebaja paigutamist avavanglasse

võimalikuks. Vastustaja kinnitas kohtule, et kaebaja avavanglasse paigutamise välistuseks ei olnud

ainuüksi 17.12.2023 käskkiri, vaid kaebaja käitumine kogumis alates 2023. a maikuust. Kohus

avavanglasse paigutamist puudutavaid selgitusi käesolevas haldusasjas kahtluse alla ei sea,

kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole kaebaja avavanglasse paigutamise keeldumist

kohtumenetluses vaidlustanud. Kohus märgib vaid kaebajale, et kaebaja avavanglasse paigutamata

jätmise küsimus ei ole käesolevas haldusasjas asjakohane ning väljub asja sisulise lahendamise

raamidest. Kui kaebaja ei nõustunud avavanglasse paigutamata jätmise otsustusega, tulnuks

kaebajal see aegsasti vaidlustada. Kuna kohtul puudub teave avavanglasse paigutamata jätmise

otsuse vaidlustamisest, siis võib kohus üksnes järeldada, et kaebaja pidas otsust õiguspäraseks.

Nagu kohus käesolevas otsuses juba sedastas, ei jäetud kaebaja pöördumisele reageerimata ning

kaebaja poolt käskkirja andmise aluseks oleva teo toime panemine toimus pärast tema

ümberpaigutamist, mistõttu ei saa vastustajale ette heita ka kaebaja avavanglasse pääsemise

võimaluse väidetavat tahtlikku rikkumist. Kaebaja käitumine on tema enda mõjusfääris, mistõttu

on kaebaja ise tekitanud enda käitumisega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja sellest

tulenevate kahjulike tagajärgede tekitamise.

33. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Tallinna Vangla 17.12.2023 käskkiri nr 1-23/1-2/404 on

õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus

on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja

on palunud jätta menetluskulud kaebaja kanda, ent ei ole esitanud menetluskulusid tõendavaid

dokumente. Sealjuures nähtub kohtule, et vastustaja on esindanud ennast ise ilma välise õigusabi

kasutamiseta, mistõttu ei saa vastustajal menetluskulusid olla tekkinud. Seega jäävad

menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

35. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

9(9)