2-23-112529/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Maris Kuurberg, Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2024. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-112529

Kohtuasi

Revensen OÜ hagi BB vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 03.04.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Revensen OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant):

Revensen OÜ

(registrikood

16625699), lepinguline esindaja LL

Kostja (vastustaja): BB (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Revensen OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada

kaebus selle esitajale käesoleva määruse jõustumisel.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile

menetlusosalistele määruse ärakirja edastamisega.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Revensen OÜ

kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-23-112529

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Revensen OÜ (hageja) esitas maksekäsu kiirmenetlusest üle tulnud asjas Pärnu Maakohtule

hagiavalduse BB (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista: põhinõude

628,02 eurot, intressi 65,18 eurot, lepingu haldustasu 8,41 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot,

väikelaenulepingu kindlustusega seotud kulu 14,64 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

134,85 eurot ja viivise alates 09.01.2024 kuni põhinõude (628,02 eurot) tasumiseni määraga

23,90% aastas.

2. Hagi ja selle täienduste kohaselt esitas kostja 18.11.2021 laenutaotluse laenusummale 800

eurot. 18.11.2021 sõlmis kostja (laenuvõtja) Coop Pank AS-iga (laenuandja)

väikelaenulepingu nr L373512, mille alusel võttis kostja laenu 800 eurot

tagasimakseperioodiga 36 kuud ja intressiga 23,90% aastas ning krediidikulukuse määraga

35,86%. Kostja kohustus tasuma alates 10.12.2021 annuiteetgraafiku alusel iga kuu 10.

kuupäevaks laenu põhiosa, intressi ja lepingu haldustasu makseid summas 32,68 eurot. Kostja

kohustus laenu tagastama hiljemalt 10.11.2024. Kokku kohustus kostja tasuma 1211,50 eurot.

Lisaks sõlmis kostja laenuandjaga väikelaenukindlustusega seotud kulude tasumise

kokkuleppe. Laenuandja maksis kostjale laenusumma välja 18.11.2021. Sellega said

laenuandja kohustused täidetud ja kostjal tekkis kohustus laenulepingus sätestatud tingimusi

täita.

2.1. Kostja enda laenulepingu järgseid kohustusi õigeaegselt ei täitnud. Pärast laenulepingu

sõlmimist laekus kostjalt laenuandjale 358,87 eurot. Makseviivituse tekkimise tõttu saatis

laenuandja kostjale korduvalt meeldetuletusi. Laenuandja edastas kostjale 27.02.2023 teate

laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta ning nõudis kogu laenulepingu alusel

võlgnetava summa tasumist 14 päeva jooksul. Kostja laenuandja nõuetele ei reageerinud,

misjärel loovutas laenuandja 06.03.2023 talle kuuluva nõude kostja vastu hagejale.

2.2. Hageja väitel täitis laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollis piisava

põhjalikkusega laenusaaja maksevõimelisust. Kostja märkis enda sissetulekuks 1200 eurot ja

igakuisteks kohustusteks 80 eurot ning ülalpeetavate puudumise. Kostja omandis ei olnud

kinnisvara. Kostjal paluti esitada arveldusarve väljavõte ajavahemiku 2020. a november kuni

2021. a november kohta. Kostja kohta tehti järgmisi päringuid: Rahvastikuregistrist kontrolliti

elukoha ja kehtivate dokumentide andmeid; Krediidiinfo andmebaasist kontrolliti

maksehäireid ning aktiivseid maksehäireid polnud; Taust.ee andmebaasist päriti infot

võlgnevuste kohta ja selgus, et aktiivsed võlgnevused puuduvad; Maksu- ja Tolliameti

süsteemist kontrolliti infot kehtiva töösuhte ning palgalaekumiste kohta. Laenuandja jõudis

järeldusele, et kostja esitatud andmed ja maksekäitumine võimaldavad kostjale pakkuda laenu

summas 800 eurot ja kuumaksega 35,29 eurot ning tähtajaga 36 kuud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis 03.04.2024 otsusega hagiavalduse rahuldamata ja jättis menetluskulud

hageja kanda. Maakohus määras, et hagejalt väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.

Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

3.1. Hageja esitas kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja laenuandja vahel sõlmitud

laenulepingust. Laenuandja loovutas oma nõuded hagejale. Kostja ja laenuandja vahel oli

sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Maakohtu

hinnangul on leping on tühine, kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

2-23-112529

3.1.1. Kohus kohustas hagejat 13.12.2023 ja 10.01.2024 määrusega esitama kohtule kogu

informatsioon vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ning kõik sellekohased

tõendid. Samas määruses selgitas kohus, et kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohta informatsiooni ei esita, siis järeldab kohus, et hageja ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtet järginud. Kohus selgitas ka, et informatsiooni ja ümberarvestuse

esitamata jätmisel võib kohus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

3.1.2. Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja esitatud andmeid ja pangakonto

väljavõtet kontrolliti. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kohtu

hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek. Samuti kostja võimalikud

kohustused teiste võlausaldajate ees.

3.2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas. VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%. Kostjaga

sõlmitud lepingu järgi pidi intress olema 23,90% aastas. Krediidiandjal ei olnud õigust

kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest

hagejale muid tasusid. Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist ning

need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud

vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on

krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Maakohtu hinnangul ei esitatud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud pangale valeandmeid või jätnud

nõutud andmed esitamata. Kohtule ei esitatud ka ümberarvestusi, kuigi kohus juhtis sellele

hageja tähelepanu 10.12.2023 määruses.

3.3. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused näeb ette VÕS § 416 lg 1.

Krediidiandjal ei ole õigust lepingut üles öelda, kui tarbija pole maksetega viivitanud.

Krediidiandja on teinud laenu väljamakse summas 759,78 eurot (dtl 132). Kostja ei pidanud

tasuma muid kulusid (sh lepingutasu 35 eurot), kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet ega kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Hagist nähtub, et kostja tegi

tagasimakseid kokku summas 358,87 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda vaid põhivõlga, sest

seadusjärgne intressimäär oli 0%. Kostja tasutud summat saab pidada laenu põhiosa

tasumiseks. Kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta pidi tasuma. Kostja

ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud ja krediidiandjal polnud

õigust lepingut üles öelda. Hagejal ei ole kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa

hageja nõuda kostjalt intressi ja viivist, kuna leping ei ole kehtivalt üles öeldud.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus vaidlustatud maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega rahuldada hagi. Alternatiivselt palus hageja saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Hageja palus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise ning teha uue menetluskulude jaotuse, millega jätta menetluskulud kostja

kanda ja mõista välja hageja menetluskulud koos edasiulatuva viivisega seadusjärgses määras.

4.1. Vaidlustatav kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohus ei võtnud seisukohta

hageja kõigi väidete ja tõendite kohta ning kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, mis

2-23-112529

viis ebaõige lahendini. Edasikaebeõiguseta on hageja huvid kahjustatud. Kohus ei teinud asja

lahendamiseks ka tagaseljaotsust, kuigi hageja seda taotles.

4.2. Krediidiandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, vaid arvestas kostja

krediidivõimelisuse hindamisel tema finantskohustuste suuruseks kõik kohustused, sh hagi

aluseks oleva laenulepingu järgsed kohustused. Pärast arvestuse tegemist jäi kostjale enda

vältimatute kulude jaoks piisav jääk, mistõttu sai järeldada, et kostja sissetulek oli piisav

laenutaotluse rahuldamiseks. Kostja oli laenu väljastamise ajal krediidivõimeline ja hiljem

makseraskustesse sattumine, seoses ebamõistliku tarbimise või hilisemate laenude võtmisega,

ei olnud krediidiandja ega hageja vastutada. Kohus ei selgitanud ega kohustanud täiendavalt

hagejat esitama ka kontoväljavõtet ja intressimäära ümberarvestust.

4.3. Laenuandja teostatud päringud näitasid kogumina seda, et kostja oli püsiva ja piisava

sissetulekuga laenuvõtja. Kostja sissetulekuks oli 1200 eurot. Igakuised kohustused olid

summas 80 eurot, millele lisandus 32,68 eurot. Kostjal oli kindel ja stabiilne sissetulek ning

töökoht M OÜ-s ja I OÜ-s. Summad näitasid laenuandjale, et ta oli suuteline täitma võetud

laenulepinguga kokku lepitud kuumakset summas 32,68 eurot. Krediidiandjal oli

vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et tarbija teab oma krediidi

eesmärki ja finantsolukorda. Kostja oli taotluse esitamise ajal täisealine ja terve inimene.

Laenuandja on kontrollinud ka maksehäireregistrit, millest nähtus, et kostjal ei olnud lepingu

sõlmimise kuupäeval ühtegi kehtivat maksehäiret.

4.4. Kostja sai laenu 800 eurot ja rikastus alusetult laenuandja arvelt. Kohus oleks pidanud

hagi vähemalt osaliselt rahuldama põhiosa ulatuses.

4.5. Samuti vaidlustas hageja maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise

osas. Menetluskulude jaotamisel palus hageja kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg-t 4, sest hagi esitamine oli põhjendatud eelkõige kostja enda käitumisest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab üksmeelselt,

et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637

lg 1 p 6 ja lg 2¹ alusel keelduda ning kaebus TsMS § 638 lg 10 järgi selle esitajale tagastada.

6. Tsiviilasja hinna järgi on tegemist lihtmenetlusega TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS §

637 lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas võetakse

apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus edasikaebamiseks luba ei

andnud.

7. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud aluseid kaebuse

menetlusse võtmiseks. Asjas tehtud otsus, millega jäeti hagi rahuldamata, ei ole maakohtu

poolt selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg. Maakohus ei ole

rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Asjaolu, et apellant

otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise järeldamiseks alust. Kaebuse väited ei anna alust

muuta otsust. Põhjendamatu on ka hageja etteheide, et maakohus ei teinud tagaseljaotsust.

2-23-112529

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt ka RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-

21-17 p 16).

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei toonud esile ega tõendanud, et

laenuandja kogus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajaliku teabe ja hindas

kostja krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Maakohus ei eksinud vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisele hinnangut andes tõendite hindamise reeglite vastu ega

jätnud arvestamata hageja esile toodud asjaolusid, mis võiksid mõjutada vaidluse lahendamise

tulemust. Kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ja analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust. Seda tuleb

maakohtul teha ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele. Kohus hindas TsMS §

232 lg 1 kohaselt kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Asja

materjalidest ei nähtunud, et laenuandja oleks laenuotsuse tegemisel palunud kostjal esitada

pangakonto väljavõtte ning teostanud selle analüüsi. Kohtupraktikas on peetud pangakonto

väljavõtte nõudmist minimaalseks nõudeks, mida laenuvõtja krediidivõime hindamiseks tuleb

teha (vt ka TlnRnKm 06.02.2024, 2-23-130993 p-d 4.2, 11.1 ja 11.3).

8.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel

täidetavast küsimustikust ja registritest saadavaid andmeid, kuna need ei anna sellist teavet

taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Põhjendamatu on

hageja etteheide, et maakohus ei selgitanud ega kohustanud täiendavalt hagejat esitama

kontoväljavõtet. Maakohus juhtis sellele 13.12.2023 määruses hageja tähelepanu ja kohustas

hagejat 10.01.2024 määrusega esitama tõendid. Kostja suhtes oli põhjaliku

krediidivõimelisuse analüüsi teostamine ka ebatõenäoline arvestades, et laenuandja tegi

laenuotsuse samal päeval laenutaotluse saamisega (vt ka TlnRnKm 16.05.2024, 2-23-144128

p 12).

8.2. Hageja pidi seega antud juhul järeldama, et kostja krediidivõime kontroll on ebapiisav,

millega rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema. Laenuandja ja hageja pole seda teinud. Hageja ei esitanud ka

apellatsioonkaebuses ümberarvestust. Hageja heidab põhjendamatult maakohtule ette, et

kohus ei selgitanud hagejale intressimäära ümberarvestuse esitamist. Maakohus juhtis hageja

tähelepanu seonduvalt tagasimaksete uuesti määramisega 13.12.2023 määruses.

10. Kuna laenumaksed sai lugeda üksnes põhiosa makseteks ja võlgnevust tekkinud ei olnud,

siis ei saanud laenuandja lepingut 27.02.2023 üles öelda. Kuna hagis esitatud asjaolude

kohaselt sõlmisid laenuandja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt tuli laen tagastada 36 kuu

jooksul hiljemalt 10.11.2024, ei ole ka tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise

tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu

ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses.

11. Kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis olukorras, kus hageja

ei ole toonud esile, et laenuandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud nõuetele vastavalt

uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja

2-23-112529

hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada ning seda ei saaks teha ka

ringkonnakohus (vt ka TlnRnKm 16.05.2024, 2-23-144128 p 13).

12. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude

kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg

1 p 6 alusel. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta

rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks.

Hageja ei ole ühtegi argumenti kostja menetluskulude puudumise kohta esitanud. Hagejalt

kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude puudumist vaidlustab hageja üksnes sellega,

et ta vaidlustab maakohtu otsuse. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud, kui leidis, et

kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, mida hagejalt välja mõista. Kohus ei

ole menetluskulude kindlaksmääramise osas eksinud ning apellatsioonkaebusest ei tulene

maakohtule vastavas osas etteheiteid (vt ka TlnRKm 27.03.2024, 2-23-140058 p 10).

13. Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumist TsMS § 637 lg 2¹ alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt

arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et

maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi

ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt

mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse

põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas

menetlus-ökonoomiaga (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363 p 15).

14. Ringkonnakohtul ei oleks alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

Hageja ei toonud välja erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid TsMS § 162 lg 4 järgi jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti

menetluskulud hageja kanda (vt ka TlnRnKm 16.05.2024, 2-23-144128 p 16).

15. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus kaebuse menetlusse võtmiseks.

Kolleegium lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluse põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja

võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel tsiviilasja hinnaga võrreldes ülemääraseid

menetluskulusid.

16. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse

kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle kostjale vastamiseks edastamist, siis ei

saanud kostjal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid

menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

16.1. Hagejal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150

lg 1 p 2 alusel pärast käesoleva määruse jõustumist, kui hageja tasus kaebuselt riigilõivu.

Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele arveldusarvele lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6

2-23-112529

kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal

riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

17. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

18. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Maris Kuurberg

Kaija Piirmets