3-24-2487/3 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Virgo Saarmets ja Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

24.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2487

Haldusasi

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kaebus

Riigikogu 06.05.2024 avalduse „Moskva patriarhaadi

kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist

agressiooni toetavaks institutsiooniks“ peale

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik,

esindajad v.adv Steven-Hristo Evestus ja v.adv

Artur Knjazev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku

määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku määruskaebus menetlusse.

2. Jätta Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku määruskaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määrus muutmata.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikogu tegi 06.05.2024 avalduse „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa

Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“.

Avalduse kohaselt peab Riigikogu vastuvõetamatuks Moskva patriarhaadi kui institutsiooni

tegevust Venemaa Föderatsiooni Ukraina vastase agressiooni õigustamisel ja toetamisel. Sellest

lähtuvalt peab Riigikogu vajalikuks kuulutada Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni

sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Riigikogu kutsub üles kõiki riike ja

rahvusvahelist kogukonda tõkestama Moskva patriarhaadi vaenulikku mõjutustegevust. Ühtlasi

rõhutas Riigikogu, et Moskva patriarhaadi kuulutamine Venemaa Föderatsiooni sõjalist

agressiooni toetavaks institutsiooniks puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja

juhtorganit, mitte õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. Õigeusu ühendused ja kogudused

peaksid ka ise hindama vaenulikust mõjutustegevusest tulenevat ohtu avalikule korrale ja oma

3-24-2487

liikmetele ning astuma vajalikke samme Moskva patriarhaadiga sidemete katkestamiseks. Eesti

Vabariigis peab säilima põhiseaduslik õigus usuvabadusele, arvestades kõikide siin elavate

inimeste õigusi ja vabadusi.

2. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) esitas 03.09.2024 Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Riigikogu kõrvaldama 06.05.2024 avaldusega

tekitatud õigusvastased tagajärjed ning selleks kuulutama avalduses avalikkusele, et 1)

Riigikogu 06.05.2024 avaldusega on ebaõigesti ja õigusvastaselt kuulutatud Moskva patriarhaat

Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks osas, milles see hõlmab

ega välista Moskva Patriarhaadi ehk Vene Õigeusu Kiriku koosseisu kuuluvat MPEÕK-d; 2)

MPEÕK ei ole Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni toetaja. Kaebaja taotleb

alternatiivselt, et kohus tuvastaks Riigikogu avalduse õigusvastasuse osas, millega see kuulutab

Moskva Patriarhaadi Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks,

kuid ei välista selle koosseisust MPEÕK-d.

Kaebaja vaidlustab Riigikogu avalduse osas, milles see ei välista kaebajat Moskva Patriarhaadi

koosseisust, kui kuulutab viimase Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni toetajaks.

Kaebaja on vastu Venemaa Föderatsiooni sõjalisele agressioonile. Ka avalduse menetlemisel

Riigikogus kinnitati, et kaebaja ei ole teinud midagi ebaseaduslikku ning vastupidi on olnud

vastu sõjalisele agressioonile, sh pole kaebaja koguduste tegevuses esinenud vaenuliku

propaganda ilminguid. Ebaõigete andmete avaldamise kõrval keelab võlaõigusseaduse (VÕS) §

1047 lg 1 ka faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamise. Riigikogu oleks

pidanud kaebaja õiguste tagamiseks Moskva Patriarhaadi kuulutamisel agressiooni toetajaks

selgelt välistama kaebaja, kes ei ole sõjalist agressiooni kuidagi toetanud, vaid on olnud sellele

vastu. Riigikogu kinnitas 29.07.2024 vastuses kaebaja teabenõudele, et avalduses märgitud

Moskva Patriarhaat hõlmab ka kaebajat. Riigikogu avaldus võimendab ja õigustab vaenulikku

suhtumist kaebaja suhtes, mis avaldub negatiivsetes meediakajastustes ja ka laiemalt ühiskonna

suhtumises. Siseministeerium on asunud survestama kaebajat katkestama sidemeid Moskva

Patriarhaadiga ja Tallinna linn on esitanud üürilepingu ülesütlemise avalduse kaebaja ruumide

äravõtmiseks. Riivatud on kaebaja õigust heale nimele, usuvabadust ja süütuse presumptsiooni.

Avalduses toodu viitab mitmele kuriteokoosseisule, mida võidakse seostada kaebajaga

tulenevalt tema kuulumisest Moskva Patriarhaadi kanoonilisse struktuuri. Kaebaja nõuab, et

Riigikogu lükkaks kaebaja kohta esitatud ebaõigeid andmeid ja eksitava teabe ümber samal

viisil ja samas kohas ehk avaldusega, mis on kõigile avalikustatud.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 30.09.2024 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1

alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

Riigikogu avaldused, deklaratsioonid ja pöördumised, millega esinemise võimaluse näeb ette

põhiseaduse (PS) § 65 p 11, on Riigikogu poliitilist tahet väljendavad õiguslikult mittesiduva

iseloomuga aktid. Sellise tahteavalduse adressaadiks on Eesti rahvas, teised riigid ja

rahvusvahelised organisatsioonid, aga ka avalikkus. Riigikogu avaldus, deklaratsioon ja

pöördumine on parlamendi õigusaktide kõrval eraldi parlamentaarse tegevuse vorm. Riigikogu

kompetents võtta vastu avaldusi on tuletatav parlamentarismi põhimõttest ja arusaamast, et

esindusdemokraatia põhimõttele rajatud riigis peab rahva esindusorganil olema kaasarääkimise

õigus kõigis riigielu küsimustes, mida ta peab oluliseks.

Riigikogu avaldust tuleb lugeda riigi tegevuseks avalik-õiguslikus suhtes. Avalduse tegemisel

täidab Riigikogu oma seadusandliku võimu funktsiooni, avalduse tegemist reguleerib avalik

õigus (PS § 65 p 11, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154) ja ka vaidlusel sellise avalduse

üle on avalik-õiguslik iseloom. Ükski seadus ei näe Riigikogu avalduse üle tekkinud vaidluse

lahendamiseks selgelt ette eraldi kohtulikku või kohtuvälist menetluskorda. Kuna avaldus ei ole

õigustloov akt, ei ole selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks võimalik algatada

2(6)

3-24-2487

normikontrolli menetlust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 2.

peatüki tähenduses. Ühtlasi ei ole Riigikogu avalduse puhul selle mittesiduva iseloomu tõttu

tegemist Riigikogu otsusega (õiguse üksikaktiga) PSJKS § 16 mõttes, mille õiguspärasust saaks

kontrollida PSJKS 3. peatükis sätestatud korras.

Eelnevale vaatamata on halduskohtu pädevuse piiramine võimalik ka teistsuguse menetluse

puudumise korral, kui vajadus sellise piirangu järele tuleneb vahetult mõnest põhiseaduse

normist või põhiseaduslikust väärtusest (vt HKMS kommenteeritud väljaanne, Juura, 2013, § 4

kommentaar, lk 43, C II). HKMS § 4 lg-t 1 tuleb tõlgendada põhiseaduskonformselt.

Avaldusega esinedes ei täida Riigikogu avaliku halduse ülesannet, s.o täidesaatva võimu

ülesannet, ja sellist tegevust ei saa käsitada halduse teabetoiminguna. Avaldustega esinemine

on PS § 65 p 11 kohaselt osa Riigikogu kui seadusandliku võimuharu ülesannetest. Avalduste

kaudu väljendab seadusandja oma poliitilist tahet ning seda ei saa võrdsustada haldusorgani

poolt avalikkusele teabe jagamisega. Olukord, kus halduskohus kontrollib parlamendi

avaldustes väljendatud poliitiliste seisukohtade sisu ja saab kohustada parlamenti neid

seisukohti muutma või neist loobuma, oleks vastuolus nii PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe

ja tasakaalustatuse põhimõttega kui ka PS § 1 lg-st 1 ja §-st 10 tuleneva parlamentaarse

demokraatia põhimõttega. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte kohaselt täidab iga

võimuharu oma ülesandeid iseseisvalt ja omavastutuslikult. Ehkki võimuharud tasakaalustavad

üksteist ja teostavad selle raames üksteise üle kontrolli, peab sellise kontrolli võimalus

parlamendi üle tulenema kas põhiseadusest või olema (põhiseadusega ette nähtud raamides)

seadusandja poolt selge sõnaga ette nähtud. Halduskohtute ülesanne on Eesti õiguskorras

eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel

(HKMS § 2 lg 1). Eesti õiguskorras ei teosta halduskohtud vahetut kontrolli parlamendi poolt

tema põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmise õiguspärasuse üle. Halduskohus saab

algatada konkreetse normikontrolli seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, kuid lõpliku

otsuse seaduse põhiseaduspärasuse kohta langetab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium või Riigikohtu üldkogu. Samuti ei kontrolli halduskohus Riigikogu vastu võetud

õiguse üksikaktide õiguspärasust. Asjaolu, et halduskohtu pädevuses on avaliku võimu kandja

poolt mh õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise kaebuste läbivaatamine, ei tähenda, et

kaebajale peaks olema tagatud halduskohtusse pöördumine ka siinsel juhul.

Lisaks on oluline, et PS § 62 kohaselt ei kanna Riigikogu liige õiguslikku vastutust poliitiliste

avalduste eest Riigikogus või selle organites. See Riigikogu liikme õigusliku vastutuse

puudumine (indemniteet) hõlmab keeldu algatada parlamendiliikme vastu kriminaal, väärteo-,

halduskohtu- või tsiviilkohtumenetlust parlamendis tehtud poliitilise avalduse eest. Ehkki

Riigikogu avaldust ei saa võrdsustada üksiku Riigikogu liikme poliitilise avaldusega

parlamendis, on nende vahel siiski tihe seos. Kohtu hinnangul tähendaks võimalus, et kohtuliku

kontrolli raames tuvastatakse parlamendi (s.o sisuliselt avalduse poolt hääletanud parlamendi

liikmete) poliitilise avalduse õigusvastasus ja kohustatakse parlamenti seda ümber lükkama, et

kahjustada saab ka selle avalduse poolt hääletanud Riigikogu liikmete tegutsemisjulgus end

parlamendis vabalt väljendada. Parlamendi vastutus oma avalduste, deklaratsioonide ja

pöördumiste eest saab väljenduda eelkõige tema poliitilises vastutuses oma valijate ees.

Võimaluse puudumisele halduskohtu pädevust kaebaja soovitud viisil sisustada viitab ka see, et

HKMS ei anna halduskohtule volitust Riigikogu avalduse peale esitatud heastamiskaebuse ja

tuvastamiskaebuse rahuldamiseks. HKMS § 5 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt võib kohus kaebuse

rahuldamise korral teha ettekirjutuse mh toimingu tagajärgede kõrvaldamise kohta ja teha

kindlaks toimingu õigusvastasuse. HKMS § 6 lg 2 kohaselt mõistetakse toiminguna HKMS

tähenduses haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toimingut, samuti haldusorgani

tegevusetust ja viivitust avalik-õiguslikus suhtes. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg-st 1

tulenevalt on haldusmenetlus haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu

3(6)

3-24-2487

sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. Toiming on HMS § 106 lg 1 kohaselt haldusorgani

tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. Haldusorgan on

HMS § 8 lg 1 kohaselt seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku

halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Nagu eespool selgitatud, on

Riigikogu avaldus eraldi parlamentaarse tegevuse vorm, mida Riigikogu realiseerib osana oma

seadusandlikust võimust. Avaldust tehes ei täida Riigikogu avaliku halduse ülesannet, s.o ei

teosta täidesaatvat riigivõimu ega korralda haldusmenetlust. Neil põhjustel oleks halduskohtul

pädevus parlamendi poliitiliste avalduste peale esitatud heastamis- ja tuvastamiskaebuse läbi

vaatamiseks üksnes juhul, kui see ilmneks seadusest selgelt ja mitte üksnes järelduse kaudu, et

HKMS § 4 lg 1 üldklausel sellist pädevust ei välista.

Kohustust võimaldada kaebajale tema soovitud viisil oma õiguste kaitseks halduskohtusse

pöördumist ei tulene ka Eesti Vabariigile siduvatest rahvusvahelistest kohustustest. Inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 13 rakenduspraktika kohaselt ei anna

konventsioon isikule õigust tõhusale kaitsevahendile riigivõimu üldiste poliitiliste seisukohtade

vastu (nt Hatton jt vs. Ühendkuningriik 2003, § 138) ega võimalda vaidlustada sellisele

kaitsevahendile põhiseadusest tulenevaid piiranguid (nt Paksas vs. Leedu, 2011, § 114).

4. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik

esitas Tallinna Ringkonnakohtule

määruskaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määrus tühistada ja saata asi

halduskohtule lahendamiseks.

Kohtu tõlgendus tagab Riigikogule täieliku indemniteedi, mis võimaldab tal levitada mistahes

sõnumeid adresseeritult ükskõik millise inimese või inimgrupi vastu, ilma et kannatanu saaks

mingilgi moel vaidlustada valesid, eksitavat teavet, ebasündsalt halvustavaid väljendeid, kaitsta

oma head nime või süütuse presumptsiooni või – nagu praegusel juhul – heastada usuvabadusse

sekkumist ja tuvastada rikkumist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et avaldusega esinedes väljendas

Riigikogu poliitilist tahet. Riigikogu avaldas kaebaja kohta ebaõigeid faktiväiteid või kohatuid

väärtushinnanguid, millega rikkus kaebaja põhiõigusi. Kohus ei saanud tõendeid hindamata

asuda seisukohale, et Riigikogu väljendas üksnes poliitilist tahet, kuna kohus peab eeldama

menetlusse võtmise otsustamisel kaebuse faktiväidete õigsust. Riigikogu avalduse tekst

sisaldab peamiselt faktiväiteid või väärtushinnanguid Moskva patriarhaadi ning sellega

üheskoos kaebaja kohta. Demokraatlikus õigusriigis ei ole ükski avaliku võimu organ piiramatu

võimuga. Kohus peab võimaldama isikutel kaitsta oma õigusi ning selleks kontrollima avaliku

võimu teostamise õiguspärasust.

Halduskohus on põhjendamatult laiendanud indemniteedi kogu Riigikogule. Kaebaja ei

vaidlusta seda, mida Riigikogu liikmed väljendasid Riigikogus või selle organites. Kaebuse

esemeks on Riigikogu poolt väljendatud väärad ja eksitavad faktilised seisukohad, mis

omandavad Riigikogu avaldusena suure kaalu ja autoriteedi, kuid mis lubamatult kujundavad

vähemusgrupi suhtes vaenulikke eelhoiakuid ja reaktsioone.

Riigikogu võib teha poliitilisi avaldusi, kus ta toetab midagi või mõistab hukka. Kuid kui

Riigikogu informeerib avalikkust ühe inimgrupiga seotud ohust ühiskonnale, tuues selleks välja

väidetavaid fakte selle inimgrupi kohta, siis on tegemist halduse teabetoiminguga.

Riigikogu (põhiseaduskomisjoni) vastus kaebaja hilisemale teabenõudele seostab kaebaja

vaidlusaluse avaldusega. Kohus oleks pidanud laskma kaebust muuta ning laskma vaidlustada

seda vastust.

Põhiseadus tagab õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, samuti õiguse tõhusale

õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ka kohtu viidatud EIKo 08.07.2003 nr 36022/97

ütleb, et ehkki isik ei saa vaidlustada üldist poliitikat kui sellist, siis juhul kui isik toob esile

konventsioonist tuleneva õiguse rikkumise, peab riik tagama talle tõhusa õiguskaitsevahendi (p

4(6)

3-24-2487

138). EIK on korduvalt nõudnud kohtulikku kaitset juhtumitel, kus avaliku võimu organ on

halvustanud usulist ühendust. Lisaks tugineb kaebaja süütuse presumptsiooni rikkumisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

6. Halduskohtu 30.09.2024 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited

ei anna alust tühistada halduskohtu määrust. Ringkonnakohus nõustub määruse põhjendustega

ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

7. Halduskohus selgitas õigesti, et tulenevalt võimude lahususe põhimõttest ning parlamendi

põhiseaduslikust rollist ja Riigikogu liikmete indemniteedist ei ole üksikisikul võimalik esitada

halduskohtule nõudeid sellise avalduse õiguspärasuse kontrollimiseks, sh ümberlükkamiseks

või -sõnastamiseks, mille Riigikogu on teinud oma vahetult põhiseadusest tuleneva

baaspädevuse raames. Sellisel juhul ei ole olukord võrreldav haldusorgani teabetoiminguga, kes

avaldab isiku õigusi riivata võivat teavet seaduses sätestatud alustel haldusfunktsiooni

täitmiseks.

8. Riigikogu põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmisel, s.o oluliste põhiseadusliku korra

ja riigielu küsimuste otsustamisel tekkinud vaidluste lõplik lahendamine on Riigikohtu kui

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu (PS § 149 lg 3 teine lause) pädevuses. Nii saab nt ka

seaduse põhiseadusevastaseks osutumise ja kahju tekitamise korral instantsikohus üksnes

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kuid lõpliku ja Riigikogule siduva otsuse

tegemine on Riigikohtu pädevuses. PSJKS § 16 kohaselt saab isik, kes leiab, et Riigikogu

otsusega on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu otsus.

Ringkonnakohtu arvates ei ole põhiseaduses ette nähtud võimude lahususe ja kohtuliku

kontrolli süsteemi arvestades põhjendatud, et halduskohus kontrolliks Riigikogu põhiseadusest

tuleneval pädevusel põhinevat tegevust ning teeks selle kohta Riigikohtu põhiseadusest

tulenevast pädevusest mööda minnes Riigikogule siduva kohtuotsuse. Muu hulgas võib see

kaasa tuua lahkneva kohtupraktika, mille vältimine on iseäranis oluline riigi toimimise kohalt

olulistes küsimustes. Halduskohtu pädevus ei hõlma selliste vaidluste lahendamist, mis

olemuslikult kuuluvad mõne teise kohtu võimkonda. Kui teist liiki kohtumenetluses ei ole ette

nähtud võimalust esitada isiku soovitavat nõuet, saab ta taotleda tolles menetluses kaebuse

esitamist piirava sätte põhiseaduslikkuse kontrolli, mitte aga esitada nõuet halduskohtule

(Riigikohtu halduskolleegiumi 22.03.2013 määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 13; 10.03.2023

määrus asjas nr 3-22-500, p 13). HKMS § 4 lg-s 1 nimetatud teistsuguse menetluskorra

kohaldamiseks ei ole nõutav, et otsust saaks teistsuguses menetluses vaidlustada

halduskohtumenetlusega sarnasel viisil (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.06.2021 määrus asjas

nr 3-21-231, p 11), seega ka täpselt samade nõuetega. PSJKS § 16 näeb ette õiguskaitsevahendi

isikule, kelle õigusi on rikutud Riigikogu otsusega. Riigikohus saab selle seaduse alusel

esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas see norm hõlmab ka Riigikohtu tehtud avaldusi ja

võimaldab kaebaja õiguste tõhusat kaitset ning kui ei, siis kas selline piirang on põhiseadusega

kooskõlas.

9. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtu pädevusse kuulub Riigikogu tegevuse peale

esitatud kaebuse lahendamine üksnes siis, kui Riigikogu on täitnud mitte oma põhiseadusest

tulenevat põhifunktsiooni, vaid seadusest tulenevat halduslikku tugifunktsiooni (teabenõuded,

riigihanked, teenistusasjad jms) või muid lihtseadusest tulenevaid ülesandeid, ning kui seadus

ei näe sellise vaidluse lahendamiseks ette teistsugust menetluskorda.

5(6)

3-24-2487

10. Ringkonnakohus märgib, et kui mõni haldusorgan peaks võtma kaebaja suhtes meetmeid

või panema kohustusi, siis oleks tal võimalik vaidlustada sellist tegevust halduskohtus (HKMS

§ 2 lg 1 ning § 4 lg 1). Kui kaebaja või tema juhtorgani liikme suhtes peaks alustatama

süüteomenetlust, millisele võimalusele on kaebuses viidatud, tagab õiguskord isiku õiguste

kaitse asjaomase süüteomenetluse raames. Haldusorgan ja tema tegevust kontrolliv

halduskohus ning süüteoasja menetleja peavad faktid tuvastama ning õigusliku hinnangu

andma iseseisvalt ja sõltumatult. Seega ei jää kaebaja tema õiguste väidetava rikkumise korral

õiguskaitsevahendita.

11. Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu 30.09.2024 määrus

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)