2-24-13812/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik (eesistuja), Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Määruse tegemise aeg ja koht

23. oktoober 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-13812

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

tema

tahte

vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. septembri 2024. a ja 14. septembri

2024. a määrused

Kaebuse esitaja ja liik

C.I määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 9000639)

Puudutatud isik C.I (isikukood XXX), esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 13. septembri 2024. a määrus muutmata.

2. Jätta Harju Maakohtu 14. septembri 2024. a määruse resolutsioon muutmata,

täiendades osaliselt kohtumääruse põhjendusi.

3. Jätta määruskaebused rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.

2-24-13812

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse

määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, PERH) esitas Harju Maakohtule

avalduse C.I (puudutatud isik) psühhiaatriakliinikusse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi

jätkamiseks esialgse õiguskaitse korras enam kui 48 tunniks kohtumääruse alusel. Puudutatud

isik viibib tahtest olenematul ravil alates 11. septembrist 2024, kell 13.53. Tema suhtes

rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule.

Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt kutsus politsei 11. septembril 2024

puudutatud isikule kiirabi tema tervisliku seisundi hindamiseks. Kiirabilehe kohaselt oli

puudutatud isik mitmel päeval teinud politseile väljakutseid ning avaldas, et juba mitu kuud

tulevad igal õhtul noored tema majja, vilistavad, laulavad laule, panevad ukse alla pomme,

loobivad kivide ja õuntega. Puudutatud isik oli alkoholijoobes ja ta toimetati PERH-i

erakorralise meditsiini osakonda. Edasi suunati puudutatud isik PERH-i psühhiaatriakliiniku

valvetuppa, kus puudutatud isik avaldas paranoilisi luulumõtteid teda kiusava pätikamba

(lapsed) kohta. Puudutatud isik avaldas, et teda kiusatakse kevadest saati. Pättidel olevat

pidevalt tema ees edumaa, nad tahavad, et puudutatud isik neid taga ajaks. Pätid laulvat

„Merepidu“ ja Eesti hümni. Praeguseks ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud.

Puudutatud isik avaldab jätkuvalt paranoilisi luulumõtteid. Tal puudub haiguskriitika ja

valmidus koostööks. Psühhiaatrite hinnangul esineb puudutatud isikul raske psüühikahäirena

täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Tema käitumine on täiel määral

psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mistõttu ta on ravita jäämisel ohtlik

nii iseendale kui ka teda ümbritsevatele (kaasa arvatud naabruskonna lastele). Puudutatud

isiku seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine neljapäevase ravi vältel sedavõrd,

et oleks tagatud tema ohutu toimetulek kodustes tingimustes.

2. Harju Maakohus rakendas 13. septembri 2024. a määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 11. septembrist 2024 kell 13.53 kuni 15.

septembrini 2024 kell 13.53. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ning muu vajaliku ravi manustamiseks

haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui

2 (7)

2-24-13812

puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis

menetluskulud riigi kanda.

2.1. Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning

leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras.

2.2. Maakohus viitas psühhiaatrite arvamuses toodud asjaoludele. Kohus tuvastas, et

puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (F23.9, täpsustamata äge psühhootiline

episood), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Isiku käitumine

on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta

ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele.

2.3. Kohus kuulas puudutatud isiku ära. Puudutatud isik avaldas, et noortekamp teeb talle

kevadest saadik tüli – loobivad kive, õunu ja pudeleid ning laulavad. Puudutatud isik ei ole

politseilt ega turvatöötajatelt abi saanud. Puudutatud isik leidis, et ta on terve ja võib koju

minna. Lisaks avaldas puudutatud isik, et ta on võimeline need pätid kinni püüdma.

2.4. Dr V avaldas ärakuulamisel kohtule, et puudutatud isiku seisund ega ravivajadus haigla

tingimustes ei ole võrreldes kohtule saadetud arvamusega muutunud. Kuna puudutatud isik

viibib haiglas esimest korda, võtab diagnoosimine ja ravi aega vähemalt 40 päeva. Hetkel on

kahtlus mäluhäiretele ja alkoholipsühhoosile.

2.5. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, leides, et puudutatud isiku

psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid arvestades ei aitaks nende ärakuulamine

ilmselt kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust.

2.6. Maakohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest

haigestumisest mõjutatud, ta ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Puudutatud isik elab

selgelt enda mõttemaailmas, mis ei haaku reaalse maailmaga – näeb asju paranoiliselt,

kahtlustab lapsi enda kahjustamises, arvab, et keegi käib kinnistule kive, õunu ja pudeleid

loopimas ning laulmas. Ei ole eluliselt usutav, et mingi noortekamp käiks võõral kinnistul

Eesti hümni või „Merepidu“ laulmas. Puudutatud isik võib muutuda vägivaldseks noorte

suhtes, keda kahtlustab eelkirjeldatud tegudes. Kohtu hinnangul kujutab puudutatud isik seega

eeskätt ohtu ümbritsejatele. Ka on vajalik haiglas puudutatud isiku mälu uurida. Tulenevalt

oma seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle.

2.7. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes

tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne

manustamine. Isik ise end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei

soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. Arvestades isiku

psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi korraldamine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada

esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.

2.8. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

3. Avaldaja teavitas 14. septembril 2024 maakohut sellest, et puudutatud isiku seisund ei ole

muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta

oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

4. Harju Maakohus pikendas 14. septembri 2024. a määrusega puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates

tema 11. septembril 2024 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

3 (7)

2-24-13812

Maakohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline

ravi tuleb lugeda lõpetatuks 21. oktoobril 2024 kell 13.53 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt

ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ning muu vajaliku ravi

manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud

viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei

nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

4.1. Maakohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti. Täiendavalt märkis maakohus,

et arstide arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik enda seisundi raskusest tulenevalt ravi

vähemalt 40 päeva. Maakohus asus seisukohale, et puudutatud isiku seisundit arvesse võttes

vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kuivõrd asjas

kogutud tõendite põhjal ei ole puudutatud isiku seisund nelja päeva jooksul paranenud ja

arstide hinnangul vajab ta ravi vähemalt 40 päeva, tuleb pikendada rakendatud esialgset

õiguskaitset 40 päevani.

4.2. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Määruskaebused ja menetluse edasine käik

5. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebused (ühes dokumendis), milles

palub maakohtu 13. septembri 2024. a ja 14. septembri 2024. a määrused tühistada.

Puudutatud isik leiab, et tal pole rasket psüühikahäiret, mis PsAS § 11 kohaselt on tahtest

olenematu ravi eelduseks. Tegelikkuses kiusavad teda ümbruskonda kogunevad lapsed, kes

seal üldse olla ei tohi. Lapsed ei tohiks seal niimoodi koguneda ja teda kiusata. Nad peaksid

millegi asjalikuga tegelema, käima trennis või midagi. Politsei aga ei tee midagi ja nüüd on

puudutatud isik sellepärast hoopis haiglasse pandud. Puudutatud isik on saanud mõne lapsega

vestelda, kes enam ei taha pahad olla. Need lapsed on rääkinud, et teda kiusatakse lihtsalt

niisama. Kuna seadusest tulenevad eeldused on täitmata, taotleb puudutatud isik

kohtumääruste tühistamist ja enda kinnisest asutusest vabastamist.

6. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) leiab, et puudutatud isiku

määruskaebused tuleb jätta rahuldamata.

7. Avaldaja leiab, et kaaskirjana lisatud kahe arsti arvamuse ja kohtuistungil antud raviarsti

arvamuse näol on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused puudutatud isiku

määramiseks statsionaarsele ravile tema tahtest olenemata.

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663

lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

9. Ringkonnakohus määras avaldajale 10. oktoobri 2024. a kohtunõudega tähtaja avalduste

aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks.

10. Avaldaja vastas kohtunõudele 15. oktoobril 2024.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 13. septembri 2024. a määrus tuleb jätta TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata. Maakohtu 14. septembri 2024. a määruse

4 (7)

2-24-13812

resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb

osaliselt täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebused jäävad rahuldamata.

12. Kuigi määruskaebuste lahendamise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus lõpetatud, annab ringkonnakohus hinnangu

maakohtu määruste seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema

astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse

asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista

puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuste lahendamist.

13. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja

kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS

§ 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku

kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada

kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

14. Siinsel juhul kohaldas maakohus 13. septembri 2024. a määrusega esialgset õiguskaitset

kuni neli päeva ja pikendas psühhiaatriahaiglasse paigutamise 14. septembri 2024. a

määrusega kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus kokkuvõttes õigesti,

et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud

tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamiseks kuni 4 päeva

ning ravi pikendamiseks kuni 40 päevani.

15. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Maakohus tugines

sellele järeldusele jõudmisel kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja psühhiaatrite

arvamusele, samuti puudutatud isiku ärakuulamisel avaldatule. 13. septembri 2024. a

psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt diagnoositi puudutatud isikul raske psüühikahäirena

täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Psühhiaatrid on puudutatud isiku rasket

psüühikahäiret oma arvamuses ka kirjeldanud (dtl-d 10 ja 11). Veendumus, et puudutatud

isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida, tekkis maakohtul ka isiku ärakuulamisel (dtl 16). Puudutatud isiku raviarsti avaldatust

nähtuvalt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast kolmepäevast haiglas viibimist (dtl

23). Ringkonnakohus leiab, et asjas esile toodust seoses puudutatud isiku käitumisega saab

järeldada, et raskest psüühikahäirest tulenevalt ei mõistnud ta täielikult oma käitumist ega

juhtinud seda. Puudutatud isiku enda arvamus, et tal pole rasket psüühikahäiret ja ta ei vaja

ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei ole PsAS §

11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel määrav.

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et avaldaja 13. septembri 2024. a avalduse ja

arstide arvamuse põhjal oli piisav alus arvata, et puudutatud isik võib olla ohtlik teda

ümbritsevatele inimestele (eelkõige naabruskonna lastele), kuid ka iseendale, et täidetud oleks

PsAS § 11 lg 1 p-s 2 toodud kriteerium ja TsMS § 534 lg 1 p 1 tingimused esialgse

5 (7)

2-24-13812

õiguskaitse kohaldamiseks kuni neljaks päevaks. Selle aja jooksul oli arstidel võimalik saada

parem ülevaade puudutatud isiku tervislikust seisundist ja selle tõsidusest ning puudutatud

isikust lähtuva ohu olemusest ja suurusest. Ringkonnakohus nõustub kokkuvõttes maakohtuga

ka selles, et puudutatud isiku seisundi ja ohtlikkuse kohta kogutud teave õigustas siinsel juhul

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamist ka kuni 40

päevani, kuid täiendab selles osas maakohtu 14. septembri 2024. a määruse põhjendusi.

16.1. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud

standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava

omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus

lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on

pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud

enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete

asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui

tõenäoliselt teha (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14;

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2).

16.2. Siinsel juhul põhistas avaldaja 13. septembri 2024. a taotluses, et puudutatud isik on

psüühikahäire tõttu ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ning

toimetulematuse tõttu. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt avaldas puudutatud isik paranoilisi

luulumõtteid (lapsed pidevalt ründavad teda, rikuvad öörahu, soovivad, et patsient neid taga

ajaks, loobivad erinevate asjadega, liigutavad suuri kive). Tema käitumine oli täiel määral

psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mistõttu ta oli ravita jäämisel ohtlik

nii iseendale kui ka teda ümbritsevatele (kaasa arvatud naabruskonna lastele) (dtl-d 2 ja 10).

15. oktoobri 2024. a vastuses ringkonnakohtu päringule selgitas avaldaja täiendavalt, et

puudutatud isik oli ravi ajal ärrituv ja esines vaenulikkust ka kaaspatsientide suhtes.

Puudutatud isik rääkis monoloogina teda terroriseerivatest noorukitest ning tunnistas, et oli

neid ründamise eesmärgil taga ajanud (rääkis, kuidas lapsed tema kaigast kardavad, ja

kirjeldas detailselt Võrust toodud kaigast, millega lapsi rünnata; avaldas kavatsust nende

jätkuvaks ründamiseks – “paneks neile kaikaga”, “las saavad haiget, siis saavad õppetunni,

tagajärjed ta ise elavat üle”) (dtl 92). Eelnevast nähtub, et kuigi teadaolevalt ei olnud

puudutatud isik veel kasutanud otsest vägivalda teiste isikute suhtes, oli ta oma psüühikahäire

tõttu ärrituv (sh ka haiglaravi ajal) ja väljendas vaenulikkust nii kaaspatsientide kui ka laste

suhtes, keda arvas end kiusavat. Puudutatud isiku jutu põhjal oli tal soov ja ka tegelik

kavatsus naabruskonna lapsi taga ajada ja kaikaga rünnata.

16.3. Asja materjalidest nähtuvalt oli puudutatud isik enda psüühikahäirest tulenevalt ohtlik

ka iseendale. Psühhiaatrid on esile toonud, et puudutatud isiku haigusteadlikkus hiljuti tehtud

operatsioonidest (neerukasvaja tõttu tehtud operatsioonid) oli väga piiratud. Seejuures oli

puudutatud isik haiglasse jõudes alkoholijoobes. Ka puudus puudutatud isikul haiguskriitika

ning ta ei mõistnud haiglaravi vajadust (dtl 10). 15. oktoobri 2024. a vastuses ringkonnakohtu

päringule selgitas avaldaja täiendavalt, et haiglaravi ajal keeldus puudutatud isik söömast,

mistõttu tekkisid nihked vereanalüüsides ning puudutatud isik vajas infusioonravi. Samuti

protesteeris puudutatud isik jätkuvalt ravi vastu (dtl 92). Seega oleks puudutatud isik

haiglaravita jäädes ohustanud ka iseenda tervist.

16.4. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et siinsel juhul oli puudutatud isiku

ohtlikkus enda või teiste elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

Psühhoosielamustest juhitud käitumine ohustas nii puudutatud isikut ennast (ta ei mõistnud

enda ravivajadust ja võis jätta end abitusse olukorda) kui ka ümbritsevaid (esinesid

luulumõtetest põhjustatud kahtlused ja vaenulikkus teiste inimeste suhtes). Seejuures esines

6 (7)

2-24-13812

tegelik oht, et puudutatud isik võis muutuda vägivaldseks nende noorte vastu, keda ta

kahtlustas enda ründamises, sh neid taga ajada ja kaikaga rünnata.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et muu psühhiaatriline abi ei oleks olnud

kirjeldatud olukorras küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3).

17.1. Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid

abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40).

17.2. Maakohus leidis põhjendatult, et puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja

koostöövalmidus raviks. Ärakuulamisel esitatust ja psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt ei

mõistnud puudutatud isik, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks. Asja materjalidest

nähtuvalt ei mõistnud puudutatud isik ka haiglaravi jätkudes enda ravivajadust ega teinud ravi

saamiseks koostööd (dtl 23 ja 92). Ka määruskaebuses avaldas puudutatud isik, et tal pole

rasket psüühikahäiret, mida oleks vaja haiglas ravida (dtl 76). Seega oli põhjendatud

maakohtu järeldus, et isiku toimetulek kodustes tingimustes ei olnud tõenäoline, sest nii ei

oleks olnud tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Arvestades ühelt poolt,

et puudutatud isik ei saanud aru ravivajadusest ja tal puudus haiguskriitika, ning teiselt poolt,

et ravita jäämisel esines oht nii puudutatud isiku enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele, ei

olnud ringkonnakohtu hinnangul muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik.

18. Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud määruste tegemise ajal täidetud TsMS § 534 lg-test

1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamiseks ja ravi rakendamise tähtaja

pikendamiseks kuni 40 päevani.

19. Kohus toimetab määruse TsMS § 541 lg 1 järgi kätte puudutatud isikule ja talle määratud

esindajale ning edastab määruse TsMS § 541 lg 2 järgi psühhiaatriakliinikule ja isiku elukoha

järgsele valla- või linnavalitsusele.

Menetluskulude jaotus

20. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel jätta riigi kanda.

21. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

7 (7)