3-24-1262/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1262

Haldusasi

X kaebus Eesti Töötukassa 03.01.2024 otsuse nr

TVH/24/000510, Eesti Töötukassa 04.01.2024 otsuse nr

TVT/24/001098 ja 20.03.2024 vaideotsuse nr VO/24/330

tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata

kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Töötukassa, volitatud esindaja Helle

Rebane

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.11.2024 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 18.12.2023 Eesti Töötukassale taotluse töövõime hindamiseks ja

töövõimetoetuse määramiseks.

2. Eesti Töötukassa tuvastas 03.01.2024 otsusega nr TVH/24/000510, et kaebaja töövõime ei

ole vähenenud. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 3 p 1 kohaselt ei ole isiku töövõime vähenenud, kuna

isiku töötamine ei ole tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise

piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes takistatud.

2.2. Taotlejal on mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on

traumajärgne seisund. Taotlejal on häiritud nahafunktsiooni (nahk on armistunud, ei veeni hästi,

nahatundlikkus on muutunud) tõttu piiratud käte peenmotoorika. Kuigi taotlejal esineb piirang

käelise tegevuse valdkonnas, ei mõjuta see taotleja töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist.

2.3. Taotleja kirjeldatud piiranguid teabe edasiandmise ja vastuvõtmise ning õppimise ja tegevuste

sooritamise valdkondades on arvestatud käelise tegevuse valdkonda hinnates. Taotleja kirjeldatud

piirangud muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades ei leidnud tervise

infosüsteemi andmetel kinnitust.

3-24-1262

3. Eesti Töötukassa jättis 04.01.2024 otsusega nr TVT/24/001098 töövõimetoetuse

määramata, kuna kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Otsuse tegemise aluseks on võetud TVTS §

16 ning Eesti Töötukassa 03.01.2024 otsus nr TVH/24/000510 töövõime hindamise kohta ja Eesti

Töötukassale kaebaja 18.12.2023 esitatud avaldus.

4. Kaebaja esitas 01.02.2024 Eesti Töötukassale vaide, milles taotles 03.01.2024 otsuse nr TVH/

24/000510 kehtetuks tunnistamist, kuna otsus ei lähtu kaebaja tegelikust terviseseisundist ja sellest

tulenevatest piirangutest.

5. Eesti Töötukassa pikendas vaide läbivaatamise tähtaega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 84

lg 2 alusel kuni 12.03.2024 ning HMS § 41 alusel 10 päeva jooksul arvates töötukassa

ekspertarstilt ekspertarvamuse saamisest. Eksperdiarvamus saabus 19.03.2024.

6. Eesti Töötukassa jättis 20.03.2024 vaideotsusega nr VO/24/330 kaebaja vaide rahuldamata.

6.1. Vaide esitaja on 18.12.2023 taotluses toonud välja tegutsemispiirangud järgmistes

valdkondades: käeline tegevus, teabe edasiandmine ja vastuvõtmine, õppimine ja tegevuste

sooritamine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine ning suhtlemine. Töötukassa hindas vaide

esitaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest

tulenevate tegutsemispiirangute kohta ning TIS-i kantud terviseandmed. Ekspertarst on

terviseandmete ning taotleja ütluste alusel koostanud 28.12.2023 eksperdiarvamuse, mille alusel

tegi töötukassa töövõime hindamise otsuse. Ekspertarst tuvastas vaide esitajal mõõduka

tegutsemispiirangu käelise tegevuse valdkonnas ning piiranguid teabe edasiandmise ja

vastuvõtmise ning õppimise ja tegevuste sooritamise valdkondades on arvestatud käelise tegevuse

valdkonda hinnates. Vaide esitaja kirjeldatud piirangud muutustega kohanemise ja ohu tajumise

ning suhtlemise valdkondades ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust. Käelise tegevuse

valdkonnas esinev piirang ei mõjuta vaide esitaja töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist.

6.2. Vaide esitajal hinnati käelise tegevuse valdkonna võtmetegevus „käteosavus“ arvväärtusega 2

(mõõdukas piirang). Kirjeldatud piiranguid teabe edasiandmise ja vastuvõtmise ning õppimise ja

tegevuste sooritamise valdkondades on arvestatud käelise tegevuse valdkonda hinnates, mistõttu

hinnati eelnimetatud valdkonnad arvväärtusega 0 (piirangut ei tuvastatud). Muutustega

kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades kirjeldatud piirangud ei leidnud tervise

infosüsteemi andmetel kinnitust, mistõttu hinnati eelnimetatud valdkonnad arvväärtusega 0

(piirangut ei tuvastatud). Kuna võtmetegevuste arvväärtusi 0 ja 1 määruse kohaselt ei liideta, on

vaide esitaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa 2.

TTO ekspertarst õigesti hinnanud vaide esitaja töövõimeliseks.

6.3. Eksperdiarvamuse koostanud TTO ekspertarst analüüsis veel kord vaide esitaja

terviseandmeid, sh vaides kirjeldatud asjaolusid, ning jääb oma esialgse eksperdiarvamuse juurde,

et vaide esitaja töövõime ei ole vähenenud, kuid muudab eksperdiarvamuses antud hinnanguid.

TTO ekspertarst hindas vaide esitajal käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuse „asjade

liigutamine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang), võttes arvesse sissekanded TIS-is ning visiidipõhisel

hindamisel tuvastatud asjaolud. TTO ekspertarst hindas tegutsemispiirangu käelise tegevuse

valdkonnas mõõdukaks arvestades, et vaide esitajal on piiratud esemete tõstmine ja kandmine ja

käte peenmotoorika, kuna parema käe lihasjõudlus on langenud, labakäe nahafunktsioonid on

häiritud, nahk on armistunud, ei veni hästi, nahatundlikkus on muutunud. Tingitud labakäe ja käe

närvide struktuuri kahjustusest. Vaide esitaja kirjeldatud piiranguid teabe edasiandmise ja

vastuvõtmise ( peenmotoorika piirangud) ning õppimise ja tegevuste sooritamise (peenmotoorika

piirangud) valdkondades on arvestatud käelise tegevuse valdkonda hinnates.

6.4. Eesti Töötukassa töövõime hindamise ekspertarst analüüsis samuti vaidemenetluses vaide

esitaja töövõime hindamise taotlust, terviseandmeid, vaides kirjeldatud asjaolusid ja TTO

ekspertarsti koostatud eksperdiarvamust ning leiab, et muudetud eksperdiarvamuse põhjendused ja

hinnangud vastavad määrusele, töövõime hindamise metoodikale ning faktilistele asjaoludele,

eksperdiarvamus on kaalutlusvigadeta, proportsionaalne ja vastab vorminõuetele. Vaide esitaja

terviseseisund mõjutab küll tema igapäevaelu tegemisi, kuid see ei too veel kaasa üldist töövõime

vähenemist. Vaide esitajale on antud soovitused mittesoovitatava töö kohta: ei ole soovitav raske

2(17)

3-24-1262

käeline töö, pidevat raskuste tõstmist ja teisaldamist vajav töö, head peenmotoorikat vajav töö.

Lisanduvalt on töövõime toetamiseks soovitatud taastusravi, tegevusteraapiat, vajadusel

psühhoteraapiat ja medikamentoosset ravi. Samas tervikuna töövõime langenud ei ole, vaide

esitaja vajab töötamiseks sobivaid/kohandatavaid töötingimusi. Vaide läbivaatamisel ei ole

selgunud uusi õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, ei ole esitatud uusi tõendeid ega dokumente,

mille alusel tuleks vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada.

7. Kaebaja esitas 29.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 03.01.2024

otsuse nr TVH/24/000510, Eesti Töötukassa 04.01.2024 otsuse nr TVT/24/001098 ja 20.03.2024

vaideotsuse nr VO/24/330 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata kaebaja

taotlus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

8. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused ei vasta kaebaja terviseseisundile ega töövõimele,

sellest tulenevatele piirangutele ja abivajadusele ning vastustaja on otsuse tegemisel hinnanud

asjaolusid ebaõigesti, jättes olulised asjaolud arvestamata (29.04.2024 kaebus, dtl 1–3; 26.06.2024

täiendav seisukoht, dtl 239–241). Kaebaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.

8.1.

Kaebaja ei ole nõustu vaidlustatud töövõime hindamise otsuses sisalduva seisukohaga, mille

kohaselt pole kaebaja töövõime vähenenud ning et käelise tegevuse valdkonnas esinev piirang ei

mõjuta kaebaja töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist. Ekspertarst on eksinud ja alahinnanud

piirangu ulatust. Kaebajal on traumajärgsest seisundist tulenev piirang, mis segab oluliselt

igapäevaelu, esineb pidevalt ning tegevuste sooritamine on sageli võimatu, kuid mingil määral

siiski teostatav. Traumajärgne seisund esineb mõlemal käel, ent suuremad tegevuspiirangud on

paremal käel.

8.2.

Kaebaja leiab, et ekspertarst on eksinud tema seisundi tuvastamisel Tervise- ja tööministri

07.09.2015 määruse nr 39 vastu, kui hindas kaebaja võtmetegevuste raskusastet arvväärtusega 2,

mis on mõõdukas piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus

on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel. Kaebaja

hinnangul on tema võtmetegevuste raskusaste arvväärtusega 3 ehk tema tegevuste piirang on raske

piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt, tegevuse

sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav.

8.3.

Kaebaja toob välja, et tema käte, eriti parema käe töövõime on oluliselt piiratud.

Igapäevatoimingute tegemine on raskendatud, sageli võimatu. Kaebaja vajab abi

majapidamistoimingutel, nt kartulite koorimine, põranda puhastamine mopiga, sest kaebaja

sõrmed ei paindu ümber peenemate ümarate vahendite. Kaebajal on raskusi ja osaliselt võimatu

olmeelus vajalike esemete tõstmisel. Kaebajal ei saa hakkama peenemate esemete haaramise ja

käsitsemisega ega parema käega raskete esemete tõstmisega. Kaebajal esineb raskusi arvuti

kasutamisel. Võimatu on labidaga maad kaevata, sest sellega kaasneb tugev valu ja paistetus.

Siirdatud nahk kätel on õrn ja veritseb igal väiksemal kokkupuutel ning öösiti esineb naha

piirkondade pakitsus ja valu, mis takistab magamist. Väga kuumadel ja külmadel päevadel alustab

ja lõpetab kaebaja valuvaigistite manustamisega. Kaebaja jahutab ja rahustab käsi jahedas vees ja

kreemidega iga natukese aja tagant. Sõrmed punduvad, muutes võimatuks käelise tegevuse.

Esemete haaramine on vaevaline ja vahel võimatu.

8.4.

Kaebajale heidetakse ette, et ta ei ole oma vaevustega pöördunud piisavalt sagedasti arstide

poole, kaebaja terviseajalugu ei kajasta kaebaja reaalset tervislikku olukorda, kaebaja

terviseseisund ei ole viimase 2 aasta jooksul, mille vältel oli kaebajal osaline töövõime, muutunud.

Kaebaja selgitab, et ajavahemikul 03.02.2022–02.02.2024 oli kaebajale määratud osalise

töövõime, millest lähtudes kaebaja eeldas, et tema tegutsemisvõime ongi piiratud ega pea

pöörduma iga kord arsti juurde, kui mingi tegevuse sooritamine ebaõnnestub, kui vajab kõrvalist

abi või kui valu magada ei lase. Kaebaja eeldas, et tema seisund on fikseeritud, temale on antud

juhiseid käsimüügi ravimite ja leevendusmeetmete kasutamiseks. Sellest lähtuvalt õppis kaebaja

3(17)

3-24-1262

igapäevaste toimingutega hakkama saama – osaliselt oma tegevusi ja töövahendeid muutes, saades

abi ja tuge eelkõige oma alaealiselt lapselt ning teistelt inimestelt. Kaebaja käis töövõime

hindamise eelse kuue kuu jooksul arsti vastuvõtul. Perearst fikseeriks, et kaebaja seisund ei ole

muutunud ja tegi vastavad sissekanded terviseportaali. Tuvastades, et kaebaja seisund on

võrdväärne eelmise töövõime hindamisega, ei pidanud ka perearst vajalikuks kaebajat eriarsti

juurde saata. Perearst nõustas kaebajat kinnitusega, et kui seisund ei ole muutunud, siis ei muutu

ka töövõime staatus. Ka ortopeed on hinnanud kaebaja seisundi krooniliseks.

8.5.

Kaebaja on paremakäeline, mistõttu on võimatu kaebajal tööturul konkureerida

traumajärgseid seisundeid mitteomavate isikutega. Seetõttu leiab kaebaja, et ta kvalifitseerub

osalise töövõimega isikuks. Vähenenud töösooritusvõimet ei ole võimalik kaebajal varjata, sest

trauma tagajärjed on välispidiselt märgatavad ning kaebaja töösooritusvõime on ilmselgelt

märkimisväärselt madalam kui traumavabal isikul. Kaebaja leiab, et piirangutega isiku värbamine

tooks kindlasti kaasa lisaprobleeme alates suuremat töölt kõrvalejäämist haiguslehe näol

kriisiaegsetel päevadel, lõpetades spetsiaalsete töövahendite soetamise vajadusega ja kõige muuga,

mis sinna vahele jääb.

Vastustaja seisukoht

9. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on alusetu ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu

(19.06.2024 vastus kaebusele, dtl 32–40; 13.09.2024 täiendav seisukoht, dtl 255–256).

9.1.

Töövõime hindamisega tuvastatakse pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus.

Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja

osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust, lisaks ka isiku hinnangut oma

tegutsemisvõimele. Hindamisel lähtutakse töövõime hindamise metoodikast. Inimese töövõimet

hinnatakse seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas võtmetegevuste alusel ning

töövõime hinnang antakse üldjuhul püsivale seisundile. Hindamise aluseks on inimese enda

kirjeldatud subjektiivne tegutsemisvõime, mis on seotav ja põhjendatav tema objektiivsete

terviseandmetega. Kvaliteetse ekspertiisi teostamiseks tuleb kasutada järgmisi tervise

infosüsteemis (TIS) olevaid andmeid. Isik peab olema kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise

taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul.

9.2.

Vaidlustatud otsused on õiguspärased. Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust võttes

aluseks kaebaja 18.12.2023 esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma

tervisele ja TIS-i kantud terviseandmeid. Kaebaja on taotlusesse märkinud, et tal esinevad

piirangud käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, õppimise ja tegevuste

sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades. Teistes

valdkondades kaebaja tegutsemispiiranguid ei märkinud. Tervisehoiuteenuse osutaja AS

Arstikeskus Confido ekspertarst (TTO ekspertarst) dr Y koostas 28.12.2023 eksperdiarvamuse (dtl

186–196). Samuti on TTO ekspertarst vaidemenetluses viinud läbi visiidipõhise hindamise ja

koostanud 17.03.2024 eksperdiarvamus (dtl 197–213). Töötukassa töövõime hindamise

ekspertarst dr Y analüüsis käesoleva haldusasja raames kaebaja töövõime hindamise taotluses

kirjeldatud tegutsemispiiranguid ja kaebaja terviseandmeid ja tervisehoiuteenuse osutaja TTO

ekspertarsti koostatud eksperdiarvamusi ning nõustus TTO ekspertarsti hinnanguga, et kaebaja

töövõime ei ole vähenenud (Töötukassa eksperdi seisukoht dtl 215–220). Kaebaja töövõime

ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa on 2. Kuna

võtmetegevuste arvväärtusi 0 ja 1 ei liideta ning isik tuleb lugeda töövõimeliseks, kui

võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on 3 või väiksem, siis on TTO ekspertarst

hinnanud õigesti kaebaja töövõimeliseks.

9.3.

TTO ekspertarst hindas käelise tegevuse valdkonna piirangud võtmetegevuses „asjade

liigutamine“, kus hinnatakse kergematest esemetest kinni haaramist ja soovitut kohta tõstmist vöö

kõrgusel keha ühelt poolt teisele või nihutamist keha lähedal, kergeteks (st arvväärtustega 1). TTO

ekspertarst lähtus visiidi füsioterapeutilisele protokollile, kus end paremakäelisena määratlenud

isiku randme-, kämbla- ja sõrmelihaste jõudlus on alanenud, enam paremal. TTO ekspertarst

hindas piirangud võtmetegevuses „käteosavus“, kus hinnatakse eelkõige peenmotoorilisi tegevusi,

4(17)

3-24-1262

mõõdukateks (st arvväärtusega 2), arvestades kaebaja kirjeldatud piiranguid võtmetegevuses

„käelise tegevusega seotud muud probleemid“. Vastustaja ekspertarst nõustus TTO ekspertarsti

hinnangutega ning vastustaja ekspertarst selgitas, et kaebaja kirjeldatud enesehinnangulised

piirangud võtmetegevuses „käteosavus“ on hinnatavad võtmetegevuses „asjade ülestõstmine ja

liigutamine“. Vastustaja ekspertarst on selgitanud, et käte haardefunktsioon võib olla häiritud

eelkõige kordusi vajavate liigutuste ja pikemaajalisema koormuse ning nagu perearsti poolt

kirjeldatud ebasoodsate (palav/külm) tingimuste juures. Samas tavatingimuste ja lühemaajaliste

tegevuste juures piirangud ei avaldu, ortopeedi ja füsioterapeudi objektiivsel hinnangul kirjeldused

vastavad maksimaalselt kergetele piirangutele. Kõige enam avalduvad piirangud peenmotoorilistel

tegevustel, mida on hinnatud võtmetegevuses „käteosavus“. Ortopeedi objektiivsel hinnangul on

kirjeldatud sensoorseid (surinad, tuimus) häireid parema käe sõrmedes, kerget liikumistakistust

armkoest. Vasaku käe sõrmede liikuvus on füsioterapeudi hinnangul hea, parema käe kämbla ja

sõrmede liikuvus on rahuldav. Pigistusjõud paremas käes on oluliselt alanenud.

9.4.

Vastustaja selgitab kaebaja väidete osas, mille kohaselt kaebaja hinnangul on tema käelise

tegevuse valdkonna võtmetegevuses „käteosavus“ piirangud rasked, et eksperdiarvamuses ja

vaideotsuses on käelise tegevuse piirangud välja toodud ja nende raskusastmeid põhjendatud.

Vastustaja märgib, et ka enesehinnanguliselt võrdsustuvad kaebaja poolt esitatud piirangud

võtmetegevuses „käteosavus“ mõõduka piiranguga, st arvväärtusega 2. Ühe mõõduka piiranguna

hinnatud võtmetegevus ei anna summaarselt alust osalise töövõime määramiseks. Antud juhul on

tegemist olukorraga, kus piirangut tuleb arvestada ameti ja töötingimuste juures. Vastustaja toob

välja, et töötamise registri andmetel lõppes kaebaja viimane täiskoormusel töösuhe 19.07.2017

ehk enne õnnetusjuhtumit, samuti on kaebaja eelnevalt olnud pikaajaliselt töötu, mille põhjus

ilmselt ei olnud hilisemalt tekkinud trauma. Vastustaja kinnitab, et käelise tegevusi piiranguid (mh

kaebaja vaevusi siirdatud naha, selle katkemise ja veritsemise osas) on hinnatud vastavalt TIS-is

olevatele objektiivsetele andmetele, hilisematele lisandud andmetele ja visiidipõhisel ekspertiisil

täiendavale füsioterapeutilisele hinnangule tuginedes.

9.5.

TTO ekspertarst teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonna võtmetegevuses „teabe

edasiandmine“ piiranguid ei hinnanud, kuna kaebaja esitatud enesehinnangulisi piiranguid

arvestati peenmotoorika hindamisel käelise tegevuse valdkonnas. Vastustaja ekspertarst nõustus

TTO ekspertarstiga, et ei ole alust teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas piiranguid

hinnata, kuna selles valdkonnas hinnatakse piiranguid, mis on seotud kõnelemis-, nägemis- ja

kuulmisfunktsiooni langusega.

9.6.

TTO ekspertarst õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonna võtmetegevuses „tegevuste

õppimine“ piiranguid ei hinnanud, kuna kaebaja esitatud enesehinnangulisi piiranguid arvestati

peenmotoorika hindamisel käelise tegevuse valdkonnas. Vastustaja ekspertarst nõustus TTO

ekspertarstiga, et piirangud puuduvad. Vastustaja selgitas, et õppimise ja tegevuste sooritamise

valdkonnas hinnatakse töövõimet vähendavatena piiranguid, mis on seotud psüühika- ja

käitumishäiretega. TIS-i andmetel ei ole määratud meeloluhäire ravimeid ega konsulteeritud

psühhiaatri poolt, mistõttu olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata püsipiiranguid

õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas.

9.7.

TTO ekspertarst märkis, et muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas ei ole

võimalik püsipiiranguid hinnata. Vastustaja ekspertarst nõustub selle järeldusega, kuna puudub

haiguskäsitlus ja ravi. Perearstile on esitatud sümptomaatikat: pingetaluvuse langus, hirm

hakkamasaamise ees, paanikahood avalikus ruumis, kuid mingeid ravimeid kaebaja ei tarvita,

rehabilitatsiooniteenusel on taotluse andmetel viibinud pereteraapiana seoses oma poja

terviseprobleemidega. TIS-i andmetel ei ole määratud meeloluhäire ravimeid (võimalik ka

perearsti ordinatsioon) ega konsulteeritud psühhiaatri poolt. Nendel andmetel ei ole võimalik

hinnata püsipiiranguid muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas.

9.8.

TTO ekspertarst märkis, et suhtlemise valdkonnas ei ole võimalik püsipiiranguid hinnata.

Vastustaja ekspertarst selle järeldusega nõustus, kuna puudub haiguskäsitlus ja ravi. TIS-i

andmetel ei ole määratud meeloluhäire ravimeid (võimalik ka perearsti ordinatsioon) ega

5(17)

3-24-1262

konsulteeritud psühhiaatri poolt. Nendel andmetel ei ole võimalik hinnata püsipiiranguid

suhtlemise valdkonnas.

9.9.

Kokkuvõtvalt nõustub vastustaja vaidlustatud otsustes toodud järeldustega, et kaebaja

töövõime ei ole vähenenud. Töövõime hindamise otsuses on õigesti märgitud, et kaebajal on

mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mis on põhjustatud traumajärgsest

seisundist. Kaebaja kirjeldatud piiranguid teabe edasiandmise ja vastuvõtmise ning õppimise ja

tegevuste sooritamise valdkondades on arvestatud käelise tegevuse valdkonda hinnates. Kaebaja

kirjeldatud piirangud muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades ei

leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust. Ekspertarst on kokkuvõtlikult leidnud, et kaebaja

töövõime ei ole vähenenud. Käelise tegevus valdkonnas esinev piirang ei mõjuta kaebaja

töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist.

9.10. Vastustaja märgib, et kaebaja on kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse

esitamist käinud perearsti vastuvõtul. Küsimus, kas olemasolevad andmed on piisavad või

ebapiisavad töövõime hindamiseks, on meditsiinialastel erialateadmistel põhinev otsustus. Antud

juhul on eksperdiarvamuse koostanud arst leidnud, et kaebaja tervise kohta olemasolevad andmed

olid hinnangu andmiseks piisavad ning kaebaja ei ole esitanud ühtki konkreetset väidet selle

kohta, mis osas kaebaja terviseandmed puudulikud olid. Lisaks on vastustaja viinud

vaidemenetluses läbi põhjaliku hindamise, st kaebaja töövõimet on hinnatud visiidil, mistõttu ei

oma kaalu kaebaja väited, et teda ei saadetud eriarstidele ja et seetõttu ei kajasta TIS tema

tegelikku tervislikku seisundit. Vastustaja on visiidil toimunud läbivaatlusega kogunud andmeid

kaebaja tegutsemispiirangute kohta käelise tegevuse valdkonnas ning saanud nende andmete

põhjal anda objektiivse hinnangu.

9.11. Käesolevas asjas ei oma tähendust kaebaja väited, et tema tervislik seisund on võrdväärne

eelneva perioodiga, mil osaline töövõime määrati, mistõttu ei pidanud ka perearst vajalikuks teda

eriarstile saata, ning et perearst kinnitas, et kui seisund ei ole muutunud, siis ei muutu ka hinnang

töövõime ulatusele. Töövõimet hindab siiski Eesti Töötukassa ning kaebaja töövõime ulatust

hinnatakse kaebaja taotluse alusel asjakohaste terviseandmete alusel igal korral uuesti. Asjaolu, et

varasemalt tuvastati kaebajal osaline töövõime, ei anna alust ootuseks, et osaline töövõime

tuvastatakse igal juhul ka järgmisel töövõime hindamisel. Vastustaja toob välja, et kaebaja

töövõime hinnati puuduvaks vahetult peale traumat 03.02.2021–02.02.2022 ning seejärel

03.02.2022–02.02.2024 osaliseks. Vastustaja ekspertarsti hinnangul on viimase osalise töövõime

hinnangu kehtivusaeg kaks aastat üle hinnatud, st kaebaja töövõime oli taastunud ilmselt juba

varasemalt. Kaebaja töövõimet on tema 18.12.2023 taotluse alusel hinnatud kooskõlas tema

enesehinnanguliste kaebustega käelise tegevuse valdkonnas ning need ei anna alust pidada kaebaja

töövõimet vähenenuks. Ka visiidipõhisel hindamisel ei leidnud kaebajal traumast tingitud

piirangud kinnitust ulatuses, mis tingiks töövõime vähenemise. Tegemist on põletuskahjustusega

kätel, millel on olnud positiivne dünaamika ja ilmselt senise taastusraviga positiivne dünaamika

jätkub, aga võimalik on ka teatud piirangute pikaaegne püsimine. Vastustaja ei eita, et kaebajal on

piirangud käelises tegevuses, millega tuleb töötamisel arvestada, kuid piirangud ei ole väljendunud

ulatuses, mis tingiks töövõime vähenemise.

9.12. Kuna kaebaja töövõime ei ole vaidlustatud töövõime hindamise otsuse kohaselt vähenenud,

puudub kaebajal õigus töövõimetoetusele ning talle on õiguspäraselt jäetud toetus määramata.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Käesolevas haldusasjas vaidlustab kaebaja Eesti Töötukassa 03.01.2024 otsust nr

TVH/24/000510, millega tuvastati, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud (dtl 11-12); Eesti

Töötukassa 04.01.2024 otsust nr TVT/24/001098, millega jäeti kaebajale töövõimetoetus

määramata (dtl 13), ning 20.03.2024 vaideotsust nr VO/24/330, millega jäeti kaebaja vaie

rahuldamata (dtl 4-10). Kaebaja nõuab vaidlustatud otsuste tühistamist ning Eesti Töötukassa

kohustamist vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Kohtule nähtuvalt on praeguses haldusasjas

menetlusosaliste vahel vaidlus küsimuses, kas vastustaja on õigesti hinnanud kaebaja 18.12.2023

6(17)

3-24-1262

esitatud taotluse alusel tema töövõimet ning kas vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajal ei ole

töövõime vähenenud.

11. Kaebaja hindab enda töövõime vähemalt osaliselt puuduvaks nagu tuvastati varasema

töövõime hindamise käigus. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebajal on varasemalt

tuvastatud osaline töövõime. Praegusel juhul ei tuvastatud kaebajal töövõime vähenemist, kuigi

kaebaja hinnangul ei ole tema töövõime võrreldes varasema olukorraga taastunud ning kaebajal

esinevad mõõdukaks hinnatud piirangud tulnuks vastustajal hinnata raskeks, st arvväärtusega 3.

Vastustaja on seisukohal, et varasemalt tuvastatud osaline töövõime ei anna alust ootuseks, et

osaline töövõime tuvastatakse igal juhul ka järgmisel töövõime hindamisel. Töövõime ulatust

hinnatakse kaebaja taotluse alusel asjakohaste terviseandmete alusel igal korral uuesti. Vastustaja

leiab, et kaebaja töövõimet on hinnatud õiguspäraselt ning kaebaja töövõime hindamisel on

arvesse võtnud kõik kaebaja poolt kirjeldatud tegutsemispiirangud ja hindamise hetkel

olemasolevad tervisandmed. Vastustaja on kohtule selgitanud, et vahetult peale traumat hinnati

kaebaja töövõime ajavahemikul 03.02.2021–02.02.2022 puuduvaks ning seejärel 03.02.2022–

02.02.2024 osaliseks. Vastustaja ekspertarsti hinnangul on aga viimase osalise töövõime hinnangu

kehtivusaeg kaks aastat üle hinnatud, st kaebaja töövõime oli taastunud ilmselt juba varasemalt.

Samuti on vastustaja märkinud, et kaebaja suhtes viidi läbi ka visiidipõhine hindamine, mille

käigus ei leidnud kaebajal traumast tingitud piirangud kinnitust ulatuses, mis tingiks töövõime

vähenemise.

12. Kohus selgitab kaebajale, et asjaolu, et vastustaja tuvastas kaebajal varasema töövõime hindamise

käigus töövõime vähenemise, ei tähenda, et vastustaja pidanuks uue taotluse lahendamisel tegema

samasuguse otsustuse. Kaebaja töövõime ulatuse varasem hinnang ei mõjuta kaebaja 18.12.2023

taotluse alusel töövõime hindamist, kuivõrd vastustaja ei ole seotud oma varasemate hinnangutega

(Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2020 otsus nr 3-17-1110, p 25). Vastustajal tuleb töövõimet

hinnata, lähtudes kaebaja tervislikust seisundist otsuse tegemise eel, tuginedes kaebaja

olemasolevatele terviseandmetele ja kaebaja enesehinnangulistele piirangutele. Sealjuures kaebaja

enesehinnanguliste piirangute esinemist peavad tema terviseandmed kinnitama. Praegusel juhul on

ekspertarst algse hindamise käigus pidanud kaebaja terviseandmeid piisavaks, kui pidas

võimalikuks dokumendipõhist hindamist. Lisaks on vastustaja viinud läbi ka visiidipõhise

hindamise, veendumaks kaebaja piirangute ulatuses. Seega tuli vastustajal lahendada kaebaja

taotlus selle esitamisel olemasolevatele andmetele tuginedes ning varasem osalise töövõime

tuvastamine ei välista uue taotluse lahendamisel kaebaja töövõimeliseks lugemist.

13. Kohus selgitab enne kaebuse sisulist lahendamist töövõime hindamise põhimõtteid ning

seejärel analüüsib, kas vastustaja on kaebaja töövõimet õigesti hinnanud. Kohus märgib, et

käsitleb käesolevas otsuses üksnes neid valdkondi ja võtmetegevusi, mida kaebaja ja vastustaja on

erinevalt hinnanud.

Töövõime hindamise põhimõtted

14. Kohus selgitab, et töövõimetoetuse seaduses (TVTS) ei anta vastustajale võimalust jätta isiku

töövõime vähenemine tuvastamata, kui seaduses sätestatud alustel on isiku töövõime vähenemine

tõendatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole isiku töövõime kohta tehtud otsus

kaalutlusotsus, vaid klassikalises mõttes hindamisotsus. Hindamisotsusega on tegemist siis, kui

õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis

kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste

mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2020

otsus nr 3-20-1198/58, p 12; 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474/11, p-d 16-17). Kuna töövõime

hindamise otsus ei ole kaalutlusotsus, ei ole selle põhjendamisvigadel samavõrra määravat

tähendust nagu kaalutlusotsuse puhul (Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2020 otsus nr 3-19-705, p

16) ning kohus saab arvesse võtta põhjendusi, mis on antud vastustaja poolt kohtumenetluses

esitatud seisukohtades. Küll aga märgib kohus, et eelistada tuleks haldusakti võimalikult

põhjalikku ja veenvat põhjendamist juba esimeses isikule tehtavas otsuses, sest töövõime

hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse

7(17)

3-24-1262

(Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 32). Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta

meditsiiniliste andmete alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja

eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem, on eksperdiarvamuse andjal

täiendav põhjendamiskohustus (Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 21).

15. Kohus selgitab, et kohtu pädevus töövõime hindamise käigus koostatava ekspertarvamuse

sisulisel hindamisel on piiratud. Halduskohtu pädevuses on tuvastada, kas haldusakti toetava

eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi (TIS)

kantud andmeid õigesti, eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel. Kohus kontrollib

töövõime hindamise vaidlustes eeskätt haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ja kaalutlus- ja

hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust, ent kohus ei saa teha asuda

ekspertarvamuse andja asemele ega prognoosida kaebaja tervisliku seisundi kulgu (Riigikohtu

20.06.2022 otsuses nr 3-20-2474, p 20). Kohtul on alust ekspertarstide hinnangute põhjal tehtud

otsuseid kahtluse alla seada üksnes juhul, kui selgub, et eksitud on mõne õigusnormi vastu või

tehtud mõni oluline metoodiline viga. Vastasel juhul ei ole kohtul põhjust ekspertide hinnangusse

sekkuda ega hinnata kaebaja töövõimet vastustaja asemel.

16. TVTS § 1 lg-st 1 tuleneb, et töövõime hindamise süsteem on suunatud nende isikute

abistamisele, kelle tervisekahjustus on pikaajaliselt püsiv. Abistatavad on need isikud, kes ei ole

tervisekahjustuse teatud ulatuse tõttu võimelised tööd tegema, iseseisvalt tööd leidma ega omale

sissetulekut tagama. TVTS § 5 lg 1 sätestab, et töövõime hindamise eesmärgiks on tuvastada

pikaajalise tervisekahjustusega inimese töövõime ulatus ning töövõime hindamisel võetakse

arvesse isiku terviseseisundit ja sellest tulenevaid tegutsemise piiranguid, nende prognoosi ja

eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Töövõime hindamise tulemusena tuvastatakse, et isiku

töövõime ei ole vähenenud, kui isiku töötamine ei ole TVTS § 5 lg-s 2 nimetatud asjaolusid

arvesse võttes takistatud (TVTS § 5 lg 3 p 1). Töövõimet hindab ning töövõimetoetust määrab ja

maksab Eesti Töötukassa (TVTS § 3).

17. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate

andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“1

(määrus nr 39) § 5 lg 4 järgi tuleb ekspertarstil hinnangut andes lähtuda „Töövõime hindamise

metoodikast“2. Töövõime hindamiseks väljatöötatud metoodika võimaldab tuvastada pikaajalise

tervisekahjustusega inimese töövõime ulatuse, tegutsemise ja osalemise piirangud ning anda

soovitusi töötingimuste, töövõime toetamise ja abivahendite vajaduse kohta. Töövõime hindamisel

arvestatakse isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja

määratud ravi järgimist ning kirjeldatakse isikul esinevate piirangute avaldumist, põhjuseid ja

mõju tegevusvõimele ning isiku kohanemist piiranguga (määrus nr 39 § 5 lg 3). Määruse nr 39 § 4

sätestab isiku töövõimet välistavate seisundite ammendava loetelu, mille esinemise puhul loetakse

töövõime automaatselt välistatuks.

18. Eelviidatud sätetest nähtuvalt ei anna osalise või puuduva töövõime tuvastamisele alust

pelgalt asjaolu, et isikul on pikaajaline tervisekahjustus, vaid töövõimet hinnatakse selle põhjal,

kuidas isikul diagnoositud haigused tema tegutsemisvõimet tegelikkuses mõjutavad, kui ta kasutab

ettenähtud abivahendeid ja järgib määratud ravi. Kui nimetatud tervisekahjustus isiku

igapäevaelus osalemist ja tegutsemist pidevalt või oluliselt ei sega ning ta on võimeline töötama,

siis ei ole tema töövõime vähenenud. Seega tuleb töövõime hindamisel selgitada, kas ja kuivõrd

isikul olev tervisekahjustus talle igapäevaelus piiranguid seab.

19. Töötukassa hindab isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral

tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte (TVTS § 7 lg 1). Eksperdiarvamus koostatakse isiku

enda taotlusel olevatest andmetest lähtudes, TVTS § 7 lg 5 alusel sätestatud terviseandmetest

(tervise infosüsteemi ehk TIS-i andmed) ning taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse

korral arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse

koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt saadud andmetest (määrus nr 39 § 5 lg 1).

1 Kättesaadav veebilehel - https://www.riigiteataja.ee/akt/108092015004?leiaKehtiv

2 Kättesaadav veebilehel - https://www.tootukassa.ee/web/sites/default/files/2022-01/tvh_metoodika_31.03.2020.pdf

8(17)

3-24-1262

Metoodikas on rõhutatud, et kuigi inimese enda hinnang on väga oluline, peavad tema ütlusi

kinnitama terviseandmed (lk 7). Inimese seisundit hinnatakse üldjuhul TIS-i kantud andmete

alusel ning lisaandmeid kogutakse vaid juhul, kui TIS-i andmetest ei piisa (TVTS § 7 lg 3,

määruse nr 39 § 2 p-d 10 ja 11). Sellisel juhul võib ekspertarst kaebaja tervisega kursis olevatelt

arstidelt andmeid juurde küsida (TVTS § 7 lg 6, määruse nr 39 § 2 p 11). Kui olemasolevad

andmed on vastuolulised, on võimalik kasutada ka visiidipõhist hindamist (määruse nr 39 § 2 p

10). Metoodika järgi ei tehta seda aga juhul, kui inimene ei ole seoses taotluses esile toodud

piirangutega arsti vastuvõtul käinud. Samuti pole see ette nähtud uute diagnooside panekuks (lk

7). Tegutsemisvõimet hinnatakse koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga (lk 7).

20. Eksperdiarvamus antakse isiku tegutsemisvõime kohta määruse nr 39 § 3 lg-s 2 nimetatud

valdkondade võtmetegevuste kaupa, välja arvatud §-s 4 nimetatud töövõimet välistava seisundi

kinnitamisel (määrus nr 39 § 6 lg 1). Valdkondade võtmetegevused, mille kohta annab taotleja

oma hinnangu, on määruse nr 39 § 3 lg 2 kohaselt:

1) liikumine – liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine, seismine ja istumine, liikumisega

seotud muud piirangud;

2) käeline tegevus – käte sirutamine, asjade liigutamine, käteosavus, käelise tegevusega seotud

muud piirangud;

3) teabe edasiandmine ja vastuvõtmine – teabe edasiandmine, teabe vastuvõtmine,

teabevahetusega seotud muud piirangud;

4) teadvusel püsimine ja enesehooldus – teadvusel püsimine, tualettruumi toimingud, söömine ja

joomine, teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud piirangud;

5) õppimine ja tegevuste sooritamine – tegevuste õppimine, tegevuste alustamine ja lõpetamine,

õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud;

6) muutustega kohanemine ja ohu tajumine – väljaskäimine, riski või ohu tajumine, toimetulek

muutustega, muutustega kohanemise ja ohu tajumisega seotud muud piirangud;

7) suhtlemine – suhtlemisega hakkamasaamine, kohane käitumine, suhtlemisega seotud muud

piirangud.

Töövõime hindamise taotleja annab taotlusel ka hinnangu nimetatud valdkondades piiranguid

mõjutavate järgmiste asjaolude kohta: sõltuvust tekitavate ainete mõju ja ravimite kõrvaltoimed

ning muud tervisehäired (määruse nr 39 § 3 lg 3 p-d 1-2).

21. Võtmetegevuste raskusastmetele antakse arvväärtused skaalal 0-4. Arvväärtuste tähendused

on määruse nr 39 § 6 lg 3 kohaselt järgnevad:

0 – piiranguid ei tuvastatud;

1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast;

2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast;

tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel;

3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt;

tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav;

4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik

sooritada, vastav funktsioon puudub.

22. Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse

alusel (määrus nr 39 § 8 lg 6). Eksperdiarvamuse andja hindab isiku töövõimeliseks, kui

võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on kolm või väiksem (määrus nr 39 § 8 lg 5).

Määruse nr 39 § 6 lg 4 kohaselt võrdub ühe võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste küsimuste

punktiväärtustest suurimaga. Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub

valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga (määruse nr

39 § 6 lg 5). Võtmetegevuste arvväärtusi 0 ja 1 määruse nr 39 § 6 lg 6 kohaselt ei liideta.

Metoodika järgi hindab eksperdiarvamuse andja inimese töövõime kas osaliseks või puuduvaks,

kui piirangute arvväärtuste summa on neli või suurem. Eksperdiarvamuse andja arvestab inimesel

erinevates valdkondades esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatust,

9(17)

3-24-1262

kulgu, raskusastet ja esinemise sagedust, inimese haiguskriitikat ja -teadlikkust, ravisoostumust

ning piirangute mõju igapäevategevustele.

Kaebaja töövõime hindamine

23. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

24. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele

(haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja

soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti

põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2).

25. Kaebaja esitas 18.12.2023 taotluse töövõime hindamiseks ja töövõimetoetuse määramiseks.

Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et vaidlustatud otsuste tegemise pädevus on Eesti

Töötukassal. Eesti Töötukassa 03.01.2024 otsuse põhjendustes on välja toodud, millistes

valdkondades tuvastati kaebajal tegutsemispiirangud ning millistes valdkondades piiranguid ei

esinenud. Töötukassa 03.01.2024 otsuses nähtub, et kaebajal on mõõdukas tegutsemispiirang

käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on traumajärgne seisund. Kaebaja kirjeldatud

piiranguid teabe edasiandmise ja vastuvõtmise ning õppimise ja tegevuste sooritamise

valdkondades on arvestatud käelise tegevuse valdkonda hinnates. Kaebajal on häiritud

nahafunktsiooni (nahk on armistunud, ei veni hästi, nahatundlikkus on muutunud) tõttu piiratud

käte peenmotoorika. Samas nähtub otsusest seegi, et mõõdukas käelise tegevuse valdkonna piirang

ei mõjuta kaebaja üldist töövõimet ulatuses, mis takistaks tal töötamist. Otsusesse on märgitud, et

kaebaja kirjeldatud piirangud muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise

valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kokkuvõtlikult tuvastati vaidlustatud otsuses, et

kaebajal ei ole töövõime vähenenud.

26. Otsuse õiguslike alustena on viidatud TVTS §-dele 5-9 ning määrusele nr 39 tervikliku

õigusaktina, ilma kindlaid sätteid täpsustamata. Hinnangute arvväärtusi ja arvväärtuste

aritmeetilist keskmist ei ole samuti otsuses eraldi välja toodud. Samas on otsuses märgitud, et

töövõime ulatuse tuvastamise aluseks olev eksperdiarvamus on taotlejale kättesaadav

patsiendiportaalis digilugu.ee ja e-töötukassas. Eksperthinnangu põhjal saab täpsema ülevaate

sellest, kuidas kaebaja suhtes tehtud otsus kujunes, st kes oli ekspertarst, milliseid terviseandmeid

kasutati, millise arvväärtusega hinnang anti igale võtmetegevusele ja mis põhjusel.

27. Töövõime hindamise menetluses koostas 28.12.2023 eksperthinnangu (dtl 186–196) AS

Arstikeskus Confido ekspertarst dr Y (TTO ekspertarst), kes leidis, et TIS-is on kaebaja tervisliku

seisundi kohta piisavalt andmeid, mille põhjal teha dokumendipõhine töövõime hindamine.

Nimetatud eksperthinnang on aluseks vaidlusaluse otsuse tegemisele, milles on korratud

eksperthinnangus toodud kokkuvõtet. TTO ekspertarst tuvastas kõiki olemas olnud andmeid

arvestades, et kaebajal esineb mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille

põhjuseks on vigastuste, mürgistuste ja välispõhjuste toime muude tagajärgede jääknähud. Kaebaja

töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa oli 2. Ekspertarst

leidis kokkuvõtvalt, et kaebajal on piiratud käte peenmotoorika, kuna nahafunktsioonid on häiritud,

nahk on armistunud, ei veni hästi, nahatundlikkus on muutunud. Eksperthinnangu kohaselt ei ole

kaebajale soovitatav head peenmootorikat vajav töö ning töövõime toetamiseks soovitati kaebajale

taastusravi ja vajadusel psühhoteraapiat. Seega saab lugeda, et töövõime hindamise otsuse

põhjendused on esitatud kaebajale kättesaadavas dokumendis, millele on otsuses viidatud.

28. Kaebaja on 18.12.2023 esitatud töövõime hindamise taotluses (dtl 177-185) märkinud, et tal

esinevad piirangud käelise tegevuse valdkonnas, teabe edastamise ja vastuvõtmise valdkonnas,

õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas, muutustega kohanemise ja ohu tajumise

valdkonnas ning suhtlemise valdkonnas.

29. Käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuses „käteosavus“ hindas kaebaja enda piirangud

mõõdukaks (arvväärtusega 2). Kaebaja täpsustas, et suudab sõrmi kasutada mõõdukate raskustega,

10(17)

3-24-1262

sest tema sõrmede liikuvus on raskendatud siirdatud naha kohtadel. Kaebaja saab sõrmi laiali

ajada piiratult ning tema käelised tegevused on aeglasemad, sest kaebaja ei ole täielikult

kohanenud piiratud liikumisega. Samuti on tema käteosavus komplitseeritud ja liigutused

kohmakad, kuna ta ei saa haarata suurema läbimõõduga asju, pillab asju maha ega suuda asjadest

kiiresti haarata.

Käelise tegevuse võtmetegevuses „käelise tegevusega seotud muud probleemid“ on kaebaja

selgitanud, et arvuti klaviatuuri kasutamine on raskendatud. Kahekäekirja on keeruline teha, kuna

sõrmed ei ulatu kõikide klahvideni, kui ranne on normaalasendis, ning pikki tekste kirjutades

väsivad käed/sõrmed ja tekib randmevalu, sest ei saa rannet toetada normaalselt.

30. TTO ekspertarst hindas käelise tegevuse valdkonna piirangud võtmetegevuses „käteosavus“

piirangu mõõdukaks (arvväärtusega 2). TTO ekspertarsti 28.12.2023 eksperthinnangust nähtub, et

TTO ekspertarst on kaebaja kirjeldatud piirangu juures võtnud arvesse kaebaja diagnoosi ning

piirangu avaldumist käte peenmotoorikas, nahafunktsioonides ja labakäe struktuuris, mida

põhjustavad vigastuste, mürgistuste ja välispõhjuste toime muude tagajärgede jääknähud.

Ekspertarst on hinnanud piirangu mõju kaebaja tegevusvõimele ning toonud välja, et kaebajal on

piiratud peenmotoorika, kuna nahafunktsioonid on häiritud, nahk on armistunud ega veni hästi,

nahatundlikkus on muutunud ning et see on piirangud on tingitud labakäe struktuuri kahjustusest.

Kohtule nähtub ka, milliseid kaebaja terviseandmeid on hinnangu tegemisel arvestatud.

31. Kohtule nähtub, et TTO ekspertarst hindas kaebaja töövõime ulatust uuesti vaidemenetluses

ning koostas 17.03.2024 uue eksperthinnangu (dtl 197–213), millele tuginedes koostas vastustaja

20.03.2024 vaideotsuse. TTO ekspertarst tuvastas 17.03.2024 ekspertarvamuses kaebajal käelise

tegevuse valdkonnas mõõduka piirangu esinemise võtmetegevuses „käteosavus“ ning lisas uusi

andmeid arvestades ka kerge piirangu võtmetegevuses „asjade liigutamine“, muutes seeläbi

varasemas 28.12.2023 ekspertarvamuses antud hinnanguid. Vaidemenetluses koostatud

17.03.2024 ekspertarvamuse kohaselt on leidnud kinnitust asjaolu, et kaebajal on naha plastika

tõttu piiratud sõrmede abduktsioon. Samuti on visiidipõhisel hindamisel leidnud kinnitust, et

kaebaja mõlema käe lihasjõud on alanenud, olles kõige nõrgem randme ja sõrmede lihastes. Lisaks

on vastustaja kohtule kinnitanud, et kõige enam avalduvad kaebajal piirangud peenmotoorilistel

tegevustel, mida on hinnatud võtmetegevuses „käteosavus“. Kokkuvõtvalt leidis ekspertarst, et

kaebajal on piiratud esemete tõstmine ja kandmine ning käte peenmotoorika, kuna parema käe

lihasjõudlus on langenud, labakäe nahafunktsioonid on häiritud, nahk on armistunud ega veni hästi

ning muutunud on ka nahatundlikkus. TTO ekspertarst märkis 17.03.2024 antud hinnangus, et

kaebajale ei ole soovitatav raske käeline töö, raskuste tõstmist ja teisaldamist või head

peenmootorikat vajav töö ning töövõime toetamiseks on TTO ekspertarst soovitanud taastusravi,

tegevusteraapiat, vajadusel psühhoteraapiat ja medikamentoosset ravi.

32. Vastustaja on kohtumenetluses kinnitanud, et vastustaja töövõime hindamise ekspertarst dr Y

analüüsis kaebaja töövõime hindamise taotlust, tema terviseandmeid, kaebuses kirjeldatud

asjaolusid ning TTO ekspertarsti koostatud eksperdiarvamusi. Töötukassa ekspertarst leidis, et

eksperdiarvamustes esitatud põhjendused ja hinnangud vastavad määrusele nr 39, töövõime

hindamise metoodikale ning faktilistele asjaoludele, sealjuures on eksperdiarvamustes õigesti on

tuvastatud, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud (dtl 215–220). Vastustaja on kohtumenetluses

selgitanud, et ortopeedi objektiivsel hinnangul on kirjeldatud sensoorseid (surinad, tuimus) häireid

parema käe sõrmedes, kerget liikumistakistust armkoest. Kaebaja vasaku käe sõrmede liikuvus on

füsioterapeudi hinnangul hea, parema käe kämbla ja sõrmede liikuvus on rahuldav, kuid

pigistusjõud paremas käes on oluliselt alanenud. Vaidemenetluses antud hinnangu kohaselt on

tuvastatud ja kohtumenetluses on vastustaja kinnitanud, et kaebaja kirjeldatud piirangud

„käteosavuse“ võtmetegevuses on hinnatud õigesti mõõdukaks. Vastustaja on kohtumenetluses

asunud seisukohale, et kaebaja väited, mille kohaselt kaebaja hinnangul on tema käelise tegevuse

valdkonna võtmetegevuses „käteosavus“ piirangud rasked, ei ole kinnitust leidnud, vaid kaebaja

enesehinnangulised piirangud võtmetegevuses „käteosavus“ võrdsustuvad mõõduka piiranguga, st

arvväärtusega 2. Kohus nõustub vastustaja järeldustega ning peab vastustaja antud hinnanguid

11(17)

3-24-1262

asjakohasteks. Sealjuures nähtub kohtulegi, et kaebaja on enda piirangu käelise tegevuse

valdkonna võtmetegevuses „käteosavus“ hinnanud mõõdukaks.

33. Vastustaja on kohtule selgitanud, et kaebaja kirjeldatud enesehinnangulised piirangud

võtmetegevuses „käteosavus“ on hinnatavad ka võtmetegevuses „asjade ülestõstmine ja

liigutamine“. Kohtule nähtub, et ekspertarst muutis vaidemenetluses varasema eksperthinnangu

põhjendusi ning vaideotsuse kohaselt lisandus TTO ekspertarsti poolt kaebajal esinev kerge

piirang võtmetegevuses „asjade liigutamine“. Vastustaja on kohtule selgitanud, et nimetatud

võtmetegevuses hinnatakse kergematest esemetest kinni haaramist ja soovitut kohta tõstmist vöö

kõrgusel keha ühelt poolt teisele või nihutamist keha lähedal. TTO ekspertarst hindas

vaidemenetluses käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuse „asjade liigutamine“ kergeks

(arvväärtusega 1). Kohtule nähtuvalt ei olnud kaebaja enda taotluses võtmetegevuses „asjade

liigutamine“ piiranguid esitanud, kuid kirjeldanud vastavaid piiranguid võtmetegevuses

„käteosavus“. Vaideotsusest nähtub, millistele terviseandmetele tuginedes on vastustaja piirangu

võtmetegevuses „asjade liigutamine“ tuvastanud. Sealjuures võttis ekspertarst hinnangu andmisel

arvesse ka taotluse esitamisest hilisemaid andmeid ning lähtus visiidipõhise ülevaatuse

füsioterapeutilisest protokollist, mille kohaselt leidis kinnitust, et kaebaja randme-, kämbla- ja

sõrmelihaste jõudlus on alanenud, enam paremal käel. Vastustaja selgitas, et kaebaja käte

haardefunktsioon võib olla häiritud eelkõige kordusi vajavate liigutuste ja pikemaajalisema

koormuse ning nagu perearsti poolt kirjeldatud ebasoodsate (palav/külm) tingimuste juures. Samas

tavatingimuste ja lühemaajaliste tegevuste juures piirangud ei avaldu, ortopeedi ja füsioterapeudi

objektiivsel hinnangul kirjeldused vastavad maksimaalselt kergetele piirangutele.

34. Kohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud otsustes, eksperdiarvamustes ja ka

kohtumenetluses käelise tegevuse valdkonna piirangute esinemist kinnitanud ja nende

raskusastmeid piisavalt põhjendatud. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas tegemist olukorraga,

kus vastustaja haldusaktid tuleks põhjendamispuuduse tõttu tühistada. Samuti ei nähtu kohtule, et

vastustaja on otsuse tegemisel hinnanud asjaolusid ebaõigesti või jätnud olulised asjaolud

arvestamata, kuivõrd vastustaja ja ekspertarstid on lõppkokkuvõttes arvestanud kõigi kaebajal

diagnoositud ja kaebuses viidatud seisunditega. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on

ekspertarstid kõiki TIS-is sisalduvaid andmeid analüüsinud, vastustaja on vaidemenetluse raames

korraldanud ka kaebaja visiidipõhise hindamise ning vastustaja on ka kohtumenetluses kaebusele

vastuse koostamisel lähtunud taotluse esitamisest hilisematest andmetest, mille põhjal ei saa

vastustaja samuti asuda seisukohale, et käelise tegevuse valdkonna piirangud oleksid raskemad kui

eelnevalt hinnatud (vt 18.06.2024 vastutaja ekspertarsti arvamus, dtl 215; 27.05.2024 lisandunud

perearsti sissekanne, dtl 54-55; 06.06.2024 ortopeedi konsultatsioon, dtl 221-225) ning lisandunud

andmed ei loo vastustaja ekspertarsti hinnangul alust eelneva eksperdihinnangu muutmiseks.

Sellest tulenevalt ei ole ka kohtul alust asuda seisukohale, et kaebaja käelise tegevuse valkonnas

kirjeldatud piirangute hindamisel on olulised asjaolud arvesse võtmata jäetud. Kaebaja ei ole ka

kaebuses konkreetselt osundanud, et millised TIS-i andmed või täpsemad asjaolud on

ekspertarstide poolt analüüsimata jäetud, pigem on kaebaja seisukohal, et ekspertarstid on TIS-i

andmete ja visiidipõhise ülevaatusel täiendavate andmete lisandumisel asunud ebaõigele

seisukohale, mis ei vasta tema tegelikule terviseseisundile. Kohus selgitab, et töövõime hindamisel

ei ole määravaks mitte haiguste diagnoosid, vaid nendest põhjustatud püsivad tegevuspiiranguid

ning kõiki neid piiranguid on kaebaja töövõime hindamisel arvesse võetud. Kuigi kaebaja hinnang

oma tegutsemisvõimele on väga oluline, peavad tema ütlusi kinnitama ka terviseandmed. Kohus ei

saa sisuliselt kontrollida ekspertarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust vaid saab

sellise hinnangu ebapädevaks tunnistada üksnes juhul, kui toimikus olevatest andmetest nähtub, et

eksperdiarvamuse koostaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi kättesaadavaid andmeid. Käesoleval

juhul sellist olukorda tekkinud ei ole.

35. Teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas on kaebaja märkinud võtmetegevuses „teabe

edasiandmine“, et suudab teistele inimestele lihtsat teavet edasi anda väikeste raskustega ning

probleemid esinevad eelkõige klaviatuuri ja puuteekraani kasutamisel, hinnates seeläbi enda

piirangud kergeks, st arvväärtusega 1. Muudes teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonna

12(17)

3-24-1262

võtmetegevustes kaebaja piiranguid ei märkinud. TTO ekspertarst teabe edasiandmise ja

vastuvõtmise valdkonna võtmetegevuses „teabe edasiandmine“ piiranguid ei hinnanud, kuna

kaebaja esitatud enesehinnangulisi piiranguid arvestati peenmotoorika hindamisel käelise tegevuse

valdkonnas. Vastustaja ekspertarst nõustus TTO ekspertarstiga, et ei ole alust teabe edasiandmise

ja vastuvõtmise valdkonnas piiranguid hinnata, kuna selles valdkonnas hinnatakse piiranguid, mis

on seotud kõnelemis-, nägemis- ja kuulmisfunktsiooni langusega. Kohtule nähtuvalt on vastustaja

kaebaja vaevusi klaviatuuri ja puuteekraani kasutamisel hinnanud käelise tegevuse valdkonnas

kirjeldatud piirangute juures, mistõttu nõustub kohus vastustajaga, et kaebajal teabe edasiandmise

ja vastuvõtmise valdkonnas piirangut ei esine. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses märkinud, et tal

esineb kõnelemis-, nägemis- ja kuulmisfunktsiooni langus ning seda ei kinnita ka kaebaja

terviseandmed.

36. Õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas kirjeldas kaebaja võtmetegevuses „tegevuste

õppimine“, et suudab raskusteta õppida lihtsamaid tegevusi, kuid raskendatud on peenmotoorikaga

seonduvad tegevused. Kaebaja toob välja, et varem heegeldas palju, kuid nüüd ei tule sõrmed

järele ning kaebaja ei suuda liikuda õigel ajal õigesse kohta ja heegelnõel kukub käest. Muudes

õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonna võtmetegevustes kaebaja piiranguid ei märkinud.

TTO ekspertarst õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonna võtmetegevuses „tegevuste

õppimine“ piiranguid ei hinnanud, kuna kaebaja esitatud enesehinnangulisi piiranguid arvestati

käelise tegevuse valdkonnas käte peenmotoorika hindamisel. Vastustaja ekspertarst nõustus TTO

ekspertarstiga, et piirangud puuduvad. Vastustaja selgitas ka kohtumenetluses, et õppimise ja

tegevuste sooritamise valdkonnas hinnatakse töövõimet vähendavatena piiranguid, mis on seotud

psüühika- ja käitumishäiretega. Vastustaja on ka välja toonud, et perearst on vaidemenetluse ajal

toimunud visiidil 15.01.2024 märkinud (dtl 58-60), et kaebajal esinevad unehäired, ka eelnevalt on

vajanud und soodustavat ravimit, mida käesolevalt vajab harva (dtl 55-56), samuti kirjeldab

perearst depressiooni sümptomeid, kuid mingeid ravimeid kaebaja ei tarvita (nt 13.06.2023

anamnees, dtl 119). TIS-i andmetel ei ole määratud meeloluhäire ravimeid ega konsulteeritud

psühhiaatri poolt, mistõttu olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata püsipiiranguid

õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas.

37. Kohus peab põhjendatuks lugeda õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas kirjeldatuid

piiranguid puuduvaks. Metoodika kohaselt hinnatakse õppimise ja tegevuste sooritamise

valdkonnas lihtsate ja keerulisemate tegevuste omandamist ja selgeksõpitu korduvat kasutamist,

tegevuste alustamise ja lõpetamise all mõistetakse võimet alustada ja loogilises järjekorras

teostada ning lõpetada igapäevaseid rutiinseid tegevusi arvestades ka motivatsiooni ja tahet. Küll

aga ei hinnata õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas liikumise, nägemise, kuulmise või

käelise tegevuse piirangutest lähtuvaid tegutsemisraskusi, vaid piiranguid põhjustavaid psüühika-

ja käitumishäireid. Kaebaja ei ole selliseid piiranguid kirjeldanud taotluses ega ka

kohtumenetluses, mistõttu nõustub kohus vastustaja järeldusega, et kaebaja kirjeldatud piiranguid

on võimalik hinnata käelise tegevuse valdkonnas. Seega kohtu hinnangul on vastustaja

õiguspäraselt leidnud, et õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas kaebajal piirangud

puuduvad.

38. Muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas on kaebaja kirjeldanud võtmetegevuses

„väljaskäimine“, et suudab emotsionaalse või vaimse pingeta ja ärevust tundmata talle tuttavatesse

kohtadesse minna väikeste raskustega, st hinnanud enda piirangu kergeks (arvväärtusega 1).

Kaebajal on ebamugav ja piinlik käia kohtades, kus olukorrad sunnivad oma käsi teistele näitama,

nt poes kaardi või raha andmisel teenindajale. Külma või kuuma ilmaga käte siirdatud nahk

punetab ja on eemaletõukav ning kaebajal tekib halb tunne, kui kohmitseb liiga kaua esemeid üles

noppides. Kaebaja saab oma väljaskäikudega iseseisvalt hakkama, kuid see on tema jaoks

emotsionaalselt kurnav, mistõttu käib ta poes vähem ja ostab asju ette pikemaks ajaks.

Tundmatutesse kohtadesse minna emotsionaalse või vaimse pingeta ja ärevust tundmata suudab

kaebaja samadel põhjustel väikeste raskustega, hinnates seeläbi piirangu kergeks. Muid piiranguid

muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas kaebaja ei märkinud.

13(17)

3-24-1262

39. TTO ekspertarst märkis, et muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas ei ole

võimalik püsipiiranguid hinnata, sest kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel

kinnitust. Vaidemenetluses koostatud ekspertarvamuse kohaselt on kaebaja enda kirjeldatud

piirangutega esmakordselt pöördunud arsti juurde 2024. a jaanuarikuus ehk pärast taotluse

esitamist. Kuigi algse otsuse koostamise hetkel ei olnud vastustajal teavet selliste kaebuste

esinemise kohta TIS-is, siis ei saanud vastustaja selliste andmete puudumisel ka piirangu esinemist

hinnata. Samas on vaidemenetluses TTO ekspertarst täpsustanud põhjendusi ja leidnud, et kaebaja

kirjeldatud piirangud ei ole töövõimet mõjutavad ning kaebaja ei ole veel täpset diagnoosi saanud

ega ravi alustanud. Vastustaja ekspertarst nõustub ka kohtumenetluses järeldusega, et püsivaid

piiranguid ei ole võimalik hinnata, kuna puudub haiguskäsitlus ja ravi. TIS-i andmetel ei ole

määratud meeloluhäire ravimeid (võimalik ka perearsti ordinatsioon) ega konsulteeritud

psühhiaatri poolt. Nendel andmetel ei ole võimalik hinnata püsipiiranguid muutustega kohanemise

ja ohu tajumise valdkonnas. Inimese tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse ja

adekvaatse raviga, mis tähendab, et isiku tervisehäire kompenseerimiseks on ravi määratud ning

ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule.

Kohtule ei nähtu kaebaja väidetud piiranguid kinnitavaid diagnoose, psühhiaatri sissekandeid või

meeleoluhäire ravimite väljakirjutust, mistõttu leiab kohus, et ekspertarstide hinnang piirangute

puudumisest on põhjendatud.

40. Suhtlemise valdkonnas kirjeldas kaebaja piiranguid võtmetegevuses „suhtlemisega

hakkamasaamine“ ning märkinud, et tuttavate inimestega kohtuda, tundmata liigset ärevust või

hirmu, saab ta väikeste raskustega, hinnates seeläbi piirangu kergeks (arvväärtusega 1). Ka

võõraste inimestega kohtuda, tundmata liigset ärevust või hirmu, saab ta väikeste raskustega

(arvväärtusega 1). Kaebaja täpsustas, et tal ei ole raske suhelda oma tuttavate ega ka võõrastega

hetkeni, kui märgatakse tema armilisi käsi ja kaebaja tajub, et inimeste pilk muutub. Vahel

küsitakse ning see on kaebajale ebamugavust tekitav. Muid piiranguid suhtlemise valdkonnas

kaebaja ei märkinud.

41. TTO ekspertarst märkis, et suhtlemise valdkonnas ei ole võimalik püsipiiranguid hinnata,

kuna kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Vaidemenetluses koostatud

eksperthinnangu kohaselt on TTO ekspertarst leidnud, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei ole TIS-i

andmetel töövõimet mõjutavad. Vaidemenetluses koostatud ekspertarvamuse kohaselt on kaebaja

enda kirjeldatud piirangutega esmakordselt pöördunud arsti juurde 2024. a jaanuarikuus ehk pärast

taotluse esitamist. Kuigi algse otsuse koostamise hetkel ei olnud vastustajal teavet selliste kaebuste

esinemise kohta TIS-is, siis ei saanud vastustaja selliste andmete puudumisel ka piirangu esinemist

hinnata. Samas on vaidemenetluses hilisemalt lisandunud terviseandmeid TTO ekspertarst

analüüsinud ning jõudnud järeldusele, et kaebaja ei ole veel täpset diagnoosi saanud ega ravi

alustanud, mistõttu ei ole ka piirangud töövõimet mõjutavad. Vastustaja ekspertarst nõustus

kohtumenetluses sellise järeldusega, kuna puudub haiguskäsitlus ja ravi, kuigi ravimite määramine

on võimalik ka perearsti ordinatsioonil. Nendel andmetel ei ole võimalik hinnata püsipiiranguid

suhtlemise valdkonnas ning piirangud ei mõjuta töövõimet. Kohus nõustub vastustaja järeldustega

ega pea vastustaja põhjendusi meelevaldseks. Suhtlemisega hakkamasaamise võtmetegevuses

hinnatakse võimekust suhelda teiste inimestega näost näkku ning piirangut põhjustav ärevus/hirm

peab olema normaalsetest reaktsioonidest tugevam (kuni surmahirmuni), kutsudes esile ka

märgatavaid füüsilisi reaktsioone. Inimese tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse

ja adekvaatse raviga, mis tähendab, et isiku tervisehäire kompenseerimiseks on ravi määratud ning

ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule.

Kohtule ei nähtu kaebajal püsivaid piiranguid põhjustava ärevuse esinemist, sest kaebajal ei ole

diagnoositud vaimse tervise häireid ning kaebaja ei ole käinud eriarsti konsultatsiooni ega ole

vajanud sellekohast ravi. Kohtule nähtuvalt on kaebaja kirjeldatud piirangud seotud üksnes

ebamugavustunde ja hirmuga tema terviseseisundit puudutavate küsimuste ees, kuid suhtlemise

valdkonna võtmetegevuses „suhtlemisega hakkamasaamine“ ei arvestata teatud küsimuste

esitamisel ebamugavuse tekkimist ning kaebaja ei ole kohtumenetluses toonud välja selliseid

suhtlemise valdkonna kaebusi, mis võiksid mõjutada tema tegevuspiiranguid suhtlemise

14(17)

3-24-1262

valdkonnas. Kohtu hinnangul on vastustaja õiguspäraselt leidnud, et püsipiiranguid ei ole võimalik

hinnata, kuna kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust.

42. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ekspertarstid ei ole eksinud ei õigusnormide ega töövõime

hindamise metoodika vastu. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt nähtub kohtule, et kaebaja

töövõime hindamise taotluses antud hinnanguid, TIS-i kantud terviseandmeid ning ka

visiidipõhise vaatluse käigus tuvastatud asjaolusid hinnates on erinevad ekspertarstid analüüsinud

eraldiseisvalt kaebaja töövõime ulatust ning jõudnud ühesugusele järeldustele, et kaebaja

töövõime ei ole vähenenud ulatuses, mis takistaks tema töövõimet. Kohtul puudub alus kahelda

kaebaja töövõime ulatuse hindamisel koostatud eksperdiarvamuste õiguspärasuses ning kohtu

hinnangul on nii ekspertarsti kui ka vastustaja täiendavad selgitused vaide- ja kohtumenetluses

asjakohased. Vastustaja on arvestanud kaebajal erinevates valdkondades kirjeldatud piiranguid ja

nende koosmõju, kaebaja terviseprobleemide ulatust, kulgu, raskusastet ja esinemise sagedust,

kaebaja haiguskriitikat ja -teadlikkust, ravisoostumust ning piirangute mõju igapäevastele

tegevustele. Vastustaja on esitanud kohtule kaebaja terviseandmete väljavõtted ja nendest ei nähtu,

et ekspertarst oleks andnud hinnanguid, mis on otseses vastuolus olemasolevate terviseandmetega.

TIS-i andmed on põhjalikud ja üksikasjalikud, mistõttu ei ole tegemist ka olukorraga, kus

vastustaja oleks otsused teinud ebapiisavate tõendite põhjal. Lisaks on vastustaja vaidemenetluse

raames korraldanud kaebajale visiidipõhise hindamise ning vastavate andmete ebapiisavuse tõttu

korraldanud ka korduva visiidipõhise hindamise. Kohus leiab, et eksperdiarvamused ja vastustaja

vastus kaebusele sisaldavad põhjalikku ülevaadet sellest, millised konkreetsed terviseandmed

erinevate tegutsemispiirangute lõikes piirangute esinemist kinnitavad.

43. Kohus selgitab, et ekspertarvamuses tuleb anda eeskätt meditsiinivaldkonna teadmistel

põhinev hinnang piirangutele, mis takistavad kaebajal erinevate tegevuste sooritamist, ning nende

raskusastme kohta, võttes aluseks TIS-i kantud meditsiinilised andmed (vt määruse nr 39 § 7 lg-d

1 ja 4). Tervisehoiuteenuse osutajatest ekspertidel on pädevus meditsiinilist laadi infot lugeda ning

käesoleva haldusasja raames on vastustaja selgitanud nendele andmetele tuginemist. Ekspertarst ei

ole kaebajale pandud diagnoose ega nendest tulenevaid võimalikke hinnangulisi vaevusi täielikult

eitanud, samuti ei ole vastustaja eiranud vaide lahendamisel ja kohtumenetluse ajal lisandunud

uusi terviseandmeid, vaid jõudnud kaebaja terviseandmeid kogumis hinnates järeldusele, et

kaebaja terviseseisundist tulenevad tegutsemise piirangud ei ole objektiivselt sellised, mille tõttu

oleks kaebajal tuvastatav puuduv või osaline töövõime. Kohtu arvates ei ole seega praegusel juhul

alust asuda seisukohale, et töövõime hindamisel on olulised asjaolud arvesse võtmata jäetud või

hindamine sooritatud pealiskaudselt. Selle tulemusena on kohtu hinnangul vastustaja õigesti

järeldanud, et kaebajal esinevate käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuste piirangute

raskusastmete arvväärtuse summa on kaebaja puhul 2, kuna valdkonna võtmetegevuste arvväärtusi

0 ja 1 ei liideta. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et ühe kerge piiranguna hinnatud

võtmetegevus „asjade liigutamine“ ja ühe mõõduka piiranguna hinnatud võtmetegevus

„käteosavus“ ei anna summaarselt alust kaebajale osalise töövõime määramiseks. Ka juhul, kui

vastustaja oleks kaebaja käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuses „käteosavus“ hinnanud

raskeks piiranguks (st arvväärtusega 3) nagu kaebaja on kaebuses soovinud, siis ei muutuks

kaebaja töövõime mittevähenemist puudutav seisukoht, kuivõrd võtmetegevuste raskusastmete

arvväärtuste summaga 3 tuleks kaebajat lugeda jätkuvalt töövõimeliseks (määrus nr 39 § 8 lg 5).

44. Kohus märgib kaebajale, et töövõime hindamisel võetakse arvesse üldist töövõimet tööturul,

st arvesse võetakse kõiki töötamise valdkondi koos sobimatute töövõtete ja tingimustega.

Terviseprobleemide olemasolu ei too alati kaasa osalist või puuduvat töövõimet, kui taotlejal on

võimalik teha muud tööd, mille tegemist tema terviseprobleemid ei takista. Kohus nõustub, et

kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid võivad iseenesest mõjutada tema töötamistingimusi ja

tööalaseid valikuid teatud määral kitsendada, kuid sobiva töö leidmise raskused ei õigusta osalise

või puuduva töövõime tuvastamist, vaid sobiva töö otsimiseks on ette nähtud tööturuteenused ja -

toetused. Kaebaja kirjeldus tema terviseprobleemidele, tema terviseandmed ega ka perearsti

seisukoht ja kinnitus kaebaja osalise töövõime jätkumise kohta ei anna aga alust järeldada, et

kaebaja töövõime on täielikult või osaliselt puuduv ning et ta ei saaks üldse töötada, vaid kaebaja

15(17)

3-24-1262

jaoks on teatud liiki töö tegemine raskendatud. Perearst seevastu ei teosta töövõime hindamist,

vaid seda teevad vastavad ekspertarstid, kellel on pädevus meditsiinilist laadi infot lugeda, ning

kohtul puudub alus ekspertide pädevuses kahelda. Vastustaja on vaidlustatud otsuste aluseks

olevates ekspertarvamustes määruse nr 39 § 7 lg 5 alusel selgitanud, et kaebajale ei ole soovitatav

raske käeline töö, raskuste tõstmist ja teisaldamist vajav töö, head peenmotoorikat vajav töö.

Samuti on ekspertarst leidnud, et kaebajal on töövõime toetamise vajadus, soovitades taastusravi,

tegevusteraapiat, vajadusel psühhoteraapiat ja medikamentoosset ravi. Kohtu hinnangul on

eksperthinnangus antud soovitused põhjendatud.

45. Asjaolu, et vastustaja hindas kaebaja vaidlustatud haldusaktide andmise aja seisuga

töövõimeliseks, ei tähenda, et kaebajal ei esinenud mingeid terviseseisundist tingitud tegutsemise

ja osalemise piiranguid, vaid et kaebajal tuvastatud piirangud ei ületanud TVTS-i alusel

kehtestatud metoodika põhjal arvutatud taset, mis on vajalik osalise või puuduva töövõime

tuvastamiseks. Seetõttu nõustub kohus vastustaja järeldustega, et kaebaja tervisandmed kogumis

kinnitavad, et kaebaja mõõdukad piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei vähenda kaebaja üldist

töövõimet. Kohtu hinnangul ei tingi kaebuses osutatud probleemid töövõime hindamise otsuse

õigusvastasust. Kohus märgib, et kui kaebaja terviseseisund on võrreldes viimase töövõime

hindamise taotluse esitamise ajaga halvenenud ning kaebaja terviseseisundist tulenevad

tegutsemispiirangud pole kaebajale määratud raviga leevendatavad, siis on kaebajal võimalik

esitada uus taotlus töövõime hindamiseks, viidates asjakohastele andmetele TIS-is.

46. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Eesti Töötukassa 03.01.2024 otsus nr TVH/24/000510

ning 20.03.2024 vaideotsus nr VO/24/330 on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus.

Töövõimetoetuse määramine

47. Kuna töövõime hindamise otsus on olemuslikult seotud töövõimetoetust puudutava Eesti

Töötukassa 04.01.2024 otsusega nr TVT/24/001098, siis puudub alus ka töövõimetoetuse

määramata jätmise otsuse tühistamiseks. TVTS § 11 kohaselt makstakse töövõimetoetust isikule,

kellel on tuvastatud osaline töövõime. Kuna kaebaja hinnati õiguspäraselt töövõimeliseks, siis

puudub kaebajal õigus ka töövõimetoetusele. Seega on õiguspärane ka Eesti Töötukassa

04.01.2024 otsusega nr TVT/24/001098 ning ka selle tühistamiseks puudub alus.

Kohustamisnõue

48. Kuivõrd kaebus Eesti Töötukassa otsuste tühistamiseks jääb rahuldamata, tuleb rahuldamata

jätta ka kohustamisnõue kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks.

49. Ülaltoodud põhjendustel jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

50. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus

on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja

on palunud jätta menetluskulud kaebaja kanda, ent ei ole esitanud menetluskulusid tõendavaid

dokumente. Sealjuures nähtub kohtule, et vastustaja on esindanud ennast ise ilma välise õigusabi

kasutamiseta, mistõttu ei saa vastustajal menetluskulusid olla tekkinud. Seega jäävad

menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

Isikute nimede asendamine lahendis

51. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema

isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt

identifitseerida. Kuna otsus sisaldab kaebaja terviseandmeid, asendab kohus avaldatavas

kohtuotsuses omal algatusel nii kaebaja kui ka teiste otsuses mainitud isikute nimed

tähemärkidega.

/allkirjastatud digitaalselt/

16(17)

3-24-1262

Tiia Nurm

17(17)