2-19-13970/122 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Hannes Olev

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.10.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-13970

Tsiviilasi

AS „TRASTA KOMERCBANKA“ (likvideerimisel) hagi

Aktsiaseltsi Spratfil, COMPAGNIE FRANCAISE

D'ASSURANCE POUR LE COMMERCE EXTÉRIEUR

S.A. vastu AS „TRASTA KOMERCBANKA“

(likvideerimisel) nõude tunnustamiseks Aktsiaseltsi

Spratfil (pankrotis) pankrotimenetluses

Hagihind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

AS

„TRASTA

KOMERCBANKA“

(likvideerimisel) (Läti registrikood: 40003029667)

Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Magnus Braun,

advokaat Kadi Saluste

Kostja I: Aktsiaselts Spratfil (pankrotis, registrikood:

10007210) pankrotihaldur Toomas Saarma

Kostja II: COMPAGNIE FRANCAISE D'ASSURANCE

POUR LE COMMERCE EXTÉRIEUR S.A. (registrikood:

Prantsusmaa registrikood: 552 069 791)

Kostjate I ja II lepingulised esindajad: vandeadvokaat Carri

Ginter, advokaat Mari Agarmaa, advokaat Liisa-Maria Puur;

Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel: TOKK GRUPP

OÜ

(registrikood: 14524899), lepingulised esindajad:

vandeadvokaat Magnus Braun, advokaat Kadi Saluste

Asja läbivaatamine

31.10.2023 kohtuistungil, edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

TsMS § 177 lõikele 2. Kostjad võivad soovi korral esitada enda täieliku menetluskulude

nimekirja kohtule 7 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

ASJAOLUD

1. AS „TRASTA KOMERCBANKA“ (likvideerimisel) esitas 11.09.2019 Harju Maakohtule hagi AS

Spratfil (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja GIEK Kredittforsikring AS vastu AS „TRASTA

2-19-13970

KOMERCBANKA“ (likvideerimisel) nõude tunnustamiseks AS Spratfil (pankrotis)

pankrotimenetluses. Harju Maakohus võttis hagiavalduse 17.10.2019 määrusega menetlusse.

2. Hageja palub tunnustada AS Spratfil (pankrotis) pankrotimenetluses AS „Trasta Komercbanka“,

likvideerimisel, nõuet PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud teise rahuldamisjärgu nõudena summas 6 349

411,25 eurot ning jätta käesoleva asja menetlusega seotud menetluskulud AS Spratfil (pankrotis)

pankrotihaldur Toomas Saarma ja GIEK Kredittforsikring AS-i kanda.

3. Hageja tõi hagiavalduses välja järgmised asjaolud:



Harju Maakohtu 22.06.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-4534 kuulutati välja AS

Spratfil (edaspidi võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Toomas Saarma (edaspidi

pankrotihaldur).



SIA „Delfa“ teavitas pankrotihaldurit 04.07.2017 võlgniku vastu olevast sissenõutavaks

muutunud nõudest summas 5 782 065,40 eurot ning palus nõue tunnustada.



AS „Trasta Komercbanka“, likvideerimisel, teavitas pankrotihaldurit 22.08.2017 võlgniku

vastu olevast nõudest summas 2 279 818,10 eurot ning palus nõue tunnustada.



15.01.2018 esitas pankrotihaldur hagejale teabenõude, milles palus esitada hageja

nõudeavaldusega seonduvalt täiendavad dokumendid. Hageja esitas täiendavad dokumendid

pankrotihaldurile 22.01.2018.



31.01.2018 toimus esimene võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolek, millel viie võlausaldaja

nõudeid (sh SIA „Delfa“ nõue ja AS „Trasta Komercbanka“, likvideerimisel nõue) kaitsmisele

ei esitatud.



31.01.2018 nõuete kaitsmise koosoleku järgselt jäi hageja vastavalt koosolekul arutatule ning

pankrotihalduri poolt lubatule ootama teadet järgmise nõuete kaitsmise koosoleku kohta (s.o.

31.01.2018 kaitsmisele esitamata jäetud viie võlausaldaja nõude kaitsmiseks), samuti jäi hageja

ootama pankrotihalduri tagasisidet hageja nõude kaitsmisele esitamata jätmise põhjenduste

kohta ja võimalikke pankrotihalduri sellekohaseid täiendavaid küsimusi. Pankrotihaldur

hagejale ei vastanud.



07.03.2018 teavitas hageja pankrotihaldurit sellest, et SIA „Delfa“ on 4 069 593,15 ulatuses

loovutanud oma nõude hagejale ning esitas koos teavitusega pankrotihaldurile vastavalt ka SIA

„Delfa“ ja hageja vahel sõlmitud loovutamislepingu, selle lisas 1 loetletud arved ja arvete

aluseks olevad SIA „Delfa“ ja AS Spratfil vahel sõlmitud lepingud. Loovutamislepingu lisas

loetletud arved ja nende aluseks olevad lepingud olid pankrotihaldurile juba ka eelnevalt

esitatud SIA „Delfa“ poolt koos 04.07.2017 nõudeavaldusega. Ühtlasi palus hageja võtta

pankrotihalduril temaga ühendust, juhul kui pankrotihalduril on tema nõude kohta veel

täiendavaid küsimusi. Pankrotihaldur hagejale ei vastanud.



03.10.2018 küsis hageja pankrotihaldurilt taaskord infot selle kohta, kas pankrotihalduril on

nõuete täiendava kaitsmise läbiviimiseks vajalik informatsioon olemas ja millal võib oodata

järgmist nõuete kaitsmise koosolekut. Pankrotihaldur hagejale ei vastanud.



2019.a veebruaris püüdis hageja kaitsmisele esitamata jäänud nõuete küsimustes saada

pankrotihalduriga telefoni teel ühendust, kuid vaatamata korduvatele katsetele ei olnud

pankrotihaldur kättesaadav. 19.02.2019 saatis hageja pankrotihaldurile vastamata küsimustes e-

kirja ning sellele vastust saamata saatis hageja pankrotihaldurile uuesti e-kirja 06.03.2019.



08.03.2019, s.o hageja enam kui 1-aastase tagajärjetute pöördumiste järel, sai hageja viimaks

pankrotihaldurilt vastuse, et nõuete täiendav kaitsmise koosolek siiski toimub. Samas ei

teavitanud pankrotihaldur hagejat selle aja jooksul kordagi sellest, et hageja nõue (sh

12.02.2018 loovutatud SIA „Delfa“ nõue) või selle kuulumine hagejale oleks ebaselge või

milliseid konkreetseid asjaolusid peaks hageja nõudega seoses veel täiendavalt selgitama või

tõendama.



21.05.2019 esitas pankrotihaldur hagejale teabenõude, milles palus veelkord üle selgitada

nõude kujunemist. Hageja esitas pankrotihaldurile soovitud teabe ja selgitused 04.06.2019 ja

07.06.2019.

2-19-13970



01.07.2019 helistas pankrotihaldur hageja vandeadvokaadist esindajale ja teatas, et tema ei saa

SIA „Delfa“ ja AS „Trasta Komercbanka“ poolt esitatud nõuetest ega nende mingist

loovutamisest aru ega soovigi neist aru saada seetõttu esitab ta järgmisel nõuete kaitsmisel nii

SIA „Delfa“ kui ka AS „Trasta Komercbanka“ nõuetele täies ulatuses vastuväited. Halduri

kinnitusel võis tema poolt vastuväidete esitamist siiski vältida see, kui ta saaks SIA „Delfa“

esindajalt kinnituse, et SIA „Delfa“ ja hageja vahel 12.02.2018 sõlmitud lepingu alusel SIA

„Delfa“ poolt nõuete hagejale loovutamise tulemusena on lepingus märgitud ulatuses SIA

„Delfa“ nõuded võlgniku vastu üle läinud hagejale ja nõuete hagejale ülemineku tagajärjel on

vastavas ulatuses SIA „Delfa“ nõuded võlgniku vastu lõppenud. Hageja esitaski 07.08.2019

pankrotihaldurile viimase poolt soovitud SIA „Delfa“ likvideerija kinnituse.



13.08.2019 toimus täiendav nõuete kaitsmise koosolek. Nõuete kaitsmisel esitasid

pankrotihaldur ja GIEK Kredittforsikring AS SIA „Delfa“ ja hageja nõuetele täies ulatuses

vastuväited ja nõuded jäid tunnustamata. Vastuväidete põhjendusi pankrotihaldur ega kostja 2

ei esitanud ega selgitanud.



Käesolevaga esitab hageja pankrotihalduri ja kostja 2 vastu hagiavalduse, milles palub

tunnustada AS Spratfil (pankrotis) pankrotimenetluses hageja nõuet kokku summas

6349411,25 eurot.

4. Kohus jättis 18.12.2019 määrusega kostjate I ja II taotlused menetluskulude katteks tagatise

andmiseks rahuldamata.

5. Kostja I esitas 03.02.2020 vastuse hagile, milles palus jätta hagiavalduses esitatud nõuded

rahuldamata täies ulatuses ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Kostja I tõi 03.02.2020 hagivastuses esile järgmised seisukohad ja vastuväited:



Poolte vahel puudub vaidlus selles, et AS Spratfil (pankrotis) pankrotimenetluses on

04.07.2017 SIA „Delfa“ (edaspidi Delfa) esitanud nõudeavalduse, summas 5 782 065,40 eurot

ning 22.08.2017 on hageja esitanud nõudeavalduse, summas 2 279 818,10 eurot. Vaidlus

puudub ka selles, et nõudeavaldused esitati tähtaegselt ning nõudeavalduses märgitud nõuded

ei ole tagatud pandiga. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja nõue kuulub AS Spratfil

(pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamisele ja kui kuulub, siis millises suuruses.



Hagejal puuduvad nõuded kostja I vastu, sest pole esitatud kõiki hagi aluseks olevaid arveid ja

tõendamata on (TsMS § 363 lg 1 p 3, TsMS § 230 lg 1) kauba üleandmine kostjale I Tallinnas

kaupade ostmise ja kohaletoimetamise lepingu nr 02/14 p 2.4, p 2.5 alusel CMR

saatelehtedega. Samuti on tõendamata kauba üleandmine ja hoiustamine Riias

hoiustamiselepingu GL 28.08./14 alusel. Tulenevalt CMR konventsiooni Art 32 on kõik hageja

nõuded aegunud. Hageja hagi rahuldamise välistab PankrS § 107 nõuete rikkumine ja sama

nõude mitmekordne esitamine.

6. 03.02.2020 esitas hagivastuse kostja II, teatades et vaidleb hagile vastu ja ühineb kostja I

vastuväidetega.

7. 17.03.2020 esitatud seisukohas leidis hageja, et kostjate 03.02.2020 vastuväited on alusetud ning tõi

välja järgmist:



Hageja nõude osas ei kohaldu CMR konventsioon – Delfa nõudeavaldus ja hageja

nõudeavaldus ei baseeru pankrotimenetluses veolepingust tulenevale. Järelduvalt ei saa poolte

õiguste ja kohustuste osas antud juhul kohalduda CMR konventsioon. Seega on kõik kostjate

vastuväited, mis tuginevad CMR konventsioonil, õiguslikult ainetud.



Hageja on tõendanud müügilepingu täitmise. Kostjate väited CMR saatelehtede mitteesitamise

kohta on asjakohatud. Kostjate spekulatsioone (mh käibemaksupettuse) kohta peavad tõendama

kostjad. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu. Siiski edastab hageja, hetkel tema

esindajate valduses olevad (hageja soovib edaspidiselt enda väiteid täiendavalt põhistada)

2-19-13970

tõendid seoses müügiarvete ja CMR saatelehtedega. Kauba tarnimine saajale on tõendatud mh

läbi poolte vahel väljakujunenud praktika.

8. 01.04.2020 esitatud seisukohas tõi kostjad I-II mh välja, et kuna haginõue tugineb „Kaupade ostmise

ja kohaletoimetamise lepingule nr 02/14“ (edaspidi leping 02/14), mis sisaldab nii veolepingut kui ka

müügilepingut, siis ei saa väita nagu haginõue tugineks ainuüksi müügilepingule ja nagu haginõude

aluseks olevale lepingule 02/14 ei kohalduks CMR konventsioon. Haginõue tugineb lepingu nr 02/14

alusel nii müügilepingule kui ka veolepingule, mille raames pooled leppisid kokku CMR

konventsiooni kohaldamises ja selles, et kauba üleandmist tõendab CMR saateleht. Sellest tulenevalt

haginõude tõendamiseks lepingu nr 02/14 alusel tuleb esitada arved koos CMR saatelehtedega, mida

hageja ei ole teinud. Antud juhul välistab haginõude esitamise lepingu nr 02/14 alusel CMR

konventsiooni Art 32, mille kohaselt tuleb hagi esitada hiljemalt ühe aasta jooksul. Kuna hageja ei ole

esitanud enda nõuet kooskõlas CMR konventsiooni Art 32-ga, siis on haginõue aegunud.

Täiendavalt tõid kostjad välja, et lisaks on hageja jätnud tähelepanuta, et lepingule nr 02/14 kohaldub p

6.2 kohaselt rootsi õigus. Seega hageja viited Eesti õigusele ei ole asjakohased ja enda haginõude

tõendamiseks seoses lepinguga nr 02/14 tuleks välja tuua vastavad Rootsi õiguse sätted. Hageja seda

teinud ei ole. Antud juhul rootsi õiguse kohaldamine lepingule nr 02/14 ei välista CMR konventsiooni

kohaldamist, sest ka Rootsis on CMR konventsioon ratifitseeritud.

Kostjate I-II hinnangul on kauba hoiustamine GL 28.08./14 lepingu alusel tõendamata. Hageja ei ole

esitanud kauba hoiustamist tõendavaid dokumente. Hagejal oleks soovi korral võimalik esitada

tõendid, et hoiustamine GL 28.08./14 lepingu p 1.3 alusel „Abva“ poes tõepoolest toimus ja anda

selgitusi, mis kaubast pärast hoiustamist sai, aga hageja ei ole seda teinud. Kui tõepoolest hoiustati

kostja I kaupa, siis oli ka kostjal I õigus hoiustatud kauba võõrandamisest tasu saada ja seda tasunõuet

tasaarveldada hageja väidetava nõudega. Kostjal I ei ole infot ei hoiustatud kauba kohta ega ka selle

kohta, mis sellest kaubast sai. Lisaks on tähelepanuta jäetud, et hoiustamiselepingu GL 28.08./14 p 6.1

kohaselt kohaldub Läti õigus.

Hageja on täiesti tähelepanuta jätnud, et võlausaldaja on pankrotimenetluse nõude tunnustamise

vaidluses seotud pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusega (PankrS § 107). Antud juhul esitas

hageja nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses suuruses 2 279 818, 10 eurot ja selles summas pandi

nõue ka kaitsmisele nõuete kaitsmise koosolekul (hagiavalduse lisa 3, lisa 18). Seevastu käesolevas

hagis on haginõudeks 6 349 411,25 eurot, mis ületab mitmekordselt pankrotimenetluse nõudeavalduse

piire.

Sellest tulenevalt käesolevas kohtumenetluses saab maksimaalselt arutada hageja nõude summas 2 279

818, 10 eurot tunnustamist, juhul kui hageja peaks haginõude aluseks olevad asjaolud tõendama

(TsMS § 363 lg 1 p 3), mida hageja antud juhul teinud ei ole. Hageja pole tõendanud, et nõue on

kehtivalt 12.02.2018 nõude loovutamise lepingu alusel loovutatud hagejale kooskõlas rootsi õigusega

nagu 02/14 lepingu p 6.2 ette näeb. Samuti pole tõendatud, et kaup on lepingu nr 02/14 alusel

kooskõlas Läti õigusega üle antud ja lepingu GL 28.08./14 alusel hoiustatud.

Faktooringleping, millele hagiavalduses on viidatud võimaldas nõuete üleminekut hagejale

maksimaalselt suuruses 1 000 000 eurot (faktooringulepingu lisa 1, vt hagiavalduse lisa 20). Seega

suuremas ulatuses ei saanudki üldse nõuded hagejale üle minna. Lisaks on tähelepanuta jäetud

faktooringulepingu tingimused, mis võimaldasid hagejal omandada nõudeid arvete alusel, millel on

olemas hageja tempel ja mis on väljastatud enne 23.11.2015 (faktooringulepingu lk 2, p 3.3 k, vt

hagiavalduse lisa 20).

9. Hageja esitas 28.07.2020 hagiavalduse tervikteksti ja taotluse eemaldada toimikust 11.09.2019

hagiavalduse lisad ja hageja 17.03.2020 menetlusdokumendi lisad. Hageja palus tunnustada

Aktsiaseltsi Spratfil (pankrotis) pankrotimenetluses AS „TRASTA KOMERCBANKA“ nõuet PankrS

§ 153 lg 1 p-s 2 sätestatud teise rahuldamisjärgu nõudena summas 4 190 270,53 eurot ning jätta

menetluskulud solidaarselt Aktsiaseltsi Spratfil (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja GIEK

KREDITTFORSIKRING AS kanda. Hageja tõi välja, et hageja loobub osaliselt esitatud nõudest.

2-19-13970

Hageja tõi 28.07.2020 hagiavalduse terviktekstis välja järgmised asjaolud:



22.06.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-4534 kuulutati välja Võlgniku pankrot ja

pankrotihalduriks nimetati kostja 1.



04.07.2017 esitas SIA „Delfa“ (edaspidi: Delfa) kostjale 1 nõudeavalduse, milles palus

tunnustada Võlgniku pankrotimenetluses II rahuldamisjärku kuuluva nõudena Delfa nõuet

summas 5 782 065,40 eurot.



22.08.2017 esitas hageja kostjale 1 nõudeavalduse, milles palus tunnustada Võlgniku

pankrotimenetluses II rahuldamisjärku kuuluva nõudena hageja nõuet summas 2 279 818,10

eurot.



15.01.2018 palus kostja 1 hagejal hageja nõuet täpsustada. 22.01.2018 esitas hageja nõuet

täpsustavad dokumendid. Üheks hageja nõuet tõendavaks dokumendiks oli muuhulgas kostja 1

poolt Võlgniku saneerimisnõustajana allkirjastatud saneerimisteade, mille kohaselt on hagejal

Võlgniku vastu nõue summas 2 079 878,94 eurot. Lisaks, kostja 1 koostatud saneerimiskava

üldvõlanimekirja kohaselt on Delfal Võlgniku vastu nõue summas 4 416 371,48 eurot ja

hagejal summas 2 079 878,94 eurot. Üldvõlanimekirja on allkirjastanud nii Võlgniku juhatuse

liige kui ka kostja 1 Võlgniku saneerimisnõustajana. Saneerimiskava on Harju Maakohtu

määrusega kinnitatud.



Kohustuste olemasolu tõendab ka Võlgniku 2015 majandusaasta aruanne, mille kohaselt oli

Võlgnikul kohustusi summas 12 586 730 eurot, mis kattub saneerimiskava üldvõlanimekirjas

olevate kohustuste kogusummaga. Võlgniku 2015. a majandusaasta aruande on kinnitanud

Võlgniku aktsionäride üldkoosolek, selle on allkirjastanud Võlgniku kõik juhatuse ja nõukogu

liikmed ning seda on kontrollinud vandeaudiitor.



31.01.2018 toimus Võlgniku pankrotimenetluses esimene võlausaldajate nõuete kaitsmise

koosolek, milles viie võlausaldaja (sh Delfa ja hageja) nõudeid kaitsmisele ei esitatud. Hageja

jäi ootama kostja 1 vastust, millal toimub järgmine koosolek 21.01.2018 kaitsmisele esitamata

nõuete (sh hageja nõude) läbivaatamise osas. Kostja 1 hagejale ei vastanud.



07.03.2018 teavitas hageja pankrotihaldurit, et Delfa on vastavalt Delfa ja hageja vahel

sõlmitud lepingule loovutanud Delfa nõude Võlgniku vastu summas 4 069 593,15 eurot

hagejale. Seega on hagejal Võlgniku vastu nõue summas 6 349 411,25 eurot (4 069 593,15 + 2

279 818,10). Nõuete loovutus on sätestatud ka hageja ja Delfa vahel sõlmitud

faktooringulepingu nr F-14/2014 p-s 2.12. Ühtlasi palus hageja enda e-kirjas võtta hagejaga

ühendust, kui kostjal 1 on seoses nõude loovutamisega mistahes täiendavaid küsimusi. Kostja 1

hageja e-kirjale ei vastanud.



21.05.2019 edastas kostja 1 hagejale täiendava teabenõude, milles palus uuesti selgitada hageja

nõude kujunemist.



04.06.2019 edastas hageja kostjale 1 arvete nimekirja, mille tasumist hageja Võlgnikult nõuab

ning arved ja saatekirjad Võlgniku võlgnevuse tõendamiseks. 10.06.2019 edastas hageja

kostjale 1 04.06.2019 saadetud dokumentide loetelu, mille kättesaamist kostja 1 poolt on kostja

1 assistent allkirjaga kinnitanud.



07.08.2019 edastas hageja kostjale 1 Delfa likvideerija kinnituse, et Delfa nõuded Võlgniku

vastu summas 4 069 593,15 eurot on loovutamislepingu alusel hagejale üle läinud.



13.08.2019 toimus Võlgniku pankrotimenetluses täiendav nõuete kaitsmise koosolek. Hageja ja

Delfa nõudele esitasid kostja 1 ja kostja 2 täies ulatuses vastuväite.

10. Hageja tõi välja, et nõuab Võlgniku pankrotimenetluses hageja nõude tunnustamist kokku summas:

2-19-13970



Lepingu (11.02.2014 Delfa ja Võlgniku vahel sõlmitud kala ja kalatoodete ostmise ja

kohaletoimetamise leping nr 02/14), Faktooringulepingu ja hageja nõudeavalduse alusel

põhinõue summas 2 079 878,94 eurot;



Lepingu, Faktooringulepingu (24.11.2014 sõlmisid hageja ja Delfa Faktooringulepingu, mille

alusel tasus hageja Võlgniku asemel Delfale Lepingu alusel tarnitud kauba eest ning Võlgnik

kohustus tasuma Delfa edastatud arved hagejale) ja hageja nõudeavalduse alusel viivis summas

199 899,16 eurot;



Lepingu, Faktooringulepingu ja hageja nõudeavalduse alusel hageja võla sissenõudmiskulud

summas 40 eurot;



Lepingu, Hoiustamislepingu (28.08.2014 Delfa ja Võlgniku vahel sõlmitud hoiustamisleping),

Faktooringulepingu ja Delfa nõudeavalduse alusel põhinõue summas 1910 452,43 eurot.

11. Täiendavalt tõi hageja välja järgmist:



Delfa nõude loovutamisega astus loovutatud nõude osas hageja Delfa asemele, s.t Delfa

loovutatud nõude osas on hagejal õigus esitada hagiavaldus nõude tunnustamiseks Võlgniku

pankrotimenetluses. Delfa nõude üleminekut hagejale on kinnitanud ka Delfa likvideerija.



Võlgnik (mh kostja 1 Võlgniku nimel) on väljastanud mitu võlatunnistust, millest tulenevalt on

tõendamiskoormis hageja nõude osas muutunud. Võlgniku poolt väljastatud võlatunnistusteks

on (i) kostja 1 21.04.2016 saneerimisteade, (ii) Võlgniku saneerimiskava, (iii) Võlgniku poolt

allkirjastatud arved ning (iv) Võlgniku 2015 majandusaasta aruanne, mis on allkirjastatud nii

Võlgniku aktsionäride, juhatuse liikmete kui ka nõukogu liikmete poolt. Võlgnik väljastas

arvete allkirjastamisel konstitutiivse võlatunnistuse. Isegi juhul, kui kohus leiab, et arvete

allkirjastamisel ei ole tegemist konstitutiivse võlatunnistuse väljastamisega (millega hageja ei

nõustu), on tegemist vähemalt deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivsed võlatunnistused

on lisaks allkirjastatud arvetele ka saneerimisteated, saneerimiskava ja Võlgniku 2015

majandusaasta aruanne.



Hageja nõue ei ole seotud kaupade veoga ega tulene transpordilepingust, vaid kaupade

müügilepingust (Lepingust), millele CMR ei kohaldu. Seega ei ole hageja nõue ka CMR art 32

lg 1 alusel aegunud.



Asjakohatud on kostjate viited, et Lepingule kohaldub Rootsi õigus ning Hoiustamislepingule

kohaldub Läti õigus. Kostjad ei ole selgitanud, millise Rootsi või Läti sätte kohaselt ei ole

Võlgnik kohustatud Lepingust või Hoiustamislepingust tulenevaid kohustusi täitma ning

Delfale müüdud kauba/osutatud teenuse eest tasuma. On ilmselge, et ka Rootsi ja Läti õiguses

eksisteerib kohustuste täitmise nõue, millise nõude ongi hageja Võlgniku vastu esitanud.

Samuti on asjakohatu kostjate viide justkui muudaks Rootsi või Läti õiguse kohaldamine

hageja viivise nõuet. Lepingust tulenevatele nõuetele kohaldub Lepingu p-s 4.3 (0,1% päevas)

ning Hoiustamislepingu p-s 5.4 (0,5% päevas) kokku lepitud viivise määr. Hageja on nõudnud

viivist üksnes hageja nõudeavalduses (ehk üksnes põhinõudelt summas 2 079 878,94 eurot)

ning märgatavalt väiksemas määras (8% aastas), kui tegelikult hagejal on õigus nõuda.

Hoiustamislepingu alusel ei ole hageja Võlgnikult viivist nõudnud.

12. 31.08.2020 esitasid kostjad I-II seisukoha hageja 28.07.2020 menetlusdokumendile, tuues välja

järgmist:



Kostja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja ei hakka neid üle kordama

(saneerimiskava nõue pole pankrotimenetluses võlatunnistus VÕS § 30 mõttes,

tõendamiskoormis lasub hagejal, haginõude välistab kauba üleandmist tõendavate saatelehtede

puudumine, haginõuded on aegunud, 03.02.2020 hagivastus).



Kohus kohustas hagejat esitama seisukohta kostja 18.05.2020 menetlusdokumendile. Hageja

jättis 27.07.2020 seisukohas kostja 18.05.2020 seisukohtadele vastamata ja esitas selle asemel

2-19-13970

uue hagi tervikteksti. Kostja palub jätta 27.07.2020 hagi tervikteksti toimikust välja, sest hageja

on 27.07.2020 hagi terviktekstiga oluliselt kõrvale kaldunud esialgsest 11.09.2019

hagiavaldusest ja pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest, mis ei ole PankrS § 107

kohaselt lubatud.



Kostja palub rahuldamata jätta hageja taotluse eemaldada toimikust 11.09.2019 hagiavalduse

lisad ja hageja 17.03.2020 menetlusdokumendi lisad. Juhul kui eemaldada toimikust

11.09.2019 hagiavalduse lisad, siis sellega eemaldatakse ühtlasi SIA „Delfa“ 04.07.2017

nõudeavalduse ja hageja 22.08.2017 nõudeavalduse lisad ning kaotsi läheb oluline

informatsioon (hageja ja halduri vaheline kirjavahetus) seoses pankrotimenetluse

nõudeavaldustega. Arvestades käesoleva haginõude seotust pankrotimenetluses esitatud

nõudeavaldusega (PankrS § 107), siis omavad pankrotimenetluse nõudeavalduse asjaolud

(11.09.2019 hagiavalduse lisad) käesoleva haginõude seisukohast tähtsust ning neid ei tohi

toimikust eemaldada.



Hageja ei ole vastanud, et kui hageja nõude koosseisu olev SIA „Delfa“ nõue summas

2079878,94 eurot kuulus juba 06.04.2016 hagejale (nagu hageja hagiavalduse p-s 2.1 väidab),

siis miks esitati pankrotimenetluses sama nõue SIA „Delfa nõude koossisus 04.07.2017 ja

seejärel täpselt samadel asjaoludest (samadest arvetest) tulenev nõue hageja nõude koosseisus

22.08.2017. Selle küsimusele vastamise asemel on hageja otsustanud 27.07.2020 hagi

tervikteksti esitades SIA „Delfa“ nõude kooseisust nõude summas 2079878,94 eurot

eemaldada, mis ei ole lubatud, sest sellega muudetakse oluliselt pankotimenetluse

nõudeavalduse nõuet ja ühtlasi 11.09.2019 hagiavalduse aluseks olevaid asjaolusid vastuolus

PankrS § 107-ga.



Täiesti vastamata on hageja jätnud kostja vastuväitele seoses kohtupraktikaga (2-18-9203, p

19), mis välistab hageja nõude tunnustamise selles osas, mis puudutab SIA „Delfa“ nõude

koosseisus olevaid arveid. Selleks, et SIA „Delfa“ nõude koosseisus olevatest arvetest tuleneva

nõude üle saaks hagimenetluses kohtuvaidlust pidada oleks pidanud SIA „Delfa“ esitama

nõude tunnustamise hagi. Kuna SIA „Delfa“ seda teinud ei ole, siis ei ole võimalik ka SIA

„Delfa“ nõuet hageja nõude koosseisus tunnustada tulenevalt Riigikohtu 2-18-9203 lahendist.



Hageja ei ole selgitanud, kuidas SIA „Delfa“ sai esitada võlgniku pankrotimenetluses

04.07.2017 nõudeavalduse summas 5 782 065,40 eurot, kui hageja oli saanud SIA „Delfa“

nõude omanikuks 24.11.2014 faktooringulepingu (11.09.2019 hagiavalduse p 4.3 ja lisa 20)

alusel. Juhul kui hageja sai SIA „Delfa“ nõude omanikuks 24.11.2014 faktooringulepingu

alusel nagu hageja väidab, siis ei olnud SIA „Delfa“ võlgniku võlausaldajaks 04.07.2017

nõudeavalduse esitamise hetkel ja sellest tulenevalt ei saanud SIA „Delfa“ poolt

pankrotimenetluses esitatud nõue ka hagejale üle minna.



Lisaks võimaldas 24.11.2014 faktooringleping loovutada ainuüksi selliseid nõudeid hagejale,

mis olid väljastatud enne 23.11.2015 (hagiavalduse lisa 20, lk 2) ja maksimaalselt 1 000 000

euro ulatuses (hagiavalduse lisa 20 sees sisalduv lisa 1, lk 20). Seega kõik arved, mis väljastati

pärast 24.11.2015 ja mille summa oli suurem kui 1 000 000 eurot, ei läinud hagejale üle

24.11.2014 faktooringulepingu alusel.

13. 09.02.2021 kohtumäärusega jättis kohus AS TRASTA KOMERCBANKA (likvideerimisel) hagi

AS Spratfil (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma ja Coface GK Forsikring AS (endise

ärinimega GIEK Kredittforsikring AS) vastu nõude tunnustamiseks AS Spratfil (pankrotis)

pankrotimenetluses osaliselt, summas 4 069 593,15 eurot (so suuremas summas kui 2 279 818,10

eurot), läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 1 ja lg 2 p 2) ning jättis hagi osaliselt läbivaatamata jätmise

osas menetluskulud hageja kanda.

14. 03.09.2021 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju maakohtu 09.02.2021

kohtumääruse ja saatis tsiviilasja menetluse jätkamiseks samale maakohtule. Kolleegium tõi välja, et ei

nõustu kostjate ja maakohtuga, et hagi tuleks 2 279 818,10 eurot ületavas osas jätta õigusliku

2-19-13970

perspektiivituse ja eelneva kohustusliku kohtuvälise vaidluse lahendamise korra läbimata jätmise tõttu

jätta läbi vaatamata. Kuigi PankrS (v.r) § 107 grammatilisel tõlgendamisel võib sätte sõnastusest

tuletada, nagu oleks nõuete kaitsmise üldkoosolekule esitatud nõue seotud konkreetse võlausaldajaga,

ei ole kõnealuse normi eesmärgiks piirata pankrotimenetluse kestel nõuete loovutamist ega seda

menetluslikult komplitseerida. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek

loovutamisega või seaduse alusel selle n-ö identiteeti (vt Riigikohtu 22.02.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-

2-1-153-10, p 11). Võlausaldajalt nõude omandanud isik astub endise võlausaldaja asemele (saab

nõude esialgse omaniku õigusliku positsiooni) ning nõude olemus sellest ei muutu (vt Riigikohtu

22.04.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-19-19561, p 13). Seega astub nõude loovutamise korral uus

võlausaldaja eelmise asemele samadel tingimustel, st nõude omandajale läheb üle ka eelmise

võlausaldaja positsioon, sh õigus osaleda võlgniku pankrotimenetluses pankrotivõlausaldajana.

Eeltoodust tulenevalt ei saa hagi osalist läbi vaatamata jätmist pidada õiguspäraseks.

15. 28.04.2022 esitas TOKK GRUPP OÜ kohtule avalduse ja taotluse hageja asendamiseks või

alternatiivselt kolmanda isiku kaasamiseks.

16. 31.01.2023 esitasid kostjad I ja II kohtule taotluse jätta tõendina vastu võtmata 11.02.2014

müügileping nr 02/14, 28.04.2014 hoiuleping nr GL 28.08./14, 24.11.2014 faktooringuleping, arved ja

CMR lehed, tuues välja, et kostjad on põhistanud hageja poolt esitatud 11.02.2014 müügilepingu nr

02/1413, 28.04.2014 hoiulepingu nr GL 28.08./1414, 24.11.2014 faktooringulepingu arvete ja CMR

lehtede võltsituse TsMS § 277 lg 1 mõttes.

17. 07.02.2023 toimunud kohtuistungil pooled kokkuleppele ei jõudnud. Kohus arutas pooltega hageja

asendamise taotlust, täpsustas menetlusosaliste ringi. Kohus esitas ka seisukoha, millest lähtuvalt on

kohtu hinnangul saneerimismenetluses antud kinnitus käsitletav võlakirjana, millega hageja nõustus,

kuid mille osas jäi kostjate esindaja eriarvamusele, tuues välja, et sellisel juhul kaotaks nõude

tunnustamine pankrotimenetluses enda mõtte ning juhul, kui tuuakse esile asjaolu, mis seab

võlatunnistuse usutavuse kahtluse alla, siis pöördub tõendamiskoormis ümber. Kostjate esindaja tõi

välja ka, et nõuetel olevad arved on osaliselt hilisema perioodi kohta kui saneerimiskava. Kostjate

esindaja juhtis tähelepanu ka faktooringulepingule, tuues välja, et haginõude seisukohale ei ole ainult

tähtis arve olemasolu vaid ka see, et arve ja CMR lehed vastaks faktooringulepingus sätestatud

tingimustele. Kolmanda isiku esindaja juhtis tähelepanu asjaolule, et kohaldub Läti õigus ning kostjate

tõendamiskoormis on oma vastuväidet põhjendada ja näidata, et Läti õiguse kohaselt see ei takistaks

nõude üleminekut – hageja tunnustab nõuet ja SIA „Delfa“ on nõude loovutanud nende arvete alusel.

Kolmanda isiku esindaja tõi välja, et SIA „Delfa“ loovutas loovutamislepinguga nõuded. Kostjate

esindaja vaidlustas dokumentide ehtsuse ja soovis, et hageja esitaks originaaldokumendid – kostjate

arvamus on, et ostu pole toimunud. Kostjate esindaja tõi välja, et hagi nõue peab põhinema samadel

asjaoludel, millel põhines pankrotimenetluse nõudeavaldus – kuivõrd AS „TRASTA

KOMERCBANKA“ ega SIA „Delfa“ nõudeavalduses polnud räägitud faktooringulepingust ega ka

nõude loovutamise lepingust, millest tulenevalt võiks läbi vaatamata jätta hagi nõude 2798878,94 eurot

ületavas osas. Ringkonnakohus lahendas summat puudutava küsimuse, praegu on küsimus, kes oli

nõude omanik. Kohus tõi välja, et soovib selgitusi hagejalt nõude tekke osas, saneerimismenetluses

nõude muutumise osas, selles osas, kuidas saneerimismenetluse nõude kinnitus sisaldab ka hilisemaid

arveid. Samas määras kohus pooltele tähtajad ning tõi välja, et otsustab läbivaatamata jätmise taotluse

osas.

18. 15.05.2023 esitasid hageja ja hageja/III isiku kandidaat seisukoha, tuues välja, et hagejal õigus

tugineda käesolevas menetluses nii nõude aluseks olevatele lepingutele kui ka hilisemalt Võlgniku ja

Võlgniku saneerimisnõustaja poolt väljastatud võlatunnistustele (Võlgniku poolt allkirjastatud arved,

saneerimiskava, saneerimisteade, Võlgniku 2015 majandusaasta aruanne). Tegemist on sama hageja

nõudega (hagi esemega), mille suhtes asjaolud kattuvad. Hageja on selgitanud, et Võlgnik on korduvalt

enda kohustusi tunnistanud (s.t väljastanud vähemalt deklaratiivse võlatunnistuse). Kui vaidlustatakse

võlausaldaja deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud nõuet, vaidlustatakse eelkõige võlatunnistuse

aluseks olevat õigussuhet. Ka käesolevas menetluses on kostjad vaidlustanud (jättes täitmata enda

2-19-13970

tõendamiskoormise vastuväidete tõendamise osas) just Võlgniku ja Võlgniku saneerimisnõustaja poolt

väljastatud võlatunnistuste aluseks olevat võlasuhet. See tõendab, et tegemist on asjaoludega, mille

alusel on hageja ja Delfa esitanud Võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse ning käesolevas

tsiviilasjas hagi.

Asjaolu, et 12.08.2018 loovutas Delfa enda nõuded hagejale, ei ole aluseks osaliselt hagi läbi

vaatamata jätmiseks. Kostjate korduv taotlus on alusetu ning vastuolus ringkonnakohtu antud

suunistega.

Hageja palub tunnustada Võlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet summas 4 190 270,53 eurot.

Hageja nõue on seotud SIA „Delfa“ (edaspidi: Delfa) 04.07.2017 nõudeavaldusega, milles Delfa palus

tunnustada Võlgniku pankrotimenetluses Delfa nõuet summas 5 782 065,40 eurot ja hageja 22.08.2017

nõudeavaldusega, milles hageja palus tunnustada Võlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet summas 2

279 818,10 eurot.

Delfa tugines enda nõudeavalduses nõudele, mis on käesolevas tsiviilasjas vaidlusalune, kogusummas

3 990 331,37 eurot. Seega ei saa olla vaidlust, et nimetatud nõude ulatuses on esitatud nõue tähtaegselt

Võlgniku pankrotimenetluses nõudeavaldustes ning ka kohtusse esitatud hagiavalduses (11.09.2019

hagiavaldus). Erinevus (summas 199 939,16 eurot) hageja käesolevas menetluses esitatud nõudega

(summas 4 190 270,53 eurot) seisneb üksnes selles, et hageja nõudis nõudeavalduses ka viivise ja

sissenõudmiskulude hüvitamist (viivis summas 199 899,16 eurot ja sissenõudmiskulud summas 40

eurot).

Delfa nõudeavaldusele olid lisatud 11.02.2014 leping nr 02/1511; 28.08.2014 leping nr GL28.08/1412;

Arved ja CMR-d ning volikiri. Delfa on tuginenud nõudeavalduses nii müügilepingule 02/14 kui ka

hoiustamis-, peale- ja mahalaadimise teenuse lepingule GL28.08/14. Lisaks on Delfa esitanud koos

nõudeavaldusega kõik nõudega seotud arved. Kooskõlas PankrS §-ga 107 on hageja ka tõendanud, et

Võlgnik ja Võlgniku saneerimisnõustaja on korduvalt Võlgniku vastavat kohustust tunnustanud ning

väljastanud võlatunnistuse. Võlgnik on muuhulgas tunnistanud Delfa nõuet summas 4 416 371,48

eurot saneerimiskavas. Järelikult edastas kostja 1 ka Delfale nõude vähemalt summas 4 416 371,48

eurot osas saneerimisteate (vastasel juhul ei oleks seda nõuet käsitletud saneerimiskavas). Seetõttu on

käesolevas asjas tõendamiskoormis nõude puudumise osas pöördunud. Kostjad ei ole tõendanud, et

saneerimiskavas kajastatud Delfa nõuded olid midagi muud, kui käesolevas tsiviilasjas hageja nõude

aluseks olevad nõuded (v.a käesoleva menetlusdokumendi p-s 30 nimetatud arved, mis ei saanud olla

saneerimiskavas kajastatud).

Hageja esitas Võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, mille kohaselt oli hagejal Võlgniku vastu

nõue summas 2 279 818,10 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest summas 2 079 878,94 eurot,

viivisenõudest summas 199 899,16 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõudest summas 40 eurot.

Vaatamata asjaolule, et käesolevas menetluses on võlatunnistuste tõttu tõendamiskoormis pöördunud

ning kostjad on kohustatud tõendama hageja nõude puudumist, ei ole kostjad enda tõendamiskoormist

täitnud. Etteruttavalt on hageja siiski esitanud enda nõude tõendamiseks ka arved ja hagejale

kättesaadavad CMR-d. Samuti on hageja tõendanud võlatunnistuste (saneerimisteade ja

saneerimiskava) õigsust Võlgniku 2015 majandusaasta aruandega, milles Võlgnik on taaskord

tunnistanud kohustust hageja ees.

Kostja väidab, et hageja nõude aluseks on ka arved, mis ei saanud eksisteerida 2016. aasta aprillis,

mistõttu ei saanud Võlgniku saneerimiskavas ka neid kohustusi olla kajastatud. Nõuded, mis olid

kajastatud saneerimiskavas, on täpselt teada kostjale 1 ning tegemist on kostja 1 kontrolli all oleva

asjaoluga. Tulenevalt võlatunnistuse väljastamisest ja seetõttu pöördunud tõendamiskoormisest

(RKTKo 2-19-5601, p 16.4 ja selles viidatud kohtupraktika) ning asjaolust, et tegemist on kostja 1

kontrolli all oleva asjaoluga (RKTKo 2-14-21710, p 26), on tõendamiskoormis kostjal 1. Võlgniku

saneerimiskavas on kajastatud nõuded 06.04.2016 seisuga ning käesolevas menetluses on hageja

nõude aluseks üksnes neli arvet, mida eelduslikult ei saanud eksisteerida 06.04.2016 seisuga.

Nimetatud arved ei ole seotud hageja esitatud nõudeavaldusega, vaid Delfa esitatud nõudeavaldusega.

2-19-13970

Võlgnik tunnistas saneerimiskavas, et Delfal oli Võlgniku vastu 06.04.2016 seisuga nõue summas 4

416 371,48 eurot. Asjaolu, et Delfa nõue perioodil 06.04.2016-04.07.2017 suurenes, ei tõenda kuidagi

Delfa nõude põhjendamatust. Saneerimismenetluses edastatud nõude kinnitus ei sisaldanud hilisemaid

arveid. Delfa on esitanud nõude tõendamiseks nii hoiustamis-, peale- ja mahalaadimise teenuse lepingu

GL28.08/1420 (923-925) kui ka Võlgnikule esitatud arved.

Kostjad väidavad, et Delfa nõuded Võlgniku vastu ei ole 24.11.2014 faktooringulepingu alusel

hagejale üle läinud, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et täidetud olid faktooringulepingu p-des 3.2.1-

3.2.6 sätestatud nõuded.

Hageja on nõudeavalduses ja hagis tuginenud muuhulgas Võlgniku väljastatud võlatunnistustele.

Kuivõrd Võlgnik on tunnistanud võlga hageja ees, on kostjatel kohustus tõendada nõuete puudumist.

Hageja vaidleb kostjate seni esitatud tõendamata vastuväidetele täies ulatuses vastu. Hagejal on

Võlgniku vastu kehtiv nõue summas 4 190 270,53 eurot. Isegi kui faktooringulepingu alusel ei oleks

loovutust toimunud (mis ei vasta tegelikkusele ja millele hageja täies ulatuses vastu vaidleb), on

käesolevas asjas vastava nõude esitanud ka Delfa. Delfa esitas nõudeavalduse ja hagiavalduse

täpsemalt samade arvete alusel nagu hageja nõudeavalduse aluseks olevad arved (kõik arved, mis on

hageja 04.06.2019 täpsustuses välja toodud, on välja toodud ka Delfa nõudeavalduses ja

hagiavalduses). Seega on kuulub hagi rahuldamisele. Hageja esitas Läti õiguse osas asjatundja,

vandeadvokaat Juris Janums arvamuse, milles asjatundja on selgitanud, et Läti õiguse alusel, mis

faktooringulepingule kohaldub, on faktooring kehtiv ka juhul, kui kostja väited vastaks tõele (et

vastavaid dokumente esitatud ei ole). Asjatundja on selgitanud, et teatud dokumentide puudumine ei

mõjuta faktooringu kehtivust.

Hageja tõi välja ka, et TOKK GRUPP OÜ taotlus kooskõlas TsMS § 210 lg-ga 3 astuda menetlusse

hageja asemel on põhjendatud. Samuti on põhjendatud juhul, kui kostjad ei anna nõusolekut TOKK

GRUPP OÜ menetlusse astumiseks, kaasata TOKK GRUPP OÜ menetlusse kolmanda isikuna hageja

poolel. Läti õiguse asjatundja on selgitanud, et käesolevas tsiviilasjas esitatud hageja nõue kuulub

TOKK GRUPP OÜ-le ja TOKK GRUPP OÜ ja UAB GIUSY vaheline loovutustehing on kehtiv. Läti

kohus on tuvastanud, et loovutus UAB GIUSY ja TOKK GRUPP OÜ vahel on kehtiv. Analoogselt on

Läti kohtuotsusega tuvastatud ka hageja ja UAB GIUSY vahelise loovutuse kehtivus, mis põhineb

samasisulisel loovutuslepingul. Seega kuulub käesolevas tsiviilasjas esitatud hageja nõue TOKK

GRUPP OÜ-le.

Hageja hinnangul ei ole kostjad põhistanud enda võltsituse vastuväidet, vaid üldsõnaliselt väitnud, et

kostjatel on arvamus, et ostu pole toimunud ning dokumendid on võltsitud. Samas on kostja 1

saneerimisnõustajana kinnitanud Võlgnikul hageja ja Delfa ees võlgnevuste olemasolu juba

04.06.2016 seisuga. Lisaks on võlgnevuste olemasolu tunnistanud ka Võlgniku juhatus, nõukogu ja

omanikud kinnitades Võlgniku 2015 majandusaasta aruande.

Asjaolu, et sama numbriga arvetel paiknevad templid ja allkirjad erinevates kohtades on loogiline,

kuivõrd originaaldokumentide puhul on vähemalt kaks dokumenti – nii müüja kui ka ostja

raamatupidamise tarbeks. Samuti ei põhista kuidagi dokumendi võltsitust asjaolu, et tempel on

kulunud või allkiri asub templi peal (mis ei ole vastupidiselt 31.01.2023 taotluse sisule arvete alusel

tuvastatav). Võltsitust ei põhista ka muud kostjate 31.01.2023 menetlusdokumendis esitatud väited.

Kuivõrd kostjad ei ole põhistanud enda võltsituse vastuväidet selgitas kohus 07.02.2023 istungil, et

kostjatel on kooskõlas TsMS § 277 lg-ga 2 võimalik dokumente võrrelda ning seejärel otsustada,

milliseid originaale kostjad soovivad kohtusse esitada, et dokumentide ehtsuse vastuväidet põhistada.

Käesoleva menetlusdokumendi esitamise seisuga ei ole originaalide võrdlemine aset leidnud, kuivõrd

hageja ega ka hagejaks pürgija valduses originaale ei ole ning nende asukohta ei ole vaatamata

kõikehõlmavatele pingutustele õnnestunud ka tõsikindlalt tuvastada. Esineb siiski võimalus, et

11.02.2014 müügileping nr 02/14, 28.04.2014 hoiustamisleping nr GL 2808/14 ja 24.11.2014

faktooringuleping on Delfa endise pankrotihalduri (Ilona Pilmane) käsundil hoiustatud Läti

Riigiarhiivis. Ka asjakohaste arvete ja CMR-ide originaalid võivad olla kõnealuses arhiivis hoiustatud.

2-19-13970

Kuivõrd hagejal ei ole võimalik tagada kostjatele ligipääsu originaalidele, on kostjatel võimalik

kooskõlas TsMS § 277 lg 2 II lausega nõuda kohtu abi tõendite kogumisel ehk originaalidele ligipääsu

saamiseks. Alles seejärel, kui kostjad on võrrelnud dokumente ja põhistanud võltsituse vastuväidet, on

hagejal kohustus asuda tõendama dokumentide ehtsust.

19. 15.06.2023 esitasid kostjad I-II taotluse arvata kohtutoimikust välja kohtumäärusega TsMS § 277

lg 1 alusel hageja poolt esitatud arved, CMR lehed, 11.02.2014 müügileping nr 02/14, 28.04.2014

hoiuleping nr GL 28.08./14 ja 24.11.2014 faktooringleping; jätta asja juurde vastuvõtmata hageja

15.05.2023 menetlusdokumendi lisad 1-10 ja jätta hagi läbi vaatamata. Samas menetlusdokumendis

esitasid kostjad seisukoha hageja 15.05.2023 menetlusdokumendile. Kostjad tõid välja järgmist:



hagejal puuduvad originaaldokumendid ja seega on tõendamata dokumentide ehtsus. Kostjad

on põhistanud arvete, CMR lehtede, 11.02.2014 müügilepingu nr 02/14, 28.04.2014

hoiulepingu nr GL 28.08./14 ja 24.11.2014 faktooringlepingu võltsituse. Seega hagi rajaneb

võltsitud dokumentidel ja tõendite hulgast tuleks välja arvata TsMS § 277 lg 1 alusel arved,

CMR lehed, 11.02.2014 müügileping nr 02/14, 28.04.2014 hoiulepingu nr GL 28.08./14 ja

24.11.2014 faktooringleping. Kuna hagi rajaneb võltsitud dokumentidel, siis ole võimalik

hagiga taotletavat eesmärki saavutada ja hagi tuleb jätta läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2

alusel.



Saneerimiskava nõue ei ole võlatunnistus ja hagejal lasub nõude tõendamiskoormis.

saneerimiskavas välja toodud Delfa SIA ja Trasta Komercbanka nõuded ei klapi summade,

ajavahemike ega ka summade aluseks olevate asjaolude poolest pankrotimenetluse

nõudeavaldustes ja käesolevas kohtuvaidluses väljatooduga. Hageja ei ole ka tõendanud, kas

saneerimiskava nõuete näol on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega.

Saneerimiskava nõude käsitlemiseks võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses puudub õiguslik

alus.



Isegi kui saneerimiskava nõue lugeda võlatunnistuseks (VÕS § 30), siis tõendamiskoormis on

hagejal.



Hageja nõue ületab pankrotimenetluse nõudeavalduse piire. Kuna kohtueelses menetluses ei

tuginetud faktooringulepingu asjaolude kogumile, siis ei ole võimalik sellele tugineda ka

kohtumenetluses (PankrS § 107) ja 24.11.2014 faktooringuleping tuleb jätta tõendina

käesolevast menetlusest kõrvale. Lisaks eeltoodule on pankrotimenetluse nõudeavalduse piiride

ületamisega PankrS § 107 mõttes tegemist hageja 15.05.2023 seisukoha p 15 a-b toodud

asjaolude näol, sest pankrotimenetluse nõudeavalduses ei ole Delfa SIA 15.05.2023 seisukohas

p 15 a-b toodud asjaoludele tuginenud. Sellest tulenevalt ei oma ka tähtsust hageja poolt

esitatud 15.05.2023 seisukoha lisad 1 ja 2, kuna nimetatud lisad käivad asjaolude kohta, mis

ületavad Delfa SIA nõudeavalduse piire ja mis seega ei oma haginõude seisukohast tähtsust

(PankrS § 107 koosmõjus TsMS § 238 lg 1).



Delfa SIA nõuded ei ole 24.11.2014 faktooringulepingu alusel hagejale üle läinud. Isegi kui

24.11.2014 faktooringulepingut tõendina arvestada (millele kostjad vaidlevad vastu), siis on

24.11.2014 faktooringulepingu asjaolud vastuolus hageja poolt esitatud 12.02.2018

loovutamislepinguga. Kui Delfa SIA nõuded olid juba 24.11.2014 faktooringulepinguga

loovutatud Trasta Komercbankale 1 miljoni euro ulatuses seoses kuni 23.11.2015 väljastatud

arvetega, siis miks käsitleti 12.02.2018 loovutamislepingus nõuete omanikena Delfa SIAt ja

mitte Trasta Komercbankat. Hageja ei ole tõendanud, et täidetud oleksid 24.11.2014

faktooringulepingu tingimused.



Läti asjatundja arvamusega ei ole võimalik tõendada käesolevas kohtuvaidluses vaidluse all

olevaid asjaolusid ja Läti asjatundja arvamus) tuleb jätta kõrvale.

2-19-13970

20. 28.06.2023 määrusega määras kohus kaasata menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna

hageja poolel TOKK GRUPP OÜ ja asendada kostja II Coface GK Forsikring AS kostjaga II

COMPAGNIE FRANCAISE D'ASSURANCE POUR LE COMMERCE EXTÉRIEUR S.A.

21. 29.06.2023 esitas hageja seisukoha ja taotlused tõendite kogumiseks kostjalt I, Maksu- ja

Tolliametilt, AS-ilt „TRASTA KOMERCBANKA“ ja UAB-lt “GIUSY” ning taotlusega jätta kostjate

taotlused rahuldamata. Täiendavalt esitas hageja vastuväite kohtu tegevusele seoses 27.06.2023

määrusega, milles kohus jättis hageja 21.06.2023 taotluse tähtaja pikendamiseks rahuldamata.

Hageja tõi välja järgmised seisukohad:



käesolevas asjas on tõendamiskoormis pöördunud tulenevalt Võlgniku nimel väljastatud

võlatunnistusest;



kostjate dokumentide võltsituse vastuväide ei mõjuta hageja nõuet isegi juhul, kui kohus peaks

kostjate vastuväidet arvesse võtma (mis ei ole põhjendatud, vastuväide on põhistamata,

rääkimata tõendamisest);



kostjad ei ole põhistanud (rääkimata tõendamisest) dokumentide võltsitust;



kostjate taotlused 2 ja 3 on täies ulatuses põhjendamatud ega ole kooskõlas seadusega.

22. 19.09.2023 kohtuistungil arutas kohus pooltega lahendatud ja lahendamata taotlusi. Kohus tõi

välja, et eelmise kohtuistungi protokolli lause teise poole eeldused ei ole täidetud – hageja ei ole

esitanud originaaldokumente, mida kostjaga võrrelda ning juhul, kui jääb üles vaidlus võltsituses, pidi

kostja teada andma, milliseid originaale peab vajalikuks. Kohus jätab kõik tõendid toimikusse, kuid

võtab arvesse, et originaale kohtule esitatud ei ole. Kohus tõi välja ka, et jätab toimikusse 15.05.2023

hageja menetlusdokumendi – antud dokument on asjakohane. Kohtu hinnangul esitas hageja taotlused

hilinenult. Kohus tõi välja ka, et „Tuleb teha selgeks, kes midagi on kinnitanud ning kes peaks midagi

tõendama. Saneerimismenetluses võlgnik ütleb, et nõue on selline. Selle pealt lepitakse kokku kõik

nõuded. Kuna selle menetluse eesmärk on saneeritava ehk ettevõtja edasi tegutsemine siis,

saneerimismenetlus ei ole võimelik vaielda nõuded põhjalikumalt kui see, et kohus ütleb. Kui pooled

sellega nõus ei ole siis on kaks võimalust. Kas nõue saneerimismenetlusest väljaarvata või

saneerimine ebaõnnestunuks tunnistada. Siin on vaidlus T. Saarma kui Aktsiaseltsi Spratfil

pankrotihalduri ja ühe võlausaldaja poolt teiega, teie nõude põhjendatuses. Siin on hageja ülesanne

põhjendada nõuet. Haldur ei ole Aktsiaseltsi Spratfil esindaja. Tema tegutseb võlausaldajate ja

võlgnike huvides. Seetõttu tugineda kellegi kuskil antud kinnitusel siin põhjust ei ole. Kui hagejal ei

õnnestu oma nõuet tõendada, siis see ei oma mingit tähtsust. See, et see nõue on võõrandatud TOKK

GRUPP-ile menetluslikult ei oma tähtsust, sest hagejaks olete teie.“. Hageja esitas vastuväite kohtu

tegevusele – kohus jättis rahuldamata tõendite kogumise taotluse (TsMS § 236 lg 2). Kohus leiab, et

taotlus välja nõuda maksuametilt on esitatud hilinemisega. Hageja esitas kohtule lepingud. Kohus

tutvus originaalide ja koopiatega. Kostja esindaja esitas küsimuse, kas menetluslikult on lubatud, et

hetkel on menetluses uus faktooringuleping – kohus võttis teadmiseks ja kaalumiseks kostja poolt

esitatud küsimuse. Kohus lõpetas eelmenetluse ja määras uue istungi kuupäeva.

23. 24.10.2023 esitatud seisukohas palus hageja võtta asja materjalide juurde 24.10.2023

menetlusdokumendi lisad ja rahuldada AS „TRASTA KOMERCBANKA“ (likvideerimisel;

registrikood: 40003029667) vastuväide kohtu tegevuse kohta, sh selgitada, kas kohtu arvates on kostja

tõendanud/põhistanud esitatud võltsituse vastuväite, mistõttu on hageja kohustatud tõendama

dokumentide ehtsuse ning rahuldada hageja 29.06.2023 esitatud tõendite kogumise taotlus osas, milles

kohus jättis selle 19.09.2023 istungil rahuldamata. Hageja on seisukohal, et kohus lõpetas valesti

19.09.2023 eelmenetluse – kui kohus jääb enda 19.09.2023 antud selgituste juurde (millele hageja täies

ulatuses vastu vaidleb), oleks kohus pidanud andma hagejale võimaluse reageerida kohtu selgitustele

ning kohus oleks pidanud igal juhul rahuldama juba enne 19.09.2023 istungit ehk eelmenetluse ajal

hageja poolt esitatud tõendite kogumise taotluse. Hageja esitas kinnituse, et faktooringulepingu

originaali sisu on sama, mis hagiavalduse lisana 20 esitatud faktooringulepingu sisu.

2-19-13970

24. 31.10.2023 kohtuistungil selgitas kohus oma seisukoha muutumisega seonduvalt ja jäi selle juurde,

et tegemist ei ole võlatunnistusega. Kohus jäi ka selle juurde, et tõendid, mille kogumist hageja taotles

Maksu- ja Tolliametilt ei puutu asjasse. Kohus jättis hageja vastuväite rahuldamata. Kohus tõi välja, et

kõik toimikus olevad dokumendid on vastu võetud ja kohus lõpetas eelmenetluse. Hageja jäi oma

nõude ja tõendite juurde, kostja jäi oma vastuväidete ja tõendite juurde. Kohus luges tõendid

avaldatuks. Kohus selgitas pooltele kompromissi mõistlikkust ning andis teada kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemise aja.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

25. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ja hinnanud tõendeid kogumis, asub

seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

26. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja

vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

27. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud

on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg

2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS

§ 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg

1 kohaselt olema tõesed. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette

kindlaksmääratud jõudu.

28. Pankrotiseaduse (PankrS) § 193 lg 5 sätestab, et kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne

2021. aasta 1. veebruari, kohaldatakse ajutise halduri ja halduri tasu arvestamisele pankrotiseaduse §

23, § 55 lõike 3 punkti 52, §-de 65, 651, 66 ja 661 ja § 127 lõike 1 redaktsiooni ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lõike 2 redaktsiooni ning nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele

pankrotiseaduse § 3 lõike 2, § 77 punkti 6 ja 5. peatüki 2. jao redaktsiooni ning tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 132 lõike 4 punkti 9 redaktsiooni, mis kehtisid 2021. aasta 31. jaanuarini. Eeltoodust

lähtuvalt kohaldab kohus käesoleva nõude tunnustamise vaidluse lahendamisel pankrotiseaduse

redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.2021.

29. PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet

tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi

alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik

võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja,

on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi

võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata.

PankrS § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja

mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise

koosolekul. PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt on muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded on teise

rahuldamisjärgu nõuded.

30. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle:

2-19-13970



Harju Maakohtu 22.06.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-4534 kuulutati välja AS

Spratfil pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Toomas Saarma.



SIA „Delfa“ teavitas pankrotihaldurit 04.07.2017 võlgniku vastu olevast sissenõutavaks

muutunud nõudest summas 5 782 065,40 eurot ning palus nõue tunnustada.



AS „Trasta Komercbanka“, likvideerimisel, teavitas pankrotihaldurit 22.08.2017 võlgniku

vastu olevast nõudest summas 2 279 818,10 eurot ning palus nõue tunnustada.



Nõuded esitati pankrotihaldurile tähtaegselt ning et nõuded ei ole tagatud pandiga.



31.01.2018 toimus esimene võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolek, millel viie võlausaldaja

nõudeid (sh SIA „Delfa“ nõue ja AS „Trasta Komercbanka“, likvideerimisel nõue) kaitsmisele

ei esitatud.



07.03.2018 teavitas hageja pankrotihaldurit sellest, et SIA „Delfa“ on 4 069 593,15 ulatuses

loovutanud oma nõude hagejale.



13.08.2019 toimus täiendav nõuete kaitsmise koosolek. Nõuete kaitsmisel esitasid

pankrotihaldur ja GIEK Kredittforsikring AS SIA „Delfa“ ja hageja nõuetele täies ulatuses

vastuväited ja nõuded jäid tunnustamata.

31. Hageja palub kohtul tunnustada Aktsiaseltsi Spratfil (pankrotis) pankrotimenetluses AS „TRASTA

KOMERCBANKA“ nõuet PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud teise rahuldamisjärgu nõudena summas 4

190 270,53 eurot. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja nõue kuulub AS Spratfil (pankrotis)

pankrotimenetluses tunnustamisele ja kui, siis millises suuruses.

32. Hageja nõude tunnustamise rahuldamise nõude eeldusteks on, et hageja nõue võlgniku vastu oleks

kehtiv ja sissenõutav, samuti, et hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses oleks

esitatud tähtaegselt. Nõuete kaitsmise koosolek võlgniku pankrotimenetluses toimus 13.08.2020. Hagi

on kohtule esitatud 11.09.2020, seega tähtaegselt.

33. Järgmisena käsitleb kohus, kas hageja nõue võlgniku vastu on kehtiv ja sissenõutav. Hageja on

välja toonud, et tema nõue põhineb 11.02.2014 Delfa ja Võlgniku vahel sõlmitud kala ja kalatoodete

ostmise ja kohaletoimetamise lepingul nr 02/14, 24.11.2014 hageja ja Delfa vahel sõlmitud

faktooringulepingul, 28.08.2014 Delfa ja Võlgniku vahel sõlmitud hoiustamislepingul ning asjaolul, et

Delfa nõude loovutamisega astus loovutatud nõude osas hageja Delfa asemele, s.t Delfa loovutatud

nõude osas on hagejal õigus esitada hagiavaldus nõude tunnustamiseks Võlgniku pankrotimenetluses

ning asjaolul, et võlgnik (mh kostja 1 Võlgniku nimel) on väljastanud mitu võlatunnistust (kostja 1

21.04.2016 saneerimisteade, Võlgniku saneerimiskava, Võlgniku poolt allkirjastatud arved ning

Võlgniku 2015 majandusaasta aruanne).

34. Kostjad on esitanud hageja nõudele vastuväite, tuues välja, et hagejal puuduvad nõuded kostja I

vastu, sest pole esitatud kõiki hagi aluseks olevaid arveid ja tõendamata on kauba üleandmine kostjale

I Tallinnas kaupade ostmise ja kohaletoimetamise lepingu nr 02/14 p 2.4, p 2.5 alusel CMR

saatelehtedega; samuti on tõendamata kauba üleandmine ja hoiustamine Riias hoiustamiselepingu GL

28.08./14 alusel ning tulenevalt CMR konventsiooni Art 32 on kõik hageja nõuded aegunud. Kostjad

on seisukohal, et saneerimiskava nõue pole pankrotimenetluses võlatunnitus VÕS § 30 mõttes ning

haginõude välistab kauba üleandmist tõendavate saatelehtede puudumine.

Võlatunnistus

35. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja

kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine

tahe.

36. VÕS § 30 lg-te 1-3 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt,

et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, mis peab

kohustatud isiku poolt antuna olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, kuid ei pea

olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis

on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses.

2-19-13970

37. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.12.2019 tsiviilasjas nr 2-17-1722 tehtud kohtuotsuse p-st 10.1

tulenevalt Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite

esitamisel ka tõendama.

38. Riigikohtu tsiviilkolleegium tõi 24.03.2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16 välja järgmist – „Võimalik

on eristada kahte liiki konstitutiivset võlatunnistust. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse

võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida

(st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja

lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi

saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s

29 sätestatut. (p 16)

Kui võlatunnistuse tekstis on väljendatud poolte tahe luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus

kõrvuti algse kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis on

need olulised asjaolud, mida kohus ei saa VÕS § 29 kohaselt võlatunnistuse tõlgendamisel

põhjenduseta arvestamata jätta. (p 18).

Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse

menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja

tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab

kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga. Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku

loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. (p 20)

Üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue

rahuldamata. (p 21)

Tulenevalt hea usu põhimõttest võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti

hagejale üleminek olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel

asjaoludel. (p 22)“

/---/

„Igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end

lepinguliselt siduda deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse tähenduses. Võlgnik võib

mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse

õiguslikku siduvust. Sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise (TsÜS § 158) ja olla

kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta. (p 27)“

39. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14 tõi kohus välja

järgmist – „Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale,

millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine

poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid

tõendeid peale võlatunnistuse. (p 12)

Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid,

kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas ei olekostja tõendamiskoormis

piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber,

kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Eelkõige kehtib eelöeldu

olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole

objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega

kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga

keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi

rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). (p 13)“

2-19-13970

40. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.11.2015 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15 lähtuvalt „Ainuüksi

võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei

ole piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele

viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik

tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28). (p 14)“

41. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt viidatud saneerimisteated, kohtu poolt kinnitatud

saneerimiskava, võlgniku poolt 2015.a majandusaasta aruanne ja võlgniku poolt allkirjastatud arved

käsitletavad ei konstitutiivse ega deklaratiivse võlatunnistusena. Hageja ei ole kohtu ette toonud

asjaolusid ega tõendanud, et poolte vahel on sõlmitud sõnaselge võlatunnistuse kokkulepe, mille

eesmärgiks oli mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla

sissenõudmist. Hageja on esitanud seisukoha, millest lähtuvalt on võlgnik väljastanud arvete

allkirjastamisel konstitutiivse võlatunnistuse. Hageja ei ole kohtule esitanud lepingut ja/või

alternatiivset poolte vahel sõlmitud kokkulepet (võlatunnistust), millest nähtuks poolte tahe luua

algsest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega. Kohtu hinnangul võib käsitleda

hageja poolt viidatud dokumente võlgnikupoolse võla olemasolu möönmisega, mis aga ei anna kohtule

alust eeldada, et sellest lähtuvalt on võlgnik avaldanud soovi ja nõustumust ka võimaliku

võlatunnistuse õigusliku siduvuse ning sellest tulenevate tagajärgedega. Täiendavalt tõi kohus ka

19.09.2023 toimunud kohtuistungil välja, et saneerimisnõustaja ei ole käsitletav võlgniku esindajana.

SanS § 16 lg-st 2 lähtuvalt on saneerimisnõustaja ülesanne teavitada võlausaldajat ja kohut

erapooletult ning asjatundlikult ettevõtte majanduslikust olukorrast ja saneerimisvõimalustest,

nõustada ja abistada ettevõtjat saneerimismenetluse jooksul ning kontrollida võlausaldaja nõude

õiguspärasust ja ettevõtja tehingute otstarbekust. Ehkki SanS § 16 lg 3 punktidest 6 ja 7 lähtuvalt

hindab saneerimisnõustaja ümberkujundatava nõude tõendatust ja õiguspärasust ning teavitab kohut

nõudest, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa

hinnata ning küsib vajaduse korral ettevõtjalt ja võlausaldajalt tõendeid ümberkujundatava nõude

kohta, ei ole võimalik ka kinnitatud saneerimiskavale omistada võlatunnistuse tähendust.

42. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kostja I 21.04.2016 saneerimisteade, võlgniku

saneerimiskava, võlgniku poolt allkirjastatud arved ning võlgniku 2015.a majandusaasta aruanne ei ole

käsitletavad võlatunnistusena ning käesolevas menetluses oli hageja tõendamiskoormiseks hagi

aluseks oleva nõude tõendamine.

Nõude kehtivus ja sissenõutavus

43. Hageja on toonud välja, et tema nõue põhineb 11.02.2014 Delfa ja Võlgniku vahel sõlmitud kala ja

kalatoodete ostmise ja kohaletoimetamise lepingul nr 02/14, 24.11.2014 hageja ja Delfa vahel sõlmitud

faktooringulepingul, 28.08.2014 Delfa ja Võlgniku vahel sõlmitud hoiustamislepingul ning asjaolul, et

Delfa nõude loovutamisega astus loovutatud nõude osas hageja Delfa asemele, s.t Delfa loovutatud

nõude osas on hagejal õigus esitada hagiavaldus nõude tunnustamiseks Võlgniku pankrotimenetluses

ning asjaolul, et võlgnik (mh kostja 1 Võlgniku nimel) on väljastanud mitu võlatunnistust (kostja 1

21.04.2016 saneerimisteade, Võlgniku saneerimiskava, Võlgniku poolt allkirjastatud arved ning

Võlgniku 2015 majandusaasta aruanne).

44. Kostjad on esitanud hageja nõudele vastuväite, tuues välja, et hagejal puuduvad nõuded kostja I

vastu, sest pole esitatud kõiki hagi aluseks olevaid arveid ja tõendamata on kauba üleandmine kostjale

I Tallinnas kaupade ostmise ja kohaletoimetamise lepingu nr 02/14 p 2.4, p 2.5 alusel CMR

saatelehtedega; samuti on tõendamata kauba üleandmine ja hoiustamine Riias hoiustamiselepingu GL

28.08./14 alusel ning tulenevalt CMR konventsiooni Art 32 on kõik hageja nõuded aegunud.

Täiendavalt tõi kostjad välja, et hagejal puuduvad originaaldokumendid ja seega on tõendamata

esitatud dokumentide (arvete, CMR lehtede, 11.02.2014 müügilepingu nr 02/14, 28.04.2014

hoiulepingu nr GL 28.08./14 ja 24.11.2014 faktooringlepingu) ehtsus ning hagi rajaneb võltsitud

dokumentidel.

2-19-13970

45. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega

lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1

sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (Riigikohtu 30.04.2008 otsus, 3-2-1-25-08, p 13).

46. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-124-14 selgitanud järgmist: “Küll juhib kolleegium tähelepanu, et

kostja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt

andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et

asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise

järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all,

kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa

aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Seega kui

kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud

võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks

tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga.“.

47. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hageja nõude kehtivuse osas lasub tõendamiskoormis

nõude kehtivuse, sh nõude kujunemise osas hagejal, olukorras, kus kostjad on põhistanud nõude

puudumise tõenäosust.

48. Kohtu hinnangul on hageja nõue tõendamata. Kohus nõustub kostjatega, et kuivõrd haginõue

tugineb „Kaupade ostmise ja kohaletoimetamise lepingule nr 02/14“, mis sisaldab nii veolepingut kui

ka müügilepingut, siis ei saa väita nagu haginõue tugineks ainuüksi müügilepingule ja nagu haginõude

aluseks olevale lepingule 02/14 ei kohalduks CMR konventsioon. Eeltoodust lähtuvalt põhineb

haginõue lepingu nr 02/14 alusel nii müügilepingule kui ka veolepingule, mille raames pooled leppisid

kokku CMR konventsiooni kohaldamises ja selles, et kauba üleandmist tõendab CMR saateleht (vt

lepingu nr 02/04 p 2.5 ja p 2.5). Sellest tulenevalt tuli hagejal haginõude tõendamiseks lepingu nr

02/14 alusel esitada arved koos CMR saatelehtedega.

49. Kohtu hinnangul on põhistatud ning Ernst & Young hinnangu ja esile toonud asjaoludega

tõendatud, et hageja poolt esitatud arved ja CMR lehed ei vasta nõuetele ning nendes on pettusele

viitavad asjaolud. Kostjad on 26.05.2021 menetlusdokumendis teostanud ka hageja poolt esitatud

arvete võrdluse, mille kohaselt hageja poolt esitatud arvetel on erinevad templid ja allkirjad.

50. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav hageja väide, et sama numbriga arvetel paiknevad erinevad

templid ja allkirjad erinevates kohtades, kuivõrd originaaldokumentide puhul on vähemalt kaks

eksemplari dokumendist – nii müüja kui ka ostja raamatupidamise tarbeks - , mis peaks läbima samal

ajal sama teekonna. Ning alles seejärel, kui kaup on kohale toimetatud, jõuab müüja eksemplar

müüjale tagasi. Seda eriti olukorras, kus kohtu ette ei ole samas toodud kumbagi väidetavatest

originaaldokumentidest, ehkki kohtule esitatud võrdlusest nähtub, et hageja on esitanud arvetest

erinevad versioonid hagiavalduse ja 28.07.2020 menetlusdokumendi kooseisus.

51. Kohus nõustub ka kostjate I-II seisukohaga, millest lähtuvalt on kauba hoiustamine lepingu GL

28.08./14 alusel tõendamata ning kauba võimalik edasine käitlemine ebaselge.

52. Kohtu hinnangul viitavad nõude kehtivuse/ tõendatuse problemaatilisusele ka ebakõlad hageja

nõude aluseks olevate arvetega, mis ei saanud eksisteerida 2016. aasta aprillis, mistõttu ei saanud

Võlgniku saneerimiskavas ka neid kohustusi olla kajastatud. Kuigi hageja tõi välja, et nimetatud arved

ei ole seotud hageja esitatud nõudeavaldusega, vaid Delfa esitatud nõudeavaldusega. Võlgnik tunnistas

saneerimiskavas, et Delfal oli Võlgniku vastu 06.04.2016 seisuga nõue summas 4 416 371,48 eurot.

Asjaolu, et Delfa nõue perioodil 06.04.2016-04.07.2017 suurenes, ei tõenda kuidagi Delfa nõude

põhjendamatust. Saneerimismenetluses edastatud nõude kinnitus ei sisaldanud hilisemaid arveid. Delfa

on esitanud nõude tõendamiseks nii hoiustamis-, peale- ja mahalaadimise teenuse lepingu

GL28.08/1420 (923-925) kui ka Võlgnikule esitatud arved.

2-19-13970

53. Kohtu hinnangul ei ole hageja täitnud TsMS § 230 lg-st 1 tulenevat tõendamiskoormist ning hageja

nõude rahuldamise eeldus – tõendada, et nõue võlgniku vastu on kehtiv – on täitmata, millest lähtuvalt

puudub vajadus täiendavalt nõude täitmiseks vajalike eelduste täidetust täiendavalt hinnata.

54. Kohus jätab TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata kohtuotsuses käsitlemata tõendid, millest ei

nähtu poolte poolt asjas kohtu ette toodud ja asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

Menetluskulud

55. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

56. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

57. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja

materjalid.

58. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

59. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku §

177 lõikes 2 sätestatud korras. Kostjad võivad soovi korral esitada enda täieliku menetluskulude

nimekirja kohtule 7 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.

60. Kohus leiab, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks

määrata alles pärast lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hannes Olev

Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2025 kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja

22.10.2024 kohtuotsuse resolutsioon muutmata, kuid muudeti ja täiendati kohtuotsuse põhjendusi.