3-21-2162/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2162

Haldusasi

M.G kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse

nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks

vajalikud meetmed ja piirangud“ p 8 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.G, esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad Z.B ja L.U

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.03.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 17.03.2023 otsus haldusasjas nr 3-21-2162 osas, milles kaebus rahuldati.

2. Teha haldusasjas nr 3-21-2162 uus otsus, millega jätta M.G kaebus tervikuna

rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.11.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-21-2162

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse

leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305), mille p-ga 8

kehtestati kohustus kanda avalikus siseruumis kaitsemaski ning tegevuse eest vastutava isiku

kohustus tagada avalikus siseruumis kaitsemaski kandmise kohustuse täitmine. Vabariigi

Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 alusel jäeti välja võimalus katta maskikandmise

asemel suu ja nina, mis võimaldas kasutada mh visiire või esemeid, mille materjal ja eseme

tegumood võimaldavad inimesel käsi kasutamata seda vajaliku aja näokattena kasutada.

Vabariigi Valitsus tunnistas kaitsemaski kandmise kohustuse kehtetuks alates 03.04.2022.

2. M.G esitas 22.09.2021 (täiendatud 26.04.2022) Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis

pärast kaebuse muutmist jäi menetlusse nõudega tuvastada korralduse nr 305 p 8

õigusvastasus.

Maski kandmise kohustuse kehtestamine ei täida selle kehtestamise eesmärke (nakkushaiguse

epideemilise leviku tõkestamine ning inimeste elu ja tervise kaitse). Maski kandmise

kohustuse kehtestamiseks puudub kehtivast õigusest tulenev õiguslik alus ning maski

kandmise kohustus pole kooskõlas kehtivate õigusaktide ega nende eesmärkidega. Kohustus

kanda avalikus siseruumis maski ei ole proportsionaalne meede viiruse leviku tõkestamiseks,

kuna sellel puudub tegelik seos viiruse leviku piiramisega vms muu legitiimne eesmärk,

mistõttu sellise kohustuse kehtestamine on õigusvastane. Maski kandmise kohustus riivab

kaebaja põhiõigusi eraelu puutumatusele, vabale eneseteostusele ja liikumisvabadusele.

Kohustus kanda avalikus ruumis näomaski on vastuolus inimväärikuse põhimõttega. Kaebajalt

on võetud ära õigus liikuda avalikus kohas katmata näoga ja tunda end avalikes kohtades

liikudes vabalt. Talle on pandud kohustus oma isiklike soovide ja tahte vastaselt soetada ja

kasutada näomaske, mis moonutab tema välimust, raskendab hingamist ning muudab avalikes

siseruumides viibimise ning teiste inimestega suhtlemise ebamugavamaks ja

ebameeldivamaks. Avalikus siseruumis maski kandmise kohustuse kehtestamine tähendab

sisuliselt, et kui kaebajal kas pole parasjagu maski või ta ei soovi maski kanda, kehtib talle

liikumispiirang. Kaebajale ei kohaldunud maskikohustuse kehtivuse ajal mitte ükski maski

mittekandmist võimaldav erand.

Korraldusega nõutud viisil (koosmõjus seletuskirjas antud selgitustega) ei ole

mittemeditsiinilises avalikus ruumis võimalik korralduses silmas peetud maskide kandmisega

korralduse eesmärke täita. Meditsiinilised maskid on professionaalseks kasutamiseks mõeldud

meditsiiniseadmed ega ole mõeldud mittemeditsiinilises ruumis tavainimestele kasutamiseks.

Professionaalseks kasutamiseks mõeldud toodete kasutamist ei või nõuda tavainimestelt

mittemeditsiinilises ruumis. Korralduse p-s 8 nimetatud maskid ja näokatted ei ole sellised

vahendid, mille tootmisel oleks lähtutud vajadusest tõkestada, vähendada või minimeerida

koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut tavakasutuses, mittemeditsiinilises keskkonnas (tooted ei

pea vastama sellistele nõuetele). Puudub alus eeldada, et maskide või näokatete kasutamine

vähendaks viiruse levikut. Kui viirus võib levida nii süljepritsmetega kui ka aerosoolidega,

2(11)

3-21-2162

oleks süljepritsmeid kinni püüdvate maskide või näokatete kohustuslikuks muutmiseks vaja

näidata, et süljepritsemete kinni püüdmine või minimeerimine vähendab oluliselt nakatumist.

Selliseid tõendeid ei ole olemas.

Ei ole tõendatud, et asümptomaatiline või presümptomaatiline viiruse kandja on suure

tõenäosusega nakkusohtlik, mistõttu isegi kui oleks olemas tõendatud omadustega viiruse

levikut tõkestavad maskid, siis nende kasutamine „üldiselt“ kogu ühiskonnas, vastavalt hetkel

teada olevatele andmetele, ei ole proportsionaalne meede. Selle meetme vajalikkuse kohta

pole tõendeid.

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC) on maskide tõhususe hindamiseks

COVID-19 haiguse leviku tõkestamisel avaldanud 15.02.2021 raporti, mis oli vastustajale

teada korralduse nr 305 andmisel. Raporti kohaselt puudusid 15.02.2021 seisuga tõendid, mis

kinnitaksid mittemeditsiiniliste maskide mistahes toimet kogukonnas COVID-19 haiguse

leviku tõkestamisel. Raportis on avaldatud ka maskide kahjulikud tervisealased, sotsiaalsed ja

keskkonnaalased mõjud. ECDC 15.02.2021 raporti kohaselt on tuvastatud ainult üks

juhuslikustatud võrdlusuuring meditsiiniliste maskide tõhususe kohta ning see ei näidanud

statistiliselt olulisi erinevusi võrreldes maski mittekandmisega (vt raporti lk 5 ja raporti viide

nr 19). Kaebaja ei vaidlusta, et vaidlusalusel kohustusel oli legitiimne eesmärk, kuid on ilmne,

et kohustus ei olnud sobiv vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kohustuse panemine oli

teaduspõhisust eirav. Isegi juhul, kui korralduse nr 305 p-s 8 sätestatud kohustus oleks oma

eesmärgi saavutamiseks sobiv, ei oleks see vajalik ega mõõdukas. Vastustaja ei ole korralduse

nr 305 seletuskirjas esitanud maskide kandmise kõrvalmõjude ja muu sellest tekkiva kahju (nt

keskkonnakahju) analüüsi ega hinnanud, millistest kaalutlustest lähtuvalt maskide kandmisest

saadav marginaalne kasu kaalub üles sellega tekitatava kahju. Uuringud on mh näidanud, et

maski kandmisega kaasnevad märkimisväärsed riskid füsioloogilisele tervisele.

3. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud korralduse

seletuskirjas toodud seisukohtade juurde.

4. Tallinna Halduskohtus tuvastas 17.03.2023 otsusega kaebaja suhtes korralduse nr 305 p

8 õigusvastasuse osas, milles see kohustas kandma avalikes siseruumide viibimisel

kaitsemaski või katma nina ja suu, ning jättis muus osas kaebuse rahuldamata. Kohus mõistis

vastutajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 206 eurot.

Arvestades, et Riigikohus on asjas nr 5-22-4 järeldanud, et maskikohustusest veelgi

intensiivsemate piirangute, st koroonatõendi nõude aluseks olevad volitusnormid olid

põhiseaduspärased ning piirangute kehtestamine üldkorraldusega oli õiguspärane ja vastustaja

oma volitusi ei ületanud, ei ole alust arvata, et kaitsemaski kohustuse kehtestamisel oleks

Vabariigi Valitsuse volitusnorme ületanud. Vastustaja viitab korrektselt, et kaitsemaski

kandmise kohustuse kehtestamise volitus tuleneb NETS § 28 lg 2 p-st 5 ja lg-st 6, mis

võimaldavad kohustada isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid.

Kaitsemaski kandmise ning ka suu ja nina katmise kohustus riivas kaebaja PS §-s 26

sätestatud eraelu puutumatust, sest nimetatud õigusnormi kaitseala hõlmab isikute kehalist

enesemääramist või puutumatust. Samuti riivas kohustus kaebaja omandiõigust, sest

kaitsemask tuli soetada isikul ise ning selleks tuli kanda kulutusi. Samuti riivas kaitsemaski

kandmise kohustus ka PS §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Kaitsemaski

kandmise kohustusega võeti isikutelt õigus liikuda katmata näoga ja tunda end avalikes

kohtades liikudes vabalt, nägu kui isiku üht olulisemat väljendust kinni katmata. Lisaks riivas

kohustus ka õigust vabalt liikuda (PS § 34).

3(11)

3-21-2162

Maskikohustus riivas ka isikute subjektiivset õigust tervise kaitsele. On teada (ning oli teada

ka korralduse kehtestamise ajal), et maskide kandmine põhjustas pideva nahakontaktis

olemise tõttu terviseprobleemidest minimaalselt nahaärritust ja muid nahaprobleeme (akne,

rosaatsea, allergilised reaktsioonid ja lööve), silmaprobleeme (maski pikaajalise kandmisega

seotud kuiva silma sündroom), kuid pole välistatud, et näo katmine maskiga võib põhjustada

ka muid terviseprobleeme. Belgia teadlaste avaldatud uuringu kohaselt esineb

üldkasutamiseks mõeldud näomaskides sageli titaandioksiidi (TiO2) nanoosakesi, mis on sisse

hingates potentsiaalne kantserogeen. Lisaks tuleneb uuringutest, et nt kauem kui üks tund N95

maski kandmist põhjustab CO2 taseme tõusu veres ning mitmeid tervisehäireid nagu

pearinglus, survetunne peas, hingeldamine, närvisüsteemi muutused, mõjud

südameveresoonkonnale. Arvestamata ei saa jätta ka maskide ebaõige kasutamisega

kaasnevate ohtudega. Uuringute alusel on kindlaks tehtud, et valesti kandmisel võib maskile

tekkinud niiskus või maskide korduvkasutamine hoopis nakkusohtu suurendada. Kaitsemaskid

on mõeldud kasutamiseks ennekõike koolitatud ja väljaõppe saanud personali poolt

meditsiinilises keskkonnas, kus pindu ja seadmeid pidevalt desinfitseeritakse, olemas on

juurdepääs desinfektantidele, tagatud on maskide ühekordne kasutamine jne. Seega ei saa

välistada maskikohustusega kaasnenud soovitule vastupidist efekti ehk nakkusohu

suurendamist. Tegemist on intensiivse õiguste riivega, kuna kohustuse täitmine oli eelduseks

kõigis avalikes siseruumides liikumisel ja viibimisel ning kohustus mõjutas kaebaja elu

igapäevaselt ja mitme kuu vältel. Vastustaja on seega ebaõigesti pidanud maskikohustusega

kaasnevat mõju pelgalt teatavaks ebamugavuseks.

Maskikandmise kohustuse eesmärki, takistada nakkushaiguse levikut, tuleb pidada

legitiimseks, kuid niivõrd üldine ja laiaulatuslik näo katmise kohustus saab olla põhjendatud

ja sobiv üksnes juhul, kui selle tõhusust ja sobivust nakkushaiguse leviku tõkestamiseks

kinnitavad veenvalt teaduspõhised andmed. Seejuures peavad piirangute kehtestamist

käsitlevast otsusest või selles viidatud dokumendist selguma ka piirangute kehtestamise

kaalutlused ja põhjendused ning põhiõiguste piiramisel tuleb esitada ka analüüs, millest

nähtub, et piirangute põhjused on adekvaatses proportsioonis piiratavate põhiõigustega.

Algselt pidas vastustaja sobivaks igasugust näo katmist. Seejuures on seletuskirjas viidatud

teadusuuringule ning selgitatud, et need toetavad maski kandmist koroonaviiruse SARS-CoV-

2 leviku tõkestamise lisameetmena. Alates 25.10.2021 kitsendas vastustaja näo katmise

kohustuse piiranguid ning enam ei piisanud vaid suu ja nina katmisest igasugusel moel, vaid

aktsepteeriti üksnes kaitsemaski. Vastustaja põhjendas vastava korralduse seletuskirjas

kitsendusi vajadusega saavutada tõhusamalt maskide kandmise kohustuse eesmärk. Vastustaja

tõi seejuures välja, et mask vähendab võimalust, et läheduses köhivalt inimeselt jõuab viirus

pritsmetega terve inimeseni koguses, mis põhjustab nakatumise ja haigestumise. Esitatud

põhjendustes ei ole aga käsitletud piirangute proportsionaalsust. Seletuskirjas toodud ja

kohtumenetluses esitatud põhjendused ei veena, et maskikandmise kohustus viiruse leviku

tõkestamiseks on sobiv ehk tagab nakkushaiguse leviku tõkestamise või aitab sellele kaasa

määral, mis õigustaks selle üldkohustuslikuna kehtestamist. Vaidlust ei saa olla, et nina ja suu

katmine igasugusel viisil ei ole nakkushaiguse leviku takistamiseks tõhus. Sellise järelduse on

vastustaja ise teinud korralduse nr 362 seletuskirjas. Asjaolu, et näo katmisel

mittemeditsiiniliste kaitsemaskidega võib olla „soodsaid filtreerivaid omadusi“, ei õigusta näo

katmise kohustuse kehtestamist. Selline ebaselge teave meetme tõhususe kohta ei ole piisavalt

veenev, õigustamaks kaitsemaski kandmise kohustuslikuna kehtestamist. Ka teadusnõukoja

liikmete hinnangul oli maskide tõhususel väga nõrk teaduspõhisus.

25.05.2021 uuringus on käsitletud haigusjuhtumite kasvu ja maskikandmise kohustuse seost

erinevates USA osariikides, kus kehtis maskikohustus ja osariikides, kus ei kehtinud.

Uuringutulemuste põhjal ei leitud olulisi erinevusi COVID-19 juhtumite kasvus

4(11)

3-21-2162

maskikohustusega ja maski mitte nõudvate osariikide vahel haiguse madala või kõrge leviku

perioodidel. ECDC avaldas juba 15.02.2021 raporti, milles vaadeldakse, kui efektiivselt on

aidanud koroonaviiruse levikut vähendada maskide kasutamine. Raportist tuleneb, et tõendid

meditsiiniliste näomaskide tõhususe kohta COVID-19 ennetamisel näitavad väikest kuni

mõõdukat kaitsvat toimet, kuid meetme mõju suuruse osas on endiselt märkimisväärne

ebaselgus, kusjuures tõendeid mittemeditsiiniliste näomaskide, näokaitsete/visiiride ja

respiraatorite tõhususe kohta on vähe ja nende kindlus on väga madal. 19.02.2021 avaldatud

andmete kohaselt pole maskide kandmise kohustus koroonaviirusesse nakatumisele

teadaolevat mõju avaldanud, kuna näitajad hakkasid üles minema just pärast sellise kohustuse

kehtestamist. Arstide Liidu president Jaan Sütt on nentinud, et maskikohustust ei saa

kehtestada tõenduspõhise teabe puudumise tõttu. Endine Terviseameti erakorralise meditsiini

osakonna juhataja MK on samuti avalikult märkinud, et tõendus maskikohustuse vajalikkuse

kohta on nõrk ja tegu võiks olla pigem soovitusega. Seega ei olnud maskikohustuse

kehtestamisel veenvaid teaduspõhiseid andmeid, mis viidanuks maskide tõhususele

nakkushaiguse leviku tõkestamisel. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud teadusandmed

viitavad üksnes sellele, et teadlased on maskide tõhususe osas erineval seisukohal ning on

seda jätkuvalt. Ükski teaduspõhine allikas ei soovita kehtestada kaitsemaski kandmise üldist

kohustust. Seetõttu pidanuks vastustaja olema vastuoluliste uuringute tulemuste foonil

ettevaatlik, sh kasu-kahju hindamiseks käsitlema ka maskikohustusega kaasnevaid

terviseriske, mida vastustaja ei teinud, ja käsitlema selgelt, milliseid riiveid kohustuse

kehtestamine kaasa toob ning seejärel kaalutlema, kas riived on selliste vastuoluliste

teadusandmete taustal põhjendatud. Sellist kaalumist ei ole tehtud ja põhjendamispuudused on

olulised.

Nõrga teaduspõhisuse valguses polnud põhiõiguste riivete intensiivsust arvestades

põhjendatud ega sobiv kaitsemaski kohustuslikuna kehtestamine. Sobivuse kriteeriumi puhul

peab küll seadusandjale jääma võimalus eksida, kuid õiguskirjanduses on peetud oluliseks, et

enne rakendamist on otsustav see, kas meetmelt saab üldse tõhusust oodata. Kohtule ei nähtu,

et vastustajal olnuks kaitsemaski kohustuslikuna kehtestamisel sellist teavet, mis viitaks, et

kaitsemaski kandmise kaudu oleks võimalik nakkushaiguse levikut takistada. Korraldusega

kehtestatud maski kandmise kohustus polnud ka eesmärgipärane. See meede saanuks olla

korralduse kehtestamise hetkel teada olnud andmete alusel üksnes soovituslik. Kuivõrd maski

kandmise kohustus ei saanud olla sobiv, siis ei olnud see ka vältimatult vajalik ega mõõdukas.

Maskikohustuse kehtestamist ei õigusta ka vajadus kompenseerida vaktsineeritud isikute

kaudu haiguse levikut. Ehkki vastustaja ei ole sellist argumenti põhjendusena esitanud, oli

vastustajale teada, et vaktsineeritud isikute kaudu levis nakkushaigus, kuid neile ei laienenud

piirangud kontrollitud tegevustes osalemiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Vabariigi Valitsus palub 17.04.2023 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu

17.03.2023 otsus osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse, ning jätta menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Riive kaebaja subjektiivsetele õigustele oli õiguspärane ja seaduslik. Halduskohus on

ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud menetlusnorme. Kohus ei ole tõendeid ja allikaid

ning vastustaja seisukohti ja põhjendusi hinnanud objektiivselt ja erapooletult, vaid

valikuliselt. Mitmete kohtu viidatud infoallikate usaldusväärsus ja asjakohasus on küsitav.

Samuti on halduskohtu poolt ebaõige asuda hindama, millised teadusandmed on teistest

õigemad ja millised andmed pidi vastustaja kohustuse kehtestamisel aluseks võtma. Vastustaja

esitatud tõendite ja kohtupraktikas käsitletud allikate põhjal puuduvad teadusuuringud, mille

5(11)

3-21-2162

põhjal saaks üldistavalt järeldada, et maskid on ohtlikud inimeste tervisele. Kohtupraktikas on

korduvalt kinnitatud, et vastustaja poolt oli korralduste andmisel asjakohane lähtuda

teadusnõukoja ja rahvusvaheliste pandeemia ohjamisega tegelevate keskuste teabest. Ühestki

varasemast ega ka hilisemast ECDC või muu organisatsiooni dokumendist ei nähtu, et

teadusringkondades oleks vaidlusaluse korralduse kehtestamise hetkel olnud üksmeel või

vähemalt valdav seisukoht, et kaitsemaskide kandmine COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks on ebavajalik või ebasobiv meede. Kaitsemaskide kasutamist soovitatakse

jätkuvalt ja ka ECDC ei ole oma soovitusi maski kandmise osas põhimõtteliselt muutnud.

ECDC on avaldanud uuema uuringu, kus COVID-19 haiguse nakkuse leviku piiramiseks

soovitakse endiselt kasutada kaitsemaske. Kohtupraktikas on leitud, et kohus ei saa anda

hinnangut sellele, milliste teadlaste hinnang on õige. Samuti ei saa kohus sobiva meetme

valimise kui kaalutlusotsuse tegemisel asuda vastustaja asemele ja hinnata, millistest

teadusandmetest tuleks või millisest ei tohiks lähtuda.

Väär on halduskohtu seisukoht, et maskikandmine põhjustab terviseprobleeme.

Nahaprobleemidele viidates on kohus oma seisukohtade põhistamisel tuginenud väljaannetes

naistekas.ee ja pealinn.ee avaldatud artiklitele, mitte teaduslikele materjalidele. Tegemist ei

ole allikatega, mille põhjal saaks teha tõsikindlaid järeldusi. Silmaprobleemidele viidates on

kohus tuginenud KSA Silmakeskuse kodulehel avaldatud blogipostitusele, mille põhjal ei saa

teha üldistavaid järeldusi kuiva silma sündroomi ja maskikandmise seose vahel. Peavaludele

viidates on kohus tuginenud teadusartiklitele, milles on uuritud peavalude esinemist

meditsiinitöötajatel, kes on oma tööst tulenevalt kohustatud päevas palju tunde kandma

professionaalseid (N95) maske. Viidatud allikas, mis puudutab hapniku taseme langust veres,

käsitleb kirurgilise maski kasutamist kirurgiliste operatsioonide teostamisel. Artikkel, millele

tuginedes kohus on leidnud, et maskikandmine võib põhjustada pearinglust, survetunnet peas,

hingeldamist, närvisüsteemi muutusi ja mõjutada südameveresoonkonda, puudutab samuti

üksnes tervishoiutöötajaid ja respiraatoritega maske. Kohtu viidatud 15.02.2022 avaldatud

uuringu põhjal ei saa jõuda järeldusele, et maskikohustus ohustab inimeste tervist. Artikkel

ütleb ka seda, et näomaskide kandmise olulisust COVID-19 vastu ei saa kahtluse alla seada.

Samuti on see artikkel avaldatud 2022. a veebruaris ja vastustaja ei saanud sellega kohustuse

kehtestamisel arvestada. Arvestades, et maskide ohtlikkus ei ole teaduslikku kinnitust leidnud,

ei saa pidada maskikohustust väga intensiivseks põhiõigustesse sekkumiseks. Korralduse

andmisel on seejuures arvestatud inimeste tervislikke eripärasid, kui inimesel olid

vastunäidustused maski kandmiseks ning selle kohta oli väljastatud tõend tervishoiuteenuse

osutaja poolt.

Nõustuda ei saa halduskohtu järeldusega, et maskikohustusega võis kaasneda vastupidine

efekt ehk nakkusohu suurenemine. Halduskohtu viidatud teadusuuring ei ole asjakohane ja

selle põhjal ei saa teha üldistavaid järeldusi. Uuring isegi ei võrdle maski õige või ebaõige

kasutamise tagajärgi, vaid ainult eri tüüpi maskide kasutamist. Sellist järeldust ei toeta ka

mistahes muud andmed ning kohtu seisukoht on tõendamata. Ebaõige kasutamise vältimiseks

oli vastustaja koostanud ja avaldanud maskikohustuse kehtivuse ajal erinevaid juhiseid.

Vastustaja nõustub kohtu järeldusega, et maskikohustuse eesmärki – takistada nakkushaiguse

levikut – tuleb pidada legitiimseks. Vastustaja on põhjendatult arvestanud epidemioloogilise

olukorra ja selle muutumisega ajas ning lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Leides, et

puudusid veenvad teaduspõhised andmed, mis oleks saanud olla maskikohustuse kehtestamise

aluseks, on halduskohus tuginenud mitmele asjakohatule allikale, mh epidemioloog Tom

Jeffersoni arvamusele, ühele Ameerika Ühendriikides läbiviidud uuringule ja ühele uuringule,

kus analüüsiti Euroopa riikide statistikat seoses haigestumuse, suremuse ja maskide

kandmisega. Samuti on kohus arvestanud üksikute ekspertide (õiguskantsler, Irja Lutsar, Jaan

Sütt, MK) meedias avaldatud hinnangutega. Vastustaja hinnangul on ebaõige teha

6(11)

3-21-2162

laiapõhjalisi järeldusi nimetatud andmete alusel. Teadusnõukoja liikmete vahel ei olnud alati

üksmeelt kaitsemaskide kandmise osas. Vastustaja on meetmete kehtestamise vajalikkust

kaalunud ja lähtunud ettevaatuspõhimõttest.

Maskide tõhusust käsitlevaid teadusuuringuid on analüüsinud ning neist põhjaliku ülevaate

koostanud Howard et al 2021. a-l. Ülevaate põhjal on kokkuvõtlikult järeldatud, et

olemasolevate teadusandmete põhjal võib väita, et maskide kasutamine võib oluliselt

vähendada nakatumise riski, samuti edasinakatamise riski, kui maski kannab nakatunu.

Ülevaates viidatakse mh ka uuringutele, mis on läbi viidud nö tavakasutajatega, mitte

tervishoiutöötajatega. Artiklis on välja toodud ka uuringute piirangud, nt et uuringuid on

mingi küsimuse kohta lõplike järelduste tegemiseks liiga vähe või pole uuritud eri tüüpe

maske või pole uuringus osalenud piisavalt nakatunud inimesi või uuringud puudutavad muid

viirushaigusi. Piirangutele viitamine suurendab artikli usaldusväärsust ning viitab, et

asjakohane oleks teha täiendavaid uuringuid. USA haiguste tõrje ja ennetamise keskuse

(CDC) koostatud ülevaate kohaselt esineb hulgaliselt uuringuid, mille kohaselt võib maskide

kasutamine vähendada nakatumise riski (kuni 70%). Samuti näitasid uuringud, et maskide

mittekasutamine koolides suurendas oluliselt nakatumise tõenäosust võrreldes koolidega, kus

oli kehtestatud maskikohustus. 2022. a kevadel lõpetati Massachusettsi osariigis üldine

maskikohustus avalikes koolides, pärast mida lõpetasid (eri ajahetkedel) ka mitmed koolid

maskikohustuse. Mõned koolid jätkasid maskikohustusega mitu kuud. See andis võimaluse

vaadelda USA-s Greater Bostoni piirkonna koolides, kuidas maskikohustuse lõpetamine või

püsimajäämine mõjutab õpilaste ja õpetajate haigestumisi COVID-19 haigusesse. Sellele

uuringule on viidanud ka rakubioloogia professor ja teadusnõukoja juht Toivo Maimets oma

ettekandes kriisi- ja sõjaaja tervishoiukorralduse seminaril 04.04.2023.

Maskide roll on olla primaarkontroll ehk kolde kontroll. See tähendab, et nakatunu eritab

haigustekitajaid ning seda on võimalik maskiga piirata. Samuti väheneb kaitsemaski kui

füüsilise barjääri näo ees kandmise korral väljahingamisega, köhimisega, aevastamisega,

rääkimisega, laulmisega õhku ja pindadele paiskuvate piiskade hulk. Maski kandmisel

väheneb risk nakkuse levikuks nii juhtudel, kus haigestunud isik kannab maski, kui ka

juhtudel, kus terve inimene kannab maski, sest väheneb võimalik sisse hingatav viiruse kogus.

Nakkustõrje meetmete rakendamisel tuleb arvestada erinevate meetmete koosmõju ja ebaõige

on loobuda kõrge haigestumise ja hospitaliseerimisvajaduse ning liigsuremuse foonil üksikust

komponendist, millel üksinda on väheldane mõju. Maski kandmise kõrval on oluline ka teiste

meetmete rakendamine, nt ruumi täituvuse vähendamine, distantsi hoidmine, ruumide

ventileerimine ja kätepesu. Korraldustega kehtestatud meetmed olid kõige tõhusamad muude

meetmetega üheaegse rakendamise korral.

Maskikohustuse kehtestamise põhjendused ja kaalutlused on toodud korralduse nr 305

seletuskirjas. Maskikohustus tugines publitseeritud teadusartiklitel, mis olid CDC ja teiste

riikide rahvatervise institutsioonide poolt rakendatud otsuste aluseks. Otsuste langetamisel ei

saa tugineda kõikidele avaldatud artiklitele, materjalidele ja mistahes teadlaste arvamustele.

Prioriteediks olid ECDC ja CDC hinnatud ja aktsepteeritud artiklid, raportid ning

tervikanalüüsid. Arvestada tuleb, et maskikohustuse kehtestamise ajal olid haigestumus ja

suremus Eestis Euroopa riikide hulgas kõrgeimal tasemel. Seega oli vaja kehtestada

konkreetsed kohustused kiiremas korras. Kaitsemaski kohustuslik kandmine tagas avalikus

ruumis tegutsemise õiguse ja seega lubas tagada eluliselt vajalike ning esmatähtsate teenuste

kättesaadavuse. Sellises olukorras tuli ohtu rahvatervisele ja ühiskonna toimepidavusele

pidada oluliselt suuremaks kui maskikohustusega kaasnevat riivet üksikisiku põhiõigustele.

Seletuskirjas on vastustaja kaalutlused ja põhjendused lahti kirjutatud ning kohustuse

proportsionaalsust kaalutud.

7(11)

3-21-2162

Kohtu väljapakutud lähenemine, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt oleksid maski

pidanud kandma üksnes haigestunud või nakkuskahtlusega isikud, pole põhjendatud. Maski

kaitsev efektiivsus on suur ainult siis, kui kaitsemaski kasutatavad kõik avalikus ruumis

viibivad inimesed. Maski kandmine ei takista mitte ainult viiruse edasikandumist

nakkusohtlikult isikult, vaid kaitseb ka tervet inimest nakkusohtliku inimese levitatava viiruse

eest. Kriisiolukorras on oluline, et ühiskonnale antavad juhised ja korraldused oleksid selged

ning kõikidele üheselt arusaadavad. Maskinõude kehtestamine kohustusena oli vajalik, kuna

seireuuringud näitasid, et Eesti elanikkonna valmisolek kanda maske oli madal, vaatamata

kõrgele haigestumise tasemele. Nõude kehtestamine soovitusena ei oleks toonud kaasa

soovitud mõju. Kohustuse vajalikkust hinnati selle kehtivuse ajal regulaarselt. Eelnevast

tulenevalt on tegemist mõõduka meetmega. Puudub muu alternatiivne abinõu maski kandmise

kohustuse asemel, mis tõkestaks aerosoolide ja piiskade ühelt inimeselt teisele kandumise,

kuid tagaks inimestele siiski võimaluse avalikus siseruumis viibida ja liikuda. Seega saab

abinõu pidada vajalikuks. Kaebusest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja

väiteid, et talle maskikandmise tõttu osaks saanud põhiõiguste (vaba eneseteostuse,

liikumisvabaduse) riive oli niivõrd oluline, et see kaalus üles avaliku huvi. Kaebaja ei nimeta

kaebuses mitte ühtegi tegevust, mis tal maskikandmise kohustuse tõttu tegemata oleks jäänud.

Maskikandmise kohustus ei olnud ülemäärane, sest kõiki võimalikke olulisi elulisi vajadusi oli

kaebajal teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada.

Halduskohus on ebaõigesti mõistnud vastustajalt välja kaebaja õigusabikulud taotletud kogu

summa ulatuses. Kohus pole kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud.

6. M.G palub 26.05.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista

vastustajalt välja kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud.

Maskide või näo katmise tõhususe osas on kõige olulisemad järgmised tõendid: ECDC

15.02.2021 raport, 2020‒2021 Bangladeshis läbi viidud uuring, ECDC kaasajastatud raport

seisuga 07.02.2022 ja Cochrane ülevaateartikkel „Füüsilised sekkumised hingamisteede

viiruste leviku tõkestamiseks või vähendamiseks seisuga oktoober 2022“. Need tõendid

kogumis kinnitavad, et mittemeditsiiniliste maskide kogukonnas kandmise mõju COVID-19

haiguse levikule ei ole tuvastatud; meditsiiniliste maskide kogukonnas kandmine mõjutab

tõenäoliselt vähe või üldse mitte COVID-19 haiguse levikut; ükskõik milliste maskide

kandmisel on kahjulikud tervisealased, sotsiaalsed ja keskkonnaalased mõjud.

ECDC 15.02.2021 ega uuendatud 07.02.2022 raportis ei ole soovitatud maskikandmise

kohustuslikuks muutmist. Asjaolu, et soovitatakse mingi meetme kasutamist või selle

kaalumist, ei kujuta endast põhjendust vastava meetme üldkohustuslikuks muutmisele.

Erinevalt viirustõrje meetme valikust, mis on kaalutlusotsus, on hinnang iga konkreetse

meetme teaduspõhisele efektiivsusele hindamisotsus, mis allub tervikuna kohtulikule

kontrollile. Seega on väär väide, et maskikohustuse kehtestamise kontrollimisel tuleks

kontrollida vaid seda, kas vastustaja on teinud ilmselgeid kaalutlusvigu. Seejuures peab kohus

arvestama infot, mis oli või pidi olema vastustajale teada maskikohustuse kehtestamise,

muutmise ja jõus hoidmise ajal.

Kohtu seisukoht, et maskikandmine põhjustab terviseprobleeme, ei ole vastuolus ECDC

seisukohaga. Isegi kui ECDC 07.02.2022 raporti kohaselt on tõendid selle kohta „piiratud“, on

selline tõendusmaterjal siiski kaalukam tõenditest mittemeditsiiniliste maskide tõhususe

kohta, mis ECDC 15.02.2021 raporti kohaselt on „napid“.

Kaebaja õigusabikulud olid põhjendatud. Tegemist on keeruka ja mahuka vaidlusega.

8(11)

3-21-2162

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tuvastas kaebaja suhtes korralduse nr 305 p-i 8

õigusvastasuse osas, milles see kohustas kandma avalikes siseruumides viibimisel kaitsemaski

või katma nina ja suu. Ringkonnakohus leiab, et Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus on

põhjendatud ja tuleb rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus

rahuldati. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna

rahuldamata.

8. Riigikohus selgitas 10.10.2024 otsuses asjas nr 3-21-1366 Vabariigi Valitsuse erinevate

nn koroonapiirangute korralduste põhjendamiskohustuse täitmist hinnates, et põhjenduste

ulatuse puhul tuleb silmas pidada üldkorralduste iseloomu. Valitsusel oli vaidlustatud

korralduste andmisel pidev ajasurve kaalukate eesmärkide saavutamiseks (inimeste elu ja

tervise kaitsmiseks ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamiseks). Epidemioloogilist

olukorda oli keeruline prognoosida ja see muutus pidevalt. Korralduste kohaldamisala hõlmas

sisuliselt kõiki Eestis viibivaid isikuid ja mõne erandiga kogu Eesti territooriumi. Korraga ja

tihedalt seostatult tuli reguleerida äärmiselt suurt hulka õigussuhteid ja mitmekesiseid

olukordi. Seda arvestades ei olnud realistlik ega õiguslikult vajalik korralduste kõigi

nüansside kohene, üksikasjalik ja ammendav põhjendamine, sh proportsionaalsuse testi kõigi

astmete läbikirjutamine kõigi korraldustes kehtestatud piirangute kohta. Sedalaadi

üldkorralduste puhul ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt

mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas

kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. See ei too tingimata kaasa

haldusmenetluse lubamatut ülekandmist kohtumenetlusse ega kaalutlusõiguse teostamist

kohtus. Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade põhjendustest ning muudest

asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning

üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades

möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute

kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta

mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Kohtus proportsionaalsuse testi tegemine ei ole

kaalutlusõiguse teostamine haldusorgani eest, vaid kaalutlusõiguse piiride järgimise

kontrollimine (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Haldusakti põhjendused ei piira nende

argumentide ringi, mida kohus võib arvestada ja peab arvestama proportsionaalsuse

hindamisel. Kohus saab proportsionaalsust kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei ole

haldusaktis üksikasjalikult proportsionaalsuse hindamist kirjeldanud (p-d 20‒25).

9. Viidatud seisukohad on asjakohased ka praeguse vaidluse lahendamisel ja neist tulenevalt

ei pea paika halduskohtu seisukoht, et kuna valitsus ei kirjeldanud korralduses või selle (ja

korralduse muutmise) seletuskirjades maskikandmise või nina ja suu katmise kohustuse

proportsionaalsust kolmeastmelise testi vormis, on korraldus põhjendamispuudusega. Kuna

kohus ei pea haldusakti proportsionaalsuse kontrollimisel piirduma haldusaktis esitatud

põhjendustega, ei saa proportsionaalsuse kolmeastmelise testi vormis kirjeldamata jätmine

olla ka oluliseks takistuseks kaebeõiguse teostamisel.

10. Ringkonnakohus on korralduse nr 305 p-i 8 õiguspärasust varem hinnanud haldusasjas nr

3-20-2585. Selles asjas 28.02.2023 tehtud otsuses (jõustunud 12.09.2023, kui Riigikohus ei

võtnud kassatsioonkaebust menetlusse) leidis Tallinna Ringkonnakohus, et korralduse nr 305

p 8 oli õiguspärane ja proportsionaalne, nõustudes halduskohtu poolt läbi viidud

proportsionaalsuse testiga. Ringkonnakohus on jätkuvalt samal seisukohal ja toob lühidalt

9(11)

3-21-2162

välja juba viidatud lahendis osutatud seisukohad. Maskikandmise kohustuse kohta toodud

seisukohad on ülekantavad ka näo ja suu katmise kohustusele.

Vaidlus puudub iseenesest selles, et korralduse nr 305 p-ga 8 kehtestatud piirangute ja

meetmete kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste

elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist, oli

legitiimne. Maskikandmise kohustus oli sobiv meede viiruse leviku tõkestamiseks.

Seletuskirjadest nähtuvalt lähtus vastustaja COVID-19 nakatumist puudutavast teabest,

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetest ning ECDC hinnangutest. Tegemist on

autoriteetsete rahvusvaheliste organisatsioonidega, kelle antud hinnangutest sai põhjendatult

lähtuda. Korralduse nr 305 seletuskirjast nähtub, et teiste seas võeti arvesse ka näiteks USA-s

tehtud teadusuuringut, mille kohaselt töökeskkonnas rakendatud maskikohustus vähendas

nädalas haigus- ja surmajuhtude juurdekasvu vähemalt 10% võrra. Samuti leiti Kanada

andmete põhjal, et kohustuslik maski kandmine vähendab nädalast juhtude arvu 20‒22%

võrra. Maski kandmise kohustuse kehtestamisel on tuginetud ka teadusnõukoja ja

Terviseameti soovitustele. Arvestades maski võimet filtreerida sissehingatavat ja

väljahingatavat õhku, ei saa maski kandmist pidada kuidagi ebasobivaks meetmeks koosmõjus

teiste asjakohaste meetmetega. Esitatud tõenditest ei nähtu üheselt, et maskikohustus oleks

eesmärgipäratu või inimeste tervisele ohtlik. Vastustaja on õigesti märkinud, et kõikide

COVID-19 pandeemia lahendamise abinõude osas ei ole olemas sajaprotsendilist teaduslikku

üksmeelt ja aja jooksul võidakse varasemaid arusaamu ümber lükata. Uudse koroonaviiruse

teaduslik uurimine on kestev ja dünaamiline protsess. Seetõttu sõltub empiiriliselt kogutud

teadmiste hulk väga palju konkreetsest ajahetkest. Pelgalt see, et kaebaja väiteid tõendavad

(või võivad tõendada) ka mõned teadusuuringud, ei võimalda teha lõplikke järeldusi.

Maskikandmise kohustuse kehtestamine oli vajalik meede. Arvestades piirangu olemust, ei

olnud piirangu eesmärki võimalik saavutada sama tõhusalt mõne teise, ent isikut vähem

koormava meetmega. Maskikandmisega võrreldes ei olnud olukordades, kus piisava vahemaa

hoidmine polnud võimalik ja kus piisav õhuvahetus võis olla takistatud (s.o mitmed

siseruumid, sh ühistransport), teisi vähemalt sama tõhusaid, kuid põhiõigusi vähemriivavaid

meetmeid. Kaebaja esitatud viiteid arvestades võib möönda, et ka maski korrektse kandmisega

ei ole võimalik nakatumist täielikult ära hoida, kuid see ei anna alust pidada seda

mittevajalikuks. Tegemist ongi vaid ühe viiruse levikut takistava meetmega, mis toimib

koosmõjus teistega. Koosmõjus teiste viiruse levikut takistavate meetmetega võib

maskikandmine vähemalt osaliselt nakatumiste arvu kiiret kasvu pärssida, seega saab seda

meedet pidada vajalikuks.

Piirangute mõõdukus tähendab nende proportsionaalsust kitsamas mõttes. Siinjuures tuleb

hinnata, kas hüve, mille piirangu kehtestamine annab, on kaalukam hüvest, millest isik

piirangu tõttu ilma jääb. Vastustaja on meetme rakendamisel, s.o maskikohustuse

kehtestamisel, kaalunud nii sellega kaasnevaid piiranguid kui ka võimalikku hüve, mida selle

rakendamine kaasa võib tuua (ennekõike viiruse leviku takistamine ja seega inimeste tervise

säilimise tagamine). Vaidlustatud meetmete rakendamisel tegi vastustaja kaalutlusotsuse.

Vastustaja kaalutlused maskikohustuse kehtestamisel ei ole olnud ilmselgelt meelevaldsed.

Piirangute kehtestamist ei muuda ebaproportsionaalseks ka see, kui mõned (hilisemad)

teadusandmed jõuavad/peaksid jõudma teistsugusele järeldusele. Maskikandmise kohustuse

kehtestamist ei saa pidada intensiivseks põhiõigusse sekkumiseks. Maskikandmine aitas

vähemalt osaliselt nakkusi ära hoida ning sel viisil takistada viiruse levikut ja inimeste

haigestumist. Ühtlasi aitas see kaasa nii meditsiinisüsteemi toimepidevusele kui ka ühiskonna

kui terviku toimimisele. Kaebaja väited maskide ohtlikkuse kohta ei ole piisavalt põhistatud,

kui maske nõuetekohaselt kanda. Kehtestatud piirangud ei kohusta isikuid pikka aega (sama)

10(11)

3-21-2162

maski kandma. Pikaajalisel kandmisel väidetavalt paljunevate mikroobide tekitatud

terviseriski vältimiseks on piisav maskide korrapärane vahetamine.

11. Piirangu proportsionaalsuse hindamisel tuleb lähtuda selle mõjust kaebajale. Kaebaja

subjektiivsete õiguste riivet seoses maskikandmise kohustusega saab hinnata pigem

marginaalseks, mis ilmselt piirdus lihtsalt ebamugavustundega. Ebamugavustunne ei ole

piisav argument, kui sellele vastandub avalik huvi viiruse leviku tõkestamiseks. Riigikohus on

korduvalt rõhutanud, et teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka

kohustus (PS §-d 13 ja 14, Riigikohtu otsused nr 3-21-2241, p 29; 5-22-4, p 68). Kaebaja ei

ole esitanud tõendeid, et maski kandmine oleks põhjustanud talle tervisekahju. Lisaks olid

kaitsemaski kandmise kohustusest vabastatud isikud, kel kaitsemaski kandmine ei olnud

tervislikel põhjustel võimalik.

12. Kohus peab asja lahendamisel lähtuma vaid representatiivsetest ja laiemalt tunnustatud

teadustöödest ja teadlaste hinnangutest. Seda teavet vahendasid teadusnõukoda ja

rahvusvahelised pandeemiate ohjamisega teelevad tippkeskused (ECDC, CDC, WHO), kelle

arvamustest vastustaja asjakohaselt lähtus. Nagu eelnevalt rõhutatud, ei olnud maskikandmise

kohustus ainus meede, mis pidi viiruse levikut tõrjuma, vaid WHO ja ECDC soovitusel

lisameede, mis võimaldas tõkestada nakatumisi, sest viirus levis inimeselt inimesele mh õhu

teel piisknakkuse kaudu ja maskidel on filtreerivad omadused. Maskikandmine kombineeriti

ruumi täituvuse vähendamise, distantsi hoidmise, kinnise ruumi hea ventilatsiooni ja käte

desinfitseerimise meetmetega, mis nende kombinatsioonis pidid aitama kaasa viiruse leviku

tõkestamisele.

13. Eelnevast tulenevalt on Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb

rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati. Ringkonnakohus

teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 ja § 109

lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)