3-22-77/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-77

Haldusasi

B.J-i kaebus Maksu- ja Tolliameti 8. detsembri 2021. a

käskkirja nr 0390-K õigusvastasuse tuvastamiseks,

kuue

keskmise

palga

ulatuses

hüvitise

väljamõistmiseks ning etteteatamistähtajast puudu

jäänud nelja tööpäeva eest palga maksmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – B.J, esindaja Meelis Krautmann

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja W.F

Menetluse alus ringkonnakohtus

B.J-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

18. september 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta B.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. veebruari

2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-77 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada selles märgitud füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste

esindajate) nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. novembril 2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-22-77

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) esitas B.J-ile 24.11.2021 koondamisteate, mille kohaselt

MTA koosseis alates 01.01.2022 väheneb ja B.J-i vanemuurija ametikoht MTA

uurimisosakonna jälitustalituses (UOJT) kaotatakse. Vastavalt avaliku teenistuse seaduse

(ATS) § 90 lg 5 alusel korraldatud ametnike võrdlusele kuulub koondamisele B.J. Täpsemaid

selgitusi annab vahetu juht. MTA-l ei ole pakkuda senisele ametikohale sarnaste

teenistusülesannetega teist ametikohta. Kui B.J-i ei ole võimalik nimetada mõnele teisele

MTA vakantsele ametikohale, vabastatakse ta teenistusest koondamisega ATS § 90 lg 1 p 2

alusel ja viimane tööpäev on 31.12.2021. Teenistussuhte lõppemisega kaasnevate küsimuste

korral ja info saamiseks vakantsetest ametikohtadest on võimalik pöörduda

personalispetsialisti poole. Aktiivsed töökuulutused on leitavad MTA siseveebist.

2. MTA peadirektor vabastas 08.12.2021 käskkirjaga nr 0390-K UOJT vanemuurija

B.J-i teenistusest seoses koondamisega ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikoha

kaotamise tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel. Teenistussuhte viimane päev on 31.12.2021 ning

teenistusest vabastamisel makstakse B.J-ile hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses ja 24

kasutamata jäänud aegumata puhkusepäeva eest, samuti palka etteteatamisest puudu jäänud

39 tööpäeva eest ja 2021. a detsembri eest väljateenitud palk. Käskkirja põhjenduste kohaselt

muutub UOJT-s alates 01.01.2022 töökorraldus ja tulenevalt MTA teenistuskohtade koosseisu

muutmisest kaob UOJT-st üks vanemuurija ametikoht. Vastavalt ATS § 90 lg-le 5 kuulub

koondamisele B.J.

3. B.J esitas Tallinna Halduskohtule 10.01.2022 kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid

taotlused tuvastada MTA 08.12.2021 käskkirja nr 0390-K õigusvastasus, mõista välja hüvitis

kuue kuu keskmise palga ulatuses ning maksta palka etteteatamistähtajast puudu jäänud nelja

tööpäeva eest. MTA peadirektori 30.11.2021 käskkirjaga nr 0099-P vähendati UOJT

vanemuurija ametikohti (senise 10 asemel 9), ilma et neid oleks kuidagi eristatud või

liigitatud. Kaebaja koondamise ajal oli UOJT-s täitmata üks vanemuurija ametikoht, millele

nimetati alates 01.01.2022 MTA teisest struktuuriüksusest koondamisele kuulunud ametnik.

Kui 10 vanemuurija ametikohast oli täidetud 9, ei saanud koosseisu vähendamine 9

ametikohani tekitada koondamissituatsiooni (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p

14). Sama ametinimetus ei pruugi tõesti tähendada samasuguseid või sarnaseid

ametiülesandeid. Kaebaja ametiülesandeid kirjeldas UOJT vanemuurija (tehnika) ametijuhend

ja selline ametijuhend oli kahel vanemuurijal. Seega tuli neid ametnikke ATS § 90 lg 5 järgi

hinnata ja selgitada välja, kellel on eelisõigus teenistusse jääda. MTA ei ole seda

nõuetekohaselt teinud ega põhjendanud, mistõttu on kaebaja koondamine õigusvastane.

Kaebajal on pikk teenistusstaaž ning vajalikud teadmised ja oskused ning kogemus ja

kvalifikatsioon, et täita UOJT-s mis tahes vanemuurija teenistusülesandeid. MTA ei ole

kaebajale pakkunud 31.12.2021 seisuga vabasid ametikohti: uurimisosakonna juhtivuurija,

vanemuurija ja vaneminspektor; teabeosakonna peaspetsialist, tolliosakonna tolliinspektor

ning haldusosakonna autojuht. Kuivõrd koondamissituatsiooni ei esinenud ja rikutud võib olla

2(12)

3-22-77

võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb kaebajale mõista ATS § 105 lg 3 alusel välja tavapärasest

suurem hüvitis õigusvastase teenistusest vabastamise eest. Pärast koondamisteate esitamist

kaebajasse suhtumine muutus, temalt võeti ära töövahendid, piirati ligipääsu tööalasele

teabele, talle ei antud ühtegi tööülesannet ja ei kutsutud töökoosolekutele. Kaebaja tööruumis

puudusid aken ja ventilatsioon ning sellesse oli kaebaja jälgimiseks tema teadmata

paigaldatud kaamera. Kaebaja selline isoleerimine on vastuolus hea halduse tava põhimõttega.

Koondamisest ette teatamise tähtaega ei saanud hakata arvestama enne MTA peadirektori

30.11.2021 käskkirja andmist, mistõttu tuleb kaebajale maksta täiendavalt palka 4 tööpäeva

eest.

4. MTA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. MTA peadirektor kehtestas 30.11.2021

käskkirjaga alates 01.01.2022 uue teenistuskohtade koosseisu, mis oli 68 teenistuskoha võrra

väiksem. UOJT-s kaotati üks vanemuurija ametikoht. Koondamissituatsiooni puudumist ei

saa järeldada asjaolust, et üks allesjäänud vanemuurija ametikohtadest oli kaebaja koondamise

ajal vakantne, sest kõik UOJT vanemuurijad ei täitnud samu teenistusülesandeid. UOJT-s oli

sellel ajal kasutusel viis erinevat vanemuurija ametijuhendit ja kaebajaga samu

teenistusülesandeid täitis veel üks vanemuurija. Vabale ametikohale toimus 27.10.–

12.11.2021 konkurss ja sellele nimetati alates 01.01.2022 teine koondamisele kuulunud

ametnik. Koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on ametiasutuse

pädevuses ning UOJT juhataja selgituste järgi oli juba 2021. a septembris selge, et UOJT-s

koondatakse üks ametikoht. UOJT juhataja järeldas 04.–29.10.2021 tehtud kaardistuse

tulemusel, et kahele sarnaste teenistusülesannetega vanemuurijale pole anda piisavalt

ülesandeid. Puudub alus arvata, et lähtutud oleks eesmärgist vabaneda kaebajast. Samuti on

ekslik kaebaja seisukoht, et koondamissituatsiooni ei esinenud. UOJT juhtaja 23.11.2021

edastatud kahe vanemuurija (tehnika) koondamisanalüüsist nähtub, et teise vanemuurija

eelised kaebaja ees olid põhiliselt paremad praktilised oskused nõrkvoolu seadmete ja

süsteemide osas. Seega on tehtud kaalutletud valik, keda koondatavatest eelistada.

Vaidlustatud käskkiri sisaldab peamisi põhjendusi ning korrektseid viiteid teistele kaebajale

kättesaadavatele dokumentidele. ATS § 90 lg 7 nõudeid ei ole rikutud ja vakantset

vanemuurija ametikohta ei pidanud ATS § 90 lg 5 alusel pakkuma kaebajale, sest selle

ülesanded ja eesmärk ei sarnanenud kaebaja ametikohaga. Kaebajal puudub ka sellel

ametikohal töötamiseks vajalik haridus ja töökogemus. Kaebaja ei pöördunud

koondamisteates märgitud personalitöötaja poole täiendava info saamiseks ega väljendanud

muul moel MTA-le soovi teenistuse jätkamiseks. MTA ei pidanud kaebajale pakkuma

kaebuses viidatud ametikohti, sest need ei vastanud tema haridusele, töökogemusele,

teadmistele ja oskustele. Väited võimalikust diskrimineerimisest või ebaväärikast

kohtlemisest on paljasõnalised ja alusetud. Turvalisuse tagamiseks tööruumi paigaldatud

valvekaamerast oli kaebaja teadlik. Etteteatamistähtaja seisukohalt ei oma tähtsust, millal

koondamise aluseks olev haldusakt anti, vaid oluline on see, et õiguslik alus oleks olemas

koondamise hetkeks.

5. Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Tavapäraseks

saab pidada, et samu ametinimetusi kasutatakse mitmetel ametnikel, kuid nende teenistus- või

tööülesanded võivad siiski erineda, sh samade struktuuriüksuste / teenistusgruppide raames

(nt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Konkreetse ametikoha

teenistusülesanded ja ametikohale asumise nõuded määratakse üldjuhul ametijuhendis (ATS §

28 lg 5, § 52 lg 1). Seega tuleb ATS § 90 lg 1 p-s 2 tähenduses „ametniku ametikohta“

sisustada mitte üksnes selle nimetuse kaudu, vaid lähtudes konkreetse ametikoha kirjeldusest

(sh eelkõige ametijuhendist). MTA-s toimus alates 01.01.2022 tööülesannete ja ressursside

mahukas ümberkorraldamine. UOJT juhataja Q 04.03.2022 selgituse kohaselt sai ta 2021. a

septembris ülesande koondada üks UOJT ametnik. Ametiasutus on pädev otsustama, mil viisil

3(12)

3-22-77

asutuse ülesannete täitmiseks tööprotsesse korraldada. Seega oli MTA pädev valima, milliste

teenistusülesannete täitmine korraldada väiksema isikkoosseisuga (vt Riigikohtu 19.12.2011

otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Ka asjaolust, et mõni ametikoht on töö ümberkorraldamise ajal

täitmata, ei saa tuleneda ametiasutusele kohustust täita just vakantse ametikoha tööülesanded

edaspidi väiksema isikkoosseisuga. Tegemist oleks ametiasutuse autonoomia põhjendamatu

piiranguga. Seetõttu ei saa nõustuda, et UOJT koosseisu võis vähendada üksnes vakantse

ametikoha kaotamise teel ja koondamissituatsioon puudus. UOJT juhataja analüüsis

põhjendatult üksuse vanemuurijate ametikohti ametijuhendite kaupa, et leida optimaalne

lahendus töö korraldamiseks väiksema isikkoosseisuga. Q sõnul leiti mh tööaja kaardistamise

põhjal, et isikkoosseisu saab vähendada nende teenistusülesannete arvelt, mida täitsid kaks

tehnilise toe pakkumisega seotud vanemuurijat, sh kaebaja. Ülejäänud vanemuurijate

ametikohtade põhiülesanded olid seotud jälitustegevusega (sh vakantne ametikoht, mis täideti

01.01.2022). Puuduvad tõendid ja eluliselt ei ole usutav, et koondamine toimus üksnes

näilikult kaebajast vabanemise eesmärgil.

Sellele, et ATS § 90 lg 5 alusel toimunud ametnike võrdluse pinnalt kuulus koondamisele

kaebaja, on viidatud nii 24.11.2021 koondamisteates kui ka MTA 08.12.2021 käskkirjas ning

ametnike võrdlust kajastab UOJT juhataja 23.11.2021 e-kirja lisaks olev tabel.

Võrdlusandmeid ei pidanud teenistusest vabastamise haldusaktis eraldi välja tooma. Teise

vanemuurija eelised kaebaja ees olid peamiselt paremad praktilised oskused nõrkvoolu

seadmete ja süsteemide osas. UOJT tegevuse spetsiifikat (salastatust) arvestades ei kajastatud

analüüsis ametnike spetsiifilisi teenistusülesandeid. Kuigi tabelist ei nähtu selgelt, keda ja

millistel asjaoludel eelistatakse, saab asjaoludest järeldada, et kaebaja positsioon loeti

pingereas ebasoodsamaks. ATS § 90 lg 5 ei näe võrdlemisele ette konkreetset metoodikat ega

vormistust. Tegemist on seega tavapärase kaalutlemisega, mille puhul on küll seaduses

määratud kriteeriumid, mida tuleb hinnata, kuid ei ole piiratud seda, millist asjaolu loeb

ametiasutus konkreetse ametikoha puhul olulisemaks. Kaebaja on leidnud, et tema eelisteks

teise ametniku ees olid staaž, jälitustegevuse kogemus ja erikoolitused, kuid Q on selgitanud,

miks need ei olnud valiku tegemisel olulised ja miks neid seetõttu võrdluses ei kajastatud.

Puudub alus järeldada kaalutlusviga. Teenistuja valik ei pea olema formalistlik ning

põhjendatud on eelistada kandidaati, kellel on parimad eeldused nende tööülesannete

täitmiseks, mis seonduvad ametikoha põhieesmärgiga ja millele kulub valdav osa

teenistuskoha tööajast. Kuigi võrdluse saanuks teha süsteemsemalt, põhjalikumalt ja

selgemalt, puudub alus asuda seisukohale, et mõni oluline asjaolu oleks jäänud kaalumata.

Õigus olla ära kuulatud tagati kaebajale 24.11.2021 koondamisteate andmisega.

ATS § 90 lg 7 ei reguleeri küsimust, kellel on mitme koondatava puhul eelisõigus vakantsele

ametikohale. Ekslik on kaebaja arusaam, et sellises olukorras rakendub ATS § 90 lg 5.

Kaebaja ja uurimisosakonna teisest struktuuriüksusest koondamisele kuulunud ametnik ei

täitnud samu teenistusülesandeid ning samuti ei olnud UOJT vakantse ametikoha

teenistusülesanded samad kummagi koondamisele kuulunud ametniku teenistusülesannetega.

Sellises olukorras oli MTA pädev valima, kas ja millises järjekorras koondatavatele seda vaba

ametikohta pakkuda. UOJT juhataja selgitas kohtuistungil usutavalt, miks eelistati kaebajale

teist ametnikku (võeti arvesse Sisekaitseakadeemias erialase hariduse omandamist, senise töö

iseloomu MTA-s ja senise juhi antud iseloomustust). Seega ei saa pidada õigusvastaseks, et

kaebajale UOJT vanemuurija vaba ametikohta ei pakutud. Kõigi teiste kaebaja välja toodud

ametikohtade eesmärgid ja ülesanded erinesid oluliselt kaebaja teenistusülesannetest ning

kaebajal puudus nendel nõutav haridus ja töökogemus. Seetõttu ei pidanud vastustaja neid

ametikohti kaebajale pakkuma. Täiendavalt oli 31.12.2021 seisuga vakantne haldusosakonna

autojuhi ametikoht, mida täitnud isik suri 13.11.2021 ning kaebaja koondamise ajaks ei olnud

veel otsustatud, kas see ametikoht üldse täidetakse. Samas oli kaebaja sellest vabast

4(12)

3-22-77

ametikohast teadlik, kuid kas ei soovinud või ei saanud muul põhjusel sellele ametikohale

asuda. ATS § 90 lg-t 7 ei pea sisustama selliselt, et ametiasutus peab koondatavale

automaatselt pakkuma kõiki mõeldavaid ametikohti. Kaebaja senist ametikohta arvestades on

vähemalt vaieldav, kas autojuhi ametikoht on tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja

oskustele vastav ametikoht. Sellises olukorras peaks koondatav ise aktiivsust üles näitama (vt

Riigikohtu 07.04.2005 otsus nr 3-3-1-5-05, p 15). Seega ei anna autojuhi ametikoha

pakkumata jätmine alust lugeda koondamist õigusvastaseks.

Kuna kohus ei tuvastanud, et kaebaja vabastati teenistusest õigusvastaselt, siis ei ole alust

tema kasuks mõista välja täiendavat hüvitist ATS § 105 lg 1 alusel. Kogutud teabe põhjal ei

saa asuda seisukohale, et kaebajale ei antud 24.11.2021–31.12.2021 tööd. UOJT juhataja on

selgitanud, et kaebajat ei jäetud tööst kõrvale, kuid riigisaladusega seonduva teadmisvajaduse

puudumise tõttu ei kaasatud teda pärast koondamisteate üleandmist uutesse

kriminaalasjadesse. Tehnilise toe pakkumisega tegeleva vanemuurija (tehniku)

teenistusülesanded olid UOJT juhataja sõnul lisaks laiemad kui ühekordsete korralduste

täitmine, sest nad tegelesid vabamal perioodil nt planeerimisega, seadistamisega ja

testimisega. Seega oli tööaja efektiivne kasutus seotud mh ametniku enda initsiatiiviga.

Kaebaja kaasatust (v.a uutesse töödesse) kinnitas samuti tehnikute tegevuse koordinaator U.

Tõendatud ei ole, et pärast koondamisteate saamist oleks suhtumine kaebajasse

märkimisväärselt muutunud või oleks teda kolleegidest eemale hoitud. Kaebaja tööruum

pärast koondamisteate saamist ei muutunud, mistõttu ei ole tööruumile tehtud etteheited

seostatavad koondamisega. Kinnitust ei leidnud väide, et tööruumi paigaldati kaebaja

teadmata tema varjatud jälgimiseks kaamera. Vastustaja selgitas, et valvekaamera paigaldati

MTA vara kaitseks ja turvalisuse tagamiseks juba enne kaebajale koondamisteate andmist

ning kaebajat teavitati sellest allkirja vastu 26.10.2021. Kaebaja ei ole täpsustanud, millised

tööks vajalikud vahendid temale ära võeti. Töötelefon jäi kaebajale alles ja MTA on esitanud

tõendi, et arvutikasutaja konto suleti 31.12.2021. MTA selgitusel hakati töövahendeid

kaebajalt ära võtma alates 09.12.2021 ja viimased töövahendid (mobiiltelefon, sülearvuti)

võeti ära 2021. a viimasel nädalal. Kohtule ei nähtu, et kaebajat oleks pärast koondamisteate

saamist koheldud varasemaga võrreldes negatiivselt või viisil, mis ei ole mõistlikult seostatav

tema teenistusest lahkumisega. Riigisaladusega seonduva teadmisvajaduse kontekstis võis olla

põhjendatud jätta kaebaja teatud tegevustesse kaasamata. Kaebajale on makstud 24.11.–

31.12.2021 eest töötasu ja kui tööülesannete vähesus teda häiris, siis olnuks mõistlik sellest

vahetut juhti teavitada, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Ebaõige on ka seisukoht, et

koondamisest ette teatamine ATS § 101 lg 1 p 4 tähenduses ei saa toimuda enne, kui on antud

käskkiri, millega teenistuskohtade arvu vähendatakse. Koondamisest etteteatamise ajaks ei

pea koondamise alus olema jõustunud, vaid oluline on koondamise õigusliku aluse olemasolu

teenistusest vabastamise hetkel (vt Riigikohtu 30.10.2002 otsus nr 3-3-1-60-02, p 20). Puudub

kahtlus, et 24.11.2021 seisuga oli koondamise vajadus UOJT-s selge.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. B.J palub 25.03.2023 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue

otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ja

palub nendega arvestada. Kuna UOJT-s oli vakantne vanemuurija ametikoht, ei olnud kaebaja

ametikoha ATS § 90 lg 1 p 2 alusel koondamine lubatud, sest puudus koondamissituatsioon

(vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p 14). Vaba ametikoha olemasolul ei saa

pidada põhjendatuks täidetud ametikoha kaotamist. Halduskohus kohaldas ATS § 90 lg 1 p-i

2 vääralt. Otsusest ei nähtu, millise ametijuhendiga oli vakantne ametikoht seotud. UOJT-s oli

kasutusel viis erinevat vanemuurija ametijuhendit ja talituse juhataja sai otsustada, millist

ametijuhendit konkreetse vanemuurija ametikoha puhul rakendatakse. Seega ei saa väita, et

5(12)

3-22-77

vaba ametikohaga olid seotud teistsugused ülesanded ja teine ametijuhend. MTA ei ole

vastupidist tõendanud. Kuna vanemuurijate ametikohtade juurde ei olnud kinnitatud

konkreetseid ametijuhendeid, siis jääb ebaselgeks ka halduskohtu arutlus, et UOJT juhataja

võis põhjendatult analüüsida üksuse vanemuurijate ametikohti ametijuhendite kaupa.

Eeltoodust järeldub, et vakantne ametikoht ei erinenud kaebaja ametikohast. Esitatud viis

ametijuhendit kinnitavad lisaks, et vanemuurijate tööülesandeid ei olnud väga erinevad. Peale

tehniliste küsimuste lahendamise osales kaebaja ka jälitustoimingutes. Tähtsust ei oma, et

vakantsele ametikohale oli korraldatud konkurss, sest ametikohta ei täidetud konkursi

tulemusel. Samas kinnitab ka konkursi kuulutus, et ametikoha tööülesanded kattusid kaebaja

ametijuhendis kirjeldatud tööülesannetega.

Halduskohus möönis otsuses, et UOJT juhataja koostatud võrdlustabelist ei nähtu selgelt,

keda ja millistel asjaoludel eelistatakse, ning sellekohased põhjendused puuduvad

koondamisteates ja vabastamise käskkirjas. Tabeli kohaselt ei ole hinnatud töökogemust,

teadmisi ja oskusi ning ametijuhendis esitatud kvalifikatsiooninõudeid. Vaidlust ei ole, et

kaebaja täitis tööülesandeid nõuetekohaselt ning tal olid töötamiseks vajalikud teadmised ja

oskused. Q selgitas, et määravaks said nõrkvoolutööde oskused, kuid vanemuurija

ametijuhend ei näe ette, et sellel ametikohal oleks nõutav nõrkvoolutööde oskuste olemasolu.

Kui see oli oluline, tulnuks seda kajastada ametijuhendis kvalifikatsiooninõudena. Erinevalt

kaebajast ei olnud teine kandidaat läbinud nt koolitusi, mis võimaldaks töötada kõrgustes ja

juhtida mehitamata lennumasinaid, kuigi need oskused olid olulised. Ametnik peab teadma,

millist kriteeriumit tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse (vt Riigikohtu 21.06.2010

otsus nr 3-3-1-42-10, p 15). Kohtuistungil selgus lisaks, et teisel ametnikul puudusid

jälitusalased teadmised ja oskused, kuid seda ei ole hindamisel arvestatud. Kokkuvõttes ei

nähtu, miks eelistati teenistusse jäämisel teist ametnikku. ATS § 90 lg 5 eesmärk on jätta

teenistusse kõige kvalifitseeritumad ametnikud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2019 otsus

nr 3-17-164, p 14). Kuna nõuetekohast ametnike võrdlemist ei toimunud, siis ei ole tehtud

valik sisuliselt kontrollitav ja kaebaja vabastamine õigusvastane.

Isegi kui kaebaja ametikoha kaotamine oli võimalik ja lubatav, oleks kaebajale ATS § 90 lg 7

alusel tulnud pakkuda samas talituses vakantset ametikohta, mille teenistusülesanded

vähemalt sarnanesid kaebaja senise ametikoha teenistusülesannetega. Kui vaba ametikohta

soovivad mitu koondatavat, siis oli vastustaja kohustatud korraldama hindamise ATS § 90 lg

5 alusel. Kaebaja õigusi on rikutud ka sellega, et talle ei pakutud autojuhi ametikohta või

muid ametikohti, millele on kaebuses viidatud. Kui ametiasutuses leidub vaba ametikoht, siis

tuleb seda ka pakkuda (vt Riigikohtu 25.01.2017 otsus nr 3-3-1-49-16, p 16). Koondamise

õiguspärasuse hindamisel ei saa lähtuda ainult sellest, kas koondamine oli lubatav, vaid seda

tuleb hinnata tervikuna.

7. Maksu- ja Tolliamet palub 24.04.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.

Tõendatud on, et MTA teenistuskohtade koosseisu vähendati alates 01.01.2022 oluliselt ja

UOJT-s kaotati üks vanemuurija ametikoht. Koondatava ametikoha määrab kindlaks

ametiasutus ja see otsustus ei ole vaidlustatav (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11,

p 12). ATS-st ei tulene, et vakantse ametikoha olemasolul tuleb koondada just see ametikoht.

Vastupidine järeldus piiraks põhjendamatult ametiasutuse autonoomiat. UOJT vanemuurijad

ei täitnud kõik samasuguseid teenistusülesandeid, vaid kasutusel oli viis erinevat vanemuurija

ametijuhendit (sh 2 tehnikut). MTA otsustas kahest tehnilise toe pakkumisele suunatud

vanemuurija ametikohast koondada ühe ning seega esines koondamissituatsioon ATS § 90 lg

1 p 2 tähenduses. Teenistusse jäämise eelisõiguse eesmärk on jätta teenistusse kõige

kvalifitseeritumad ametnikud, kuid halduskohus märkis õigesti, et selline valik ei pea olema

6(12)

3-22-77

formalistlik ja põhjendatud on eelistada ametnikku, kellel on parimad eeldused täita neid

ülesandeid, mis seonduvad ametikoha põhieesmärgiga ning millele kulub valdav osa

teenistuskoha tööajast. ATS § 90 lg 5 alusel korraldatud ametnike võrdluse tulemusel eelistati

kaebajale teist ametnikku. Võrdlusele viidatud nii koondamisteates kui ka vaidlustatud

käskkirjas ning UOJT juhataja on esitanud selle kohta täiendavad selgitused. ATS ei näe

võrdlemisele ette kindlat metoodikat ega vormi. Samuti ei tulene seadusest, milline kriteerium

peaks olema määrav või millist kaalu peaksid eri näitajad otsustamisel omama ning mis tuleks

kindlasti kirjalikult fikseerida. Tegemist on tavapärase kaalutlusotsusega, mis on mh suuresti

hinnanguline ja raskesti formaliseeritav (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12).

MTA on täinud ATS § 90 lg 5 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 nõuded mahus,

mis võimaldab lugeda MTA 08.12.2021 käskkirja õiguspäraseks.

ATS ei reguleeri seda, millal on ATS § 90 lg-s 7 toodud teise ametikoha pakkumise kohustus

täidetud ning kas ja kuidas peaks vakantse ametikoha pakkumisel eelistama ühte

koondamisele kuuluvat teenistujat teisele. Vaba UOJT vanemuurija ametikoha ametijuhend

erines põhiosas kaebaja ametijuhendist, mistõttu ei pidanud seda kaebajale pakkuma ega

teostama mh ametnike võrdlust ATS § 90 lg 5 alusel. See ei oleks ka võimalik, sest kaebaja ja

teine ametnik ei täitnud samu teenistusülesandeid. MTA oli pädev otsustama, kas ja millises

järjekorras koondatavatele seda vaba ametikohta pakkuda. MTA ei pidanud kaebajale

pakkuma ka teisi tema nimetatud ametikohti, sest kõigi nende ametikohtade eesmärgid ja

ülesanded erinesid oluliselt kaebaja teenistusülesannetest ning kaebaja haridus ja töökogemus

ei vastanud kõnealuste ametikohtade nõuetele. Autojuhi ametikoha kaebajale pakkumata

jätmine ei anna alust lugeda koondamine õigusvastaseks. ATS § 90 lg-t 7 ei ole põhjust

sisustada viisil, et koondatavale tuleb pakkuda iga ametikohta, mille nõuete lävendi koondatav

isik ületab. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on asutuse kohustus, ei välista see

isiku enda hoolikust ja aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (vt Riigikohtu

07.04.2005 otsus nr 3-3-1-5-05, p 15). Kaebaja oli vabast autojuhi ametikohast teadlik, kuid ei

näidanud enne teenistusest vabastamist üles huvi asuda sellele ametikohale. Halduskohus

leidis õigesti, et kaebaja koondamisel on järgitud ATS § 90 nõudeid ja puudub alus kahelda,

et MTA oleks soovinud üksnes kaebajast vabaneda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et B.J-i apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks

neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

10. Kuigi apellatsioonkaebuse p-s 2 on märgitud, et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsuse

tervikuna, ei ole apellatsioonkaebuses esitatud mingeid vastuväiteid halduskohtu otsusele

osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja nõue maksta palka etteteatamistähtajast puudu jäänud

nelja tööpäeva eest (vt halduskohtu otsuse p 9). Sellist nõuet ei kajastu enam ka

apellatsioonkaebuse taotlustes. Ringkonnakohus märgib siiski, et jagab halduskohtu

seisukohta, et koondamise tõttu teenistusest vabastamisest ette teatamine ATS § 101 lg 1

alusel ei eelda vältimatult, et selleks ajaks peab olema koondamise õiguslik alus (nt

ametiasutuse ametikohtade koosseisu muudatus – ATS § 90 lg 1 p 2) juba kehtima hakanud,

vaid oluline on koondamise õigusliku aluse olemasolu teenistusest vabastamise hetkel (nt

Riigikohtu 30.10.2002 otsus nr 3-3-1-60-02, p 20; Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2013 otsus

nr 3-22-728, p 12). Teatades koondamise tõttu teenistusest vabastamisest ametnikule ette

olukorras, kus koondamissituatsiooni esinemine pole veel lõplikult kindel, riskib ametiasutus

sellega, et ametnik ei pruugi hiljem olla nõus loobuma tema koondamise tõttu teenistusest

vabastamisest (ATS § 101 lg 7).

7(12)

3-22-77

11. Kaebaja on ATS § 105 lg 1 alusel taotlenud tema teenistusest vabastamise kohta antud

MTA 08.12.2021 käskkirja nr 0390-K (dtl 14) õigusvastaseks tunnistamist ja õigusvastase

teenistusest vabastamise eest MTA-lt hüvitise väljamõistmist. Kaebaja avaldas

ringkonnakohtu 18.09.2024 istungil, et taotleb hüvitist üksnes ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud

kolme kuu keskmise palga ulatuses ja ei nõua enam kuue kuu keskmise palga suurust hüvitist

(mh ATS § 105 lg 3 alusel). Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus kaebaja esimese astme

kohtus esitatud argumente seoses võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumisega (vt

halduskohtu otsuse p 8.2), vaid keskendub asja lahendamisel üksnes järgmistele küsimustele:

1) kas MTA uurimisosakonna jälitustalituses esines koondamissituatsioon (ATS § 90 lg 1 p

2); 2) kas ametnike võrdlus toimus nõuetekohaselt (ATS § 90 lg 5); 3) kas kaebajale oleks

tulnud enne teenistusest vabastamist pakkuda teisi vakantseid ametikohti (ATS § 90 lg 7).

12. Vaidlust ei ole selles, et MTA peadirektori 30.11.2021 käskkirjaga nr 0099-P (dtl 29–

37) vähendati alates 01.01.2022 teenistuskohtade koosseisu kokku 68 teenistuskoha võrra (dtl

72–73) ning sealhulgas vähenes MTA uurimisosakonna jälitustalituse koosseis ühe

vanemuurija ametikoha võrra (vrd MTA peadirektori 24.09.2020 käskkirjaga nr 0065-P

kehtestatud MTA teenistuskohtade koosseis alates 01.10.2020 – dtl 19–27). Samuti puudub

vaidlus, et kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja andmise aja (08.12.2021) seisuga oli

MTA uurimisosakonna jälitustalituses kaks vakantset ametikohta – juhtivuurija ja

vanemuurija (dtl 16). Kaebaja leiab, et sellises olukorras ei saanud ATS § 90 lg 1 p-s 2

märgitud koondamissituatsiooni esineda, sest kaotada tulnuks vaba vanemuurija ametikoht.

Sellega ei saa nõustuda. Ühesugused ametikoha nimetused ei pruugi tähendada samasuguseid

või sarnaseid teenistusülesandeid (nt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12).

Konkreetse ametikoha sisustab eeskätt ametijuhend (ATS § 28 lg 5, § 52 lg 1) ning

halduskohus selgitas õigesti, et „ametniku ametikohana“ ATS § 90 lg 1 p 2 tähenduses tuleb

käsitada kindla ametijuhendiga seotud ametikohta (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2019

otsus nr 3-17-164, p 15). Seda järeldust toetavad mh ATS § 90 lg 1 p 3 ja lg 2 p 1, mis näevad

ette ametniku vabastamise koondamise tõttu, kui ametnik ei nõustu ametijuhendi muutmisega.

Samuti viitavad ATS § 90 lg-d 5 ja 7, et koondamise kontekstis omavad eelkõige tähtsust

ametikohtadel täidetavad teenistusülesanded, mitte aga ametikohtade nimetused. Kaebaja

viidatud Riigikohtu 21.06.2010 otsusest nr 3-3-1-42-10 (p 14) ei tulene vastupidist, sest

sellest ei nähtu, et maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabid oleksid täitnud erinevaid

teenistusülesandeid või ametikohtade eesmärk või ametikohtade täitjatele esitatavad nõuded

olnuks lahknevad.

13. Vaatamata asjaolule, et UOJT vanemuurijatel oli sama ametinimetus, ei täitnud nad

kõik samu teenistusülesandeid ning ametikohtade eesmärk ja kvalifikatsiooninõuded olid

erinevad. Vastustaja on tõendanud, et UOJT-s oli kasutusel viis erinevat vanemuurija

ametijuhendit (vt MTA 07.03.2022 vastuse lisad 2–6 – dtl 74–84). Kolme ametijuhendi puhul

oli ametikoha põhieesmärgiks jälitustegevuse teostamine, sh oli üks ametijuhend üldisemat

laadi (lisa 3) ning kahes nähti ette spetsiifilised lisaülesanded (nt kriminaalluure andmete

analüüsimine – lisa 4 p 3.4; asendusrelvuri kohustuste täitmine – lisa 5 p 3.7). Kahes

ametijuhendis („vanemuurija (IT)“ – lisa 2; „vanemuurija (tehnika)“ – lisa 6) on ametikoha

eesmärgiks pakkuda tehnilist tuge talitusele ning teistele uurimisosakonna jälitusametnikele.

Seejuures olid vanemuurija (IT) ülesanded vanemuurija (tehnika) omadest laiemad (nt lisa 2

p-d 3.4–3.5, 3.8) ja eritingimuseks juurdepääsuõigus täiesti salajase tasemega riigisaladusele.

Kaebaja täitis vanemuurija (tehnika) ametiülesandeid (dtl 83–85) ja sama ametijuhend oli

UOJT-s veel ühel vanemuurijal. Kaebaja võis küll vahel osaleda ka jälitustoimingutes (nt

vahetu juhi ühekordse korralduse alusel – vt ametijuhendi p 3.8) või omada selleks vajalikku

ettevalmistust, kuid jälitustoimingute tegemine ei kuulunud siiski tema ametikoha

põhiülesannete hulka.

8(12)

3-22-77

14. Q 04.03.2022 selgitusest (dtl 87–88) nähtuvalt anti temale kui UOJT juhatajale 2021. a

septembris juhtkonna poolt ülesanne koondada talitusest üks vanemuurija ametikoht ning ta

jõudis tööaja kaardistamise põhjal järeldusele, et kahele sarnaste teenistusülesannetega

tehnikule ei ole anda piisavalt ülesandeid, mistõttu otsustati koondada üks nendest

vanemuurija ametikohtadest. Koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on

ametiasutuse pädevuses ning ametiasutuse otsustus koondada üks või teine ametikoht ei ole

vaidlustatav (nt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Nagu eespool märgitud,

tuleb ametikohta sisustada ametijuhendi kaudu. Seejuures ei oma tähtsust, et UOJT-s ei olnud

eelnevalt kindlaks määratud, kui palju peaks olema talituses konkreetse ametijuhendiga

vanemuurija ametikohti, vaid see otsustati vastavalt vajadusele (s.o vakantse vanemuurija

ametikoha oleks soovi korral saanud täita ka kolmanda tehnikuga). Oluline on see, et

ametiasutuse hinnangul oli koosseisu kärpimise vajaduse ilmnedes UOJT-s võimalik

teenistuskohti vähendada tehnikute, kuid mitte jälitusametnike arvelt. UOJT vanemuurija

vakantse ametikoha täitmiseks 27.10.2021 avaldatud konkursikuulutusest (kandideerimise

tähtaeg 12.11.2021 – dtl 172) nähtub selgelt, et vakantset ametikohta sooviti täita (ja hiljem

täidetigi) just jälitusametnikuga, mitte tehnikuga. Kaebaja ei ole ka väitnud, et pärast

01.01.2022 olnuks UOJT-s jätkuvalt teenistuses kaks tehnikut. Seega on halduskohus õigesti

leidnud, et kaebaja oli koondamissituatsioonis.

15. ATS § 90 lg 5 näeb ette, et juhul, kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe sarnaseid

teenistusülesandeid täitva ametniku vahel, siis on teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle

haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks

kehtestatud nõuetele enim. Kui eeltoodu alusel ei ole võimalik ametnikke eristada, on

teenistusse jäämise eelisõigus kõigepealt ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last, ja

seejärel ametnike esindajal või ametnikul, kelle õigustatud ootus vajab suuremat kaitset,

arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu.

16. Kuna UOJT juhataja otsustas, et koondatakse üks vanemuurija / tehniku ametikohtadest

ning asjaomase ametijuhendi kohaseid ülesandeid täitis kaks vanemuurijat (sh B.J), siis olid

koondamissituatsioonis kaebaja (ametikoha ID 51034661) ja teine tehnik (ametikoha ID

51034666) ning nende isikute osas tuli korraldada ATS § 90 lg-s 5 sätestatud ametnike

võrdlus. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat ja teist tehnikut on enne kaebajale 24.11.2021

koondamisteate (dtl 117) esitamist võrreldud. Ametnike võrdlusele on viidatud

koondamisteates ja võrdluse olemasolu kinnitab Q 23.11.2021 e-kiri koos manusega

„Ametnike võrdlustabel JT“ (MTA 07.03.2022 vastuse lisa 8 – dtl 89–92). Küll aga on

kaebaja seadnud kahtluse alla, kas kõnealune tabel kujutab endast ATS § 90 lg 5 nõuetele

vastavat koondamisanalüüsi.

17. Q on 04.03.2022 selgituses märkinud, et võrdles kaebajat ja teist tehnikut ATS § 90 lg-s

5 ettenähtud kriteeriumite (haridus, töökogemus, teadmised ja oskused, väikelapsed) põhjal

ning eelistas teist vanemuurijat eeskätt põhjusel, et tal olid paremad praktilised oskused

nõrkvoolu seadmete ja süsteemide osas. Q 23.11.2021 koostatud ametnike võrdluses on kõiki

eeltoodud kriteeriume kajastatud, kuigi üsna napisõnaliselt. Kõnealune tabel ei anna siiski

ülevaadet ametnike sisulisest võrdlemisest (sh puuduvad põhjendused, milliseid teadmisi,

kogemusi või oskusi peetakse olulisemaks ning miks) ja puudub ka selgelt väljendatud

eelistus. Samas on Q halduskohtu 31.01.2023 istungil tunnistajana täiendavalt selgitanud,

miks ta pidas nõrkvoolu seadmete ja süsteemidega seotud praktilisi oskusi kõige olulisemaks

ning miks jäi võrdlus väga üldsõnaliseks (st salastatuse tõttu ei olnud võimalik kajastada

spetsiifilisi teenistusülesandeid). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eeltoodud

võrdluses esitatud iseloomustavate andmete pinnalt on siiski arusaadav, et kaebajat hinnatakse

madalamalt kui teist tehnikut ning viimase puhul on muu hulgas toodud positiivsena välja

9(12)

3-22-77

asjaolu, et isik omab spetsiifilisi tehnilisi oskusi nõrkvoolutöödes. ATS § 90 lg 5 kohustab

ametiasutust arvestama kogumis kõiki sätte esimeses lauses loetletud kriteeriume (ja kui

nende põhjal eelistus ei selgu, siis ka sätte teises lauses märgitud asjaolusid), annab norm

ametiasutusele seejuures siiski kaalutlusõiguse otsustada, milliseid neist kriteeriumitest pidada

teenistusse jäämise eelisõiguse väljaselgitamise kontekstis olulisemateks ja milliseid vähem

olulisteks. See ei nõua tingimata kindlate näitajate väljatoomist ja võrdlemist, vaid võib olla

ka hinnanguline. Küll peab võrdlus olema objektiivne ja kontrollitav. Halduskohtul peab

olema võimalik veenduda, et ametiasutus on kasutanud talle seaduses antud kaalutlusõigust

nõuetekohaselt (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2019 otsus nr 3-17-164, p-d 14 ja 16;

15.11.2018 otsus nr 3-18-161, p-d 9–10; 31.10.2014 otsus nr 3-13-2077, p-d 13–14).

18. Kuigi ametnike võrdlus oleks võinud olla märkimisväärselt üksikasjalikumalt n-ö lahti

kirjutatud, on teenistusse jäetud tehniku peamine eelis (nõrkvoolutööde oskused)

võrdlustabelis siiski kajastatud ning kaebaja poolt esile toodud näitajad, mis on jäetud

võrdluses käsitlemata (jälitustegevuse kogemus, erikoolituste läbimine, keelteoskus) või

millele ei ole suurt tähendust omistatud (teenistusstaaž), ei olnud Q kohtumenetluses antud

selgitusi arvestades nii olulised, et saaks järeldada kaalutlusvea esinemist. Kuna tehniku

ametiülesanded ei nõudnud ametijuhendi järgi jälitustoimingute teostamist, vaid

jälitusametnikele tehnilise toe pakkumist (sh seadmete korrashoiu tagamine), siis ei olnudki

valiku tegemisel põhjust analüüsida isikute võimekust teha jälitustoiminguid, vaid

põhjendatud oli keskenduda just tehnilistele oskustele. Ehkki nõrkvoolutööde oskusi või

kogemust ei olnud ametijuhendis kvalifikatsiooninõudena sätestatud, puudub mõistlik kahtlus,

et nõrkvoolu seadmete ja süsteemidega (nt videosüsteemid, valve- ja läbipääsusüsteemid,

arvuti- ja sidevõrgud) seotud praktilised oskused (nt hooldamine ja remont) aitavad

tõhusamalt saavutada ametikoha eesmärke (st pakkuda igakülgset tehnilist tuge). Kaebaja

poolt läbitud koolitused (nt mehitamata lennumasinate operaatori koolitus – dtl 141; kõrgustes

töötamise koolitus – dtl 142) võisid kahtlemata samuti olla teenistusülesannete täitmiseks

vajalikud, kuid ka neid ei olnud ametijuhendis kvalifikatsiooninõuetena sätestatud ning pole

põhjust pidada neid ilmselgelt olulisemateks oskusteks. Näiteks kõrgustes töötamise koolituse

läbimise tunnistusele on märgitud, et tegemist oli üksnes kolmepäevase kursusega.

19. ATS § 90 lg 7 näeb ette, et enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist

peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele,

teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega

ametikohta. Sätte eesmärk on vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva

teise vaba ametikoha pakkumise teel. Kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid

ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivateks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade

ametikohtade loetelu. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on ametiasutuse

kohustus, ei välista see isiku enda aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (nt Riigikohtu

27.03.2018 otsus nr 3-16-340, p-d 13–14).

20. Vaidlust ei ole selles, et MTA-s oli kaebaja teenistusest vabastamise aja seisuga

mitmeid täitmata ametikohti (dtl 38–41), kuid koondamisteate järgi ei olnud MTA-l pakkuda

kaebajale tema senisele ametikohale sarnaste teenistusülesannetega teist ametikohta. Samas

selgitati, et vakantsetest ametikohtadest info saamiseks on võimalik pöörduda

personalispetsialisti poole ja aktiivsed töökuulutused on leitavad MTA siseveebist.

Halduskohtu istungil esitatud selgituste pinnalt saab järeldada, et kaebaja on vakantsete

ametikohtade kohta uurinud ja temale on nende kohta ka teavet antud (sh oli kaebaja teadlik

haldusosakonna autojuhi vabast ametikohast), kuid puuduvad andmed, et kaebaja oleks selgelt

taotlenud enda ATS § 98 lg 1 p 3 alusel üleviimist mõnele konkreetsele ametikohale. Seega ei

ole vastustajale ette heidetav, et kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjas ei ole

10(12)

3-22-77

põhjendatud, miks ei ole temale pakutud neid ametikohti, millele kaebuses on viidatud.

Ametikohtade pakkumata jätmist on võimalik põhjendada ka tagantjärele (nt Riigikohtu

25.01.2017 otsus nr 3-3-1-49-16, p 17).

21. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud vastustaja oma initsiatiivil pakkuma kaebajale tema

nimetatud ametikohti, sest need kas ei vastanud kaebaja ettevalmistusele või ei olnud viidatud

ametikohtade teenistusülesanded kaebaja varasema ametikoha teenistusülesannetega sarnased.

Nagu eespool p-s 13 selgitatud, täitsid UOJT tehnikud märkimisväärselt erinevaid (s.o toetava

iseloomuga) ülesandeid, võrreldes jälitusametnikega. Seetõttu ei pidanud kaebajale pakkuma

UOJT vanemuurija vakantset ametikohta ja tähtsust ei oma, kas seda ametikohta pakuti teisele

koondatavale ametnikule või mitte. Isegi kui kõnealust ametikohta ei olnud ATS § 90 lg 7

järgi kohustust pakkuda ka teisele koondatavale ametnikule, kuid temale seda ikkagi pakuti, ei

tulene sellest kaebajale täiendavat õigust, et sama ametikohta tulnuks pakkuda ka temale.

ATS § 90 lg 7 on sõnastatud kumulatiivselt ning sellest sättest ei tule ametiasutusele

kohustust pakkuda koondatavale ametnikule selliseid ametikohti, mille täitmiseks võivad

isikul olla küll vajalikud teadmised, kogemused ja oskused, kuid mille teenistusülesanded ei

ole varasema ametikohaga sarnased. Selliste muude ametikohtade pakkumine, kui ametnik ise

selleks soovi ei avalda, on otstarbekusotsus. Kuivõrd kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses

esitanud sisulisi vastuväiteid halduskohtu järeldusele, et kaebaja haridus ja töökogemus ei

vastanud MTA uurimisosakonna juhtivuurija, vanemuurija ja vaneminspektori,

teabeosakonna peaspetsialisti ning tolliosakonna tolliinspektori ametikohtade nõuetele, samuti

olid kõigi nende ametikohtade teenistusülesanded oluliselt erinevad jälitustalituse tehniku

teenistusülesannetest, siis ei pea ringkonnakohus selles osas vajalikuks halduskohtu otsuse

põhjendusi korrata.

22. Ka haldusosakonna autojuhi ametikoha teenistusülesanded ei sarnanenud UOJT tehniku

teenistusülesannetega, vaatamata asjaolule, et kaebaja endise kolleegi (tehnikute

koordinaatori) 27.12.2022 seletusest (vt MTA 02.01.2023 vastuse lisa 9 – dtl 189–190)

nähtuvalt olid kaebaja ülesanneteks nn tehnikatiimis suures osas abitööd ja autojuhtimine (sh

olevatki nad enamuse tööajast veetnud autos kas objektidele või neilt tagasi sõites), ning

kaebaja on esitanud andmed varasemal ametikohal mitmete sõidukijuhtimise ja

liiklusohutusega seotud koolituste läbimise kohta (sh alarmsõidukijuhi koolitus).

Ametijuhendi järgi olid kaebaja teenistusülesanded siiski märksa spetsiifilisemad (tehnilist

laadi) ega sarnanenud autojuhi tavapäraste ülesannetega. Kui kaebaja soovis enda üleviimist

mõnele sellisele vakantsele ameti- või töökohale MTA-s, mille teenistus- või tööülesanded ei

sarnane tema poolt seni täidetud teenistusülesannetega, tulnuks tal selleks endal initsiatiivi

üles näidata.

23. Kokkuvõttes on kaebaja koondamise tõttu teenistusest vabastamisega seotud

dokumendid küll mõningate põhjendamispuudustega, kuid pole alust järeldada, et need

oleksid mõjutanud asja otsustamist. Kuna kaebaja teenistusest vabastamine on toimunud

õiguspäraselt (st järgitud on ATS § 90 nõudeid), siis ei ole ATS § 105 lg-s 1 märgitud hüvitise

väljamõistmiseks alust.

24. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb B.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 27.03.2023 otsus muutmata.

25. B.J oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud

(riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1), kuid on palunud mõista välja ringkonnakohtu menetlusega

seotud esindajakulu 1377 eurot (käibemaksu ei lisandu), mis vastab esindaja 9,93 töötunnile

hinnaga 150 eurot/tund (käibemaksu ei lisandu). Taotletud suurusega esindajakulu kandmise

11(12)

3-22-77

kohustus seoses praeguse haldusasja lahendamisega ringkonnakohtus on õigusbüroo arvetega

HKMS § 109 lg 11 kohaselt tõendatud. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

siis jäävad B.J-i menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda

kanda. MTA ei ole esitanud andmeid apellatsioonimenetlusega seoses kulude kandmise kohta,

mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema

enda kanda.

26. Menetlusosaliste taotlustest lähtudes asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses

HKMS § 175 lg 3 alusel füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)