2-22-14661/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.10.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-14661

Kohtuasi

Projekt Kolm OÜ hagi K.R Rootsitalu OÜ ja U.F

vastu raha maksmise kohustuse täitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 24.07.2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

K.R Rootsitalu OÜ ja U.F apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

12 523 eurot 62 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Projekt Kolm OÜ (registrikood 14999786),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal

Kostja K.R Rootsitalu OÜ (registrikood 12209076)

Kostja U.F (isikukood XXX)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ivo

Kallas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 24.07.2023. a otsus muutmata.

2. Jätta K.R Rootsitalu OÜ ja U.F apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud solidaarselt K.R Rootsitalu OÜ ja U.F

kanda.

4. Mõista solidaarselt K.R Rootsitalu OÜ-lt ja U.F-ilt Projekt Kolm OÜ kasuks välja

1050 eurot (sisaldab käibemaksu).

5. Mõista solidaarselt K.R Rootsitalu OÜ-lt ja U.F-ilt Projekt Kolm OÜ kasuks välja

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras menetluskuludelt 1050 eurot

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

2-22-14661

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Projekt Kolm OÜ (hageja) esitas 30.09.2022 K.R. Rootsitalu OÜ (kostja I) ja U.F (kostja

II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 12 585,12 eurot

ning jätta menetluskulud kostjate kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt andis kostja I 25.09.2019 hageja õiguseelneja

Alam-Pedja Investeeringud OÜ kasuks võlatunnistuse, millega võttis endale kohustuse tasuda

Alam-Pedja Investeeringud OÜ-le 16 800 eurot vastavalt 25.09.2019 kokkulepitud ja koos

võlatunnistusega allkirjastatud maksegraafikule. Pooled leppisid kokku (võlatunnistuse p 5),

et maksetega viivitamisel on Alam-Pedja Investeeringud OÜ-l õigus arvestada hilinenud

makselt viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest. Kostja II andis võlatunnistusest tulenevate

kostja I kohustuste täitmise tagamiseks 25.09.2019 käenduse rahalise vastutuse

maksimumsumma 30 000 eurot ulatuses. Hageja omandas 30.09.2022 Alam-Pedja

Investeeringud OÜ nõuded kostjate vastu. Kostja I rikkus maksegraafikus kokkulepitud

osamaksete tasumise tähtaegu ning viivitas kõikide maksegraafikus tasumisele kuuluvate

maksete tasumisega. Seetõttu rakendus viivisearvestus ning tulenevalt arvestatud viivisest on

hageja põhinõue 6292,56 eurot ning kogu viivisenõude suurus on 27 813,10 eurot.

Arvestades, et kostja I ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks ta on makseid teinud, on

hageja lugenud esmalt tasutuks viivisintressi ja seejärel põhiosa, ning vähendanud

viivisenõuet põhivõla suuruseni. 01.02.2023 korrigeeris hageja nõude arvestust ning esitas

avalduse nõude suurendamiseks, nõudes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 15 823,62 eurot,

millest põhinõue moodustab 7911,81 eurot ja viivised 7911,81 eurot.

1.2. Vastuseks kostja I vastuväidetele selgitas hageja järgmist. Kostja I märkel

maksekorraldusel „Arve nr.190319-1 osaline tasumine“ ei oma pooltevahelises suhtes muud

tähendust kui see, et kostja I on rikkunud võlatunnistuses ja maksegraafikus kokkulepitud

võlatunnistuse täitmise korda. Poolte vahel sõlmitud tunnistuse näol on tegemist konstitutiivse

võlatunnistusega ning selle andmisel on kostja I loobunud mistahes pretensioonidest hageja

nõude aluseks olevate asjaolude suhtes. Vastavalt võlatunnistuse p-le 3 loetakse täitmiseks

seda, kui maksegraafikujärgse osamakse tasumise kohustuse täitmine on toimunud Alam-

Pedja Investeeringud OÜ-le. Seega ei oma tähtsust, millal kostja I makse tegi, vaid oluline on

see, millal jõudis makse Alam-Pedja Investeeringud OÜ-ni. Kostja I ei tasunud mitte ühtegi

maksegraafikujärgset makset tähtaegselt, kuna ka 30.09.2019 maksekorralduse alusel üle

kantud 2800 eurot jõudis Alam-Pedja Investeeringud OÜ arvelduskontole 01.09.2019. Kostja

2-22-14661

II antud käenduse kvalifitseerimine tarbijakäendusena ei oma võlatunnistuse kokkuleppeid

muutvat tähendust. Kostjad vastutavad solidaarselt. Kostjate taotlus viivise vähendamiseks on

alusetu. Hageja on viiviseid vähendanud piirini, mis arvestab maksimaalselt kostjate huve.

Kostja vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjate vastuväited on kokkuvõttes järgmised:

1) Kostjad ei nõustu hageja väitega, et kostja I ei ole määratlenud, millise kohustuse

täitmiseks ta on makse teinud ning hageja õiguseelneja on seetõttu arvestanud kostja I

maksed esmalt viivisevõla ning seejärel põhivõla katteks. Kostjad nõustuvad hagejaga

selles, et maksete tegemisega on osaliselt hilinetud, kuid kostja I on hageja

õiguseelnejale kogu võla, s.o 16 800 eurot, tasunud. Seega on hageja põhivõla nõue

kostjate vastu lõppenud.

2) Kostja I ei ole kõikide maksetega hilinenud nagu seda väidab hageja. Kostja I on iga

makse tegemisel täpselt määratlenud, millise konkreetse kohustuse katteks kostja I

makse tegi – kostja I märkis kõigi võlatunnistuse alusel tasutud maksete selgitusse

„Arve nr. 190319-1 osaline tasumine“. Kuna arvel nr 190319 kajastub põhinõue 16

800 eurot, on kostja I maksed tehtud arve nr 190319-1, s.o hageja õiguseelneja

põhinõude tasumiseks. Kuigi hageja õigueelneja on vahetult enne hagi esitamist nõude

hagejale loovutanud, tasus kostja järgmisel tööpäeval, s.o 03.10.2022 hageja

õiguseelnejale 3000 eurot. Kuna hageja õiguseelneja ei ole kostjatele nõudeõiguse

hagejale loovutamisest teatanud, tuleb kostja I poolt 03.10.2022 tehtud makse 3000

eurot lugeda võlaõigusseaduse (VÕS) § 169 lg 1 alusel tehtuks õigele isikule.

3) Kuna kostjatel ei ole põhivõlga hageja ees, ei ole ka hageja viivisenõude rahuldamine

põhjendatud.

4) Kostja II on füüsiline isik, kes on sõlminud tarbijakäenduslepingu. Kostjad leiavad, et

25.09.2019 sõlmitud võlatunnistus ja käendusleping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS

§ 35 lg 1 mõistes ning võlatunnistuse p-s 5 märgitud viivisemäär 0,5% päevas

kahjustab ebamõistlikult kostjat I ning tarbijast kostjat II, kuna ületab tarbijalt nõutava

viivise lubatud määra 22,82 korda. Juhul, kui kohus siiski leiab, et hageja viivisenõue

kostjate vastu on põhjendatud, paluvad kostjad viivisenõuet vähendada mõistliku

suuruseni. Hageja ei ole hagis esile toonud, et talle on kostja I poolt raha tasumisega

osalise hilinemise tõttu kahju tekkinud. Eeltoodut kinnitab asjaolu, et hageja

õiguseelneja ei ole pöördunud kostjate poole nõude põhiosa või viivise tasumise

nõudega, hageja õiguseelneja ei ole kostjatele saatnud meeldetuletusi ega muul viisil

juhtinud kostjate tähelepanu võimalikele hageja kahju ärahoidmise vajadusele.

Arvestades, et hageja omandas nõude 2,5 tundi enne hagiavalduse esitamist, ei saanud

hagejale kostja I poolt raha tasumisega viivitamisel kahju tekkida. Kui kohus peab

hageja viivisenõuet põhjendatuks, paluvad kostjad seda 3000 euroni vähendada, kuna

sama suur oli kostja I põhivõlg hagi esitamise ajal.

5) VÕS § 88 lg 8 kohaldamisel tuleb sättes nimetatud intressiks pidada ka viivist

(viivisintress). Seega tuleb vaidluse korral, millise nõude katteks tuleb võlgniku makse

esmalt lugeda, viivis (kui viivisintress) samastada intressiga ja vastupidi – intress tuleb

VÕS § 88 lg 8 kohaldamisel samastada viivisega (viivisintress). Pooled ei vaidle selle

2-22-14661

üle, et võlatunnistus on kehtiv, seega on olemas kehtiv kokkulepe, mille järgi ei pea

kostja I võlgnevuselt intressi tasuma.

6) Maksete tasumisel viitamine õiguseelneja arvele nr 190319-1 on korrektne, kuna

võlatunnistuse järgi puudus pooltel kokkulepe, millises sõnastuses selgituse peab

kostja I hagejale maksete tegemisel märkima. Arve nr 190319-1 oli põhivõla arve,

mitte viivise arve, järelikult ei saa olla ka mõistlikku vaidlust, et kostja I soovis tasuda

põhivõlga, mitte mingit muud kohustust. VÕS § 88 lg-st 1 tuleneb võlgniku õigus

määrata, millise kohustuse täitmiseks on raha üle antud.

7) VÕS § 106 lg 1 järgi võivad võlgnik ja võlausaldaja kokku leppida kohustuste

rikkumise eest vastutuse välistamises ja piiramises ning sõlmitud kokkulepped on

hageja õiguseelneja ja kostjate vahel kehtivad. Kuna kohtupraktikas jaatatakse

kohustuste täitmise järjekorra vaidlustes, et intress VÕS § 88 lg 8 mõistes on ka

viivitusintress, tuleb võlatunnistuse p-s 4 kokkulepitut käsitleda eelkõige

kokkuleppena kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamiseks VÕS § 106 lg 1

tähenduses ning hageja ei saa viivisenõuet selle välistamise kokkuleppe kehtivuse

tõttu kostjate vastu esitada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 24.07.2023. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt hageja kasuks

välja 12 523,62 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda, määras need rahaliselt

kindlaks ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks koos seadusjärgses määras

viivisega välja menetluskulud 4349 eurot.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

kostja I on hageja õiguseelneja Alam-Pedja Investeeringud OÜ kasuks andnud

võlatunnistuse, millega kohustus tasuma võlausaldajale 16 800 eurot;

-

kostja II andis 25.09.2019 käenduse rahalise vastutuse kogusummas 30 000 eurot

võlatunnistusest tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks;

-

kostja I tasus enne hagi esitamist Alam-Pedja Investeeringud OÜ-le 13 800 eurot ja

pärast hagi esitamist 3000 eurot.

Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle:

-

kas kostja I on Alam-Pedja Investeeringud OÜ ees kohustused nõuetekohaselt täitnud;

-

kas maksegraafikujärgse osamakse tasumist saab arvestada alates makse tegemisest

või selle laekumisest Alam-Pedja Investeeringud OÜ arvelduskontole;

-

kas hagejal on õigust nõuda viivist, ja kui on õigus, siis millises ulatuses;

-

kas kostja I on käsitletav tarbijana ja kostja II poolt antud käendus on kvalifitseeritav

tarbijakäendusena, mistõttu on tüüptingimus ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 2

teise lause mõttes.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on pooled kinnitanud sõltumatu (abstraktse)

võlatunnistusega tahet luua iseseisev kohustus (võlatunnistuse p-s 2), samuti leppinud kokku

võlatunnistusega kostja I poolt võetud kohustuse täitmise iseseisvates tingimustes. Sellist

võlatunnistust saab käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena, millele saab vastuväiteid esitada

üksnes vastuväidetega võlatunnistusele endale, mitte võlasuhtele. Võla aluseks on Alam-Pedja

Investeeringud OÜ esitatud arve nr 190319-1. Võlatunnistuse p 3 kohaselt saab lugeda

kohustuse täidetuks, kui osamakse on tasutud maksegraafikus sätestatud ajaks võlausaldaja

2-22-14661

arvelduskontole (Vt ka VÕS § 76 lg 3). Seega saab kostja I kohustuse lugeda täidetuks, kui

maksegraafikujärgne makse on laekunud maksegraafikus sätestatud päeval võlausaldaja

arvelduskontole. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et kostja I ei ole teinud

maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt, seega on kostja I võlatunnistusest tulenevat

kohustust rikkunud. Kostjad ise möönavad ka, et kostja I ei ole kinni pidanud maksegraafikus

toodud tähtaegadest vähemalt osaliselt. Hageja on esitanud 01.02.2023 arvestuse nõude

kujunemise kohta lähtudes kostja I maksete laekumisest.

3.3. Võlatunnistuse p 4 kohaselt ei pidanud kostja I tasuma võlalt intressi VÕS § 94

tähenduses, kuid p 5 alusel pidi tasuma viivisintressi VÕS § 113 lg 1 tähenduses

võlatunnistusest ja maksegraafikust tulenevate kohustuste rikkumise korral. Intress VÕS 94 lg

1 tähenduses on kasutusintress, s.o tasu raha kasutamise eest, viivisintress VÕS § 113 lg 1

tähenduses on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Pooled on

kokku leppinud (võlatunnistuse p 4), et kostja I ei tasu kasutusintressi, kuid viivisintressi kui

õiguskaitsevahendi rakendamise õiguses on kokku lepitud võlatunnistuse p-s 5.

3.4. Võlatunnistuse kohaselt pidi kostja I täitma võlatunnistuse alusel kindlaksmääratud

kohustust, kuid kostja I viitas maksete tegemisel hoopis arvele nr 190139-1. Maakohtule jäi

arusaamatuks, millel põhineb kostjate väide, et viide arvele määratleb põhikohustuse täitmise.

Maakohus leidis, et kostja I on teinud makseid määratlemata, millise kohustuse täitmiseks

makse tehakse. VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks põhikohustusele tasuma

kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba

sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Selliselt on hageja ka

kostjate kohustuse täitmist arvestanud. Mõiste „intress“ hõlmab kohtupraktika kohaselt ka

viiviseid. VÕS § 88 lg 9 välistab võlgniku õiguse sellisest maksete arvestamise korrast

kõrvale kalduda. Seega on hageja arvestus kostja I poolt tehtud maksete arvestamiseks

osaliselt viivisvõla katteks õige.

3.5. Kostja I ei ole füüsiline isik ning ei saa seetõttu olla ka tarbija. Seega on kostjate väited

võlatunnistuse tingimuste tarbijale kohalduva regulatsiooniga vastuolu kohta asjakohatud.

Tarbijakäenduse piiranguks saab olla üksnes rahalise vastutuse maksimumsumma, mis on ka

käenduslepingus sätestatud. Asjaolu, et kostja II on andnud tarbijakäenduse kostja I kohustuse

tagamiseks ei tähenda seda, et hageja ja kostja I võlasuhe tuleks ümber kvalifitseerida

tarbijavõlasuhteks, ega ka seda, et kostja II saaks väita, et ta ei vastuta VÕS § 145 lg 1 alusel

solidaarselt kostjaga I hageja ees. Kostja II on kostja I juhatuse liige ja osanik, seega on kostja

I kohustuse täitmise tagamine seotud kostja II majandus- ja kutsetegevusega. Kostja II võttis

kohustuse vastutada kostja I kohustuse täitmise eest huvist kostja I majandus- ja

kutsetegevuse vastu, seega ei tegutsenud kostja II tarbijana.

3.6. Tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamise eeldused kohustavad kostjaid tõendama, et

neil ei olnud võimalik võlatunnistuse ja käenduse tingimusi läbi rääkida ja mõjutada ning

tegemist on hageja välja töötatud ja võlasuhtes kasutatavate tavapäraste tingimustega. Kostja I

on võlatunnistuse p-s 11 kinnitanud võlatunnistuse tingimuste läbirääkimist ja seda, et need

on talle arusaadavad. Kuna kostja II on kostja I juhatuse liige, on ilmne, et kostjad said

võlatunnistuse ja käenduse tingimusi vabalt läbi rääkida. Kuna viivisemäär on võlatunnistuses

kokku lepitud juriidiliste isikute vahel, ei kohaldu tarbijakrediidi võlasuhtele kohalduvad

viivisemäära reeglid.

3.7. Kostjate viivise vähendamise taotluse osas leidis maakohus, et hageja nõutav viivis ei

ületa põhinõuet, seega ei keskendu kohus ka võlatunnistuses kokku lepitud viivisemäära

suurusele. Kostjad ei ole tõendanud, et viivis on nende jaoks äärmiselt ebaõiglane või et

2-22-14661

kostjal on raskusi kohustuse täitmisega või esinevad muud asjaolud, mis õigustavad võetud

kohustuse rikkumist. Hageja on esitanud kostja I finantsandmed, millest nähtub, et kostjal I

oleks olnud võimalik kohustused koheselt täita. Hageja vähendas oma viivise nõude

põhinõude suuruseni ega nõua seda suuruses, milleks võlatunnistus teda õigustaks. Seega ei

ole hageja nõutav viivis ebamõistlikult suur ning kohtupraktika kohaselt on põhinõudele

vastava viivisenõue mõistlik.

3.8. Kuna maakohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, mõistis ta

kostjatelt solidaarvõlgnikena hageja kasuks välja põhivõla 7911,81 eurot ning viivise 7911,81

eurot, kokku 15 823,62 eurot. Kuna kostja I tasus pärast hagi esitamist hageja õiguseelnejale

3000 eurot, vähendas maakohus kostjatelt väljamõistetava summa suurust ning mõistis

kostjatelt solidaarselt välja 12 823,81 eurot.

3.9. Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg 2 kohaselt

solidaarselt kostjate kanda. Maakohus määras hageja menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Maakohus rahuldas hageja menetluskulude hüvitamise taotluse osaliselt, vähendades

12.12.2023 menetlustoimingute ajakulu ühe tunni võrra. Maakohus leidis, et hageja

lepingulise esindaja toimingutele kulunud aeg on põhjendatud 17 tunni ulatuses. Hageja

lepingulise esindaja tunnitasumäära 180 eurot (koos käibemaksuga) pidas maakohus asja sisu

ja mahtu arvestades põhjendatuks. Maakohus määras õigusabikulude põhjendatud suuruseks

3060 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks õigusabikuludele tasus hageja riigilõivu 980 eurot.

Kokkuvõttes määras maakohus hageja menetluskulude suuruseks 4340 eurot (sisaldab ka

kokkuleppehinda 300 eurot esindamiseks eel- ja kohtuistungil – 3060+980+300).

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega hagi rahuldatud osas rahuldamata jätta või saata asi tagasi maakohtule

uueks lahendamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda.

4.1. Kostjad jäävad maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja kordavad apellatsioonkaebuses

kõiki maakohtus esitatud vastuväiteid. Kostjad leiavad, et nad on võlatunnistusest tuleneva

põhikohustuse ajavahemikul 30.09.2019 kuni 03.10.2022 täitnud ning hagi on uue

võlausaldaja poolt konstrueeritud kostjate arvel alusetult rikastumiseks. Kostjatel puudus enne

hagi saamist igasugune teadmine sellest, et temalt asutakse saadud kauba eest tagantjärgi

topelt tasu nõudma.

4.2. Kostja II on füüsiline isik, kes on sõlminud tarbijakäenduslepingu. Kostjad leiavad, et

25.09.2019 sõlmitud võlatunnistus ja käendusleping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg

1 mõistes ning võlatunnistuse p-s 5 märgitud viivisemäär 0,5% päevas kahjustab

ebamõistlikult kostjat I ning tarbijast kostjat II, kuna ületab tarbijalt nõutava viivise lubatud

määra 22,82 korda. Juhul, kui kohus siiski leiab, et hageja viivisenõue kostjate vastu on

põhjendatud, paluvad kostjad viivisenõuet vähendada mõistliku suuruseni. Arvestades, et

kostja I on maksegraafikuga kokku lepitud võlgnevuse täies ulatuses tasunud, tuleks

viivisenõuet vähendada, kuna hageja ei ole võlgnevuse tasumisega viivitusest kahju saamist

põhjendanud ega tõendanud. Arvestada tuleb, et kostja II on tarbija. Täiendava vastuväitena

leiavad kostjad, et maakohus ei arutanud kostjaga täiendavate tõendite esitamise vajadust

viivise vähendamise vastuväite esitamisel.

2-22-14661

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud

asjaoludest, mis on märgitud käesoleva otsuse p-s 3.1.

8. Apellatsioonkaebuses kordavad kostjad kõiki maakohtus esitatud seisukohti. Maakohus on

kostjate seisukohtadele piisava põhjalikkusega vastanud nii õiguse kohaldamise kui ka

asjaolude tuvastamise osas. Muuhulgas analüüsis maakohus ulatuslikult kostjate vastuväidet,

et kostja I sai kõrvale kalduda VÕS § 88 lg-s 9 sätestatust ja et võlatunnistuse p-s 4 loobus

hageja viivisenõudest. Maakohus on põhjendanud viivise vähendamata jätmist VÕS § 162 lg

1 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

9. Ainsa uue vastuväitena leiavad kostjad, et maakohus oleks pidanud kostjatega arutama

täiendavate tõendite esitamise vajadust viivise vähendamise vastuväite esitamisel. Kolleegium

märgib esmalt, et selle vastuväite alusel ei saaks teha teistsugust otsust, sest kostjad ei ole

esile toonud, millised tõendid jäid neil maakohtus esitamata ega esitanud neid tõendeid koos

apellatsioonkaebusega.

9.1. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus viivise vähendamise vastuväite (VÕS §

162 lg 1) menetlemisel menetlusnorme, eelkõige TsMS § 351 lg 1 ja § 230 lg 2 teist lauset.

9.2. TsMS § 351 lg 1 järgi arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja

suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Selgitamine TsMS § 351 lg 1

järgi ei tähenda tõenditele juba eelneva hinnangu andmist. TsMS § 438 lg 1 esimese lause

järgi hindab kohus tõendeid alles otsust tehes, otsustades, mis asjaolud on tuvastatud, millist

õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohtupraktikas on

selgitatud, et kohus ei peaks juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud

tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks, (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-

41-15, p 19).

9.3. TsMS § 230 lg 2 teise lause kohta on kohtupraktikas selgitatud, et hagimenetlus on

võistlev menetlus, mis toimub poolte esitatu alusel ja seetõttu ei ole kohtul kohustust ega

õigust pooltele täiendavate tõendite esitamise ettepanekut teha pelgalt seetõttu, et pool ei ole

suutnud kohtu arvates veenmiskoormust täita. Piisavas määras tõendite esitamise tagamine on

poole enda vastutusalas (RKTKo 29.09.2015, 3-2-1-81-15, p 14).

9.4. Viivise vähendamise taotluse rajasid kostjad sellele, et kostja I on põhivõlaga samas

ulatuses makseid hagejale teinud ja et kostja II on tarbija, mistõttu saaks tema suhtes kaudselt

kohaldada VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestatud viivise piiranguid. Maakohtumenetluses ei olnud

vaidlust neis väidetes sisalduvate faktiliste asjaolude üle, s.o et kostja I makseid teinud

vastuväites nimetatud ulatuses ja et kostja II on füüsiline isik. Seetõttu ei saanud maakohtul

olla vajadust TsMS § 230 lg 2 järgi teha ettepanekut tõendite esitamiseks. TsMS § 351 lg 1

järgi aga ei olnud maakohtul kohustust selgitada, milliseid asjaolusid võiks kostja lisaks juba

esitatule veel esile tuua VÕS § 162 lg 1 kohase vastuväite esitamisel.

2-22-14661

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel kostjate

kanda solidaarselt. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175

sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel.

10.1. Hageja taotles 1050 euro (sisaldab käibemaksu) hüvitamist, mis on tasu 5 tunni ja 50

minuti õigusteenuse eest tasumääraga 150 eurot tund (millele lisandub käibemaks). Hageja

taotluse kohaselt kulus esindajal vastuse koostamiseks 5 tundi 30 minutit ja menetluskulude

nimekirja koostamiseks 20 minutit. Kolleegium leiab, et hageja esindaja tunnihind ei ületa

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja lepingulise esindaja ajakulu on

mõistlik ja põhjendatud.

10.2. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt