2-23-8708/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. oktoober 2024

Tsiviilasja number

2-23-8708

Tsiviilasi

C.N-i hagi W.O vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1239,48 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. mai 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

W.O apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): W.O (ik: XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Vastustaja (hageja): C.N (ik: XXX), seaduslik esindaja Y.Q

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. mai 2024 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

3. Võtta asja materjalide juurde täiendavad tõendid – W.O poolt 24. septembril 2024

esitatud XXXX OÜ-ga 31. juulil 2024 sõlmitud tööleping, E.T. 31. juulil 2024 sõlmitud

üürileping, W.O konto väljavõte Elisa Eesti AS-le makstud summade kohta ja Elisa

Eesti AS 1. septembri 2024 arve. Jätta asja juurde võtmata W.O 24. septembril 2024

esitatud Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingud nr XXXXXXXXXXXXX ja

XXXXXXXXXXXXX ning IPF Digital AS-ga sõlmitud krediidikonto leping nr

XXXXXXXXXX.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. C.N (hageja) esitas 14.06.2023 oma seadusliku esindaja (ema, Y.Q) kaudu maakohtule

W.O (kostja/isa) vastu hagi kostjalt igakuise miinimummääras elatise väljamõistmiseks alates

2023. a juunist kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Hagiavalduse kohaselt lõppes hageja vanemate kooselu 2022. a suvel. Hageja elab emaga ja

isaga kohtub harva. Kostja on alates 2022. a juulist tasunud elatist 150 eurot kuus, alates

2023. a maist on elatis maksmata.

2. Kostja palus 03.07.2023 vastuses rahuldada nõue mitte suuremas summas kui 150 eurot

kuus. Kostja koondati 19.05.2023 OÜ-st X. 22.05.2023 võeti kostja Töötukassas töötuna

arvele. Kostja ainus sissetulek on töötuskindlustushüvitis 719,98 eurot kuus. Kostja oli

sunnitud kolima Tallinna venna juurde, kuna ta ei suuda maksta iseseisva elamispinna eest.

Seetõttu on olnud takistatud ka lapse enda juurde võtmine. Kostjal on ka teine laps, C. W.O,

kes on 8-aastane. Tsiviilasjas nr 2-23-102212 peatati Tartu Maakohtu 20.06.2023 määrusega

menetlus ning poolte kokkuleppel maksab kostja menetluse peatamise ajal C. W.O-le elatist

150 eurot kuus. Kuna kostja on kaotanud sissetuleku ja elukoha ning tal on ka teine

ülalpidamist saama õigustatud laps, on kostja puhul olemas perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg

2 kohane mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra.

3. Maakohus peatas 14.09.2023 määrusega tsiviilasja menetluse kuueks kuuks, et anda

kostjale aega uue töökoha ja sissetuleku saamiseks ning elatise kokkuleppe sõlmimiseks.

Sama määrusega kehtestati kohtumenetluse ajaks hageja ja kostja suhtlemise kord ning elatise

maksmine 150 eurot kuus. Maakohus uuendas menetluse 12.04.2024.

4. Kostja 25.04.2024 vastuse kohaselt ei ole kostja majanduslik olukord paranenud. Kostja

töötas X Kinnisvaras maaklerina, kuid tal ei õnnestunud teha ühtegi tehingut ega teenida

maakleritasu. Samuti sõitis kostja Bolti taksot, kuid kuna taksoteenuse osutamisele kulus

rohkem raha kui laekus, oli ta sunnitud selle tegevuse lõpetama, et otsida tasuvamat tööd.

Paraku ei ole kostja seda leidnud. Kostja müüs 14.12.2023 talle kuulunud auto Audi A6 ja

täitis saadud rahaga laenukohustuse 2565,77 eurot Inbank Finance AS ees. Kostjal vara enam

ei ole. Kostja elab jätkuvalt venna juures Tallinnas. Kostja vaimne tervis on oluliselt

halvenenud. 01.04.2024 diagnoosis perearst tal depressiooniga ärevuse. Seetõttu on kostjal

hetkel äärmiselt raske tööd leida ja sissetulekut teenida.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 29. mai 2024 otsusega hagi osaliselt ning mõistis W.O-lt välja

C.N-i kasuks perioodi juuni 2023 kuni mai 2024 eest elatisevõla 350 eurot ja igakuise elatise

alates 1. juunist 2024 kuni C.N-i täisealiseks saamiseni PKS § 101 lg 1 alusel arvutatud

summas, s.o igakuiselt 287,72 eurot. Elatise suurus muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes

baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4

ning lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene

lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

Menetluskulud jäeti poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja alates 2022. a-st täitnud elatise tasumise

kohustust vanemate kokkuleppe alusel, kokkuleppe tingimustest on põhjendatud lähtuda kuni

kohtulahendi tegemiseni ja kostjalt tuleb hagi esitamisest kuni kohtulahendi tegemiseni lapse

ülalpidamiseks välja mõista 150 eurot kuus. Seega tuleb kostjalt välja mõista ajavahemiku

juuni 2023 kuni mai 2024 eest elatisevõlg 350 eurot (2024. a aprilli ja mai eest kokku 300

eurot ja 2023. a oktoobri eest 50 eurot).

Edasise elatisenõude määramisel tuleb lähtuda kehtivatest PKS sätetest.

Kostja on avaldanud, et ta on töötu ja puudub sissetulek, tal on diagnoositud depressioon ja

tema ülalpidamisel on ka teine alaealine laps. Hageja on avaldanud, et kostja töötab Bolti

autojuhina. Kostja selgitas, et ta oli Bolti juht, kuid see ei tasunud ennast ära ning enam ta

taksoteenust ei osuta, kuid vastavaid tõendeid ei esitanud. Kohtu hinnangul ei tõenda perearsti

pandud depressiooni diagnoos seda, et kostja oleks töövõimetu. Kostja pangakontodele on

viimase kuue kuu jooksul laekunud sõiduauto Audi A6 müügist 5000 eurot, tulumaksu

tagastus 926,46 eurot, kostja sissemakse 2319 eurot, Töötukassa väljamaksed ja laekumised

mitmetelt eraisikutelt. Samas on kostja ainult kolmel korral (07.12.2023, 10.02.2024,

07.03.2024) maksnud kontodelt elatist hageja ülalpidamiseks. Seega on kohtu hinnangul

kostjal raha, mis ei kajastu sissetulekuna pangakontode väljavõtetel, ning tuleb asuda

seisukohale, et kostja varaline seisund võimaldab tasuda elatist miinimummääras.

Tsiviilasjas nr 2-23-102212 on pooled kokku leppinud, et kostja tasub lapse ülalpidamiseks

150 eurot. Seega on kostja oma tegevusega kinnitanud, et suudab ka oma teise lapse

ülalpidamiseks elatist tasuda. Eeltoodut arvesse võttes ei ole põhjendatud asuda seisukohale,

et elatise väljamõistmisel hageja kasuks osutuks kostja teine laps varaliselt vähem

kindlustatuks.

Kuna PKS § 102 lg 2 kohast mõjuvat põhjust elatise alla miinimummäära vähendamiseks ei

esine, tuleb kostjalt välja mõista miinimummääras elatis, s.o alates 01.06.2024 igakuiselt

287,72 eurot kuni hageja täisealiseks saamiseni (arvestades, et hageja ei viibi kostja juures

aasta jooksul keskmiselt 7–15 ööpäeva kuus ja lapsetoetus laekub hageja seaduslikule

esindajale).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. W.O esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. mai 2024 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mitte mõista kostjalt hageja kasuks elatist välja

suuremas summas kui 150 eurot kuus.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus valesti hinnanud kostja maksevõimet.

Kostjal ei ole objektiivsetel tervisest tingitud põhjustel võimalik teenida suuremat sissetulekut

ja maksta seadusjärgset elatist. Formaalne töövõime olemasolu ei tähenda, et kostja tegelikult

on võimeline tööd tegema. Kostja seda depressioonist tingituna ei ole. Tsiviilkohtumenetluse

seadustik ei näe ette haigusseisundi või töövõimetuse tuvastamise erireegleid. Perearsti tõend

ei ole vähem kaalukas kui mõni teine tõend, nt Töötukassa töövõime hindamise otsus.

Kostja ei ole jätnud laste ülalpidamise kohustust unarusse, vaid on täitnud seda vastavalt

võimalustele. Ta on tasunud hagejale hageja emaga kokkuleppel 150 eurot kuus ja täitnud ka

teise lapse elatise maksmise kohustust igakuiselt samas summas. Maakohus ei ole selgitanud,

kuidas saab seadusjärgsest elatisest poole väiksema elatise maksmisest järeldada kostja

maksevõimet terve miinimumelatise mahus.

Kostja ainsaks sissetulekuks on töötuskindlustushüvitis 719,98 eurot. Sellest maksab kostja

150 eurot elatist C. W.O-le. Kui kostja maksab ka hagejale 150 eurot, jääb kostjale 419,88

eurot. Kui otsus jääb kehtima, jääb kostjale 282,26 eurot. Sellega ei ole võimalik katta

elementaarseid põhikulutusi. Statistikaameti andmetel on absoluutse vaesuse piir 303,40

eurot.

Kohus ei ole selgitanud, millised vahendid kohtu arvates kostjal veel on. Asjaolu, et kostja oli

sunnitud elamiskulude katteks müüma oma auto, ei tõenda mitte täiendavate vahendite

olemasolu, vaid nende puudumist. Kostja kontoväljavõttelt on näha, et kogu raha on läinud

elamiskuludeks. Kohus ei ole ka tuvastanud, et kostja on raha raisanud vms.

Kirjeldatud olukorra näol, kus kostja on kaotanud sissetuleku, selle tõttu iseseisva elukoha, ta

on vaimse tervise häire tõttu võimetu tööd tegema ja sissetulekut teenima ning tal on ka teine

ülalpidamist saama õigustatud laps, on tegemist PKS § 102 lg 2 kohase mõjuva põhjusega

elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra.

7. C.N vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt on kostjal tema sõnul ettevõtluskonto, mida ta kohtule ei ole esitanud.

Hageja taotleb, et kostja esitaks kohtule kõik oma kontod. Kostjal on olnud poolteist aastat

aega ennast kokku võtta, mitte elada Tallinnas kulukat elu. Hageja on pakkunud kostjale välja

omapoolse kompromissi, kuid kostja on keeldunud. Kui kostjale välja pakkuda, et ema toob

lapse ise Tallinna, siis ütleb kostja vabanduseks, miks ta lapsega olla ei saa, et on tööl.

8. W.O teatas 24.09.2024 täiendavas seisukohas, et on leidnud uue töökoha, kuid see ei

võimalda maksta teist last ja iseennast kahjustamata hageja taotletud elatist.

Kostja töötab alates 31.07.2024 töölepingu alusel täistööajaga XXXX OÜ-s avatäidete

paigaldajana, kus tema tunnitasu on 7 eurot. Kostja augustikuu brutotöötasu oli 1232 eurot ja

netotasu 1076,27 eurot.

Kostja igakuised vältimatud väljaminekud moodustavad 791,53 eurot, sh 75,46 eurot

Swedbank AS laenulepingu nr XXXXXXXXXXXXX tagasimakse; 179,09 eurot Swedbank

AS laenulepingu nr XXXXXXXXXXXXX tagasimakse; 400 eurot eluruumi üür; ca 100

eurot Elisa Eesti AS sideteenuste arve; 36,98 eurot IPF Digital AS (Credit 24) laenulepingu nr

XXXXXXXXXX tagasimakse. Lisaks kulub vältimatult raha toidule.

Kostjale jääb netotöötasust alles 284,74 eurot (1076,27 – 791,53). Hagejale seadusjärgse

elatise maksmisel puuduksid kostjal vahendid enda ja oma teise lapse ülalpidamiseks. Kostja

teine laps, C. W.O, on samuti esitanud kostja vastu hagi elatise väljamõistmiseks, mida Tartu

Maakohus menetleb tsiviilasjas nr 2-23-102212.

Kuna kostjale jääb pärast vältimatute kulude kandmist alles 284,74 eurot ning ta peab

ühetaoliselt ülal pidama ennast, C. W.O-d ja hagejat, siis tuleb 284,74 eurot jagada võrdselt

kolmeks. Seetõttu ei saa mõista kostjalt välja elatist suuremas summas kui 94,91 eurot kuus.

Kostja palub võtta lisatud tõendid asja materjalide juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

29.05.2024 otsus muutmata.

10. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollib

ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust osas, kas on alust mõista kostjalt hageja kasuks elatis välja alla PKS § 101 alusel

arvutatud summa, s.o suuruses 150 eurot kuus või 94,91 eurot kuus.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub

esimese astme kohtu põhjendustega ega pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

12. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis alaealisele lapsele olla väiksem kui PKS §

101 alusel arvutatud summa. Maakohus ongi kostjalt elatise alates 01.06.2024 välja mõistnud

PKS § 101 alusel arvutatud summas.

Erandina saab alla PKS § 101 alusel arvutatud summa alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg

2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu

hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks

kui elatist saav laps.

Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem.

12.2. Ringkonnakohus võtab kostja 24.09.2024 esitatud täiendavatest tõenditest asja

materjalide juurde XXXX OÜ-ga 31.07.2024 sõlmitud töölepingu, E.T. 31.07.2024 sõlmitud

üürilepingu, kostja konto väljavõtte Elisa Eesti AS-le makstud summade kohta ja Elisa Eesti

AS 01.09.2024 arve. Tegemist on asjakohaste tõenditega, mis on tekkinud pärast maakohtu

otsuse tegemist.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata kostja taotluse võtta asja juurde

Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingud

nr XXXXXXXXXXXXX

ja

XXXXXXXXXXXXX ning IPF Digital AS-ga sõlmitud krediidikonto leping nr

XXXXXXXXXX. Lisatud laenulepingud on Swedbank AS-ga sõlmitud 2023. a jaanuaris ja

2021. a detsembris ning IPF Digital AS-ga 17.01.2017. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta

neid tõendeid ei esitanud maakohtu menetluses ega ka koos apellatsioonkaebusega. TsMS §

633 lg-te 4 ja 5 kohaselt tuleb uued tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega ning ühtlasi

märkida uute tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Ringkonnakohus leiab,

et lisatud laenulepingud ei ole ka asjakohased tõendid TsMS § 238 lg 1 tähenduses, kuivõrd

alaealisele lapsele elatise maksmise kohustus tuleb vanemal täita esmajärjekorras ning

vanema sõlmitud kõikvõimalikest tarbimislaenulepingutest tulenevad kohustused ei ole

aluseks, et vähendada lapse ülalpidamise kohustust alla seaduses sätestatud alammäära.

12.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, et tema

puhul esineksid alused elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 kohast alammäära. Riigikohus

on selgitanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid ning piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise

hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm

sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-35-17, p-d 21.3, 21.4).

Kostja on nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses väitnud, et kostja ei ole depressiooni

tõttu võimeline teenima sissetulekut, mis võimaldaks maksta seadusjärgset elatist. Seejuures

tugineb kostja perearsti ambulatoorsele epikriisile, leides, et see ei ole vähem kaalukas kui

mõni teine tõend, nt Töötukassa töövõime hindamise otsus.

Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Isiku töövõime hindamine ja osalise või

puuduva töövõime tuvastamine on töövõimetoetuse seaduse § 3 järgi Töötukassa pädevuses.

Kostja on 15.05.2024 kohtuistungil kinnitanud, et töövõimetust tal ei ole (dtl 146). Kostja

esitatud perearsti 01.04.2024 ambulatoorsest epikriisist (dtl 127) nähtuvalt on kostjal

diagnoositud esmashaigestumisena depressiooniga ärevus (segatüüpi) ning määratud

tablettravi. Lühiajalised, ajutised terviseprobleemid ja haigestumised elatise vähendamiseks

alla alammäära alust ei anna. Lisaks epikriisist ei nähtu, et perearst oleks kostjal depressiooni

tõttu ka ajutist töövõimetust tuvastanud. Asjaolu, et kostja on 31.07.2024 täiskohaga tööle

asunud, näitab, et 01.04.2024 diagnoositud depressioon töötamist oluliselt ei takista.

Asjas on tõendatud, et kostja kaotas koondamise tõttu töö 19.05.2023 ja oli alates 22.05.2023

Töötukassas töötuna arvel. Maakohus ja hageja on kostja töökaotusest põhjustatud

majandusliku olukorra halvenemisega arvestanud. Maakohus peatas 14.09.2023 määrusega

tsiviilasja menetluse kuni kuueks kuuks, pooled leppisid kokku, et kostja tasub

kohtumenetluse ajal hagejale elatist 150 eurot kuus, ühtlasi lepiti kohtumenetluse ajaks kokku

kostja ja hageja suhtlemise kord.

Maakohus uuendas menetluse alles 12.04.2024 määrusega (seitsme kuu möödumisel

menetluse peatamisest). Kostja elab Tallinnas. Täiendavalt esitatud töölepingu kohaselt on

kostja 31.07.2024 asunud tööle XXXX OÜ-s avatäidete paigaldajana. 16.10.2020 kuni

19.05.2023 (s.o koondamiseni) on ta töötanud OÜ-s X metallitöötlusmasinate operaatorina

(dtl 22). Kostja elukohta ja töökogemust arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et

menetluse peatamine kuueks kuuks oli mõistlik aeg, mille jooksul pidi kostja olema võimeline

leidma uue töökoha ja piisava sissetuleku, et täita lapse ülalpidamise kohustust seaduses

sätestatud alammääras. Alammääras elatis on kostjalt välja mõistetud alles alates 01.06.2024.

Seega on kostjal vanemate kokkuleppel ja maakohtu 14.09.2023 määruse alusel võimaldatud

tasuda hagejale elatist kohtumenetluse ajal (alates 2023. a juunist, s.o aasta jooksul) 150 eurot

kuus. Hageja ülalpidamise koormus on sel ajal olnud suuremas osas hageja ema kanda. Sellise

olukorra jätkumine ei ole hageja huvides ega ole vanemate võrdsuse põhimõtet arvestades

õiglane hageja ema suhtes.

Kostja 24.09.2024 seisukohas välja toodud kulude kohta märgib ringkonnakohus, et nagu

eespool (p-s 12.2) selgitatud, peab vanem esimeses järjekorras tagama, et alaealine laps saaks

seaduses sätestatud määras ülalpidamise. Selleks peab vanem vajadusel enda väljaminekuid

piirama (nt lisatud tõenditest nähtuvad kostja kulud sideteenusele 100 eurot kuus on

märkimisväärselt suur summa).

Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu poolt kostja pangakontodele antud hinnanguga, mille

kohaselt on kostjal raha, mis ei kajastu esitatud pangakontode väljavõtetel. Maakohtu

15.05.2024 istungil on kostja hageja seadusliku esindaja küsimusele, et kus kajastuvad kostja

tulud Boltist, vastanud, et saab esitada selle kohta ettevõtluskonto väljavõtte (dtl 146).

Nimetatud konto väljavõtet ei ole kostja kohtule esitanud. Hageja selgituste kohaselt on kostja

tasunud elatist 2023. a oktoobris 100 eurot ja 2023. a novembrist 2024. a märtsini 150 eurot

kuus. Samas kostja esitatud Swedbank AS ja AS LHV Pank kontode väljavõtetelt nähtuvad

maksed hageja ema või hageja enda kontole (selgitusega „Lapse“) vaid 2023. a detsembris

ning 2024. a veebruaris, märtsis ja aprillis.

12.4. Ülaltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti mõistnud kostjalt välja

PKS § 101 alusel arvutatud miinimumsuuruses elatise alates 01.06.2024 kuni hageja

täisealiseks saamiseni.

13. Alates 01.01.2022 kehtiva TsMS § 164 lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas

kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega kõik menetluskulud jäävad asjas poolte endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)