1-23-2818/47 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev,

koht ja asja läbivaatamise viis

17. oktoober 2024, Tallinn,

kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-23-2818

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Pavel Gontšarov, Inna Ombler

Kohtuasi

Kriminaalasi Keio Järva süüdistuses KarS § 201 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 16. mai 2024. a otsus üldmenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Keio Järva kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak ja

kannatanu R.A.V (registrikood XXX) esindaja

vandeadvokaat Kristiina Lee, apellatsioonid

Prokurör

Majandus-

ja

korruptsioonikuritegude

ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Marek Soomaa

Süüdistatav

Keio Järva

isikukood 39307066818, Eesti Vabariigi kodanik,

elukoht: XXX, kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole

Kaitsja

Vandeadvokaat Marko Kairjak

Kannatanu

R.A.V (registrikood XXX)

Kannatanu esindaja

Vandeadvokaadid Kristiina Lee ja Küllike Namm

1-23-2818

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. mai 2024. a otsus osaliselt, s.o osas, millega:

1.1.

Keio Järva tunnistati KarS § 201 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati

vangistusega 7 kuud (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1);

1.2.

KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti Keio Järvale mõistetud karistus tingimisi

kohaldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2);

1.3.

Kannatanu R.A.V tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 26 632

rahuldati osaliselt ning Keio Järvalt mõisteti välja 7468 eurot (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 4);

1.4.

Ülejäänud varalise kahju nõudes summas 19 164 eurot jäeti R.A.V

tsiviilhagi rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5);

1.5.

Keio Järvalt mõisteti R.A.V kasuks välja viivis summalt 2000 eurot (KKK

tn kinnistu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6);

1.6.

Keio Järvalt mõisteti R.A.V kasuks välja viivis summalt 500 eurot (VVV

tn kinnistu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7);

2(44)

1-23-2818

1.7.

Keio Järvalt mõisteti R.A.V kasuks välja viivis summalt 4578 eurot

(HHH tn kinnistu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 8);

1.8.

Keio Järvalt mõisteti R.A.V kasuks välja 5415 eurot kannatanu

menetluskulude katteks ning ülejäänud osa kannatanu valitud esindajale

makstud tasust 18 129 eurot jäeti kannatanu R.A.V enda kanda (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 11).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1.

Tunnistada Keio Järva KarS § 201 lg 1 järgi süüdi W kinnisasja

broneerimistasu, HHH 26-1 kinnisasja broneerimistasu ning KKK 8-133

kinnisasja maakleritasu omastamises ja mõista talle karistuseks kuus (6)

kuud vangistust.

2.2.

KarS § 73 lg 1 alusel jätta Keio Järvale mõistetud kuuekuuline vangistus

täielikult tingimisi kohaldamata, tingimusel et Keio Järva ei pane üheaastase

(1) katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

2.3.

Rahuldada kannatanu R.A.V hagi osaliselt.

2.4.

Mõista Keio Järvalt R.A.V kasuks varalise kahju hüvitamise nõude

katteks välja:

2.4.1. 4578 eurot (HHH 26-1 kinnisasja broneerimistasu) ja viivis

võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras selle põhinõude

tasumata osalt alates 22. juunist 2022 kuni põhinõude kohase

täitmiseni;

2.4.2. 2000 eurot (KKK 8-133 maakleritasu) ja viivis võlaõigusseaduse §

113 lg-s 1 sätestatud määras selle põhinõude tasumata osalt alates

12. augustist 2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni;

2.4.3. 500 eurot (kulud kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega

seotud nõuete esitamiseks).

2.5.

Keio Järvalt R.A.V kasuks välja mõistetud varalise kahju hüvitamise

katteks välja mõistetud põhinõue ning viivised tuleb tasuda kannatanu R.A.V

arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX LHV Pank, märkides

selgitusena: „Keio Järva, 1-23-2818, tsiviilhagi hüvitamine.“

2.6.

Jätta R.A.V hagi Keio Järva vastu rahuldamata varalise kahju (saamata

jäänud tulu) hüvitise nõudes summas 6610 eurot seoses W (2800 eurot), KKK

8-133 (3156 eurot) ja HHH 26-1 (654 eurot) objektide vahendustasude

alandamisega.

2.7.

Jätta R.A.V hagi läbi vaatamata järgmises osas:

2.7.1. Keio Järvalt varalise kahju hüvitise nõudes summas 2500 eurot

koos käibemaksuga seoses SSS tn objekti maakleritasuga ning

sellega seonduvas viivise nõudes;

2.7.2. Keio Järvalt varalise kahju hüvitise nõudes seoses VVV 2 objekti

vahendustasuga summas 500 eurot ning sellega seonduvas viivise

nõudes;

2.7.3. Keio Järvalt varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitise nõudes

summas 9526 eurot seoses UUU (4400 eurot), SSS tn (5100 eurot) ja

VVV 2 (26 eurot) objektide vahendustasude alandamisega.

2.8.

Mõista Eesti Vabariigilt Keio Järva kasuks välja 6729 eurot ja 43 senti

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

3(44)

1-23-2818

2.9.

Mõista Eesti Vabariigilt R.A.V kasuks välja 7288 eurot ja 27 senti

kriminaalmenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu katteks.

2.10.

Mõista Keio Järvalt R.A.V kasuks välja 5251 eurot ja 2 senti

kriminaalmenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu katteks.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 16. mai 2024. a otsus muutmata.

4. Keio Järva kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjaki apellatsioon rahuldada

osaliselt.

5. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee apellatsioon rahuldada

osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Keio Järva kasuks välja 5493 eurot ja 66 senti

apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks.

7. Mõista Eesti Vabariigilt R.A.V kasuks välja 4165 eurot apellatsioonimenetluses

tasutud menetluskulude katteks.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu ja süüdistatav saavad kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

SISUKORD

Y

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK...................................................................................4

(I) Süüdistus............................................................................................................................4

(II) Tsiviilhagi.........................................................................................................................6

(III) Maakohtu otsus................................................................................................................7

(IV) K. Järva kaitsja M. Kairjaki apellatsioon......................................................................10

(V) Kannatanu esindaja K. Lee apellatsioon.........................................................................13

(VI) Menetlus ringkonnakohtus............................................................................................15

(1) Kriminaalasja arutamisele määramine.........................................................................15

(2) Prokuratuuri vastus kaitsja ja kannatanu apellatsioonile.............................................15

(3) Kannatanu esindaja vastus kaitsja apellatsioonile.......................................................16

(4) Kaitsja vastus kannatanu esindaja apellatsioonile.......................................................17

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT..................................................................................18

(I) Lühikokkuvõte.................................................................................................................18

(II) W objekti broneerimistasu omastamine..........................................................................19

(II) VVV ja UUU objektide vahendustasu omastamine........................................................21

(1) Sissejuhatus..................................................................................................................21

(2) Vara omandiküsimuse tuvastamise üldised põhimõtted..............................................21

4(44)

1-23-2818

(3) VVV objekt..................................................................................................................23

(4) UUU objekt..................................................................................................................26

(4) Kokkuvõte, mõju tsiviilhagi lahendamisele ja karistusele...........................................27

(III) Tsiviilhagi......................................................................................................................28

(1) Sissejuhatus..................................................................................................................28

(2) KrMS § 381 lg 1 p 1 tingimused: lubatavate nõuete ring.............................................29

(3) Vahetegu tsiviilhagi rahuldamata jätmise ja läbi vaatamata jätmise vahel..................30

(4) Lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega tekitatud kahju nõue........31

(5) Kahju kindlaks tegemise ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamisega tekitatud

kahju hüvitamise nõue (VÕS § 128 lg 3)..........................................................................33

(6) Tasaarvestuse arvestamata jätmine..............................................................................34

(7) Viivised........................................................................................................................36

(IV) Menetluskulud...............................................................................................................38

(1) Menetluskulud maakohtus...........................................................................................38

(2) Menetluskulud apellatsioonimenetluses......................................................................43

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

(I) Süüdistus

1. K. Järvat süüdistatakse kokkuvõtvalt selles, et ta pööras ebaseaduslikult nii enda kui ka

kolmanda isiku H OÜ ja O OÜ (endine P OÜ) kasuks talle usaldatud ja R.A.V-le

kuuluvat vara. Sellega pani ta toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. K.

Järva allkirjastas 5. mail 2020 H OÜ juhatuse liikmena käsunduslepingu maaklerteenuse

osutamiseks R.A.V-ga . Käsunduslepingu järgi pidi käsundisaaja esindama käsundiandjat

maaklerteenuste osutamisel kliendile, sh hõlmas maaklerteenuse osutamine

müügipakkumiste leidmist ja müüjatega esinduslepingute sõlmimist R.A.V nimelt ja

R.A.V juures müügis olevate müügiobjektide pakkumist kinnisvara ostjatele ning

tehingute notariaalseks vormistamiseks ettevalmistust. Süüdistuse järgi seisnes

omastamine viies osateos.

2. W episood

: O OÜ kasuks 5000 euro pööramine. K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina,

allkirjastas 8. detsembril 2020 maaklerteenuse osutamise lepingu äriühinguga S OÜ

(esindaja juhatuse liige TE) W aadressil asuva kinnistu müügiks pakkumises ja tehingu

ettevalmistamises notariaalseks vormistamiseks. Algse lepingu kohaselt oli kinnistu

müügihind 238 000 eurot ja maaklertasu suurus sellest 4% ehk 9520 eurot. Selle hinnaga

ei suudetud kinnistut müüa ning 2. juulil 2021 lepiti e-kirja teel kokku uueks

müügihinnaks 195 000 eurot ning maakleritasuks 5000 eurot. Seda tehti R.A.V-ga

kooskõlastamata. Kinnistule leiti ostjaks AT, kellega K. Järva sõlmis 16. juulil 2021

broneerimislepingu. Broneerimislepingu kohaselt pidi AT tasuma broneerimistasu

summas 5000 eurot. K. Järva muutis R.A.V -s kasutusel oleva broneerimislepingu

blanketti ning asendas seal R.A.V arvelduskonto numbri O OÜ-le kuuluva arvelduskonto

numbriga. 16. juulil 2021 esitas O OÜ ATele arve ning viimane tasuski 5000 eurot O OÜ

arvelduskontole. 4. augustil 2021 esitas R.A.V juhatuse liige K. Järvale kui H OÜ

5(44)

1-23-2818

seaduslikule esindajale käsunduslepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Peale selle

avalduse kättesaamist tegi K. Järva O OÜ arvelduskontolt 5000 euro suuruse ülekande

R.A.V arvelduskontole, lisades makse selgitusse viite W objekti broneerimistasule. W

objekti müük vormistati 12. augustil 2021. Seega pööras K. Järva talle usaldatud R.A.V-le

laekuma pidanud broneerimistasu summas 5000 eurot endaga seotud äriühingu O OÜ

kasuks.

3. VVV 2 episood

: H OÜ kasuks 500 euro pööramine. Täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte

hiljem kui 14. aprillil 2021 sõlmis K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina, suulise

kokkuleppe Osaühing S juhatuse liikme JBga maaklerteenuse osutamiseks aadressil VVV

2, Rakvere asuva äripinna üüritehingu vahendamiseks. 14. aprillil allkirjastati üürileandja

ja 19. aprillil 2021 üürilevõtja poolt K. Järva vahendusel üürileping Osaühing S ja D OÜ

vahel VVV tn 2, Rakvere asuva äriruumi üürile andmise osas. K. Järva, rikkudes

kehtestatud vahendustasu reegleid, määras vahendustasu suuruseks 500 eurot (reeglite

järgi pidanuks see olema 526 eurot). K. Järva esitas Osaühingule S 19. aprillil 2021 H OÜ

nimelt vahendustasu arve summas 500 eurot. Osaühing S tasus selle ning K. Järva ei

andnud seda summat R.A.V-le üle. Seega pööras K. Järva talle usaldatud R.A.V-le

laekuma pidanud üüri vahendustasu summas 500 eurot endaga seotud äriühingu H OÜ

kasuks.

4. UUU episood

: K. Järva kasuks 2000 euro pööramine. Täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte

hiljem kui 22. juunil 2021 sõlmis K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina, suulise

kokkuleppe JBga maaklerteenuse osutamiseks UUU aadressil asuva kinnistu müügiks

pakkumises ja tehingu ettevalmistamises notariaalseks vormistamiseks. K. Järva ja JB

leppisid suuliselt kokku kinnistu müügihinnas, milleks oli 160 000 eurot ning

maakleriteenuse maksumuses, milleks oli 2000 eurot, s.o vähem kui 4% objekti

müügihinnast. Vahendustasu suuruse muutmist R.A.V-ga ei kooskõlastatud. 22. juunil

2021 toimus kinnistu müügi notariaalne kinnitamine, misjärel tasus JB täpselt tuvastamata

ajal K. Järvale maakleritasu summas 2000 eurot sularahas. Seda raha K. Järva R.A.V-le

üle ei andnud. Pärast 4. augustil 2021 esitatud käsunduslepingu erakorralise ülesütlemise

avalduse kättesaamist ja allkirjastamist tehti O OÜ arvelduskontolt 2000 euro suurune

ülekanne R.A.V arvelduskontole, lisades makse selgitusse viite UUU objekti

vahendustasule. Seega pööras K. Järva talle usaldatud R.A.V-le laekuma pidanud

vahendustasu summas 2000 eurot enda kasuks.

5. HHH episood

: H OÜ kasuks 4578 euro pööramine. K. Järva, tegutsedes R.A.V

maaklerina, allkirjastas 9. veebruaril 2021 maaklerteenuse osutamise lepingu AKga

(endise nimega A) HHH 26-1, Tallinn aadressil asuva korteriomandi müügiks pakkumises

ja tehingu ettevalmistamises notariaalseks vormistamiseks. Maaklerteenuse lepingu

kohaselt oli korteriomandi müügihind 109 000 eurot ja maakleritasu suuruseks 3,5% ehk

3815 eurot (koos käibemaksuga 4578 eurot). K. Järva ei kooskõlastanud väiksema

maaklerteenuse tasu küsimist. Kinnistule leiti ostjaks LI (endise nimega H), kellega K.

Järva sõlmis 15. märtsil 2021 broneerimislepingu. Broneerimislepingu kohaselt pidi LH

tasuma broneerimistasu summas 4578 eurot. K. Järva muutis R.A.V -s kasutusel oleva

broneerimislepingu blanketti ning asendas seal R.A.V arvelduskonto numbri H OÜ-le

kuuluva arvelduskonto numbriga. 18. märtsil 2021 tasus LI ülekandega 4578 eurot H OÜ

arvelduskontole. Seda summat K. Järva notari deposiiti ei tasunud. 28. aprillil 2021

vormistati korteriomandi müügitehing selliselt, et LIe poolt H OÜ arvelduskontole

broneerimistasuna makstud summa 4578 arvestati maha korteri müügihinnast ning see

summa arvestati AK maakleritasuna. Tegelikkuses AK maakleritasu üle ei kandnud ja

selle kohta ka arvet ei saanud. Ka R.A.V ei saanud seda summat endale. Seega pööras K.

6(44)

1-23-2818

Järva talle usaldatud R.A.V-le laekuma pidanud broneerimistasu summas 4578 eurot

endaga seotud äriühingu H OÜ kasuks.

6. KKK episood

: H OÜ kasuks 2000 euro pööramine. K. Järva, tegutsedes R.A.V

maaklerina, sõlmis 3. märtsil 2021 (digitaalselt allkirjastatud 4. märtsil) maaklerteenuse

osutamise lepingu MRga KKK 8-133, Tallinn aadressil asuva korteriomandi müügiks

pakkumises ja tehingu ettevalmistamises notariaalseks vormistamiseks. Maaklerteenuse

lepingu kohaselt oli korteriomandi müügihind 128 900 eurot ja maakleritasu suuruseks

2000 eurot. K. Järva ei kooskõlastanud väiksema maaklerteenuse tasu küsimist R.A.V-ga .

K. Järva väljastas 19. märtsil 2021 maakleritasu saamiseks MRile H OÜ nimel arve

summas 2000 eurot. MR tasus selle summa 22. märtsil 2021 H OÜ arveldusarvele ning

R.A.V -l jäi maakleri tasu saamata. 19. märtsil 2021 vormistati notari poolt korteriomandi

müügitehing. Seega pööras K. Järva talle usaldatud R.A.V-le laekuma pidanud maakleri

tasu summas 2000 eurot endaga seotud äriühingu H OÜ kasuks.

7. Kokkuvõtvalt, K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina, pööras ajavahemikul 18. märts

2021 kuni 21. juuli 2021 enda ja kolmanda isiku kasuks talle usaldatud R.A.V-le

kuulunud erinevaid vahendustasusid kokku summas 14 078 eurot. Tulenevalt sellest, et K.

Järva oli teadlik käsunduslepingu reeglitest, tegutses ta vähemalt otsese tahtlusega.

(II) Tsiviilhagi

8. Kannatanu R.A.V esitas tsiviilhagi, millega taotles jätta kõik R.A.V menetluskulud

kostja kanda ning mõista kostjalt välja R.A.V kasuks:

a) varaline kahju summas 26 632 eurot;

b) viivised summas 972,17 eurot ning edasiulatuvalt seaduses sätestatud määras kuni

nõude kohase täitmiseni;

c) leppetrahv 8000 eurot,

9. Süüdistuses märgitud objektidega, samuti süüdistuses nimetamata SSS tn objektiga,

seoses maakleri- või broneerimistasude endale jätmisega on tekitatud otsest varalist kahju

summas 9578 eurot.

10. Arvestades, et K. Järva on kõikide objektide puhul leppinud klientidega omavoliliselt

kokku kindlas summas või tavapärasest madalama protsendiga vahendustasu maksmises,

on kannatanul õigus nõuda ka objektidelt saadud vahendustasu suuruste vahet

kogusummas 16 136 eurot. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju ka

mõistlikud kulud kahju hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja

kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Seega nõutakse täiendavalt 918 eurot

õigusteenuse eest, mis teeb varalise kahju nõudeks tsiviilhagi esitamise seisuga 26 632

eurot (9578 + 16 136 + 918 = 26 632). Samuti nõuab kannatanu iga objekti pealt viivise

tasumist, kogusummas 972,17 eurot (hagi esitamise hetkel).

11. Käsundisaaja rikkus ka käsunduslepingust tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust

kaheksal korral. Lepingu p 3.3. järgi on iga rikkumise eest ette nähtud leppetrahv 1000

eurot, seega nõutakse kokku leppetrahvi tasumist summas 8000 eurot.

7(44)

1-23-2818

(III) Maakohtu otsus

12. Harju Maakohtu 16. mai 2024. a otsusega tunnistati K. Järva KarS § 201 lg 1 järgi süüdi.

Maakohtu hinnangul leidis K. Järva süü tõendamist igas omastamise episoodis. Kokku

moodustasid need ühe jätkuva süüteo. K. Järvat karistati vangistusega 7 kuud, mis jäeti

üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Tsiviilhagi rahuldati osaliselt. K.

Järvalt mõisteti välja 7468 eurot. Ülejäänud varalise kahju nõue summas 19 164 eurot

jäeti rahuldamata. Kohus mõistis ka K. Järvalt R.A.V kasuks välja viivised KKK tn, VVV

tn ja HHH tn objektide osas kuni nõude täieliku tasumiseni. K. Järvalt mõisteti R.A.V

kasuks välja kriminaalmenetluses esindajale õigusteenuse eest tasutud menetluskulust (23

545 eurot) välja vaid osa: 5415 eurot.

13. Tõendatud on, et netovahendustasud pidid laekuma käsundiandjale, millest tasustatakse

käsundisaajat. Käsundisaaja tasu on 35% käsundiandjale laekunud tasust, millest on

lepingus välja toodud kulud maha arvestatud. Klientidelt maakleri- ja

broneerimislepingute alusel saadavad tasud pidid laekuma R.A.V arvelduskontole ja

vastavad tasud olid Keio Järva jaoks võõras vara.

14. W

objekti osas ei nõustu kohus kaitsja argumendiga, et vara ei kuulunud kannatanule, sest

broneerimislepingust tuleneva tasu ülemineku tingimuslik asjaolu ei saabunud. Sellise

asjaolu saabumine ei välista seda, et süüdistatav ei saanud vara omastada, sest

broneerimislepingu järgsele tasule oli õigus vaid R.A.V -l, mida tunnistas ka süüdistatav

ise. Kinnisvarabüroo on küll üldjuhul broneerimistasu hoiustaja ja ei saa selle omanikuks

enne kui broneerimislepingu punktis 6.3. toodud asjaolu saabub, kuid tal on lepingu

punktist 6.2. tulenev kohustus see lugeda müügilepingu sõlmimisel ettemakseks ja punktis

6.4. toodud asjaolu saabumisel tagastada broneerimistasu. Seega lepingu kohaselt oli

tasule õigus vaid R.A.V -l ning ka edasised broneerimistasuga seotud kohustused lasusid

kannatanul.

15. VVV tn

objekti osas tegutses K. Järva tunnistaja JBi ütluste kohaselt tema teada firma H

OÜ alt, tema Uus Maalt teenust ei tellinud. K. Järva selgitas, et temal oli õigus tehingut

vahendada, sest ta sai konkurentsipiirangust aru, et ta ei tohi töötada teises

kinnisvarabüroos aga sõpra võib ikka aidata. Süüdistatav on oma ütluste kohaselt keeldu

proovinud tõlgendada enda kasuks, kuid ka see jääb arusaamatuks, sest käsunduslepingu

punktis 3.2. on toodud, et maaklerteenust ei tohi pakkuda ka äriühingu kaudu, kus ta ise

on osanikuks. Antud juhul oli K. Järva H OÜ osanikuks, mille kaudu ta vahendusteenuse

eest arve ka esitas. Samuti ei ole kuidagi tõendatud, et sõbra aitamine oleks olnud kuidagi

eraisikute tasemel, sest süüdistatav kasutas Uus Maa e-posti aadressi koos logode ja

signatuuridega, Uus Maa lepingu blankette, esitas arve vahendustasu eest enda äriühingu

H OÜ nimel, arve kirjelduseks on vahendustasu „(maakler: Keio Järva)“ ehk arve on

esitatud maaklerteenuse osutamise eest. K. Järva lepingulise esindaja nõudekirjale esitatud

vastuse p 19.5 kohaselt oli ka valmisolek VVV objekti vahendustasu osaliseks

hüvitamiseks põhjusel, et käsundisaaja ehk H OÜ sõlmis üürileandjaga kokkuleppe

maaklerteenuse osutamiseks. Seega on ka kaitsja tõdenud, et maaklerteenust pakkus H

OÜ. Vahendustasule oli tegelik õigus kannatanul.

16. UUU

objekti osas kinnitavad K. Järva rolli tunnistaja JBi ütlused. Tunnistaja soovis müüa

oma UUU talu, selleks pöördus Keio Järva poole, kuna teadis, et ta tegutses Uus Maas

kinnisvaramaaklerina ja kes oli tehinguga seotud kuni lõpuni, nägi reklaami ka internetis.

Keio Järva küsis, kas on tema jaoks vahet, kas Uus Maaga on leping sõlmitud aga

tunnistaja ei pidanud seda tähtsaks, omavahel lepingut ei sõlminud ning oli kokkulepe, et

8(44)

1-23-2818

müügi eest maksab 2000 eurot sularahas. Ka süüdistatav ise tunnistab, et tegeles UUU

kinnistu müügiga aga tegemist oli sõbra aitamisega, mille eest sai 2000 eurot.

Süüdistataval ei olnud õigust ka oma sõbrale eraisikuna maaklerteenust osutada. Samuti

tunnistab rikkumist K. Järva kannatanu juhatuse liikmetele kirjutatud seletuskirjades. K.

Järva oli teadlik, et tema tegevus on ebaseaduslik ning et kõik tehingud tuleb kanda

Resolve programmi ja tehinguid vahendades esindab ta käsunduslepingu kehtivuse ajal

kannatanut. Süüdistatav ise tõstatas ka küsimuse, et kas müüja jaoks on leping Uus Maaga

vajalik, tõdedes, et tavaliselt ta selle lepingu sõlmiks ja kannatanu nimel ka tegutses.

Süüdistatav seadis eesmärgiks tasu laekumise temale ja teadis, et selleks on vaja

käsunduslepingust tulenevaid nõudeid eirata.

17. HHH

ja KKK objektide osas luges maakohus süüdistatava süü tõendatuks.

18. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et K. Järva tegevust tuleb käsitada jätkuva

süüteona, kuna tegemist on mitme, ajaliselt lähedase, sama objekti vastu suunatud ja

sarnasel viisil toimepandud teoga ning süüdistatavale süüks arvatud tegudega rünnati

sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja need teod täitsid sama süüteokoosseisu.

19. Kohus jättis tõendikogumist välja tunnistajate JS, RS ja RL ütlused täies mahus kui

asjassepuutumatud, tunnistajate ütlused ei sisaldanud andmeid süüdistuses märgitud

tõendamiseseme asjaolude kohta ning üle kuulatud tunnistajaid ei saa lugeda

tunnistajateks KrMS § 66 lg 1 tähenduses.

20. Tsiviilhagi rahuldati VVV, HHH ja KKK objektige seonduvate vahendustasude osas, ehk

summas 7078 eurot (500+4578+2000). Kannatanu poolt taotletud tasaarvestust

argumendil, et süüdistataval oli vastavalt käsunduslepingule õigus saada kinnisvara müügi

eest tasu, teha ei saa. Süüdistatav ei saa nõuda kannatanu poolt lepingu täitmist, kui

süüdistatav ise pani lepingu rikkumisega toime kuriteo, kuivõrd VÕS § 200 lg 1 p 1

sätestab, et tasaarvestada ei saa teise poole kahju õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest

tulenevat nõuet, mis teisel poolel on tasaarvestava poole vastu. Seega ei ole antud

tehingute puhul kannatanul käsunduslepingust tulenevat kohustust süüdistatavale

maaklertasu maksta. SSS objektiga seonduv nõue ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd

tegemist on objektiga, mida ei ole süüdistusaktis kajastatud, millise asjaolu on ka

kannatanu esindaja ise välja toonud. Nõude alus ei kattu ei süüdistatavale süüks arvatud

kuriteo tehioludega ega ka süüdistatavale esitatud süüdistusega ja sel põhjusel tuleb antud

nõue jätta rahuldamata.

21. Rahuldamata tuleb jätta kannatanu tsiviilhagi vahendustasude põhjendamatutest

alandamistest tulenevalt saamata jäänud tulu osas (summas 16 136 eurot). Tõesti, selline

süüdistatava poolne käitumine on süüdistusaktis erinevate kinnistute puhul välja toodud,

kuid vahendustasude kooskõlastamata vähendamist temale süüdistusaktis ette ei heideta,

süüdistus on esitatud omastamises, mitte vahendustasude vähendamises. Seetõttu leiab

kohus, et nõude alus ei kattu kuriteo tehioludega, KrMS § 381 lg 1 p 1 tulenev nõue ei ole

täidetud ning tsiviilhagi nõue saamata jäänud tulu nõudes tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd

sellise nõude rahuldamisel väljuks kohus süüdistuse piiridest, sest sellise kahju tekitamist

süüdistatavale esitatud süüdistuses ette ei heideta. Lisaks sellele välistab KarS § 201

süüteokoosseis saamata jäänud tulu omastamise, kuivõrd saamata jäänud tulu ei saa olla ei

valduses olevaks võõraks vallasasjaks ega ka isikule usaldatud muuks varaks. Samuti on

oluline välja tuua, et 4% suurune vahendustasu ei olnud absoluutne, sellest oli võimalik ka

kõrvale kalduda. Seda, et vahendustasud olid teinekord ka väiksemad, nähtub uuritud

tõenditest.

9(44)

1-23-2818

22. Rahuldamata tuleb jätta ka kannatanu leppetrahvi nõue summas 8000 eurot, mis seondub

süüdistatava poolt ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisega, nimelt selgus, et K. Järva

edastas käsunditäitmisel teatavaks saanud informatsiooni oma elukaaslasele. Leppetrahvi

nõudmise eeltingimuseks on kehtiva lepingu olemasolu ja leppetrahvi osas leppetrahvi

tasumise kohustuse olemasolu selles lepingus. Seega on tegemist lepingu poolte vahelise

kokkuleppelise õiguskaitsevahendiga ja leppetrahvi saab nõuda juhul, kui võlgnik on

rikkunud kohustust. Käesoleval juhul saab kohus aga tuvastada ja kannatanu kasuks välja

mõista vaid sellist kahju, mis on tekkinud süüdistatava õigusvastasest käitumisest ja see

õigusvastane käitumine peab olema otseses seoses süüdistatava süüga. Seega saab kohus

kahju kannatanu kasuks välja mõista vaid VÕS 53. peatüki 1. jaos sätestatud aluse

olemasolul. Kohtule esitatud süüdistusaktist ei nähtu, et süüdistatavat süüdistataks

lepinguliste kohustuste täitmise vastase kuriteo toimepanemises ja kannatanu e-posti

ebaseaduslikus kasutamises. Kohtu arvates oleks ka väga keeruline sellist käitumist

hinnata õigusvastasena ja kvalifitseerida mõne KarS-s leiduva ja karistust ette nägeva sätte

järgi. Taaskord leiab kohus, et kannatanu esindaja poolt viidatud e-kirjad ei ole mingil

viisil seotud esitatud omastamise süüdistuse ja selle faktiliste asjaoludega, seega ei ole

täidetud KrMS § 381 lg 1 p 1 nõue. Sellel põhjusel jätab kohus leppetrahvi nõude summas

8000 eurot rahuldamata.

23. Kaitsja on esitanud ka taotluse tasaarvestuseks, mille kohaselt on kanntanul süüdistatava

vastu nõue väiksemas ulatuses. Taotluses toodud asjaolud nagu SSS objekt,

vahendustasude summade alandamine, süüdistatava õigus protsendile vahendustasudest ja

leppetrahv on kohus juba eelpool analüüsinud ja nende osas kohus tsiviilhagi ei

rahuldanud, seega ei kuulu ka tasaarvelduse puhul arvesse võtmiseks. Seejärel on kaitsja

leidnud, et H OÜ-l on saamata jäänud vahendustasud erinevate objektide (LLL 40, KKK

17a, AAA 123) müügitegevuse korraldamisega seonduvalt, mis hiljem müügitehingusse

jõudsid. Taaskord leiab kohus, et selline nõue ei ole asjakohane, kuna viidatud objektid ei

ole kuidagi seotud esitatud süüdistusega, ei ole seotud selle faktiliste asjaoludega, ei täida

KrMS § 381 lg 1 p 1 tulenevat nõuet, mistõttu kohus jätab esitatud taotluse asjasse

puutumatuse tõttu rahuldamata.

24. Kannatanu nõuab menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise, esitamisega

seonduvate õigusabikulude hüvitamist VÕS § 128 lg 3 alusel. Esitatud arve kohaselt on

tunnitasu ilma käibemaksuta 170 eurot. Kohtu hinnangul ei ole tegemist mõistliku

tunnitasuga 2021. aastal Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikat arvestades, mille

kohaselt asjades, kus ei nähtu märkimisväärset keerukust ega muid asjaolusid, mis

õigustaksid keskmisest suurema õigusteenuse tunnihinna maksmist, on põhjendatud

tunnitasu 130 eurot. Kohus leiab, et menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude saab

hüvitada proportsionaalselt nõude sisu ja mõistlikku tunnitasu arvestades. Põhjendatud on

hüvitada 2/3 arvel väljatoodud töötundidest arvestusega, et põhjendatud on tunnitasu 130

eurot, ehk 3h x 130, mis on 390 eurot.

25. Kannatanu on VÕS § 113 lg 1 alusel esitanud ka viivise nõude. Kuna kohus rahuldab

kannatanu nõude VVV tn 2, HHH tn ja KKK tn kinnistutega seonduvate vahendustasude

osas, on kannatanul õigus nõuda süüdistatavalt ka viivist. Kannatanu taotleb viivise

väljamõistmist seaduses sätestatud määras iga objekti puhul summa sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus mõistab viivise süüdistatavalt kannatanu

kasuks välja rahuldatud nõudesummadest lähtuvalt järgmiselt: KKK tn kinnistuga

seonduvalt viivis 2000 eurolt alates 19.03.2021, VVV tn kinnistuga seonduvalt viivis 500

eurolt alates 19.04.2021 ja HHH tn kinnistuga seonduvalt viivis 4578 eurolt alates

19.04.2021.

10(44)

1-23-2818

26. Kannatanu mõistlik õigusabikulude summa on 23 545 eurot. Arvestades tsiviilhagi

rahuldamise ulatust (23%), on põhjendatud süüdistatavalt välja mõista kannatanul

tekkinud kulu summas 5415,35 eurot ning kannatanu enda kanda tuleb jätta 18129,65

eurot. Süüdistatava menetluskulud jäävad tema enda kanda.

(IV) K. Järva kaitsja M. Kairjaki apellatsioon

27. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Järva kaitsja M. Kairjak. Kaitsja vaidlustab

K. Järva süüdimõistmist vaid W, VVV ja UUU objektidega seonduvas. Selles osas palub

kaitsja teha õigeksmõistev otsus. Maakohtu otsust ei vaidlustata HHH ja KKK objektidega

seonduvas. Süüdistuse mahu vähenemise tõttu palub kaitsja kergendada ka K. Järvale

mõistetud karistust.

28. Tsiviilhagidega seonduvalt palub kaitsja jätta rahuldamata R.A.V tsiviilhagi:

a) SSS objektiga seonduvas viivisenõudes;

b) VVV objektiga seonduva vahendustasu hüvitamise nõudes ja viivisenõudes;

c) menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate

õigusabikulude hüvitamise nõudes lisaks maakohtu poolt juba rahuldamata jäetud

osale veel osas, milles see nõue seondub VVV objektiga;

d) osaliselt KKK ja HHH objektidega seonduvate vahendustasude hüvitamise nõuetes

ning viivisenõuetes, s.o osas, mis ületab tasaarvestusjärgset 566,78 euro suurust

nõuet.

29. Alternatiivselt palub kaitsja jätta R.A.V tsiviilhagi osaliselt rahuldamata KKK, VVV ja

HHH objektidega seonduvate vahendustasude hüvitamise nõuetes, nende objektidega

seonduvates viivisenõuetes ning menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja

esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise nõudes, s.o osas, mis ületab

tasaarvestusjärgset 566,78 euro suurust nõuet.

30. Menetluskulude osas palub kaitsja:

a) jätta R.A.V valitud esindaja tasu tsiviilhagi rahuldamata jäetud osaga

proportsionaalselt R.A.V enda kanda;

b) hüvitada K. Järvale menetluskulud, mis kaasnesid kohtueelses menetluses ja

maakohtu menetluses W, VVV ja UUU objektidega seonduva süüdistuse

menetlemisega;

c) mõista kannatanult K. Järva kasuks välja menetluskulud, mis kaasnesid tsiviilhagi

rahuldamata jäetud osa menetlemisega.

d) Tasaarvestada K. Järva ja R.A.V vastastikused menetluskulude hüvitamise

nõuded;

e) hüvitada K. Järvale apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu KrMS §

185 lg 1 alusel.

31. W

objektiga seonduvalt on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Broneerimistasu ei olnud R.A.V-le kuulunud vara. Broneerimislepingu p-dest 6.2-6.4

järeldub, et puutuvalt sõlmiti broneerimisleping edasilükkava tingimusega vastavalt TsÜS

§ 102 lg-le 2. Broneerimistasu maaklerile üleminek lepiti kokku tingimuslikult ehk see

oleks vastavalt TsÜS § 105 lg-st 1 toimunud alles lepingus nimetatud tingimuste

saabumisel. Neid tingimusi ei saabunud. Seega oli maakler käsitatav vaid vaid

11(44)

1-23-2818

broneerimistasu hoiustajana ning mingisugust õigust tal broneerimistasu endale

nõudmiseks ei tekkinud. See, et broneerimistasu tulnuks kanda just R.A.V kontole, mitte

O OÜ kontole, ei ütle midagi veel selle kohta, et koos vastava kandega oleks ka

broneerimistasu omand läinud üle R.A.V-le . Kuna lepingus märgitud tingimusi ei

saabunud, ei tekkinud ka R.A.V -l nõudeõigust ATe vastu. Kuna R.A.V-le sellist vara ei

kuulunud, ei saanud K. Järva seda ka enda kasuks pöörata. Printsiibis võiks üksnes

tekkida küsimus sellest, kas K. Järva võis broneerimistasu omastada ATele kuuluva

varana, kuid selle tuvastamine jääks väljapoole süüdistuse piire. Samadel põhjustel ei

saaks K. Järvale ette heita ka maakleritasu omastamist.

32. VVV

objektiga seonduvalt on maakohus valesti leidnud, et K. Järva tegeles R.A.V

maaklerina ning samas ka seda, et kokkuleppe maaklerteenuse osutamiseks sõlmis H OÜ.

Kuna K. Järva ei täitnud kannatanu käsundit, on omastamine välistatud, sest talle ei ole

mingit vara usaldatud. K. Järva ja JB ütluste pinnalt võib järeldada, et K. Järva tegeles

selle objektiga lihtsalt H OÜ esindajana. Kohus pidanuks põhjendama, miks ta ei arvesta

K. Järva ja JBi ütlusi. Kohus on rikkunud põhistamiskohustust. Maakohus on üll viidanud

sellele, et K. Järva kasutas Uus Maa e-posti aadressi ning lepingu blankette, samuti sellele,

et kohtueelses menetluses oldi valmis osaliselt valmis vahendustasu hüvitama ning K.

Järval oli käsunduslepingust tulenev konkurentsikeeld. Jääb arusaamatuks, kuidas need

asjaolud kohtu arvates süüdistusversiooni kinnitavad. Vastata tulnuks ka kaitsja

argumentidele. Blankettide ja e-posti kasutamine ei viita sellele, et esindati kannatanut,

samuti ei kinnita seda valmisolek vahendustasu hüvitada. Oluline on K. Järva ja JB tegelik

tahe (VÕS § 29). Maakohus neid argumente ei hinnanud. Konkurentsikeeld ei ole

asjakohane, sest see keeld oli H OÜ-l, mitte K. Järval. See võib aga viia üksnes

leppetrahvi nõudeni H OÜ vastu, mitte vahendustasu nõudeni. Kuna maakohus ei ole

ümber lükanud seda, et K. Järva tegeles VVV objekti vahendamisel H OÜ esindajana ja

mitte kannatanu käsundit täites, tuleb ta õigeks mõista.

33. UUU

objektiga seonduvalt esitab kaitsja sarnase seisukoha nagu VVV objekti osas. Kohus

on täiendavalt viidanud sellele, et K. Järva tunnistas kannatanu juhatuse liikmetele oma

seletuskirjades UUU kinnistult vahendustasu saamist ja kandis selle kannatanule tagasi.

Seda ei saa võtta süü omaksvõtuna, sest tegemist polnud tema vaba tahte väljendusega. K.

Järva oli sundseisus. Tema ütlustest ei saa järeldada, nagu olnuks olukord tema jaoks

lihtsalt ebamugav nagu leidis maakohus. K. Järva soovis omalt poolt teha kõik, et vältida

tulevasi ebameeldivusi. See oli tema jaoks kõige mõistlikum käitumisviis. Seletuskirjas on

K. Järva tunnistanud UUU objektiga seoses seda, et ta on kasutanud ära Uus Maa

kaubamärki ja tänu sellele koostanud arve kliendile vahendustasu eest, kuid ta ei tunnista

seda, et oleks tegutsenud R.A.V käsundit täites. Kohtu viide sellele, et C.U hinnangul

kirjeldas K. Järva oma tegevust kui teadlikku pettust, ei ole asjakohane, sest tegemist on

asjast puudutatud isiku hinnanguga. Kohus on arusaamatult märkinud, et K. Järva tõstatas

JBiga suheldes küsimuse, kas JBi jaoks on Uus Maaga leping vajalik, tõdedes, et tavaliselt

ta sellise lepingu sõlmiks ja R.A.V nimel ka tegutses. Kuna Keio Järva ega JBi ütlustest

ei tulene, et K. Järva oleks J. Baloõtševiga suheldes tõdenud, et tavaliselt ta mingisuguse

lepingu sõlmib ning et ta tegutseb UUU objektiga R.A.V nimel, siis järelikult on tegemist

kohtu tõlgendusega K. Järva küsimuse pinnalt, kas JBi jaoks on Uus Maaga leping vajalik.

Kaitsja arvates ei saa sellisest küsimusest kuidagi järeldada, et K. Järva oleks tõdenud Uus

Maa nimelt lepingu sõlmimist või R.A.V nimel tegutsema asumist, vaid selline tõlgendus

on täielikult meelevaldne. Kuna K. Järva ei tegutsenud kannatanu maaklerina, ei saanud ta

ka kannatanu vara enda kasuks pöörata, seega tunnistas maakohus ta ebaõigesti süüdi.

12(44)

1-23-2818

34. Kuna kaitsja palub maakohtu otsuse kolmes osateos tühistada, palub ta ka vastavalt

kergendada K. Järvale mõistetud karistust.

35. Maakohus ei võtnud otsuses seisukohta SSS objektiga seonduva viivisenõude osas. Kuna

selle objektiga seoses jättis maakohus tsiviilhagi lähtuvalt KrMS § 381 lg 1 p-st 1

rahuldamata, tulnuks rahuldamata jätta ka kannatanu tsiviilhagi selle objektiga seonduvas

viivisenõudes.

36. Kuna VVV objekti osas palutakse süüdimõistev otsus tühistada, tuleks rahuldamata jätta

ka kannatanu tsiviilhagi VVV objektiga seonduva vahendustasu, viivistasu ja

õigusabikulude hüvitamise nõudes. Kui ringkonnakohus ei tühista süüdimõistvat otsust,

palub kaitsja täiendavalt arvestada järgmiste argumentidega.

37. Kaitsja palus maakohtul arvestada ka kannatanule esitatud tasaarvestuse avaldust, sest

tasaarvestuse tõttu ei saa kannatanu nõudeid K. Järva vastu rahuldada suuremas ulatuses,

kui saaks olla kannatanu nõue H OÜ vastu, s.o maksimaalselt 566,78 euro ulatuses.

Maakohtu viited VÕS § 200 lg 1 p-le 1 ja KrMS § 381 lg 1 p-le 1 tasaarvestuse

arvestamata jätmisel ei ole õiged. VÕS § 200 lg 1 p 1 ei kohaldu, sest tasaarvestuse tegi H

OÜ, K. Järva isiklikult tasaarvestuse pooleks ei ole ning H OÜ ja R.A.V vahelised

nõuded ei tulene kahju õigusvastasest tekitamisest. Maakohtu viide KrMS § 381 lg 1 p-le 1

jääb arusaamatuks, sest see reguleerib seda, millise nõude võib kannatanu tsiviilhagis

esitada. Tasaarvestuse puhul ei ole tegemist tsiviilhagiga ja H OÜ-d ei saa käsitada ka

kannatanuna.

38. Kaitsja ei nõustu ka KKK, VVV ja HHH objektiga seonduvate viivisenõuete

väljamõistmisega. Maakohus tugines VÕS § 113 lg-le 1, kuid ei põhjendanud, kuidas saab

sel alusel viivist nõuda ja miks arvati viivist just kannatanu tsiviilhagis märgitud

kuupäevadest. Kannatanu viitas tsiviilhagis VÕS § 626 lg-le 2. See kohaldub siis, kui

käsundisaaja on õigustatud käsundiandja raha enda käes hoidma ja enda huvides

kasutama. Siis tuleb reeglina maksta intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Eristada tuleb

intressi maksmise kohustust ja VÕS §-st 113 tulenevat viivise tasumise kohustust juhul,

kui käsundiandja ei anna raha käsundiandjale välja. VÕS § 626 lg 2 ei tule kohaldamisele,

kui käsundisaaja raha oma huvides ei kasuta. Sel juhul tekib viivise maksmise kohustus.

K. Järva ei olnud isiklikult käsundisaaja, mistõttu on temalt intressi nõudmine VÕS § 626

lg-le 2 tuginevalt juba seetõttu küsitav. Samuti ei olnud temal kannatanu hinnangul üldse

õigust vahendustasusid H OÜ arvelduskontole kanda. Kannatanu pole ka tõendanud seda,

mis hetkest alates K. Järva raha enda huvides kasutas. Isegi, kui eeldada, et kannatanu

saab intressi nõuda, ei saa lähtuda arvete esitamise kuupäevast, vaid ajast, mil summad

laekusid. Intressi saaks nõuda kuni käsundiandjale raha väljaandmise kohustuse

sissenõutavaks muutumiseni VÕS §-s 94 sätestatud määras ning pärast raha väljaandmise

kohustuse sissenõutavaks muutumist saaks kannatanu nõuda viivitusintressi (viivist)

lähtuvalt VÕS § 113 lg-st 1.

39. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kannatanu tsiviilhagi rahuldamise kohta,

palub kaitsja jätta kannatanu valitud esindaja tasu tsiviilhagi rahuldamata jäetud osaga

proportsionaalselt kannatanu kanda.

40. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt K. Järva süüdi tunnistamises,

palub kaitsja mõista K. Järva kasuks välja nende episoodidega seonduvad menetluskulud.

13(44)

1-23-2818

41. Igal juhul tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis K. Järva valitud

kaitsjale makstud tasu tervikuna tema enda kanda. Maakohus ei ole seda otsustust

kajastanud ka kohtuotsuse resolutsioonis. KrMS reguleerib eraldi süüküsimuse ja

tsiviilhagiga seonduvat menetluskulu. Maakohus pidanuks proportsionaalselt mõistma K.

Järva kasuks välja need kaitsjatasud, mis seondusid põhjendamatu tsiviilhagi

menetlemisega. Arvestada tuleks sedagi, et maakohus jättis tõendikogumist välja

kannatanu poolt taotletud tunnistajate antud ütlused. Kuna tunnistajate ülekuulamine oli

põhjendamatu, tuleb K. Järvale sellega seonduvad menetluskulud hüvitada. Need

nähtuvad konkreetsel arvel nr 240716.

42. Kaitsja palub ka tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest vastastikused menetluskulude

hüvitamise nõuded tasaarvestada.

(V) Kannatanu esindaja K. Lee apellatsioon

43. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu R.A.V esindaja K. Lee. Kannatanu

esindaja vaidlustab kohtuotsuse osaliselt, s.o osas, millega jäeti kannatanu tsiviilhagi

varalise kahju nõudes osaliselt, s.o summas 19 164 eurot rahuldamata (kohtuotsuse

resolutsiooni p 5); osas, millega kohus jättis K. Järvalt kannatanu kasuks välja mõistmata

SSS tn objektiga seonduvad viivised ning osas, millega jäeti kannatanu poolt kantud

kannatanu lepingulise esindaja tasu osaliselt – summas 18 129.65 eurot (õige summa

tegelikult 18 724,65 eurot) – kannatanu enda kanda (kohtuotsuse resolutsiooni p 11).

44. Tasaarvestusega seonduvalt märgib kannatanu esindaja, et süüdistatav on tasaarvestust

esitades võtnud omaks kannatanu nõuded tema vastu, vastasel juhul ei ole tasaarvestuse

tegemine VÕS § 197 alusel võimalik.

45. Lisaks süüdistusaktis viidatud objektidele esitas kannatanu tsiviilhagi ka SSS tn asuva

objektiga seonduvas. Kannatanu esindaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et selles osas ei

kattu nõude alus süüdistatavale süüks arvatud kuriteo tehioludega ega süüdistatavale

esitatud süüdistusega. Kannatanu nõuded on põhjendatud, sest K. Järva tegevus SSS tn

müügitehingu vahendamisel on kantud ühisest tahtest teiste tema poolt toime pandud

omastamise episoodidega. SSS tn objektiga seoses tuleb hüvitada ka viivise nõue. Kohus

jättis põhjendamatult kõrvale kannatanu esindaja poolt kutsutud tunnistajad. Kannatanul

on õigus esitada ka tõendeid, mis ei seondu süüküsimusega.

46. Kohus on valesti jätnud välja mõistmata varalise kahju nõude seonduvalt sellega, et

kõikide objektide puhul leppis K. Järva isiklikult ja omavoliliselt kokku lubatust

madalamates vahendustasudes. Seega on kannatanul õigus nõuda vahendustasu vahe

hüvitamist. Süüdistusaktis kirjeldati vahendustasude alandamise kooskõlastamata jätmist.

VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärk hõlmab ka kannatanu kaitsmist saamata jäänud tulu

tekkimise eest. Tsiviilhagi aluseks pole süüdistatava kuritegu, vaid süüdistatava tegu, mis

vastab samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Kannatanu

nõudel on Riigikohtu praktikat arvestades piisav seos menetletava teoga. Lisaks tuleb ka

süüdistusaktist, et lepingutele muudatuste tegemine on hõlmatud KarS § 201 lg 1

koosseisuga.

47. Kannatanul on õigus nõuda ka K. Järvalt VÕS § 128 lg 3 alusel menetlusväliselt koostatud

esitatud kahju hüvitamise nõudega seonduvate õigusabikulude hüvitamist summas 918

eurot. Seda nõuet pole K. Järva vaidlustanud. Maakohus on põhjendamatult käsitanud

seda menetluskulu hüvitamise nõudena analüüsides nii tunnitasu suuruse kui osutatud

14(44)

1-23-2818

õigusteenuse mahu põhjendatust. Ajal, mil kohtuväline nõue esitati, ei olnud

kriminaalmenetlust alustatud. Kannatanu vaidleb ka vastu kohtu seisukohale puutuvalt

tunnihinna suurusesse. Juba 2021. a on Riigikohus pidanud 170 eurot tunni eest mõistliku

suurusega tasuks. Ei ole põhjendatud, et kohus rahuldas nõude osaliselt, s.o summas 390

eurot ning kannatanu taotleb selles osas kohtuotsuse tühistamist ja kannatanu nõude

rahuldamist täies ulatuses, s.o summas 918 eurot.

48. Menetluskulude väljamõistmisel jättis kohus tähelepanuta 07.03.2024 eraldi esitatud

õigusteenuse arve summas 595 eurot. Seega lisandub menetluskulude nimekirjas toodud

23 545 eurole 595 eurot. See summa tuleb kannatanu menetluskulude hüvitamisel aluseks

võtta.

49. Maakohus on menetlusõigust rikkunud, kui tugines menetluskulude väljamõistmisel

üksnes tsiviilhagi rahuldamise protsendile (23%) ja jättis ülejäänud kulu kannatanu enda

kanda. Kohus ei eristanud kannatanu kulusid seoses süüküsimusega ja tsiviilhagi

lahendamisega. Kohtuotsusest jääb mulje, justkui seonduksid kõik kannatanu kulud

üksnes tsiviilhagiga. Nii näiteks on ainuüksi summas 5270 eurot osutatud õigusabi

seonduvalt eduka süüdistuskohustusmenetlusega. Samuti ei ole põhjendatud, et kannatanu

kanda jäävad kannatanu osalemised C.U ja V.T ülekuulamisel (850 eurot). Põhjendamatu

on jätta kannatanu kanda ka kohtueelses menetluses kannatanu esindamisega seonduv

kulu 1700 eurot. Arved summas 15 215 eurot seonduvad kohtuistungitega. Ka selle kulu

jätmine kannatanu kanda ei ole põhjendatud. Need kulud ei seondunud üksnes

tsiviilhagiga. Konkreetselt tsiviilhagi koostamisega on seotud menetluskulude nimekirja

p-s 3.6. viidatud arve 6,5 tunni ulatuses summas 1105 eurot. Seega tuleb jätta kõik

kannatanu menetluskulud K. Järva kanda.

(VI) Menetlus ringkonnakohtus

(1) Kriminaalasja arutamisele määramine

50. Prokuratuur esitas KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul seisukoha, mille kohaselt

on apellatsioonid nõuetekohased ning nende läbivaatamiseks takistusi pole. Prokuratuur ei

taotle suulist menetlust.

51. Kannatanu esitas KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul seisukoha, mille kohaselt

on kaitsja apellatsioon tähtaegne ning kannatanu on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus

menetluses.

52. Tulenevalt sellest, et apellatsioonid laekusid suvisel puhkuste perioodil, suhtles

ringkonnakohus menetlusosalistega ning võttis arvesse prokuröri ja kaitsja palve arvestada

kriminaalasja menetlusse võtmisel puhkuseplaanide ja teiste tööülesannetega nii, et

kirjalike vastuste seisukoht oleks kõige varasemalt 30. august 2024 või sellest mõnevõrra

edasi.

53. Tallinna Ringkonnakohtu 15. augusti. 2024. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi

läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja

kirjalikke seisukohti kuni 6. septembrini. Lahendi kuulutamise ajaks määrati 17. oktoober.

(2) Prokuratuuri vastus kaitsja ja kannatanu apellatsioonile

54. Prokuratuur leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleks jätta kaitsja apellatsiooni alusel

muutmata, kuid kannatanu apellatsioon tuleks rahuldada. Prokuratuur taotleb, et

15(44)

1-23-2818

ringkonnakohus võtaks apellatsioonide arutamisel aluseks lisaks esitatud tõenditele ka

kohtuasja istungiprotokollid.

55. W

objektiga seonduvalt nähtub broneerimislepingust ja H OÜ ning R.A.V vahelisest

käsunduslepingust, et broneerimistasu oli K. Järva ja O OÜ jaoks võõras vara. Lepingu

järgi oli broneerimistasu saamise õigus R.A.V -l, mitte kellelegi teisel.

Broneerimislepingu p 6.2 järgi loetakse broneerimistasu kinnisasja ostuhinna ettemaksuks.

W kinnistu müügilepingust nähtub, et R.A.V ongi nii teinud. Oluline on, et müügileping

toimus ja broneerimistasu liikus nii nagu ette oli nähtud. K. Järva ei olnud õigustatud

broneerimistasu endale või enda äriühingule saama. Nii broneerimislepingu kui ka

maaklerteenuste lepingu nõudeõigus oli tema ja tema äriühingu jaoks võõras. Seda

tõendab ka asjaolu, et K. Järva on ise oma süüd kirjalikus seletuses tunnistanud ja ka

summa R.A.V-le üle kandnud. Kui lähtuda kaitsja loogikast, pidanuks ta summa üle

kandma ATele.

56. VVV ja UUU

objekti osas on asjakohatud kaitsja seisukohad, et K. Järvale eraisikuna ei

kehtinud konkurentsikeeld. Vastupidist seisukohta kinnitavad V.T ja C.U ütlused ning

käsunduslepingu punkt 3.2. Klientidega lepingutes ei olnud R.A.V esindajaks mitte H

OÜ, vaid just K. Järva. VVV ja UUU objektidega seoses ei olnud tegemist sõbra või

tuttava aitamisega. VVV objekti osas ei ole usutav versioon, et K. Järva aitas tuttavat, sest

miks peaks selleks kasutama R.A.V poolt antud vahendeid. Maakohus on süüdimõistvat

otsust piisavalt põhjendanud. UUU objekti osas jääb arusaamatuks, miks K. Järva kandis

vabatahtlikult 2000 eurot tagasi kannatanule, kui kaitsja väidab, et ta ei tegutsenud

kannatanu nimel. Samuti jääb arusaamatuks, miks ta seda objekti Uusmaa logo ja

maaklerina reklaamis.

(3) Kannatanu esindaja vastus kaitsja apellatsioonile

57. Kannatanu palub kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

58. W

objekti osas oli kannatanul nõudeõigus ATe vastu. Riigikohtu praktika järgi kuulub ka

nõudeõigus vara hulka. Omastaja ei pääse vastutusest seetõttu, et broneerimislepingust

võisid lepingu pooltele tekkida tulevikus mingisugused kohustused. Vastupidi, selliste

täiendavate kohustuste tekkimine kannatanule ilma vastusoorituseta kinnitavad K. Järva

tegevuse ebaseaduslikkust KarS § 201 mõttes. Vastupidisel juhul oleks äriühingu

esindajatel alati võimalik kanda endale kõiki äriühingu rahalisi vahendeid, milliste osas on

või tekib äriühingule mingisugune kohustus (nt laenu tagastamine, lepingu tagasitäitmine

vmt). Ka K. Järva ütlused kinnitavad kuriteo toimepanemist.

59. VVV ja UUU

objektidega seonduvalt tegutses K. Järva kannatanu nimel, täites kannatanu

käsundit. Maakleriteenust osutades tekkisid osaliste vahel õigussuhted järgmiselt: (i)

sisesuhtes osutas H OÜ (esindaja K. Järva) teenust kannatanule, millise eest kannatanu

tasus H OÜ-le, (ii) välissuhtes esindas K. Järva kannatanut, suheldes kolmandate

isikutega, kellele osutati maakleriteenust. Kaitsja seisukohad ei haaku tõenditega. K. Järva

kasutas kannatanu e-posti aadressi koos logode ja signatuuridega, samuti lepingu

blankette, kontakte ja võimalusi. Lisaks nähtub UUU müügikuulutusest, et K. Järva esines

ka potentsiaalsetele ostjatele maaklerina kannatanu esindajana. Vastupidise tõlgenduse

kohaselt oleks nt advokaadil võimalik osutada kliendile õigusteenust, kuid maksmise

hetkel „määratleda“ ennast advokaadibüroost erineva äriühingu esindajaks ning suunata

kliendi poolt makstav tasu sellesse teise äriühingusse. K. Järva süüd tõendab ka modus

operandi.

16(44)

1-23-2818

60. Tasaarvestuse arvestamata jätmine oli õiguspärane, sest K. Järva pani lepingut täites toime

kuriteo. Kannatanu esindaja ei nõustu kaitsja apellatsiooniga, milles leitakse, et

tasaarvestuse tegi H OÜ, mitte K. Järva ning H OÜ ja kannatanu vahelised nõuded ei tule

kahju õigusvastasest tekitamisest. Kaitsja väidab, et H OÜ-l tekkis kannatanu vastu nõue

sõltumata K. Järva toime pandud kuriteost. See pole õige. H OÜ ja kannatanu vahelises

sisesuhtes tuleb K. Järva tegevus omistada H OÜ-le. Vastupidiselt ei saaks ka teoreetiliselt

H OÜ-le mingisugust nõuet kannatanu vastu tekkida – K. Järva tegevust nõude tekkimise

osas ei saa H OÜ-le omistada ilma selle sama tegevuse raames toimepandud kuritegusid

(ebaseaduslikku käitumist) H OÜ-le omistamata. Seega kohaldas maakohus õigesti VÕS §

200 lg 1 p 1, milline keelab nõude tasaarvestamise. Lisaks kohaldub VÕS § 200 lg 4, sest

tasaarvestada ei saa nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. H OÜ nõue saab

tekkida üksnes H OÜ ja kannatanu vahelisest lepingust, mida H OÜ on rikkunud, mistõttu

ei teki H OÜ-l lepingust tulenevaid nõudeid kannatanu vastu.

61. Valdav osa K. Järva menetluskuludest seondub süüküsimuse lahendamisega. Tsiviilhagi

lahendamisega seotud menetluskulude osakaal ei saa olla üle 25% ning ilmselt on see

veelgi madalam. Menetluskulude jaotamisel tuleks arvestada ka KrMS § 182 lg-ga 4.

Arvestades seda, et kannatanu pidi läbima süüdistuskohustusmenetluse, nõuded ei ole

äratuntavalt alusetud, oleks põhjendatud KrMS § 182 lg 4 kohaldamine, sest muidu

tõrjutaks kannatanut kriminaalmenetluses oma nõuet esitamast.

(4) Kaitsja vastus kannatanu esindaja apellatsioonile

62. Tasaarvestuse tegemine ei ole VÕS § 200 lg 1 p-st 1 tulenevalt välistatud. H OÜ-l võib

olla erinevaid motiive tasaarvestuse tegemiseks, näiteks edasiste õigusvaidluste

ärahoidmise eesmärgil, kuid sellest ei saa veel järeldada, et Keio Järva H OÜ seadusliku

esindajana peab kannatanu tema vastu suunatud nõudeid põhjendatuks. Kas Keio Järva

isiklikult peab kannatanu nõudeid põhjendatuks või mitte, ei oma H OÜ ja R.A.V nõuete

tasaarvestamisel mingisugust tähtsust. Pealegi ei tähenda tasaarvestuse avalduse esitamine

tingimata teise poole nõuete omaks võttu, kuna tasaarvestuse avalduse saab esitada

alternatiivselt ka juhuks, kui kohus hagi rahuldab.

63. SSS objekti osas tsiviilhagi rahuldamata jätmine oli õigustatud. Kaitsja märgib, et

tegelikult SSS objekti viivisenõude osas maakohus sootuks seisukohta ei võtnudki. SSS

objektiga seonduvalt K. Järvale süüdistust ei esitatud, mistõttu ei ole täidetud KrMS § 381

lg 1 p-s 1 sätestatud tingimus. Kohus jättis õigesti tõenditena kõrvale JSi, RS ja RLi

ütlused kui asjassepuutumatud. Need seondusid SSS tn ja CCC pst korteriomanditega,

mida süüdistus ei käsitlenud. Viide sellele, et kannatanu võib esitada ka tõendeid, mis pole

olulised süüküsimuse lahendamiseks, ei ole asjakohane. KrMS § 2961 lg 1 alusel

esitatavad tõendid ja tõendid mis võimaldavad kuriteo toimepannud isikut iseloomustada

või võivad mõjutada tema vastutust, peavad omama süüküsimuse lahendamise järelmitega

mingisugust sisulist puutumust: nt omama tähtsust karistuse mõistmisel, konfiskeerimise

küsimuse lahendamisel või tsiviilhagi rahuldamisel. Seejuures tsiviilhagi rahuldamisel

saavad tähtsust omada vaid sellised tõendid, mis seonduvad tsiviilhagi lubatud nõuetega.

64. Seoses vahendustasu/maakleritasu muutmise kooskõlastamata jätmisega möönab kaitsja,

et need asjaolud on süüdistuses välja toodud. Samas ei oma need süüdistuse mõttes mingit

tähtsust. Tasude muutmine ei viita kuidagi omastamistahte manifesteerimisele. Maakohtu

seisukoht, et K. Järvale ei ole tasude kooskõlastamata vähendamist ette heidetud, on õige.

Ka prokurör möönis eelistungil, et süüdistuse mõttes ei oma mingisugust tähtsust see, kas

K. Järva pidanuks kohaldama suuremat vahendustasu või mitte. Seega ei saa seda käsitada

17(44)

1-23-2818

süüdistuse alusfaktina. Võib möönda, et tasude vähendamine omab kannatanu

vahendustasude vahede hüvitamise nõudega mõningat puutumust. Igasugune puutumus ei

ole aga piisav, et jaatada KrMS § 381 lg 1 p 1 kohaselt kannatanu õigust nõuda sellise

kahju hüvitamist kriminaalmenetluses. Kohtupraktika järgi peaks menetletava kuriteo

koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude kogum moodustama tsiviilhagi

aluse raskuspunkti. Samuti ei nõustu kaitsja sellega, et kui K. Järva poleks neid

kokkuleppeid sõlminud, ei oleks kannatanul saamata jäänud tulu näol kahju tekkinud. On

igati võimalik, et suuremate vahendustasude/maakleritasude kohaldamisel oleks

maaklerteenuste osutamise lepingud jäänud üldse sõlmimata (vt nt AK ütlusi). Samuti

pole välistatud, et kannatanu seaduslikud esindajad oleksid andnud K. Järvale nõusoleku

väiksemate vahendustasude/maakleritasude kohaldamiseks, kuna praktikas seda tehti,

nagu tuvastas ka maakohus.

65. Kannatanu esindaja väidab eksitavalt seda, et K. Järva ei ole menetlusväliselt kahju

hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise nõuet

vaidlustanud. Kaitsja palus korduvalt jätta selles osas tsiviilhagi läbi vaatamata, sest see ei

ole KrMS § 381 lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetluses lubatav. Samuti ei nähtu arvelt, mil

määral on õigusteenus seotud tsiviilhagis lubatavate nõuetega. Alternatiivselt palus kaitsja

kohtukõne teesides arvestada tsiviilhagi rahuldamisel tasaarvestuse mõju ning kaitsja

seisukohti tsiviilhagi põhjendatuse osas. Seega pole K. Järva selle nõudega nõustunud.

Kohus on õigesti leidnud, et õigusteenuse eest oli põhjendatud tasuda 170 euro suurusest

tunnitasust väiksemat tunnitasu. Kulude hüvitamist taotles kannatanu VÕS § 128 lg 3

järgi, mis hõlmabki üksnes mõistlikud kulud. Seega tuleb kannatanu apellatsioon

puutuvalt menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate

õigusabikulude hüvitamise nõudesse jätta rahuldamata.

66. Kannatanu viitab õigesti sellele, et KrMS eristab süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisega

seonduvaid menetluskulusid. Maakohtu argumentatsioonist on aru saada, et maakohus

pidas põhjendatuks jätta kannatanu menetluskulud tsiviilhagi rahuldamata jäetud osaga

proportsioonis kannatanu enda kanda ning kaitsja peab tsiviilhagi menetlemisega

seonduvate menetluskulude puhul sellist maakohtu seisukohta iseenesest kõigiti

põhjendatuks: esitades kriminaalasjas tsiviilhagi muu hulgas KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes

lubamatute nõuetega, võttis kannatanu endale ka riisiko nende nõuetega seonduvate

menetluskulude kandmiseks ja on põhjendamatu panna nende menetluskulude hüvitamise

kohustust K. Järvale. K. Järva kanda saaks maksimaalselt jätta vaid need kannatanu

menetluskulud, mis seondusid süüküsimuse ja rahuldatud tsiviilhagi menetlemisega. Igal

juhul tuleks aga jätta riigi kanda süüdistuskohustusmenetluses kantud kulud, sest

menetlusosalisel on õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes

lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Kaitsja analüüsib eraldi kannatanu esitatud

õigusabiarveid ning esitab seisukohad, millises ulatuses oleks põhjendamatu jätta seal

nähtuvad kulud K. Järva kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Lühikokkuvõte

67. Ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse. Nii kaitsja kui

ka kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldatakse osaliselt.

68. Süüdistatav on õigesti süüdi tunnistatud W objekti broneerimistasu omastamises. Ta

pööras enda kasuks tema kätte usaldatud, kuid kannatanule kuulunud nõudeõiguse. See

18(44)

1-23-2818

nõudeõigus oli käsitatav kannatanu varana sõltumata sellest, et broneerimislepingu järgi

sõltusid kannatanu edasised varakäsutused edasilükkavate tingimuste saabumisest (II).

Maakohtu otsus tuleb aga tühistada osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi VVV ja

UUU vahendustasude omastamises. Neis osategudes võis küll süüdistatav käituda viisil,

mis võis rikkuda H OÜ ja R.A.V vahel sõlmitud käsunduslepingut, kuid ta ei pööranud

enda ega kolmanda isiku kasuks kannatanule kuulunud vara. Omastamise koosseis kaitseb

üksnes kannatanu omandit, mitte tema vara tervikuna. Kannatanu omandiõigus ei tulene

käsunduslepingus kokku lepitud konkurentsipiirangust, vaid see tuleb tuvastada eraõiguse

sätetele tuginedes. Kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei

võimalda järeldada, et süüdistatav, sõlmides S OÜ ning JBga suuliseid kokkuleppeid,

oleks esindanud kannatanut. Kuna S OÜ ning R.A.V (kannatanu) ja JBi ning R.A.V

(kannatanu) vahel ei tekkinud lepingulist suhet, ei kuulunud ka vahendustasu (ega sellele

vastav nõudeõigus) kannatanule. Usalduse kuritarvitamisega ei saa tegemist olla juba

ainuüksi seetõttu, et süüdistatav ei tekitanud oma tegevusega kannatanule KarS § 2172 lg-s

1 sätestatud kahju. Kuna viiest süüdistatavale ette heidetud osateost osutus kuriteoks

üksnes kolm, vähendab ringkonnakohus ühe kuu võrra süüdistatavale mõistetud

vangistust. Katseaja pikkus jääb muutmata. Tsiviilhagid, mis seonduvad UUU ja VVV

objektidega, jäävad läbi vaatamata (III).

69. Tsiviilhagi osas (III) tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse peaaegu täielikult.

Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindaja apellatsiooniga osaliselt, s.o selles, et

süüdistusega hõlmatud objektide osas saab kriminaalmenetluses läbi vaadata ka varalise

kahju hüvitamise nõude, millega nõutakse lubatust madalamate vahendustasude kokku

leppimisega tekitatud varalise kahju hüvitamist. Kriminaalmenetluses ei saa aga läbi

vaadata tsiviilhagisid, mis seonduvad objektidega, milles süüdistust esitatud ei ole (2).

Maakohus on jätnud ekslikult need hagid rahuldamata, mille läbi vaatamist KrMS § 381 lg

1 p 1 ei võimalda. Sellisel juhul tuleb jätta hagi läbi vaatamata. Niivõrd, kuivõrd

maakohtu otsus on selliste hagide osas vaidlustatud, saab ringkonnakohus maakohtu vea

parandada. Osas, milles maakohtu otsust ei vaidlustata, ringkonnakohus seda teha ei saa

(3). Lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega tekitatud varalise kahju

nõudes jätab ringkonnakohus hagi rahuldamata, sest tõendamata on kannatanule tekitatud

kahju. Samuti ei oleks tegemist kahju õigusvastase tekitamisega (4). Ringkonnakohus

nõustub kannatanu apellatsiooniga selles, et kahju kindlaks tegemise ja kahju hüvitamise

nõude koostamisega seonduvates kuludes ei oleks maakohus tohtinud kannatanu

lepingulise esindaja tasumäära ebamõistlikuks lugeda. Samas rahuldab kolleegium kaitsja

apellatsiooni osas, milles palutakse menetlusvälise kahjunõude koostamisega tekkinud

kahju hüvitist vähendada seoses sellega, et süüdistatav ei pannud VVV objekti süüdistuses

toime omastamist (5). Ringkonnakohus nõustub küll kaitsjaga, et maakohtu õiguslik

põhjendus tasaarvestuse arvestamata jätmiseks ei ole õige, kuid selgitab, miks ei ole

käsilolevas menetluses võimalik tuvastada, et menetluses mitteosaleva isiku tehtud

tasaarvestuse avalduse põhjal on süüdistatava ja kannatanu vaheline võlasuhe lõppenud

(6). Viiviste osas nõustub kriminaalkolleegium kaitsja apellatsiooniga ning leiab, et

maakohus on viivise arvestamisel põhjendamatult lähtunud tsiviilhagis märgitud

kuupäevadest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 113 lg-s

2 sätestatu (7).

70. Menetluskulude osas (IV) märgivad nii kaitsja kui ka kannatanu esindaja õigesti, et

maakohus on ekslikult juhindunud üksnes KrMS §-st 180 ja jätnud kohaldamata KrMS §-

s 182 sätestatud erandid. Seega teeb ringkonnakohus menetluskulude osas uue otsustuse.

Viimaks lahendab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulude

küsimuse (V).

19(44)

1-23-2818

(II) W objekti broneerimistasu omastamine

71. W objekti broneerimistasu omastamise osas ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all

see, et süüdistatav sõlmis broneerimislepingu kannatanu esindajana ja

broneerimislepingus ette nähtud broneerimistasu 5000 eurot tulnuks kanda kannatanu

arvelduskontole, kuid süüdistatav märkis broneerimislepingusse hoopis P OÜ (uue nimega

O OÜ) arvelduskonto numbri. Broneerimistasu 5000 eurot kantigi P OÜ arvelduskontole.

Kaitsja apellatsioonis leitakse, et tulenevalt broneerimislepingu iseloomust ei saa

kõnesolevat summat pidada kannatanule kuuluvaks varaks, sest viimane pidi seda vaid

hoiustama. Seega ei olnud tegemist ka KarS § 201 lg-s 1 nimetatud objektiga ehk

täideviijale usaldatud muu võõra varaga. Apellandi arvates võinuks põhimõtteliselt

tegemist olla hoopis broneerimislepingu teise poole – ATe – varaga, kuid sellise järelduse

tegemiseks tuleks süüdistuse piirest väljuda.

72. Kolleegium leiab, et W objekti osas on süüdistatava süüküsimus lahendatud õigesti.

73. Vara mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 66, mille kohaselt on vara isikule

kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene

teisiti (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 2024. a otsus asjas nr 1-20-3101, p 107).

Selliseks varaks võib olla ka rahaliselt hinnatav nõudeõigus (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 41).

Broneerimislepingu osapoolena tekkis R.A.V -l (kannatanul) õigus nõuda broneerimistasu

kandmist enda kontole (broneerimislepingu p 6-1; „kriminaaltoimik“, tl 187). Selline

nõudeõigus - kui rahaliselt hinnatav õigus - on vara TsÜS § 66 mõttes.

74. Kuna süüdistataval oli õigus kannatanut esindada ning seeläbi ka lepingutingimusi

kujundada, oli see vara tema kätte usaldatud. Süüdistatav sõlmis R.A.V (kannatanu) nimel

lepingu, millega oli kannatanul õigus nõuda broneerimistasu tasumist, kuid lepingu järgi

tuli see tasuda süüdistatavaga seotud kolmandale isikule (P OÜ-le ehk uue nimega O OÜ-

le). P OÜ-l broneerimislepingusse tehtud muudatusest eraldiseisvat nõudeõigust ei

tekkinud, sest tegemist ei olnud nn ehtsa kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga VÕS

§ 80 lg 2 mõttes. Sellegipoolest omastas süüdistatav kannatanule kuulunud nõude. Kui

broneerimislepingu teine pool (AT) kandis broneerimistasu P OÜ arvelduskonto, täitis ta -

vastavalt lepingu tingimustele - kohaselt enda lepingujärgse kohustuse R.A.V (kannatanu)

ees (VÕS § 76 lg 3 ja VÕS § 80 lg 1). Seetõttu lõppes kannatanu ja lepingupoole vaheline

võlasuhe (VÕS § 186 p 1) osas, mis seondus broneerimistasu maksmisega. Sisuliselt jäi

kannatanu sel moel oma nõudeõigusest ilma: ATelt broneerimistasu enam nõuda ei saanud

ning selle sai endale P OÜ. Seeläbi pööras süüdistatav kannatanule kuulunud ja temale

usaldatud võõra vara – nõudeõigus teise lepingupoole vastu – ebaseaduslikult kolmanda

isiku (P OÜ) kasuks ehk pani toime KarS § 201 lg-s 1 sätestatud kuriteo.

75. Kaitsja viited TsÜS § 105 lg-le 1 ning seisukohad broneerimistasu omandiküsimuse osas

kolleegiumi teistpidises ei veena. See, et broneerimislepingu punktides 6.2-6.4 sätestatu

on käsitatav edasilükkavate tingimustega tehinguna TsÜS § 102 lg 2 mõttes, ei väära

järeldust, et kannatanule kuulunud broneerimistasu tasumise nõue ATe vastu oli käsitatav

kannatanule kuuluva varana. Broneerimislepingu p 6.1 järgi kohustus ostja (s.o AT)

maksma maaklerile (s.o kannatanu ehk R.A.V ) broneerimistasu 5000 eurot hiljemalt 21.

juuliks 2021 ilma ühegi edasilükkava või äramuutva tingimuseta. Seega ei olnud see

tehing tingimuslik TsÜS § 102 lg 1 mõttes.

20(44)

1-23-2818

76. Kaitsja argumendid ei muuda süüdistatava teole antavat hinnangut ka hiljutise Riigikohtu

praktika valguses, mille järgi saab KarS § 201 lg-s 1 sätestatud muu vara omastamisest

tulenevalt vara mõistest üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel

väheneb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 2024. a otsus asjas nr 1-20-3101, p

109). Broneerimislepingu sõlmimise järel lasusid R.A.V -l järgmised kohustused: 1)

lugeda broneerimistasu kinnisasja ostuhinna tasumisel ettemakseks (broneerimislepingu p

6.2); 2) tagastada broneerimistasu, kui müüja loobub kinnisasja müümisest või kui müük

jääb ära pooltest sõltumatutel asjaoludel (broneerimislepingu p 6.4). Lisaks tekkis

kannatanul õigus jätta broneerimistasu tagastamata, kui kinnisasja müük jääb ära ostjast

tingitud põhjusel (broneerimislepingu p 6.3). Loetletud kohustused ja õigus olid vahetult

seotud kannatanu arvelduskontole laekuma pidanud broneerimistasuga. Broneerimistasu

omastamise järel vähenes kannatanu vara väärtus, sest ta jäi ilma oma 5000 euro suurusest

nõudest ATe vastu, kuid tal tekkisid – sõltuvalt saabuvatest asjaoludest – kohustused

samas väärtuses summa arvestamiseks ettemaksuna või selle tagastamiseks. Samuti

muutus väärtusetuks kannatanu õigus jätta broneerimistasu tagastamata. Lihtsamini:

mistahes sündmus oleks saabunud, pidanuks kannatanu tegema 5000 euro suuruse

varakäsutuse, olles ise sellisest summast süüdistatava teo tõttu ilma jäänud. Seega vähenes

R.A.V (kannatanu) nõudeõiguse P OÜ (uue nimega O OÜ) kasuks pööramise tulemusena

ka kannatanu vara väärtus. See kinnitab veelgi enam arusaama, et kõnesolevat

nõudeõigust on ainumõeldav käsitada kannatanule kuulunud rahaliselt hinnatava õiguse

ehk tema varana. Omastamise koosseisu ei välista see, et K. Järva kandis raha pärast teo

ilmsikstulekut R.A.V-le tagasi. Tegu oli selleks ajaks lõpule viidud.

77. Ülaltoodust tulenevalt on maakohtu otsus W objektiga seonduvalt seaduslik ning kaitsja

apellatsioon jääb selles osas rahuldamata.

(II) VVV ja UUU objektide vahendustasu omastamine

(1) Sissejuhatus

78. Süüdistus VVV ja UUU objektide osas erineb W (ja teiste apellatsiooni piiridest

väljapoole jäävate) objektide osas esitatud süüdistusest ühe olulise erisuse tõttu. Teiste

objektide puhul sõlmis süüdistatav kannatanu nimel kirjalikud lepingud, millel oli

lepingupoolena märgitud kannatanu (keda süüdistatav esindas). Nii ei olnud kahtlust, et

lepingulised suhted tekkisid kannatanu ja klientide vahel ning omastatud nõuded kuulusid

just kannatanule ja mitte süüdistatavale või mõnele muule isikule. VVV ja Saue objektide

puhul selliseid (kirjalikke) lepinguid ei sõlmitud. Kaitsja apellatsioonis leitaksegi, et

süüdistatav ei tegutsenud VVV ja UUU objektidega seonduvas süüdistuses kannatanu

esindajana, mistõttu ei omastanud ta ka kannatanule kuuluvat vara.

(2) Vara omandiküsimuse tuvastamise üldised põhimõtted

79. Selleks, et süüdistatavale usaldatud nõudeõiguse või tema valduses olnud sularaha

omastamisest oleks võimalik kõnelda, tuleb tuvastada, et R.A.V (kannatanu) tõesti ka

nõudeõiguse või sularaha omanikuks sai. Omastamine, erinevalt näiteks kelmusest ja ka

usalduse kuritarvitamisest, ei kaitse kannatanu vara tervikuna, vaid üksnes tema omandit.

See on ka põhjus, miks seadusandja on omastamise kõrvale loonud KarS §-s 2172

sätestatud kuriteokoosseisu (usalduse kuritarvitamine). Kui täideviija ei pööra enda või

kolmanda isiku kasuks kannatanule kuuluvat vallasasja või muud vara, kuid tekitab

kannatanule siiski suure varalise kahju tema vara käsutamise või temale kohustuste

võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise teel või tema varaliste huvide järgimise

21(44)

1-23-2818

kohustuse rikkumise läbi, on tegemist usalduse kuritarvitamisega. Kui sellist kahju ei

tekitata, ei ole täideviija tegu karistatav isegi väärteona (vt KarS § 218 lg 4).

80. Nõude või raha kuulumine kannatanule ei ole väärtusotsustus, mida võiks sisustada läbi

hinnangu, et tegelikult pidanuks raha saama kannatanu. Nõude ja raha kuuluvus on

õiguslik küsimus, mis tuleb lahendada eraõiguse sätete alusel. Kriminaalkolleegium leiab,

et maakohtu otsuses on liialt palju tähelepanu pälvinud asjaolu, et süüdistatav (pigem

lepingupooleks olnud käsundisaaja H OÜ) võis rikkuda kannatanuga sõlmitud

käsunduslepingus sätestatud konkurentsikeeldu. Isegi kui nii oli, ei järeldu sellest, et

süüdistuse järgi omastatud vara kuulus kannatanule. Teise isikuga sõlmitud

käsunduslepingut - sh seal sätestatud konkurentsikeeldu - rikkudes nn haltuura korras

tehtud töö eest saadud raha enda kasuks pööramine on käsitatav omastamisena üksnes siis,

kui enda kasuks pööratud vara kuulus õiguslikult kannatanule. See oli nii vaid juhul, kui

süüdistatav esindas VVV ja UUU objektide vahendamisel kannatanut, mistõttu tekkis

kannatanul vahendustasu maksjatega lepinguline suhe.

81. Kannatanu esindamine tuleb tuvastada TsÜS 8. peatüki sätete kohaselt. TsÜS § 115 lg 1

järgi võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes,

kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks

esindusõigus. Esindusõigus võib TsÜS § 117 lg 2 järgi tuleneda seadusest või selle võib

anda tehinguga (volitus). Volitus antakse esindaja poolt tahteavalduse tegemisega

esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele (TsÜS

§ 118 lg 1; erandlikel juhtudel võib esindusõigus tekkida ka nn talumisvolituse

tulemusena TsÜS § 118 lg 2 järgi – vt selle kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.

detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-136-16, p 21-23).

82. TsÜS § 116 lg 1 järgi võib esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib

tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. See

tähendab, et esindaja võib esindatava nimel teha tehingu ka siis, kui ta ei tee esindatava

nimel sõnaselgelt tahteavaldust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2017. a otsus

asjas nr 3-2-1-117-07, p 14). Asjaolu, et isik tegutseb esindatava nimel, peab olema

väliselt äratuntav. Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema

võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või

esindatava suhtes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-

2-1-85-10, p 14 ja 15. oktoobri 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-79-14, p 11). TsÜS § 116 lg

2 sätestab selleks puhuks ka eelduse, et kui tehingu on teinud majandus- või

kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või

kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või

kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses

tegutseva isiku nimel. Selle eelduse kohaldamiseks ei piisa aga pelgalt näiteks e-kirja

lõppu märgitud ametinimetusest. TsÜS § 116 lg 2 kohaldamine eeldab, et majandus- või

kutsetegevuses teise isiku nimel tehingu tegemisel peab olema tehingu teisele poolele

äratuntav, millise teise isiku ettevõttes või kutsetegevuses isik tegutseb (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-136-16, p 16 ja 15. oktoobri

2014. a määrus asjas nr 3-2-1-79-14, p 12). Oluline on aga see, et TsÜS § 116 lg 2 on

üksnes eeldus. Määrav on poolte tahe (vt ka VÕS § 29 lg 1). Kui on selge, et mõlema

poole tahe oli suunatud sellele, et tehingut ei tehtaks esindatava nimel, ei saa üksnes TsÜS

§ 116 lg-le 2 tuginedes poolte vahel tekkinud õigussuhet ümber kvalifitseerida.

83. Ringkonnakohus toob näite. Kujutame ette olukorda, kus A sõlmib lepingu juriidilise

isikuga OÜ B, millega kohustub OÜ B nimel massaažiteenust osutama ning üksiti nõustub

22(44)

1-23-2818

lepingus sätestatud keeluga osutada tasulist massažiteenust väljaspool OÜ B

majandustegevust enda või kellegi teise nimel. Sellise lepinguga on A-le antud volitus

(TsÜS § 118 lg 1) esindada OÜ-d B lepingute sõlmimisel klientidega. See, kas A

massaažiteenust ka igal üksikjuhtumil OÜ B nimel osutab, sõltub aga faktilistest

asjaoludest.

84. Kui klient broneerib OÜ-le B kuuluval veebilehel aja, tuleb äriruumidesse, mis viitavad

äratuntavalt OÜ-le B (nt on seal OÜ B logod) ning saab seal A-lt, kes on riietatud OÜ B

firmanimega tööriietesse, massaažiteenust, tuleneb lepingu sõlmimine OÜ B nimel nii

tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1) kui ka kehtib sellisel juhul TsÜS

§ 116 lg-s 2 sätestatud eeldus, et tehing tehti OÜ B nimel. Peaks A kliendilt saadud tasu

enda kasuks pöörama, on tegemist omastamisega (vrd sisuliselt sarnastel asjaoludel nt

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2022. a otsus asjas nr 1-20-3215, p

55). Peaks aga A nädalavahetusel maal naabrimehele sularaha eest oma kodus massaaži

tegema, ei ole mingit põhjust rääkida massaažiteenuse osutamisest OÜ B nimel. OÜ B ja

naabrimehe vahel ei teki sellise massaažiteenuse osutamisel lepingulist suhet. See

tähendab, et OÜ-l B ei ole kliendi (naabrimehe) vastu ühtegi nõuet ning niisamuti ei saa

naabrimehel tekkida nõudeid OÜ B vastu (nt juhul, kui A vigastab massaažiteenuse käigus

naabrimeest või kahjustab viimase vara). See, et A võis sedasi haltuurat tehes rikkuda

enda ja OÜ B vahelist käsunduslepingut, ei ole esindamisõiguse seisukohast oluline. A

poolt OÜ-ga B sõlmitud lepingu tingimuste rikkumine ei too kolmandale isikule (kliendile

ehk naabrimehele) kaasa lepingulist suhet OÜ-ga B. Seega ei vastuta A massaaži eest

saadud raha endale võtmise eest omastamise koosseisu järgi, sest tegemist ei olnud OÜ-le

B kuulunud varaga. Olukord on aga keerulisem, kui modifitseerida näite esimest varianti.

A osutab küll teenust OÜ B ruumides ning tema firmariietes, kuid lepib kliendiga

eraviisiliselt kokku, et tegemist on üksnes omavahelise tehinguga (tehakse mustalt), mille

raames massaaži osutatakse odavamalt ning kust OÜ B jäetakse vahelt välja. Näiteks

osutab A massaažiteenust oma sõbrale või sugulasele. Kui mõlema poole tahe on suunatud

sellele, et leping sõlmitakse omavahel, mitte OÜ-ga B, ei kehti TsÜS § 116 lg-s 2

sätestatud eeldus. Sel juhul ei teinud A tehingut OÜ B nimel, mistõttu ei saa OÜ B raha

omanikuks ja raha omastamine kõne alla ei tule. Peaks aga A sellise teenuse osutamisel

kasutama OÜ-le B kuuluvaid vahendeid (nt massaažiõli vmt), võib rääkida selliste

vahendite enda või kolmanda isiku kasuks pööramisest. Sõltuvalt asjaoludest ning kahju

suurusest võib aga A tegevus olla käsitatav usalduse kuritarvitamisena, sest ka saamata

jäänud tulu võib olla käsitatav KarS § 2172 lg-s 1 nimetatud kahjuna (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 11.1). Nendest näidetest

nähtub, et kuigi kõikidel juhul kahjustatakse OÜ B varalisi huve ning rikutakse ka

lepingulist kohustust (olid ju A ja OÜ B kokku leppinud selles, et A tegutseb üksnes OÜ

B nimel), kaitseb omastamise kuriteokoosseis üksnes kitsast osa OÜ B varast: tema

omandit.

85. Tulles tagasi käsiloleva kriminaalasja juurde, tuleb tuvastada, kas ja millisel õiguslikul

alusel tekkis R.A.V (kannatanu) ja klientide vahel lepinguline suhe, mille alusel oli

kannatanul õigus nõuda klientidelt süüdistuses kirjeldatud tasude maksmist endale; kas

selline nõudeõigus või selle nõudeõiguse alusel üle antu oli KarS § 201 lg-s 1 nimetatud

objektiks (st kannatanule kuuluv vallasasi või muu vara); kas süüdistatav oli KarS § 201

lg-s 1 nimetatud subjektiks (isik, kelle valduses oli kannatanule kuuluv vallasasi või

kellele oli usaldatud kannatanule kuuluv muu võõras vara) ning kas süüdistatav pööras

sellise vallasasja või vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks.

23(44)

1-23-2818

(3) VVV objekt

86. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mida apellatsioonis ei vaidlustata, on järgmised.

Osaühing S (esindaja JB) sõlmis üürilepingu D OÜ-ga (esindaja TS), millega Osaühing S

andis D OÜ-le üürile VVV tn 2, Rakvere asuva üüripinna. Süüdistatav abistas selle

tehingu tegemisel JBi ning esitas selle eest H OÜ nimel S OÜ-le arve vahendusteenuse

eest summas 500 eurot, mille S OÜ tasus. Ühtegi kirjalikku kokkulepet sellise abi

andmiseks ei sõlmitud, piirduti suulise kokkuleppega. Abistamine seisnes üürilepingu

blanketi kasutada andmises, sellele andmete lisamises ning üürilepingu poolte suhtluse

vahendamises. Üürileping sõlmiti Uus Maa Nord üürilepingu blanketile ning süüdistatav

kasutas suhtluseks ka enda e-posti aadressi keio.jarva@uusmaa.ee.

87. Kaitsja leiab, et süüdistatav ei sõlminud Osaühinguga S lepingut kannatanu nimel. Sel

juhul ei saa tegemist olla ka omastamisega, sest R.A.V-l (kannatanul) ei tekkinud

Osaühingu S vastu nõudeõigust.

88. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga. Maakohus on süüdistatavat süüdi tunnistades

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sest ei tuvastanud õigesti, et väidetavalt omastatud

vara kuulus kannatanule. Maakohus tugines süüdimõistvat otsust tehes asjaoludele, millest

ei saa järeldada, et süüdistatava ja JB suulise kokkuleppe tulemusena sai lepingupooleks

(ja nõude omanikuks) R.A.V ehk kannatanu.

89. Enne maakohtu otsuses toodud seisukohtadele hinnangu andmist märgib ringkonnakohus,

et H OÜ ja kannatanu vahel sõlmitud käsunduslepingust ei tulenenud tegelikult H OÜ

õigust kannatanut üürilepingute vahendamisel esindada. Samas tulenes uuritud tõenditest

(mh C.U, V.T ja süüdistatava ütlustest), et praktikas vahendati käsunduslepingu alusel ka

üüritehinguid. Seega võib järeldada, et H OÜ oli TsÜS § 118 lg-te 1 ja 2 järgi volitatud

esindama kannatanut ka üürilepingute sõlmimisel. Tulenevalt VÕS § 13 lg-st 3 ei väära

sellist järeldust ka asjaolu, et käsunduslepingu muutmisele oli ette nähtud üksnes kirjalik

vorm.

90. Maakohus viitas süüdimõistvat otsust tehes konkurentsikeelule ning sellele, et süüdistatav

pidi mõistma, et see kohaldub ka üürilepingute korral (vaatamata sellele, et

käsundusleping ei reguleerinud üürilepingute vahendusteenuse osutamist). Nagu eespool

selgitatud, ei ole konkurentsikeelu võimalik kohaldumine omandisuhte tuvastamisel

oluline, sest käsundisaajaga kokku lepitud konkurentsipiirangu alusel kannatanul

kolmandate isikutega lepingulisi suhteid ei teki. Niisamuti ei viita kannatanu ja S OÜ

vahel sõlmitud lepingule kuidagi maakohtu poolt välja toodud asjaolu, et süüdistatav ei

kandnud objekti Resolve programmi, mistõttu kannatanu ei saanud sellest teada. See

võimaldab küll järeldada, et süüdistatav ei tahtnud, et kannatanu sellest objektist teaks,

kuid ei midagi enamat. Kui kannatanu ei olnud lepingupooleks, on ka mõistetav, miks

süüdistatav seda Resolve programmi ei lisanud.

91. Kuigi tunnistaja JB on selgitanud, et tema Uus Maalt teenust ei tellinud, leidis maakohus,

et see pole oluline, sest tunnistaja ei olnud käsunduslepingu pooleks (st ei teadnud ka

konkurentsipiirangust) ning süüdistatav ise oli konkurentsipiirangust teadlik. Lisaks viitab

maakohus sellele, et süüdistatav kasutas Uus Maa e-posti aadressi ja Uus Maa lepingu

blankette. Nagu eespool selgitatud, võib Uus Maa e-posti aadressi ja Uus Maa lepingu

blankettide kasutamine küll olla asjaolu, mis võimaldab eeldada, et tehing tehti kannatanu

nimel (TsÜS § 116 lg 1 teine alternatiiv ja lg 2), kuid määrav on poolte tahe. Kui poolte

tahe oli suunatud sellele, et tehingut ei tehtaks kannatanu nimel, ei muutu kannatanu

24(44)

1-23-2818

üksnes Uus Maa logode kasutamise tõttu lepingupooleks. Oluline on seegi, et maakohus ei

pidanud JBi ega süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks ega lubamatuteks. Seda ei ole

ükski apellant taotlenud ka apellatsioonimenetluses (ei apellatsioonis ega

apellatsioonivastuses). Ometigi kinnitavad mõlemad, et mõistsid tehingut nii, et see

tehakse H OÜ nimel n-ö sõprade omavahelise tehinguna. JB on tunnistajana sõnaselgelt

kinnitanud, et tema ei soovinud tehingut Uus Maaga teha ning lisaks oli juttu üürilepingul

olnud Uus Maa logodest, mille kohta olla süüdistatav lausa küsinud, kas need häirivad

JBi. Sel küsimusel puuduks mõte, kui vahendusteenust osutati kannatanu nimel, sest sel

juhul oleks Uus Maa logo kasutamine mõistetav ega vajaks üle küsimist.

92. On selge, et süüdistatav kasutas üürilepingu blanketti, millele oli tal ligipääs kannatanu

ning H OÜ vahel sõlmitud käsunduslepingu tõttu. See võis küll olla näotu, kuid ka sellest

ei teki kannatanu ja S OÜ vahel lepingulist suhet. Niisamuti ei võimalda kannatanu ja S

OÜ vahelist lepingulist suhet tuvastada asjaolu, et süüdistatav kasutas @uusmaa.ee lõpuga

e-posti aadressi. Tuvastatud on, et seda e-posti aadressi kasutas süüdistatav üürilepingu

allkirjastamiseks vahendamisel S OÜ ja D OÜ vahel. Taaskord: määrav on S OÜ ja

süüdistatava tegelik tahe lepingu (st suulise kokkuleppe) sõlmimise hetkel. Pigem võiks e-

posti aadressi kasutamisest arvata, et üürilepingu teisel poolel (D OÜ-l) võis sellest jääda

mulje, et süüdistatav esindab kannatanut. See ei ole aga tähtis, sest D OÜ-l ei tekkinud

R.A.V-ga lepingulist suhet ning isegi kui see oleks tekkinud, ei seondunud see väidetavalt

omastatud varaga. R.A.V esindamisele ei viita ka maakohtu poolt välja toodud asjaolu, et

süüdistatav esitas S OÜ-le arve H OÜ nimel ning arve kirjelduses oli vahendustasu ja

maakleri nimeks Keio Järva. Vaidlust ei olegi selles, et süüdistatav osutas S OÜ-le

üürilepingu vahendusteenust ning S OÜ nõustus selle eest tasu maksma. Vaieldakse selle

üle, kas teenust osutati (konkurentsikeeldu rikkudes) H OÜ nimel, mis õigustakski tasu

maksmist viimasele, või esindati kannatanut.

93. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, justkui viitaks kannatanu ja S OÜ vahel

tekkinud lepingulise suhtele see, et süüdistatava lepingulise esindaja poolt nõudekirjale

esitatud vastuses avaldati valmisolekut vahendustasu osaliseks hüvitamiseks. Nimetatud

vastus esitati advokaadi poolt, kes oli nii süüdistatava kui ka H OÜ lepinguline esindaja

ning seal väljendati H OÜ valmisolekut kõnesoleva vahendustasu osaliseks hüvitamiseks.

Nagu ka käesolevas otsuses edaspidi näha saab (vt tsiviilhagidega seonduvat), tekkisid

kannatanu, H OÜ ja süüdistatava vahel erinevad õigussuhted. Muuhulgas on igati

võimalik, et üüritehingut vahendades rikkus H OÜ käsunduslepingust tulenevat

konkurentsipiirangut, mistõttu ei saa välistada, et kannatanul võibki tema vastu vähemasti

mingisugune nõudeõigus olla. See põhjendab ka valmisolekut sellise kahju hüvitamiseks.

Nagu juba korduvalt märgitud, ei tähenda konkurentsipiirangu rikkumine seda, et

süüdistatav omastas kannatanule kuuluvat vara. Samuti võib selline nõusolek olla kantud

soovist vaidlus lõpetada nagu märgib ka kaitsja.

94. Oluline on ka see, et süüdistatava ja JBi ütluste järgi ei olnud tegemist n-ö klassikalise

vahendusteenusega. Nimelt leidis JB ise üürniku ning palus süüdistatava abi üürilepingu

vormistamiseks, sest tundis teda isiklikult ning teadis, et tal on selles vallas kogemusi.

Omavahelisi kokkuleppeid paberile kirja ei pandud ning süüdistatava abi piirduski sellega,

et ta kasutas üürilepinguks Uus Maa blanketti ning vahendas üürilepingu allkirjastamist

JBi poolt leitud kliendiga. Selle eest tasus S OÜ arve alusel H OÜ-le 500 eurot.

95. Kolleegiumil ei ole tuvastatud asjaolude valguses kahtlust, et süüdistatav seadis

eesmärgiks vahendada üüritehingut nii, et saaks kogu vahendustasu H OÜ, mitte

kannatanu arvele. Tõenäoliselt rikkus H OÜ seeläbi ka käsunduslepingust tulenevaid

25(44)

1-23-2818

tingimusi ning süüdistatavat võis ajendada omakasu eesmärk. Menetluses tuvastatud

asjaolud ei võimalda aga teha järeldust, et süüdistatava ja JBi suhtluse ja suulise

kokkuleppe tulemusena sõlmiti lepinguline suhe S OÜ ja R.A.V vahel. Seega ei saa

rääkida ka kannatanul tekkinud nõudeõigusest. Seetõttu ei ole asjakohased ka kannatanu

apellatsioonivastuses tehtud viited modus operandile (tegutsemismustrile). Jah,

süüdistatav tegi mitmel erineval juhul pingutusi selleks, et vaatamata H OÜ ja kannatanu

vahel sõlmitud käsunduslepingule jätta kannatanu võimalikust tulust ilma. Modus

operandi ei ole aga omandiõiguse tekke aluseks. Sel põhjusel jääb tagajärjetuks ka

kannatanu esindaja taotlus lugeda JSi, RS ja RLi ütlused asjassepuutuvateks. Nagu

eespool selgitatud, ei tuvastata omandiõigust väärtushinnanguna, vaid tegemist on

õigusliku otsustusega. Omastamise kuriteokoosseis ei kaitse mitte kannatanu vara

tervikuna, vaid üksnes tema omandit. Kuna kõnesoleva objekti puhul ei olnud 500 eurot

(ega sellele vastav nõudeõigus) kannatanu omandis, ei ole 500 euro enda kasuks

pööramise näol tegemist omastamisega. Tegemist ei saanud olla ka usalduse

kuritarvitamisega, sest kannatanule ei tekitatud KarS § 2172 lg-s 1 märgitud ulatuses

kahju.

(4) UUU objekt

96. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mida apellatsioonimenetluses ei vaidlustata, on

järgmised. JB soovis müüa endale kuuluvat kinnistut. JB pöördus selleks süüdistatava

poole. Ühtegi kirjalikku lepingut omavahel ei sõlmitud, kokku lepiti suuliselt, et JB tasub

kinnistu müügi korral K. Järvale sularahas 2000 eurot. Süüdistatav pani üles kinnistu

müügikuulutuse, millel kasutati ka Uus Maa logosid ja kontaktaadresse. Enne notariaalset

ostu-müügilepingut edastas süüdistatav oma e-posti aadressilt keio.jarva@uusmaa.ee

notaribüroole tehingu memo. Kinnisasja müügi järel tasus JB süüdistatavale lubatud 2000

eurot sularahas.

97. Sarnaselt VVV objektiga leiab kaitsja ka UUU objekti puhul, et süüdistatav ei sõlminud

lepingut kannatanu nimel, mistõttu ei saanud süüdistatav ka kannatanule kuulunud vara

omastada.

98. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga ka siin. Maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu tühistada sarnastel põhjustel nagu kolleegium ülalpool VVV objekti

juures selgitas.

99. Maakohus leidis, et süüdistatav võis sõbrale teeneid osutada ükskõik millises valdkonnas,

välja arvatud käsunduslepingus sätestatud keelatud valdkonnas, s.o maaklerteenuste

osutamise valdkonnas. Kuna Keio Järva aga osutas just maaklerteenust ja kinnisvara

tehing toimus, oli vastavalt käsunduslepingule vahendustasule õigus vaid R.A.V -l.

Ringkonnakohus kordab eespool selgitatut, et R.A.V-l (kannatanul) ei saanud JBiga

lepingulist suhet tekkida ainuüksi seetõttu, et H OÜ ja kannatanu vahelisest lepingust võis

tuleneda konkurentsikeeld. Maakohus leiab sedagi, et süüdistatav antud tehinguga seoses

ühtegi lepingut ei sõlminud, arvet ei väljastanud ja objekti ka Resolve programmi üles ei

pannud, vaid sai vahendustasu sularahas, mis näitab, et antud kinnistuga seotud teenuse

pakkumist ja selle tulenevat tasu soovis ta R.A.V eest varjata. Ilmselt pidas maakohus

silmas, et ei sõlmitud ühtegi kirjalikku lepingut. Muus osas saab maakohtu seisukohaga

nõustuda. Ka ringkonnakohus arvab, et süüdistatav soovis oma haltuurat kannatanu eest

varjata. Nagu ka VVV objekti puhul, ei tulene sellest aga kannatanu omandiõigust JBi

poolt süüdistatavale antud sularaha osas. Edasi on maakohus kirjeldanud, et süüdistatav on

seletuskirjas tunnistanud sularahas vahendustasu saamist ning kandnud selle kannatanu

26(44)

1-23-2818

kontole. Siis järeldab maakohus, et eeltoodud tõenditega on tuvastamist leidnud, et

vahendustasu pidanuks laekuma kannatanu kontole. Sarnaselt VVV objektile seletab

kolleegium ka siin, et vahendustasu kannatanule hüvitamine (või valmisolek selleks) ei

tõenda seda, et vahendustasu kuulus kannatanule. On igati võimalik, et süüdistatav võis

haltuurat tehes rikkuda H OÜ ja kannatanu vahel sõlmitud käsunduslepingust tulenevaid

tingimusi. Sestap on ka mõistetav, et süüdistatav võis soovida vahendustasu kannatanule

hüvitada. See ei tähenda aga seda, et vahendustasu saamisel kuulus see kannatanule. Kuigi

see ei ole määrav, märgib ringkonnakohus ka täiendavalt seda, et seletuskirjas tunnistas

süüdistatav süüd just ennekõike seoses Uus Maa kaubamärgi kasutamisega

(„kriminaaltoimik“, tl 15).

100.

Ringkonnakohus ei nõustu ka õigusliku hinnanguga, mille maakohus tegi kohtus antud

ütluste põhjal. Nimelt leidis maakohus: Süüdistatav ise tõstatas ka küsimuse, et kas müüja

jaoks Uus Maaga leping on vajalik, tõdedes, et tavaliselt ta sellise lepingu sõlmiks ja

R.A.V nimel ka tegutses. Süüdistatav seadis eesmärgiks tasu laekumise temale ja teadis,

et selleks on vaja käsunduslepingust tulenevaid nõudeid eirata. Kui maakohus luges

sellise asjaolu tuvastatuks, tõdes ta üksiti, et poolte vahel oli suisa arutelu all see, kas

lepingut Uus Maaga (st siis kannatanuga) sõlmida või mitte, misjärel otsustati seda mitte

teha. Nagu eespool märgitud, on esindatava nimel tehingu tegemise tuvastamisel

ennekõike määravaks tehingupoolte tegelik tahe. Ka JBi ütlustest nähtub, et tema enda

arvates Uus Maaga lepingulistes suhetes ei olnud. Arvestades, et pooled leppisid kokku

vahendustasu tasumise sularahas, on kolleegiumi arvates usutav, et mõlema poole huvi oli

algusest peale teha tehing omavahel ning mitte kannatanuga. Samuti on usutav, et neid

ajendas selleks soov leppida kokku odavamas hinnas, kuid ka see ei tähenda, et kannatanu

sai vastu JBi ja süüdistatava tahet lepinguosaliseks. Kannatanu poolt H OÜ-ga sõlmitud

käsunduslepingus sätestatud konkurentsipiirang ei võta süüdistatavalt õigus- ega

teovõimet. Nii ei saa kannatanu süüdistatava asemel iga lepingu pooleks, mis kannatanu

arvates sellist käsunduspiirangut rikub.

101.

Sarnaselt VVV objektile, ei omista kolleegium esindussuhte tuvastamisel tähtsust

sellele, et süüdistatav reklaamis kinnistut Uus Maa logodega ning saatis tehingut ette

valmistava memo @uusmaa.ee e-posti aadressilt. Nimelt on omandiõiguse küsimuses

oluline see, kuidas süüdistatav ja JB omavahelise tehingu kokku leppisid, mitte see, kuidas

süüdistatav hiljem ostjaid - kellega tal endal või kannatanul lepingulisi suhteid ei tekkinud

- otsis. Süüdistatavale pole ette heidetud ka seda, et ta oleks omastanud kannatanu vara

mingil muul moel (nt lasknud kannatanul tasuda kinnisvaraportaalis olnud

müügikuulutuse eest vmt).

102.

Eeltoodud põhjustel ei olnud UUU objekti puhul 2000 eurot (ega sellele vastav

nõudeõigus) kannatanu omandis. Seega ei ole 2000 euro enda kasuks pööramise näol

tegemist omastamisega. Tegemist ei saanud olla ka usalduse kuritarvitamisega, sest

kannatanule ei tekitatud KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud ulatuses kahju.

(4) Kokkuvõte, mõju tsiviilhagi lahendamisele ja karistusele

103.

Maakohus leidis, et süüdistatav on toime pannud ühe jätkuva omastamise, mis seisnes

viies erinevas osateos. Menetlusosalised ei vaidlusta osategude käsitamist ühe jätkuva

süüteona. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt ning leiab, et

süüdistatav ei omastanud VVV ja UUU objektide vahendustasusid. Kuna tegemist on

jätkuva kuriteo kahe osateoga, ei tingi see süüdistatava (osalist) õigeks mõistmist. Küll

aga peab erisus süüdimõistmise ulatuse ja süüdistuse etteheite vahel kajastuma otsuse

27(44)

1-23-2818

resolutsioonis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 2021. a määrus asjas nr 1-20-

470, p 25). Seega tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p 2 alusel maakohtu otsuse osas,

millega süüdistatav tunnistati KarS § 201 lg 1 järgi süüdi ning teeb KrMS § 337 lg 2 p 4 ja

KrMS § 340 lg 2 p 2 alusel uue otsuse, millega tunnistab süüdistatava süüdi KarS § 201

lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises, mis seisnes W kinnisasja broneerimistasu, HHH

26-1 kinnisasja broneerimistasu ning KKK 8-133 kinnisasja maakleritasu omastamises.

Sel moel on otsuse resolutsiooni ja süüdistuse etteheidet kõrvutades võimalik tuvastada,

millised etteheidetud osategudest on käsitatavad süüteona ja millised mitte.

104.

Kuna ringkonnakohus leiab, et VVV ja UUU objektidega seotud süüdistuses ei ole

süüdistatav kuritegu toime pannud, tuleb nendega seonduv tsiviilhagi KrMS § 310 lg-s 2

sätestatu analoogiat kohaldades (sest formaalselt ei mõistata süüdistatavat õigeks) jätta

läbi vaatamata. Seega jätab ringkonnakohus läbi vaatamata kannatanu tsiviilhagi

süüdistatavalt varalise kahju hüvitise nõudes seoses VVV 2 objekti vahendustasuga

summas 500 eurot ning sellega seonduva viivise nõudes, samuti süüdistatavalt varalise

kahju (saamata jäänud tulu) hüvitise nõudes summas 4426 eurot seoses VVV (26 eurot) ja

UUU (4400 eurot) objektide vahendustasude alandamisega.

105.

Kaitsja leidis apellatsioonis, et kuna süüdistatav ei ole kolme osategu toime pannud,

tuleks ka talle mõistetud karistust kergendada. Ringkonnakohus tuvastas, et süüdistatav ei

ole kahte osategu toime pannud. Kolleegium leiab, et maakohus tugines karistust mõistes

asjakohastele argumentidele. Samas möönab kolleegium, et karistust mõistes omistati

tähtsus ka sellele, et omastamine koosnes viiest osateost. Nendest kaks langes

apellatsioonimenetluse tulemusena ära. Kuigi karistuse mõistmine ei taandu pelgalt

matemaatikale, toob kolleegium välja, et viie omastamisteo koguulatus oli 14 078 eurot

(5000 + 500 + 2000 + 4578 + 2000 = 14 078). VVV ja UUU objektid moodustasid sellest

ligi viiendiku ehk 18% (2500 eurot). Maakohus karistas süüdistatavat seitsmekuuse

vangistusega. Ringkonnakohus vähendab süüdistatavale mõistetud vangistust kuue kuuni

ning jätab selle sarnaselt maakohtuga KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata, kui

süüdistatav ei pane üheaastase katseaja jooksul toime kuut tahtlikku kuritegu. Katseaja

kulgemise osas jääb maakohtu otsus muutmata. See hakkab kulgema alates maakohtu

otsuse kuulutamisest 16. mail 2024 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari

2024. a määrus asjas nr 1-22-454, p 11).

(III) Tsiviilhagi

(1) Sissejuhatus

106.

Apellatsioonimenetluses ei vaidlustata maakohtu otsust osas, millega süüdistatavalt

mõisteti välja HHH ja KKK objektide vahendamistasudega tekitatud varalise kahju hüvitis

summas 6578 eurot. Samuti ei vaidlusta kannatanu maakohtu otsust osas, milles

tsiviilhagi jäeti rahuldamata leppetrahvi nõudes (8000 eurot).

107.

Kannatanu vaidlustab maakohtu otsuse:

a) SSS tn objekti vahendustasu hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas (2500

eurot), lisaks palub kannatanu rahuldada selles osas viivise nõude;

b) Vahendustasude põhjendamatutest alandamistest tuleneva saamata jäänud tulu

nõude rahuldamata jätmise osas (16 136 eurot);

28(44)

1-23-2818

c) Menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate

õigusabikulude hüvitamise hagi osalise rahuldamise osas (kannatanu taotleb hagi

rahuldamist täies ulatuses).

108.

Süüdistatav vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus ei võtnud seisukohta

SSS objektiga seonduva viivisetasu nõude osas. Selles osas tulnuks hagi jätta rahuldamata.

Kaitsja palub jätta ka rahuldamata tsiviilhagi, mis seondub VVV objektiga, sest ta taotleb

selles osas süüdistatava õigeks mõistmist, samuti tuleks selle võrra vähendada

menetlusväliselt nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitist.

Kaitsja vaidlustab ka tasaarvestuse arvestamata jätmist ning KKK, VVV ja HHH

objektidega seonduvate viivisenõuete väljamõistmist.

109.

Jättes kõrvale viivisenõuete ja tasaarvestusega seonduva, ei vaidlustatud maakohtu

otsust HHH (4578 eurot) ja KKK (2000 eurot) objektiga seonduva põhinõude välja

mõistmise osas. Samuti ei vaidlustata maakohtu otsust kohustuse täitmise korra osas

(ülekanne kannatanu pangakontole koos makseselgitusega). Kuigi maakohtu resolutsioon

tuleb tsiviilhagi osas tervikuna uuesti sõnastada (vt järgmised alapunktid), ei muuda neis

küsimustes ringkonnakohus maakohtu otsust sisuliselt.

(2) KrMS § 381 lg 1 p 1 tingimused: lubatavate nõuete ring

110.

KrMS § 381 lg 1 p 1 järgi võib kannatanu tsiviilhagis esitada nõude, kui nõude

eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra

taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad

olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi

vaadata ka tsiviilkohtumenetluses.

111.

Riigikohtu praktikas on selgitatud, et nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad

faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kuna süüdistatava

karistusõigusliku vastutuse ja tema vastu suunatud kannatanu nõude eeldused tulenevad

erinevatest õigusnormidest, siis ei saa nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum

tavaliselt täielikult kokku langeda. Seetõttu tulebki tsiviilhagi lahendamiseks üldjuhul

tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt

tähtsust ei ole. Nii on kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine võimalik ka

juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks

võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele

vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate

asjaolude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas

menetletav tegu peab moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Muidu ei ole kahel

õigusvaidlusel piisavat ühisosa ja tsiviilnõude lahendamine kriminaalmenetluses ei täida

enam oma eesmärki ning võib hakata ebamõistlikult takistama karistusõiguse

rakendamist. Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta

süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu

hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule

alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult

seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi

instituudi eesmärgiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2019. a otsus asjas

nr 1-18-7833, p-d 15-16, vt ka kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrust asjas nr 3-1-

1-22-17, p 41).

29(44)

1-23-2818

112.

Maakohus on õigesti leidnud, et osas, milles kannatanu tsiviilhagis nõutakse kahju

hüvitamist seoses süüdistusega hõlmamata SSS tn objektiga (vahendustasu 2500 eurot,

sellelt nõudelt arvestatav viivis ning vahendustasu vähendamisega seotud saamata jäänud

tulu 5100), ei ole KrMS § 381 lg 1 p 1 nõuded täidetud. Selles osas on tsiviilhagi aluseks

olevate asjaolude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga sisuliselt olematu,

mistõttu ei saa selline nõue olla suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud

hüveolukorra taastamisele. Seda järeldust ei mõjuta kannatanu seisukoht, justkui käitus

süüdistatav selle objekti vahendamisel sarnaselt süüdistuses nimetamata objektidega.

KrMS § 381 lg 1 p 1 järgi on nõutav, et kannatanu hüveolukorda oleks rikutud

kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, mitte sellele sarnaneva käitumisega.

113.

Süüdistusega hõlmatud objektide osas lubatust madalamate vahendustasude kokku

leppimisega tekitatud kahju hüvitamise nõue on KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes piiripealne

juhtum. Asjaolu, et sellist tegevust kirjeldatakse ka süüdistusaktis, ei ole tsiviilhagi

lubatavuse seisukohast määrav. Kriminaalmenetluse esemeks oleva teona KrMS § 381 lg 1

p 1 mõttes tuleb käsitada tegu, mis tõendatuse korral võiks vastata kuriteokoosseisule. Nii

on ka Riigikohtu praktikas kasutatud süüdistuse alusfaktide mõistet. Selle all tuleb silmas

pidada faktide kogumit, mis moodustavad süüteoetteheite tuuma: faktilisi asjaolusid, mis

vastavad süüteokoosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele. See, et prokuratuur

on süüdistuses kirjeldanud asjaolusid, mis ei oma koosseisupärase, õigusvastase ja süülise

teo tuvastamisel tähtsust, ei laienda kriminaalmenetluses lubatavate nõuete ringi.

Käsiloleval juhul ei ole asjaolul, et vahendustasude summade kokku leppimisel võidi

rikkuda käsunduslepingu tingimusi, omastamise süüdistuse seisukohast mingit tähtsust.

Maakohus on õigesti selgitanud, et võimalik saamata jäänud tulu ei ole kannatanu

omandis, mistõttu seda omastada ei saa. Ebaõige on ka kannatanu seisukoht, justkui oleks

seeläbi tegemist omastamistahte manifesteerimisega, sest vahendustasude kokkulepete

sõlmimisega ei väljendata omanikusarnast käitumist. See ei valmista sellist tegu ka

mingilgi moel ette. Pigem võiks mõelda vastupidi: omakasupüüdlikult võinuks süüdistatav

ju proovida oluliselt kõrgemaid vahendustasusid kokku leppida. Juhindudes eespool

viidatud Riigikohtu praktikast ning kasutades kohtule antud diskretsiooni, nõustub

kolleegium siiski kannatanu esindajaga, et tegemist on nõudega, mille läbi vaatamine

kriminaalmenetluses on lubatav. Seda seetõttu, et vahendustasu kokkulepe mõjutas

vahetult omastamise objektiks olnud varaühiku suurust ning selliste kokkulepete

sõlmimine oli omastamisteoga piisavas ajalis-ruumilises seoses ja seeläbi ka piisavas

puutumuses süüdistuse alusfaktidega. Seega vastab kannatanu tsiviilhagi süüdistusega

hõlmatud objektide osas lubatust madalamate vahendustasude väidetava kokku

leppimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas KrMS § 381 lg 1 p 1 nõuetele ning see

tuleb sisuliselt läbi vaadata.

(3) Vahetegu tsiviilhagi rahuldamata jätmise ja läbi vaatamata jätmise vahel

114.

Maakohus on jätnud kannatanu tsiviilhagi rahuldamata ka nende nõuete osas, mis ei

vastanud maakohtu arvates KrMS § 381 lg 1 p 1 tingimustele. Sedasi talitades rikkus

maakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

115.

KrMS § 310 lg 1 järgi võib kohus süüdimõistvat otsust tehes rahuldada tsiviilhagi

täielikult või osaliselt või jätta see rahuldamata või läbi vaatamata. Vahetegu hagi

rahuldamata jätmise ja läbi vaatamata jätmise vahel on oluline, sest hagi läbi vaatamata

jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda

hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse (TsMS §

426 lg 1). Hagi rahuldamata jätmine on aga hagi sisulise läbivaatamise tulemusena tehtav

30(44)

1-23-2818

lahend, mis välistab samas asjas kohtusse pöördumise (TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1

p 2).

116.

Leides, et tsiviilhagi ei vasta KrMS § 381 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuetele, tuleb hagi jätta

läbi vaatamata KrMS § 2962 lg 1 p 1 alusel sõltumata sellest, kas see alus ilmneb

eelmenetluses või kohtuotsuse tegemisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai

2017. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 38; seaduse varasemas redaktsioonis tuli sel juhul

otsuse tegemisel hagi läbi vaatamata jätmiseks tugineda TsMS § 423 lg 1 p-le 13 – vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 30).

Tsiviilhagide rahuldamata jätmine nende läbi vaatamata jätmise asemel on oluline

menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuivõrd selline rikkumine ei

raskenda süüdistatava olukorda, on ringkonnakohus selle rikkumise kõrvaldamisel seotud

kannatanu apellatsiooni piiridega (KrMS § 331 lg-d 2 ja 3).

117.

Osas, milles kannatanu taotleb tsiviilhagi rahuldamist, jääb apellatsiooni piiresse ka

maakohtu otsuse tühistamine tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Selles osas saab

ringkonnakohus teha uue otsuse, millega jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Sellise

olukorraga on tegemist SSS tn objektiga seonduva tsiviilhagi osas. Ringkonnakohus

tühistab KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse osas, millega SSS tn

objektiga seonduva tsiviilhagi osas jäeti hagi rahuldamata ning teeb selles osas KrMS §

337 lg 1 p 4 ja KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi nii põhinõude kui

ka viivisenõude osas läbi vaatamata. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldatakse SSS tn

objektiga seonduva tsiviilhagi osas osaliselt. Kaitsja apellatsioon – osas, millega

taotletakse SSS tn objektiga seonduva viivisetasu osas hagi rahuldamata jätmist – jääb

rahuldamata.

118.

Kannatanu ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega tsiviilhagi leppetrahvi nõude

osas (8000 eurot) jäeti ekslikult rahuldamata, mitte läbi vaatamata. Seega jääb selle vea

parandamine väljapoole apellatsiooni piire, mistõttu tuleb maakohtu otsus jätta selles osas

muutmata.

(4) Lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega tekitatud kahju nõue

119.

Vaatamata sellele, et lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega

tekitatud kahju osas vastab tsiviilhagi KrMS § 381 lg 1 p 1 nõuetele, tuleb hagi jätta

rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmise tingib see, et kahju tekkimine on tõendamata.

Isegi kui kahju tekkimine oleks tõendatud, ei ole tegemist kahju õigusvastase tekitamisega

VÕS § 1043 mõttes. See ei välista kannatanu õigust esitada kriminaalmenetluse väliselt

hagi (nt lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevalt) H OÜ vastu.

120.

Tsiviilhagis leitakse, et kahju põhjustati sellega, et süüdistatav leppis klientidega

omavoliliselt ja ilma käsundiandja vastava kooskõlastuseta kokku kindlas summas või

tavapärasest madalama protsendiga vahendustasu maksmises. Seeläbi irduti

tavapraktikast, mille järgi on tavaline vahendustasu müügiobjekti puhul 4% ning

üüritehingu puhul 1 kuu üürisumma. Kolleegiumi hinnangul saaks kannatanu viidatud

kahju näol olla põhimõtteliselt tegemist saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg 4 mõttes.

Kaitsja on maakohtu menetluses õigesti märkinud, et käsundusleping vahendustasu

suurust ei reguleerinud. Kuigi vahendustasu suuruse osas on viidatud Uus Maa

Kinnisvarabüroo internetileheküljel avaldatud teabele, on seal märgitud seadagi, et

vahendustasu täpne suurus sõltub objekti müügihinnast, asukohast, objektile tehtava

reklaami mahust ja prognoositavast müügiperioodist. Seega ei olnud tegemist kindla

31(44)

1-23-2818

fikseeritud vahendustasu suurusega. Praktikat, mille järgi kohaldati nii-nimetatatud

tavapärasest määrast väiksemaid ja suuremaid vahendustasusid, kinnitasid nii

dokumentaalsed kui ka isikulised tõendiallikad (vt maakohtu otsuse lk 21). Seda järeldust

ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud.

121.

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab kahjustatud isik tõendama

asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu

saada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2021. a otsus asjas nr 2-14-6942, p 13.2).

Isegi kui süüdistatav ei tohtinud ilma kannatanu juhatuse liikmete nõusolekuta väiksemaid

vahendustasusid kokku leppida, tuleks kahju tekitamise jaatamiseks tuvastada, et 1)

kliendid oleksid tehinguga soostunud ka nii-nimetatud nõuetekohaste vahendustasude

korral ning 2) kannatanu juhatuse liikmed ei oleks madalamate vahendustasudega

nõustunud. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsja apellatsioonivastuse seisukohaga, et

kriminaalasjas kogutud tõendid selliseid järeldusi teha ei võimalda. Osalt viitavad tõendid

sellele, et kliendid kauplesid ise tasusid madalamaks, nt rääkis nii W objekti osas TE

(„kohtutoimik“, tl 72), sama kinnitas tunnistaja AK HHH objekti osas (kr. toimik II kd, tl

9). Tunnistaja JB selgitas VVV ja UUU kinnistute kohta, et pakkus vahendustasu ise välja

(„kohtutoimik“, tl-d 68pöördel ja 70pöördel). Seoses KKK tn objektiga ütles tunnistaja

KR, et vahendustasu suuruse ütles talle süüdistatav („kriminaaltoimik“, tl 296).

Tunnistajaid ei küsitletud selle kohta, kas nad oleksid tehinguga nõus olnud ka kõrgemate

vahendustasudega arvestades eriti seda, et kannatanu tsiviilhagis märgitud nii-nimetatud

nõuetekohane vahendustasu oleks kohati olnud kokku lepitust enam kui kaks korda

kõrgem. Samuti ei ole selge, kas arvestades iga tehingu asjaolusid, oleks kannatanu

juhatuse liikmed olnud madalama vahendustasuga nõus või mitte. Seega ei ole tõendatud,

et kannatanul tekkis süüdistatava tegevuse tõttu varaline kahju saamata jäänud tulu näol.

122.

Isegi kui kannatanule oleks (mingis osas) tekkinud varaline kahju saamata jäänud tulu

näol, ei saa sellise kahju hüvitamist deliktiõiguse sätetele tuginedes süüdistatavalt nõuda.

123.

Kahju tekitava käitumisena heidab kannatanu süüdistatavale ette kahte tegu: lubatust

väiksemate vahendustasude kokkuleppimist ning nende vahendustasude enda kasuks

pööramist. Vahendustasude enda kasuks pööramise luges maakohus õigesti kahju

õigusvastaseks tekitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes, kui rahuldas kannatanu hagi

seeläbi tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise nõudes. Väiksemate vahendustasude

kokkuleppimist ning vahendustasude enda kahjuks pööramist ei saa aga deliktiõiguslikult

käsitada ühe ja sama õigusvastase teona, sest väiksemate vahendustasude kokku

leppimisega ei rikkunud süüdistatav kannatanu omandit VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.

124.

Olukord on mõnevõrra paradoksaalne, sest nõudes kõrgemaid vahendustasusid, oleks

süüdistatav neid summasid enda kasuks pöörates ka suuremas ulatuses kannatanu omandit

rikkunud. Väiksemaid summasid kokku leppides rikastus ta kannatanu arvel vähem, kuid

ometigi peab ta kannatanu arvates deliktiõiguslikult vastutama ka selle eest, et need

summad olid liiga väikesed. Teisisõnu peaks süüdistatav justkui vastutama ka selle eest, et

ta liiga vähe kannatanu vara omastas. Arvestada tuleb ka seda, et süüdistatavale ette

heidetud käitumised on oma olemuselt erinevad. Väiksemate vahendustasude kokku

leppimisega võidakse kannatanule tekitada puhtmajanduslikku kahju, mille hüvitamine

deliktiõiguse sätetele tuginedes on pigem erandlik. Seevastu kannatanule kuuluvate

vahendustasude enda kasuks pööramisega rikutakse kannatanu omandit ning tekitatakse

talle otsest varalist kahju – sellise kahju hüvitamine deliktiõiguslikel alustel on

tavapärane. Needki kaalutlused räägivad selle kasuks, et süüdistatavale ette heidetud

tegusid tuleb hinnata üksteisest lahutatult.

32(44)

1-23-2818

125.

Nagu eespool märgitud, on saamata jäänud tulu hüvitamine deliktiõiguse järgi

erandlik. Kui lepingulise kohustuse rikkumisel hüvitatakse reeglina ka puhtmajanduslik

kahju, eeskätt saamata jäänud tulu näol, siis deliktiõiguse järgi on aga esmajoones kaitstud

konkreetsed õigushüved mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist

üldjuhul nõuda ei saa. Erandiks võib olla muu hulgas nt kahju tekitamine käitumisega, mis

rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just

puhtmajandusliku kahju tekitamise ees (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus

asjas nr 3-2-1-36-15, p 25). Samuti on, sõltuvalt asjaoludest, võimalik, et VÕS § 1045 lg 1

p 8 kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmab kannatanu kaitsmist ka saamata jäänud

tulu eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-

12, p 56).

126.

Madalamate vahendustasude kokku leppimisel ei rikkunud süüdistatav seadusest

tulenevat keeldu. Kuivõrd selline tegevus ei ole käsitatav omastamisena, ei ole KarS § 201

lg 1 ka deliktiõiguslikuks kaitsenormiks. Kahju tekitamine ei ole õigusvastane ka VÕS §

1045 lg 1 p 8 alusel, sest omapäi madalamate vahendustasude kokku leppimist ei saa

käsitada tahtliku heade kommete vastase käitumisena. See, et madalama vahendustasu

kokku leppimise järel selline summa ka enda kasuks pöörati, ei muuda lepinguga

vastuolus olnud tasukokkuleppe sõlmimist (mida tuleb käsitada eraldiseisva teona)

iseenesest heade kommete vastaseks. Süüdistatava tegevus madalamate vahendustasude

kokku leppimisel ei ole õigusvastane ka ühelgi teisel VÕS § 1045 lg-s 1 sätestatud alusel.

Nagu eespool selgitatud, ei rikuta madalamate vahendustasude kokku leppimisega ka

kannatanu omandit VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kokkuvõtvalt tulebki järeldada, et

madalamate vahendustasude kokku leppimisega ei tekitanud süüdistatav kannatanule

õigusvastaselt kahju VÕS § 1043 mõttes. Kui vahendustasude kokku leppimisel irduti

käsundiandja juhistest, võib tegemist olla lepingulisel alusel tekitatud kahjuga. Selle eest

saab aga vastutada üksnes teine lepingupool – H OÜ.

(5) Kahju kindlaks tegemise ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamisega tekitatud

kahju hüvitamise nõue (VÕS § 128 lg 3)

127.

Kannatanu esindaja apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus osas, milles kohus

rahuldas kannatanu nõude (918 eurot) seoses kohtuväliste õigusabikuludega üksnes

osaliselt (390 eurot). Apellant leiab, et maakohus käsitles seda nõuet justkui menetluskulu

hüvitamise taotlust ja asus õigustamatult hindama õigusteenuse mahtu ja turuhinda.

Apellandi arvates ei ole süüdistatav selles osas hagile vastu vaielnud. Samuti on ebaõige

kohtu järeldus tunnihinna mõistlikkuse kohta. Juba 2021. aastal on Riigikohus

põhjendatuks pidanud 170 euro suurust tunnihinda. Kaitsja aga seevastu palub

ringkonnakohtul menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega

seonduvate õigusabikulude hüvitamise nõude jätta täiendavalt rahuldamata osas, milles

see seondub VVV objektiga.

128.

Ringkonnakohus märgib, et kannatanu esindaja seisukoht, justkui ei ole süüdistatav

nõuet vaidlustanud, on ekslik. Kaitsja esitas sellele nõudele vastuväited oma kohtukõne

teesides. Sealjuures tugines kaitsja eeskätt sellele, et hüvitada ei saa kulu, mis on tekkinud

seoses nõuete koostamisega, mis on kriminaalmenetluses lubamatud (kohtutoimik“, tl

161-161pöördel).

129.

Siiski on kannatanu apellatsiooni seisukohad kolleegiumi arvates osaliselt

põhjendatud. Kannatanu omandi rikkumisega tekitatud kahjuna on VÕS § 128 lg 3 järgi

käsitatavad ka mõistlikud kulud hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks

33(44)

1-23-2818

tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selline nõue erineb

menetluskulude taotluse lahendamisest KrMS 7. peatüki järgi. VÕS § 128 lg-s 3

nimetatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda samadest materiaal- ja menetlusõiguslikest

põhimõtetest nagu ülejäänud tsiviilhagi lahendamisel.

130.

Riigikohus on selgitanud, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS

§ 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult

võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul,

kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on

mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab kannatanu tõendama, mitu tundi talle

teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui

süüdistatav ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab

maksma, peab ta taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist, kuivõrd valides ebamõistlikult

kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab kannatanu enda kahju. Süüdistatav peab TsMS §

230 lg 1 esimese lause järgi esitama tõendid, millest nähtub, et kannatanu oleks saanud

sama teenust odavamalt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-2-

1-19-13, p 11, vt ka tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2020. a otsus asjas nr 2-16-8751, p

28).

131.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus analüüsis 29. oktoobri 2021. a kohtuväliselt

esitatud nõude põhjendatust asjakohaste argumentidega ja jõudis õige järelduseni, et

kuivõrd see sisaldas ka nõudeid, mille läbi vaatamine kriminaalmenetluses pole võimalik,

on põhjendatud hüvitada vaid 2/3 arvel väljatoodud töötundidest (st 3 tundi).

Ringkonnakohus möönab, et kuna süüdistatava ja kannatanu vahel võis olla erinevaid

võlasuhteid ning kõnesolev nõue esitati enne kriminaalmenetluse alustamist, ei pidanudki

kannatanu esitama üksnes kriminaalmenetluses lubatavaid nõudeid. See ei tähenda, et

taoliste nõuete esitamisega kaasnenud õigusabikulu saaks kannatanule hüvitada. VÕS §

128 lg-s 3 nimetatud õigusabikulude näol on tegemist otsese varalise kahju alaliigiga. See

kuulub hüvitamisele üksnes ulatuses, milles see on põhjuslikus seoses süüdistatava

õigusvastase teoga (lepinguvälise võlasuhte korral). Sellist põhjuslikkust saab jaatada vaid

nõuete osas, mis seondusid kriminaalmenetluses rahuldatud tsiviilhagiga. Kohus võis selle

ulatuse kindlaks teha ka hinnanguliselt.

132.

Samas nõustub kolleegium apellandiga selles, et tunnitasu vähendamine ei olnud

põhjendatud. Süüdistatav ei ole tõendanud, et kannatanu oleks saanud sama teenust

odavamalt. Kannatanu on aga tõendanud, et sellist tunnihinda temal maksta tuli. Seega on

põhjendatud lähtuda arvel märgitud tunnitasust 170 eurot. See tähendab, et lähtudes

maakohtu poolt määratud proportsioonist 2/3, tuleks kannatanule hüvitada 510 eurot (765

× 2 ÷ 3 = 510).

133.

Kaitsja apelleerib aga maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus rahuldas

menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate

õigusabikulude hüvitamise nõude puutuvalt VVV objekti. Kuna ringkonnakohus leidis, et

VVV objekti vahendustasu süüdistatav ei omastanud, ei ole menetlusvälise nõude

koostamisega tekitatud kahju selles osas kannatanu õigusvastase teoga põhjuslikus seoses.

Seda, millises ulatuses kannatanu nõue täpselt VVV objektiga seondus, ei saa täpselt

määrata. Kui võtta aluseks kannatanu kogunõue 29 684,28, siis sellest moodustas VVV

objektiga seonduv põhi- ja viivisenõue vähem kui 2% (500 eurot põhinõue ja 21,48 eurot

viivis). Kuna kaitsja ei ole ka ise täpselt välja toonud, millises ulatuses kannatanu nõuet

vähendada tuleks, vähendab ringkonnakohus kahjuhüvitist üksnes vähesel määral ning

mõistab süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 500 eurot.

34(44)

1-23-2818

134.

Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus kannatanu esindaja ja kaitsja apellatsioonid

osaliselt, tühistab maakohtu otsuse KrMS § 338 p 2 alusel ning teeb KrMS § 337 lg 1 p 4

ning KrMS § 340 lg 2 p 5 alusel uue otsuse, millega mõistab süüdistatavalt kannatanu

kasuks välja varalise kahju hüvitamise katteks 500 eurot (kulud kahju kindlaks tegemiseks

ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks).

(6) Tasaarvestuse arvestamata jätmine

135.

Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti arvestamata tasaarvestus.

Maakohtu seisukoht oli, et tasaarvestamiseks alust ei ole, kuivõrd süüdistatav omastas

süüdistuses toodud vahendus- ja broneerimistasud läbi süüteo toimepanemise. Maakohus

leidis, et süüdistatav ei saa nõuda kannatanu poolt lepingu täitmist, kui süüdistatav ise

pani lepingu rikkumisega toime kuriteo, kuivõrd VÕS § 200 lg 1 p 1 sätestab, et

tasaarvestada ei saa teise poole kahju õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest tulenevat

nõuet, mis teisel poolel on tasaarvestava poole vastu. Seega ei ole maakohtu arvates antud

tehingute puhul kannatanul käsunduslepingust tulenevat kohustust süüdistatavale

maaklertasu maksta. Samuti leidis maakohus, et arvesse ei saa võtta tasaarvestust osas,

milles kohus tsiviilhagi ei rahuldanud (nt SSS objekt, vahendustasude alandamine ja

leppetrahv).

136.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohtu seisukoht ei ole õige.

Lepingupoolteks olid kannatanu ja H OÜ. Käsundiandjal (kannatanul) lasus tasu

maksmise kohustus H OÜ, mitte süüdistatava ees. Seega saabki käsunduslepingu täitmist

nõuda üksnes H OÜ, mitte süüdistatav isiklikult. Samuti ei tuginenud kohus ühelegi

õiguslikule alusele, kui leidis, et süüdistatav (tegelikult siis H OÜ) ei saa toime pandud

kuriteo tõttu kannatanult lepingu täitmist nõuda. Kohus märkis õigesti, et VÕS § 200 lg 1

p 1 ei luba tasaarvestada teise poole kahju õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest

tulenevat nõuet. See tähendab aga käsiloleval juhul üksnes seda, et süüdistatav ei saa

tasaarvestada kannatanu nõuet tema vastu mõne nõudega, mis süüdistataval võiks olla

kannatanu vastu. Kaitsja märgib aga õigesti, et tasaarvestuse esitas H OÜ, kes ei ole

käsilolevas kriminaalmenetluses menetlusosaline.

137.

Kui süüdistatav vastutab kahju õigusvastase tekitamise eest deliktiõiguslikul alusel,

võib H OÜ vastutus kannatanu ees tulla ennekõike kõne alla lepingulisel alusel (vt VÕS §

1044 lg 2). Sel juhul võib süüdistatava poolt kannatanule tekitatud kahju osas olla H OÜ

solidaarvõlgnik (VÕS § 137 lg 1). Peaks aga H OÜ olema solidaarvõlgnik, ei pea

süüdistatav VÕS § 67 lg 1 teise lause järgi enda kohustust kannatanu ees täitma, kui H OÜ

on samasisulise kohustuse tasaarvestanud enda nõudega kannatanu vastu. Selles osas

lõpeb ka süüdistatava kohustus VÕS § 186 p 2 järgi. Seega võib H OÜ tasaarvestuse

kehtivus mõjutada ka seda, kas süüdistatava ja kannatanu vahel on kehtiv võlasuhe või

mitte. Kui üks solidaarvõlgnik teeb tasaarvestuse, saab ka teine solidaarvõlgnik VÕS § 67

lg 1 teise lause järgi samal alusel tugineda nõude lõppemisele (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-14-51896, p 18.2 ja 28. novembri

2017. a otsus asjas nr 2-13-37940, p 12).

138.

Selleks, et tuvastada, kas kannatanu nõue süüdistatava vastu on lõppenud, peavad aga

olema täidetud kõik järgmised eeldused: 1) kannatanul on õigus nõuda H OÜ-lt sama

kahju hüvitamist, mida nõutakse süüdistatavalt (st süüdistatav ja H OÜ on

solidaarvõlgnikud); 2) H OÜ-l on kannatanu vastu nõue, mis oli tasaarvestuse hetkel

muutunud sissenõutavaks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas

nr 3-2-1-11-15, p 15); 3) H OÜ tasaarvestas enda nõude kannatanu nõudega; 4)

35(44)

1-23-2818

tasaarvestus ei ole välistatud VÕS §-s 200 või mujal sätestatud tasaarvestuse piirangute

tõttu.

139.

Selleks, et tuvastada kõik eelpool märgitud nõude lõppemise eeldused, peaks aga

kriminaalasja lahendav kohus asuma välja selgitama asjaolusid, mille seotus

kriminaalmenetluse esemeks oleva süüteoga on vähene või olematu. Kannatanu on

menetluse vältel esitanud tasaarvestusele erinevaid vastuväiteid alustades sellest, et

kaitsjal ei pruukinud olla volitust H OÜ esindamiseks ning lõpetades sellega, et H OÜ-l ei

ole üldsegi kannatanu vastu tasaarvestuse avalduses märgitavaid nõudeid. Ka

tasaarvestusest endast nähtub, et osalt tuginevad sellised nõuded huvitavatel, kuid mitte

tingimata õiguslikelt perspektiivitutel, seisukohtadel (nt tasu nõue, mille suurus

sisustatakse maaklerite hea tava kaudu). Mitmes osas eeldaks selliste nõuete sisuline läbi

vaatamine aga hinnangu andmist asjaoludele, mis irduvad oluliselt süüdistuse

alusfaktidest, mh tuleks hinnata, kas ja milliseid toiminguid jõudis süüdistatav

süüdistusega hõlmamata objektide vahendamisel teha ning millist tasu võinuks H OÜ selle

eest nõuda (meenutagem, et kannatanu tsiviilhagi süüdistusega hõlmamata objektide osas

jäetakse läbi vaatamata). Vaieldakse isegi selle üle, millisest tasuprotsendist tulnuks

lähtuda ning kas tasuprotsendi suurendamiseks võis olla suuline kokkulepe ja kas lepingus

kokku lepitud vorminõue kohaldus või mitte.

140.

VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine

pool saab esitada vastuväite. See, et nõude üle vaieldakse, ei ole mõistagi asjaolu, millele

tuginedes võiks kohus õiguse mõistmisest loobuda. Riigikohtu praktika järgi on

tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses üksnes sellised

vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (kohustus on

täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu), st vastuväited, mis

annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või mingi ajavahemiku

jooksul keelduda. Nii on Riigikohus selgitanud, et kui pool esitab kohtumenetluses teise

poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb

kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad

tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4

ei kohaldu (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 2-19-6689, p

12.1).

141.

Ülalviidatud kohtupraktika on aga võrsunud vaidlustest, milles tasaarvestavad pooled

on mõlemad menetlusosalised. Sel juhul tulebki nendevaheline võlasuhe, sh tasaarvestuse

avaldus, kohtus lõplikult ära lahendada. Keerulisemal juhul on võimalik teha ka

tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus (TsMS § 450 lg-d 1 ja 2). Praegu nii ei ole.

Erinevalt pooltevahelisest n-ö menetlusliku tasaarvestuse avaldusest, mille osas tekkiva

vaidluse lahendab kohus, on käsiloleval juhul kohtule esitatud tõend, millega soovitakse

tõendada kohustuse lõppemist menetluses mitteosaleva isiku poolt tehtud tasaarvestuse

tõttu. Kriminaalkolleegium leiab, et sellises olukorras ei ole kohtu kohustus tasaarvestuse

üle tekkinud vaidluse lahendamisel samaväärne nagu juhul, mil vaidluse all on

menetlusosaliste vahelise tasaarvestuse lubatavus või kehtivus. Vastupidisel juhul peaks

kohus tasaarvestuse tuvastamiseks asuma lahendama kannatanu võlaõiguslikku vaidlust

poolega, kes ei ole menetlusosaline (H OÜ). Kohus ei saa aga otsustada menetlusosaliseks

mitteoleva isiku õiguste ja kohustuste üle. Peaks kohus leidma, et H OÜ on oma nõude

kannatanu vastu tasaarvestanud ning seetõttu on nõue süüdistatava vastu lõppenud, tuleks

kannatanu hagi süüdistatava vastu jätta rahuldamata. Kuna kohtu seisukoht ei ole siduv H

OÜ ja kannatanu vahelises õigussuhtes (vt ka TsMS § 457 lg 2), oleks põhimõtteliselt

36(44)

1-23-2818

võimalik, et nendevahelist vaidlust lahendav kohus jõuab siiski seisukohale, et H OÜ-l

nõuded kannatanu vastu puudusid ning tasaarvestamine ei olnud võimalik.

142.

Ringkonnakohus ei välista, et kohus saaks menetlusosaliseks mitteoleva

solidaarvõlgniku poolt tehtud tasaarvestusele tuginedes lugeda kohustuse lõppenuks

näiteks siis, kui sellise nõude olemasolu on varasemalt siduvalt kindlaks tehtud (nt

jõustunud kohtuotsusega) või kui hageja (kannatanu) ei vaidle nõudele ja tasaarvestusele

vastu. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole. Eelpool toodud kaalutlustel leiab

kriminaalkolleegium, et H OÜ poolt esitatud tasaarvestuse avaldus ei välista kannatanu

tsiviilhagi rahuldamist, sest kohustuse lõppemine tasaarvestuse tõttu ei ole tõendatud. See

ei välista võimalust, et H OÜ saab oma väidetavad nõuded kannatanu vastu (nt

tsiviilkohtumenetluses) maksma panna. See võib kaasa tuua ka selle, et vaatamata hagi

osalisele rahuldamisele, saab süüdistatav VÕS § 67 lg-st 1 tuleneva vastuväite esitada ka

hiljem, vajadusel isegi täitemenetluses. Täitemenetluse lõpetamiseks tuleb sel juhul

esitada TMS § 221 järgne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-136-12, p 19).

(7) Viivised

143.

Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi VVV, HHH ja KKK objektidega seonduvate

vahendustasude omastamise osas summas 7078 eurot (500 + 4578 + 2000 = 7078). UUU

ja W objektide vahendustasud (5000 ja 2000 eurot) kandis süüdistatav kannatanule tagasi

ning nende osas ka tsiviilhagi esitatud ei ole.

144.

Maakohus mõistis VVV, HHH ja KKK objektidega tekitatud varalise kahju põhinõude

kõrval välja viivised. Kuna VVV objekti osas leidis kolleegium eespool, et tegemist ei

olnud kuriteoga, jäi selles osas ka viivisenõue läbi vaatamata. Apellatsioonimenetluses

tuleb seega lahendada viivisenõuded seoses HHH ja KKK objektidega, sest kaitsja

vaidlustas selles osas maakohtu otsuse. Maakohus mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks

välja viivise mõlema objekti puhul kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni järgmiselt: KKK tn objektiga seonduvalt viivis 2000 eurolt alates 19. märtsist

2021 ning HHH tn kinnistuga seonduvalt viivis 4578 eurolt alates 19. aprillist 2021.

Kannatanu apellatsioonis leitakse, et maakohus ei põhjendanud, miks on kannatanul õigus

VÕS § 113 lg 1 alusel viivist nõuda ning miks arvati viivist just kannatanu nimetatud

kuupäevadest.

145.

Kannatanu on tsiviilhagis viivisenõuet esitades tuginenud VÕS § 626 lg-le 2 ning

VÕS § 113 lg-le 1. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 626 lg-s 2 sätestatud intressinõue

on võimalik üksnes lepingulise suhte puhul. Süüdistatava ja kannatanu vahel lepingulist

suhet ei olnud. Küll aga saab viivise nõudmise aluseks olla VÕS § 113 lg 1, mis kohaldub

ka lepinguvälistest võlasuhetest tulenevate rahaliste kohustuste rikkumisel. Sellele sättele

tugines õigustatult ka maakohus.

146.

Kolleegium nõustub kaitsjaga, et maakohus ei ole viivise arvestuse alguseks valitud

kuupäeva põhjendanud. Maakohtu otsuses on lähtutud tsiviilhagis toodud kuupäevadest.

KKK objekti puhul on viivise alguse ajaks märgitud 19. märts 2021, mil süüdistatav

väljastas kliendile arve H OÜ nimel. HHH tn objekti puhul on viivisenõuet arvestatud

arvates 19. aprillist 2021, mil süüdistatav kinnitas notaribüroole, et maakleritasu on

tasutud.

37(44)

1-23-2818

147.

VÕS § 113 lg 1 järgi võib viivitusintressi nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse

täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu

rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul,

arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma

nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

148.

Kahetsusväärselt ei ole selle küsimusega kohtumenetluses tegeletud. TsMS § 436 lg 4

järgi ei või kohus reeglina tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei

või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud

juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud

neile võimaluse avaldada oma seisukoht. TsMS § 436 lg 5 järgi ei kohaldu see reegel siis,

kui tegemist on kõrvalnõudega. Kuna viivise näol on tegemist kõrvalnõudega ning kaitsja

on maakohtu otsuse selles osas vaidlustanud, tuvastab kohus kohustuse sissenõutavaks

muutumise kriminaalmenetluses esitatud ja uuritud tõendite põhjal.

149.

KKK objektiga seonduvalt nähtub tõenditest järgmine. Käsundusleping kannatanu ja

H OÜ vahel öeldi üles 4. augustil 2021 („kriminaaltoimik“, tl 14). 11. augustil 2021

kinnitas süüdistatav O OÜ (endise nimega P OÜ) seadusliku esindajana, et tal on

kannatanu ees seoses KKK objektiga sissenõutav rahaline kohustus summas 2000 eurot.

Süüdistatav pakkus kannatanu juhatuse liikmele võimalust allkirjastada kokkulepe,

millega süüdistatav hüvitab 2000 eurot ning kannatanu loobub edasistest nõuetest

(„kriminaaltoimik“, tl 60). Järgnevas sõnumivahetuses kinnitab kannatanu valmisolekut

KKK objektiga seoses raha üle kandmiseks („kriminaaltoimik“, tl 71). 12. augustil 2021

vastas kannatanu juhatuse liige C.U, et ei pea võimalikuks dokumendi allkirjastamist

(millega oleks ta üksiti loobunud teistest nõuetest) ning soovitas süüdistataval tasuda

tekitatud kahju. Kuigi KKK objektiga seonduvalt esitas kannatanu kohtueelses menetluses

süüdistatavale oluliselt formaliseerituma kohtuvälise nõude 29. oktoobril 2021

(„kriminaaltoimiku lõpp“, tl 30), leiab ringkonnakohus, et kannatanu nõue muutus

sissenõutavaks juba 12. augustist 2021, mil kannatanu esindaja tegi süüdistatavale

ettepaneku hüvitada KKK objekti vahendustasu omastamisega tekitatud kahju, st teatas

süüdistatavale oma nõudest.

150.

Täiendav kuriteokaebus HHH objektiga seonduvalt esitati 23. veebruaril 2022

(„kriminaaltoimik“, tl 170-172). Kannatanu esindaja märkis kohtuistungil, et see nõue

lisandus, kui menetleja palvel kontrolliti pangakonto väljavõttest nähtunud andmeid

(„kohtutoimik“, tl 51). Seda, et kahtlus selle objekti vahendustasu omastamise osas ilmnes

menetluse käigus, kinnitas ka tunnistaja V.T („kohtutoimik“, tl 60pöördel-61). Tsiviilhagi,

milles sisaldus ka nõue seoses HHH objektiga, esitati 22. juunil 2022 („kohtutoimik“, tl

22). Tõendid selle kohta, et süüdistatavale oleks nõudest varem teavitatud, puuduvad.

Kuigi süüdistatav ei pruukinud tsiviilhagi esitamisel sellest kohe teada saada, tuleb hagi

esitamist VÕS § 113 lg 2 järgi lugeda viivise arvestamise algusajaks. Ka Riigikohus on

selgitanud, et olukorras, kus süüdistatav saab mittevaralise kahju nõudest teada alles

pärast tsiviilhagi esitamist, saab viivisearvestuse algusajaks lugeda hagi esitamise aja

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-22-5835, p 52).

151.

Kuna maakohus jättis ekslikult VÕS § 113 lg-s 2 sätestatu kohaldamata, tühistab

ringkonnakohus selles osas kaitsja apellatsiooni alusel maakohtu otsuse KrMS § 338 p 2

alusel ning teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 ja KrMS § 340 lg 2 p 5 alusel uue otsuse.

38(44)

1-23-2818

152.

Ringkonnakohus mõistab süüdistatavalt VÕS § 113 lg 1 alusel kannatanu kasuks välja

viivise KKK objekti maakleritasu omastamisega tekitatud 2000 euro suuruselt kahju

nõudelt alates 12. augustist 2021 kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras.

153.

Ringkonnakohus mõistab süüdistatavalt VÕS § 113 lg 1 alusel kannatanu kasuks välja

viivise HHH objekti broneerimistasu omastamisega tekitatud 4578 euro suuruselt kahju

nõudelt alates 22. juunist 2022 kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

(IV) Menetluskulud

(1) Menetluskulud maakohtus

(a) Sissejuhatus

154.

Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka maakohtu otsust

menetluskulude osas. Isiku osalisel õigeksmõistmisel tuleb lähtuda KrMS § 181 lg-st 1,

mille kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Sellisel juhul

jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa

menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus õigusabikulu hüvitamise

taotlusest ei nähtu, milline osa kulust on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles

süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2023. a otsus asjas nr 1-21-5033, p 16).

155.

Lisaks sellele vaidlustavad nii kaitsja kui ka kannatanu maakohtu otsuse osas, milles

maakohus ei eristanud menetluskulusid, mis tekkisid süüküsimuse lahendamisega,

menetluskuludest, mis tekkisid üksnes tsiviilhagi menetlemisega.

156.

Kaitsja ja kannatanu on asjakohaselt viidanud sellele, et kriminaalmenetluse seadustik

reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud

menetluskulu hüvitamist (vrd KrMS §-d 180 ja 181 ning § 182). Kaitsja taotles ka

kohtuvaidluses süüdistatava menetluskulude hüvitamist (õigeks mõistmise korral) KrMS §

181 lg 1 ja § 182 lg 5 esimese lause alusel. Alternatiivselt palus kaitsja, juhul kui kohus

tunnistab süüdistatava süüdi, kuid jätab tema suhtes esitatud tsiviilhagi osaliselt läbi

vaatamata või rahuldamata, mõista selles osas tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud

menetluskulud KrMS § 182 lg 3 ja lg 5 teise lause alusel välja kannatanult

(„kohtutoimik“, tl 163pöördel). Ka kannatanu juhtis kohtuvaidlustes tähelepanu sellele, et

süüküsimuse ja tsiviilhagiga seonduvaid menetluskulusid tuleb eristada („kohtutoimik“, tl

153pöördel-154). Kuigi maakohus nentis otsuses, et rahuldas kannatanu tsiviilhagi üksnes

23% ulatuses, ei hinnanud maakohus seda, mis mõju on sellel süüdistatava

menetluskuludele. Süüdistatava menetluskulude osas sedastas maakohus üksnes seda, et

kuivõrd tehakse süüdimõistev otsus, jäävad süüdistataval tekkinud menetluskulud KrMS §

180 lg 1 alusel tema enda kanda. Kannatanu osas jättis aga maakohus hindamata, millised

menetluskulud olid tingitud süüküsimuse arutamisest ning millised tsiviilhagi

lahendamisest.

157.

Nii süüetteheite vähenemise kui ka teiste minetuste tõttu rahuldab ringkonnakohus

kaitsja ja kannatanu lepingulise esindaja apellatsioonid osaliselt. Ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse menetluskulude osas (välja arvatud süüdistatavalt välja mõistetud

sundraha) KrMS § 338 p 3 ning KrMS § 339 lg 2 alusel ja teeb selles osas uue otsuse

KrMS § 337 lg 1 p 4, KrMS § 340 lg 2 p 6 ja KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel.

39(44)

1-23-2818

158.

Kannatanu leiab ka seda, et kohus jättis põhjendamatult kannatanu menetluskulude

hulka arvamata 7. märtsil 2024 kohtu loal esitatud arve, mis seondus samal kuupäeval

istungil osalemisega. Arve summa oli 595 eurot („kohtutoimik“, tl 177). Kannatanul on

õigus, et istungiga seotud arve esitamist istungi järel kohtult taotleti ning kohus sellega ka

nõustus („kohtutoimik“, tl 131). Seega on kannatanu esindajal õigus ka selles, et

kannatanu poolt kantud menetluskulude kogusumma ei ole 23 545 eurot, vaid 24 140

eurot (23 545 + 595 = 24 140).

(b) Süüküsimusega ja tsiviilhagiga seonduvad kulude osakaal

159.

Esmalt tuleb seega anda hinnang sellele, milline osa süüdistatava ja kannatanu

menetluskuludest seondus üksnes süüküsimuse lahendamisega. Kuigi Riigikohus on

märkinud, et süüdistataval ei teki üldjuhul üksnes tsiviilhagi menetlemisega seotud

kulusid (Riigikohtu 20. veebruari 2023. a määrus asjas nr 1-21-8988, p 27), ei kehti see

eeldus käsilolevas asjas. Kuigi kannatanu on toonud välja mõned kaitsja arved, mida võiks

seostada vaid tsiviilhagiga (kokku summas 1079 eurot), ei ole see arvestus mõistagi täpne.

Näiteks ei arvesta see aega, mis kulus kohtuvaidluste seisukohtade kujundamiseks,

tsiviilhagiga seonduvate tõendite esitamisele jmt. Ringkonnakohus selgitab selle kulu

välja hinnanguliselt. Arvestades, et tsiviilhagi hõlmas selgelt ka asjaolusid, mis

süüküsimuse väljaselgitamiseks tähtsad ei ole, leiab kolleegium, et süüküsimusega seotud

menetluskulud moodustasid 3/4 ning tsiviilhagiga seonduvad menetluskulud 1/4

süüdistatava menetluskuludest (vt sarnaselt ka Riigikohtu 20. mai 2022. a otsus asjas nr 1-

20-1599, p 68 ja 11. juuni 2021. a otsus asjas nr 1-18-5732, p 108). Kaitsja palus

süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstud tasu eest hüvitada 20 178,18 eurot. Maakohus

ei ole teinud etteheiteid kaitsja poolt tehtud töötundidele ega tasumäärale, seda ei nähtu ka

kannatanu apellatsioonist ega apellatsioonivastusest. Ringkonnakohus leiab seega, et 15

133,64 eurot seondus süüküsimuse lahendamisega (20 178,18 × 0,75 = 15 133,64) ning

5044,54 eurot (20 178,18 × 0,25 = 5044,54) tsiviilhagi menetlemisega.

160.

Kannatanu puhul arvestab kolleegium tsiviilhagi mahtu ning seda, et seal esitati ka

nõudeid, mis ei seondunud vahetult süüdistusega. Kannatanu esindaja on toonud välja

toiminguid, mis seonduvad üksnes süüküsimuse lahendamisega. Samuti viitab kannatanu

esindaja sellele, et konkreetselt tsiviilhagi koostamisega on menetluskulude nimekirjas

seostatav vaid tsiviilhagi koostamisega seotud arve summas 1105 eurot. Kannatanu

esindaja toob välja erinevaid toiminguid, mis seondusid süüküsimusega. Samas möönab

ka kannatanu esindaja, et üldisest kriminaalmenetluse loogikast lähtudes ongi kannatanu

menetluskulud suuremas ulatuses seotud tsiviilhagi lahendamisega. Kriminaalkolleegium

leiab, et kannatanu tsiviilhagi menetlemisega seonduv menetluskulu ei piirdunud

ilmselgelt üksnes tsiviilhagi koostamisega. Samas ei saa eitada seda, et kannatanu on oma

seisukohta avaldanud ka süüküsimusega seonduvalt ning süüdistust menetluse vältel

toetanud. Kaitsja on seevastu apellatsioonivastuses viidanud mitmele kannatanu esindaja

poolt esitatud arvele ning selgitanud, miks need seondusid valdavalt tsiviilhagi

menetlemisega. Ringkonnakohus ei pea otstarbekaks ega tegelikult ka võimalikuks püüda

apellatsioonimenetluses üksikute arvete kaupa menetluskulude proportsiooni kindlaks

määrata. Seda teeb kolleegium hinnanguliselt. Riigikohtu praktikas on, sõltuvalt

asjaoludest, lähtutud erinevatest proportsioonidest. Erinevatel juhtudel on näiteks leitud, et

kannatanul tekkinud süüküsimusega seonduvaks kuluks on olnud 1/5 (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021. a otsus asjas nr 1-18-5732, p 108), 2/3 (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2022. a otsus asjas nr 1-21-2199, p 19) või 1/10

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-20-2438, p 53)

40(44)

1-23-2818

kannatanu esindaja kuludest. Ringkonnakohus määrab, et 2/5 kannatanu esindaja kuludest

seondus süüküsimusega ning 3/5 tsiviilhagiga.

161.

Enne menetluskulude jaotuse täpsemat kindlaksmääramist märgib kolleegium, et osa

kannatanu kantud menetluskuludest seondub riigi eksimusega. Ringkonnakohus nõustub

kaitsjaga, et süüdistuskohustusmenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu ei ole

õiglane jätta ei kannatanu ega süüdistatava kanda. Neid kulusid ei oleks tekkinud, kui

kriminaalmenetluse alustamata jätmisel ei oleks menetleja eksinud. Kannatanule ei saa

ette heita ka seda, et ta ei taotlenud menetluskulude hüvitamist juba

süüdistuskohustusmenetluses ning seda ainuüksi õigusliku regulatsiooni ebaselguse tõttu.

Nimelt ei ole süüdistuskohustusmenetlus määruskaebemenetlus (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. mai 2020. a määrus asjas nr 1-20-79, p 20), mille käigus

tekkinud kulude hüvitamiseks on eraldi regulatsioon (KrMS § 187). KrMS § 208 lg 5 p 2

järgi on ringkonnakohtul kaebust rahuldamata jättes õigus mõista kaebuse esitajalt välja

menetluskulud. KrMS § 208 lg 6 aga taotluse rahuldamise korral menetluskulude otsustust

ei maini. Kannatanu taotlusest nähtub, et süüdistuskohustusmenetluses kulus

Riigiprokuratuurile ja Tallinna Ringkonnakohtule kaebuste esitamisele 1955 eurot

(„kohtutoimik“, tl 165pöördel). See kulu tuleb mõista kannatanu kasuks riigilt välja.

Menetlusõiguslik alus selliseks otsustuseks on analoogia korras KrMS 187 lg 1. Algse

kuriteokaebuse koostamise ja selle täiendamise kulu jääb ülejäänud menetluskulude hulka.

162.

See tähendab, et eespool kindlaks määratud kannatanu menetluskulude kogusummast

24 140 eurot tuleb maha arvestada 1955 eurot, mis mõistetakse kannatanu kasuks riigilt

välja. Seega on kannatanul tekkinud menetluskulude suurus 22 185 eurot (24 140 – 1955

= 22 185), millest 2/5 ehk 8874 (22 185 × 0,4 = 8874) seondus süüküsimusega ning 3/5

ehk 13 311 (22 185 × 0,6 = 13 311) tsiviilhagiga.

(c) Süüküsimusega seotud kulude hüvitamise otsustus

163.

Kuna ringkonnakohus leiab, et süüdistatav ei pannud VVV ja UUU objektidega

seonduvas süüdistuses toime kuritegu, tuleb selles osas (st süüküsimuse osas) mõista nii

süüdistatava kui ka kannatanu poolt kantud menetluskulud KrMS § 181 lg 1 alusel välja

riigilt. Selle osa selgitab kolleegium taas välja hinnanguliselt. Ringkonnakohus leiab, et

kaitsjale ja lepingulisele esindajale makstud tasud VVV ja UUU objektidega seotud

süüdistuses moodustasid süüküsimuse lahendamisest tingitud menetluskuludest 2/5

(süüdistus hõlmas kokku viit osategu). Seega tuleb süüdistatava kasuks riigilt välja mõista

6053,46 eurot (15 133,64 × 0,4 = 6053,46). Kannatanu kasuks tuleb riigilt välja mõista

3549,6 eurot (8874 × 0,4 = 3549,6).

164.

Ülejäänud süüdistuses mõisteti süüdistatav süüdi. See tähendab, et selles osas jäävad

süüdistatava poolt kantud süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulud tema enda

kanda ning süüdistatavalt tuleb kannatanu kasuks välja mõista kannatanu kantud

menetluskulud (KrMS § 180 lg 1). Seega jääb süüdistatava kanda ülejäänud

süüküsimusega seonduvalt kaitsjale makstud tasu ehk 9080,18 eurot (15 133,64 – 6053,46

= 9080,18). Kannatanu kasuks tuleb süüdistatavalt välja mõista ülejäänud kannatanu poolt

süüküsimuse lahendamisega kantud kuludest, s.o 5324,4 eurot (8874 – 3549,6 = 5324,4).

(d) Tsiviilhagide menetlemisega seotud kulude hüvitamise otsustus

165.

Nagu eespool tuvastatud, olid kannatanu tsiviilhagi menetlemisega seotud kulud 13

311 eurot ning süüdistataval 5044,54 eurot.

41(44)

1-23-2818

166.

Tsiviilhagis esitatud nõude suurus ilma viivisteta oli 34 632 eurot (varalise kahju nõue

26 632 eurot ja leppetrahv 8000 eurot). Liites sellele hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivised (972,17 eurot) oli nõude kogusuuruseks 35 604,17 eurot. Arvestades

menetluskulude jaotuses nõude rahuldamise protsenti on Riigikohus taolistes arvutustes

lähtunud viivise suurusest viimase otsuse tegemise hetkel (vt koos viidetega Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021. a otsus asjas nr 1-18-5732, p 113). Ringkonnakohus

määrab seega kannatanu tsiviilhagi nõude kogusuuruse kindlaks võttes aluseks kannatanu

märgitud viiviseperioodi alguse kuni ringkonnakohtu otsuse kuulutamiseni, s.o kuni 17.

oktoobrini 2024. Viivise arvutamisel kasutab ringkonnakohus viivisekalkulaatorit

(viivisekalkulaator.ee). KKK tn objekti osas nõuab kannatanu viivist 2000 eurolt alates

19. märtsist 2021, s.o 708,65 eurot; SSS objekti osas 2500 eurolt alates 7. jaanuarist 2021,

s.o 924,72 eurot; VVV objekti osas 500 eurolt alates 19. aprillist 2021, s.o 173,77 eurot

ning HHH objekti osas 4578 eurolt alates 19. aprillist 2021, s.o 1591 eurot. Viiviste

kogusumma ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on 3398,14 eurot (708,65 + 924,72 +

173,77 + 1591 = 3398,14).

167.

Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et kannatanu nõude kogusuurus ringkonnakohtu

otsuse tegemise ajaks on 38 030,14 eurot (34 632 + 3398,14 = 38 030,14).

168.

Maa- ja ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldati kannatanu tsiviilhagi põhinõuete

summas 7078 eurot (HHH 26-1 kinnisasja broneerimistasu 4578 eurot; KKK 8-133

maakleritasu 2000 eurot ja kulud kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud

nõuete esitamiseks 500 eurot). Lisaks mõistis ringkonnakohus välja viivise 4578 euro

suuruse põhinõude tasumata osalt alates 22. juunist 2022 kuni põhinõude täieliku

tasumiseni ja 2000 euro suuruse põhinõude tasumata osalt alates 12. augustist 2021 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni. Need viivise summad on ringkonnakohtu otsuse tegemise

ajaks vastavalt 1160,54 eurot ja 644,65 eurot, ehk kokku 1805,19 eurot. Seega rahuldati

tsiviilhagi kokku summas 8883,19 eurot (7078 + 1805,19 = 8883,19), s.o 23,4% ulatuses

(8883,19 ÷ 38 030,14 × 100% = 23,4%). Samast suurusjärgust lähtus ka maakohus.

169.

Kuna tsiviilhagi kohta tehti erinevaid otsustusi, ei saa lähtuda üksnes KrMS § 182 lg-s

3 sätestatud üldreeglist hagi osalise rahuldamise kohta. Nimelt tingis, vähemalt osaliselt,

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise ka see, et süüdistatava süü kahes osateos (VVV ja UUU

objektid) ei leidnud kinnitust, st ta mõisteti õigeks KrMS § 182 lg 5 mõttes (siin ja

edaspidi viitab ringkonnakohus menetluskulude kontekstis õigeks mõistmisele, ehkki

formaalselt kohus süüdistatavat õigeks ei mõistnud). Sel juhul kannab tsiviilhagi

menetlemisest tingitud kulu riik (KrMS § 182 lg 5 esimene lause). Nimetatud objektidega

seonduva tsiviilhagi menetlemisega tekkinud menetluskulud määrab kolleegium kindlaks

hinnanguliselt, arvestades nende nõuete osakaalu kogu tsiviilhagi ulatusest.

170.

VVV ja UUU objektidega seoses esitati tsiviilhagis järgmised nõuded: 1) varalise

kahju hüvitise nõue seoses VVV 2 objekti vahendustasuga summas 500 eurot; 2) sellega

seonduv viivise nõue, mis on (hagiavalduses märgitud kuupäevast arvestades)

ringkonnakohtu otsuse tegemise hetkeks 173,77 eurot; 3) varalise kahju (saamata jäänud

tulu) hüvitise nõue summas 4426 eurot seoses UUU (4400 eurot) ja VVV 2 (26 eurot)

objektide vahendustasude alandamisega. Kokku oli nõude suurus selles osas 5099,77

eurot (500 + 173,77 + 4400 + 26 = 5099,77). See moodustab kogu tsiviilhagi ulatusest

13,4% (5099,77÷ 38 030,14 × 100% = 13,4%).

171.

Ülejäänud osas jäeti tsiviilhagi kas rahuldamata või läbi vaatamata põhjusel, mis ei

olnud seotud süüdistatava õigeks mõistmisega. Osas, milles hagi jäeti rahuldamata, peab

42(44)

1-23-2818

menetluskulud kandma kannatanu (KrMS § 182 lg 1). Osas, milles hagi jäeti läbi

vaatamata põhjusel, et see ei vastanud KrMS § 381 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimustele,

jaotab kohus menetluskulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja riigi vahel (KrMS §

182 lg 5 teine lause). Ringkonnakohus jätab need kulud tervikuna kannatanu kanda.

Kolleegium võtab arvesse, et tsiviilhagis esitati nõudeid, mille läbivaatamise perspektiiv

kriminaalmenetluses oli äratuntavalt kasin või olematu (nt süüdistusega hõlmamata

objektidega seotud kahjunõue või leppetrahvi nõue isiku vastu, kes polnud lepingupool).

Samuti arvestab kolleegium, et menetluskulude riigi kanda jätmist ei tingi ka näiteks

asjaolu, et tegemist oleks eriliselt haavatava kannatanuga. Kannatanu esindaja

apellatsioonivastuses palutakse arvestada ka KrMS § 182 lg-s 4 sätestatud erandiga, sest

vastupidisel juhul tõrjutaks kannatanu kriminaalmenetluses oma nõuet esitamast.

Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 182 lg 4 näeb ette erandi, millega võib kalduda

kõrvale KrMS § 182 lg-tes 1-3 sätestatud reeglitest. Kannatanu puhul tähendaks see

võimalust jätta poolte enese kanda kulud, mis olid seotud rahuldamata jäänud tsiviilhagi

menetlemisega. Sellise reegli kohaldamist tingivaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvasta.

Kannatanu on iseenesest õigesti osutanud õiguspoliitilisele eesmärgile, mille kohaselt ei

tohi kriminaalmenetluses kahju hüvitamine osutuda liialt kulukaks ega keerukaks. Teisalt

peab riik tagama, et kriminaalprotsess ei muutuks katsepolügooniks, kus kannatanu saab

riskivabalt erinevate nõuetega õnne otsida, menetlust pikendada ja nii süüdistatavale kui

ka riigile kulusid tekitada. Sestap tulebki mõistlik tasakaal leida nende kahe äärmuse

vahel.

172.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et tsiviilhagi menetlemisega seotud

menetluskulud on õiglane jaotada järgmiselt: 23,4% kannatanu menetluskuludest tuleb

süüdistatavalt välja mõista (tsiviilhagi rahuldati); 13,4% kannatanu ja süüdistatava

menetluskuludest tuleb nende kasuks välja mõista riigilt (tsiviilhagi jäi läbi vaatamata

seoses õigeks mõistmisega) ja ülejäänud 63,2% süüdistatava menetluskuludest tuleb

kannatanult välja mõista (tsiviilhagi jäi muul põhjusel rahuldamata või läbi vaatamata).

Nimetamata osas jäävad pooltel tekkinud kulud nende endi kanda.

173.

Süüdistatavalt tuleb KrMS § 182 lg 3 alusel kannatanu kasuks välja mõista 3114,77

eurot (13 311 × 0,234 = 3114,77).

174.

Kannatanult tuleb KrMS § 182 lg 3 ja lg 5 teise lause alusel süüdistatava kasuks välja

mõista 3188,15 eurot (5044,54 × 0,632 = 3188,15).

175.

Eesti Vabariigilt tuleb KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel süüdistatava kasuks välja

mõista 675,97 eurot (5044,54 × 0,134 = 675,97).

176.

Eesti Vabariigilt tuleb KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel kannatanu kasuks välja

mõista 1783,67 eurot (13 311 × 0,134 = 1783,67).

(c) Menetluskulude kokkuvõte ja vastastikune tasaarvestamine

177.

Enne menetluskulude tasaarvestust on menetluskulude kokkuvõte järgmine:

a) Eesti Vabariigilt mõistetakse kannatanu kasuks välja 7288,27 eurot (1955 eurot

süüdistuskohustusmenetluses tekkinud menetluskulu; 3549,6 eurot süüdistatava

osalise õigeks mõistmisega seotud menetluskulu; 1783,67 eurot õigeks mõistmisest

tingitud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisega seotud menetluskulu);

43(44)

1-23-2818

b) Süüdistatavalt mõistetakse kannatanu kasuks välja 8439,17 eurot (5324,4 eurot

süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu ja 3114,77 eurot osaliselt

rahuldatud tsiviilhagiga seotud menetluskulu);

c) Eesti Vabariigilt mõistetakse süüdistatava kasuks välja 6729,43 eurot (6053,46

eurot seoses tema osalise õigeks mõistmisega ja 675,97 eurot õigeks mõistmisest

tingitud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisega seotud menetluskulu);

d) Kannatanult mõistetakse süüdistatava kasuks välja 3188,15 eurot (rahuldamata või

läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi menetlemisega seotud menetluskulu, mis ei

seondunud süüdistatava õigeks mõistmisega).

178.

Kaitsja palub oma apellatsioonis menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt

vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded tasaarvestada (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021. a otsus asjas nr 1-18-5732, p 115). Ringkonnakohus

nii teebki, misjärel mõistetakse süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 5251,02 eurot

(8439,17 – 3188,15 = 5251,02). Kannatanult süüdistatava kasuks midagi välja ei mõisteta.

179.

Ülejäänud süüdistataval ja kannatanul kaitsjale ja lepingulisele esindajale tasutud

kulud jäävad poolte endi kanda.

(2) Menetluskulud apellatsioonimenetluses

180.

Kaitsja palub hüvitada süüdistataval apellatsiooni esitamisega tekkinud kulu (kaitsjale

makstud tasu) summas 4407,25 eurot. Arve järgi kulus apellatsiooni koostamisega seotud

toimingutele 17 tundi. Tasumäär oli sõltuvalt toimingust 210 eurot tunnis või 295 eurot

tunnis. Kannatanu apellatsioonile vastamisega seoses taotleb kaitsja 1747,65 euro

hüvitamist. Ajakuluks oli 6,7 tundi ning tasumäär sõltuvalt toimingust 210 eurot tunnis

või 295 eurot tunnis. Kogu apellatsioonimenetluse kulu on 6154,9 eurot koos

käibemaksuga (4407,25 + 1747,65 = 6154,9). Ajakulu peab kolleegium mõistlikuks,

tasumäära liialt kõrgeks. Mõistlikuks tasumääraks loeb kolleegium 190 eurot tunnis.

Seega on apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 5493,66

eurot koos käibemaksuga ((17 + 6,7) × 190 × 1,22 = 5493,66)

181.

Kannatanu esindaja palub hüvitada kannatanul apellatsiooni esitamisega tekkinud kulu

(lepingulisele esindajale makstud tasu) summas 2252,5 eurot. Arve järgi kulus

apellatsiooni koostamisega seotud toimingutele 13,25 tundi. Tasumäär oli 170 eurot tund.

Süüdistatava apellatsioonile vastamisega seoses taotleb kannatanu esindaja 1912,5 euro

hüvitamist. Ajakuluks oli 11,25 tundi ning tasumääraks 170 eurot tund. Kogu

apellatsioonimenetluse kulu on 4165 eurot ilma käibemaksuta (2252,5 + 1912,5 = 4165).

Kannatanul tekkinud kulusid peab kolleegium mõistlikuks.

182.

Ringkonnakohus rahuldab nii kaitsja kui ka kannatanu esindaja apellatsioonid osaliselt

ning teeb nende osas KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi. KrMS § 185 lg 1 järgi

kannab sel juhul menetluskulud riik.

(allkirjastatud digitaalselt)

44(44)