2-24-2619/28 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Angelina Abol

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2024, Rakvere

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

2-24-2619

H S hagi A R vastu varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes. Tsiviilasja hind 5 896.29 eurot.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamine

Hageja: H S (IK XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat

Severinas

Jakubauskas

(e-post

menetlus@emerald.legal)

Kostja: A R (IK XXX, elukoht XXX, e-post XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Arvo Kivar (e-post

arvo.kivar@lmp.ee)

27.08.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastu võtmata 13.09.2024 hageja esitatud kirjalikud ütlused.

2. Hagi rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista A R H S kasuks õigusvastaselt tekitatud varalise kahju (ravikulud)

hüvitis summas 23.50 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis summas 200.00 eurot.

4. Välja mõista A R H S kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras põhivõlgnevuselt (223.50 eurot), alates 15.02.2024 (hagi esitamisest) kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

5. Jätta hageja menetluskulud 12,5% ulatuses kostja kanda ning 87,5% ulatuses

hageja enda kanda. Jätta kostja menetluskulud 87,5% ulatuses hageja kanda ning

12,5% ulatuses kostja enda kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt

kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

6. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavaldus ja hageja nõue

Hagiavaldusest nähtub, et 10.07.2023 orienteeruvalt ajavahemikus kl 21:00-21:30 jalutas H S

(hageja) avalikus kohas asukohaga XXX oma koera (rihmastatuna), mil A R (kostja) koeral

tekkis hageja koeraga tüli (koerad läksid omavahel kaklema). Kakluse käigus ründas kostja

rihmastamata ja suukorvita koer ka hagejat, mille tagajärjel sai hageja tõsiseid

tervisekahjustusi – käe III sõrme distaalne faalanksi osaline amputatsioon, vasaku kõrvalesta

rebitud haav, lisaks mitmed hammustusi ja vasemal küünarvarrel ja käelabal haavad.

Hageja pöördus vahetult pärast intsidenti EMO-sse, kus haavad puhastati, haavadesse jäeti

dreenid ning suuremad haavad õmmeldi ja korrastati. Amputatsioonikönt korrastati ning

suleti, lisaks teostati teetanuse vaktsineerimine ja kirjutati välja retsept antibiootikumiraviks

ning väljastati saatekiri kiireks kirurgi vastuvõtuks haavade sidumiseks ja kontrolliks.

Terve see kogemus oli hageja jaoks väga traumeeriv ning põhjustas hagejale kujuteldamatult

suuri füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Lisaks pidi hageja käima pidevalt kirurgi vastuvõtul

(käesoleva hetke seisuga juba kaks korda) haavu ümber sidumas ning taluma edaspidi arme

oma kehal, kätel ja näol (kõrvapiirkonnas). Hagile lisatud fotomaterjalist saab ettekujutuse

sellest, milliseid haavu kostja koer hagejat puredes põhjustas ning millist valu (hingelisi ja

füüsilisi üleelamisi) pidi hageja tol momendil (ning selle järgselt) kogema. Hagejal on

erinevate medikamentide ja sidumisvahendite jms peale kulunud kokku 188.59 eurot.

Hageja hindab ka temale tekitatud mittevaralise kahju suurust vähemalt 10 000.00 eurole.

Mittevaralise kahju hüvitamise suurus on tingitud asjaolust, et kostja koera rünnakust

tekkinud hingeline trauma jääb hagejat saatma tema elu lõpuni, armid ning muljumised ei

kao, samuti ei kasva tagasi tema sõrme ots. Sisuliselt seadis kostja koer hageja elu reaalselt

ohtu ning kui sündmused oleksid kulgenud veel kehvemini (nt koer oleks karanud kõrri, mis

oli kõrvapiirkonnale väga lähedal) oleks hageja võinud ka oma elu kaotada.

Hageja ei oma õigusalaseid teadmisi ning ta oli sunnitud pärast kahju tekkimist pöörduma

advokaadi poole. Kokku kulus hageja esindajal kohtueelsete õigustoimingute tegemiseks 9

tundi ja 10 minutit. Hagejale osutatud õigusteenus hõlmas mh nõupidamist ja kirjavahetusi

hagejaga ning nõudekirja koostamist. Hageja pöördus (lootuses asi kohtuväliselt lahendada)

nõudekirjaga kostja poole ning pakkus kostjale välja võimaluse kahju kohtuväliselt hüvitada.

Kostja ei eitanud, et hagis kirjeldatud sündmus leidis aset, kuid keeldus kahju hüvitamast.

Hageja esitas seepeale kostjale arvamuse, kus selgitas täiendavalt, et kostja vastutab hagejale

tekitatud kahju eest, kuid kostja ei vastanud enam hagejale. Hageja on teinud omaltpoolt kõik

mõistlikult võimalikku, et kohtuvaidlust vältida. Praeguseks on kõik võimalused vaidluse

kohtuväliseks lahendamiseks ammendunud ning hagejal ei jää oma õiguste kaitsmiseks üle

muud, kui pöörduda kohtu poole.

Hageja palub seega mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel

äranägemisel (kahju õigusvastase tekitamise eest) ning varalise kahju hüvitise ravikulude eest

summas 188.59 eurot (sh käibemaks) ja kohtueelsete õigusabikulude eest summas 1 980.00

eurot (sh käibemaks). Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja väljamõistetava kahju

hüvitiste pealt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, alates hagi esitamisest

kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda

ning mõista kostjalt väljamõistetavate menetluskulude pealt viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras, alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni.

Kostja vastuväited

Hageja nõue põhineb väitel, et kostja koer tekitas hagejale kehavigastusi. See asjaolu on aga

tõendamata ja ei vasta tegelikkusele, mistõttu on terve hagiavaldus alusetu ja hageja nõue

põhjendamata. Hageja ei esitanud oma väidete tõendamiseks ühtegi tõendit ja paljasõnalise

selgituse järgi üritab juhtunust eksitava mulje jätta.

Kogu 10.07.2023 toimunud intsidenti koertega nägi pealt ka tunnistaja I P. Tunnistaja

kinnituse järgi viis kostja autoga oma kaks koera jalutama. Pärast auto parkimist asus ta autost

võtma koera jalutusrihma, kui koerad sel hetkel autost väljusid. Kostja auto läheduses jalutas

hageja oma suure ja agressiivse koeraga ning kostja koer läks teda uudistama. Kostja 9-aastat

vana Malamuut tõugu koer oli sotsiaalne ja sõbralik, hageja koer ründas kostja koera.

Tunnistaja ning kostja jooksid koheselt koerte juurde. Üks kostja koer õnnestus koerte

vahelisest rüselusest kohe eemaldada. Teist kostja koera ei olnud võimalik eemaldada, sest

hageja lebas kostja koera peal, hoides ning sikutades enda koera samal ajal koonust. Hageja

koer pures kostja koera, kes oli selgelt allaheitlik ja nõrgemas positsioonis. Hageja surus käed

oma koera lõugade vahele, et koera suud avada. Kostja ja tunnistaja hõikasid hagejale, et ta

seda ei teeks ning koerad vabastaks, kuid hageja jätkas oma tegevust ja oma agressiivsele

koerale käte lõugade vahele surumist. Samas oli hageja koer rihma otsas, rihmast tõmmates

oleks tal olnud lihtsam ja ohutum oma koera rüselusest eemaldada, kuid hageja sellise

teguviisi kasuks ei valinud.

Kui koerad rüseluse lõpetasid, märkasid kostja ja tunnistaja, et hageja on viga saanud. Hageja

hakkas telefoniga helistama. Mõne aja pärast sai kostja teada, et hageja ei olnud siiski

kiirabisse helistanud, vaid rääkis oma tuttavatega. Kostja helistas ise kiirabisse ja kutsus abi.

Kostja ja tunnistaja saatsid hageja tema koju, kus kohtasid hageja elukaaslast. Hageja jätkas

alkoholi tarbimist. Kohaletulnud kiirabile teatas hageja elukaaslane, et hageja on

alkoholijoobes. See selgitab ka hageja ilmselget ebaadekvaatset käitumist.

Kostja koer oli vana, haige ning kaalus 37 kg. Hageja koer oli tunduvalt suurem, 1 aasta

vanune, 50 kg raske. Hageja koeral peale intsidenti vigastusi ei olnud. Kostja koera koon, pea

ja kõrv olid katki puretud. Järgmistel päevadel muutusid haavad veelgi halvemaks.

Arvestades, et kostja koer oli kõvasti vigastatud, haige, vana ning vigastustest taastumine oli

vaevaline, pani veterinaar ta kuu aega hiljem magama.

Hiljem teatas hageja elukaaslane kostjale ja tunnistajale, et hageja koer ongi agressiivne,

allumatu, varjupaigast võetud koer, kellega on sageli probleeme. Varjupaigast oli hagejat

hoiatatud, et kui tema koer veel üks kord probleeme põhjustab või minema jookseb, võetakse

temalt koer ära ning pannakse magama. Sellest hirmust johtuvalt soovis ka hageja ise

tingimata koerte vahelisse võitlusesse käsitsi sekkuda ega valinud ohutuma käitumisviisi

kasuks.

Pärast juhtumit on kostja korduvalt kontakteerunud hagejaga, nii telefoni teel, kui ka tänaval

kohtudes. Kostja on pakkunud oma abi, toetust, kuid hageja keeldus igasugusest suhtlusest.

Mõne aja möödudes asus hageja tegema kostjale väljapressivas stiilis telefonikõnesid. Hiljem

jätkas hageja ähvardavate nõuete esitamist esindaja vahendusel ning soovis kostjalt saada üle

10 000.00 euro.

Hageja teavitas juhtunust ka Politsei- ja Piirivalveametit. Kostja käis ütlusi andmas koos

tunnistajaga. Politsei kostja suhtes menetlust ei algatanud. Politseist said kostja ja tunnistaja

teada, et hageja selgituste järgi mõistis ta, et rüselevate koerte vahele sekkumine on ohtlik,

kuid siiski ise vabast tahtest soovis seda teha ning mitte sikutada oma koera rihmast eemale.

Hagejal oli võimalik mitte koerte vahelisse rüselusse sekkuda, ning olles juba sekkunud, oli

tal igal hetkel võimalik mitte oma käsi oma koera lõugade vahele suruda, koer vabastada,

püsti tõusta ja rüselusest väljuda. Hageja oli koerte peal, ta ei olnud sunnitud seal olema.

Hageja koer pures kostja koera koonu ja pead. Ilmselgelt oli hageja käitumine ohtlik,

ebaadekvaatne ja mõjutatud alkoholijoobest. Hageja ei ole tõendanud, et teda vigastas ning

talle tekitas kahju kostja koer, vastupidi, on tõendatud, et hagejat vigastas tema enda

agressiivne koer.

Käesolevas menetluses poolte esitatud tõendeid kogumis hinnates (s.o hageja poolt kiirabi

arstile antud selgitus, et koerad asusid omavahel rüselema, hageja ise otsustas ja soovis

kättpidi koerte vahele sekkuda ning tunnistaja ütlused), on ilmne, et kostja ei saa vastutada

hagejale tekkinud kahju eest. Hageja ei võtnud kuulda kostja ning tunnistaja hõikeid, et ta

koera vabastaks ja rüselusest väljuks. Hageja võimaldas kostjal rüselusest välja tõmmata vaid

ühe kostja koera ning mitte kostja teist koera, keda hageja kinni hoidis. Selles rüseluses sai

surmavaid vigastusi kostja koer, hageja koer jäi vigastusteta. Hageja sai ka oma käitumise

tulemusena oma koera käest vigastada. Kostja ei saa sellise hageja valiku ja hageja koera

käitumise eest vastutada.

Hageja heidab kostjale mh ette, et kostja koer oli suukorvita. Ka hageja enda koer oli

suukorvita, kuigi hageja teadis, et tegemist on suure, tugeva, argessiivse ja probleemse

koeraga. Hageja heidab kostjale ette omaenda rikkumisi.

Lisaks on hageja ilma igasuguse põhjenduse ja selgituseta väitnud, et tema ravikulu on 188.59

eurot. Hagist ei selgu, milles ravi on seisnenud. Hageja lisatud tšekkidest ei nähtu, kuidas või

kas üldse need on seotud 10.07.2023 sündmustega. Samuti on põhjendamata hageja nõue

kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks. On tõendatud, et kostja otsis ise korduvalt

hagejaga kontakti abi pakkumiseks ja tema käekäigu kohta uurimiseks. Hageja keeldus sellest

järjepidevalt. Hagejal puudus igasugune soov kostjaga suhtlemiseks või asja lahendamiseks.

Hageja on kasutanud õigusabi selleks, et oma põhjendamata, tõendamata ning kunstlikult

tekitatud ja paisutatud nõuet kostjale väljapressival viisil esitada. Arvestades kostja poolset

osavõtlikkust ja abipakkumist, ei olnud selline hageja käitumise valik ja sellega temal

tekkinud kulu mingilgi määral vajalik. Kostja ei saa selliste hageja valikute eest vastutada.

Ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on ebamõistlik ja põhjendamata, sh ka hageja

soovitud mittevaralise hüvitise suurus. Sealjuures tuleb hüvitise määramise juures arvesse

võtta hageja hooletut käitumist iseendale kahju tekitamisel. Samuti tuleb arvestada, et

mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju

tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Käesolevas asjas on

leidnud tõendamist, et: hageja tervisekahjustus on vähene; kostja on teinud kõik endast

oleneva, et kahju tekkimist ära hoida; Politsei- ja Piirivalveamet kostja suhtes süüd ja

etteheidetavat tegu ei näinud ning menetlust ei algatanud; kostja abistas ja juhendas hagejat

koerte rüseluse ajal nii, et hageja ei sekkuks ja ise endale kahju ei tekitaks; kostja saatis hageja

koju ning kutsus hagejale kiirabi; kostja pöördus hilisemalt korduvalt hageja poole, et uurida

tema käekäigu vastu ning pakkuda abi.

Hageja täiendavad selgitused

Tegelikkuses oli sündmuskohal (väidetava kahe) kostja koera asemel kolm koera (2

Malamuuti ja üks Vene Toy Terjer). Kostja saabumisel oli vahemaa hageja ja kostja vahel

kindlasti mitukümmend meetrit, mida ei saa lähedaseks nimetada. Nii kostja, kui ka tunnistaja

kinnitavad, et lasid enda koerad lahtiselt autost välja jooksma ja neil puudus koerte üle

kontroll. Tänu sellisele hooletule käitumisele leidiski intsident aset – koerad jooksid hageja

juurde ja asusid otsejoones ründama nii hageja koera, kes oli nõuetekohaselt rihmastatud, kui

ka hagejat ennast. Kostja ründavaid koeri ei õnnestunud eemale tõrjuda, kuna nad olid

ohjeldamatud. Hageja oli juhtunu pärast šokiseisundis.

Kostja väide, et hageja koer ei saanud viga, ei vasta tõele. Hageja koera vigastused fikseeriti

loomaarsti juures. Kostja koerad võisid saada vigastada tänu kostja enda hooletusele, kuna

nad olid rihmastamata ja tekitasid rüseluse.

Hagejal ei ole olnud oma koeraga, kuni vaidlusaluse intsidendi asetleidmiseni ühtegi

probleemi, ning koera varasem kutsikaelu teise omanikuga ei puutu asjasse. Hageja

elukaaslane ei ole väitnud, et hageja koer oleks olnud agressiivne, allumatu jms. Hageja pole

kordagi kostjale helistanud, teda ähvardanud ega midagi välja pressinud. Hageja pole

soovinud endale kahju tekitada, vaid ta on antud sündmuses ohver. Tänase seisuga ei ole

kostja üles näidanud kaastunnet ega pakkunud abi, vaid on asunud hagejat alusetult

süüdistama, ründama ja tema kohta valesid avaldama. Ka hageja väidetav alkoholijoove ei

saanud käesolevat intsidenti tekitada, vaid see tulenes kostjaga kaasas olnud koertest (nimelt

kostja hoolimatust suhtumisest koertesse). Kaitse, paanika, šokk, hirm jms on rünnaku puhul

igati inimlik. Kui kostjaga kaasas olnud koerad oleksid olnud rihmastatud, oleks arutlusel olev

intsident olemata olnud.

Poolte lõppseisukohad

Lõppseisukohas palub hageja võtta asja materjalide juurde tema kirjalikud ütlused, millest mh

nähtub, et ta ei ole temale tekitatud kahjus süüdi ega aidanud kahju tekkimisele kuidagi kaasa,

vastupidiselt kostja väidetule.

Hageja leiab ka, et tunnistaja ütlustest ei nähtu, et hageja oleks enesele ise kahju põhjustanud.

Tunnistaja ütlustest nähtub, et tunnistaja (ega kostja) ei näinud intsidendi asetleidmist vahetult

pealt, nende koerad olid rihmastamata ja jooksid hageja ning tema koera juurde. Tunnistaja ja

kostja jõudsid sündmuspaigale alles siis, kui intsident oli jõudnud juba aset leida, ning asusid

seejärel tagajärgedega tegelema (rihmasid tooma ning kostja koeri ära tõmbama). Tunnistaja

ütlustest ei tulnud välja põhiasi, s.o kes keda ründas ja kes keda ei rünnanud. Hageja väide on

olnud, et kostja koer ründas hagejat, hammustas hageja sõrmelt tüki otsast ära, muljus kõrva.

Hetkel ei tulnud välja, et seda ei toimunud. Isegi kui hageja aitas kahju tekkimisele kuidagi

ise kaasa (nt lebas koerte peal vms), siis see ei välista kostja poolt hagejale kahju õigusvastast

tekitamist ning hagi rahuldamist.

Lõppseisukohas leidis kostja, et puudus igasugune vajadus selleks, et hageja rüselevate koerte

kaklusesse sekkuks, või hiljem ignoreeriks kostja pöördumisi olukorra lahendamiseks ja

väldiks läbirääkimisi. Hageja ise otsustas oma riski ning kahju suurendava käitumise kasuks.

Nii mittevaralise kui ka varalise kahju osas on hageja ise oma kahju tekkimist soodustanud ja

kahju suurendanud. Isegi juhul, kui hagejale tekkinud kahju eest kostja mingis osas vastutab,

siis kuulub selline hüvitis seaduse alusel vähendamisele.

Kostja leiab ka, et hageja lõppseisukohas esitatud kirjalikud ütlused on esitatud hilinenult,

lisaks ei ole nimetatud dokument dokumentaalne tõend, sest tegemist on hageja enda uute

väidetega, milliseid ei ole käesolevas kohtumenetluses varem esitatud.

Kohtu põhjendused

Kohus, kuulanud pooled ära ning hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kohus selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte

esitatust. Nii sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1, et hagi menetletakse

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike

järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki

pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,

kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas 2-17-18305, p 14).

27.08.2024 kohtuistungil andis kohus pooltele tähtaja 13.09.2024 lõppseisukohtade ja

menetluskulude nimekirjade esitamiseks. 13.09.2024 lõppseisukohas esitas hageja mh uue

dokumendi (tõendi) ning taotluse selle menetluses vastuvõtmiseks (hageja kirjalikud ütlused,

dtl 150).

Kohus nõustub kostjaga, et hageja esitatud dokument on esitatud hilinenult ning see ei ole

dokumentaalne tõend seaduse mõistes, sest sisuliselt on tegemist hageja enda uute väidetega,

mida varasemalt ei ole menetluses esitatud, ning selle vormistamine eraldi failina, mis on ka

sealjuures allkirjastamata, ei muuda seda tõendiks. Kohus selgitab, et TsMS § 229 lg 1 järgi

on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille

alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid

põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad

asjaolud. TsMS § 229 lg 2 sätestab, et tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise

vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Lisaks

on hageja 13.09.2024 esitatud kirjalikud ütlused vastuolus kostja menetluse käigus esitatud

ütlustega, mistõttu on poolte ütlused vastuolulised.

Kohus märgib ka, et 17.06.2024 määrusega jättis kohus hageja taotluse tema vande all

ärakuulamiseks rahuldamata. Vaatamata sellele, et hageja on lõppseisukohas leidnud, et tema

vande all ärakuulamata jätmine rikub tema õigusi, ei ole ta mitte ühtegi vastavasisulist

vastuväidet kohtu tegevusele menetlusseadustikus sätestatud korras ja tähtajal kohtule

esitanud.

Kohus jätab seega eelnevast tulenevalt hageja 13.09.2024 esitatud kirjalikud ütlused vastu

võtmata ega arvesta nendega käesoleva vaidluse lahendamisel.

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest.

Iseenesest puudub vaidlus, et 10.07.2023, kl 21:00-21:30, avalikus kohas asukohaga XXX

leidis aset sündmus, kus poolte koerte kakluse tagajärjel sai hageja tervisekahjustusi – käe III

sõrme distaalne faalanksi osaline amputatsioon, vasaku kõrvalesta rebitud haav, mitmed

hammustusi ning vasemal küünarvarrel ja käelabal haavad.

Kohus selgitab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse loomadele

asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju

tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või

vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

Kohus selgitab, et VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju

eest. Loomapidajaks nimetatud sätte mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes

kasutab looma omades tema üle võimu. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka

looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja ning isik, kes ei ole ei küll looma omanik

ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teisega koos looma

hoidmise, tema eest hoolitsemise ning looma järelevalve üle. Puudub vaidlus, et 10.07.2023

toimunud intsidendis osalesid pooltele kuuluvad koerad.

Kohus selgitab ka, et VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule

asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata

oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu

surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja

kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 kohaselt asja või tegevust

loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või

vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur

kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on

seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi

või tegevus on suurema ohu allikas.

Kohus selgitab seega, et koera tuleb käsitleda suurema ohu allikana. Kohus käsitleb pooli

suurema ohu allika valdajatena, kes vastutavad süüst olenemata neile kuuluvate koerte

riskikäitumise eest. Koerapidamisele iseloomulikuks riskiks on koera ettearvamatu käitumine,

mille tõttu võib koer rünnata inimest või mõnda teist looma.

VÕS § 1060 reguleerib seega loomajapidaja riskivastutust ning antud säte ei eelda kahju

tekitaja õigusvastase ja süülise teo olemasolu. VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub

samas, et VÕS § 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056

lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale

iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu).

Hageja väidab, et kogu toimunu sai alguse sellest, et kostja rihmastamata ja suukorvita koerad

(kaks Malamuut tõugu koera) ründasid nii hageja koera kui ka hagejat ennast. Kostja hagejaga

ei nõustu ning leiab, et hagejat ei ole koerte poolt rünnatud, koerad kaklesid omavahel ning

hagejale tekkisid kehavigastused tema enda tegevuse tagajärjel koerte lahutamisel, lisaks on

hagejat hammustanud tema enda suur ja agressiivne koer. Kostja üks koertest sai kakluse

tagajärjel suuri vigastusi, teist kostja koera õnnestus kaklusest välja tõmmata, hageja koeral

vigastusi ei olnud.

Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole oma väidet, et just kostja koerad hageja koera ning

hagejat ennast esimesena ründasid, tõendanud. Esitatud tõenditest, s.o Aktsiaseltsi Rakvere

Haigla digiloo haigusjuhtumi nr 11824617 kirjeldusest (mis on hageja enda sõnade järgi

vahetult pärast toimunut koostatud) (dtl 11) ja tunnistaja ütlustest (dtl 118) nähtub vaid, et

poolte koerad läksid omavahel kaklema.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega peaks kahju hüvitamine toimuma selliselt, et

hageja on sarnases olukorras, milles ta oleks enne kahju põhjustamist. Isik peab kahju

hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega

sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) (VÕS § 127 lg 4).

Kohus selgitab ka, et Rakvere Linnavolikogu 10.10.2002 määrusega nr 36 kehtestatud

Rakvere linnas koerte ja kasside pidamise eeskirja kohaselt „Koeraga avalikus kohas

viibimisel, kui läheduses (s.o 20 m raadiuses koeraomanikust) ei ole teisi inimesi või koeri,

võib koeral lasta omanikust kuni 20 m pikkuse keti või rihma otsas vabalt liikuda. Koeraga

avalikus kohas viibimisel, kui läheduses (s.o lähemal kui 20 m raadiuses koeraomanikust) on

teisi inimesi või koeri, peab koer olema lühikese, omanikust maksimaalselt 1 m raadiuses

liikumist võimaldava keti või rihma otsas või peab omanik koera tellitava rihma kasutamisel

endast maksimaalselt 1 m raadiusesse tõmbama. Nimetatud nõue ei kehti spetsiaalselt koerte

treeninguks, jooksutamiseks jms eraldatud ja tähistatud maa-alal (p 15). Kui koer on ohtlik

oma kasvu või käitumise poolest, peab omanik talle avalikus kohas viibimisel pähe panema

suukorvi (p 16).

Puudub vaidlus, et hageja koer oli nõuetekohaselt rihmastatud, kostja koerad aga

rihmastamata, suukorve poolte koertel ei olnud.

Põhjendamatud on kohtu hinnangul kostja väited, et ta ei jõudnud koertele rihmasid peale

panna, koerad jõudsid enne minema joosta, kuna looma pidamisel peab loomapidaja alati

kasutama abinõusid, mis välistavad looma lahti pääsemise ning tagama, et looma pidamine ei

seaks ohtu teiste ning enda elu ja tervist. Kohus leiab, et kostja ei ole vaidlusalusel päeval

võtnud tarvitusele kõiki abinõusid, mis vähendaksid koerapidamisega seotud iseloomuliku

riski realiseerumist. Kostja pidi olema piisavalt hoolas, et vältida olukorda, kus temale kuuluv

loom või teine loom või inimene satuks ohtu. Avalikus kohas viibides ei saanud kostja

eeldada, et seal ei võiks viibida teisi inimesi või koeri, sh suuremaid ja agressiivsema

iseloomuga koeri, ning hoolsa loomaomanikuna pidi ta muuhulgas arvestama sellega, et on

vajadus oma looma rihmastamiseks juba enne, kui ta oma koerad autost välja laseb. Ning seda

isegi juhul, kui tema enda koerad ei ole agressiivsed. Koera rihmastamise üheks eesmärgiks

on koerast tuleneva ohu ja ettearvamatu käitumise vältimise vajadus.

Kuigi asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostjale kuuluvad koerad oleksid esimesena hageja

koera või hagejat rünnanud, siis olukorras, kus kostja koerad oleksid olnud nõuetekohaselt

rihmastatud, oleks tekkinud olukord suure tõenäosusega olemata olnud või oleks kostja

saanud enda koeri hagejast ja tema koerast eemale juhtida. Loomapidajad peavad alati

mõistlikult ette nägema, et looma üle kontrolli puudumisel võib tekkida kahju. Kohus leiab

seega, et kostja tegevuse (tegevusetuse) ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, kostja on

vastutav tekkinud olukorra pärast.

VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel

või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses,

milles need asjaolud või oht soodustas kahju tekkimist. Käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata

ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis

tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda

mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2).

Kohus selgitab, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt tuleb kannatanu omaosaluse puhul hinnata ka

seda, kas tekkinud kahju oli kannatanu vastava kahju vältimise kohustuse kaitsealas. Kohus

selgitab ka, et kuna sageli ei ole võimalik määrata, kui suures ulatuses põhjustas kahju

tekkimise ühe või teise poole tegevus, peab kohus hindama tõenäosust, kui suures ulatuses

kannatanust tulenevad asjaolud kahju tekitamist soodustasid.

Tunnistaja ütlustest nähtub, et hageja hüppas kaklevate koerte vahele. Hageja koer hoidis

kostja koera koonust ja näost kinni, hageja püüdis koerte peal lamades kätega enda koera suud

avada, et kostja koer vabastada (dtl 118). Kohus nõustub kostjaga, et hageja tegevus koerte

lahutamisel ei olnud mõistlik ega kuidagi põhjendatud. Lisaks nähtub tunnistaja ütlustest, et

hageja oli sündmuse hetkel alkoholijoobes (dtl 119), mis võib kohtu hinnangul olla põhjuseks

hageja põhjendamatu käitumisele. Kahjustatud isikust tulenevaks asjaoluks on seega hageja

ebamõistlik käitumine ja tekkinud olukorra lahendamine, s.o kättpidi koerte kaklusesse

sekkumine ning koerte kakluse käigus koerte peal lamamine. Seeläbi ei ole hageja jälginud

käibes vajaminevat hoolt ning selle tulemusena suurenes kahju tekkimise risk ja tagajärje

raskus, hagejale tekitatud vigastused on seetõttu oluliselt raskemad. Kohus leiab, et hageja

oleks pidanud oma koera rihmast ära tõmbama ning mitte seadma oma tervist ja elu ohtu.

Siinpuhul saab seega jaatada, et nii hagejal kui kostjal oli kohustus võtta tarvitusele

asjakohaseid abinõusid selleks, et tekkinud kahju vältida või vähemalt seda minimaliseerida,

kuid pooled jätsid selle tegemata.

Kuna poolte vastutus hagejale kahju tekitamisel on kohtu hinnangul mõlemapoolne (kostja on

lasknud koertel vabalt ära joosta ning hageja on enda tegevusega endale kahju tekitamist

soodustanud), siis peab kostja kandma osa hagejale tekitatud kahjust. Kohus selgitab ka, et

sõltuvalt kahjustatud isiku osaluse laadist või ohust, mille eest ta vastutab, võib kahjuhüvitise

suurus jääda muutumatuks (nt kui kahju tekitaja tegutses tahtlikult ja kannatanu hooletult),

teatud tingimustel aga vähendada nullini. Üldjuhul kuulub aga tekkinud kahju siiski poolte

vahel jagamisele.

Kohus selgitab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara

väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus,

ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas

mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas

kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (VÕS § 128 lg 3).

Hageja palub kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitise ravikulude eest summas 188.59

eurot (sh käibemaks).

Esitatud tõenditest nähtub, et hageja viidi pärast 10.07.2023 asetleidnud sündmust kiirabiga

Rakvere haiglasse (pindmiste haavade ekstsisioon, kirurgiline korrastus) (dtl 10-12) ning

seejärel on hageja korduvalt, s.o 12.07.2023 ja 14.07.2023, pidanud käima haiglas sidumisel

(dtl 13-17). Tõenditest nähtub ka, et hageja on tasunud haigla vastuvõtutasu 3 * 05.00 eurot,

s.o kokku 15.00 eurot (dtl 24, 27, 28), 11.07.2023 apteegis ostetud ravimite eest 17.23 eurot

(dtl 26) ja 14.78 eurot (esitatud tõenditena nii arve kui ka maksekorraldus, dtl 29-30). Esitatud

tõenditest nähtub seega, et hageja on kandnud kulutusi seoses temale tekitatud

tervisekahjustustega kokku summas 47.01 eurot. Kohus leiab, et nimetatud hageja kulud on

põhjendatud ning eluliselt usutavad.

Lisaks on hageja esitanud tõendina koera 12.07.2023 loomakliiniku arve ja maksekorralduse

summas 126.80 eurot (dtl 25), milles on teostatud toiminguteks „nahapõletiku kolde

pügamine ja puhastamine ning ravimi väljakirjutamine“. Kohtuistungil teatas hageja esindaja,

et hageja on esitanud koera raviarve, kuna see on kaudseks tõendiks selle kohta, et kostja

koerad ründasid hageja koera, sest intsident leidis aset 10.07.2023 ning 12.07.2023 on hageja

käinud oma koera ravimas, kuid seda kulu hageja kostjalt ei nõua (dtl 123). Seejärel teatas aga

hageja esindaja, et hageja siiski nõuab kostjalt ka loomakliiniku arve hüvitamist (dtl 124).

Kohus leiab, et hageja koera ravikulu summas 126.80 eurot ei ole siiski põhjendatud. Toimiku

materjalidest nähtub, et pärast intsidenti ei olnud hageja koeral ühtegi nähtavat vigastust, ta

oli täiesti terve, tal ei olnud mingisugust paanikat või ärevust või et ta niuksuks vms

(tunnistaja ütlused, dtl 123). Lisaks on tunnistaja ütlustega tõendatud, et just hageja koer oli

see, kes kostja koera lõugadega peast kinni hoidis, mistõttu ei ole ka eluliselt usutav, et hageja

koeral kaks päeva hiljem tuvastatud nahapõletik saab kuidagi olla 10.07.2024 sündmusega

seotud. Kohus selgitab, et nahapõletik on koerte puhul levinud ning just eriti soojal ja niiskel

ajal, aga ka suvel. Menetluses ei ole seega esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja

koerad ründasid hageja koera ning et hageja koer sai seetõttu selliseid vigastusi, mille tõttu on

hageja pidanud kulutusi kandma.

Kohus loeb seega hageja põhjendatud kuluks tema enda haigla ja ravimite kulu summas

kokku 47.01 eurot. Kohus leiab, et tulenevalt kummalegi poolele langevast riski ulatusest

tuleb hagejale tekkinud kahju jätta 50% ulatuses hageja kanda ning 50% ulatuses kostja

kanda. Käesoleval juhul saab poolte süüd hagejale kahju tekitamisel pidada enam-vähem

võrdseks. Kuna hageja põhjendatud kahju suurus on 47.01 eurot, siis eelnevast tulenevalt

kuulub kostjalt hageja kasuks hüvitisena väljamõistmisele pool, s.o 23.50 eurot.

Lisaks on hageja palunud kostjalt välja mõista mittevaralise kahjuhüvitise kohtu õiglasel

äranägemisel. Hageja ise hindab temale tekitatud mittevaralise kahju suurust vähemalt 10

000.00 eurole. Mittevaralise kahju hüvitamise suurus on hageja hinnangul tingitud asjaolust,

et kostja koera rünnakust tekkinud hingeline trauma jääb teda saatma tema elu lõpuni, armid

ning muljumised ei kao, samuti ei kasva tagasi tema sõrme ots. Sisuliselt seadis kostja koer

hageja elu reaalselt ohtu ning kui sündmused oleksid kulgenud veel kehvemini (nt koer oleks

karanud kõrri, mis oli kõrvapiirkonnale väga lähedal), oleks hageja võinud ka oma elu

kaotada.

VÕS § 128 lg 1 järgi kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju, milleks lõike 5 kohaselt on

eelkõige kahjustatud isiku füüsiline ja hingeline valu ning kannatused. VÕS § 134 lg 2 järgi

tuleb isikule tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

kahjustatud isikule maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Osundatud

sätte alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja tõendama midagi muud peale selle, et kostja

vastutab tema tervise kahjustamise eest. Hüvitise suurus oleneb aga tervisekahjustuse

raskusest.

VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise

raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast

rikkumist. VÕS § 134 lg 5 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise

hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu.

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise määramisel muu hulgas arvestada sellist

kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-73-13 leidnud, et VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise

suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel

selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14), samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust

endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt

viidatud tsiviilasjas 3-2-1-85-08 tehtud otsuse p 14). Sama mõtet on Riigikohus väljendanud

ka 31.05.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07 tehtud otsuse p-s 14, kus on öeldud, et VÕS § 130 lg

2 kohaldamisel tuleb arvestada hageja hooletust, hageja kehavigastuse raskust ja muid

kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi.

Mittevaralise kahjuna tuleb seega võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis

on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, milleks praegusel juhul on koera

poolt hageja tervise kahjustamine. Kohus selgitab, et mittevaralise kahjuna saab võtta arvesse

eelkõige hagejaga seotud asjaolusid.

Iseenesest puudub vaidlus, et hagejale on intsidendi tagajärjel tekkinud mh püsiv

kehavigastus, mis võib mingil määral tema elukvaliteeti mõjutada, ning puudub alus väita, et

hagejale ei ole sündmuse tagajärjel tekkinud hingeline trauma. Kohtu hinnangul ei ole aga

hagejale tekkinud kehavigastus, s.h sõrmeotsa osalise amputeerimise tulemusena, ja

läbielamised siiski sellised, mis tooksid kaasa tema elukorralduse olulise või pikaajalise

muutuse või muud negatiivsed tagajärjed, mis tingiksid keskmisest suurema hüvitise

määramise. Lisaks on kohus eelnevalt tuvastanud, et hagejale tekitatud tervisekahjustused on

suuresti hageja enda hooletu ja ebamõistliku käitumise tagajärg.

Kohus ei pea ka eluliselt usutavaks hageja väidet, et kostja koer oleks saanud karata hageja

kõrri, kuna hageja koer hoidis hammastega kostja koera peast kinni. Lisaks olukorras, kus

hageja ise üritas koeri kätega lahutada, ning hageja koer hoidis kostja koera peast kinni, ei ole

ka üheselt arusaadav, milline koer hagejat vigastas. Arvestades aga tunnistaja antud ütlusi on

pigem siiski eluliselt usutav, et hagejale tekitas tervisekahjustusi tema enda koer, kelle lõugu

ta üritas lahti saada.

Eelnevast tulenevalt tuleb seega kostjalt välja mõista hüvitist hagejale tekitatud mittevaralise

kahju eest summas 200.00 eurot. Nimetatud summa on kohtu hinnangul õiglane ja kõiki

asjaolusid arvestades põhjendatud.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka varalise kahju hüvitise kohtueelsete

õigusabikulude eest summas 1 980.00 eurot (sh käibemaks).

Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt

hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks

hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kohus leiab, et hageja poolt kohtueelse õigusabi

kasutamine ei olnud vajalik.

Tunnistaja ütlustest nähtub, et kostja ja tunnistaja on korduvalt üritanud karjudes hagejat

koerte kaklusest ära saada (dtl 119) ning just kostja oli see, kes kutsus pärast toimunut

hagejale kiirabi ning saatis ta koju. Tunnistaja ütlustest nähtub ka, et pärast juhtunut on kostja

andnud hagejale oma telefoninumbri ning võtnud hageja numbri, on hagejale helistanud ning

proovinud igatpidi hagejaga olukorda lahendada. Ning vastupidi oli hageja see, kes

igasugusest suhtlusest ja lahendusest kostjaga keeldus, teatades, et tal on selleks „omad

inimesed“ (dtl 120). Toimiku materjalidest nähtub ka, et hageja ei ole kordagi enne oma

esindaja kaudu nõude saatmist mistahes nõudest või muust soovist kostjale teada andnud (dtl

43).

Arvestades seega kostja käitumist ning igakülgset hagejale abi pakkumist (mh käis kostja

sündmuskohal hageja sõrmeotsa otsimas) ei olnud kohtu hinnangul hageja poolt kohtueelse

õigusabi kasutamine vajalik, hageja oleks saanud ka ise oma õigusi kaitsta. Ka hagejal

iseenesest õigusteadmiste puudumine ei olnuks kohtu hinnangul takistuseks kostjaga

mõistlikes ravikuludes ja mittevaralise kahju hüvitamises kokkuleppele jõuda. Selleks

õigusteadmisi vaja ei ole.

Kohus leiab seega, et hageja nõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks ei ole

põhjendatud.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos

põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja palus kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

tasumata summalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kohus leiab, et

seadusjärgses määras viivise väljamõistmise nõue on õiguslikult põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele.

Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja varalise

kahju hüvitisena 23.50 eurot, mittevaralise kahju hüvitisena 200.00 eurot ning viivise

seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude (235.50 eurot) täitmiseni.

Ülejäänud osas ei ole hagi põhjendatud ning jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses

(TsMS § 173 lg 1). TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hageja esitas kokku kolm nõuet (üks mittevaraline kohtu õiglasel äranägemisel ja kaks

varalist (üks summas 188.59 eurot ja teine summas 1 980.00 eurot)). Kuna kohus rahuldas

hageja mittevaralise nõude ning jättis rahuldamata varalise nõude summas 1 980.00 eurot

ning rahuldas varalise nõude summas 188.59 eurot osaliselt, s.o summas 23.50 eurot, ehk

12,5% ulatuses, jätab kohus hageja menetluskulud 12,5% ulatuses kostja kanda ja kostja

menetluskulud 87,5% ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse

jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Angelina Abol

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 28.04.2025 kohtuotsusega.