3-24-994/17 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-994

Haldusasi

UAB "VETA" kaebus nõuetes tuvastada Ravimiameti

23.03.2023 esitatud arve nr 63537949 ning 04.03.2024

esitatud arve nr 11067765 õigusvastasus või alternatiivselt

tühisus ning tuvastada, et UAB-l „VETA“ puudub arvete nr

63537949 ja nr 11067765 tasumise kohustus, või

alternatiivselt Ravimiameti 23.03.2023 arve nr 63537949

ning 04.03.2024 arve nr 11067765 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – UAB "VETA", lepingulised esindajad

vandeadvokaat Mart Blöndal ja vandeadvokaat Rauno Ligi

Vastustaja – Ravimiamet, volitatud esindaja Andrus Varki

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 28. augustil 2024

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata:

1.1. tervise- ja tööministri 5. juuli 2022. a määruse nr 55 „Ravimi müügiloa

muutmise ning erialase hindamise tingimused ja tasu suurus“ § 7 lg 5 11.

juulist 2022 kuni 16. veebruarini 2024 kehtinud redaktsioonis;

1.2. ravimiseaduse § 77 lg 22 ning tervise- ja tööministri 5. juuli 2022. a määruse nr

55 „Ravimi müügiloa muutmise ning erialase hindamise tingimused ja tasu

suurus“ § 7 lg 5 alates 17. veebruarist 2024 kehtivas redaktsioonis osas, mis

võimaldas määrata veterinaarravimi müügiloa haldamise tasu 2023. a eest.

2. Edastada kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks

Riigikohtule

3. Rahuldada UAB "VETA" kaebus.

4. Tuvastada Ravimiameti 23.03.2023 esitatud arve nr 63537949 ning 04.03.2024

esitatud arve nr 11067765 õigusvastasus ning kaebajal nende arvetega määratud

tasu maksmise kohustuse puudumine.

5. Mõista Ravimiametilt UAB "VETA" kasuks välja menetluskulu 7076 (seitse tuhat

seitsekümmend kuus) eurot ja 37 senti ning kanda Advokaadibüroo COBALT OÜ

arveldusarvele nr EE762200221001101088.

6. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

korras tehtud lahendi kuulutamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 2).

3-24-994

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ravimiamet (edaspidi ka vastustaja“) esitas 23. märtsil 2023 UAB VETA-le (edaspidi ka

kaebaja) arve summa 52 353 eurot tasumiseks (edaspidi Arve nr 63537949, dtl 13-16; tõlge

dtl 109-112). Arve aluseks olnud 11. juulil 2022 jõustunud tervise- ja tööministri määruse nr

55 „Ravimi müügiloa muutmise ning erialase hindamise tingimused ja tasu suurus“ (edaspidi

määrus nr 55)1 § 7 lg 5 kohaselt oli veterinaarravimi müügiloa hoidja kohustatud tasuma

müügiloa tingimuste muudatuste, mis ei vaja hindamist, haldamiseks ja ravimite andmebaasis

registreerimiseks aastatasu 1395 eurot veterinaarravimi müügiloa kohta.

1.1. Kaebaja avaldas vastustajale 2. juuni 2023. a pöördumises, et määruse nr 55 § 7 lg 5 ei

võimalda tõlgendust, mille kohaselt võis vastustaja nõuda veterinaarravimi müügiloa kohta

aastatasu sõltumata, kas muudatusi veterinaarravimi müügiloa osas on taotletud või mitte.

Lisaks märkis kaebaja, et kuna aastatasu kehtestamiseks puudus tol hetkel kehtinud

ravimiseaduse (RavS) redaktsiooni kohaselt vajalik volitusnorm, ei saanud määrusega ka

aastatasu kehtestada.

1.2. Vastustaja selgitas kaebajale 6. juuli 2023. a kirjas nr JUR-1/2480-2 (dtl 25-27), et

määruse nr 55 § 7 lg 5 kehtestas aastatasu veterinaarravimite müügilubadele ning

Ravimiametil ei ole sellest võimalik kõrvale kalduda. Siiski nõustus vastustaja vastuses, et

olukorras, kus müügiloa hoidjal on palju müügilubasid, võib veterinaarravimite haldustasu

muutuda müügiloa hoidjale koormavaks, kui seejuures ei ole mitmete ravimite turustamist

Eestis veel alustatud. Tekkinud olukorda arvestades, möönis vastustaja, et aastatasu

regulatsioon võib vajada üle vaatamist.

1.3. Kaebaja palus 15. augusti 2023. a kirjas vastustajal uuesti hinnata kaebaja 2. juuni 2023.

a taotlust aastatasu õiguspärasuse osas (dtl 28-29), kuivõrd vastustaja ei olnud kaebaja taotlusi

sisuliselt hinnanud. Vastustaja sellele pöördumisele ei vastanud.

1.4. Sotsiaalministeerium teatas vastuseks kaebaja pöördumisele enda 17. oktoobri 2023. a

kirjas (dtl 37), et „seaduse ja määruse koostõlgendamisel võib tekkida ebaselgusi“ ning

„[v]ältimaks edaspidist õiguslikku mitmetimõistmist, soovib ministeerium koostöös

Ravimiametiga korrigeerida ravimiseaduses toodud

volitusnormi rakendusaktide

kehtestamiseks. Samuti seda, et ministeerium on alustamas analüüsi määruse nr 55

rakendamise üle vaatamiseks“.

1.5.

Sotsiaalministeerium esitas 26. oktoobril 2023 Riigikogu sotsiaalkomisjonile seoses

eelnõuga 299 ettepaneku täiendada RavS §-i 77 lõikega 22 ja täiendades lõiget 3. Kaebaja

pöördus 6. novembril 2023 Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole, selgitades, et planeeritud kujul

ei oleks aastatasu proportsionaalne, kuna ei arvesta müügilubadega, kus turustamist ei toimu

või ravimi läbimüük on väike. Uus RavS redaktsioon jõustus 25. detsembril 2023. Kaebaja

1 Määruse kehtiva, 17. veebruaril 2024 jõustunud redaktsiooni pealkiri on „Ravimi müügiloa muutmise ning

erialase hindamise tingimused ja tasud“

2(14)

3-24-994

pöördus 17. jaanuaril 2024 uuesti Sotsiaalministeeriumi poole palvega vaadata üle määruse nr

55 § 7 lg 5 sõnastus, et oleks tagatud proportsionaalsus. Ministeerium selgitas 14. veebruari

2024. a vastuses, et Ravimiameti hinnangul ei ole olemasolevate andmete põhjal võimalik läbi

viia sellist analüüsi, mis võiks kaasa tuua määruse nr 55 regulatsiooni muutmise ning sellist

analüüsi pole plaanis ka läbi viia. Määruse nr 55 uus redaktsioon jõustus 17. veebruaril 2024.

1.6.

Vastustaja esitas kaebajale 2. märtsil 2024 koostatud teise arve summa 106 585 eurot

67 senti tasumiseks (edaspidi arve nr 11067765, dtl 48-55, tõlge dtl 113-120).

2. UAB "VETA" esitas 3. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada

Ravimiameti 23. märtsil 2023 esitatud arve nr 63537949 ning 4. märtsil 2024 esitatud arve nr

11067765 (arvel märgitud kuupäevaks 2. märts 2024 – kohtu märkus) õigusvastasus või

alternatiivselt tühisus ning tuvastada, et UAB-l "VETA" puudub arvete nr 63537949 ja nr

11067765 tasumise kohustus.

Kaebaja täpsustas 24. aprilli 2024. a avalduses kaebuse nõudeid ning esitas taotlused

järgmises sõnastuses:

„Tuvastada Ravimiameti 23.03.2023 esitatud arve Nr. 63537949 ning 04.03.2024 esitatud

arve Nr. 11067765 õigusvastasus või alternatiivselt tühisus ning tuvastada, et UAB-l Veta

puudub arvete Nr. 63537949 ja Nr. 11067765 tasumise kohustus; Alternatiivselt, kui kohus

käsitleb Ravimiameti 23.03.2023 esitatud arvet Nr. 63537949 ning 04.03.2024 esitatud arvet

Nr. 11067765 haldusaktina, tühistada eelviidatud arved“.

Juhuks, kui kohus käsitab esitatud arveid haldusaktina, esitas kaebaja tühistamisnõude osas ka

kaebetähtaja ennistamise taotluse.

3. Kohus võttis 25. aprilli 2024. a määrusega kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas vastuse

kaebusele 23. mail 2024.

Kohus määras 28. mai 2024. a määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil 28. augustil 2024.

Kaebaja esitas täiendavalt 2. septembril 2024 menetluskulude väljamõistmise taotluse koos

kuludokumentidega ning vastustaja 5. septembril 2024 vastuväited menetluskulude

väljamõistmise taotlusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavates seisukohtades järgmist.

4.1.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 kohaselt on toiming haldusorgani tegevus, mis

ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. Ravimiameti esitatud arvete

aluseks olev aastatasu tuleb otse määrus nr 55 § 7 lg-st 5. Seega ei ole arved suunatud õiguste

või kohustuste tekkimisele, muutmisele või lõppemisele. Arved on suunatud makse

kohustusest teavitamisele ning tekitavad seeläbi faktilise tagajärje. Arveid tuleb käsitleda

toiminguna HMS § 106 tähenduses.

4.2.

Arved sisustavad ja täpsustavad vaid väidetavat nõuet, sätestades määruse nr 55 § 7 lg-

s 5 nimetatud aastatasu maksmise tähtaja, mida määrus ei täpsusta. Toimingud riivavad

kaebaja õigusi täpsustades makse tähtaega, mida kohalduv määrus nr 55 ei reguleeri.

4.3.

Arvete esitamise ajal kehtinud õiguslik regulatsioon ei võimaldanud nõuda aastatasu

veterinaarravimite müügilubade eest ilma, et nende suhtes ei oleks tehtud muudatusi.

3(14)

3-24-994

HMS § 107 kohaselt peab toiming olema kooskõlas selle aluseks olevate õigusaktidega.

Euroopa Liidu määrusega nr 2019/6 vabastati veterinaarravimite müügiloa hoidjad

vähetähtsate muudatuste (st hindamist mitte vajavate) taotlemisest, ning müügiloa hoidjad

saavad vajalikud muudatused teha otse Euroopa Liidu andmebaasis. Vastustajal on eeltooduga

seonduvalt muudatuse heakskiitmise ja sellest müügiloa hoidja teavitamise ülesanne. Määruse

nr 55 § 7 lg-s 5 sätestatud kohustus on selgelt seotud müügiloa tingimuste muudatuste

haldamise ja registreerimisega. Määruse § 7 lg 5 kohaldamise eelduseks on, et tasu saab

nõuda ainult selliste müügilubade osas, mille raames on vastav hindamist mittevajav

muudatus aasta jooksul tehtud ning vastustaja on selle kinnitanud. Veterinaarravimite

müügilubade puhul, mida aasta jooksul ei muudetud, ei saanud tekkida ka tasu maksmise

kohustust. Puudub igasugune muudatus, mida hallata või registreerida ja seeläbi ei saa

tekkida ka tasu maksmise kohustust. Arved on esitatud veterinaarravimite müügilubade

aastatasu kohta, ilma et vastustaja oleks enamiku müügilubade osas pidanud muudatusi

menetlema, ning need ei vasta seega määruse nr 55 § 7 lg-s 5 sätestatud sisule. Ravimiameti

toimingud on eelnevast tulenevalt õigusvastased ning kaebajal puudub arvetel märgitud

summade tasumise kohustus.

4.4.

Arvete aluseks olev määruse nr 55 § 7 lg 5 on vastuolus oma volitusnormiga ning

seetõttu ka põhiseadusega. Vastuolu tõttu põhiseadusega tuleb normid jätta kohaldamata.

Määruse nr 55 § 7 lg 5 volitusnormiks on RavS § 77 lg 3. RavS § 77 lg-te 2 ja 3 sõnastus

kinnitab selgelt, et tasu oli võimalik nõuda ainult müügilubade osas, millega seonduvalt

taotleti muudatusi. Kuigi mitmed veterinaarravimite müügilubade muudatused ei vajanud

enam hindamist ning müügiloa hoidja ei esitanud nende muudatuste jaoks enam taotlust, vaid

müügiloa hoidja tegi muudatused otse Euroopa Liidu ravimite andmebaasi, jäi vastustaja

ülesandeks kontrollida müügiloa hoidjate poolt tehtud sissekandeid.

RavS § 77 lg 3 eesmärk on kehtestada RavS § 77 lg 2 sätestatud erialase hindamise tasu

arvestamise tingimused ja kord juhuks, kui müügiloa hoidja esitab taotluse. RavS § 77 lg 3 ei

loo, ega saakski luua õigust kehtestada muid tasusid, mida saaks nõuda väljaspool taotluse

esitamise fakti. Seega ei võimalda RavS § 77 lg-d 2 ja 3 tõlgendust, mille kohaselt saaks

määrus nr 55 kehtestada aastatasu, mis on lahus müügiloa hoidja poolt taotluse esitamisest.

Kuna Ravimiameti esitatud arvete aluseks olev tõlgendus ei eelda aastatasu seost müügiloa

hoidja poolt esitatud taotlusega, on tõlgendus selgelt vastuolus RavS § 77 lg 2 ja 3 sätestatud

tasude mehhanismiga ja seega õigusvastane.

4.5.

Kõnealune regulatsioon on vastuolus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

nõuetega.

4.6.

Aastatasu on ebaproportsionaalne ja diskrimineerib puuduva või väikese läbimüügiga

veterinaarravimite müügiloa hoidjaid. 20. juunil 2022 jõustunud RavS muudatuste

seletuskirja kohaselt jääb vastustajal saamata väiksemate muudatuste menetlemise katteallikas

65 703 eurot aastas. 27. jaanuari 2022 seisuga oli 947 kehtivat veterinaarravimi müügiluba.

Aastatasust tulenev tulu vastustajale on seega umbes 1,3 miljonit eurot. Võimalik tulu

aastatasust on 20 korda suurem kui võimalik kulu ning seega pole tegemist vajaliku tasuga.

Kaebajale esitatud arved katsid juba suures osas vastustaja võimalikud kulud.

Kaebajal oli 2022. ja 2023. aastal 79 veterinaarravimi müügiluba. Kaebaja ei turustanud

nende alusel 2022. aastal 59 ravimit ja 2023. aastal 41 ravimit. Seega ei olnud kaebajal

võimalik ka ravimi hinda aastatasule vastavalt tõsta ning ainus loogiline võimalus oleks

kaebajal nende ravimite müügist Eestis loobuda.

4(14)

3-24-994

4.7. Määruse nr 55 § 7 ja selle lg 5 muudatus jõustus alles 17. veebruarist 2024. Varasemalt ei

olnud müügiloa haldamise tasu määruse (ega ka seaduse kohaselt) selliselt kehtestatud.

Tasule puudus varem seaduslik alus ja ka vastustaja on ise kinnitanud, et tasu kehtestati

määrusega. Kaebajal ei saa olla kohustust vastava tasu maksmiseks 2022. ja 2023. a eest.

4.8. Täiendavas kirjalikus seisukohas selgitab kaebaja täiendavalt, miks ta peab esitatud

arveid toiminguteks ning esitatud tuvastamisnõudeid lubatavaks ja tähtaegseks, ning isegi

juhul, kui arveid käsitada haldusaktidena, peab ta kaebetähtaja ennistamist Arve nr 63537949

puhul lubatavaks ja põhjendatuks ning Arve nr 11067765 osas kaebust tähtaegselt esitatuks.

Kaebaja peab tuvastamiskaebuse esitamist lubatavaks, kuna vastustaja on juba asunud

kaebaja õigusi rikkuma. Määruse nr 55 § 7 ja selle lõike 5 muudatus jõustus alles 17.

veebruaril 2024 ning varasemalt ei olnud müügiloa haldamise tasu määruse (ega ka seaduse

kohaselt) selliselt kehtestatud. Kaebajal ei saa olla kohustust vastava tasu maksmiseks 2022.

ja 2023. a eest. Kaebaja arvates ei ole korrektne vastustaja selgitus, et „tegemist on olnud

seadusandja õigusloome kujundamise valikuga kehtestada haldustasu rakendusakti tasandil“.

Vastustaja väide kaebaja turustamiskohustuse kohta on ekslik.

5. Vastustaja palub jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata, väites

järgmist.

5.1. Varasemalt kohaldati veterinaarravimite ja inimravimite puhul praktiliselt samu nõudeid

menetluste läbiviimise protseduuridele ja tasude rakendamisele. Arvestades

veterinaarravimite spetsiifikat, kättesaadavuse nappust, loomaliikide paljusust, erisusi

toiduloomade ja lemmikloomade osas ja veterinaarravimituru eripärasid, muudeti

veterinaarravimite reformiga senist lähenemist. Euroopa Liidu määruse 2019/6 art 2 lg 8 ja

seletuskirja p 91 kohaselt on liikmesriikidel õigus võtta tasu siseriiklikul tasandil läbiviidavate

tegevuste ja ülesannete eest. Liikmesriikidel võimaldati siseriiklike õigusaktidega kehtestada

tasusid, sh müügilubade haldamisega seotud tasusid. Seoses Euroopa Liidu uue regulatsiooni

ülevõtmisega otsustati Eestis, et mõistlik on kehtestada ühetaoline tasu ühe müügiloa kohta

(süsteemi lihtsuse ja selguse tagamiseks). Haldustasu kehtestamine ja haldustasu suurus (1395

eurot) on olnud ravimiseaduse eelnõu menetluse käigus algusest peale teada (544 SE

rakendusaktide kavandi ning seletuskirja kohaselt on kavandatud tasu sätestatud RavS § 77 lg

3 alusel tervise- ja tööministri määruse nr 55 § 6 lg-s 5). Ravimiseaduse ja rakendusaktide

eelnõu läbis nõutava õigusloomeprotsessi. Tasu kehtestati veterinaarravimite tootjatele.

Ravimi müügiloa hoidja on ravimi tootja või tema esindaja liikmesriigis. Tegemist on olnud

seadusandja õigusloome kujundamise valikuga kehtestada haldustasu rakendusakti tasandil.

5.2. Ravimiseaduse

25. detsembrist 2023 jõustunud redaktsiooni kohaselt viidi sisse

normitehnilised parandused ravimiseaduses ja rakendusaktis veterinaarravimi müügiloa

haldamise aastatasu regulatsiooni osas (RavS § 77 lg-d 22 ja 3). Kaebaja väide kehtestatud

õigusliku regulatsiooni mitmeti mõistetavuse või mittenõuetekohase kehtestamise kohta võib

olla mõistetav 23. märtsi 2023. a arve nr 63537949 vaidlustamisel, kuid on küsitav 2. märtsi

2024. a arve nr 11067765 osas.

5.3.

Veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu suuruseks on 1395 eurot ühe müügiloa

kohta aastas. Viidatud tasu võtmine ei ole seotud konkreetse müügiloa muutmise tasudega ega

sõltu asjaolust, kas ravimit on turustatud või mitte. Tegemist on müügiloa nõuete haldamise,

seire ja erinevate kontroll- ja menetlustoimingute läbiviimiseks kehtestatud tasuga. Kontroll-

ja menetlustoiminguteks on müügiloa tingimuste muudatuste haldamiseks, hindamist

mittevajavate muudatuste haldamiseks, hindamist vajavate muudatuste haldamiseks,

müügiloaandmete ja toimiku haldamiseks, järelevalvetoimingute tegemiseks ja haldamiseks

5(14)

3-24-994

ning ravimite kohta toimingute ja menetluste läbiviimisel Euroopa Liidu andmebaasis ja

andmete haldamiseks jm.

5.4.

Ravimi müügiloa muutmisele kehtestatud tasude osas on eraldiseisev regulatsioon, mis

ei oma puutumust müügiloa haldamiseks kehtestatud aastatasuga. Müügiloa muutmise tasu

rakendamise sõltub esmalt sellest, millise müügiloa protseduuri alusel on ravimi müügiluba

liikmesriigis turustamiseks antud. Vastavalt sellele, toimub ka müügiloa muutmine ja tasude

võtmine. Tasu on seotud konkreetse läbiviidava menetlusega. Muudatustega seotud tasud on

müügiloa haldamiseks kehtestatud aastatasule täiendav tasu konkreetse menetluse

läbiviimisel. Ravimi turustamise korral rakendub täiendavalt ohutus- ja kvaliteediseire tasu.

5.5.

Veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu tuleb müügiloa hoidjal maksta

rahandusministeeriumi arveldusarvele vastavalt eelneval kalendriaastal määratud perioodil

kehtinud ravimi müügiloa kohta. Vastustaja ülesandeks on arve esitamine tuginedes faktilisele

asjaolule müügiloa olemasolu kohta ehk mitu kehtivat müügiluba müügiloa hoidjal vastaval

perioodil oli ja ta esitab vastavalt andmetele arve. Õigusaktides sätestatu ei anna ametile

õigust tasu vähendamiseks ega ka tasust vabastamiseks. Vastustajal puudub kehtivate

müügilubade olemasolul tasu rakendamisel diskretsioon arvet mitte esitada.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kaebaja on vaidlustanud Ravimiameti esitatud arved, millega on kaebajat kui

veterinaarravimi müügilubade hoidjat kohustatud määruse nr 55 § 7 lg 5 alusel tasuma 2022. a

eest iga-aastast haldustasu hindamist mittevajavate veterinaarravimi müügiloa tingimuste

muudatuste tegemise ja ravimite andmebaasis registreerimise eest ning RavS § 77 lg 2 ja

määruse nr 55 § 7 lg 5 alusel ajavahemiku 1. jaanuar 2023 kuni 31. detsember 2023 eest

aastatasu veterinaarravimi müügiloa haldamise eest Eestis.

Kohus selgitab esmalt veterinaarravimite müügiloaga seonduvat ja vaidluse sisu üldisemalt

(I), analüüsib vaidlustatud arvete õiguslikku olemust ja esitatud nõuete kohasust (II) ning

lahendab seejärel vaidluse Arve nr 63537949 (III) ja Arve nr 11067765 (IV) osas.

I

7. Müügiloaga seonduva regulatsiooni kohta üldisemalt märgib kohus, et RavS § 2 lg 1

kohaselt on ravim aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud inimese haiguse või

haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks või ravimiseks, haigusseisundi kergendamiseks

või elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või

metaboolse toime kaudu. Lisaks käsitatakse ravimina ka veterinaarravimit Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/6 artikli 4 punkti 1 tähenduses (RavS § 11).

RavS § 63 lg 1 kohaselt peab ravimi turustamiseks Eestis ravimi kohta olema Eestis kehtiv

müügiluba. Müügiloa hoidja on isik, kellele on väljastatud ravimi müügiluba. Müügiloa

hoidjaks võib olla isik, kelle elu- või asukoht on Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis

(RavS § 64 lg 1). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on müügiloa hoidja

eelviidatud sätete tähenduses. RavS § 77 lg-st 1 tuleneb, et müügiloa tingimuste muutumiseks

peab müügiloa hoidja esitama Ravimiametile taotluse.

8. Pooled on erineval arvamusel selles, kas vastustajal oli arvete koostamise ja esitamise aja

seisuga kehtivast õigusest tulenev õiguslik alus vaidlusaluseid arveid neil näidatud summade

tasumiseks väljastada ning kaebajal vastav kohustus tasuda arvel näidatud summa. Pooled on

eri meelt ka selles, kas vaidlustatud arvete esitamise ajal kehtinud õigus sisaldas volitusnormi

6(14)

3-24-994

arvetel näidatud tasu kehtestamiseks. Praeguse vaidluse lahendamisel on olulise tähtsusega

ravimiseaduses (RavS § 77) ja selle alusel antud tervise- ja tööministri 5. juuli 2022. a

määruse nr 55 „Ravimi müügiloa muutmise ning erialase hindamise tingimused ja tasu

suurus“ müügiloa haldamise tasu regulatsioon ja selles tehtud muudatused. Vastustaja on

tõstatanud ka küsimuse kaebuse tähtaegsusest ja sellega seoses nõuete asjakohasusest.

II

9. Arvete aluseks olevate normide sõnastust ja eesmärki arvestades on poolte vahel kujunenud

ühesugune arusaam, et tegemist on toimingutega HMS § 106 lg 1 tähenduses, mis loovad

üksnes faktilise tagajärje – arve saajal tuleb maksta kindel (väidetavalt kehtivast õigusest

tulenev) summa arvel märgitud tähtajal. HMS § 106 lg 1 järgi on toiminguks haldusorgani

tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. Arved väljastav

haldusorgan (Ravimiamet) on nentinud, et tal ei ole kaalumisruumi, kas ja millises ulatuses

tasu määrata, kui ravimi müügiluba on väljastatud. Vastustaja on selgitanud, et arvete

esitamisele eelnevalt kontrollitakse üle vaid kehtivate müügilubade olemasolu ja arv ning

kehtivuse aeg. Samuti on kehtivas õiguses kindlaks määratud tasumise tähtaeg. Arve

väljastajal on üksnes võimalus kajastada arvel müügiloa kehtivuse ajaga proportsionaalselt

tasumisele kuuluvat summat (vt arve nr 63537949, dtl 48-55, tõlge dtl 109-112), kuid

õigusaktides sätestatu ei anna vastustajale õigust tasu vähendada ega ka tasust üldse

vabastada. Kohtu hinnangul ei ole seega vastustaja tegevusel olnud kaebaja suhtes

regulatiivset iseloomu, mis võimaldaks vaidlustatud arveid pidada haldusaktiks HMS § 51 lg

1 tähenduses.

Eeltoodud lähenemist toetab ka määruse nr 55 § 8 lg 3 sõnastus – „Veterinaarravimi müügiloa

hoidja tasub müügiloa haldamise aastatasu müügiloa kehtivuse alusel eelmise kalendriaasta

kohta Ravimiameti väljastatud arve alusel.“ See säte võimaldab järeldust, et tasu maksmise

kohustus tekib määruse ja selle aluseks olnud volitusnormi alusel ning arve on lihtsalt

informatiivne teade kogusumma ning tasumise tähtpäeva kohta.

10. Kaebaja on esitanud esmase nõudena arvete õigusvastasuse tuvastamise nõude ning

alternatiivselt taotlenud tuvastada arvete tühisus ja tasumise kohustuse puudumine. Kuna

nüüdseks on kohus eelpool asunud seisukohale, et tegemist pole haldusaktidega (vaid

toimingutega), ei pea kohus lubatavaks tühisuse tuvastamise nõuet, mis oleks eesmärgipärane

ja lubatav üksnes haldusakti puhul (HKMS § 5 lg 1 p 6, § 37 lg 2 p 6).

Tuvastamisnõue on HKMS § 45 lg 2 ls 1 järgi lubatav üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei

leidu tõhusamaid vahendeid. HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt võib kaebusega halduskohtus

nõuda nii toimingu õigusvastasuse tuvastamist kui ka avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava

faktilise asjaolu kindlakstegemist. Tuvastamisnõudega võib nõuda ka õigusliku asjaolu (sh

isiku kohustuse või selle puudumise) kindlakstegemist (vt RKEKm 3-3-4-2-13, p 15). Seega

peab kohus asjakohaseks kaebaja nõudeid tuvastada vaidlustatud arvete õigusvastasus ning

neil märgitud arvete tasumise kohustuse puudumine.

Kohtu hinnangul puudub olukorras, kus arveid tuleb käsitada toimingutena, kaebaja õiguste

kaitse seisukohast tõhusam nõue, mida esitada. Seega peab kohus esitatud tuvastamisnõudeid

lubatavaks.

HKMS § 46 lg 5 järgi võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu tegemisest

arvates ning muu tuvastamiskaebuse tähtajatult. Eeltoodut arvesse võttes on kaebus nende

nõuete osas esitatud ka tähtaegselt.

7(14)

3-24-994

11. HMS § 107 lg 1 sätestab toimingu õiguspärasuse eeldusena selle kooskõla õigusaktidega

ning et toiminguga võib piirata isiku õigusi või vabadusi ainult selleks seadusliku aluse

olemasolul. Isikule tasu maksmise näol kohustuse panemisel on tema õigustele ja varalisele

sfäärile koormav tähendus. Seega peavad ka praeguses haldusasjas vaidlustatud arved olema

kooskõlas nende koostamise ja väljastamise ajal kehtinud õigusega ning tuginema seaduslikul

alusel.

III

12. Arvel nr 63537949 on selle õiguslikuks aluseks märgitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

11. detsembri 2018. aasta määruse (EL) 2019/6, mis käsitleb veterinaarravimeid ja millega

tunnistatakse kehtetuks direktiivi 2001/82/EÜ art 61; RavS § 77 lg 2 ning tervise- ja

tööministri määruse nr 55 § 7 lg 5 (alates 11. juulist 2022 kehtivas redaktsioonis).

Arve selgituse kohaselt tuleb tasuda iga-aastane haldustasu hindamist mittevajavate

veterinaarravimi müügiloa tingimuste muudatuste tegemise ja ravimite andmebaasis

registreerimise eest.

13. RavS § 77 lg 2 (alates 1. juulist 2022 – 24. detsembrini 2023 kehtinud redaktsioonis)

sätestas: „Müügiloa hoidja tasub taotluse esitamise eest riigilõivu ja Ravimiametile erialase

hindamise tasu kuni 1800 eurot vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud

taotluse liigile.“ Sama paragrahvi lg 3 nägi ette: „Ravimi müügiloaga seotud muudatusest

teatamise ja muudatuse taotlemise, erialase hindamise ja tasu arvestamise tingimused ja korra

ning tasu suuruse taotluse eri liikide kaupa kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.

Arves nr 63537949 viidatud tervise- ja tööministri 5. juuli 2022. a määruse nr 55 § 7 lg 5 (11.

juulist 2022 kuni 16. veebruarini 2024 kehtinud redaktsioonis) sätestas: „Veterinaarravimi

müügiloa tingimuste muudatuste, mis ei vaja hindamist, haldamiseks ja ravimite andmebaasis

registreerimiseks tasub müügiloa hoidja veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu 1395

eurot müügiloa kohta.“

14. Arves nr 63537949 viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. a

määruse (EL) 2019/6, art 61 käsitleb hindamist mittevajavate muudatuste menetlemist, kuid

mitte otsesõnu sellise menetlusega seotud tasusid või lõive.

Samas on määruse (EL) 2019/6 põhjenduste p-s 91 rõhutatud, et rahva- ja loomatervise ning

keskkonna kaitseks ette nähtud tegevuste läbiviimist, teenuste osutamist ja ülesannete täitmist

peaks eelkõige rahastama ettevõtjatelt Euroopa Ravimiametile makstavate tasude kaudu.

Viidatud punktis rõhutatakse seejuures, et nimetatud tasud ei tohiks mõjutada liikmesriikide

õigust võtta tasu siseriiklikul tasandil läbi viidavate tegevuste ja ülesannete eest. Sama mõtet

kordab ka määruse artikli 2 lõige 8.

Seega on vastavate tasude kehtestamisega seonduv jäetud liikmesriigi seadusandja otsustada.

15. Haldustasu (ka haldamise aastatasuks nimetatuna) on olemuselt avalik-õiguslik rahaline

kohustus, mis on PS § 113 kaitsealas. See norm täpsustab üldist PS §-s 3 sõnastatud

seadusreservatsiooni põhimõtet („Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega

kooskõlas olevate seaduste alusel“). PS § 113 kaitsealas on avalik-õiguslikud rahalised

kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse PS §-s 113

loetletud mõisteid tuleb tõlgendada võimalikult laialt, et see hõlmaks kõiki avalik-õiguslikke

tasusid (RKPJKo 3-4-1-22-03 p 17 ja 3-4-1-10-00). Põhiseaduse kommentaarides on

8(14)

3-24-994

rõhutatud, et lihtseadustes (milleks on ka praeguses vaidluses kohaldatav ravimiseadus)

toodud definitsioonid ei saa mingil juhul seadusereservatsiooni kaitseala piirata2.

16. Rahalise koormise delegeerimine täitevvõimule on kohtupraktika järgi võimalik

tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks

diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu

suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (RKPJKo 3-4-1-1-10 p 58 ja seal viidatud

praktika). Delegeerimine on kooskõlas põhiseadusega juhul, kui kõik avalik-õigusliku rahalise

kohustuse elemendid on PS §-st 113 tulenevalt kindlaks määratud seaduses (RKPJKo 3-4-1-

34-14 p 37 ja seal viidatud praktika).

Kohtupraktika on avalik-õiguslik rahalise kohustuse olulised elemendid, mis peavad

sisalduma seaduses, määratlenud järgmiselt: maksumaksja, maksuobjekt3, maksumäär, maksu

saaja ning maksu tasumise kord ja tähtpäev (vt RKÜK 3-3-1-48-16 p 40). Selliste elementide

sõnaselgeks ja üheselt mõistetavuse eelduseks on, et seadusandja oleks määratlenud ka

konkreetse maksu või muu avalik-õigusliku rahalise kohustuse, mille konkretiseerimiseks ta

volitusnormi annab.

17. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja pole taotlenud hindamist vajavate muudatuste

tegemist.

RavS § 77, milles paikneb ka arves viidatud selle paragrahvi teine lõige, on pealkirjastatud

„Ravimiga seotud muudatuste taotlemine ja taotluse rahuldamata jätmine“

Kohus nõustub kaebajaga selles, et RavS § 77 lg 2 arve nr 63537949 väljastamise ajal ning

selle arvega hõlmatud ajavahemikul kehtinud redaktsiooni järgi käsitleb erialase hindamise

tasu, kuid mitte mistahes müügiloa menetlemise või haldamisega seotud tasu üldisemalt. Ka

sama paragrahvi kolmandast lõikest ei saa järeldada, et seadusandja oleks andnud

volitusnormi iga-aastase haldamise aastatasu määramiseks, mille suuruse kehtestas määruse

nr 55 § 7 lg 5 11. juulist 2022 kuni 16. veebruarini 2024 kehtinud redaktsioonis. Kohus

märgib veel siinkohal, et määruse nr 55 § 7 on pealkirjastatud „Müügiloa tingimuste

muutmise taotluse erialase hindamise tasu“ ning selle paragrahvi lg-tes 1-4 ongi sätestatud

tasud erinevate erialase hindamise juhtudel. Praeguse vaidluse lahendamisel asjakohane lg 5

aga ei kehtesta erialase hindamise tasu, vaid vastupidiselt käsitleb muudatusi, mille puhul

hindamisi ei ole vaja.

Kohtupraktika on rõhutanud nõuet, et avalik-õiguslikku rahalist kohustust sätestav

volitusnorm peab olema täpne ja selge (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22).

Eeltoodud normide sõnastuse põhjal leiab kohus, et RavS § 77 lg 2 ega ka koostoimes selles

osundatud lg-ga 3 1. juulist 2022 kuni 24. detsembrini 2023 kehtinud redaktsioonis ei

sisaldanud selget ja täpset volitusnormi aastatasu kehtestamiseks, vaid erialase hindamise tasu

kehtestamiseks erinevate taotluse liikide kaupa.

18. Kohus ei lähtu eeltoodud järeldust tehes pelgalt nende normide keelelisest tõlgendusest.

RavS § 77 kuni 24. detsembrini 2023 kehtinud redaktsiooni muutva seaduseelnõu

seletuskirjas4 on märgitud järgmist: „Kuigi käesoleval ajal kirjeldatud süsteem kehtib alates

01.07.2022, ei ole eelnõus 299 SE välja pakutud volitusnorm piisavalt selge.

2 https://pohiseadus.ee/, § 113 komm. 9.

3 vt RKÜK 3-4-1-18-07, karastusjoogi mõiste, millele rakendub aktsiis, sisustamine ministri määrusega ei vasta

PS § 113 nõuetele

4 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/92ed54a3-0200-4f43-a212-8729ea4825b5/ravimiseaduse-

ravikindlustuse-seaduse-ja-tervishoiuteenuste-korraldamise-seaduse-muutmise-seadus/; usaldusküsimusega

seotud eelnõu seletuskiri, lk 42-23.

9(14)

3-24-994

Mitmetimõistetavuste vältimiseks tuleb ravimiseaduse §-i 77 lisada lõige 22 [uus volitusnorm]

ning täpsustada lõiget 3. Antud muudatustega selgitatakse, et tasu on võimalik võtta

veterinaarravimi müügiloa haldamise eest ning täpsemad tingimused ja kord kehtestatakse

juba kehtivas ministri määruses nr 55. RavS § 77 normitehniline parandus ei vaja määruse

sisulist muutmist.“ Seega on seadusandlikus protsessis mõistetud kuni 24. detsembrini 2023

(sh Arve nr 63537949 väljastamise ajal) kehtinud volitusnormi puudulikkust ning vajadust

Euroopa Liidu vastavate õigusnormide eesmärgiga kooskõla saavutamiseks normi täpsustada

nii, et sellest tuleneks õigus nõuda tasu nii veterinaarravimite müügilubade osas tehtavate

toimingute eest kui ka müügilubade haldamise aastatasu ning valdkonna ministrile kohane

volitus mh haldamise aastatasu suuruse määramiseks.

Normide muutmise vajaduse põhjendamiseks on seletuskirjas märgitud veel, et viidatud tasu

võtmine ei ole seotud konkreetse müügiloa muutmise tasudega ega sõltu asjaolust, kas ravimit

on turustatud või mitte, vaid tegemist on müügiloa nõuete haldamise ja seire tasuga –

Ravimiamet jälgib ja kontrollib pidevalt müügiloa vastavust selle andmisel kindlaks määratud

ravimi ohutuse, kvaliteedi ja efektiivsuse tagamiseks vajalikele tingimustele, st tasu arvelt

kaetakse veterinaarravimi müügiloa haldamisega seotud kulud, mh ka Euroopa Liidu ravimite

andmebaasis müügiloa andmete ning hindamist mittevajavate muudatuste haldamiseks.

19. PS § 3 lõike 1 esimeses lauses väljendatud seaduslikkuse põhimõte nõuab, et alamalseisev

õigusakt peab olema kooskõlas kõrgema õigusega. Seaduslikkuse põhimõte avaldub ka PS §

94 lõikes 2, mille kohaselt minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks.

Haldusmenetluse seadus täpsustab, et haldusmenetluses võib isiku õigusi piirata ainult

seaduse alusel ning määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja

kooskõlas selle piiride, mõtte ja eesmärgiga (RKPJKo 5-23-35/15, p 42). Üldise

seadusereservatsiooni põhimõttest tuleneb ka nõue, et täitevvõimu tohib teostada, kui selleks

on seaduse volitus. Selle põhimõtte kohaselt vajab põhiõiguste piiramine seadusandjast

alamalseisva organi poolt seadusandja volitust. Sama eesmärki teenib ka põhiseaduse § 94 lg

2, mille kohaselt annab minister määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Neist normidest

tuleneb, et määrust kehtestades (sh määrusega põhiõigusi piirates) ei või minister minna

vastuollu seadustes sätestatuga. Seda nõuet täpsustab määruste puhul ka HMS § 89 (RKPJKo

5-19-41/9, p 18).

20. Kohtu hinnangul on praeguse vaidluse lahendamisel Arve nr 63537949 osas asjassepuutuv

norm määruse nr 55 § 7 lg 5 11. juulist 2022 kuni 16. veebruarini 2024 kehtinud redaktsioonis

vastuolus põhiseaduse § 94 lg-ga 2 ning §-dega 3 ja 113.

Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kuna halduskohtu hinnangul puudub praegusel juhul piisavalt

täpne ja selge seaduse norm, mis oleks andnud ministrile volituse kehtestada määrusega

veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu tasumise kohustus ning sellise tasu suurus.

Kehtestades määruse nr 55 § 7 lg-s 5 müügiloa haldamise aastatasu, väljus minister

volitusnormi piiridest. Norm on selles osas põhiseadusvastane ning tuleb jätta kohaldamata

(HKMS § 158 lg 4).

21. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et vaidlustatud Arve nr 63537949 ei ole kooskõlas HMS

§ 107 lg 1 ls-s 2 sätestatuga – kuna seadusandja ei ole veterinaarravimi müügiloa haldamise

aastatasu kehtestanud ega ole andnud volitusnormi sellise tasu suuruse määramiseks, puudus

õiguslik alus Arves nr 63537949 märgitud tasu maksmiseks kohustamiseks. Eeltoodu tõttu

tuvastab kohus, et vaidlustatud Arve nr 63537949 on õigusvastane ning kaebajal puudub

selles märgitud tasu maksmise kohustus.

IV

10(14)

3-24-994

22. Vastustaja kohustas Arvega nr 11067765 kaebajat tasuma aastatasu veterinaarravimi

müügiloa haldamise eest Eestis ning täitmise perioodiks on märgitud jaanuar – detsember

2023 (dtl 48-55; tõlge dtl 113-120). Arve õigusliku alusena on märgitud: aastatasu

veterinaarravimi müügiloa haldamise eest Eestis vastavalt RavS § 77 lg-le 22.

23. Alates 25. detsembrist 2023 kehtiv RavS § 77 lg 22 sätestab sõnaselgelt müügiloa hoidjale

müügiloa haldamise aastatasu ning selle ülemmäära (kuni 1395 eurot eelmisel kalendriaastal

kehtinud veterinaarravimi müügiloa kohta). Sama paragrahvi kolmandast lõikest tuleneb

valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada veterinaarravimi müügiloa haldamise

aastatasu suurus, selle tasu arvestamise tingimused ja kord.

Ministri määruse nr 55 muutmise tulemusena kehtib selle § 7 lg 5 alates 17. veebruarist 2024.

sõnastuses, mille järgi tasub müügiloa hoidja selles loetletud toiminguteks (sh müügiloa

haldamiseks) veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu 1395 eurot müügiloa kohta.

Minister on seega määruse muudatustega kehtestanud müügiloa haldamise aastatasu

maksimaalses volitusnormis ette nähtud ulatuses. Samaaegselt muudeti ka määruse nr 55 § 7

pealkirja, mis sõnastati järgmiselt: „Müügiloa tingimuste muutmise taotluse erialase

hindamise tasu ja müügiloa haldamise tasu“.

24. Kaebaja väitel on aastatasu ebaproportsionaalne ja diskrimineerib puuduva või väikese

läbimüügiga veterinaarravimite müügiloa hoidjaid. Kaebaja on rõhutanud, et pole 79

müügiloa puhul turustanud 2022. aastal 59 ravimit ja 2023. aastal 41 ravimit. Kuna ravimeid

pole müüdud, ei saa kaebaja ka vastavalt aastatasule nende hinda tõsta ja loogiline võimalus

oleks tal üldse nende ravimite Eestis müümisest loobuda.

Teisalt leiab kaebaja Arve nr 11067765 osas, et arvestades ülal viidatud RavS § 77 ja määruse

nr 55 muudatuste kehtima hakkamise aega, ei saanud kaebajal olla tasu maksmise kohustust

ka 2023. a eest.

25. Vaidlus puudub selles, et Arve nr 11067765 väljastamise ajaks oli RavS § 77 lg-s 22

sätestatud õiguslik alus veterinaarravimi müügiloa haldamise tasu nõudmiseks ning

volitusnorm määruses nr 55 selle tasu suuruse kehtestamiseks. Samuti oli arve väljastamise

ajaks määrusega kehtestatud tasu suurus. Seega saab järeldada, et Arve nr 11067765

andmiseks oli vastavalt HMS § 107 lg 1 ls-le 2 kehtiv õiguslik alus.

26. RavS § 77 lg 22 kehtis alates 25. detsembrist 2023, st rohkem kui kaks kuud enne Arve nr

211067765 väljastamist, kuid mitte valdavas osas 2023. aastal, mille eest selle arvega

kaebajalt tasu nõutakse. Samuti kehtis Arve nr 11067765 koostamise ja väljastamise ajal

määruse nr 55 § 7 lg 5 muudetud sõnastuses, millega konkretiseeriti veterinaarravimi

müügiloa haldamise aastatasu suurust. Määruse nr 55 muudatus jõustus lühikest aega (kaks

nädalat) enne Arve nr 11067765 koostamist ja väljastamist (17. veebruaril 2024).

27. Eeltoodud normide järgi tuleb müügiloa hoidjal tasuda veterinaarravimi müügiloa

haldamise aastatasu eelmisel kalendriaastal kehtinud veterinaarravimi müügiloa kohta. Tasu

määratakse seega iga eelneval aastal kehtinud müügiloa kohta. Kuna kohtu eeltoodud

hinnangul ei tulenenud 1. juulist 2022 kuni 24. detsembrini 2023 kehtinud RavS § 77 lg 5

redaktsioonist alust haldamise aastatasu määramiseks hindamist mittevajavate muudatuste

puhul ega volitust sellise tasu kehtestamiseks või konkretiseerimiseks, puudus alus sellise tasu

määramiseks ka valdavas osas 2023. aastast (v. a aasta 6 viimast päeva).

11(14)

3-24-994

Kohtupraktika järgi peab õigusliku olukorra muutumisel õiguse adressaadil olema oma

tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral (piisavalt) aega (RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-

8-09, p 83). Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleks vastu võtta võimalikult aegsasti

enne jõustumist, eelkõige juhul, kui regulatsiooni muudetakse adressaatide jaoks

ebasoodsamaks (RKPJKo 30.06.2017, 3-4-1-5-17, p 74). Praegusel juhul on RavS § 77

käesoleva asja lahendamisel asjakohased muudatused tehtud 2023. a lõpus, st sama aasta

kohta, mille eest on esitatud Arve nr 11067765. Kaebajale ei olnud selline regulatsioon teada

kogu 2023. a vältel, mistõttu tal ei olnud võimalik oma tegevust sellele vastavalt kohandada,

nt vaadata üle, kas ta soovib loobuda mõnest müügiloast, et vältida põhjendamatut kulu

haldamise aastatasude näol. Arvega nr 11067765 on kohustatud kaebajat maksma tasu

tegevuse eest, mis algas enne RavS § 77 ja määruse nr 55 muudatuste jõustumist, st kehtestati

õiguslikud tagajärjed minevikus toimunud tegevusele 2023. a eest. Õiguskindluse põhimõttest

tulenevalt on üldjuhul keelatud õiguse tagasiulatuva jõu rakendamine.

28. Kohtu arvates on 25. detsembril 2023 jõustunud RavS § 77 lg 22 ning selles sisalduva

volitusnormi alusel kehtestatud määruse nr 55 § 7 lg 5 17. veebruaril 2024 jõustunud

redaktsioonis põhiseadusvastased osas, milles need võimaldasid määrata veterinaarravimi

müügiloa haldamise aastatasu 2023. a kehtinud müügilubade eest.

29. Eeltoodud regulatsioon riivab kaebaja ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja õiguskindluse

põhimõtet (PS § 10). PS §-st 10 tuleneb õigusriigi põhimõte, mis hõlmab õiguskindluse

põhimõtte. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist, tuleb

silmas pidada, et õigus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Kaebajal ei saanud

küll olla ootust, et seadusandja ei kehtesta varasema puuduliku avalik-õiguslikku tasu

määrava normi ja volitusnormi asemel korrektsel moel veterinaarravimi müügiloa haldamise

aastatasu, kuid tal sai olla ootus, et sellist normi ei kohaldata tagantjärele ajavahemiku kohta,

mil norm vastava tasu määramiseks puudus (st 2023. aasta kohta) ning et tal on muutuvas

õiguslikus olukorras võimalik oma tegevust muudatustest teada saades mõistlikult kavandada.

Õiguspärase ootuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et

õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt

ebasoodsas suunas. Kuna kohtu hinnangul on normid, mis võimaldasid kaebajale 2023. a

kehtinud müügilubade haldamise tasu määrata, põhiseadusvastased ning tuleb jätta

kohaldamata, ei analüüsi kohus põhjalikumalt kaebaja väiteid tasu ebaproportsionaalsusest (sh

paindlikkuse puudumine). Küll aga möönab kohus, et arvestades aastatasu suurust ühe

müügiloa kohta (1395 eurot) ning kaebaja müügilubade hulka (79), mõjutavad kõnealused

normid märkimisväärselt tema varalisi õigusi. Õiguspärase ootuse põhimõtte isikuline

kaitseala hõlmab PS § 9 teisest lausest tulenevalt ka juriidilisi isikuid (RKPJKo 3-4-1-24-11,

p-d 48-50).

30. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et vaidlustatud Arve nr 11067765 puhul ei ole põhjendatud

veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu määramine 2023. a eest. Kohus tuvastab, et ka

Arve nr 11067765 on õigusvastane ning kaebajal puudub selles märgitud tasu maksmise

kohustus.

31. Kokkuvõtvalt on kohus arvamusel, et kaebus tuleb tervikuna rahuldada.

Vastuolu tõttu põhiseadusega tuleb jätta kohaldamata tervise- ja tööministri 5. juuli 2022. a

määruse nr 55 „Ravimi müügiloa muutmise ning erialase hindamise tingimused ja tasu

suurus“ § 7 lg 5 11. juulist 2022 kuni 16. veebruarini 2024 kehtinud redaktsioonis ning

ravimiseaduse § 77 lg 22 ning tervise- ja tööministri 5. juuli 2022. a määruse nr 55 „Ravimi

müügiloa muutmise ning erialase hindamise tingimused ja tasu suurus“ § 7 lg 5 alates 17.

12(14)

3-24-994

veebruarist 2024 kehtivas redaktsioonis osas, mis võimaldas määrata veterinaarravimi

müügiloa haldamise tasu 2023. a eest. Kohus edastab käesoleva kohtuotsuse

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse läbiviimiseks Riigikohtule.

MENETLUSKULUD

32. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

33. Kaebajad taotlevad vastustajalt menetluskulude väljamõistmist 32 941,37 euro ulatuses,

mis koosnevad volitatud esindaja kuludest summas 32 865 eurot (ilma käibemaksuta),

transpordikulust 56,37 eurot ning riigilõivust 20 eurot.

34. Vastustaja märgib vastuväitena eeltoodule järgmist. Kaebaja esindajate ajaline kulu

seisukohtade esitamisele ületab ligi kolmekordselt mõistlikku ajakulu. Vaidlus on küll

keeruline vastustaja arve õigusliku käsitluses küsimuses ja võib mõjutada ajamahtu analüüsi

osas, kuid kohtule kaebuse ja vastuste koostamisele kulutatud enam kui 80 tundi ei ole

põhjendatud, arvestades sealjuures, et nimetatud kolme dokumendi sisu on valdavalt sama.

35. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud (HKMS § 109 lg 6).

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel

arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse

kestust (RKHKo 3-3-1-67-14, p 32.1). Vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on

eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse

iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (Tallinna Ringkonnakohtu

07.03.2024. a otsus haldusasjas nr 3-22-2518, p 10).

36. Vajalikuks ja põhjendatud kuluks saab vaieldamatult pidada kaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu (20 eurot).

Samuti peab kohus põhjendatuks taotletud sõidukulu, mis on seotud kohtuistungil

osalemisega.

Lepingulise esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu on kohtuväline kulu HKMS § 103 lg 1 p

1 tähenduses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kohtuistungitele sõitmise ajakulu eest

väljamõistetava tasu arvestamisel tuleb analoogia korras rakendada riigi õigusabi seadusest

tulenevalt riigi õigusabi korda (vt Riigikohtu 11. novembri 2015. a otsus 3-3-1-37-15 p 25 ja

6. veebruari 2018. a otsus 3-15-103 p 29).

Justiitsministri 27. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja

kulude hüvitamise kord“ § 151 lg 1 sätestab, et kui õigusabi osutamise koht jääb

advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 40 kilomeetrit, makstakse õigusabi osutamise kohta

ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu vastavalt advokaadibüroo kaugusele, arvestades

ühte suunda. Viidatud korra § 151 lg 1 p 4 järgi makstakse advokaadile sõidule kulutatud aja

eest 30 eurot, kui vahemaa advokaadibüroo ja sõidu sihtkoha vahel on 151-200 kilomeetrit.

Kohtuasjas on kaebajat esindanud kaks vandeadvokaati, kes töötavad Tallinnas asuvas büroos.

Sellest tulenevalt on kahe lepingulise esindaja tasu sõidule kulutatud aja eest (56,37 eurot),

praegusel juhul põhjendatud.

37. Kaebajale ositatud õigusabi kohta on kohtule esitatud arvetel ja spetsifikatsioonidel on

esindajate halduskohtus tehtud tööd kokku märgitud 126,25 töötundi keskmise tunnihinnaga

260,32 eurot (arved dtl 180-191, tõlge dtl 176-178).

13(14)

3-24-994

37.1. Kohus nõustub vastustaja vastuväitega, et tööde mahtu on kajastatud märkimisväärselt

ülepaisutatuna. Kohus nõustub küll kaebajatega selles, et tegemist on nii sisult kui

menetlusküsimustes küllalt keeruka vaidlusega. Samuti on usutavalt aja- ja rahakulu lisanud

asjaolu, et kaebaja kui välisriigi ettevõtjaga on tulnud esindajatel suhelda inglise keeles. Siiski

on kuludokumentidel ja nimekirjas näidatud ajakulu kohtu hinnangul ülemäärane. Vaidluse

sisulisest keerukusest hoolimata on oluline märkida, et esindajad puutusid arvetel kajastatud

tasu temaatikaga kokku juba enne kohtumenetlust (vt kirjavahetus vastustaja,

Sotsiaalministeeriumiga ja Riigikogu sotsiaalkomisjoniga (dtl 17-47).

37.2. Lisaks kaebusele on kaebaja esindajad esitanud kohtule veel kirjaliku seisukoha kahel

korral (24. aprilli 2024. a vastus kohtunõudele ning 19. augusti 2024. a seisukoht) ning

osalenud asja arutamisel kohtuistungil. Vaidluse õiguslikust keerukusest hoolimata ei ole

tegemist asjaolude poolest detailirikka ega rohke tõendusliku materjaliga kohtuasjaga. Kohus

peab põhjendatud ajakuluks õigusabile 35 tundi.

37.3. Kohtu hinnangul on ka taotlusel näidatud keskmine tunnihind märksa kõrgem hiljutises

kohtupraktikas põhjendatuks peetud tasemest. Tartu Ringkonnakohus on 1. oktoobri 2024. a

kohtumääruses haldusasjas nr 3-24-798 (p-d 22 ja 23) analüüsinud erinevate kohtute poolt

2023. ja 2024. a vandeadvokaatide õigusabi eest põhjendatuks peetud ja välja mõistetud

summasid. Kohus peab ka praeguses asjas põhjendatud tunnihinnaks 200 eurot (ilma

käibemaksuta).

38. Vastustajalt tuleb kaebajale välja mõista kokku 7076,37 (35*200 (õigusabikulu) +20

(riigilõiv) + 56,37 (kahe istungil osalenud advokaadi sõidukulu) eurot.

Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et menetluskulude koos käibemaksuga

väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa

kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada (RKHKo 3-20-663, p 23). Kaebaja

esindajate selgituste kohaselt on kaebaja välisriigi äriühing, kellele on arved esitatud 0%

käibemaksuga. Õigusabikulud mõistetakse seega välja ilma käibemaksuta.

39. Vastavalt kaebaja taotlusele (2. septembri menetlusdokumendi p 2.11) tuleb

väljamõistetav summa menetluskulude hüvitamiseks kanda Advokaadibüroo COBALT OÜ

arveldusarvele nr EE762200221001101088 (Swedbank).

allkirjastatud digitaalselt

Sirje Kaljumäe

kohtunik

14(14)