3-22-936/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-936

Haldusasi

T.R kaebus Sotsiaalkindlustusameti 17. detsembri 2021.

a otsuse nr 2184RT ja 23. märtsi 2022. a vaideotsuse nr

5.2-3/2523-3 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – T.R, esindaja adv Päivi Margna

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle

Magnus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-20-68 toimikust praeguse haldusasja materjalide juurde

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 12. oktoobri 1957. a seadluse fotokoopia.

2. Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-

936 ja teha uus otsus, millega jätta T.R kaebus rahuldamata.

4. Menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. novembril 2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-22-936

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.R (varasema nimega X) esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 19.07.2021 ja

26.10.2021 taotlused väljastada represseeritu tunnistus ning maksta represseeritu toetust,

samuti palus teha pensioni ümberarvestuse, sest ta on sündinud represseeritud vanemate

asumisel oleku ajal.

2. Sotsiaalkindlustusamet jättis 17.12.2021 otsusega nr 2184RT taotluse rahuldamata,

viidates okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lg-le 2 ja §-le 9.

Esitatud tõenditest nähtuvalt sündis T.R 25.05.1956 Vorkutas, kuhu tema isa Y oli 1945. a-l

saadetud asumisele. Asumiselt vabastamise kohta arhiiviandmed puuduvad. Leitud ei ole

andmeid selle kohta, et asumiselt vabastamisega oleks Y perekonnale kaasnenud keeld või

tehtud takistusi Eestisse tagasipöördumiseks. Arhiivitõend kajastab Y Tartusse

sisseregistreerimist 1963. a-l, kuid ei saa tõendada, et kuni selle ajani oli tal keelatud Eestisse

tagasi pöörduda. Y pensionitoimikus olevaid materjale ei ole võimalik üle vaadata, sest toimik

on vastavalt arhiiviseadusele hävitatud. SKA infosüsteemis on pensioniõiguslikku staaži

kolmekordselt arvestatud perioodidel 01.07.1945–27.03.1953 ja 15.03.1958–15.03.1963.

Selle alusel oli tema esimeselt asumiselt vabastamise aeg 27.03.1953. X sündis 25.05.1956

ehk pärast Y vabastamist. Yle oli 28.09.1954 Vorkutas väljastatud pass, mis kehtis ka

reisidokumendina. Seega oli tal edaspidi võimalus otsustada ise oma viibimiskoha üle ning

represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Järelikult T.R ei vasta ReprS

§-des 1 ja 2 sätestatud tingimustele.

3. Sotsiaalkindlustusamet jättis 23.03.2022 vaideotsusega nr 5.2-3/2523-3 rahuldamata

T.R 11.01.2022 vaide SKA 17.12.2021 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. ReprS § 2 lg 2

kohaselt saab represseerituks lugeda üksnes vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku

ajal sündinud last. Kui isik oli asumiselt vabastatud ilma okupatsioonivõimu poolsete

piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidi vaba võimalus otsustada oma viibimiskoha üle

ning tema suhtes olid represseerimisega kaasnevad mõjud lõppenud (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 01.03.2016 otsus nr 3-15-1468). X (T.R) sündis 25.05.1956 Vorkutas, kuhu

tema isa Y saadeti 1945. a-l asumisele. Samas olid represseerimisega kaasnevad mõjud Y

suhtes lõppenud hiljemalt 1954. a-st. Kuna vaide esitaja sündis pärast isa asumiselt

vabanemist, ei ole tema puhul tegemist represseeritud isikuga ReprS § 2 lg 2 tähenduses.

4. T.R esitas Tallinna Halduskohtule 25.04.2022 kaebuse SKA 17.12.2021 otsuse nr

2184RT ja 23.03.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/2523-3 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks

vaadata tema taotlus uuesti läbi. Kaebaja isa Y oli vabadusvõitleja, kes arreteeriti 04.11.1945

ja mõisteti NKVD sõjatribunali poolt 15.12.1945 süüdi Saksa armee ridades (1942–1944)

võitlemise eest Nõukogude vägede vastu. Karistusena saadeti Y kümneks aastaks asumisele

2(10)

3-22-936

range režiimiga vangilaagrisse Vorkutas ja sellele järgnes 3-aastane sundasumise karistus.

Kaebaja isa Y ja ema W (W) abiellusid 17.08.1955 Tartus. Arhiiviteatises selgitatakse, et

ilmselt suutis Y abiellumiseks kinnipidamiskohast salaja lahkuda. Samuti nähtub, et pärast

abiellumist asusid kaebaja vanemad elama Vorkutasse. Kaebaja hinnangul tõendab see, et

tema isal puudus õigus jääda Eestisse ja tal tuli naasta Komi ANSV-sse. NSVL-i 10.03.1956

seadluse ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1957 seadluse ning lisakaristusena

mõistetud sundasumise tõttu ei olnud Yl võimalik pärast vangilaagris karistuse kandmist

Eestisse naasta ka pärast kaebaja sündimist. Kaebaja vanemate abielu lahutati X avalduse

alusel 17.12.1959. Ema on selgitanud, et Y vahistati teistkordselt mõni kuu enne esimese

karistuse lõppu. SKA hinnangud ei võta arvesse 1956. a ja 1957. a seadlusi, mis oluliselt

piirasid Eestist pärit isikute ja nende perekondade elu. Samuti ei ole SKA hinnanud seda, et

10-aastasele vangilaagri karistusele järgnes 3-aastane sundasumise karistus ning kaebaja

sünnikohaks oli poliitvangide kinnipidamiskoht. Kui represseerimisega kaasnevad mõjud olid

Y suhtes lõppenud, siis miks ta ei lahkunud kinnipidamiskohast. Kaebaja isa tuleb lugeda

represseerituks vastavalt ReprS § 2 lg 1 p-le 3 ning kaebaja on ReprS § 2 lg 2 kohaselt samuti

represseeritu. Lapse suhtes kehtib represseeritud isiku staatus nii kaua, kuni talle avaneb

reaalne võimalus koos vanemaga kodumaale pääseda. SKA on arhiiviteatistes märgitut

arvestanud üksnes valikuliselt. Passi väljastamisele vaatamata kehtis Y suhtes 3-aastane

sundasumise karistus ning vastupidist ei kinnita asjaolu, et Yle ei ole nende kolme aasta eest

arvestatud pensionistaaži kolmekordselt. Alates 15.03.1958 pensionistaaži uuesti

kolmekordselt arvestamine viitab, et Y oli jätkuvalt sundasumisel ning tal puudus reaalne

võimalus Eestisse naasta. Kuna kahe kinnipidamise vahe oli kõigest kolm aastat, ei ole

eluliselt usutav, et sellel ajal oli Yl vabadus otsustada oma viibimis- või elukoha üle. SKA

otsused on ebapiisavalt põhjendatud (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-d 1 ja 2).

5. Sotsiaalkindlustusamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vaidlust ei ole selles,

et kaebaja isa Y oli represseeritud isik ReprS § 2 lg 1 tähenduses. Kaebaja taotlus jäeti

rahuldamata, sest ReprS § 2 lg-s 2 sätestatud tingimuste täitmine ei leidnud tõendamist. ReprS

§ 13 lg 1 p-de 2 ja 4 kohaselt arvestatakse represseeritu kinnipidamiskohas või asumisel oleku

aeg ning kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama

asumise õiguse andmiseni pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt. Kuivõrd

ajavahemiku eest 15.11.1953–16.03.1958 arvestati Y pensioniõiguslikku staaži ühekordselt,

järeldub sellest, et tegemist ei olnud ReprS § 13 lg 1 p-des 2 või 4 nimetatud olukorraga.

Ometigi pidi Y olema teadlik asjaoludest, millal, kus ja mis põhjusel ta viibis. Viidatud

ajavahemikku jääb ka kaebaja sünd. Kaebaja vanemad abiellusid 17.08.1955 Tartus, mis

tähendab, et isa pidi sellel ajal olema Tartus. Kaebaja sündis 25.05.1956 Vorkutas ja abielu

lahutati X soovil 17.12.1959. Vastustajal puuduvad andmed, et kaebaja sünni ajal oli tema

vanem asumisel, kinnipidamiskohas või puudus vanemal luba või reaalne võimalus Eestisse

naasta. Vaidlustatud otsused on põhjendatud ja kooskõlas kehtiva õigusega.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.01.2023 otsusega kaebuse, tühistas SKA

17.12.2021 otsuse nr 2184RT ja 23.03.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/2523-3 ning kohustas SKA-

d vaatama kaebaja 19.07.2021 avalduse uuesti läbi. Samuti mõistis halduskohus SKA-lt

kaebaja kasuks välja menetluskulud 931,20 eurot ning jättis muud menetluskulud poolte endi

kanda.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja isa Y oli õigusvastaselt represseeritu (ReprS § 2 lg 1). Eesti

NSV KGB toimikus nr 28556 puuduvad andmed Y asumiselt vabastamise kohta. Viimased

dokumendid toimikus on 1958. a kirjavahetus Y isikliku toimiku saatmise asjus, mis viitab, et

väga tõenäoliselt viibis Y 1958. a-l veel Komi ANSV-s. Y ja Wi abielu sõlmiti 17.08.1955

Tartus, kuid abieluaktis on Y elukohaks märgitud Vorkuta ning X sündis 25.05.1956 samuti

3(10)

3-22-936

Vorkutas. Y võis saada vabastuse, kuid vabastamine ei tähendanud alati kodumaal

elamisõiguse ja sissekirjutamisõiguse saamist. Kaebaja vanemate abielu lahutati 17.12.1959

vastavalt Eesti NSV Ülemkohtu 30.09.1959 otsusele, mille kohaselt toimus lahutus X

avalduse alusel, sest Y on karistatud vabadusekaotusega üle 3 aasta. Kohtutoimik ei ole

säilinud. Y on Tartusse sisse kirjutatud 1963. a-l, saabudes Mordva ANSV-st. Lisaks nähtub

vastustaja infosüsteemist, et Y pensioniõiguslikku staaži on 01.07.1945–27.03.1953 ja

15.03.1958–15.03.1963 eest arvestatud kolmekordselt ning teistel ajavahemikel ühekordselt.

Eeltoodu põhjal on SKA järeldanud, et kaebaja ei vasta ReprS § 2 lg 2 tingimustele, sest tema

isa oli hiljemalt 1954. a-st vaba otsustama oma viibimiskoha üle. Vaidlustatud otsused tuleb

oluliste põhjendamispuuduste tõttu tühistada.

Vaidlust ei ole, et puuduvad andmed Y vabastamise kohta. Jääb arusaamatuks, kuidas jõudis

SKA järeldusele, et hiljemalt 1954. a-st oli Y vaba otsustama enda viibimiskoha üle,

vaatamata sellele, et ta mõisteti 15.12.1945 süüdi ja karistuseks määrati 10+3 aastat. Seega

pidi Y kuni 15.12.1958 viibima talle määratud asukohas väljaspool Eestit. Arhiiviteatise järgi

vangistati Y seejuures uuesti 15.03.1958 (enne sundasumise lõppemist) ja vabastati

teadaolevalt alles 15.03.1963. Kuna SKA ei ole neid asjaolusid analüüsinud ega põhjendanud,

tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel vaidlustatud otsused tühistada. Pelgalt asjaolu, et isikule oli

asumisel oleku ajal (s.o pärast range režiimiga vangistuse lõppu) väljastatud pass ning ta käis

Eestis, kus sõlmis abielu kaebaja emaga, ei tähenda automaatselt, et Y oli vaba otsustama oma

viibimiskoha üle ning tema suhtes puudusid okupatsioonivõimude poolsed piirangud. SKA ei

ole põhjendanud, miks ei arvestatud vaidemenetluses esitatud Memento Tallinna Ühenduse

selgitusi ja seisukohti.

Vastustaja on rõhutanud, et ajavahemikul, mille sisse jääb kaebaja sünd, arvestati Yle

pensioniõiguslikku staaži ühekordselt ning Y pidi ilmselt olema asjaoludest teadlik. Ainuüksi

asjaolust, et Y ei vaidlustanud pensioniõigusliku staaži arvutamist ReprS § 13 alusel, ei saa

siiski järeldada, et Y ei viibinud 28.03.1953–14.03.1958 asumisel. Kuna pensionitoimik ei ole

säilinud, siis ei ole võimalik kontrollida, kas Y pidi üldse mõistma, et vahepealse perioodi

eest temale staaži kolmekordselt ei arvestatud ja tal olnuks põhjust otsust vaidlustada.

Infosüsteemi andmed on ainult üks tõend, mida SKA-l tuli arvestada koosmõjus teiste asjas

kogutud tõenditega ning teha põhjendatud otsus. Vastustaja ei ole lisaks analüüsinud

arhiiviteatisel märgitud 1956. a ja 1957. a seadluste võimalikku mõju Y õigustele. Otsused on

selles osas samuti oluliste põhjendamispuudustega. Haldusmenetluse materjalidest nähtub

veel, et 19.07.2021 avalduses (täiendatud 25.10.2021) taotles kaebaja lisaks ka pensioni

ümberarvutamist ning represseeritu pensioni ja pensionilisa väljamaksmist. Nende taotluse

osas ei ole SKA üldse seisukohta võtnud. Kohus juhib tähelepanu, et represseeritu

pensionistaažiga seoses tuleb mh arvestada, et ReprS § 2 lg-t 2 tuleb tõlgendada kitsalt (vrd

Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009 otsus nr 3-09-848, p-d 15–16) ning ReprS § 13 lg 1 p-i

5 tuleb mõista selliselt, et luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks pidi olema antud just

ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikule ehk asumisel olnud isiku lapsele, mitte ReprS § 2 lg-s 1

nimetatud isikule endale. Kuna Y ja X abielu lahutati 30.09.1959 kohtuotsuse alusel, millega

mõisteti Ylt ühtlasi välja alimendid laste ülalpidamiseks, saab sellest järeldada, et kaebaja pidi

olema selleks ajaks saabunud ema juurde Eestisse (s.o isast eraldi ja enne isa teistkordse

vangistuse lõppu). SKA-l tuleb pärast asjaolude täiendavat väljaselgitamist teha uus

põhjendatud otsus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Sotsiaalkindlustusamet palub 20.02.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus

tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja isa Y oli represseeritud isik, kuid

4(10)

3-22-936

tema vabastamise aeg ei ole leidnud tuvastamist. Tõendatud ei ole, et kaebaja on sündinud

vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani,

mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Yle mõistetud karistus 10+3

aastat ei tähenda, et ta viibis ka tegelikult 10 aastat range režiimiga vangilaagris ja seejärel 3

aastat asumisel. Üldteada on asjaolu, et karistust ei kantud alati lõpuni ja inimesi vabastati ka

varem. Halduskohtu arvates pidi kaebaja isa olema kuni 15.12.1955 vangilaagris, kuid samas

väljastati talle 28.09.1954 pass ning Tartus sõlmiti 17.08.1955 kaebaja vanemate abielu.

Seega ei olnud Y kuni 15.12.1955 range režiimiga vangilaagris. Abieluakti märgitud Y

elukoht Vorkutas ei olnud vangilaager. Y pensioniõiguslikku staaži on kolmekordselt

arvestatud üksnes ajavahemike 01.07.1945–27.03.1953 ja 15.03.1958–15.03.1963 eest. Kuna

staažiarvestus toimub dokumentide alusel, leidis toona järelikult tõendamist, et vaid nimetatud

perioodid kuuluvad arvestamisele kolmekordselt. Tegemist ei saa olla juhuslike

kuupäevadega. Kõige tõenäolisem põhjus sai olla Y vabanemine ja pole alust järeldada, et

kaebaja isa kandis oma karistuse lõpuni. Kaebaja ei ole omalt poolt dokumente esitanud ega

ka avaldanud, millal ta Eestisse jõudis (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2018 otsus nr 3-

17-2270, p 9). ReprS § 13 lg 1 p 5 alusel pensioniõigusliku staaži kolmekordselt

arvestamiseks peab isik olema ReprS § 2 lg 2 tähenduses represseeritu. Kaebaja puhul ei ole

see tõendamist leidnud. ReprS-i alusel arvestatakse ja tõendatakse pensionõiguslikku staaži

riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel antud õigusaktides kehtestatud korras (vt

ka RPKS § 281 lg 1; sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži

tõendamise ja arvestamise kord“ § 20).

Last, kes elab oma vanemaga viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt

represseerituks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-16-897, p 10). Puuduvad

tõendid, et kaebaja emale või kaebajale oleks tehtud okupatsioonivõimude poolt takistusi

Eestisse naasmiseks. Kohtu viidatud 1956. a ja 1957. a seadlused ei saanud kuidagi mõjutada

kaebaja isa tõenäolist vabanemist 27.03.1953. Seadlused ei saanud iseenesest takistada kellegi

Eestisse naasmist, vaid oluline on tegelik olukord. Arhiiviteatis ei tõenda seadluste

asjassepuutuvust kaebaja isa puhul. Y suhtes ei ole teada 10.03.1956 seadluses viidatud

kohtuotsust ja tema perekond ei olnud teadaolevalt eriasumisel. Küsitav on ka 12.10.1957

seadluse asjakohasus, sest kaebaja isa karistati Saksa armee ridades võitlemise eest, mitte

seadluses loetletud alustel. Represseeritu tunnistust ei saa väljastada või toetust määrata

üksnes oletuste põhjal. Olemasoleva info põhjal ei olnud vastustajal võimalik teha teistsugust

otsust.

8. T.R palub 23.03.2023 kirjalikus vastuses (täiendatud 10.09.2024) jätta SKA

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja jääb oma

varasemate seisukohtade juurde. SKA seisukoht, et Y ei kandnud temale määratud karistust

lõpuni, ei ole usutav ega kontrollitav. Isegi kui pensionistaaži kolmekordse arvestuse põhjal

järeldada, et 10-aastane range režiimiga vangilaagri karistus pidi lõppema varem (hiljemalt

27.03.1953), ei ole eluliselt usutav ega tõendatud, et sellisel juhul lõppes automaatselt ka 3-

aastane asumise kohustus. SKA ei ole usutavalt põhjendanud, millele selline eeldus tugineb ja

see väide tuleb jätta tähelepanuta (HKMS § 59 lg 1). Tolleaegset olukorda ja kaebaja esile

toodud asjaolusid kogumis arvestades ei ole eluliselt usutav, et kaebaja isa vabanes varem.

SKA kui haldusorgan on kohustatud selgitama välja kõik asjas olulise tähendusega asjaolud

(HMS § 6), kuid seda ei ole tehtud. Kuna 1956. a ja 1957. a seadlusi analüüsiti esmakordselt

alles apellatsioonkaebuses, siis on vastuväited oluliselt hilinenud ja tuleb jätta tähelepanuta

(HKMS § 51 lg 1). Kaebaja nõustub samas, et need seadlused ei mõjutanud tema isa karistuse

kandmist ja võimalikku vabanemist, kuid mõjutasid siiski kaebaja isa õigusi pärast karistuse

kandmist ja kaebaja sündimise ajal. On väga suur vahe, kas kellelgi õnnestus Eestisse naasta

või kas tal oli luba ja reaalne võimalus Eestisse naasta, nii nagu sätestab ReprS § 2 lg 2. Kuna

5(10)

3-22-936

loa olemasolu ei ole tuvastatud, siis tuleb eeldada, et kaebaja isal sellist luba ei olnud. Samuti

tuleb arvestada, et Ye karistati Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel (kodumaa

reetmine), mis kuulus kontrrevolutsiooniliste kuritegude hulka. Seega on faktiliselt ebaõige

järeldus, et viidatud seadlused kaebaja isa suhtes ei kohaldunud.

SKA on heitnud kaebajale lisaks ette, et ta ei ole tõendanud enda Eestisse naasmise täpset

aega. Tegemist on uue asjaoluga, millele SKA halduskohtus ei tuginenud ja kuna puudub

põhjendus, miks ei olnud seda vastuväidet võimalik varem esitada, tuleb see jätta

tähelepanuta. ReprS § 2 lg-st 2 tulenevalt ei ole kaebaja Eestisse naasmise täpne aeg siinse

vaidluse kontekstis oluline, vaid tähtis on kaebaja vanema staatus kaebaja sünni hetkel.

Kindlasti ei saa pidada üldtuntuks asjaolu, et karistusi ei kantud sageli lõpuni perioodil, kus

Nõukogude võim kiusas taga sisuliselt iga Eesti kodanikku. SKA ei ole viidanud

usaldusväärsele allikale, mis kinnitab esitatud väidet (vt HKMS § 60 lg 1). Olukorras, kus

kaebaja on oma väiteid tõendanud, ei saa SKA piirduda paljasõnaliste vastuväidetega, et üks

või teine tõend või asjaolu ei oma tähtsust. Halduskohtu otsus on õiguspärane ning kuna

vastustaja ei ole veenvalt tõendanud, et kaebaja isal oli kaebaja sünni hetkel luba ja reaalne

võimalus Eestisse naasta, siis tuleb kaebaja lugeda ReprS § 2 lg 2 tähenduses represseerituks.

Pidades silmas, et kohe pärast teistkordset vangistusest vabanemist 15.03.1963 oli kaebaja isal

olemas sissekirjutus Tartusse, pole usutav, et varem oli ta Eestisse naasmisest vabatahtlikult

loobunud ja eelistas jääda Vorkutasse. Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud SKA

otsused ei olnud nõuetekohaselt põhjendatud ja neis esines kaalutlusvigu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kaebaja esitas 19.07.2021 ja 26.10.2021 taotlused (dtl

41–43) nii represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja represseeritu toetuse maksmiseks kui ka

pensioniõigusliku staaži arvestamiseks kolmekordselt ja represseeritu pensionilisa

maksmiseks, ei nähtu SKA 17.12.2021 otsusest nr 2184RT (dtl 8–10) ega 23.03.2022

vaideotsusest nr 5.2-3/2523-3 (dtl 11–13), et vastustaja oleks kaebaja pensioniõigustega

seonduvaid taotlusi eraldi lahendanud. Eeltoodu ei mõjuta siiski vaidluse lahendamist, sest

kui kaebajat ei saa lugeda ReprS § 2 lg 2 tähenduses represseerituks, siis ei saa tal olla õigust

ka represseeritu toetusele (ReprS § 61 lg 1), represseeritu tunnistusele (ReprS § 8 lg 1 ja § 9 p

1) ega staaži kolmekordsele arvestamisele (ReprS § 13 lg 1 p 5) ja pensionilisale (ReprS § 14

lg 1).

10. Kaebaja on taotlenud enda tunnistamist represseerituks ReprS § 2 lg 2 alusel kui

represseeritud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või

pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse

naasmiseks. Kuigi represseeritud isikute lastega seotud sätteid on alates 01.01.2024

muudetud, tuleb praeguse vaidluse lahendamisel lähtuda ReprS § 2 lg 2 ja § 13 lg 1 p 5

redaktsioonist, mis kehtis vaidlustatud haldusakti andmise ajal. Senises kohtupraktikas on

rõhutatud, et last, kes elab koos oma vanemaga viimase valitud kohas, ei saa pidada

õigusvastaselt represseerituks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p

9, 04.05.2017 otsus nr 3-16-897, p-d 8–10). Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse

puudumisena ReprS § 2 lg 2 tähenduses on käsitatud õiguslikke või administratiivseid (sh

ametnike omavolist tingitud) takistusi, samuti okupatsioonivõimude poolseid

liikumispiiranguid, kuid mitte subjektiivseid olmeküsimusi, sobiva aja või

ilmastikutingimuste ootamist (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2024 otsus nr 3-23-619, p

14; 31.01.2024 otsus nr 3-22-2241, p 11; 30.10.2020 otsus nr 3-20-68, p 14; 31.08.2020 otsus

nr 3-20-283, p-d 15–17; 12.09.2018 otsus nr 3-17-2270, p 8; 26.09.2017 otsus nr 3-16-2373,

6(10)

3-22-936

p-d 9–10; 01.03.2016 otsus nr 3-15-1468, p-d 13–14; 17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p 10;

Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2023 otsus nr 3-21-546, p 18).

11. Kaebaja on sündinud 25.05.1956 Komi ANSV-s Vorkuta linnas (dtl 15, tõlge dtl 16),

kuhu tema isa Y oli saadetud Kalinini linna NKVD sõjatribunali 15.12.1945 otsusega kandma

vanglakaristust ja seejärel sundasumisele. Siinse asja peamine probleem seisneb selles, et

puuduvad konkreetsed andmed ja tõendid selle kohta, millal kaebaja isa kinnipidamiskohast ja

asumiselt vabastati ning millal talle anti luba Eestisse naasmiseks. Rahvusarhiivi 28.09.2021

teatises nr 7-3/21/3973 (dtl 22–24) kajastatud asjaolude ja Y pensionistaaži arvestuse kohta

SKA infosüsteemis olevate andmete (dtl 50) põhjal on vastustaja järeldanud, et Y oli

25.05.1956 seisuga kinnipidamiskohast ja asumiselt vabanenud ning tal puudus reaalne

takistus Eestisse asuda (st represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud).

Sellel põhjusel on leitud, et kaebajat ei saa pidada ReprS § 2 lg 2 tähenduses represseerituks.

Kaebaja on heitnud SKA-le ette uurimiskohustuse (HMS § 6) rikkumist. Samas tuleb

arvestada, et tegemist on olukorraga, kus kaebaja taotles riigilt soodustuse saamist. Sedalaadi

menetluses on eeskätt taotleja kohustuseks esitada tõendid selle kohta, et ta vastab soodustuse

saamise tingimustele (nt HMS § 38 lg 3; sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 21 lg 1 p 1).

Vastuseks SKA päringule on Rahvusarhiiv väljastanud arhiiviseaduse § 10 lg 4 alusel

arhiiviteatise, mille eesmärk on tõendada isiku õigusi või tehinguid (vt ka Vabariigi Valitsuse

22.12.2011 määruse nr 181 „Arhiivieeskiri“ § 34 lg 2 p 1 ja § 35; samuti ReprS § 111, RPKS

§ 281 ja sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise ja

arvestamise kord“ § 20 lg 1 p 2 ja § 22). Kaebaja ei ole viidanud ühelegi tõendile, mille SKA

on tema hinnangul jätnud kogumata ning mille kogumise võimalus ja vajadus pidi samas

olema vastustajale ettenähtav. Ringkonnakohtu arvates ei saa vastustajale panna kohustust

juhul, kui arhiiviteatis ja taotleja esitatud tõendid ei kinnita taotleja õigust soodustuse

saamisele, asuda ise aktiivselt uurima, kas kusagilt oleks võimalik leida mingeid täiendavaid

tõendeid, mis võiksid kinnitada taotleja õigust soodustusele. Kui õigus soodustuse saamisele

ei ole tõendatud, siis tuleb taotlus jätta rahuldamata. Ka olukorras, kus pensioniõiguslikku

staaži tõendavaid dokumente ei ole säilinud ja selle kohta on olemas arhiiviteatis, tuleb

tunnistajate ütluste alusel pensioniõigusliku staaži tõendamiseks taotlejal endal esitada SKA-

le andmed isikute kohta, kes saaksid tähtsust omavate asjaolude kohta ütlusi anda (vt RPKS §

281 lg 2, määruse nr 59 § 28). Kohtud on ka varem selgitanud, et represseeritud isiku

tunnistust taotlev isik peab ise tõendama enda taotluse aluseks olevaid asjaolusid (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 03.10.2024 otsus nr 3-23-619, p 17; 12.09.2018 otsus nr 3-17-2270, p 9;

Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2023 otsus nr 3-21-546, p 24).

12. Rahvusarhiivi 28.09.2021 arhiiviteatise kohaselt on Eesti NSV KGB arhiivis Y

toimikus nr 28556 andmed, et ta arreteeriti 1945. a oktoobris ja mõisteti Kalinini linna NKVD

sõjatribunali poolt 15.12.1945 süüdi Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel Saksa

armee ridades Nõukogude vägede vastu võitlemise eest ning saadeti asumisele Komi ANSV-

sse Vorkutasse. Y asumiselt vabastamise kohta tema toimikus andmed puuduvad. Viimased

dokumendid toimikus on 1958. a kirjavahetus Komi ANSV KGB arhiivi juhataja ja Kalinini

oblasti KGB arhiivi juhataja vahel, mis puudutas Y isikliku toimiku saatmist Komi ANSV-

sse. Arhiiviteatise koostajate väitel annab see tunnistust, et tõenäoliselt viibis Y 1958. a-l veel

Komi ANSV-s. Samas ei saa asjaolust, et Y võis 1958. a-l jätkuvalt viibida Komi ANSV-s,

vältimatult järeldada, et Y viibis endiselt kinnipidamiskohas või asumisel või tal puudus luba

või reaalne võimalus Eestisse naasta.

13. Arhiiviteatises on lisaks kajastatud Tartu Linna Perekonnaseisuaktide Büroo 17.08.1955

abieluakti nr 598, mille kohaselt Y ja W abiellusid 17.08.1955. Y elukohaks oli abieluakti

järgi Komi ANSV, Vorkuta linn, XXXX ja Wi elukohaks oli XXX. Abieluaktil on märgitud,

7(10)

3-22-936

et Yle on väljastatud pass Vorkuta linna miilitsaosakonnas 28.09.1954. Arhiiviteatise

koostajad on eeltoodud asjaoludele lisanud omapoolse selgituse, et Y võis saada vabastuse,

kuid vabastamine ei tähendanud alati kodumaal elamisõiguse ja sissekirjutamisõiguse saamist.

Represseeritute suhtes kehtisid ka pärast 1953. a-t edasi mitmed kontrollimehhanismid ning

rakendati eri piiranguid nii elu-, töö- kui ka õppimiskoha valikul. Sellega seoses on

arhiiviteatises viidatud, et represseeritute elu ja tegevust reguleerisid NVSL-i 10.03.1956

seadlus ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1957 seadlus. Arhiiviteatis ei sisalda

samas mingeid täpsemaid andmeid selle kohta, kas ja mille põhjal on teatise koostajad

seisukohal, et viidatud seadlused olid asjassepuutuvad mh Y puhul. Samuti on üldteada

asjaolu, et kinnipidamiskohast või asumiselt vabastamine ei tähendanud tingimata piirangute

täielikku kaotamist, kuid puuduvad siiski andmed selle kohta, et kaebaja sündimise ajal

sellised võimalikud piirangud Y suhtes ka tegelikult kehtisid. Arhiiviteatises viidatud

seadluste kirjeldused on sedavõrd ebaselged ja üldised, et ei võimalda teha mingeid kindlaid

järeldusi. Ringkonnakohus on ka varasemalt leidnud, et Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi

12.10.1957 seadluse sõnastus ei võimalda ühest tõlgendust (vt Tallinna Ringkonnakohtu

30.10.2020 otsus nr 3-20-68, p 11). Ringkonnakohus võtab haldusasja nr 3-20-68 toimikus

(dtl 63) oleva ENSV 12.10.1957 seadluse ka praeguse haldusasja materjalide juurde.

14. Kuna kaebaja on sündinud 25.05.1956 Vorkutas, siis ei ole mõistlikku kahtlust, et tema

vanemad lahkusid pärast 17.08.1955 abielu sõlmimist Komi ANSV-sse. Arhiiviteatise

kohaselt lahutati Y ja X abielu Eesti NSV Ülemkohtu 30.09.1959 otsuse nr 1910 alusel Tartu

Linna Perekonnaseisuaktide Büroos 17.12.1959 abielulahutamise aktiga nr 210. Pidades

silmas, et kohtuotsuse põhjal lahutati abielu X avalduse alusel, kuna abikaasat Ye on

karistatud vabadusekaotusega üle 3 aasta, ja ühtlasi mõisteti Ylt välja alimendid laste

ülalpidamiseks, siis oli kaebaja koos emaga hiljemalt 1959. a sügiseks ilmselt Eestisse

naasnud. Kaebaja ei ole enda Eestisse naasmise kohta mingeid täpsemaid andmeid avaldanud.

Kuivõrd arhiiviteatise järgi ei ole kohtutoimikut säilinud, siis ei ole teada, millal täpselt, mille

alusel ja kus Ye teist korda karistati. Erinevalt halduskohtu märgitust ei sisalda arhiiviteatis

infot selle kohta, et Y vangistati uuesti 15.03.1958 ja vabastati alles 15.03.1963.

Arhiiviteatises on üksnes andmed selle kohta, et Y on esmakordselt Eestis sisse kirjutatud

1963. a-l (sh olevat saabunud Mordva ANSV-st) ja ta abiellus Eestis uuesti 09.07.1963.

15. SKA infosüsteemi kohaselt on Y kui represseeritud isiku pensioniõiguslikku staaži

arvestatud kolmekordselt ajavahemikel 01.07.1945–27.03.1953 ja 15.03.1958–15.03.1963

ning ajavahemikul 15.11.1953–16.03.1958 on staaži arvestatud ühekordselt. Koos

asjaoludega, et arhiiviteatise järgi oli Yle 28.09.1954 väljastatud pass, tal oli võimalik tulla

17.08.1955 Eestisse abielluma ja tema elukoht Vorkutas XXXX ei olnud kinnipidamiskoht

(kuigi vangistuse aeg pidanuks lõppema alles 15.12.1955), on SKA järeldanud, et Y suhtes ei

kehtinud 25.05.1956 enam piirangud, mis takistasid tema Eestisse naasmist. Kuna Y

pensionitoimik on säilitustähtaja möödumise tõttu hävitatud (Y surmast möödus 7 aastat

28.11.2015), siis ei ole tagantjärele enam võimalik tuvastada, milliste dokumentide alusel olid

kolmekordselt arvesse võetud ajavahemikud määratud. SKA infosüsteemi andmetel saab olla

vaid abistav tähendus, sest Y pensioniõigusliku staaži määratlemisel tehtud võimalikud vead

ei saaks kuidagi takistada kaebaja pensioniõigusliku staaži õiget määratlemist (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 30.10.2020 otsus nr 3-20-68, p 10; Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2023 otsus

nr 3-21-546, p 14).

16. Kaebaja ja halduskohus on oma järeldused rajanud sisuliselt sellele, et Y mõisteti

15.12.1945 süüdi ja temale määrati karistuseks 10+3 aastat ning kuna tema vabastamise kohta

andmed puuduvad, siis oli Y kuni uue vangistamiseni 15.03.1958 ja sellest vabanemiseni

15.03.1963 jätkuvalt asumisel või puudus tal luba või reaalne võimalus Eestisse naasta. Kuigi

8(10)

3-22-936

arhiiviteatises ei ole Y karistust välja toodud, nähtub see kaebaja esitatud memoriaal.ee

otsingu tulemuste väljavõttest (dtl 17). Selles väljavõttes on allikana viidatud teose

„Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988“ 2. köitele (Tallinn 1998),1 milles on selgitatud

karistusaegade tähistamist selliselt, et „10+3“ tähendab 10 aastat vangilaagrit ning sellele

järgnevat 3-aastast sundasumist või õiguste piiramist (vt lk B3 ja lk 258). Vastustaja ei ole

seadnud kahtluse alla, et eeltoodud teoses avaldatud andmed põhinevad tegelikele

arhiiviallikatele. Sellele vaatamata on üldteada, et suur osa karistustest jäi lõpuni kandmata ja

inimesi hakati pärast J. Stalini surma (05.03.1953) hulgaliselt vabastama. Kui Y oleks 10-

aastasest vangistusest vabanenud alles 15.12.1955, siis pole arusaadav, miks väljastati talle

28.09.1954 pass ja kuidas oli tal võimalik Eestis 17.08.1955 abielluda. Kaebaja esitas koos

vaidega MTÜ Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu Memento Tallinna Ühendus liikme

PV 07.01.2022 seisukoha (dtl 48) ja lisas kaebusele PV 02.04.2022 seisukoha (dtl 18–21),

milles on kokkuvõtlikult leitud, et kuna Y vabastamise kohta puudub dokument ja kaebaja

sündis 25.05.1956 Vorkutas, siis tuleb kaebaja lugeda ReprS § 2 lg 2 tähenduses

represseerituks. See näib lähtuvat eeldusest, et Y oleks pöördunud Komi ANSV-st tagasi

Eestisse kohe esimesel võimalusel. Arvamuses on välja pakutud hüpotees, et Y

kinnipidamiskohas viibides „hankis“ passi ja „põgenes“ korraks Eestisse oma armsama järele,

kuid seejuures esile toodud näited teistest põgenemislugudest ei ole asjakohased. Y sõlmis

Eestis 17.08.1955 ametlikult abielu ja pole usutav, et ta oleks samal viisil käitunud ka siis, kui

ta viibinuks Eestis okupatsioonivõimu seadusi rikkudes.

17. Kokkuvõtlikult tuleb küll möönda, et SKA oleks võinud küsida Rahvusarhiivi

28.09.2021 teatise kohta täpsustusi ja vaidlustatud otsuses või vaideotsuses põhjalikumalt

selgitada, miks ei ole taotluse lahendamisel põhjendatud lähtuda arhiiviteatise koostajate

oletustest, kuid see ei ole siiski toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist. Tegemist ei ole

kaalutlusotsusega. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud mingeid tõendeid, mis seaksid

kahtluse alla SKA ratsionaalse järelduse, et represseerimisega kaasnevad mõjud olid kaebaja

isa suhtes 25.05.1956 seisuga lõppenud. Kaebajal on võimalik taotleda represseerituks

tunnistamist ja represseeritu staatusega seotud soodustusi uuesti 01.01.2024 jõustunud ReprS

§ 2 lg 2 p 3 ning lg-te 21 ja 22 alusel.

18. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb SKA apellatsioonkaebus rahuldada ning

Tallinna Halduskohtu 20.01.2023 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse,

millega jätab T.R kaebuse rahuldamata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. T.R on olnud kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (vt riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2), kuid kandis

esimese astme kohtu menetluses esindajakulu 931,20 eurot. Apellatsiooniastmes on kaebaja

taotlenud esindajakulu väljamõistmist 1277,36 euro suuruses summas (08.02.2023 arvel nr

230061 kajastatud kulud seonduvad samas 1,75 töötunni ehk 252 euro ulatuses menetlusega

esimese astme kohtus). Kahes kohtuastmes kokku 2208,56 euro (sh käibemaks) suuruste

menetluskulude kandmine või kandmise kohustus on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109

lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna ringkonnakohus rahuldab SKA apellatsioonkaebuse ja

jätab uue otsusega T.R kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud esimese ja

teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SKA on olnud

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (HKMS § 104 lg

1 https://www.memento.ee/wp-content/uploads/2017/05/Memento-Raamat-2.pdf

9(10)

3-22-936

10) ning ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 109 lg 1

alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)