2-24-10992/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

15.10.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-10992

Kohtuasi

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu)

avaldus

isiku

psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.08.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y.R-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu)

Puudutatud isik Y.R (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 26.08.2024 määruse resolutsiooni menetluskulude

jaotuse osas, jättes menetluskulud maakohtus Eesti Vabariigi kanda. Jätta muus

osas Harju Maakohtu 26.08.2024 määrus muutmata.

2. Jätta Y.R-i määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-24-10992

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19.07.2024 määrusega paigutati Y.R (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile psühhiaatriakliinikusse kuni 22.07.2024

kell 10.48. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (psühhiaatriakliinik)

raviarsti taotlusel pikendas maakohus 22.07.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes

kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, st kuni 27.08.2024 kell

10.48. Maakohus märkis, et annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja

vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Tallinna Ringkonnakohus jättis

06.09.2024 määrusega Harju Maakohtu 19.07.2024 ja 22.07.2024 määrused muutmata.

2. Puudutatud isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu; avaldaja) esitas 19.08.2024 maakohtule avalduse, paludes jätkata

puudutatud isiku tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja paigutada ta tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks haiglatingimustesse kuni kolmeks kuuks.

2.1. Avalduse kohaselt esitas psühhiaatriakliinik avaldajale taotluse puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematu ravi jätkamiseks orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks. Avalduse ja

psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus neljandat korda.

Varasemast on teada, et 2004. aastal psühholoogilisel kompleksuuringul puudutatud isikul

kirjeldati skisoidse isiksuse jooni. Esmakordselt viibis puudutatud isik lühiajaliselt haiglaravil

2005. aastal psühhootilise seisundi tõttu, mille vallandas kanepi tarvitamine. 2007. aasta

psühholoogilise isiksuse uuringu kohaselt võib saadud tulemus viidata paranoidse skisofreenia

riskile. 2008. aastal vajas ta statsionaarset ravi seoses depressiivse seisundiga, põhjusena

hinnati psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamist. Seejärel käis erinevate kaebustega

psühhiaatril, samuti neuroloogi vastuvõtul, kahtlustades endal ka neuroloogilist häiret.

Psühhiaatriakliiniku ambulatoorses tervisekaardis on viiteid aastaid kestnud paranoilisusele.

2015. aastal on kahtlustatud lembeluulumõtteid, vastuvõttudel käitus ta kummaliselt ja

äärmiselt paranoiliselt, keeldus uuringutest, andis ebamääraseid andmeid. 13.11.2016

hommikul hakkas ta oma ema absurdselt verbaalselt süüdistama, oli kuri ja ärritunud, tegi

ähvardavaid liigutusi. Mõne aja pärast kutsusid vanemad kiirabi ja politsei, selle peale ärritus

ja läks isale kallale. Puudutatud isik hospitaliseeriti politseiautos käeraudades, valvetuppa

saabumisel oli ta kuri, ärritunud, valjuhäälne. Sisulist vestlust temaga pidada ei õnnestunud, ta

andis üksikuid paranoilisi selgitusi (Kaitsepolitsei jälitab, vanemad on mõjutad). Käitumiselt

oli ta agiteeritud ja agressiivne, mistõttu enese ja ümbritsevate ohutuse tagamiseks paigutati ta

koheselt eralduspalatisse, ohjeldati mehhaaniliselt ja medikamentoosselt. Puudutatud isik

hospitaliseeriti tahtest olenematu ravi otsusega, mida pikendati kohtumääruse alusel kuni

neljakümneks päevaks (tsiviilasi 2-16-17106). Vaatamata ravile puudutatud isiku psüühiline

seisund olulisel määral ei muutunud, arusaama enda haigusest ja ravivajadust ei kujunenud

ning ta hindas reaalsust psühhootilisest seisundist lähtuvalt. Ta oli haiglas väljendunult

umbusklik, paranoiline ning muutus kergesti agressiivseks ja ründavaks, keeldus igasugusest

koostööst perekonnaga. Raviarsti kabinetis tegi otsese ettepaneku intiimsuhte alustamiseks,

öeldes agressiivselt, et naine peab alustama, muutus ärritunuks ja ründavaks, tekitades ohtliku

olukorra. Puudutatud isiku suhtes pikendati tahtevastast ravi kuni kolmeks kuuks. Pika

ravikuuri tulemusel küll äge psühhoos taandus, kuid ta jäi endiselt umbusaldavaks, kontaktis

formaalseks. Talle määrati lihasesisene depooravi antipsühhootikumiga. Peagi katkestas ta

omaalgatuslikult toetusravi ja enam arsti vastuvõttudele ei ilmunud. Tema täpsed

terviseandmed ei ole hetkel kättesaadavad, kuna puudutatud isik on sulgenud oma digitaalse

terviseloo.

2-24-10992

2.2. Puudutatud isik toodi 18.07.2024 psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuna ta käis Nõmmel

ringi ja ähvardas matšeetega võõrast inimest. Politsei andmetel oli puudutatud isikul kaasas

hulgaliselt avaldusi Kaitsepolitsei, Eesti Vabariigi Valitsuse ja riigikoguliikmete kohta, kus ta

soovis nende kinnipidamist. Puudutatud isik on viimasel ajal korduvalt politsei huviorbiiti

sattunud tehes neile sisutühjasid avaldusi erinevate tema suunas tehtavate isikuvastaste

kuritegude tõttu. Samuti on ta mitmel korral saatnud Kaitsepolitseile mälupulkasid, millel

oleva informatsiooni peale on välja saadetud pommirühm. Valvearst hindas puudutatud isiku

mõttekäigu laialivalguvaks ja raskesti jälgitavaks. Puudutatud isik oli väga paranoiline,

umbusaldav, küsimustele vastas keerutades neile tegelikku vastust andmata. Politseinikke

süüdistas temavastases kuriteos osalemises, ähvardas nii politseinikke kui haiglapersonali

eluaegse vanglakaristusega. Puudutatud isiku sõnul hakati tema suhtes kuritegusid toime

panema alates arstiteaduskonda õppima asumisest ja pärast seda muutus see igapäevaseks,

kuritegusid paneb toime riik. Arvas ka, et valvearst on spetsiaalselt tema jaoks sinna kutsutud

ning osaleb samuti temavastases kuriteos. Puudutatud isik enda sõnul lihtsalt jalutas ringi ja ei

mõistnud, miks politsei teda haiglasse tõi. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku raskest

psüühikahäirest (psühhoos) tuleneva nii teda ennast kui ka ümbritsevaid ohustava agressiivse

käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsusega 18.07.2024 kell 10.48. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidse

skisofreenia (F20) näol. Käesolevaks ajaks pole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud,

hoolimata ravist.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 26.08.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse ja

paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi

kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 18.10.2024. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda

lõpetatuks 18.10.2024 kell 10.48 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Maakohus andis psühhiaatriakliinikule loa isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid

ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

3.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isiku suhtes 22.07.2024

määrusega pikendatud esialgset õiguskaitset ja tema paigutamise tähtaega isiku tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks kuni 27.08.2024. Esitatud avaldusele on lisatud psühhiaatrilise

abi seaduse (PsAS) § 13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus isiku tahtest olenematu ravi

pikendamise vajaduse kohta.

3.2. Puudutatud isiku läbivaadanud psühhiaatrite OD ja AP eksperdiarvamuse kohaselt pole

puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud hoolimata ravist. Puudutatud isik soostus küll

võtma ühte ravimitest suu kaudu, millest ta varem keeldus (mistõttu on varem saanud kõik

preparaadid süstidena), kuid ta eitab endal haiguse olemasolu, haiglasse toomist peab

kokkumänguks riigiaparatuuri ja haigla vahel. Eitab, et oleks noaga vehkinud, räägib

haiglasse sattumise asjaoludest ennast õigustavalt. Sisuline usalduslik kontakt temaga pole

siiani võimalik. Puudutatud isik on endiselt sügavalt paranoiline, tema mõttekäik on rigiidne,

keskendunud talle tehtavale ülekohtule. Praeguseks hetkeks on selge, et talle ordineeritud

kombineeritud psühhoosivastane ravi (tablettides olansapiin ja süstitav zuklopentiksool) oli

siiani vaid osaliselt efektiivne. Puudutatud isik vajab pikaajalisemat jälgimist ja ravi. Oma

seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ning on psühhoosist lähtuvalt

ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega. Kuna puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja

tema ravisoostumus on halb, pole ta võimeline väljaspool haiglakeskkonda korrektselt järgima

2-24-10992

raviskeemi, mis põhjustaks puudutatud isiku psüühilise seisundi edasise halvenemise ja tema

muutumise psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlikuks endale (eeskätt läbi

psühhootilise haiguse süvenemise ravita jäämise korral, lisaks agressiivse käitumisega võib ta

esile kutsuda vägivalda enda suhtes) ja teistele (varasemalt läks isale kallale, nõudis

agressiivselt naissoost raviarstilt intiimsuhte alustamist, enne käesolevat hospitalisatsiooni

ähvardas matšeetega võõrast inimest). Puudutatud isiku seisundit hinnates ei ole tõenäoline

selle paranemine ja tema iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes.

3.3. Maakohus kuulas puudutatud isiku 19.07.2024 psühhiaatriakliinikus ära. Ärakuulamisel

avaldas puudutatud isik, et ta on täiesti terve inimene ja haiglas olema ei pea. Ta lihtsalt

jalutas tänaval, kui tuli politsei ja pani tal käed raudu ning tõi haiglasse. Matšeete jutt on

politsei välja mõeldud, tal pole seda olnud, tal oli ainult korgitseriga taskunuga. Oma

praeguse tegevuse kohta avaldab, et õpib ja tahtis arstiks õppida aga siis Eesti riik segas teda.

Tuli teaduskonda ja hakkas teda sisuliselt pressima. Üksikasjadest rääkida ei saa aga nende

tõttu pidi 2015. aastal õpingud katkestama. Peale seda püüdis tööd teha. See on vale jutt, et

teda Ameerika Ühendriikidest välja saadeti. Välja saatmine on spetsiifiline toiming ja seda

tema puhul tehtud ei ole, ta tuli ise Ameerikast tagasi. Praegu tunneb, et Eesti riik takistab

teda, rahule pole teda jäetud. „Me teame, et inimesi kiusatakse taga, seepärast ongi asüüli

taotlemise protsess välja mõeldud!“ Otseselt ta asüüli praegu kusagilt ei taotle. „Ma arvan, et

see on selge kes seda teeb, täidesaatev võim. Ma ei ole kunagi abi vajanud, kellegi õigusi ja

vabadusi riivanud ei ole. Kui süsteemsel viisil piiratakse inimõigusi ja -vabadusi, siis nendest

ilmajätmist karistatakse kuni eluaegse vangistusega.“ Puudutatud isik oli ärakuulamisel

agressiivse olekuga, nõudis, et kohus kuulaks ära tema tunnistajad ning oli veendunud, et

süsteem kallutab kohut tegema lahendi, millega teda haiglas hoitakse.

3.4. Maakohus ei pidanud vajalikuks puudutatud isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd 19.07.2024

ärakuulamisel kohus veendus, et puudutatud isik ei ole sellises füüsilises ja vaimses

konditsioonis, et sisulist ja adekvaatset otsustust teha ning oma seisundit hinnata. Maakohus

ei pidanud vajalikuks kohaliku omavalitsuse arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd kohalik

omavalitsus on oma seisukoha kohtule avaldanud kohtule esitatud avalduses. Kohaliku

omavalitsuse esitatud andmed ja seisukohad on kohtu arvamuse kujundamiseks piisavad.

Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist

seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja

lahendamisele.

3.5. Arvestades esitatud avaldust, 16.08.2024 eksperdiarvamust ning olles 19.07.2024

kuulanud ära isiku enda, leidis maakohus, et esinevad alused puudutatud isiku tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja talle haiglaravi kohaldamise jätkamiseks: isikul on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda elu ja tervist; muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Isikul on diagnoositud raske psüühikahäire paranoidse

skisofreenia (F20) näol, tema käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud. Tema

käitumine on raskest psüühikahäirest lähtuvalt ebaadekvaatne ja ettearvamatu (ähvardab

tänaval võõraid terariistaga) mistõttu on ta ohtlik eelkõige ümbritsevatele aga haiguskriitika

puudumise tõttu ka enese elule ja tervise. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole mõeldav

tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Isik vajab ravi haiglas, kuivõrd kodus ei ole

tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Arstide arvamusest nähtuvalt oma

seisundist tulenevalt pole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima

oma käitumist. Temal esineva raske psüühikahäire tõttu vajab puudutatud isik pikaajalist

psühhiaatrilist haiglaravi ja kestvat viibimist tugevalt kontrollitud ning tagatud turvalisusega

ravikeskkonnas.

2-24-10992

Määruskaebus

4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt leiab puudutatud isik, et ta ei vaja ravi psühhiaatriahaiglas. Ta on

vaimselt terve ja ravi ei vaja ega ole seda ka varasemalt vajanud. Tema vaimset tervist enne

ravi pikendamist kolme kuu võrra ei ole hinnanud ekspert, arstide arvamused, millel põhineb

kohtuniku arvamus, on erapoolikud. Puudutatud isik on seisukohal, et kohtunik ei ole tema

suhtes erapooletu. Puudutatud isikul on nüüdseks politseiga kõik korras ja tema ohtlikkus

avalikus kohas ei leidnud tõendamist. Vaidlustatud määrus ei ole seaduslik ning tahtevastase

ravi kohaldamine ei ole sellest tulenevalt põhjendatud. Puudutatud isik on kindlal

veendumusel, et tema ohtlikkus iseenda ja teiste suhtes ei ole tõendatud ega õige, nagu ta on

juba varem avaldanud. Puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu,

mistõttu ei ole tema suhtes haiglasse paigutamise pikendamine tahtevastase psühhiaatrilise

ravi kohaldamisega põhjendatud.

Menetluse edasine käik

5. Psühhiaatriakliinik esitas seisukoha, mille järgi on täidetud kõik tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

7. Ringkonnakohus küsis 27.09.2024 avaldajalt määruskaebuse osas seisukohta ja palus

psühhiaatriakliiniku psühhiaatritel esitada kinnitus, et nad vaatasid puudutatud isiku isiklikult

läbi, kui andsid 16.08.2024 arvamuse puudutatud isiku tahtest olenematu ravi vajaduse kohta.

8. Avaldaja esitas seisukoha, paludes määruskaebus jätta rahuldamata ja menetluskulud

puudutatud isiku kanda.

9. Psühhiaatriakliinik esitas 08.10.2024 väljavõtted puudutatud isiku ravipäevikust,

kinnitamaks arvamuse andnud psühhiaatrite arstlikku läbivaatust enne tahtevastase ravi

pikendamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsiooni tuleb täiendada

menetluskulude jaotuse osas, kuid ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta TsMS § 657 lg

1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

11. Kohus menetleb TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema

tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on

isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda

või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

2-24-10992

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

12. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud

ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud

isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas

puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 11), avaldusele oli lisatud PsAS §

13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse

tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1 ja § 5391 lg 2 analoogia;

RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16). Maakohus ei määranud ekspertiisi (TsMS § 537 lg 1),

kuid arvestas vastavalt sama lõike viiendale lausele isikut isiklikult läbi vaadanud

psühhiaatrite arvamust. Ringkonnakohus palus psühhiaatritel kinnitada, et nad vaatasid

puudutatud isiku isiklikult läbi, kui andsid 16.08.2024 arvamuse. Psühhiaatriakliinik esitas

08.10.2024 puudutatud isiku ravipäeviku väljavõtted, millest järeldub, et arvamuse andnud

psühhiaatrid OD ja AP olid puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud. Puudutatud isik ei ole

kaebuses väitnud, et nimetatud psühhiaatrid ei vaadanud teda isiklikult läbi. Seetõttu on

maakohus õiguspäraselt arvestanud psühhiaatrite 16.08.2024 arvamust eksperdiarvamusena

TsMS § 537 lg 1 viienda laiuse järgi. Maakohus asus õigesti ka seisukohale, et puudutatud

isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu

psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS

§-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

13. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada või seda mõista. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku

määruskaebuse väide, et ta on vaimselt terve. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul

diagnoositud paranoidne skisofreenia (RHK-10 järgi F20). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt

on puudutatud isik psüühikahäirest tulenevalt sügavalt paranoiline, tema mõttekäik on rigiidne

ja keskendunud talle tehtavale ülekohtule. Puudutatud isik on ärakuulamisel avaldanud, et

süsteem kallutab kohut tegema lahendi, millega teda haiglas hoitakse. Puudutatud isik eitab ja

õigustab politseiga seonduvat episoodi, mille tagajärjel ta 18.07.2024 haiglasse toodi.

Psühhiaatriakliinik on vastuses määruskaebusele lisaks märkinud, et puudutatud isikul

esinevad laialdased ja süstematiseerinud paranoilise sisuga luulumõtted (süüdistab Eesti

Vabariigi Valitsust, politseid ja riigikogulasi tema vastases vandenõus, pidevas

tagakiusamises) ja ta on psühhoosielamustest juhitud (kirjutas süüdistavaid avaldusi

erinevatesse riigiasutustesse enda tagakiusamise kohta; ründas prügiautojuhti terariistaga

„enesekaitseks“ väites, et ta üritas patsienti „riigi korraldusel“ autoga alla ajades tappa;

haiglasse toimetamisele avaldas vastupanu, õigustas oma käitumist, kuna hindas seda enda

tahtliku kahjustamisena „riigi“ poolt). Puudutatud isik on asjas esitatud arvamustest nähtuvalt

endiselt hõivatud psühhootilistest elamustest ning tema käitumine on neist mõjutatud.

Puudutatud isikul ei ole kujunenud haiguskriitikat, mistõttu ei saa ta ravivajadusest aru.

Ringkonnakohtu hinnangul oli psühhiaatri arvamus küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul

raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli määruse

tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või

seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.

14. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest

nähtub, et puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka teistele. Kuivõrd puudutatud isiku

käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud, ei ole ta käesoleval hetkel võimeline

iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt esinevale vajadusele hoolitsema.

Puudutatud isiku puhul esineb oht, et ta paneb end tal esinevate luulumõtete ja meelepetete

2-24-10992

tõttu väljaspool haiglakeskkonda olukordadesse, mida ta ei suuda adekvaatselt hinnata ja seab

sellega ohtu nii iseenda tervise ja toimetuleku kui ka teised isikud. Maakohus leidis

põhjendatult psühhiaatrite arvamusele tuginedes, et puudutatud isiku käitumine on jätkuvalt

ebaadekvaatne ja ettearvamatu, mistõttu on ta ohtlik eelkõige ümbritsevatele aga

haiguskriitika puudumise tõttu ka enese elule ja tervise. Puudutatud isik ähvardas vahetult

enne hagilaravile toomist tänaval võõrast inimest matšeetega. Samuti ähvardas puudutatud

isik haiglas nii politseinikke kui ka haiglapersonali. Lisaks tõid psühhiaatrid esile, et

puudutatud isik ei ole võimeline enda ravivajadust adekvaatselt hindama ning vajaliku ravita

jäämisel on tõenäoline, et puudutatud isiku psühhoosist ajendatud agressiivne käitumine

süveneb. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba

jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-

3662, p 14). Psühhiaatrite arvamuses on lisaks märgitud, et puudutatud isikule ordineeritud

kombineeritud psühhoosivastane ravi on siiani olnud vaid osaliselt efektiivne ning puudutatud

isik vajab pikaajalisemat jälgimist ja ravi. Varasemalt on puudutatud isikul äge psühhoos

taandanud samuti alles pika ravikuuri järel. Toetusravi on puudutatud isik varem

omaalgatuslikult katkestanud. Samuti nähtub määruskaebusest, et puudutatud isik eitab tal

esinevat psüühilist häiret ja sellest tulenevat ravivajadust. Riigikohus on selgitanud, et isiku

ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Kuivõrd puudutatud isikul

puudub käesolevalt haiguskriitika ja puudutatud isik on varem ravi pooleli jätnud, ei ole

tõenäoline ravi jätkamine väljaspool haiglat. Kuna käesolevalt ei ole puudutatud isiku ravi

toonud veel soovitavaid tulemusi, on ravi jätkamine puudutatud isiku ohutuse tagamiseks

vajalik. On alust arvata, et ravi katkemisel võib puudutatud isiku seisund veelgi halveneda,

mille tulemusel võib ta ebaadekvaatse käitumisega panna ennast ohtu. Ringkonnakohtu

arvates on tõenäoline, et ravimite võtmata jätmine ja kinnisesse asutusse paigutamata jätmine

toovad kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise. Kuna puudutatud isikul puudub

arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju on häirunud, võib ta kujutada ohtu

teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.

15. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on talle määratud varem peale tahtest olenematut

ravi ka toetusravi, kuid puudutatud isik on selle katkestanud ja arsti vastuvõttudele rohkem ei

tulnud. Psühhiaatriakliiniku juhataja märkis vastuses määruskaebusele, et puudutatud isikul

puudub senini haiguskriitika ja ta ei mõista ravivajadust. Arvestades puudutatud isiku

varasemat ravisoovituste järgimata jätmist, ei ole alust arvata, et ta jätkaks raviga kodustes

tingimustes. Psühhiaatrite arvamuses on toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik

kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Maakohus asus

seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut

psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi

osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

16. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

17. Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsioonis ekslikult märkimata menetluskulude

jaotuse. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada. TsMS § 172 lg 3 sätestab, et isiku kinnisesse

asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta neid

täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane

ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks

pidanud põhjendatuks jätta menetluskulusid puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole praegusel juhul alust menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmiseks,

2-24-10992

mistõttu tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 3 järgi riigi

kanda. Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määrust otsustusega, et menetluskulud

maakohtus jäävad riigi kanda.

18. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel samuti

riigi kanda.

19. TsMS § 543 lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)