3-23-595/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-595

Haldusasi

Mittetulundusühingu

Tahkuranna

Maastikukaitse

ja

Häädemeeste valla kaebus Keskkonnaameti 28.02.2023 keskkonnaloa nr

KL-516304 tühistamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja I – Mittetulundusühing Tahkuranna Maastikukaitse,

esindajad juh. liige TS ja v-adv Tarmo Pilv

Kaebaja II – Häädemeeste vald, esindajad v-adv

Tarmo Pilv ja Sirli Pedassaar-Annast

Vastustaja – Keskkonnaamet,

esindajad Evelyn Jallai ja Tiit Rahe

Kolmas isik – X, esindajad v-adv Sandra Sillaots ja

v-adv Rauno Ligi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.09.2023 kohtuotsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 05.09.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X ja Keskkonnaameti taotlused haldusasja nr 3-23-595 menetluse

peatamiseks.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

15.09.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-595 muutmata.

3. Mõista Xlt mittetulundusühingu Tahkuranna Maastikukaitse kasuks välja

apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulu 1000 eurot ja Häädemeeste valla kasuks

1000 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3-23-595

SELGITUSED

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.11.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kolmas isik on Häädemeeste vallas Tahkurannas asuva Johan-Raisi maatüki (katastritunnus

84801:004:0459) omanik, kes esitas 16.03.2021 Keskkonnaametile (KeA) taotluse

kaevandamisloa saamiseks eelnimetatud maatükil liiva kaevandamiseks. Lähtudes

maapõueseaduse (MaaPS) § 49 lõikest 6 küsis KeA 26.05.2021 kirjaga taotluse kohta

arvamust Häädemeeste vallalt. 10.08.2021 korraldusega nr 429, mis edastati KeA-le

11.08.2021 ei nõustunud Häädemeeste Vallavalitsus kaevandamisloa andmisega. Menetluse

käigus otsustas KeA jätta keskkonnamõju hindamise algatamata, kajastades sellekohast

eelhinnangut esmalt 22.06.2022 kirjas ning teistkordselt, pärast eelhinnangu mõningast

täiendamist, 27.06.2023 kirjas.

2. KeA andis 28.02.2023 korraldusega nr DM-115151-126 keskkonnaloa nr KL-516304

Johan-Raisi maatükil maavara (liiva) kaevandamiseks kuni 28.02.2038 (vaidlustatud

kaevandamisluba).

3. Kaebajad

esitasid 16.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlustatud

kaevandamisloa tühistamiseks, täpsustades ja täiendades kaebuse põhjendusi hilisemates

menetlusdokumentides. Kaebajate põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

3.1.

KeA jättis põhjendamatult korraldamata keskkonnamõju hindamise ega tuvastanud

loa taotleja tegevuse õiguspärasust, kontrollimata jäeti kavandatavate tööde kahjulik mõju

läheduses asuvatele vääriselupaikadele ja looduskaitsealadele. Vaidlustatud

kaevandamisloa esemeks olev tegevus on vastuolus Uulu-Võiste maastikukaitseala kaitse-

eeskirja eesmärkidega, eelkõige nendega, mis puudutavad linnustiku kaitset, kuna

liivakarjääri rajamisega hävitatakse suur osa metsast, kus kaitsealused linnuliigid elavad,

pesitsevad ja toituvad. Koostatud eelhinnang ei tekita kindlust, et kavandatav tegevus ei

oma olulist negatiivset keskkonnamõju ning KeA ei arvestanud mitte ühegi Häädemeeste

Vallavalitsuse ettepanekuga eelhinnangu täiendamiseks. Kaevandamisloa andmisel ei ole

2(11)

3-23-595

arvesse võetud, et karjäär asub Jõulumäe Tervisespordikeskuse vahetuses naabruses ning

karjääri rajamine muudab võimatuks toimivate matkaradade kasutamise. Vastustaja ei ole

välja selgitanud kaevandamisloa andmise mõju kohalikule majandusele.

3.2.

KeA on lubamatult andnud kaevandamisoa, olgugi, et Häädemeeste Vallavalitsus

sellega ei nõustunud.

4. Keskkonnaamet palus kaebuse rahuldamata jätta, esitades kokkuvõttes järgmised

põhjendused.

4.1.

KeA on vastanud kõigile menetluse käigus esitatud kaebajate seisukohtadele ning

seega kaalunud kõiki kaebajate argumente ja põhjendusi.

4.2.

Keskkonnamõju hindamise algatamine ei olnud vajalik, kuna asjaomase

liivakarjääri mäeeraldise ja teenindusmaa pindala on 7,33 ha. KeA koostas eelhinnangu

ning hindas objektiivselt keskkonnamõju olulisust ning põhjendas keskkonnamõju

hindamise algatamata jätmist. Liiva kaevandamine on üldjuhul väikese keskkonnamõjuga

tegevus. KeA on hinnanud kaevandamise mõjusid Uulu-Võiste loodusalal kaitstavatele

elupaigatüüpidele ning samad mõjud on ka Leina sihtkaitsevööndile. Karjääriga kaasnev

ebasoodne mõju Uulu-Võiste loodusala kaitse-eesmärgiks olevale metsaelupaigatüübile

metsastunud luited (2180) on välistatud, seega ei mõjuta tegevus ka Uulu-Võiste

maastikukaitseala Leina kaitsevööndit.

4.3.

Kaebajatel puudub kaebeõigus Jõulumäe Tervisespordikeskuse õiguste kaitseks.

Kavandatud tegevus ei muuda puhke- ja spordivõimalusi Uulu-Võiste maastikukaitsealal,

sest olemasolevad terviserajad jäävad avatuks.

4.4.

KeA ei pidanud arvestama Häädemeeste Vallavalitsuse 10.08.2021 korralduses nr

429 väljendatud keeldumist, kuna vald ei esitanud seda MaaPS § 49 lõikes 6 sätestatud

tähtaja jooksul. MaaPS § 55 lg 2 p 11 mõte ei ole viia KeA kaalutlusõigus nullini kogu

kaevandamisloa menetluse ajal, vaid anda kohalikule omavalitsusele võimalus välistada

kaalutlusõigus nullini siis, kui kohalik omavalitsus on andnud oma keelduva arvamuse

MaaPS § 49 lõikes 6 toodud tähtaja jooksul.

5. Kolmas isik palus kaebuse rahuldamata jätta kokkuvõttes järgmistel põhjendustel.

5.1.

Kaebajal I puudub kaebeõigus, kuna see ühing on loodud eelkõige eesmärgiga

kitsa ringi isikute ärihuvide kaitsmiseks vaidlustada kaevandamisluba. Kaebajal II puudub

kaebeõigus, kuna kaebus ei ole esitatud kohaliku omavalitsuse õiguste kaitseks.

5.2.

Vaidlustatud keskkonnaluba ei mõjuta Uulu-Võiste maastikukaitseala kaitse-

eesmärkide täitmist, kuna kaitseala ei ulatu kolmanda isiku kinnistule. Keskkonnamõju

hindamine ei olnud kohustuslik, koostatud eelhinnang oli piisav ja selles jõuti järeldusele,

et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju, kaasnevad mõjud ei välista

kaevandamist ning neid saab kõrvaltingimustega vähendada.

5.3.

MaaPS § 49 lg 6 alusel antava KOV seisukoha näol on tegemist kooskõlastusega

ning hilinenult esitatud kooskõlastuse puhul tuleb kooskõlastus lugeda antuks vastavalt

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 lõikele 2. MaaPS § 55 lg 2 p 11 mõte on välistada

kaalutlusõigus nullini olukorras, kus omavalitsus on andnud keeldumise tähtaegselt.

Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas nr 3-21-586 sellele normile antud tõlgendus on

väär. Häädemeeste Vallavalitsuse 10.08.2021 korralduses nr 429 esitatud põhjendused ei

andnud sisulist alust kaevandamisloa väljastamisest keeldumiseks, korralduse nr 429

hilinenult esitamine oli pahatahtlik ning lähtus abivallavanema ja tema pereliikmete

isiklikest ärihuvidest.

3(11)

3-23-595

5.4.

Johan-Raisi maatükki ei läbi ükski matkarada, tegemist on võsastunud kinnistuga,

mille sihtotstarbeks oli varasemalt määratud 100% maatulundusmaa. Kaebajal II ei

saanud olla ootusi selle maatüki kasutamise suhtes rekreatsioonilistel eesmärkidel.

Hüpoteetilist negatiivset mõju Jõulumäe Tervisespordikeskusele saab leevendada

kõrvaltingimustega, mida vastustaja vaidlustatud kaevandamisloas ka tegi.

6. Tallinna Halduskohus tegi 15.09.2023 otsuse, millega rahuldas kaebuse ning tühistas

vaidlustatud kaevandamisloa ning mõistis kummagi kaebaja kasuks vastustajalt välja

menetluskulu 1540 eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Kuigi kaebaja I põhikirjas ei ole selgelt mainitud, et tegemist oleks

keskkonnaorganisatsiooniga, vastab ta põhikirja punktides 2.2.1 ja 2.2.5 sätestatud

eesmärkide ja tegevuste kirjelduste poolest keskkonnaorganisatsiooni tunnustele.

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-i 31 tuleb tõlgendada laialt.

6.2.

Kaebaja II kaebeõigust tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lõike

4 tähenduses jaatada vähemalt aspektis, kas vastustaja jättis õiguspäraselt kaebaja II

hilinenult esitatud seisukoha arvesse võtmata.

6.3.

Juhinduda tuleb Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadest haldusasjas nr 3-21-586

tehtud kohtuotsuses, kus ringkonnakohus leidis, et MaaPS § 49 lõikes 6 ei ole sätestatud

õigust lõpetavat tähtaega ning pärast seal nimetatud kahe kuu möödumist ei kaota kohalik

omavalitsus õigust oma arvamust esitada. MaaPS ei anna vastustajale kaalutlusõigust ega

õigust hinnata, kas valla keeldumine oli õiguspärane või õigusvastane. Korraldus nr 429

kui siduv keeldumine on halduskohtus eraldi vaidlustatav. Loataotluse rahuldamine

olnuks võimalik vaid juhul, kui Vabariigi Valitsus oleks andnud nõusoleku väljastada luba

riigi ülekaaluka huvi tõttu (MaaPS § 55 lg 4). Vastustaja ei pidanud kaevandamisloa

menetluses asuma hindama seda, kas kohaliku omavalitsuse esitatud seisukoht anti kõiki

kohaliku omavalitsuse sisemisi töökorralduse reegleid arvestades.

MENETLUSOSALISTE SEISKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Kolmas isik esitas Tallinn Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebajate kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

7.1.

Halduskohus leidis vääralt, et Häädemeeste Vallavalitsuse 10.08.2021 korralduses

nr 429 väljendatud keeldumine oli vastustaja jaoks siduv. MaaPS § 49 lg 6 tõlgendamine

selliselt, et vastustajale on siduv ka hilinenult esitatud arvamus, muudab selle sätte

sisutuks. Tegemist on kooskõlastusega HMS § 16 lg 2 tähenduses – kui kooskõlastus pole

esitatud tähtaegselt, tuleb lugeda kooskõlastus antuks.

7.2.

Halduskohus juhindus põhjendamatult ringkonnakohtu seisukohast haldusasjas nr

3-21-586. Erinevalt siinsest asjast analüüsis ringkonnakohus haldusasjas nr 3-21-586

põhjalikult ka keelduva korralduse sisulisi põhjendusi ning esitas seisukoha MaaPS § 49

lg 6 tõlgendamist puudutava seisukoha alles pärast seda kui oli leidnud, et esinesid

sisulised asjaolud ja põhjused antud loa tühistamiseks. Siinsel juhul on kaevandamisluba

nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane. Õiguslikult keerulistes küsimustes ei saa

ringkonnakohtu varasem seisukoht olla halduskohtule siduv. Ringkonnkohtu antud

tõlgendus ei ole kooskõlas seadusandja mõtte ega Riigikohtu otsusest nr 3-20-1247

tuleneva kohtupraktikaga.

4(11)

3-23-595

7.3.

Vastustaja kinnitas kolmandale isikule, et hilinenult esitatud korraldus nr 429 ei ole

siduv, mistõttu puudus kolmandal isikul põhjus korraldust nr 429 eraldiseisvalt

vaidlustada. Vastustaja on kaebajate vastuväiteid kaevandamisloa andmisel kaalunud ning

asunud seisukohale, et need ei anna alust kaevandamisloa väljastamisest keeldumiseks.

Korralduses nr 429 puuduvad mistahes sisulised põhjendused kaevandamisloa andmisest

keeldumiseks.

7.4.

Isegi kui asuda seisukohale, et korraldus nr 429 oli vastustajale siduv, pidanuks

halduskohus analüüsima korralduse nr 429 kehtivust. Halduskohus jättis põhjendamatult

rahuldamata kolmanda isiku 31.08.2023 avalduses esitatud vastuväite. Kaebaja esitas küll

halduskohtu suunistest lähtudes eraldi kaebuse korralduse nr 429 peale (haldusasi nr 3-23-

1918), ent selle kohta tehtav võimalik positiivne otsus ei saa siinses asjas tehtud

halduskohtu otsuse jõustumise korral enam lõpptulemust muuta.

7.5.

Halduskohtu otsus on vastuoluline – ühelt poolt näib halduskohus leidvat, et

kaevandamisloa kehtivuse eelduseks on kohaliku omavalitsuse keelduva arvamuse

olemasolu, sõltumata selle kehtivusest, teisalt on kohus asunud seisukohale, et

omavalitsuse arvamuse kehtetuse korral tuleks anda uus, nn nõuetekohane seisukoht.

Halduskohus on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata siinse haldusasja ebatavalise

ajajoone ja selle, et korralduse nr 429 eraldiseisva vaidlustamise küsimus kerkis alles

hilisemas menetluses, st pärast kaevandamisloa väljastamist.

7.6.

Halduskohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata kolmanda isiku esitatud

järgmised väited, mis puudutavad korralduse nr 429 kehtetust: a) korralduse nr 429

hilinenult esitamine oli pahatahtlik ning lähtus selle allkirjastanud SS isiklikest

ärihuvidest; b) vallavalitsus ei olnud korralduse nr 429 andmise ajal otsustusvõimeline; c)

korralduses nr 429 puudusid sisulised põhjendused kaevandamisloa väljastamisest

keeldumiseks.

7.7.

Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja I näol on tegemist

keskkonnaorganisatsiooniga, olemata seejuures käsitlenud küsimust, kas kaebuse

rahuldamise aluseks olevad põhjendused seonduvad kaebaja I keskkonnakaitseliste

eesmärkidega. Kaebaja I ei esitanud kaebuses argumente, mis puudutasid korralduse nr

429 arvestamata jätmist, samas kui menetluslik minetus ei saanud kuidagi riivata kaebaja

I keskkonnaorganisatsiooni staatusega kaasnevaid õiguseid. Halduskohus on lubamatult

laiendanud kaebuse eset, kuna argumenti, millele tuginedes halduskohus kaebuse

rahuldas, ei ole kaebajad kunagi esitanud.

7.8.

Kolmas isik palub apellatsioonkaebuses alternatiivselt siinse haldusasja menetluse

peatada kuni haldusasjas nr 3-23-1918 tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

8. Vastustaja palub kolmanda isiku apellatsioonkaebus rahuldada või alternatiivselt peatada

menetlus kuni haldusasjas nr 3-23-1918 tehtava otsuse jõustumiseni. Vastustaja

põhjendused on kokkuvõttes järgmised. Halduskohtu poolt MaaPS § 49 lõikele 6 antud

tõlgendus muudab nimetatud sätte sisutuks, kuna seaduses sätestatud tähtaja järgimata

jätmisel puuduks kohaliku omavalitsuse üksusele mistahes õiguslik tagajärg. Kui

halduskohus leidis, et korraldus nr 429 on vaidlustatud kaevandamisloa tühistamise ainsaks

eelduseks, pidanuks kohus ka sisuliselt hindama korralduse nr 429 õiguspärasust.

Halduskohtu otsuses ei ole peatutud küsimusel, kas kaebuse rahuldamise aluseks olevad

argumendid seonduvad kaebaja I keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

9. Kaebajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Kaebajate põhjendused on kokkuvõttes

järgmised. Kaebaja I on keskkonnaorganisatsioon, kuna ta on mittetulundusühing, mille

5(11)

3-23-595

põhitegevusalaks on keskkonna- ja looduskaitse ja mis on loodud selleks, et kohalikel oleks

ühiselt võimalik oma õiguste eest seista. Halduskohus leidis õigesti, et Häädemeeste

Vallavalitsuse korraldus nr 429 oli vastustajale kaevandamisloa menetluses siduv. Enne

kaevandamisloa andmist korraldas vastustaja mitu koosolekut, kuhu ilmusid kavandatava

liivakarjääri ümbritsevate maatükkide omanikud, kaebajad, vastustaja esindaja ning

kavandatava liivakarjääri maa omanik, kusjuures kõik peale vastustaja esindaja ja

kavandatava liivakarjääri maa omaniku olid kavandatavate raie- ja raadamistööde ning

metsa sisulise hävitamise ja karjääri loomise vastu. Kirjavahetuses vastustajaga selgitas

kaebaja II põhjuseid, miks ei nõustu kaevandamisloa andmisega Võiste II liivakarjääris

maavara kaevandamiseks. Vastustaja nende selgituste ja põhjendustega aga ei arvestanud.

Vaatamata kirjalikes seisukohtades toodud põhjendustele ja ilmselgele keskkonna

hävitamise kahjulikkusele, jättis vastustaja keskkonnamõju hindamise ja kahjulikke

tagajärgede hindamise läbi viimata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

Põhjendamatu on ka kolmanda isiku ja vastustaja alternatiivne taotlus käesolevas haldusasjas

menetluse peatamiseks kuni lõpliku kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-23-1918.

Vastuseks apellatsioonkaebuse põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Halduskohus on õigesti tuvastanud kaebaja I kaebeõiguse. KeÜS § 31 lg 1 punkti 1 kohaselt

saab KeÜS § 30 lõikes 2 nimetatud kaebeõigust teostavaks keskkonnaorganisatsiooniks

olla mittetulundusühing, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma

tegevusega edendab keskkonnakaitset. Haldusasjas nr 3-16-1472 tehtud otsuses on

Riigikohus selgitanud, et keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu

populaarkaebuse esitamise õigus, vaid sellise kaebuse aluseks olevad argumendid peavad

olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega ning tõstatada võib nii materiaalse kui ka

formaalse õiguspärasuse küsimusi (p 17). Mõistet „keskkond“ ega „keskkonna kaitse

eesmärgid“ seaduses määratletud ei ole. KeÜS-i ja Århusi konventsiooni1 üldisest loogikast

tulenevalt saab keskkonnaorganisatsioonile sellise erilise kaebeõiguse andmise põhjuseks

pidada avalikust huvist lähtuvat vajadust takistada looduskeskkonda ülemääraselt häirivat

inimtegevust. Keskkonnakaitse eesmärgiks saab olla eesmärk kaitsta KeÜS § 24 lg 2

punktis 1 loetletud keskkonnaelemente inimtegevuse ebasoodsa mõju eest. See tähendab, et

keskkonnakaitse all tuleb silmas pidada eelkõige õhu, atmosfääri, vee, pinnase, maa,

maastike ja looduslike alade, loodusliku mitmekesisuse ja looduse koostisosade seisundi

kaitset inimtegevusega kaasneva vahetu või kaudse ebasoodsa mõju eest, samuti inimeste

tervise, ohutuse ja elutingimuste kaitset määral, mil neid mõjutab või võib mõjutada

eelnimetatud keskkonnaelementide seisund või selle muutumine (vt ka Riigikohtu

13.02.2023 määrus nr 3-211360, p 15). Eeltoodust tulenevalt on kaebaja I kvalifitseerimisel

keskkonnaorganisatsioonina ja sellest johtuvalt kaebeõiguse olemasolu tuvastamisel keskne

tähtsus sellel, kas organisatsioon reaalselt edendab looduskeskkonna kaitsmist seda

ülemääraselt häiriva inimtegevuse eest. Ainuüksi sellekohase eesmärgi deklareerimine

mittetulundusühingu põhikirjas ei pruugi olla piisav. Siinsel juhul tuleb asuda seisukohale,

et lisaks põhikirjast nähtuvale keskkonnakaitsega seotud eesmärgile, mille halduskohus

õigesti tuvastas, on kaebaja I käesoleva kaebuse esitamisega reaalselt asunud tegutsema

1 Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole

pöördumise konventsioon (RT II 2001, 18, 89; 2007, 10, 35).

6(11)

3-23-595

selle eesmärgi saavutamiseks. Kaebaja I on vaidlustanud kaevandamisloa, tuginedes

kaebuses teiste argumentide hulgas selgelt ka keskkonnakaitsega seotud argumentidele.

Kaebuse eesmärk on takistada olemasolevat looduskeskkonda (pinnast, maastikku, metsa)

muutvat inimtegevust. Kaevanduse rajamist, isegi kui tegemist on sedavõrd väikese maa-

alaga, nagu see, mida puudutab vaidlusalune kaevandamisluba, ei saa pidada

looduskeskkonda sedavõrd vähesel määral mõjutavaks tegevuseks, et kaebuses esitatud

keskkonnakaitsega seotud argumendid oleksid selgelt otsitud või kõrvalise tähtsusega.

Sellest, kas need argumendid (näiteks argument, et keskkonnamõju hindamise läbi viimata

jätmine oli eelhinnangu puudulikkuse tõttu põhjendamatu) on sisuliselt põhjendatud või

mitte, ei sõltu see, kas kaebajat I saab käsitada keskkonnaorganisatsioonina ega tema

kaebeõigus.

12. Mis puudutab kolmanda isiku väidet, et kaebaja I on loodud sisuliselt teatavate liiva

kaevandamise ja müügi valdkonnas tegutsevate isikute ehk kaebaja potentsiaalsete konkurentide

ärihuvide kaitseks, siis tõdeb ringkonnakohus, et isegi kui leiaks kinnitust, et kaebaja I asutamise või

tegevuse ajendiks olid mingisugused äri- või muud keskkonnakaitsega mitte seotud huvid, ei välista

see kaebaja käsitamist keskkonnaorganisatsioonina, kuna kaebaja I on lisaks sellekohase eesmärgi

sõnastamisele oma põhikirjas ka keskkonnakaitselistele argumentidele tugineva kaebuse esitamisega

näidanud, et ta reaalselt tegutseb keskkonna kaitse eesmärgil. Võimalike muude (sh varjatud)

eesmärkide taotlemine keskkonnakaitsega ei välista kaebaja I kvalifitseerimist

keskkonnaorganisatsiooniks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et

keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust tuleb sisustada laialt. Keskkonnakaitselisel eesmärgil

tegutsemist tuleb jaatada, kui tegevuse eesmärgiks seatud tulemus saab olla looduskeskkonna kaitse

seisukohast positiivne. Olukorras, kus küsimuse all on uue kaevanduse rajamine kohta, kus seni

maavara kaevandamist ei toimu, on seda tõkestav tegevus põhimõtteliselt keskkonnakaitselist

laadi ning kaevandamise kui inimtegevuse kahjulikku mõju eespool viidatud

keskkonnaelementidele ei saa välistada. Neil asjaoludel tuleb nõustuda halduskohtuga, et kaebaja

I näol on tegemist keskkonnaorganisatsiooniga, kes pöördus kohtusse keskkonnakaitsega seotud

eesmärkidel. Juhul kui keskkonnaorganisatsioon esitab kaebuses argumente, mis keskkonnakaitse

eesmärkidega ei seondu, tuleb halduskohtul need argumendid tähelepanuta jätta, ent kaebeõigus

on välistatud vaid siis, kui kaebuses pole ilmselgelt ühtki keskkonnakaitse eesmärgist lähtuvat

argumenti.

13. Halduskohus on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud MaaPS § 49 lõiget 6 ja § 55 lg 2 punkti

11. Viimati nimetatud sätte kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui „kohaliku

omavalitsuse üksus ei ole nõus kaevandamisloa andmisega“. Õige ei ole kolmanda isiku ja

vastustaja seisukoht, et osundatud säte kuulub kohaldamisele vaid juhul kui kohalik

omavalitsus keeldub sellise nõusoleku andmisest MaaPS § 49 lõikes 6 sätestatud 2-kuulise

tähtaja jooksul. 14. Ringkonnakohus jääb haldusasjas nr 3-21-586 tehtud otsuses

väljendatud seisukohale, et

MaaPS § 49 lg 6 sõnastusest ei järeldu, et tegemist oleks õigust lõpetava tähtajaga ning pärast

kahe kuu möödumist kaotaks kohaliku omavalitsuse üksus õiguse oma arvamust esitada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ei eelviidatud sätte sõnastusest, MaaPS § 55 lg 2 punkti 11

sõnastusest ega ka MaaPS üldisest loogikast järeldada, et seadusandja eesmärk oleks olnud

siduda MaaPS § 55 lg 2 punkti 11 kohaldamine sellega, kas kohalik omavalitsus on MaaPS § 49

lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul esitatud arvamuses olnud kaevandamisloa andmisega nõus või

mitte.

15. Esiteks ei ole MaapS § 55 lg 2 punktis 11 viidatud MaapS § 49 lõikele 6 või seal

sätestatud tähtajale. MaaPS § 55 lg 2 punkti 11 kohaldamise ainsaks eelduseks on see, et kohaliku

7(11)

3-23-595

omavalitsuse üksus on kaevandamisloa andmiseks pädevale organile selgelt ja ühemõtteliselt

avaldanud, et ta ei ole kaevandamisloa andmisega nõus. Selle sätte eesmärk on anda kohalikule

omavalitsusele kaevandamisloa andmise küsimuses sisuliselt vetoõigus, kui ta leiab, et

kaevandamisloa andmine ei ole kooskõlas kohaliku kogukonna huvidega. MaaPS § 55 lg 2 p 11

ei anna seejuures KeA-le kaalutlusõigust ega õigust hinnata, kas kohalik omavalitsus on

mittenõustumist põhjendanud kohaste ja asjassepuutuvate argumentidega. Siinkohal tuleb silmas

pidada, et erinevalt MaaPS § 49 lõike 6 varasemast redaktsioonist näeb see säte alates 01.01.2020

ette kohalikult omavalitsuselt arvamuse küsimise kaevandamisloa menetluse algfaasis.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks MaaPS § 55 lg 2 punkti 11

kohaldamise aluseks oleva kohaliku omavalitsuse vetoõiguse teostamise võimalus piirduma

üksnes kaevandamisloa menetluse algfaasiga ning olema välistatud hiljem, kui kohalikul

omavalitsusel võib kaevandamisloa menetluse käigus saadud täiendava teabe, näiteks

keskkonnamõjude (eel)hindamise kohta saadud täiendava teabe ja menetluse käigus toimunud

avalikel aruteludel kohalike elanike arvamuste kohta saadud teabe pinnalt olla märksa paremad

võimalused kohalikke huve tasakaalustatult väljendava arvamuse kujundamiseks ning seisukoha

võtmiseks selle kohta, kas olla kaevandamisloa andmisega nõus või mitte.

16. Teiseks ei tulene ka MaaPS § 49 lõike 6 sõnastusest, et selles sättes nimetatud arvamus on

see ainus ja ühtlasi viimane koht, kus kohaliku omavalitsuse üksus saab avaldada, et ei ole

kaevandamisloa andmisega nõus. Ringkonnakohus möönab, et alates 01.01.2020 kehtiva

redaktsiooni kohaselt annab see säte kohalikule omavalitsusele võimaluse avaldada oma

mittenõustumist kaevandamisloa varasemas etapis, ent sellest sättest ega selle kujunemisloost,

mis väljendub eelkõige keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu 55 SE (Riigikogu XIV koosseis) II lugemise muudatusettepanekute loetelu juures esitatud

selgituses, ei saa järeldada, et seadusandja eesmärk MaaPS § 49 lg 6 muutmisel oleks olnud

ajaliselt piirata kohaliku omavalitsuse üksuse võimalust avaldada kaevandamisloa andmisega

mittenõustumist. Kõnealuse sätte muutmise eesmärk oli lihtsustada menetlust olukorras, kus

kohalik omavalitsus saab ja soovib oma eitava seisukoha kujundada juba menetluse algfaasis,

millisel juhul saab KeA kohaldada MaaPS § 55 lg 2 punkti 11 ilma edasisi menetlustoiminguid

tegemata. See ei tähenda aga, et kohaliku omavalitsuse võimalus avaldada, et ta ei ole

kaevandamisloa andmisega nõus MaaPS § 55 lg 2 punkti 11 tähenduses lõpeb MaaPS § 49 lõikes

6 nimetatud kahekuulise tähtaja möödumisega. Ringkonnakohus ei välista, et eelkõige olukorras,

kus kohalikul omavalitsusel ei ole kaevandamisloa andmisega nõustumiseks või mitte

nõustumiseks MaaPS § 49 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul piisavalt teavet, võib kohalik

omavalitsus selles arvamuses piirduda oma tähelepanekute esile toomisega ning osutada

asjaoludele, mille KeA tema arvates edasise menetluse käigus välja selgitama või millele

tähelepanu pöörama peaks ning mitte avaldada sõnaselget seisukohta, kas ta on kaevandamisloa

andmisega nõus või mitte. See, kui tõlgendada eelviidatud sätteid nii, et sellise kindla

mittenõustumise väljendamata jätmise korral MaaPS § 49 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul

kaotab kohaliku omavalitsuse üksus oma vetoõiguse, oleks vastuolus selle sätte ja MaaPS § 55 lg

2 punkti 11 eesmärgiga tagada, et kaevandamisloa andmisel võetakse igakülgselt arvesse

kohaliku kogukonna huve.

17. Vastupidiselt kolmanda isiku arvamusele ei lähe eeltoodud seisukoht vastuollu ka

haldusasjas nr 3-20-1247 tehtud otsuses toodud Riigikohtu seisukohaga. Esiteks ei käsitlenud

Riigikohus selles otsuses MaaPS § 55 lg 2 punkti 11 kohaldamist. Teiseks märkis Riigikohus

viidatud otsuse punktis 25 tõesti, et sõltumata sellest, kas kohalik omavalitsus saab KeA-lt

keskkonnamõjude eelhinnangu, tuleb kohalikul omavalitsusel MaaPS § 49 lõikes 6 sätestatud

tähtaja jooksul oma seisukoht kujundada. Sellest ei järeldu aga, et kohaliku omavalitsuse sisuline

roll kaevandamisloa menetluses lõpeb MaaPS § 49 lõike 6 kohase arvamuse esitamisega.

8(11)

3-23-595

Viidatud kohtuotsuses tõdes Riigikohus, et olukorras, kus kohalikul omavalitsusel ei ole

kavandatava kaevandamise mõjude kohta piisavat teavet, eelkõige teavet võimalike

keskkonnamõjude kohta, võib kohalikul omavalitsusel igakülgselt põhjendatud arvamuse

kujundamine olla keerukas. Nimelt märkis Riigikohus, et „mitmed [kohaliku omavalitsuse]

kooskõlastuse otsustamisel olulised küsimused sõltuvad sellest, millised on kaevandamisega

kaasnevad keskkonnahäiringud ning nende leevendamise võimalused […] Ettevaatus- ja

vältimispõhimõtte rakendamiseks on [kohaliku omavalitsuse] jaoks oluline teave kaevandamise

keskkonnamõju ja selle leevendamise võimaluste kohta“. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta

eelnev MaaPS § 49 lõike 6 ja § 55 lg 2 punkti 11 tõlgendamist selliselt, et kohalik omavalitsus

kaotab oma n-ö vetoõiguse igal juhul MaaPS § 49 lõikes 6 sätestatud tähtaja möödalaskmise

korral. Selline tõlgendus tooks eelkõige neis olukordades, kus kohalikul omavalitsusel ei ole

nõustumise või mittenõustumise kohta seisukoha võtmiseks piisavat teavet, kaasa vajaduse igaks

juhuks kaevandamisloa andmisele vastu olla. Selline lahendus oleks ilmselgelt ebamõistlik.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vastupidist järeldust teha ka HMS § 16 lõikest 2 ja § 5

lõikest 4. Ringkonnakohus jääb esiteks haldusasjas nr 3-21-586 tehtud kohtuotsuses võetud

seisukohale, et HMS § 16 lg 2 kohaldub olukorras, kus haldusorgan on küsinud teise

haldusorgani arvamust, kuid viimane on jätnud oma arvamuse esitamata. Sellisel juhul ei takista

arvamuse andmata jätmine, samuti vastaval juhul seaduse kohaselt nõutava kooskõlastuse

puudumine, asja otsustamist. Sõltumata sellest, kas MaaPS § 49 lõikes 6 nimetatud arvamust

käsitada HMS §-i 16 tähenduses arvamuse või kooskõlastusena, ei tulene viidatud HMS sätetest

asja otsustavale haldusorganile õigust jätta tähelepanuta neid arvamusi või kooskõlastuse

andmisest keeldumisi, mille teised haldusorganid on esitanud pärast selleks ette nähtud tähtaja

möödumist, ent siiski enne asjas lõpliku otsuse tegemist selliselt, et otsustuspädeval organil on

võimalik neid arvesse võtta.

19. Teiseks tuleb tähele panna, et kooskõlastuse andmata jätmisest HMS § 16 lg 2 tähenduses

saab rääkida sellistes olukordades, kus seadus näeb ühemõtteliselt ette kooskõlastuse andmise

kohustuse. MaaPS § 49 lg 6 seda ette ei näe, kuna sellest sättest ei tulene üheselt kohalikule

omavalitsusele kohustust seal nimetatud arvamuses kaevandamisloa andmisega nõustuda või

mitte nõustuda. Samamoodi ei väära eeltoodud järeldust HMS § 5 lõige 4, millele kolmas isik

osutas eelkõige ringkonnakohtu istungil ning kust tuleneb kohustus teha menetlustoimingud

hiljemalt õigusaktis sätestatud tähtaja jooksul. MaaPS sätetest nimelt ei tule, et kohaliku

omavalitsuse üksuse võimalus avaldada kaevandamisloa andmisega mittenõustumist, piirduks

MaaPS § 49 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul esitatava arvamusega.

20. Siinsel juhul ei ole vaidlust selles, et Häädemeeste Vallavalitsuse 10.08.2021 korraldus nr

429, milles kohaliku omavalitsuse üksus selgelt ja ühemõtteliselt avaldas, et ta ei ole

kaevandamisloa andmisega nõus, esitati Keskkonnaametile 11.08.2021. Vaidlusalune

kaevandamisluba anti alles 28.02.2023 ehk poolteist aastat hiljem. Seejuures vahepealsel ajal

koostati keskkonnamõjude eelhinnang ning täiendati seda ja samuti toimusid avalikud arutelud.

Kolmas isik ega vastustaja ei ole väitnud ning toimikus olevatest dokumentidest ei nähtu, et

kohaliku omavalitsuse üksus oleks oma seisukohta menetluse käigus muutnud. Seega pidi KeA

vaidlustatud kaevandamisloa andmise otsustamisel tähtsust omava asjaoluna arvesse võtma seda,

et kohaliku omavalitsuse üksus ei nõustu kaevandamisloa andmisega. Sellises olukorras saanuks

KeA teha otsuse kaevandamisloa andmisest keeldumise kohta vastavalt MaaPS § 55 lg 2 punktile

11 või pöörduda kolmanda isiku ettepanekul Vabariigi Valitsuse poole nõusoleku saamiseks

vastavalt MaaPS § 55 lõikele 4. Kaevandamisloa andmine selles olukorras oli õigusvastane. 21.

Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud halduskohus käesoleva kaebuse lahendamisel asuma

hindama Häädemeeste Vallavalitsuse 10.08.2021 korralduse kehtivust ega õiguspärasust. Esiteks

ei ole selle korralduse näol tegemist haldusaktiga. Tegemist on menetlustoiminguga, millel

9(11)

3-23-595

puudub iseseisev regulatiivne toime ning seega ka kehtivus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

13.02.2024 määrus haldusasjas nr 3-23-1918, punkt 13). Olulisem on aga see, et käesolevas asjas

esitatud kaebust lahendades pidi halduskohus kontrollima vaidlustatud kaevandamisloa

õiguspärasust ning seejuures eeskätt seda, kas vastustaja tuvastas õigesti kõik kaevandamisloa

andmise seisukohast olulised asjaolud ja teostas talle seadusega antud kaalutlusõigust

nõuetekohaselt. Asjaoluks, mida vastustaja pidi arvesse võtma, kuid mis jäeti sellele vaatamata

arvestamata, oli antud juhul see, et kohaliku omavalitsuse üksus oli vastustajale selgelt

avaldanud, et ei ole nõus kaevandamisloa andmisega. Vastustajal ei olnud seadusest tulenevalt

mistahes pädevus hinnata kohaliku omavalitsuse üksuse mittenõustumise põhjendatust või

kaaluda kohaliku omavalitsuse üksuse esitatud arvamuses kajastatud asjaolusid ja muid

menetluse käigus tuvastatud huve. Seetõttu ei saanud ka halduskohus hakata vaidlustatud

kaevandamisloa õiguspärasuse hindamisel kontrollima seda, kas kohaliku omavalitsuse

mittenõustumine oli veenvalt põhjendatud. Halduskohus võis piirduda ja piirduski selle

tuvastamisega, kas esines MaaPS § 55 lg 2 punktis 11 nimetatud asjaolu ehk see, et kohaliku

omavalitsuse üksus ei ole kaevandamisloa andmisega nõus. Halduskohus tuvastas õigesti, et olles

esitanud vastustajale 11.08.2021 vallavalitsuse eelmise päeva korralduse nr 429 oli kohaliku

omavalitusse üksus vastustajale mittenõustumist selgelt avaldanud.

22. Eeltoodud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus ka kolmanda isiku etteheitega, mis

puudutab halduskohtu poolt kolmanda isiku 31.08.2023 vastuväite rahuldamata jätmist. Selle

vastuväite eesmärk oli samuti, et halduskohus hindaks koos vaidlustatud kaevandamisloa

õiguspärasusega ka Häädemeeste Vallavalitsuse 10.08.2021 korralduse nr 429 õiguspärasust.

Nagu eelpool märgitud, ei olnud selle korralduse õiguspärasuse hindamine vaidlustatud

kaevandamisloa õiguspärasuse osas seisukoha võtmiseks vajalik.

23. Eeltooduga samal põhjusel on põhjendamatu ka kolmanda isiku ja vastustaja taotlus

käesoleva kohtuasja menetluse peatamiseks kuni haldusasjas nr 3-23-1918 tehtava kohtuotsuse

või muu menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kuivõrd KeA ei võinud sisuliselt hinnata

kohaliku omavalitsuse üksuse mittenõustumise põhjendatust, siis ei saa kohtu hinnang

Häädemeeste Vallavalitsuse 10.08.2021 korralduse õiguspärasusele tagantjärgi mitte kuidagi

mõjutada vaidlustatud kaevandamisloa õiguspärasusele antavat hinnangut. Ringkonnakohus

tõdeb, et käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumise korral ei ole kolmandal isikul

põhimõtteliselt võimalik haldusasjas nr 3-23-1918 mingisugust edu saavutada, ent see ei saa

tingida vajadust neid kahte asja ühiselt läbi vaadata. Isegi kui haldusasjas nr 3-23-1918 saaks

asuda seisukohale, et

Häädemeeste Vallavalitsus on kaevandamisloa andmisega mitte nõustumisel lähtunud

lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mis tekitavad kahtlused selle otsuse

ratsionaalsuses, ei saaks sellest teha järeldust, et vaidlustatud kaevandamisluba on antud

õiguspäraselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei sunni teistsugusele seisukohale asuma ka kolmanda

isiku osutatud ebatavaline ajajoon. Kolmas isik eksib kui leiab, et Häädemeeste Vallavalitsuse

korralduse nr 429 eraldiseisva vaidlustamise küsimus kerkis alles pärast kaevandamisloa

väljastamist. Tuleb küll tõdeda, et kolmas isik ei pidanud Häädemeeste Vallavalitsuse

mittenõustumist väljendava korralduse vaidlustamist vajalikuks seetõttu, et vastustaja oli talle

kinnitanud, et ei loe seda enda jaoks siduvaks, ent see ei muuda kuidagi järeldust, et vastustaja

andis kaevandamisloa olukorras, kus ta oleks pidanud selle andmisest MaaPS § 55 lg 2 punkti 11

alusel keelduma. Isegi kui haldusasjas nr 3-23-1918 tehtavas kohtuotsuses leiaks tuvastamist, et

Häädemeeste Vallavalitsuse korraldus nr 429 oli õigusvastane, ei saaks mööda vaadata sellest, et

vaidlustatud kaevandamisloa andmise hetkel ei olnud kohalik omavalitsus nõus kaevandamisloa

andmisega, kusjuures sel hetkel ei olnud vastustajal pädevust hinnata, kas see mittenõustumine on

õiguspärane või mitte, vaid ta pidi lähtuma sellise mittenõustumise esitamise faktist. Isegi kui

10(11)

3-23-595

kohaliku omavalitsuse üksus tegi sellise mittenõustumise avaldamisel mingisuguseid menetlus-

või vormivigu, siis ei esinenud ühtki ilmselget asjaolu, mille pinnalt oleks vastustaja saanud

järeldada, et kohalik omavalitsus ei ole oma mittenõustumist väljendanud või et ta on väljendanud

nõustumist.

24. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse etteheitega, et halduskohus on

lubamatult laiendanud kaebuse eset ning rahuldanud eelkõige kaebaja I kaebuse põhjendustel,

mis ei seondu keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusega. Vaidluse eseme määravad ära kaebuse

nõue ning põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2).

Kohus ei ole kaebuse lahendamisel seotud poolte õiguslike argumentidega. Tuvastades kaebusega

vaidlustatud haldusakti andmisel tehtud olulise vea, mille tõttu ei saa haldusakt olla õiguspärane,

tühistab kohus vaidlustatud haldusakti sõltumata sellest, kas menetlusosalised on sellele veale

oma argumentatsioonis tähelepanu juhtinud. Keskkonnaorganisatsiooni piiratud kaebeõiguse

puhul tähendab eeltoodu siiski, et kohus ei või sellise kaebuse rahuldamisel tugineda võimalikele

vigadele, mis ei seondu kuidagi keskkonnakaitsega seotud huvide arvesse võtmisega vaidlustatud

otsuse tegemisel. Siinsel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist, võttes arvesse, et kohaliku

omavalitsuse üksus tugines mittenõustumisel muu hulgas kaevandamisloa andmisega

kaasnevatele võimalikele ülemäärastele keskkonnahäiringutele ja looduskeskkonna rikkumisele.

25. Kuna kolmanda isiku apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab kolmas isik

menetluskulud (HkMS § 108 lg 1 teine lause). Kaebajad on esitanud taotluse mõista nende

kasuks võrdsetes osades välja õigusabikulu 2496 eurot. Taotlusele on lisatud proforma arved,

millelt nähtub kokku 16 tunni ulatuses õigusabiteenuse osutamine. Arvestades

apellatsioonimenetluses vaidluse all olnud küsimusi ja esitatud menetlusdokumentide mahtu, sh

seda, et kaebajad on korranud halduskohtus esitatud seiskohti ning esitanud oma kirjalikus

seisukohas taotluse, mille ringkonnakohus asjassepuutumatuse tõttu kohtuistungil rahuldamata

jättis ning pidades samas silmas ka seda, et kaebaja esindaja teenuse tunnihind on turu keskmisest

madalam, peab ringkonnakohus põhjendatud õigusabikulu suuruseks kummagi kaebaja puhul

1000 eurot, mis tuleb kolmandalt isikult kaebajate kasuks välja mõista. Muus osas jäävad

apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Jõustunud Riigikohtu 28.05.2026 otsuses toodud muudatusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2024. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Jätta menetlusosaliste kassatsiooniastmes kantud kulud nende endi kanda.

11(11)