1-19-6625/102 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

10.10.2024, Tartu

Kriminaalasja number

1-19-6625

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 17.09.2024. a määrus Sergei Kornilovi

suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise

kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu

Sergei

Kornilov

(isikukood

38901153725) määruskaebus

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 17.09.2024. a määrus muutmata ja süüdimõistetu Sergei Kornilovi

määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Maakohus karistas 04.12.2019. a otsusega kriminaalasjas nr 1-19-6625 Sergei

Kornilovit KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi 3 aasta ja 9 kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 121

lg 2 p 3 järgi 1 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel S. Kornilovile liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

Mõistetud karistust suurendati KarS § 76 lg 8 ja KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu

29.06.2015. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning S. Kornilovile

mõisteti liitkaristuseks 5 aastat ja 7 päeva vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg arvati

karistusaja hulka ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat 11 kuud

ja 14 päeva vangistust. Karistuse kandmise algus on 04.12.2019 ja lõpp 18.11.2024.

2. Tartu Maakohtu 13.06.2022. a määrusega, Viru Maakohtu 27.04.2023. a määrusega

ning Viru Maakohtu 11.07.2024. a määrusega jäeti S. Kornilov vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamata.

3. Viru Vangla esitas 16.09.2024 Viru Maakohtule materjalid S. Kornilovile

karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks.

S. Kornilov avaldas

kohtuistungil, et ta ei ole nõus talle karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega. Ta palus,

et teda ei takistataks enda elu parendamisel tulevikus. Prokurör leidis, et vangla taotlus S.

Kornilovile karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd ta

planeerib vabanemisel lahkuda Eesti Vabariigist. Kriminaalhoolduse vältimatu eeldus on

elukoha olemasolu. Puudub õiguslik alus kohustada isikut elama Eesti Vabariigis kui ta ise

sellega nõus ei ole ning seetõttu ei ole võimalik tema suhtes kohaldada karistusjärgset

käitumiskontrolli.

4. Viru Maakohus kohaldas 17.09.2024. a määrusega S. Kornilovi suhtes karistusjärgset

käitumiskontrolli tähtajaga 1 aasta, mille käigus on ta kohustatud järgima KarS § 75 lg-s 1

sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-des 2, 21, 7 ja 7 sätestatud kohustusi: mitte

tarvitama alkoholi; mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid; otsima

endale töökoha või võtma ennast Eesti Töötukassas arvele 2 nädala jooksul pärast vanglast

vabanemist; mitte suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega ilma kriminaalhooldajalt

eelnevalt luba saamata, v.a lähisugulased.

4.1.

Esmalt tuvastas maakohus, et formaalsed eeldused S. Kornilovi suhtes karistusjärgse

käitumiskontrolli kohaldamiseks on täidetud – ta kannab 4 aasta 11 kuu ja 14 päeva pikkust

vangistust karistusseadustiku 9. peatüki 2. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest ja muus

peatükis sätestatud tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla

kasutamine ning ta vabaneb mõistetud karistuse täies ulatuses ärakandmise järgselt.

4.2.

Kohus ei nõustunud prokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei ole võimalik S.

Kornilovile kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli, kuna ta planeerib vabanemisel

lahkuda Eesti Vabariigist. S. Kornilovi avaldatud plaan on paljasõnaline, kuna kohtule ei ole

esitatud ühtegi garantiikirja tööandjalt, mis kinnitaks seda, et talle on tagatud töökoht pärast

kinnipidamisasutusest vabanemist välismaal.

4.3.

Materiaalsete eelduste hindamisel märkis kohus, et S. Kornilovile on omane

konfliktsituatsioonide lahendamine vägivallaga ja seda eriti olukorras, kus ta on tarvitanud

sõltuvusaineid. S. Kornilovil on kolm kehtivat karistust. Viimati karistati S. Kornilovit samuti

reaalse vangistusega vägivallakuriteo toimepanemise eest. See aga näitab, et S. Kornilovile ei

ole varasemad karistused vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud ning ta on jätkanud

kuritegude toimepanemist. Kohtu hinnangul ei saa kuidagi välistada, et vabaduses olles jätkab

S. Kornilov analoogset käitumist, kahjustades kannatanute tervist ning ohustades nende elu.

S. Kornilovi puhul on suurimaks takistuseks, mis ei võimalda seaduskuuleka eluviisi juurde

jäämist, tema varasem sõltuvusainete kuritarvitamine, kusjuures narkootiliste ainete

tarvitamine on päädinud narkosõltuvusega. Viimane kuritegu on toime pandud nii alkoholi-

kui ka narkojoobes. Ka varasemad kuriteod on toime pandud alkoholijoobes olles ning

kinnipeetav on nende käigus kasutanud vägivalda. Kuigi on kiiduväärt, et S. Kornilov on

vanglas soovinud tegeleda enda sõltuvusega ja läbinud erinevaid sotsiaalprogramme, ei saa

kohtu hinnangul paraku kindel olla, et käesolev nö sunniviisiline ehk vanglas viibimisest

tingitud alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamisest loobumine jätkub ka vabaduses, sest ta

naaseb samasse elukeskkonda. Vanglas on S. Kornilovil 3 kehivat distsiplinaarkaristust.

Süüdimõistetu elutingimused vabaduses olles ei toeta kuritegelikust eluviisist loobumist.

Kohus leidis, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine on igati põhjendatud tulenevalt

S. Kornilovi poolt toime pandud kuritegude toimepanemise asjaoludest, süüdlase isikust,

varasemast elukäigust, käitumisest vanglas ja teda eesootavatest elutingimustest, kuna uute

kuritegude toimepanemine süüdimõistetu poolt on tõenäoline. Välistatud ei ole see, et S.

Kornilov ei suuda vastu panna teda vabaduses ees ootava elu ahvatlustele.

Määruskaebus

5. Viru Maakohtu 17.09.2024. a määruse peale esitas kaebuse S. Kornilov, kes palub

eelnimetatud määruse tühistamist ja karistusejärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmist. S.

Kornilov rõhutab, et soovib oma eluviisi ja suhtlusringi muuta ning selleks peab ta Eestist

lahkuma. Hollandis ootab teda töökoht. Süüdimõistetu sõnul näitab varasem vanglast

vabanemise kogemus, et Eestis viibides taastab ta oma suhtluse kriminaalse taustaga

isikutega. Selleks, et nendest isikutest eemalduda, soovibki S. Kornilov sõita välismaale. S.

Kornilov nõustub kaebuses prokuröriga, et puuduvad igasugused juriidilised alused selleks, et

kohustada isikut elama Eesti Vabariigis, kui ta ise selleks nõusolekut ei anna.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatu alust asuda maakohtuga

võrreldes teistsugusele seisukohale S. Kornilovile karistusjärgse käitumiskontrolli

kohaldamise osas.

7. S. Kornilovi sõnul ei saa teda kohustada elama Eesti Vabariigis, kui ta sellega ise nõus

ei ole. Ta soovib minna tööle Madalmaadesse, et muuta oma eluviisi ja suhtlusringi.

8. KarS § 871 lg 1 lubab kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli vastavalt KarS §-s

75 sätestatule ning KarS § 75 lg 1 p 1 kohaselt on süüdlane kohustatud käitumiskontrolli ajal

elama kohtu määratud alalises elukohas. Eelnevast nähtuvalt tuleb karistusjärgse

käitumiskontrolli kohaldamisel näidata kohtumääruses ära koht, kus süüdimõistetu elama

peab. Vangistusseaduse § 76 lg 6 teise lause kohaselt valmistab karistusjärgse

käitumiskontrolli kohaldamise üle otsustamiseks vajalikud materjalid ette vangla.

9. Vangla poolt edastatud materjalides on märgitud, et süüdimõistetul on võimalik asuda

elama aadressile XXX. Tegu on tema emale kuuluva korteriga, kus S. Kornilov saaks elama

hakata üksinda. Ka kinnipeetava enda sõnul on tal võimalik selles korteris elama asuda. Seega

on S. Kornilovil olemas alaline elukoht Eesti Vabariigis. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda

S. Kornilovi vastumeelsus sinna elama asuda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise

võimalikkust. Kuivõrd S. Kornilov ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tal

väljaspool Eesti Vabariiki oleks elu- ja/või töökoht ning tema plaan lahkuda välismaale on

reaalne, on need väited tõendamata. Sellised väited välismaale elama/tööle asumises on

karistusjärgse kontrolli kohaldamise taotluste puhul laialt levinud ja enamasti kantud soovist

seeläbi käitumiskontrolli kohaldamist vältida (TrtRnKm nr 1-19-6893 p 9). Lisaks selgus

kohtuistungil, et lapsepõlve tuttav, kes S. Kornilovile välismaal väidetavalt tööd pakub, on S.

Kornilovi sõnul isegi varasemalt kriminaalkorras karistatud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega, et S. Kornilovi plaan välismaale tööle asuda on paljasõnaline ning

samuti võib olukord S. Kornilovi vabanemise hetkeks muutuda, kuivõrd tööandja pole

mingisugust garantiikirja töökoha olemasolu kohta väljastanud. Samuti on maakohus

asjakohaselt välja toonud, et keskkonna muutmine ja välismaale kolimine oleks kasulik siis,

kui meelemürkide vaba elustiil oleks kinnistunud. On põhjust kahelda selles, et enda sõnade

kohaselt tuge vajav S. Kornilov saab iseseisvalt lahendatud elulised olukorrad, mis

paratamatult kaasnevad võõrasse riiki elama asumisega ning ta ei lange taas sõltuvuse küüsi.

10. VangS § 762 lg 2 kohaselt saadab vangla materjalid kohtule karistusjärgse

käitumiskontrolli kohaldamiseks, kui kinnipeetav vastab KarS § 871 lõike 1 punktides 1 ja 2

või lõikes 2 sätestatud tingimustele. Seega alustab käitumiskontrolli kohaldamise menetlust

alati riik kindlate formaalsete aluste olemasolul süüdimõistetu tahtest sõltumatult (RKKKm nr

3-1-1-1-16 p 9.2). Antud juhul on formaalsed eeldused täidetud, sh on S. Kornilovil Eestis

olemas elukoht. Väide, et S. Kornilovit ei saa kohustada Eestis elama (ja seega

käitumiskontrollile alluma) ei pea paika. Käitumiskontrolli eesmärk on raskeid kuritegusid

toimepannud süüdlase retsidiivsuse ärahoidmine ning pikaajalise vangistuse kandmiselt

vabanemisjärgse abi pakkumine sotsiaalseks kohanemiseks. Kuigi tegu on mittekaristusliku

mõjutusvahendiga, et eelda selle kohaldamine süüdimõistetu nõusolekut.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka karistusjärgse käitumiskontrolli

kohaldamise materiaalsete eelduste täidetuses. Maakohus on veenvalt põhjendanud, millest

tulenevalt on kõrgendatud oht, et S. Kornilov võib vabanedes jätkata uute vägivallakuritegude

toimepanemist ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda üle korrata. Siiski märgib

kolleegium, et ennekõike on põhjuseks see, et vabanedes on oht, et konfliktsetes

situatsioonides võib S. Kornilov taas vägivalda kasutada. Seda ohtu suurendab ka olemasolev

tagasilangusrisk sõltuvusainete tarvitamisele. Ringkonnakohtul puudub seega veendumus, et

süüdimõistetu saab vabaduses õiguskuulekalt hakkama ilma karistusjärgse käitumiskontrollita

ja lisakohustusteta. Määratud käitumiskontrolli tähtaeg 1 aastat on proportsionaalne ja

põhjendatud. S. Kornilovile määratud lisakohustused on samuti asjakohased ja vajalikud

tagamaks uue kuriteo toimepanemise riski maandamise.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru

Maakohtu 17.09.2024. a määrus muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)