1-24-4099/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

1-24-4099

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. oktoober 2024, Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-4099 (23231750513)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungi sekretär

Eda Loor

Kriminaalasi

Jarek Paapsi süüdistus KarS § 121 lg 1 ettenähtud kuriteo

toimepanemises

Lühimenetlus

Prokurör

Dagne Mihkels

Süüdistatav

Jarek Paapsi

Ik: 38710040283, EV kodanik, emakeel: eesti keel,

xxxharidus, töökoht: XXX alates 01.09.2024, elukoht:

xxx. Kontakt: tel: xxxx, e-post: xxx.

Tõkend: tõkendit kohaldatud ei ole.

Varasem karistatus: 5 kehtivat kriminaalkaristust, viimati:

Harju Maakohtu 17.11.2022 otsusega nr 1-22-6262 KarS

§ 424 lg 2 järgi vangistus 1 aasta ja 6 kuud, mis asendati

KarS § 69 lg 1, 3 alusel üldkasuliku tööga 540 tundi,

tähtajaga 1 aasta ja 6 kuud alates kohtuotsuse

jõustumisest. Karistus täidetud 15.05.2024. KarS § 50 lg

1 p 1 alusel kohaldati lisakaristusena juhtimisõiguse

äravõtmist 6 kuuks.

3 kehtivat väärteokaristust

Kaitsja

Indrek Repnau

RESOLUTSIOON

1. Jarek Paapsi süüdi tunnistada KarS § 121 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja

mõista talle karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) kuud.

2. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Jarek Paapsi´le mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse

4 (neli) kuud.

3. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jätta Jarek Paapsi´le mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o

tähtajaline vangistus 4 (neli) kuud Jarek Paapsi suhtes kohaldamata, jättes selle

karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Jarek Paapsi temale

määratud 1 (üks) aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja järgib

KarS § 75 lg 1 p-des 1 kuni 6 ettenähtud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 2

sätestatud kohustust Tallinna vangla Lääne-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja

määratud kriminaalhooldaja järelevalve all (Pärnu mnt 142, Tallinn, e-post:

harjukrho.info@just.ee).

4. KarS § 75 lg 1 p-de 1, 2, 3, 4, 5 ja 6 kohaselt kohustada Jarek Paapsi´t järgima

käitumiskontrolli ajal kontrollnõudeid:



elama alalises elukohas: xxx;



ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel Tallinna vangla Lääne-

Harju kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;



alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid

oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;



saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks;



saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks;



saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja

väljapool Eesti territooriumi viibimiseks.

5. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel panna Jarek Paapsi´le käitumiskontrolli ajaks kohustus mitte

tarvitada alkoholi.

6. KarS § 78 p 1 alusel arvestada Jark Paapsi´le määratud 1-aastase katseaja kulgemist

alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 09.10.2024.

Menetluskulu

7. Jarek Paapsi´lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2;

§ 180 lg-te 1 ja 3 alusel teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev

sundraha 1230 (üks tuhat kakssada kolmkümmend) eurot, mis tuleb kohtuotsuse

jõustumisest 1 aasta jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos

märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides makseinfos leiduva

kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „Jarek Paapsi, 1-24-4099, menetluskulud, ositi

tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise

võimatusel Jarek Paapsi´le tema nimetatud e-posti aadressile ja tehakse

kättetoimetatavaks e-toimiku süsteemis. Määratud maksetähtajaks menetluskulu

hüvitamata jätmisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras.

Asitõendid, äravõetud objektid ja salvestised

8. DVD-R plaat Häirekeskusesse tehtud kõne audiosalvestisega ja auto pardakaamera

videosalvestisega (tagakaane küljes plaadiümbrikus) jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel

kriminaaltoimikusse.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja,

tsiviilkostja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud

süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 30 päeva jooksul alates

süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse

läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda

lastud.

Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi,

s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15

päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi

teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

1. SÜÜDISTUSE SISU

Jarek Paapsit (Paapsi) süüdistatakse selles, et ta 09.04.2023 kella 21.00 ajal Tallinnas Aru

ja Nisu ristmikul lõi sõiduki esipamperi osaga liiklusõnnetuse pealtnägijat Xi (X) selja tagant

vastu pead, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o muhu kuklas.

Seega pani Jarek Paapsi toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava

kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kaitsja ja prokuröri

arvamused ning kontrollinud kriminaalasjas olevaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et

süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud.

Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.

Süüdistatavat süüdistatakse ka KarS § 121 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning KarS §

121 kohaselt on karistatav teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline

väärkohtlemine. Süüdistatav tunnistas kohtulikul arutamisel süüteo toimepanemist, kuid lisas

samas, et ta ei pannud tegu toime tahtlikult. Sellisest süüdistatava seisukohast saab kohus

järeldada, et süüdistatav küll tegu kui sellist tunnistab, kuid ei tunnista tahtlust, mida kohus

hindab süü osalise, mitte täieliku tunnistamisena.

Kannatanu X ütluste (tl 1-4, 8-10) kohaselt jalutas kannatanu 09.04.2023 kella 21 ajal koeraga

Tallinnas Aru tänaval, kui temast „lendas“ suurel kiirusel mööda Audi, kuigi kiiruspiirang on

seal 30 km/h. Aru ja Nisu ristmikul toimus avarii. Audist tuli välja kaks noort, neiu ja

noormees, nähtavalt alkoholijoobes. Hakkasid avariis osalenud teise auto juhi, vanema

meesterahva peale karjuma. Mõlemal autol olid avarii tõttu eest lennanud esitiivad ja

numbrimärgid. Kannatanu läks nende juurde, rääkis tüdrukule (kes autot oli juhtinud), et ta

ületas oluliselt kiirust ja teine juht ei jõudnud seetõttu reageerida, nad hakkasid tema peale

karjuma. Tüdruk istus autosse ja sõitis minema. Noormees algul karjus, siis lähenes selja

tagant ja lõi kannatanule millegagi vastu pead. Kannatanu ei näinud teda lähenemas, kuid

tundis lööki. Kui ümber keeras, nägi noormeest eemale põgenemas. Vanem meesterahvas

ütles kannatanule, et noormees oli võtnud maast esitiiva ja kannatanut sellega löönud. Löögi

ajal tundis, et see tehti mingi lameda esemega. Löök tuli kukla vasakule poole, tundis valu,

pea käis natuke ringi. Pea valutas ka järgmisel päeval ja käis ringi järgmise päeva hommikul.

Pähe tekkis muhk. Noormees jooksis autodetailiga minema. Perearsti juures käis, see tuvastas

kuklas muhu. Arstitõendil on ekslikult kirjutatud, et muhk on kukla paremal pool, see on arsti

eksimus, löök oli kukla vasakule poole. Lööja oli turske kehaehitusega, ca 170 pikk, ca 30-35

a vana, seljas heleoranž või roosa t-särgi laadne pluus.

Tunnistaja Y´i ütluste (tl 15-18) kohaselt sõitis tunnistaja 09.04.2023 kella 21 ajal autoga,

põrkas Aru ja Nisu ristmikul kokku Audiga. Väljus autost, teisest autost tulid mees ja naine,

autojuhi kohalt naine, lähenesid, tunnistaja tundis alkoholilõhna. Lähenes naine koeraga, tegi

Audi juhile ja reisijale märkuse, et peab sõitma aeglasemalt. Reisija oli niigi ärevil, pärast

märkust läks veel rohkem närvi. Audi juht istus autosse ja sõitis suure kiirusega minema,

seejärel tõstis reisija (mees) tee pealt üles Audi küljest ära tulnud esipamperi osa ja lõi sellega

naisterahvast selja tagant vastu pead, kuklasse. Lõi tugevasti, naisterahvas isegi kummardus

sellest löögist. Mees oli tugeva kehaehitusega, seljas musta värvi pikkade varrukatega pluus,

mille peal oranž t-särk. Kahjuks ei jäänud see löömine auto pardakaamera vaatevälja. Helistas

häirekeskusesse, jäid politseid ootama, aga naine ütles, et ta tunneb end halvasti ja ütles, et

tahab koju minna.

18.04.2023 koostatud äratundmiseks esitamise protokollist koos fototabeliga (tl 11-14)

nähtub, et kannatanu X tundis lööjana ära Jarek Paapsi.

Perearst dr Sergei Fjodorovi 10.04.2023 välja antud arstitõendist (tl 5-7) nähtub, et patsient

sai eelmisel õhtul kuklasse löögi tömbi esemega, teadvusekadu pole olnud, kuid püsivad

peavalu ja iiveldus. Muhk kuklas, pealaenaha pindmine vigastus.

Teabesalvestise vaatlusprotokollist (koos DVD-plaadiga) (tl 26-29) nähtub, et tunnistaja Y

helistab 09.04.2023 vahetult pärast sündmust kell 20.59 häirekeskusesse ja selgitab lisaks

liiklusõnnetuse asjaoludele ka seda, et avariis osalenud teises autos olnud meesreisija lõi

avarii tunnistajat vastu kukalt. Avarii juhuslik tunnistaja astus juurde, tegi märkuse, purjus

kaasreisija võttis kaitseraua detaili, plastmasstüki ja lõi avarii tunnistajat. Selle autoosa,

millega mees naist lõi, võttis lööja kaasa, see oli nende auto tükk.

Tunnistaja Y edastas 12.04.2023 e-kirjaga fotod ja videod oma sõiduki pardakaamera

salvestisest koos tunnistaja selgitustega (koos DVD-plaadiga, toimiku tagakaanel) (tl 19-25)

ning teabekandja salvestiselt on näha sündmuskoht, selle olustik, Jarek Paapsi välimus ja

autodetail, millega Jarek Paapsi kannatanut lõi.

Jarek Paapsi kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste (tl 30-31) kohaselt ei tunnistanud

kahtlustatav temale esitatud kahtlustuses ennast süüdi ja selgitas, et tal oli auto pamperi tükk

käes ja ta vibutas sellega kannatanu suunas ja võis kogemata tabada. Ei oska selgitada, kuidas

tabas naist kukla piirkonda.

Eelnimetatud tõenditest, s.o kannatanu selgitustest tervisekahjustuse tekkimise kohta,

arstitõendist tervisekahjustuse olemasolu kohta ning tunnistaja ütlustest saab tõendite

kogumis järeldada, et kannatanule tekitati tervisekahjustus pea piirkonda ja see tekitati

süüdistatava poolt maast võetud sõiduki detailiga, mida sisuliselt on kinnitanud ka

süüdistatav. Seega ei saa vaidlust olla selles, et tervisekahjutus on tekitatud ja selle tekitas

auto detailiga kannatanule vastu pead lüües süüdistatav. Asjaolul, et süüdistatav on

kohtueelses menetluses asunud seisukohale, et ta ei ole süüdi tervisekahjustuse tekitamises,

kuna ta vibutas sellega ja võis kannatanut tabada, ei ole tähtsust, kuivõrd selline selgitus ei

riimu süüdistatava objektiivse käitumisega. Sisuliselt on süüdistatav kohtuistungil oma süüd

tunnistades jäänud samale seisukohale, väites et tal ei olnud tervisekahjustuse tekitamise

tahtlust. Süüdistataval puudus vajadus autodetaili maast võtmiseks ja isegi juhul, kui ta tahtis

seda sündmuskohalt kaasa võtta, puudus tal igasugune vajadus sellega kannatanu suunas

vibutada, kuivõrd selline liigutus ei ole detaili kaasavõtmiseks vajalik. Autodetailiga

kannatanu suunas vehkimine sai olla vaid tahtlik ning eesmärgipärane, s.t süüdistataval oli

eesmärk selle detailiga kannatanut tabada. Arvestades aga detaili pikkust, pidi süüdistatav

selleks, et kannatanut tabada, kannatanule lähedale minema. Seega ei saanud selle detailiga

kannatanu pea tabamine olla juhuslik, vaid oli teadlik ja eesmärgipärane tegevus. Kuna löök

tabas kannatanut selja tagant ja kannatanul on löögist muhk, pidi löök olema tugev, millest

andis tunnistust ka see, et tunnistaja sõnade kohaselt kummardus kannatanu tagant tulnud

löögist ettepoole. Seega teo objektiivsest pildist teeb kohus järelduse, et inkrimineeritud teo

toimepanemine ettevaatamatusest on välistatud ja tegemist oli tahtlikult toime pandud teoga.

Puutuvalt süüdistatavale inkrimineeritavale teole õigusliku hinnangu andmisse kohus selgitab,

et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole

normaalsetes inimeste vahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine,

hammustamine, juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja,

mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu

tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule

valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav.

Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo

tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12).

Kannatanu ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda autodetailiga selja tagant vastu pead ning löök

tuli kukla vasakule poole, ta tundis valu, pea käis natuke ringi ning pea valutas ka järgmisel

päeval. Arstitõendi kohaselt oli kannatanul peas muhk. Antud juhul puudub kohtul alus

kannatanu ja tunnistaja ütlustes löögi osas kahelda ning samuti puudub alus kahelda

kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule

kõrvalseisjale ning kannatanul peas muhu olemasolu on tõendatud ka meditsiinilise

läbivaatuse tulemusena väljastatud arstitõendiga. Seega on kohtu jaoks usutav, et kannatanu

tundis saadud löögist valu ja muhu tekkimine viitab otseselt sellele, et kannatanule tekitati

pähe ka tervisekahjustus. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on

tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo kahe koosseisualternatiivi objektiivsed

tunnused, s.o teise inimese valu tekitav kehaline väärkohtlemine ja teise inimese tervise

kahjustamine. Seega on eeltoodud ja omavahel riimuvate tõenditega tõendamist leidnud, et

oma tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule teda autodetailiga pähe lüües valu ja

tervisekahjustuse.

Järgmisena peab kohus hindama süüdistatava tegevuses KarS § 121 lg 1 kirjeldatud

süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest, süüdistatava,

tunnistaja ja kannatanu ütlustest ning nendest ütlustest välja joonistuva teo objektiivse pildi

põhjal leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava

tegevuse eesmärk oli kannatanut suhteliselt suure autodetailiga vastu pead lüüa ja talle sellega

vähemalt valu tekitada ja on selge, et inimest autodetailiga, olgu või plastmassist detailiga

kuklasse lüües põhjustab see valu ning ilmselgelt tekitab ka tervisekahjustuse. Kuivõrd

tegemist oli lamedapinnalise esemega, pidi süüdistatav aru saama ka sellest, et vähemalt

muhk kannatanule pähe tekib, kuivõrd kasutatud detail oli kõvast materjalist. Seega tegutses

süüdistatav vihahoos ja kannatanule koha kätte näitamine oli ka süüdistatava eesmärk, mille ta

saavutas. Kuivõrd kannatanu puhul on tegemist naisterahvaga, kelle valu tundmine on

meesterahvast erinev, pidi süüdistatav veel eriti hästi mõistma, et arvestades kasutatud

kuriteoriista suurust ja materjali ning sellega löömiseks kasutatud jõudu, tekitab ta oma

käitumisega füüsilist valu ja ilmselgelt ka tervisekahjustuse.

Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on vähemalt otsese tahtlusega toime pandud

teoga, kuivõrd kannatanut plastmassdetailiga pähe lüües teadis süüdistatav nii vägivallaga

kannatanule põhjustatavat tagajärge, s.o valu tekitamist kui ka tervisekahjustuse tekitamist ja

ta tahtis sellise tagajärje saabumist või vähemalt möönis seda, kuivõrd sellise käitumise

tulemusena ei saanud ta eeldada, et sellist tagajärge ei saabu.

Kohus on seisukohal, et süüdistatava süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole

tuvastatud.

Seega on tõendamist leidnud, et Jarek Paapsi pani toime kehalise väärkohtlemise, ehk

teisele inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja teise inimese tervise

kahjustamise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistatavat iseloomustavad tõendid

Karistusregistri andmetest (tl 64-65) nähtub, et Jarek Paaps ´il on 5 kehtivat kriminaalkaristust

ja 3 väärteokaristust.

Tõendist isiku maksustatava tulu kohta nähtub, et Jarek Paapsi´l oli 2022. aastal üksi

deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist 1613 eurot (tl 44).

Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et

keskmiseks päevasissetulekuks pärast mahaarvamiste tegemist oli Jarek Paapsil 2022. aastal

0,83 eurot (tl 45).

3. KARISTUSE MÕISTMINE

Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 põhimõttest lähtuvalt süüdistatava süü

suurust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, aga ka võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 121 lg 1 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest on seadusandja ette näinud

karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 1 aasta.

Süüdistatava karistusregistri andmetest nähtub, et süüdistataval on 5 kehtivat

kriminaalkaristust ja 3 väärteokaristust. Seejuures on süüdistatavat kriminaalkorras karistatud

erinevat liiki kuritegude toimepanemise eest, samuti on süüdistatavat karistatud erinevat liiki

väärtegude toimepanemise eest. Varasematest karistustest nähtub sedagi, et süüdistatavat on

viimasel viiel korral kehtivate karistuste kohaselt karistatud eranditult vangistusega.

Karistusandmetest nähtuvalt on süüdistatava suhtes vangistus jäetud tingimisi kohaldamata

KarS 73 sätestatud tingimustel, kuid süüdistatav on katseajal toime pannud uue kuriteo ning

karistused on liidetud KarS § 65 lg 2 alusel. Lisaks sellele on süüdistatavat vangistuse

kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastatud. Samuti on süüdistatavale mõistetud

liitkaristust ning liitkaristust on korduvalt asendatud üldkasuliku tööga ja teda on allutatud

käitumiskontrollile, kuid vaatamata süüdistatava suhtes kohaldatud erinevatele meetmetele ei

suutnud ei katseaeg, ära kantud vangistus, üldkasulik töö ja käitumiskontroll süüdistatavat

korrale kutsuda ja süüdistatav pani üldkasuliku töö tegemise ja käitumiskontrollile allumise

ajal toime käesolevas kriminaalasjas temale süüks arvatud kuriteo.

Kuivõrd KarS § 121 lg 1 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleks tuvastada kas

süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Süüdistatava

isikuandmetest nähtuvalt süüdistatav kriminaalmenetluse ajal ja kriminaalasja kohtusse

saatmise ajal ei töötanud, kuid kohtuistungil süüdistatav avaldas, et on alates 01.09.2024

asunud tööle. Seejuures ilmnes süüdistatava selgitustest, et tema võlgnevustega tegelevad

kohtutäiturid on tema sissetulekust teada saanud ja esitanud nõuded tema tööandajale tema

palgast võlgnevuste kinnipidamiseks ning süüdistatavale jääb väidetavalt palgast kätte vaid

miinimum. Süüdistatava selgitustest ilmneb sedagi, et sissenõuded tulenevad tasumata

menetluskuludest ning süüdistataval ei ole andmeid täitemenetluses olevate nõuete

kogusuuruse kohta. Kriminaaltoimiku andmete kohaselt oli süüdistataval kuriteo

toimepanemisele eelnenud aastal deklareeritud tulu 1613 eurot ja päevasissetulekuks 0,83

eurot. Seega olukorras, kus täitemenetluste tõttu saab süüdistatav sissetulekuna kätte vaid

summa, mis seaduse kohaselt peab võlgnikule eluspüsimiseks alles jääma, ei saa asuda

seisukohale, et süüdistataval on piisav sissetulek, millest tasuda mõistetavat rahalist karistust

ja menetluskulusid. Kohus leiab, et kohus ei saa kohaldada süüdistatava suhtes rahalist

karistust olukorras, kus süüdistataval on eelmised rahalised kohustused veel tasumata ning

kohtutäiturite kaudu toimub sissenõudjate seni tasumata nõuete täitmine, sest sellisel juhul ei

jätkuks tal rahalisi vahendeid käesoleva otsusega lisanduvate rahaliste kohustuste tasumiseks,

rääkimata majanduslikust toimetulekust.

Kaitsja on taotlenud kriminaaltoimikule erinevate süüdistatavat iseloomustavate tõendite

lisamist ning nendeks tõenditeks on Jarek Paapsi enda tehtud väljatrükk karistusregistrist (tl

64-65) ja Töötukassa kinnitus selle kohta, et Töötukassa tasub Jarek Paapsi XXX OÜ C-

kategooriaõppes osalemise eest 945,50 eurot (tl 66). Kohus asub seisukohale, et asja juurde

võetud karistusregistri väljavõte näitab isiku karistusi ja sõltuvalt karistuste rohkusest või

puudumisest siis kas õiguskuulekuse puudumist või õiguskuulekust. Esitatud andmed viitavad

kohtu arvates üheselt õiguskuulekuse puudumisele. Samas Töötukassa kinnitus selle kohta, et

Töötukassa tasub koolituse eest, ei tõenda seda, et isik, kelle koolituse eest ollakse valmis

tasuma, üldse osales koolitusel või läbis selle, kuigi kaitsja on püüdnud oma kirjas

prokuratuurile väita, et see kinnitus tõendab koolitusel osalemist.

Kohus saab aru, et nende tõenditega on püütud tõendada seda, et määratud rahatrahvid on

süüdistataval tasutud ja süüdistatav osaleb koolitusel, mis peaks viitama süüdistataval

rahaliste vahendite olemasolule ja rahalise karistuse kohaldamise võimalikkusele ning

süüdistatava poolse ellusuhtumise muutumisele ning võimalik, et ka elukutse omandamisele.

Siinkohal peab aga kohus vajalikuks märkida, et rahatrahvide tasumine võib näidata mingite

teadmata päritoluga rahaliste vahendite olemasolu, kuid ei tõenda legaalset ja püsivat

sissetulekut, kuivõrd süüdistatava töötamine on tõendatav vaid alates 01.09.2024 ning

sellestki võtavad täiturid väidetavalt suure osa ära.

Kohtuistungil ilmnes, et menetluse poolte vahel on olnud läbirääkimised karistuse osas ja

prokurör olevat väidetavalt olnud nõus taotlema rahalise karistuse kohaldamist juhul, kui

süüdistatav tasub tasumata rahatrahvid ja asub tööle. Kaitsja leidis, et süüdistatav on need

tingimused täitnud. Kaitsja taotlusel kriminaaltoimikusse võetud karistusregistri andmetest

nähtub, et süüdistatav on temale 2023. aasta veebruaris ja augustis määratud rahatrahvid

jätnud tähtaegselt tasumata, kuid on asunud neid tasuma 2024. aasta jaanuaris, mil käisid

ilmselgelt läbirääkimised võimaliku karistuse osas. Lisaks sellele teatas süüdistatav, et ta on

alates 01.09.2024 asunud tööle, millist asjaolu kinnitas ka prokurör, tuginedes asjakohasele

andmebaasile. Samas ilmnes süüdistatava selgitustest, et kui teda karistatakse rahalise

karistusega, läheb ta tööle Norrasse. Seega tööle asumine praegusele töökohale ja

rahatrahvide tasumine olid rahalise karistuse kohaldamise tingimuste täitmise eelduseks ning

kohus järeldab, et need käitumisaktid olid vaid prokuratuurile ja kohtule vajaliku mulje

loomiseks ning süüdistatavat äsja saadud töökoht ja täiturite tõttu miinimumiks kahanenud

sissetulek ei huvita, sest sellest ei oleks ta võimeline rahalisest karistusest ja menetluskulude

hüvitamise kohustusest lisanduvaid rahalisi kohustusi tasuma. Samas Norra Kuningriiki

lahkudes jääks rahaline karistus tasumata ja oleks võimalik kõrvale hoida ka täitemenetlustest,

sest kohtutäituritele ei oleks süüdistatava asukoht ja sissetulek enam teada ning sissenõudjate

nõuded jääksid jälle tasumata.

Lisaks sellele nähtub karistusregistri andmetest, et süüdistataval on viis kehtivat

kriminaalkaristust ning süüdistatavat on viiel korral karistatud vangistusega, mis on kas jäetud

tingimisi kohaldamata, täitmisele pööratud või asendatud üldkasuliku tööga. Seega karistades

süüdistatavat rahalise karistusega tahtliku süüteo toimepanemise eest ajal, mil süüdistatav pidi

tegema eelmise kohtuotsusega asendatud üldkasulikku tööd, näitaks seda, et kuigi varasemad

isiku vabadust piiravad karistused ei ole süüdistatavat õiguskuulekusele sundinud, siis

kohaldaks kohus kergeimat karistuse liiki, millega kohus näitaks oma formaalset suhtumist

süüteo toimepanemisse ja süüteo toimepanijasse ning karistusse. Kohus leiab, et kuivõrd

süüdistatavat on korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise eest vangistusega karistatud, ei

saa enam süüdistatavat rahalise karistusega karistada, sest selline karistus jääks tulemuseta.

Süüdistatav ei pidanud vajalikuks ka temale määratud rahatrahve tasuda seni, kuni tekkis

lootus, et rahatrahvide tasumine võib anda võimaluse uue süüteo toimepanemise eest rahalise

karistusega kohaldamiseks. Kohtu arvates ei saa üha korduv õigusvastane käitumine olla

asjaoluks, mis kergendab süüdlase olukorda. Seega juba karistuse mõistmise põhimõtted ja

süüdlase isik, s.h eripreventiivse eesmärgi saavutamise vajalikkus välistavad süüdistatava

suhtes rahalise karistuse kohaldamise, rääkimata sellest, et see karistus jäetaks ilmselgelt ka

täitmata. Sellised asjaolud välistavad kohtu arvates rahalise karistuse kui kergema karistusliigi

kohaldamise ning süüdistatava suhtes tuleb kohaldada vangistuslikku karistust.

Järgnevalt hindab kohus süüdistatava süü suurust talle KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava

õigusvastase teo toimepanemisel, kus süüdistatavale inkrimineeritakse ühe kehalise

väärkohtlemise episoodi toimepanemist. Tekitatud tervisekahjustust saab pidada teo

ohtlikkuse mõttes suhteliselt väheohtlikuks, kuna süüdistatav lõi kannatanut küll kõva ja

tömbi esemega pähe, kuid tekitas sellega valu ja muhu kukla piirkonnas. Samas iseloomustab

süüdistatavat see, et ta lõi pähe naisterahvast, tehes seda veel selja tagant, mis kohtu arvestas

iseloomustab lööjat piisavalt negatiivselt. Kohus loeb, arvestades nii süüteo tagajärge kui ka

süüteo toimepanemise tehiolusid, süüdistatava süüd keskmiseks.

Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav

on kohtueelses menetluses süüteo toimepanemist osaliselt tunnistanud, kuid leidnud, et tal

kannatanu löömise soov puudus. Kohtuistungil süüdistatav taas tunnistas kuriteo

toimepanemist, kuid siiski leidis, et see ei olnud tahtlik tegu. Kohus on juba ülalpool

selgitanud, et süüdistatava selline versioon ei ole usutav ning teo objektiivne pilt näitab kohtu

arvates otseselt süüdistatava tahtlust nii teo kui ka tagajärje osas. Seega ei ole kohtulikus

menetluses tuvastatud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Süüdistatav on küll ka

avaldanud kahetsust, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse kriitiliselt, kuivõrd läbinähtavalt

on kahetsust avaldatud selleks, et saavutada kergemaliigilise karistuse kohaldamine.

Arvestades kõike eeltoodut, samuti seda, et kuriteo puhul on tegemist ka n.ö ühekordse

õigusriivega, s.t süüdistatav ei ole temale inkrimineeritud kuritegu toime pannud korduvalt,

on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista inkrimineeritud kuriteo eest karistus

ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on süüdistatav kuriteo toime pannud 09.04.2023,

s.o Harju Maakohtu 17.11.2022 otsusega mõistetud ja asendatud karistuse kandmise ajal.

Harju Maakohtu 17.11.2022 otsusega nr 1-22-6262 (tl 48-50) karistati Jarek Paapsit KarS §

424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 1 aasta ja 6 kuud, milline

karistus asendati KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga 540 tundi, mille tegemise tähtajaks

määrati 1 aasta ja 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Ajal, mil toimus käesolevas

kriminaalasjas kohtueelne menetlus, jõudis süüdistatav asenduskaristusena määratud

üldkasuliku töö ära teha ning Tallinna vangla Lääne-Harju kriminaalhooldusosakonna

andmetel (tl 61) on Jarek Paapsi üldkasuliku töö täies ulatuses ära teinud 15.05.2024.

Seega tuleks käesoleva otsusega mõistetavale karistusele liita eelmise otsusega mõistetud

karistuse ära kandmata osa, kuid süüdistatav on kogu karistuse ära kandnud ning KarS § 65 lg

2 alusel liidetavat karistust kohtuotsuse koostamise ajaks enam ei ole. Seega ei ole võimalik

liitkaristust mõista.

Seega tuleb otsustada kas süüdistatavale mõistetav karistus tuleb ära kanda või on võimalik

mõistetavat karistust jätta teatud tingimustel kohaldamata.

Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline

peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav

karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema

tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise

selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud

asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on

seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase

isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK otsus nr 3-1-1-

99-06).

Süüdlase isiku puhul tuleb karistusest tingimisi vabastamine kõne alla eelkõige juhul, kui teda

ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Antud juhul on süüdistataval mitmeid kehtivaid

karistusi ning alus karistuse kohaldamata jätmiseks tegelikult puudub. Samas süüdistatakse

süüdistatavat vaid ühe teise astme kuriteo toimepanemises, milline tegu oma liigi ja riivatud

õigushüve poolest erineb varasematest süüdistatavale inkrimineeritud süütegudest, s.t

süüdistatav ei ole sellist süütegu varem toime pannud. Seega ei eelda süüdistatavale mõistetav

karistus kohest ranget reageerimist ja karistuse täitmisele pööramist. Seda seisukohta toetab

kohtu arvates ka kannatanu seisukoht võimaliku karistuse ja selle täitmisele pööramise osas.

Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et tegemist on üheepisoodilise kriminaalasjaga,

mille kohtueelne menetlus kestis alla kahe kuu, kuid kohtusse saadeti kriminaalasi alles aasta

ja nelja kuu möödudes süüteo toimepanemisest. Seejuures ei ole tegemist mahuka või keeruka

kriminaalasjaga. Seega arvestades süüteo toimepanemisest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni

möödunud ajavahemikku, mis on 1 aasta ja 6 kuud, leiab kohus, et avalik menetlushuvi selle

kriminaalasja vastu on oluliselt langenud. Seetõttu leiab kohus, et mõistetava karistuse täies

ulatuses või osaline täitmisele pööramine ei ole otstarbekas, kuivõrd vangistuse kohene täies

ulatuses või osaline ärakandmine võib takistada korduvalt vangistust kandnud süüdistatava

resotsialiseerumise ja tavaelus osalemise väljavaateid ning ei oleks kooskõlas põhimõttega, et

teole peab järgnema kohene reageering, kuivõrd süüteo toimepanemisest on möödunud 1

aasta ja 6 kuud. Arvestades selliseid asjaolusid leiab kohus, et mõistetava karistuse võib

süüdistatava suhtes jätta täies ulatuses täitmisele pööramata.

Peale selle nähtub nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlustest, et süüdistatavalt oli tunda

alkoholilõhna ning süüdistatav olevat ka tunnistajale kinnitanud, et ta on joobes. Seejuures on

süüdistatavat korduvalt karistatud sõiduki juhtimise eest nii joobeseisundis kui ka lubatavat

alkoholipiirmäära ülevas seisundis ning süüdistatav on neid süütegusid toime pannes olnud nii

narkootiliste ainete kui ka alkoholi mõju all. Sellised karistusandmed ja käesolevas

kriminaalasjas tuvastatud andmed süüdistatava seisundi kohta viitavad sellele, et süüdistataval

on jätkuvalt sõltuvusprobleemid, mistõttu ei pea kohus võimalikuks kohaldada süüdistatava

suhtes KarS § 73 sätteid, kuivõrd sellisel juhul jääks süüdistatav igasuguse järelevalveta ning

ainsaks tingimuseks, et karistust täitmisele ei pöörata, oleks uue tahtliku süüteo

toimepanemisest hoidumine. Seetõttu leiab kohus, et kuigi süüdistatava karistusandmed

eeldaksid mõistetava karistuse täitmisele pööramist ja reaalset ärakandmist, peab kohus

võimalikuks arvestada kannatanu seisukohaga (tl 57) süüdistatava mõjutamise viisi osas,

millega kaasneks ka käitumiskontroll. Samas nähtub süüdistatava karistusandmetest, et teda ei

ole õiguskuulekusele sundinud ei vangistuse kandmine, üldkasuliku töö tegemine ega ka

käitumiskontroll. Samas peab kohus siiski võimalikuks jätta mõistetava karistuse

kohaldamata, kuid kohus peab vajalikuks allutada süüdistatav taaskord käitumiskontrollile, et

kasvõi vähesel määral ja kontrolli tingimustes sundida süüdistatavat õiguskuulekusele.

Kuivõrd süüdistatava karistusandmetest nähtub üheselt alkoholilembus ja kalduvus süütegusid

toime panna joobeseisundis, leiab kohus, et süüdistatavale tuleb käitumiskontrolli ajaks panna

ka kohustus hoiduda alkoholi tarvitamisest katseajal, s.o KarS § 75 lg 2 p 2 sätestatud

kohustus.

4. MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas

on menetluskuluks teise astme kuriteos süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha.

Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on

see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses

oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on

kompensatoorne eesmärk.

Süüdistatav ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu

maksevõimeline. Süüdistatav on kohtuistungil avaldanud, et ta töötab alates 01.09.2024, s.t

sellisest asjaolust saab järeldada, et süüdistataval on sissetulek. Kuigi süüdistatava väidete

kohaselt võtavad kohtutäiturid osa sissetulekust ära, ei saa väita, et süüdistataval sissetulek

üldse puuduks ning süüdistatavat ei saa pidada täielikult maksejõuetuks.

Kohus peab vajalikuks märkida sedagi, et menetluskulude väljamõistmisel tuleb silmas

pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise

väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise

korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet

ja menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme

võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Selline positiivne toime saab kõne alla tulla

juhul, kui isikut ei ole varem kohtu poolt karistatud ja süüteo puhul on tegemist juhusliku

episoodiga süüdistatava elus. Käesoleval juhul tuleb seda positiivse mõju esinemise võimalust

aga eitada, kuivõrd süüdistatavat on korduvalt karistatud ja seda nii esimese kui ka teise astme

kuritegude toimepanemise eest. Seega järjekordset tahtlikku süütegu toime pannes oli ta juba

teadlik järjekordse tema hüvitada jääva menetluskulu tekkimisest. Samuti ei tuvastanud kohus

kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi,

mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda süüdistatavalt väljamõistetava menetluskulu

vähendamist. Seetõttu leiab kohus, et väljamõistmisele kuuluva menetluskulu osalisel riigi

kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja välja mõistetav menetluskulu

tuleb täies ulatuses jätta süüdistatava kanda.

Samas leiab kohus menetluskulu suurusest, samuti süüdistataval sissetulekust lähtuvalt, et

esinevad alused võimaldada menetluskulu hüvitamist (KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-

des 7 ja 12) kohtuotsuse jõustumisest 1 aasta jooksul. Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 1-

aastase tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

5. ASITÕENDID

KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus lahendama küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja

kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega.

Seega peab kohus võtma seisukoha esemete osas, milliste kohta ei ole kohtueelse menetluse

lõpule viimisel menetlusotsustust tehtud, mis on kas kriminaaltoimikus või hoiustatud

kohtueelse menetleja juures.

Kriminaalasjas on tõendiks DVD+R plaat, millele on salvestatud Häirekeskusele tehtud kõne

audiosalvestis ja auto pardakaamera videosalvestis, mis asuvad kriminaalasja materjalide

juures ümbrikus kinnitatuna tagakaane külge. Eelnimetatud teabekandjal on salvestatud

kriminaalasjas tõendamiseset puudutav teave, mida on osaliselt vaadeldud. Seetõttu tuleb

andmekandja kriminaalasjas tõendamiseset puudutava teabega juhindudes KrMS § 126 lg 3 p

1 sätetest jätta kriminaaltoimikusse.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/