2-23-120277/6 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. oktoober 2024, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-120277

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) hagi J.M

vastu põhivõla 993 euro 28 sendi, intressi, viivise ja

sissenõudmiskulude saamiseks

Tsiviilasja hind

1324 eurot 73 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ;

registrikood 11542046), lepinguline esindaja Dmitri Santašev

Kostja: J.M (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista J.M-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja 449 eurot 90 senti (s.o põhinõue 408 eurot 94

senti, intress 1 euro 79 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 14 eurot 17 senti ja

sissenõudmiskulud 25 eurot).

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ põhinõue 584 euro 34 sendi ulatuses, intressinõue 140

euro 66 sendi ulatuses, viivisenõue 139 euro 83 sendi ulatuses ja sissenõudmiskulude nõue

10 euro ulatuses.

4. Jätta menetluskuludest 34% J.M ja 66% B2 Impact OÜ kanda.

5. Mõista J.M-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 95 eurot 20 senti.

6. Mõista J.M-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (95 eurolt 20 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ; hageja) esitas 16. mail 2023 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse J.M-ilt (kostjalt) 1300 euro 46 sendi saamiseks.

Kuivõrd kostja esitas vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis

nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 4. juulil 2023 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt

enda kasuks välja põhivõla 993 eurot 28 senti, intressi 142 eurot 45 senti, sissenõutavaks

muutunud viivise 154 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (edaspidi esialgne võlausaldaja) ja kostja 11.

mail 2021 krediidikontolepingu nr 5062512 (edaspidi leping), mille kohaselt sai kostja perioodil

11. maist 2021 kuni 27. juulini 2022 limiiti 1080 eurot. Kostja kohustus tagastama minimaalse

kuumakse koos intressidega arvutamise perioodi 60 kuu jooksul vastavalt esialgse krediidiandja

esitatud arvetele. Kostja oli viivituses detsembri 2022, jaanuari 2023 ja veebruar 2023

maksetega. Esialgne võlausaldaja asaatis 13. veebruaril 2023 kostja ülesütlemise teae, milles

andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul, luges esialgne võlausaldaja lepingu ülesöelduks 6. märtsil 2023.

Esialgne võlausaldaja on lepingust tuleneva nõude loovutanud hagejale.

3. Kostja vaidleb hagile vastu. Esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja on esitanud esialgsele võlausaldaja oma konto väljavõtted. Sellest nähtub, et

kostja on sattunud raskustesse, kus ta on sõlminud korduvalt uusi lepinguid eelnevate

võlgnevuste katteks.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 11. mail 2021 sõlmitud krediidikontolepingust nr 5062512 (dtl 31 – 41; Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 54 – 56). Lepingu alusel on kostja saanud krediiti 1080

eurot (dtl 61). Lepingu p 11.1 kohaselt pidi kostja maksma tagasi krediiti ning tasuma intressi ja

tasusid igakuiselt vastavalt temale saadetud arvetele.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes võimaldas krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes

tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 59,84% aastas. Hageja on hagi p-s 3 selgitanud, et

see on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivimata ja täies mahus

ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär on

47,16% ja igakuine kontohaldustasu 0 eurot. Lepingu sõlmimise ajal (11. mail 2021) oli Eesti

Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (kolmekordne määr seega 60,27%). Seega ei ületa

lepingute järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra

enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Kostja on vastuses hagile asunud seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on hagi p-des 11-14 selgitanud, et kostja on

märkis laenutaotluses (dtl 74 – 75) oma sissetulekuks 1500 eurot (tööandja xxxxxxxxxx) ja

kohustusteks 850 eurot. Kostjal ei olnud aktiivseid maksehäireid. Kostja taotletud tingimustele

vastava krediidi väljastamiseks ei näinud Credit24 krediidireeglid ette vajadust pangakonto

väljavõtte küsimiseks. Taotletud laenusumma oli vaid 1000 eurot ning 60 kuu pikkuse

laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa (44 eurot

39 senti).

10. Seega nähtub hagist, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid

nõudnud. Kohtupraktikas on aga leitud, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja

nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole

üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest

nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb

arvestada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p

12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja

krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto

väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud

andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri

2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2).

Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud

muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja on tuginenud üksnes

kostja enda esitatud laenutaotlusele ning asjaolule, et lepingu sõlmimise ajal puudusid kostjal

aktiivseid maksehäired. Viimase asjaolu tõendamiseks ei ole kohtule tõendeid esitatud ja kohus

ei saa seda ka kontrollida. Esitatud tõenditest ei selgu kostja tegelike sissetulekute

kindlakstegemine. Kohtul esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne

võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole

tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Ka kostja ise on selgitanud, et ta oli

sattunud raskustesse ning võttis laene varasemate võlgnevuste katteks.

Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

12. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu

kasutamise eest. Leping oli sõlmitud 11. mail 2021 ning esialgne võlausaldaja ütles lepingu üles

5. märtsil 2023. Kuni 14. novembrini 2022 oli kostja teinud tagasimakseid summas 671 eurot

06 senti, millest esialgne võlausaldaja on arvestanud põhiosa katteks 86 eurot 72 senti, intressi

katteks 579 eurot 32 senti, viivise katteks 0,02 eurot ja teenustasu katteks 5 eurot (vt hagi p 7).

Lepingus on kokkulepitud intressimääraks 47,16% aastas. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt saab

hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Kuni 31. detsembrini 2022 (k.a) oli intressimäär

0% ning alates 1. jaanuarist 2023 on intressimäär 2,5% aastas. Seega oli esialgne võlausaldaja

intressinõue kuni 14. novembrini 2022 (ajani, mil kostja tegi tagasimakseid) 0 eurot. Samuti ei

võlgnenud kostja esialgsele võlausaldajale muid tasusid (teenustasu) ega ka viivist. Kohtu

hinnangul tuleb kõik kostja tasutud tagasimaksed arvestada põhiosa katteks. Seega on hageja

põhivõla suuruseks 408 eurot 94 senti (1080 – 671,06).

13. Alates 15. novembrist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 on hageja intressinõue 0 eurot.

Hageja saab nõuda intressi perioodi 1. jaanuar 2023 kuni 5. märts 2023 eest ning seda

tagastamata põhiosalt (408 eurolt 94 sendilt). Hageja intressinõue on 1 eurot 79 senti (siinkohal

kasutas kohus intressikalkulaatorit).

14. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Lepingu tingimuste kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga. VÕS § 4034 lg 7 järgi

kohaldub praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul

kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (praegusel juhul

47,16% aastas).

Eelneva tõttu on viivis põhivõlalt alates 6. märtsist 2023 (ülesütlemisele järgnevast päevast)

kuni 3. juulini 2023 (hagi esitamiseni) 14 eurot 17 senti (siinkohal kasutas kohus

viivisekalkulaatorit).

15. Lisaks nõuab hageja kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Hageja on

lähtunud 993 euro 28 suurusest põhivõlgnevust ning märkinud, et saab nõuda kostjalt

maksimaalselt 40 eurot. Kohus on aga eelnevalt leidnud, et hageja põhinõue on 408 eurot 94

senti.

VÕS 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500

eurot.

Hageja on tuginenud sellele, et on saatnud kostjale mitmeid kirju (6. märtsil 2023, 20. märtsil

2023, 27. märtsil 2023, 3. aprillil 2023 ja 11. aprillil 2023). Kohtule on vastavad kirjad ka

esitatud (dtl 66 – 73). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja

sissenõudmiskulud 25 eurot (15 + 5 + 5).

16. Eelneva tõttu tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 449 eurot 90 senti (s.o põhinõue 408

eurot 94 senti + intress 1 euro 79 senti + sissenõutavaks muutunud viivis 14 eurot 17 senti +

sissenõudmiskulud 25 eurot). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 584 euro 34 sendi

ulatuses (993,28 – 408,94), intressinõude 140 euro 66 sendi ulatuses (142,45 – 1,79),

viivisenõue 139 euro 83 sendi ulatuses (154 – 14,17) ja sissenõudmiskulude nõude 10 euro

ulatuses (35 – 25).

17. Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 1324 eurot 73 senti ja

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 449 eurot 90 senti, seega rahuldab kohus hagi ca

34% ulatuses, jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 34% kostja ja 66% hageja kanda.

18. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 280 euro suurune

riigilõiv. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb

seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuludega. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja

menetluskulud 95 eurot 20 senti (280 x 0,34). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda

viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (95 eurolt 20 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik